5-24-33/25
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
30.06.2025 |
|
TuMS-i muudatused, mille eesmärk on ühtlustada KOV-ide võimekust omavalitsuslike ülesannete täitmisel, ei riiva PS § 154 lg-s 2 sätestatud KOV-i õigust riiklike kohustuste täielikule rahastamisele riigieelarvest. Tulubaasi senisest erinevat ümberjaotamist KOV-ide vahel ei saa käsitada olukorrana, kus KOV-ile oleks seadusega või seaduse alusel pandud uus riiklik ülesanne või suurendatud riikliku ülesande raames KOV-il lasuvaid kohustusi. (p 67)
Tulumaksu jaotussüsteemi muutmine, selleks et ühtlustada KOV-ide rahalisi võimalusi, on enesekorraldusõiguse riivena õiguspärane. Sellel on legitiimne eesmärk vähendada regionaalset ebavõrdsust KOV-ide tulubaasis, et vähem tulukad KOV-id suudaksid jätkusuutlikult täita oma põhiseaduslikke ülesandeid ja tagada teenuste kättesaadavust. Samuti on muudatuste eesmärk vähendada regionaalset mahajäämuse ja valglinnastumise negatiivseid mõjusid. (p 45)
Riigil pole kohustust soosida töökohtade koondumist tõmbekeskustesse ning valglinnastumist, eriti kui see toimub ülejäänud KOV-ide arengu ja maksutulu arvel. (p 50)
Põhiseadus jätab seadusandjale kui majandus- ja maksupoliitika kujundajale avara otsustusruumi küsimuses, kuidas ja mis ulatuses KOV-ide erinevusi tasandada. Erinevusi on võimalik vähendada nii KOV-idele lisarahastust võimaldades (nn vertikaalne tasandamine) kui ka olemasolevaid vahendeid KOV-ide vahel ümber jaotades (nn horisontaalne tasandamine). Tasandusmeetme valikul on silmas peetud riigi rahanduse üldist olukorda, sh vajadust järgida valitsussektori eelarvepuudujäägi reegleid. (p-d 52 ja 54)
Kuigi laenuintresside tõus ning maksutõusudest tingitud üldine sisendhindade kasv on mõjutanud KOV-ide tulubaasi negatiivselt ning suurema maksukoormuse tõttu on rohkem mõjutatud just teenuseid enam sisseostvad KOV-id, ei tule KOV-idele vältimatult hüvitada igasugust lisakulu, kui see ei mõjuta üksnes või peamiselt KOV-e. (p 55)
Põhiseadusest ei tulene nõuet eelistada KOV-ide vajadusi riigi vajadustele. (p 55)
Kohus ei saa kontrollida, kas seadusandja on kaalunud regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks kõiki mõeldavaid alternatiive, seda eriti olukorras, kus lahenduse tegelik mõju põhineb prognoosidel ja asjaoludel, mis ei ole seadusandja kontrolli all. Vaidlustatud seadusmuudatust ei muuda põhiseadusvastaseks see, et valitud lahendus ei lahenda ühekorraga ära finantsiliselt vähem võimekate KOV-ide kõiki jätkusuutlikkuse probleeme. (p 57) Põhiseadus ei keela seadusandjal kombineerida regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks mitut lahendust ega tasandada ülemäärased erinevused meetmete koosmõjus. (p 58)
Tasandamise eesmärk on leevendada ennekõike struktuurset ebavõrdsust. See, mil määral võtta arvesse juhtimiskvaliteeti, on seadusandja avara otsustusruumi küsimus. (p 61)
Tasandamise ulatuse üle otsustades tuleb seadusandjal leida tasakaal KOV-ide enesekorraldusõiguse ja erinevate KOV-ide võimaluste ühtlustamise vahel. (p 62)
KOV-ide tulukuse ülemäärane tasandamine võtaks nõrgematelt KOV-idelt üldse motivatsiooni ise oma finantsvõimaluste parandamise nimel pingutada ning paneks sellega tulukamatele KOV-idele ülemäärase koorma. Seevastu tasandamise ebapiisavusest võib anda tunnistust see, kui avalike teenuste tase mõnes KOV-is on rahapuuduse tõttu oluliselt madalam sarnaste teenuste keskmisest tasemest teistes KOV-ides. Kohus saab kontrollida, kas valitud tasandusmeede halvendab mõne KOV-i finantsseisundit või eelistab mõnda KOV-i meelevaldselt. (p 63)
Seadusandjal on õigus sekkuda mitte üksnes juhul, kui ühe elaniku kohta arvestatud põhitulu erinevused KOV-ide vahel jätkuvalt süvenevad, vaid ka selleks, et olemasolevaid erinevusi kiiremini tasandada. (p 64)
PS § 154 lg-st 1 tuleneb riigile kohustus hoiduda sellise regulatsiooni kehtestamisest, mis takistab KOV-idel kapitaliturult vahendite saamist, kuid see ei taga KOV-idele õigust võtta laenukohustusi kindlas mahus (kindlat netovõlakoormuse piirmäära) (vt RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 57). Sellist nõuet ei tulene ka EKOH art 9 lg-st 8. Õigust võtta võlakohustusi riivavad vahetult KOFS § 34 ja § 59 lg 12, mis sätestavad netovõlakoormuse ülemmäära ning seavad selle sõltuvusse KOV-i eelarve põhitegevuse tuludest, vältides sellega KOV-ide ülemäärast laenukoormust. (p 122)
