5-18-2/12
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
30.10.2018 |
|
Seadusega kehtestatud kohustus maksta jäätmeveo teenustasu riivab jäätmevaldaja omandipõhiõigust (PS § 32). (p 36)
PS § 3 lg 1 esimesest lausest tulenev üldise seadusereservatsiooni põhimõte lubab põhiõigusi piirata üksnes seaduslikul alusel. Kuigi demokraatlikus riigis peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja, võib vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22). (p 36)
PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte väljenduseks on avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise korral nii PS §-s 113 kui ka PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-48-16, p 44). (p 37)
PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 20). (p 37)
JäätS § 66 lg 11 alusel korraldatud jäätmeveo teenustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus, kuna tarbijalt nõutakse tasu avalik-õiguslikus suhtes (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 36). Õiguslik alus sellise avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks tulenes põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi hinnangul JäätS § 66 lg-st 11 koostoimes lg-ga 4, mida täpsustasid jäätmeveo teenustasu kehtestamise nõuete osas sama paragrahvi lg-d 5 ja 6. (p 38)
PS § 157 lg 2 lubab kohalikul omavalitsusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi üksnes seaduse alusel, kuid ei täpsusta, millises ulatuses peavad need olema seaduses sätestatud, mistõttu tuleb selle kohaldamisel muu hulgas arvestada reguleeritava küsimuse olulisust (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-48-16, p 44). (p 37)
|
| 3-3-1-48-16
|
Riigikohus |
21.02.2017 |
|
PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)
Reklaamimaksu objektiks oleva reklaami mõiste on määratletud reklaamiseaduses ja KOV üksus ei või maksustada reklaamina objekti, mida reklaamiseadus reklaamina ei käsita (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-16). (p 54)
PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)
Kui ettevõte ei vaidlustanud maksuotsuseid ega esitanud tagastusnõuet maksuotsuse vaidlustamise tähtaja jooksul, välistab MKS § 101 lg 2 selle ettevõtte tagastusnõude ja kassatsioonkaebuse rahuldamise tema osas, sõltumata KoMS § 10 lg 4 kehtivusest. (p 35)
PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)
PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)
PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)
PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)
|
| 3-4-1-34-14
|
Riigikohus |
06.01.2015 |
|
JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmevedu riivab ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest selle kaitsealasse kuulub ettevõtlusega seotud tegevusena jäätmevedajate õigus astuda õigussuhtesse jäätmetekitajatega. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab või kahjustab mõnd ettevõtlusega seotud tegevust. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab aga johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Samad nõuded kohalduvad ka lepinguvabaduse piirangutele. (p 42)
Lepingu- ja ettevõtlusvabadusega kaitstakse muu hulgas tarbijat. Mida intensiivsem on lepingu- ja ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused. (p 43)
Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44)
Seadusandja on JäätS § 66 lg-ga 1.1 koostoimes lg-ga 4 delegeerinud avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise õiguse omavalitsusüksustele. Selline delegeerimine on kooskõlas põhiseadusega juhul, kui kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid on PS §-st 113 tulenevalt kindlaks määratud seaduses – üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. (p 37)
Avalik-õiguslik rahaline kohustus omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ jäätmekäitluse teenustasude kujul peab olema kehtestatud seadusega. (p 38)
JäätS § 66 lg-d 5 ja 6 näevad ette omavalitsusüksusele ulatusliku kaalutlusruumi jäätmekäitluse teenustasu kehtestamisel, sätestamata selle ülemmäära ega selle arvestamise aluseid muu hulgas osas, mis ulatuses võib omavalitsusüksuste teenuse osutamisega seotud kulusid ja JäätS § 66 lg 1.1 alusel volitatud MTÜ-de tegevuskulusid korraldatud jäätmeveo puhul tarbijalt küsitavasse teenustasusse lisada. Seega ei ole lepingu sõlmimise kohustuslikkust JäätS § 66 lg 1.1 alusel jäätmetekitaja ja omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ vahel piisavalt tasakaalustatud nõuetega jäätmeseaduses, mis tagaksid jäätmetekitaja kaitse omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasude selguse kaudu. (p 43)
PSJKS § 7 alusel on Riigikohus pädev sisuliselt läbi vaatama selliseid taotlusi, mille puhul on täidetud kaks tingimust: esiteks peab taotluse olema esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja teiseks peab taotluses olema väidetud PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. (p 30)
Riigikohus ei hinda taotluse lubatavuse eeldusena kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalikkust, sest riive võimatuse ehk selle ilmselge puudumise kindlakstegemine eeldab asjakohase põhiseadusliku tagatise kaitseala avamist ja selle selgitamist, kas vaidlustatud õigusakt või säte võib seda kaitseala negatiivselt mõjutada. See on aga juba sisuline hinnang vaidlustatud õigusakti või sätte põhiseaduspärasuse kohta. (p 30)
Omavalitsusüksuste PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi on omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis. (p 32) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 53.
PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklauslist ei tulene kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist õigusselguse põhimõtte osas. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine omavalitsusüksuste kui avaliku võimu teostajate kohustus põhiõiguste adressaatide suhtes. Seetõttu ei ole omavalitsusüksustel võimalik tugineda õigusselguse põhimõttele PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklausli alusel. See säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused". Põhiseaduse II peatükk käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 33)
Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33)
Põhiseaduslikkuse kontrolli eeltingimuseks on see, et kui omavalitsusüksus vaidlustab õigustloova akti või selle sätte põhiseaduspärasust, peab ta ühtlasi ära näitama, et vaidlustatud sätteis reguleeritud valdkonna reguleerimine oli tema õigus ja ülesanne. Erinevalt jäätmekava vastuvõtmisest ja jäätmehoolduseeskirja kehtestamisest, nagu muudestki jäätmekäitluse üksikasjadesse puutuvatest regulatsioonidest, on ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamisele riiklike piirangute kehtestamine või kehtetuks tunnistamine seadusandja pädevuses ega kuulu kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kaitsealasse. JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ei ole vastuolus omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusega, sest vaidlustatud sätte puhul ei ole osutatud põhiseadusliku tagatise riive võimalik. (p 48)
Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33)
Ka jäätmeveo korraldamisel kui kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesande täitmisel kehtib PS § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et isikute põhiõigusi saab kohalik omavalitsus piirata üksnes seadusest tuleneva volitusnormi alusel. (p 40)
Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44)
Riigi ülesanne on kehtestada kogu riigi territooriumil ühtne õiguslik raamistik, mille alusel saavad erinevad kohaliku omavalitsuse üksused jäätmehooldust korraldada avalikust huvist lähtuvalt. Jäätmekäitluse kui avaliku teenuse osas avaldub avalik huvi muu hulgas Eesti puhtuse ja korrashoiu tagamises ning isikute tervise või looduskeskkonna kaitsmises. Õigusliku raamistiku kehtestamisel tuleb riigil kaaluda seega erinevate eesmärkide ja kohustuste vahel. (p 45) Riigi tasandil peab olema tagatud piisav paindlikkus õigusliku raamistiku muutmiseks, et see vastaks riigi igakülgseks arenguks vajalikele tingimustele. (p 46)
Riiklike jäätmekorralduse aluste reguleerimine on riigielu küsimus ja kuulub seega riigi pädevusse nagu ka näiteks tervishoiu- ja alkoholipoliitika või valimissüsteemi alustest lähtuva kohaliku omavalitsuse volikogu valimiskorra reguleerimine. Seetõttu reguleerib ka JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ülekaalukalt riigielu küsimusi, sätestades JäätS § 66 lg 1.1 kehtetuks tunnistamisega ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamise tingimused ja korra. (p 47)
PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)
PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)
JäätS § 66 lg 1.1 teise lause kohaselt on omavalitsusüksusel või selle volitatud MTÜ-l õigus ja kohustus pidada jäätmetekitajate üle arvestust ning nendega arveldada. JäätS § 66 lg 1.1 alusel nõutakse tarbijalt tasu avalik-õiguslikus suhtes, milles üheks pooleks on avaliku võimu kandjana omavalitsusüksus või avalikke ülesandeid täitev eraõiguslik isik, kellele on seaduse alusel üle antud avaliku võimu volitused. Tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustusega. PS § 157 lg 2 järgi on omavalitsusüksusel seaduse alusel õigus kehtestada avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. (p-d 36-37)
Omavalitsusüksuste PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi on omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis. (p 32) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 53.
Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33)
Jäätmehooldus on kohaliku omavalitsuse ülesanne KOKS § 6 lg 1 tähenduses. Korraldatud jäätmevedu on üks osa jäätmehooldusest. JäätS § 66 lg 1 ja lg 1.1 puudutavad kohaliku elu küsimusi, sest nimetatud sätete alusel saavad omavalitsusüksused otsustada, kuidas nad täidavad KOKS § 6 lg-s 1 sätestatud omavalitsusüksuse ülesannet korraldada jäätmehooldust. (p 40)
Ka jäätmeveo korraldamisel kui kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesande täitmisel kehtib PS § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et isikute põhiõigusi saab kohalik omavalitsus piirata üksnes seadusest tuleneva volitusnormi alusel. (p 40)
PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)
Põhiseaduslikkuse kontrolli eeltingimuseks on see, et kui omavalitsusüksus vaidlustab õigustloova akti või selle sätte põhiseaduspärasust, peab ta ühtlasi ära näitama, et vaidlustatud sätteis reguleeritud valdkonna reguleerimine oli tema õigus ja ülesanne. Erinevalt jäätmekava vastuvõtmisest ja jäätmehoolduseeskirja kehtestamisest, nagu muudestki jäätmekäitluse üksikasjadesse puutuvatest regulatsioonidest, on ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamisele riiklike piirangute kehtestamine või kehtetuks tunnistamine seadusandja pädevuses ega kuulu kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kaitsealasse. JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ei ole vastuolus omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusega, sest vaidlustatud sätte puhul ei ole osutatud põhiseadusliku tagatise riive võimalik. (p 48)
PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklauslist ei tulene kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist õigusselguse põhimõtte osas. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine omavalitsusüksuste kui avaliku võimu teostajate kohustus põhiõiguste adressaatide suhtes. Seetõttu ei ole omavalitsusüksustel võimalik tugineda õigusselguse põhimõttele PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklausli alusel. See säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused". Põhiseaduse II peatükk käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 33)
|
| 3-4-1-13-11
|
Riigikohus |
14.06.2011 |
|
Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige 2. Konkreetse koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud, kuna koormis tähendab põhiõiguste piiramist. Omavalitsusüksus ei saa põhiõigusi piirata seadusandja volituseta (vt alates Riigikohtu 02.11.1994. a otsustest kohtuasjades nr III-4/A-7/94 ja III-4/A-8/94; 03.12.2007 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-41-06, punkt 26). Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega. (p 35)
TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda KOKS § 36 lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik. KOKS § 36 lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on kõnnitee. (p 45)
Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige 2. Konkreetse koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud. Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega. (p 35)
TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda teehoiukohustust panna isikutele, kes ei ole teemaa omanikud, v.a siis, kui tegemist on sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleva kõnniteega. Vastava territooriumina tuleb mõista teemaaga külgnevat kinnistut või territooriumi. Sellise selgepiirilise eriregulatsiooni olemasolust järeldub, et seadusandja ei soovinud muu teemaa puhul kui kõnnitee võimaldada avalikes huvides teehoiukohustuse panemist koormisena selle maaga vahetult piirnevate kinnistute omanikele või valdajatele või territooriumi kasutajatele. (p 44)
TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda KOKS § 36 lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik. KOKS § 36 lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on kõnnitee. (p 45)
Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige 2. Konkreetse koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud. Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega. (p 35)
TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda KOKS § 36 lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik. KOKS § 36 lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on kõnnitee. (p 45)
|
| 3-4-1-2-09
|
Riigikohus |
09.06.2009 |
|
PS § 156 lõige 1 annab volikogule kohaliku elu küsimuste otsustamise üldpädevuse. Seega on eelkõige volikogu see organ, kes peab saama kasutada omavalitsusüksuse enesekorraldusõigust sõltumatult riigi keskvõimust ja riigipoolse sekkumiseta otsustusprotsessi. (p 31) Kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigus ei laiene volikogu valimist kui omavalitsusüksuse välist ülesehitust kindlaks määravatele sätetele. Üksikasjaliku valimiskorra kehtestamine on riigielu küsimus. Riigi kohustus on tagada, et kõigis omavalitsusüksustes toimuksid valimised ühtsetel, PS §-s 156 sätestatud alustel põhinevate võrreldavate reeglite kohaselt. Volikogu valimiseks vajalikke õiguslikke raame ei saa luua kohaliku omavalitsuse üksus iseseisvalt ja riigist sõltumatult. (p 33)
Seadusandja ei ole KOVVS § 8 lõiget 4 ja § 9 lõiget 2 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 34)
PS § 154 lõikest 1 tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuse õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mis võimaldavad iseseisvalt otsustada ja korraldada nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke omavalitsuslikke ülesandeid. (p 42)
Õigus iseseisvale eelarvele ei hõlma sisulisi kulutuste või kohustustega seotud küsimusi, mis toovad kaudse, kuid vältimatu tagajärjena kaasa vajaduse muuta omavalitsusüksuse eelarvet. Eelarveõigus käsitleb üksnes omavalitsusüksuse eelarve lahutatust riigieelarvest ning eelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise korda. (p 47)
Õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei saa lugeda riivatuks pelgalt seetõttu, et omavalitsuse majanduslik olukord mingi õigustloova akti tõttu tõenäoliselt muutub. Õigus piisavatele rahalistele vahenditele on nähtud ette, et tagada piisavate vahendite olemasolu just kohaliku elu küsimuste otsustamiseks. Seda õigust on riivatud kui abinõuga kohaliku omavalitsuse üksuse tulusid vähendatakse või suurendatakse kohustuslike omavalitsuslike ülesannete mahtu samas rahalisi vahendeid juurde andmata ja raskendatakse selle tõttu omavalitsuslike ülesannete täitmist. (p 48) Kui kohaliku omavalitsuse üksus väidab, et on rikutud tema õigust piisavatele rahalistele vahenditele, peab ta ära näitama ülesanded, mis võivad rahapuudusel täitmata jääda (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-46-03 p-e 35 ja 36). (p 50)
|
| 3-4-1-11-98
|
Riigikohus |
22.12.1998 |
|
Kohalik omavalitsus võib sellekohase volitusnormita otsustada iga küsimust, mis ei ole riigielu küsimus. Kui kohaliku omavalituse üldakt, millega otsustatakse omavalitsuse pädevusse kuuluvaid kohaliku elu küsimusi, on vastuolus seadusega, siis on selline üldakt seadusevastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku, mitte riigielu küsimusi. (p II)
Tasu võtmine mootorsõidukite vanalinna sissesõidu eest ei riku õigust vabalt liikuda. Selline tasu on erieesmärgiga kohalik maks, mis on põhiseadusevastane, kuna Põhiseaduse § 157 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada makse üksnes seaduse alusel, kohalike maksude seadus aga ei näe sissesõidu maksu ette. (p V)
|
| III-4/1-4/93
|
Riigikohus |
04.11.1993 |
|
Kohtuniku loa olemasolu ei muuda maksude tasumisest kõrvalehoidmise vältimise eesmärgil võõrasse valdusse sisenemise ning kommunikatsioonisaladuse rikkumist põhiseaduslikuks, kui see õiguste ja vabaduste piiramine põhineb maksuhalduri arvamusel, mitte põhiseaduse §-des 33 ja 43 nimetatud sekkumist õigustavate asjaolude faktilisel esinemisel.
Haldus-vaidluse kohtueelse lahendamise andmine samale haldusorganile, kelle tegevuse peale kaebus esitati, ei vasta põhiseaduse § 13 lg-le 2.
Kuna kohalikud omavalitsused tegutsevad põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt seaduste alusel, siis ei saa Riigikogu oma seadusandlikke volitusi kohalike omavalituste tegevuse reguleerimise alal ministrile delegeerida.
Haldusvaidluse kohtueelse lahendamise andmine samale haldusorganile, kelle tegevuse peale kaebus esitatu, ei vasta põhiseaduse § 13 lg-le 2.
|
Facebook
Twitter