5-24-1/23
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.04.2024 |
|
Eelnõu usaldusküsimusega sidumine on seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimus ja allub põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile. Presidendil on seega õigus vaidlustada Riigikogus vastuvõetud seadus ka selle põhjendamatult usaldusküsimusega sidumise tõttu.
Ehkki Riigikogu arutas vaidlusalust seadust uuesti ja selles menetluses ei olnud enam usaldusküsimusega sidumisest tulenevaid piiranguid, ei saa seda lugeda presidendi esile toodud formaalse vea parandamiseks. Eelnõu usaldusküsimusega sidumise keskne tagajärg oli see, et polnud võimalik hääletada eelnõule esitatud muudatusettepanekute üle ega kujundada seeläbi seaduse sisu. Ka presidendi välja kuulutamata jäetud seadust uuesti arutades ei saanud Riigikogu liikmed RKKTS 11. peatüki 7. jao sätete kohaselt teha eelnõule muudatusettepanekuid ja võisid hääletada üksnes selle üle, kas võtta seadus muutmata kujul vastu. Seega ei kõrvaldanud eelnõu uuesti arutamine iseenesest presidendi osutatud puudust. Riigikogu enamuse otsusega oli võimalik jätta seadus muutmata kujul vastu võtmata, saata eelnõu juhtivkomisjoni ja võimaldada muudatusettepanekute esitamist (RKKTS § 114 lõige 5), kuid seadus võeti muutmata kujul uuesti vastu. (p-d 71 ja 72)
Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte (PS § 4) ei tähenda võimuharude isoleerimist üksteisest. Võimuharude tasakaal tähendab võimalust üksteise tegevusse teatud ulatuses sekkuda, kui see on vajalik, et tagada põhiseaduslike organite süsteemi kui terviku toimimine. Üheks selliseks tasakaalustamise vahendiks on PS § 98 lõikes 1 ette nähtud valitsuse võimalus siduda eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. See ei tohi aga viia Riigikogu põhiseadusliku pädevuse rikkumiseni. Nagu öeldud, kärbib eelnõu usaldusküsimusega sidumine võimalusi parlamentaarseks aruteluks. (p 78)
RKKTS-is ei ole võimalik ette näha ja ammendavalt reguleerida kõiki Riigikogu töös kerkivaid küsimusi, sh kõiki võimalikke töötakistusi. Kuid isegi kui RKKTS-is on Riigikogu töö ulatusliku ja süstemaatilise halvamise meetmed ja nende rakendamise tingimused sätestatud lünklikult või ebatäpselt, võivad Riigikogu organid, nt juhatus RKKTS § 13 lõike 2 punkti 18 alusel, aga ka Riigikogu täiskogu enesekorraldusõiguse alusel oma korraldusliku otsusega rakendada hädavajalikke meetmeid, mis põhinevad vahetult põhiseaduse printsiipidel. (p 89)
Töötõkked parlamendi töös tuleb kõrvaldada eelkõige Riigikogul endal ja Riigikogu töövõime tagamine on kõigi parlamendiliikmete kohustus, mille täitmist nõuab neilt ametivanne (PS § 61 lõige 2). Valitsus peab oma tahte elluviimisel arvestama parlamentaarse otsustusprotsessi põhiseaduslike nõuetega. Kui valitsus institutsioonina asub ületama sellist Riigikogu menetluses tekkinud takistust, mille saab Riigikogu ise tõhusalt kõrvaldada, ei ole see mitte põhiseaduses ette nähtud abinõu kasutamine võimude tasakaalustamise eesmärgil, vaid liigne sekkumine teise riigivõimuharu töösse. (p 79)
PS § 98 kohaselt võib Vabariigi Valitsus siduda tema poolt Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega (lõige 1). Hääletamine ei saa toimuda varem kui ülejärgmisel päeval pärast eelnõu usaldusküsimusega sidumist ning kui Riigikogu ei võta eelnõu vastu, astub valitsus tagasi (lõige 2). Põhiseadus ei täpsusta selgesõnaliselt tingimusi, mille esinemisel võib valitsus eelnõu usaldusküsimusega siduda. (p 75)
Võimuharude tasakaal tähendab võimalust üksteise tegevusse teatud ulatuses sekkuda, kui see on vajalik, et tagada põhiseaduslike organite süsteemi kui terviku toimimine. Üheks selliseks tasakaalustamise vahendiks on PS § 98 lõikes 1 ette nähtud valitsuse võimalus siduda eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. See ei tohi aga viia Riigikogu põhiseadusliku pädevuse rikkumiseni. Nagu öeldud, kärbib eelnõu usaldusküsimusega sidumine võimalusi parlamentaarseks aruteluks. (p 78)