Kohustust tagada põhihariduse omandamise võimalus enda munitsipaalkooli kaudu on võimalik kõrvale kalduda juhul, kui lapsevanem on andnud nõusoleku, et tema laps saab haridust väljaspool KOV-i asuvas koolis, ning tingimusel, et KOV-id on selles kokku leppinud. Eelnevast oleks siiski ebamõistlik järeldada, et KOV peaks mitmesajale lapsele vaba koolikoha n-ö igaks juhuks kogu aeg valmis hoidma. Olukorras, kus lapsed ja lapsevanemad on valinud lapsele kooli väljaspool KOV-i, peab KOV-il olema kõnesoleva kohustuse tekkimiseks mõistlik alus arvata, et soovitakse kooli vahetada. Samuti peab sellisel juhul KOV-ile jääma mõistlik aeg vaba koolikoha korraldamiseks enda munitsipaalkoolis. (p 114)
Asjaolu, et vaidlustatud muudatused mõjutavad erinevaid KOV-e vastandlikult, taotluste lubatavust ei mõjuta. (p 44)
Finantsstabiilsust riivab KOV-i kord juba saavutatud finantseerimise taseme alandamine ning seda ka juhul, kui see ei põhjusta omavalitsuslike ülesannete rahastamise ebapiisavust. Seega TuMSMS § 1, mille mõjul aeglustub vallas järgnevatel aastatel tulumaksu laekumise kasv, riivab (ka leevendusmeetmeid arvestades) valla õigust rahastamissüsteemi stabiilsusele. (p 69)
Õigust finantsstabiilsusele võib sarnaselt muude PS § 154 lg-st 1 tulenevate õigustega piirata samadel tingimustel nagu enesekorraldusõigust. Teisisõnu peab riive olema formaalselt põhiseaduspärane (pädevus-, menetlus- ja vorminõuete ning õigusselguse põhimõtte järgimine), sel peab olema legitiimne eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Seejuures saab põhiseaduslikkuse järelevalve kohus sekkuda vaid olukorras, kus riive on ilmselgelt ebamõõdukas. (p 70)
Finantsstabiilsuse nõudest ei saa tuletada, et riik peaks KOV-ide rahastamise küsimused otsustama iga-aastasest riigieelarvest eraldi mitu aastat ette. Sellise nõude esitamine kahjustaks parlamentaarset demokraatiat (sh eelmise Riigikogu koosseisu tehtud otsuste muutmise võimalusi) ning võimekust kohaneda muutuvate oludega. (p 71)
Vallale tekitatud eelarveline ebakindlus - s.t tõenäoline vajadus kohandada arengukava, eelarvestrateegiat ning investeerimisplaane ning leida mõju vähendamiseks lisasissetulekuid - ei ole nii oluline, et kaalu üles muudatustega taotletud eesmärke. (p 76)
Võimalus täita minimaalselt vajalikke kohalikke ülesandeid minimaalselt vajalikus ulatuses on KOV-i finantstagatiste absoluutne tuum, mida põhiseaduspäraselt riivata ei saa. (p 78)
Omavalitsuslike ülesannete rahastuse piisavust on võimalik kindlaks teha erinevate meetodite koosmõjus – hinnates arvestuslikku keskmist kuluvajadust, võrreldes valla finantsnäitajaid ning teenustasemeid usaldusväärsete võrdlusandmete alusel teiste KOV-ide näitajatega ning arvestades leevendusmeetmete ja KOV-i võimalustega oma tulusid ja kulusid juhtida. (p 79)
Kohustuslikud kohalikud ülesanded, mille minimaalset taset pole seadusandja kindlaks määranud, tuleb enesekorraldusõigusest lähtuvalt täita kaalutlusõiguse kohaselt. Seejuures tuleb arvestada ühelt poolt KOV-i vajaduste ja elanike huvidega, kuid teisalt ka sellega, milline on ülesande nõuetekohaseks täitmiseks nõutav tase teistes KOV-ides, võttes arvesse piirkondlikke erinevusi (nt palgatasemes). (p 95.2)
Põhiseaduse kohaselt on legitiimne jaotada majandus-, välis- ja julgeolekupoliitilistest mõjudest lähtuv lisakulu või tulude vähenemine riigi ja kohaliku tasandi vahel solidaarselt. (p 95.3)
Õigus piisavatele rahalistele vahenditele PS § 154 lg 1 tähenduses ei hõlma õigust teenuste kvaliteedi säilitamisele ja mahtude või maksubaasi kasvatamisele. KOV-il ei ole põhiseadusest tulenevat piiramatut õigust sellele, et riik tema plaanide elluviimisesse ei sekkuks. (p 95.4)
KOV-i väide, et tal ei ole piisavalt raha, on põhjendatud alles siis, kui ta näitab ära, et rahast, mis tal jääb üle kohustuslike ülesannete põhiseadusliku miinimumi täitmisest, ei jätku vabatahtike ülesannete täitmiseks isegi minimaalses mahus. See seisukoht kehtib eeldusel, et seadusandja valik kohustuslike ja vabatahtlike ülesannete eristamisel on põhiseaduspärane. (p 98)
Tegelikest kuludest lähtumine võiks näidata tulukama KOV-i kuluvajadust liiga suurena või, vastupidi, vaevu toimetuleva KOV-i kuluvajadust liiga väiksena, kui KOV-il ei ole raha isegi hädavajalikeks kulutusteks. (p 102)
KOV-i arvestuslik kuluvajadus ei pea peegeldama KOV-i tegelikke kulusid iga üksiku kohustuse lõikes. KOV võib täita kohustuslikku omavalitsuslikku ülesannet ka viisil, mis toob kaasa keskmise kuluvajaduse ületamise, kuid sel viisil ülesannet täites ei ole riik üldjuhul kohustatud sellega kaasnevaid kulusid täies ulatuses hüvitama. (p 103.4)
Kohus saab seadusandja hinnangutesse avara poliitilise otsustusruumi tingimustes sekkuda vaid juhul, kui need on ilmselgelt meelevaldsed, nt eiravad olulisi asjaolusid või lähtuvad ebaõigetest faktidest. (p 103.5)
Ehkki enesekorraldusõigus keelab anda riigil KOV-ile otstarbekussuuniseid, ei tähenda see, et vahendite ebapiisavuse hindamisel tuleks KOV-i võimalused oma tulusid ja kulusid juhtida täiesti arvesse võtmata jätta. (p 108)
Siiski ei saa väita, et õigust piisavale rahastusele on rikutud üksnes juhul, kui KOV on ammendanud igasugused võimalused tulu teenimiseks ja kulude kokkuhoiuks. Näiteks riivaks KOV-i enesekorraldust lubamatult see, kui eelarvekitsikusest tingituna oleks ta faktiliselt kohustatud kehtestama kõik (kohalikud) maksud ja avalike teenuste eest võetavad tasud maksimaalses määras (vt ka EKOH art 9 lg 3). (p 109)
Rahastamistaseme ebapiisavuse hindamisel on adekvaatne lähtuda KOV-ide arvestuslikest näitajatest, sh arvestuslikust keskmisest tegevuskulust, mitte KOV-i tegelike kulude ja tulude vahest. (p 126)
|
| 5-24-29/14
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.02.2025 |
|
Enesekorraldusõiguse riive on riigivõimu igasugune kohaliku elu küsimuste iseseisva lahendamise õiguse negatiivne mõjutamine. Õigustloova akti andmata jätmine riivab enesekorraldusõigust olukorras, kus kohaliku omavalitsuse üksus ei saa lahendada kohaliku elu küsimust seetõttu, et riigivõim on jätnud selle kohaliku elu küsimuse lahendamiseks vajalikud õigusnormid kehtestamata. (p 41)
PSJKS § 7 alusel esitatud taotlus on lubatav, kui samal ajal on täidetud kaks tingimust: 1) taotluse on esitanud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu oma koosseisu häälteenamusega ja 2) taotluses on väidetud õigustloova akti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse üksuse põhiseaduslike tagatistega. (p 37)
Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei laiene volikogu valimist kui omavalitsusüksuse välist ülesehitust kindlaks määravatele sätetele. Valimissüsteemi alustest lähtuva üksikasjaliku valimiskorra kehtestamine on riigielu küsimus. Kohalike valimiste läbiviimine (korraldamine) on aga kohaliku elu küsimus (RKPJKo nr 3-4-1-2-09, p 33; RKPJKo nr 3-4-1-16-09, p 35). (p 42)
Formaalne kontroll, mida teeb valimiskomisjon kandideerimistaotluses esitatud elukoha aadressi rahvastikuregistrijärgse elukoha aadressiga võrreldes, on kohalik ülesanne. Samuti on kohalik ülesanne selle kontrollimine, kas isik tõepoolest elab püsivalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil. (p 45)
Kui volikogu liikme püsiv elukoht ei asu rahvastikuregistri andmetel vastavas vallas või linnas, siis volikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega, mis riivab isiku passiivset valimisõigust. Juhul, kui kanne on algusest peale olnud vale, on isik osutunud volikokku valituks pettusega, mis ei vääri kaitset. Kui kanne omavalitsusüksuse territooriumil elamise kohta muutub ebaõigeks hiljem, ei ole isik enam kohalik elanik ja tema volitused volikogu liikmena peavadki seaduse kohaselt lõppema. (p 59)
Kehtiv õigus võimaldab tagada piisava enesekorraldusõiguse ja puudutatud isikute õiguste kaitse, ilma et vaidlustatud elukoha kandega isiku õigusi ebaproportsionaalselt riivataks. Sisulist kontrolli on võimalik teostada, sekkumata ülemäära isikute eraellu. See on kooskõlas PS §-ga 26, mis lubab eraelu puutumatust seaduse alusel piirata muuhulgas avaliku korra või teiste isikute õiguste kaitseks. (p 61)