Erinevalt Riigikogu enda rakendatud abinõudest on eelnõu usaldusküsimusega sidumine valitsuse sekkumiseks seadusandliku võimu teostamisse ja nende parlamendiliikmete õigustesse, kes obstruktsiooni ei kasutanud. Eelnõu usaldusküsimusega sidumisel enne selle teist lugemist lõpevad senise juhtivkomisjoni kohustused ja need lähevad üle valitsusele. Valitsus vaatab läbi ja otsustab eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekute arvestamise ning koostab eelnõu teise lugemise teksti, seletuskirja ja muudatusettepanekute loetelu. Eelnõu võetakse Riigikogu päevakorda valitsuse määratud ajal, eelnõule esitatud muudatusettepanekute üle hääletamist ei toimu ning eelnõu saab teisel lugemisel vastu võtta. Seega on usaldusküsimusega sidumise peamine tagajärg, et ehkki küsimuste esitamine ja arutelu eelnõu üle Riigikogu täiskogus ei ole täielikult välistatud, saab eelnõusse muudatusi teha üksnes valitsus. Riigikogu otsustab ainult selle üle, kas eelnõu valitsuse esitatud kujul vastu võtta või tagasi lükata. (p 91)
|
| 5-23-37/6
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.11.2023 |
|
Riigikogu liikmel on õigust esitada PSJKS § 16 kohane kaebus vaid juhul, kui väidetakse Riigikogu otsuse vastuolu Riigikogu liikme mõne sellise õigusega, mis on käsitatav parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi keskse, põhiseadusega kaitstud osana. (p 29)
Õigus esitada arupärimisi hõlmab õigust saada arupärimisele vastus. Seega kuulub Riigikogu liikme õigus saada esitatud arupärimisele vastus Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul Riigikogu liikme mandaadi põhiseadusega kaitstud osade hulka. (p-d 32–33)
Seaduse algatamise õigus oleks sisutühi, kui see piirduks üksnes õigusega anda eelnõu Riigikogu menetlusse. See õigus hõlmab ka õigust nõuda eelnõu arutamist Riigikogus. Põhiseadusest on tuletatav Riigikogu kohustus võtta Riigikogu liikme või fraktsiooni algatatud seaduseelnõu arutamisele mõistliku aja jooksul. RKKTS-s sätestatud tähtaeg eelnõu menetlemiseks sisustab põhiseadusest tulenevat õigust. Seega oli kaebus esitatud Riigikogu liikme mandaadi keskse osa kaitseks. (p-d 39–40)
Kaebajate arupärimistele vastamise ja seaduseelnõu täiskogu päevakorrast väljajätmise otsustas lõplikult Riigikogu täiskogu. (p-d 36 ja 41)
Kui Riigikogu liikmed on otsustanud kasutada mõnda oma mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osade hulka kuuluvat õigust ühiselt, fraktsioonina, võivad nad esitada PSJKS § 16 alusel kaebuse Riigikogu otsuse peale ka siis, kui formaalselt rikuti nende fraktsiooni õigust. (p 42)
Kui rikutakse parlamendi liikme õigust, mis on käsitatav parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi keskse, põhiseadusega kaitstud osana, on tal õigus esitada PSJKS § 16 kohane kaebus Riigikohtule. (p 29)
Demokraatia põhimõtte kohaselt peab otsuste vastuvõtmisele Riigikogus eelnema seisukohtade kujundamine, kompromisside ja kokkulepete otsimine, ekspertide ja huvirühmade ärakuulamine ning avalik arutelu. (p 52)
Arupärimiste esitamine ei tohi kujuneda arupärimise adressaatide põhiseaduslike ülesannete takistamiseks. Põhiseadus eeldab põhiseaduslike institutsioonide üksteist respekteerivat koostööd riigielu küsimuste lahendamisel. Seda ei järgita, kui üksnes arupärimistele vastamine võtab suure osa valitsusliikmete tööajast, ei ole nimetatud põhimõttest kinni peetud. Sellega kaasneb oht kahjustada demokraatliku kontrolli mehhanismide kvaliteeti ja tõsiseltvõetavust. (p 62)
Arupärimisele suuline vastamine tagab ühtaegu nii arupärimise ja sellele antava vastuse avalikkuse (vt PS § 72 lõige 1) kui ka Riigikogu liikmete võimaluse anda vastusele hinnang. Mõlemad on olulised iseäranis täitevvõimu (Vabariigi Valitsuse või selle liikme) tõhusaks kontrollimiseks, mis on üks Riigikogu põhiseaduslik ülesanne. Sama eesmärki teenib ka PS § 74 lõikes 2 sätestatud arupärimistele vastamise 20-istungipäevane tähtaeg. Põhiseaduses fikseerituna on see mõeldud kindlustama eelkõige, et arupärija saaks vastuse ajal, kui arupärimises tõstatatud küsimus on aktuaalne. (p 32)