Riive aluseks olev säte peab olema seda täpsem, mida intensiivsem on õigusriive. Rahvastikuregistri ebaõige kande parandamisele järgnevad õigusriived ei ole intensiivsed, sest keegi ei pea saama oma õigusi rajada valeväidetele. See, et avalik võim parandab avaliku registri ebaõiged andmed, ei saa olla isikute jaoks üllatuslik, sest ebaõiged registrikanded tulebki parandada. (p 63)
Kehtiv õigus võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel kontrollida isiku elukoha andmete õigsust rahvastikuregistris. Asjakohased sätted ei ole õiguslikult ebaselged üksnes seetõttu, et seadusandja ei ole kehtestanud eriregulatsiooni ning menetluse läbiviimiseks tuleb lisaks kohaldada haldusõiguse üldosa õigusakte (HMS ja RVastS). (p 64)
|
| 3-21-1658/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.12.2024 |
|
See, kui vastustaja tunnistab aruande nõuetele vastavaks, ei vabasta teda uurimiskohustusest ega võta kaebajatelt võimalust esitada KSH aruandele kui ühele tõendile vastuväiteid. Haldusorgan ei või asjaolude kindlakstegemisel ja hindamisel lähtuda KSH järeldustest pimesi, arvestamata menetlusosalise esitatud väiteid ja andmeid. Haldusorgan peab veenduma, et olulised asjaolud on tegelikult välja selgitatud, ning koguma vajaduse korral lisatõendeid, kui ilmneb põhjendatud kahtlus, et KSH järeldus võib olla ennatlik või ekslik (HMS § 6, PlanS §-d 8, 10, 11 ja 12, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-d 8–11). (p 31)
Kohustus säilitada osa alasid metsamaana on oluline maakasutuse kitsendus, mille sätestamisel on eriti vajalik tagada haldusakti selgus ja ühene mõistetavus (HMS § 55 lg 1). Neile tingimustele ei vasta piirang, mis kohaldub rohevõrgustikus asuvatele „põllumaade vahel paiknevatele metsatukkadele“. (p 34)
Isikute õigusi võib üldplaneeringuga piirata omavalitsusüksusele ülesandeid paneva sätte alusel tingimustel, et sellest nähtuvad meetmed, mida omavalitsusüksus võib ülesande täitmiseks rakendada, ja säte on piisavalt täpne (nt PlanS § 75 lg 1 p 10) (p 15)
Rohevõrgustiku toimimise tagamise piirangute seadmisel on kandev roll üldplaneeringul, sest just sel tasandil kehtestatakse omandikitsendused. Maakonnaplaneeringus riigi huvide kaitseks määratud rohevõrgustiku üldiste kasutustingimuste täpsustamine, sh eesmärkide saavutamiseks vajalike omandikitsenduste seadmine, on üldplaneeringu kehtestamisel kohustuslik ülesanne. Kitsenduste määramisel tuleb rohevõrgustikuga seotud riigi huve tasakaalustada kohalike huvidega ning erahuvidega. Riigi huvide kaitseks vajalikud piirangud võib jätta kehtestamata üksnes juhul, kui muu huvi piirangute kehtestamata jätmiseks kaalub üles vajaduse tagada rohevõrgustiku toimivus. (p-d 17 ja 22)
Omavalitsusüksusel on võimalik üldplaneeringus täpsustada rohevõrgustiku paiknemist ja toimivust üksnes kohaliku eluga seotud kaalutlustel, kui need kaalutlused on seotud rohevõrgustiku eesmärkidega, nt PlanS § 75 lg 1 p-d 13, 14, 20 ja 21. Looduslike ja poollooduslike aladega seostuvaid kohalikke huve ei pea tingimata kaitsma rohevõrgustiku raames. (p 18)
Riik peab üldplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel osalema aktiivselt rohevõrgustiku kaitsetingimuste kujundamises, eriti mis puudutab maakonnaplaneeringus rohevõrgustiku kaitseks seatud tingimuste täpsustamist. (p 25)
Planeeringuga piirangute seadmiseks pole üldiselt vajalik kokkulepe maaomanikuga. Ruumilisel planeerimisel tuleb erinevaid huve arvestada ja tasakaalustada, kuid planeering ei ole kokkuleppeline dokument. Kokkulepe on vajalik, kui piirangu ühepoolseks seadmiseks ei tulene alust planeerimisseadusest (sh PlanS §-dest 75 ja 126). (p 41)
Omavalitsusüksusel on PlanS § 75 lg 1 p 17 elluviimisel väga ulatuslik otsustusruum, mille kohtulik kontroll on piiratud (vrd RKPJKo nr 5-22-5/16, p-d 47 ja 65). Sättest ei tulene kohustust üldplaneeringus kohaliku tähtsusega kultuuripärandi objekte loetleda. Kultuuripärandi kaitse üldised kasutamistingimused võivad seisneda üldises põhimõttes, mida tuleb arvestada asjakohastes menetlustes, nagu ehitusloa menetlus. Nii kultuuripärandi piiritlemisel kui ka selle säilitamise meetmete määramisel pole keelatud arvestada riigiasutuste panust kohaliku tasandi kultuuripärandi kaitsesse. Üldplaneeringu täpsusest sõltub, mil määral on võimalik üldplaneeringu alusel kohaliku tähtsusega kultuuripärandit kaitsta, sh omandikitsendusi seada, kuid täpsema regulatsiooni puudumine üldplaneeringus ei muuda üldplaneeringut õigusvastaseks. (p 50)
Ühispöördujate ettepanekud on tehtud abstraktselt, mitte lähtuvalt konkreetsete metsakinnistute eripäradest või nende majandamises ilmnenud probleemidest. Ettepanekute iseloomu arvestades ei pidanud vastustaja piirangute kehtestamise vajadust PlanS § 75 lg 1 eesmärkide elluviimiseks lähemalt uurima ega soovitud piirangute kehtestamist põhjalikumalt kaaluma. Omavalitsusüksusel on väga avar otsustusruum, mil määral kohalikud avalikud huvid vajavad kaitset ja kuidas neid huve üldplaneeringuga kaitsta. Asjaolusid tuleb täpsemalt uurida ja raiepiirangute seadmist üksikasjalikumalt kaaluda juhul, kui ettepanekutest või muudest asjaoludest ilmneks põhjendatud kahtlus, et raiepiirangud on konkreetses metsas vajalikud subjektiivsete õiguste või avalike huvide kaitseks. Täpsem uurimis- ja kaalumiskohustus tekiks näiteks juhul, kui on alust arvata, et konkreetne metsaala pakub asulale kaitset tugeva müra ja tuule eest ning uuendusraietele piirangute kehtestamata jätmine võib tuua kaasa müranormide ületamise või suure varalise kahju. (p-d 37 ja 38)
Riigil või omavalitsusüksusel pole kohustust hüvitada mistahes raiepiirangut täies ulatuses. KAHOS § 4 lg-s 3 peetakse silmas üksnes selliseid piiranguid, mis ei võimalda kinnisasja kasutada maakatastriseaduse alusel kindlaks määratud maa senise sihtotstarbe kohaselt. Piirangud uuendusraietele ei välista tingimata metsakinnistu senist sihtotstarbelist kasutust. Säiliv kasutusvõimalus ei tohi siiski jääda vaid näiliseks ja marginaalseks võrreldes senise kasutusega. (p 45)
Kuna keskkonnakaitse on põhiseaduse mõttes riigi ja omavalitsusüksuste jagatud ülesanne, kuid rohevõrgustiku kaitsetingimuste kohalik täpsustamine on seaduse järgi omavalitsuslik ülesanne, ei pea riik PS § 154 lg 2 alusel rahastama sellest tulenevaid kulusid sihtotstarbeliselt isegi siis, kui vajadus piirangu seadmiseks tuleneb riigi taseme planeeringust. (p 48)
Rohevõrgustiku toimivus tagatakse planeeringutega ning vastav ruumiline planeerimine on riigi ja omavalitsuste jagatud pädevuses. Riigi tasandi huvid võivad seostuda mistahes rohevõrgustiku eesmärgiga, kuid eelkõige puudutavad need elurikkust tulenevalt rohevõrgustiku peamisest funktsioonist ning riigi kohustustest elurikkuse kaitsel. (p 17)
Rohevõrgustiku toimivust tagavate piirangute proportsionaalsust on võimalik tagada üksnes juhul, kui on selge, miks piiranguala rohevõrgustikku kuulub. (p 24)
Metsamajandamise piirangute kehtestamise kaalumisel peab omavalitsusüksus arvestama piirangutest tekkivate kuludega, sh metsaomanikele hüvitise maksmise vajadusega, samuti omandiõiguse piirangutest tuleneva koormaga, mida omanikule ei hüvitata. Asjakohatu pole kaalutlus kehtestada eramaale leebemad raiepiirangud või need üldse kehtestamata jätta, sest eraomandis oleval metsamaal ei ole riigimetsaga võrdseid avalikest huvidest kantud eesmärke. Kuigi MS § 2 eesmärgid on asjakohased sõltumata metsamaa omanikust ning keskkonna säästmine on PS §-dest 5 ja 53 tulenev riigi, kohaliku omavalitsuse ja igaühe kohustus, peavad eraomandi piirangud olema proportsionaalsed. ( p-d 43 ja 47)
Metsaraie võib mõjutada rohevõrgustiku toimimist. Raiepiirangud võivad olla vajalikud elupaikade ja nende sidususe tagamiseks, samuti muude rohevõrgustiku eesmärkide saavutamiseks, nagu kohalikele elanikele puhkevõimaluste tagamine või asulate kaitse õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest. (p 23)
Rohekoridorides metsamajandamisele piirangute kehtestamise nõuetekohaseks kaalumiseks tuleb välja selgitada vähemalt üldjoontes lageraiete mõju iga rohekoridori toimivusele. Tulenevalt rohekoridoride eesmärgist tagada võrgustiku sidusus eeskätt elurikkuse kaitseks tuleb hinnata piirangute vajadust kõigis maakonnaplaneeringu rohkekoridorides sõltumata sellest, kes on metsamaa omanik. (p 29)
Ala metsamaana säilitamine ei pruugi aidata piisavalt kaasa rohevõrgustiku eesmärkide saavutamisele. Metsamaaks on ka lageraiejärgne raiesmik (MS § 3 lg 2 p 1). Raiesmik ega noor mets pole ökoloogiliste protsesside ega inimese elukeskkonna seisukohalt samaväärne keskealise või vana metsaga (vrd RKHKo 3-21-979/44, p 24). ( p 34)
Üldplaneeringus tuleb omavalitsusüksusel koostöös riigiasutustega vähemalt piiritleda ruumiliselt alad, kus põldudevahelise metsa säilitamise vajadust peab täpsemalt hindama üldplaneeringule tuginevate haldusaktide andmisel, nagu metsateatise registreerimine metsa raadamiseks või lageraieks. Ühtlasi tuleb kindlaks määrata ja vajaduse korral piirkonniti eristada asjakohased rohevõrgustiku eesmärgid ja neile vastavad hindamiskriteeriumid. (p 34)
Üldplaneeringuga metsamajandamisele piirangute seadmine pole mitte üksnes kooskõlas MS-i eesmärkidega, vaid võib olla mõnel juhul vajalik nende saavutamiseks. (p 40.4)
Raiepiirangute kehtestamisel tuleb selgelt kindlaks määrata, mis metsaosas piirang kehtib ja millise üldplaneeringu eesmärgi saavutamiseks on piirang seatud. (p 40.5)
PlanS § 75 lg 1 p 21 ja MS § 231 vastuolu ületamisel tuleb üldplaneeringu kehtestamisel juhinduda PlanS § 75 lg 1 p-st 21 kui hilisemast ja täpsemalt üldplaneeringute kohta käivast normist. Sättest tuleneb omavalitsusüksuse õigus seada üldplaneeringuga kaalutlusõiguse alusel proportsionaalsed sättes nimetatud piirangud ning seda sõltumata kokkuleppest maaomanikuga. Kui üldplaneeringus piiranguid seatud ei ole ja piirang seatakse teist liiki planeeringuga, tuleb järgida MS §-s 231 sätestatut. (p 42)
Õigusaktiks, milles kehtestatud piirangutega tuleb üldplaneeringu regulatsiooni võrrelda, on ka riigi tasandi planeeringud. Riigi tasandi planeeringutest tulenevad piirangud võivad olla hüvitatavad, kuid seda teeb riik. Hüvitamis- või väljaostmisnõue tuleb esitada omavalitsusüksusele või riigile vastavalt sellele, kes on selle aluseks oleva omandipiirangu seadnud (vrd RKPJKo nr 5-22-5/16, p 68). ( p 46)
|
| 3-4-1-1-10
|
Riigikohus |
08.06.2010 |
|
PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p-d 20 ja 21). (p 56) Kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (vt Riigikohtu 19.12.2003 otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19). Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41). Kohalik omavalitsus võib tulenevalt PS §-st 113 kehtestada avalik-õigusliku kohustuse üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus. (p 58)
Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Kõik riigipiiri ja piirirežiimiga seonduv on riigielu valdkond, mistõttu piirirežiimi reguleerimine ja rahastamine on seega riigi ülesanne. Praegusel juhul on riik halduslepinguga andnud piirirežiimiga seotud ülesande täitmise üle kohalikule omavalitsusele. (p 70) Ebapiisavalt korraldatud piiriületusega kaasnevad probleemid mõjutavad nii riiki kui ka kohalikku omavalitsust, kelle territooriumil piiripunkt asub. (p 71) Sellise olukorra lahendamiseks võib olla halduslepinguga riikliku ülesande üleandmine kohane vahend. (p 72) Seejuures ei saa aga jätta tähelepanuta halduslepinguga kohalikule omavalitsusele üleantud ülesannete rahastamise kohustust. (p 73)
Kokkuleppe alusel kohalikule omavalitsusele pandud riiklike ülesannete rahastamise korda põhiseadus otsesõnu ei sätesta. PS § 154 lg 2 teises lauses käsitletud seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustuste all tuleb mõista ka seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga kohalikule omavalitsusele pandud riiklikke kohustusi. Riigi ülesande täitmata jätmine võib märkimisväärselt häirida kohalikku elu ning kohaliku halduse toimimist. Riik ei tohi panna kohalikku omavalitsust sundolukorda, kus on valida, kas võtta riikliku ülesande täitmine ja rahastamine enda kanda või kannatada kahju ülesande täitmata jätmise tõttu. Haldusleping ei tohi olla riigile vahend, vähendamaks kulutusi oma ülesannete täitmisele. (p 75)
|
| 3-4-1-16-09
|
Riigikohus |
22.12.2009 |
|
Ühetaolisuse põhimõtet väidetavalt rikkuvat regulatsiooni puudutava taotluse saab põhimõtteliselt esitada õiguskantsler ja sama sisuga taotluse võib isik esitada ka halduskohtumenetluses või valimiskaebemenetluses. Omavalitsusüksuse esitatud taotlust saab Riigikohus menetleda vaid siis, kui see vastab PSJKS §-s 7 esitatud tingimustele. Riigikohtul ei ole võimalik võtta omavalitsusüksuse kaebust menetlusse pelgalt seetõttu, et õiguskantsler või üksikisik ei ole soovinud mingil põhjusel vaidlustatud sätete põhiseadusele vastavust oma pädevust kasutades või oma subjektiivsete õiguste rikkumist väites kahtluse alla seada. Riigikohus saab menetleda üksnes neid taotlusi, mille on esitanud selleks õigustatud subjektid. (p 41)
Volikogu valimiste korraldamine on kohaliku elu küsimuseks. Riigivõimu ülesanne on aga kehtestada volikogude valimiste korraldamiseks kogu riigi territooriumil ühtne raamistik, millest lähtudes erinevad kohaliku omavalitsuse üksused valimisi korraldavad (vt Riigikohtu 09.06. 2009 otsuses nr 3-4-1-2-09 punkti 33). Selline raamistik puudutab vahetult isikute valimisõiguste kasutamist ja arvestades nende õiguste olulisust demokraatlikus ühiskonnas peab nende kasutamise seisukohast olulised küsimused reguleerima seadusandja. Niisugune käsitlus lähtub PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja PS § 13 lõikest 2 tulenevast põhimõttest, et kõik põhiõiguste ja riigikorralduse seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja. Valimisringkondade moodustamise regulatsiooni kehtestamine (mida ongi tehtud KOVVS § 8 lõike 1 teises lauses, § 8 lõikes 4 ja § 8 lõike 41 esimeses lauses) on seega riigielu küsimus. (p 35) Unitaarriigi põhimõttega läheks vastuollu olukord, kus omavalitsusüksused saaksid õiguse endale ise kehtestada oma võimuorganite moodustamise alused. (p 37)
Ühe linnaosa huvide võimalik üleesindatus võrreldes mõne teise linnaosa huvide alaesindatusega volikogus ei sea neid huve esindada võivaid volikogu liikmeid oma otsuste tegemisel sõltuvusse riigivõimust. Valimisringkondade moodustamist reguleerides ei sekkuta omavalitsusüksuse volikogu iseseisvusesse kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Enesekorraldusõigus kaitseb omavalitsusüksust aga selle eest, et riik ei sekkuks ebaproportsionaalsel viisil tema tegevusse kohaliku elu küsimuste otsustamisel. (p 39)
|
| 3-4-1-2-09
|
Riigikohus |
09.06.2009 |
|
PS § 156 lõige 1 annab volikogule kohaliku elu küsimuste otsustamise üldpädevuse. Seega on eelkõige volikogu see organ, kes peab saama kasutada omavalitsusüksuse enesekorraldusõigust sõltumatult riigi keskvõimust ja riigipoolse sekkumiseta otsustusprotsessi. (p 31) Kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigus ei laiene volikogu valimist kui omavalitsusüksuse välist ülesehitust kindlaks määravatele sätetele. Üksikasjaliku valimiskorra kehtestamine on riigielu küsimus. Riigi kohustus on tagada, et kõigis omavalitsusüksustes toimuksid valimised ühtsetel, PS §-s 156 sätestatud alustel põhinevate võrreldavate reeglite kohaselt. Volikogu valimiseks vajalikke õiguslikke raame ei saa luua kohaliku omavalitsuse üksus iseseisvalt ja riigist sõltumatult. (p 33)
Seadusandja ei ole KOVVS § 8 lõiget 4 ja § 9 lõiget 2 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 34)
PS § 154 lõikest 1 tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuse õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mis võimaldavad iseseisvalt otsustada ja korraldada nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke omavalitsuslikke ülesandeid. (p 42)
Õigus iseseisvale eelarvele ei hõlma sisulisi kulutuste või kohustustega seotud küsimusi, mis toovad kaudse, kuid vältimatu tagajärjena kaasa vajaduse muuta omavalitsusüksuse eelarvet. Eelarveõigus käsitleb üksnes omavalitsusüksuse eelarve lahutatust riigieelarvest ning eelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise korda. (p 47)
Õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei saa lugeda riivatuks pelgalt seetõttu, et omavalitsuse majanduslik olukord mingi õigustloova akti tõttu tõenäoliselt muutub. Õigus piisavatele rahalistele vahenditele on nähtud ette, et tagada piisavate vahendite olemasolu just kohaliku elu küsimuste otsustamiseks. Seda õigust on riivatud kui abinõuga kohaliku omavalitsuse üksuse tulusid vähendatakse või suurendatakse kohustuslike omavalitsuslike ülesannete mahtu samas rahalisi vahendeid juurde andmata ja raskendatakse selle tõttu omavalitsuslike ülesannete täitmist. (p 48) Kui kohaliku omavalitsuse üksus väidab, et on rikutud tema õigust piisavatele rahalistele vahenditele, peab ta ära näitama ülesanded, mis võivad rahapuudusel täitmata jääda (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-46-03 p-e 35 ja 36). (p 50)
|
| 3-4-1-4-07
|
Riigikohus |
08.06.2007 |
|
Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12) Kohaliku omavalitsuse kohaliku elu küsimuste otsustamise õigust võib ta mõne põhiseadusliku väärtuse kaitseks. Kuna sõjahaudadega seonduv on riigielu küsimus, ning sõjahaudade kaitse seaduse eesmärgiks on sõjategevuses hukkunud isikute säilmete kaitse, austamine ja väärikas kohtlemine, tuleb pidada riigi rahvusvahelise kohustuse - sõjahaudade kaitse - korrektset täitmist ja sõjahaudade kaitse ühtset reguleerimist kogu riigis legitiimseteks eesmärkideks, mille tagamiseks võib piirata kohaliku omavalitsuse õigust korraldada kohalikku elu. (p 20) ShKS § 8 lg-ga 2 ja § 9 lg-ga 4 sätestatud piirangud on sobivad ja vajalikud riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks sõjategevuses hukkunute säilmete ja mälestuse kaitsel. Tegemist on oluliste rahvusvahelisest õigusest tulenevate ja põhiseadusega kaitstud väärtuste ning põhimõtetega. Kuigi sõjahaudade kaitse seadus välistab kohalike omavalitsuste otsustusõiguse, on piirang eeltoodust lähtudes väheintensiivne ja tervikuna proportsionaalne. (p 24)
Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. (p 12) Kehtiva õiguskorra kohaselt ei ole seadusandja määranud sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuvat sõnaselgelt riigi või kohaliku omavalitsuse ainupädevuses oleva küsimusena. 1949. a Genfi konventsioonidest tulenevate kohustuste täitmise eest on rahvusvaheliselt vastutav Eesti Vabariik, seetõttu on sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuv riigielu küsimus. (p 14)
Ka riigielu küsimuste üle otsustamisel tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute õiguste võimaliku riivega. Sõjahaudade monumentide ja -tähiste rajamisel, säilitamisel, kohandamisel, lammutamisel, demonteerimisel ja teisaldamisel on puutumus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantiiga, kuna mainitud tegevused seonduvad kohaliku omavalitsuse ülesannetega avaliku ruumi ja miljöö kujundamisel ning kaitsel. (p 15) Samuti ei välista asjaolu, et tegemist on riigielu küsimusega kohaliku omavalitsuse kaasamist otsustusprotsessi. Selline kaasamine peab tagama igal konkreetsel juhul kohaliku omavalitsuse võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning tasakaalustatud ja põhjendatud otsuste langetamise. Sõjahaudade kaitse seaduses ette nähtud otsuste tegemisel ning toimingute sooritamisel on kohaldatav haldusmenetluse seadus ning hea halduse põhimõtteid. (p 25)
Linnavolikogu taotluse lubatavuse küsimuse lahendamisel tuleb välja selgitada, kas vaidlustatud seaduse sätted riivavad kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riigi- või kohaliku elu küsimusega. (p 11) Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12)
|
| 3-4-1-11-98
|
Riigikohus |
22.12.1998 |
|
Kohalik omavalitsus võib sellekohase volitusnormita otsustada iga küsimust, mis ei ole riigielu küsimus. Kui kohaliku omavalituse üldakt, millega otsustatakse omavalitsuse pädevusse kuuluvaid kohaliku elu küsimusi, on vastuolus seadusega, siis on selline üldakt seadusevastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku, mitte riigielu küsimusi. (p II)
Tasu võtmine mootorsõidukite vanalinna sissesõidu eest ei riku õigust vabalt liikuda. Selline tasu on erieesmärgiga kohalik maks, mis on põhiseadusevastane, kuna Põhiseaduse § 157 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada makse üksnes seaduse alusel, kohalike maksude seadus aga ei näe sissesõidu maksu ette. (p V)
|
Facebook
X.com