PS §-dest 59 ja 65, mis sätestavad Riigikogu ülesanded ja pädevuse, tuleneb Riigikogu töövõime tagamise kohustus. Riigikogu töövõime on ohustatud või koguni halvatud muu hulgas siis, kui Riigikogule esitatakse säärane hulk eelnõusid ja arupärimisi, et Riigikogu mõistlikult korraldatud tööajast ei piisa nende kõigi menetlemiseks ning muude põhiseadusega Riigikogule pandud ülesannete täitmiseks. (p 52)
Ehkki valitsus ja selle liikmed on Riigikogu ees aruandekohustuslikud, peab täitevvõimu üle tehtava parlamentaarse kontrolli korraldus võimaldama ministritel täita enda põhiseaduslikku rolli. (p 62)
Kuna eelnõu ja arupärimist saab seaduse kohaselt üle anda üksnes Riigikogu istungil, riivab selleks otstarbeks istungil antava aja piiramine Riigikogu liikmete PS § 103 lõike 1 punktist 1, PS §-st 74 ning PS § 65 punktist 1 tulenevaid õigusi. (p 30)
Põhiseadus kaitseb nii Riigikogu liikme mandaadi omamist kui ka selle teostamist. Mandaadi teostamine hõlmab muu hulgas õigust esitada arupärimisi (PS § 74). (p 30)
PS § 74 lõikest 2 tulenev Riigikogu liikme õigus saada esitatud arupärimisele vastus Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul Riigikogu liikme mandaadi põhiseadusega kaitstud osade hulka. (p 33)
Arupärimisõigus ei ole piiramatu ning Riigikogu võib sätestada Riigikogu kodukorra seaduses ja Riigikogu töökorra seaduses muu hulgas arupärimise esitamise ja sellele vastamise korra. (p 31)
Õigus esitada arupärimisi hõlmab õigust saada arupärimisele vastus. (p 32)
Põhiseaduse § 74 lõige 2 näeb ette arupärimisele vastamise vormi. Adressaadi kohustus vastata arupärimisele Riigikogu istungil tähendab, et vastata tuleb suuliselt. See tagab ühtaegu nii arupärimise ja sellele antava vastuse avalikkuse (vt PS § 72 lõige 1) kui ka Riigikogu liikmete võimaluse anda vastusele hinnang. Mõlemad on olulised iseäranis täitevvõimu (Vabariigi Valitsuse või selle liikme) tõhusaks kontrollimiseks, mis on üks Riigikogu põhiseaduslik ülesanne. (p 32)
Põhiseaduse § 74 lõige 2 näeb ette arupärimisele vastamiseks 20-istungipäevase tähtaja. Põhiseaduses fikseerituna on see mõeldud kindlustama eelkõige, et arupärija saaks vastuse ajal, kui arupärimises tõstatatud küsimus on aktuaalne. Tähtaeg on oluline iseäranis täitevvõimu tõhusaks kontrollimiseks, mis on üks Riigikogu põhiseaduslik ülesanne. (p 32)
PS § 74 lõikest 2 tulenev Riigikogu liikme õigus saada esitatud arupärimisele vastus Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul Riigikogu liikme mandaadi põhiseadusega kaitstud osade hulka. (p 33)
Arupärimisele vastamise tähtaega arvutatakse istungipäevades. Põhiseadus ei täpsusta, mida pidada istungipäevadeks. Riigikogu tööaja sätestab RKKTS, milles on kindlaks määratud Riigikogu korraliste, s.t korraliste istungjärkude raames toimuvate istungite ajad. Riigikogu võib korraliste istungjärkude ajal pidada ka täiendavaid istungeid, ent need kutsutakse kokku RKKTS-is sätestatud tööajagraafiku väliselt vajadust mööda. Korraliste istungjärkude vahelisel ajal võivad toimuda erakorralised istungjärgud, mis samuti kutsutakse kokku vajaduse korral. Arupärimisele vastamise tähtaja üks eesmärk on anda arupärimise adressaadile aega vastus ette valmistada ning vastamise aega planeerida. Kui lugeda tähtaja sisse täiendavate istungite ja erakorraliste istungjärkude päevad, võib esialgu kindlaks määratud tähtaeg muutuda ning vastamise tähtpäev varasemaks nihkuda. See looks aga ebakindlust nii arupärijale kui ka adressaadile. Seetõttu on põhjendatud tõlgendus, mille kohaselt on istungipäevadeks PS § 74 lõike 2 mõttes Riigikogu tööajagraafikus ette kindlaks määratud korraliste istungite päevad. (p 47)
PS § 74 lõikes 2 sätestatut tuleb käsitada menetlusreeglina. Riigikogul võib olla kaalukaid põhjuseid, mis õigustaksid erandina arupärimistele vastamise Riigikogu päevakorda võtmata jätmist. (p 50)
PS § 74, mis näeb ette arupärimise esitamise võimaluse ning arupärimisele vastamise tähtaja, ei tule mõista nõnda, et arupärimistel on prioriteet Riigikogu teiste ülesannete ning Riigikogu liikme mandaadist tulenevate muude õiguste ees. (p 51)
Põhiseaduslike institutsioonide töö võib olla takistatud suure hulga arupärimiste tõttu, millele nad Riigikogu istungil peavad vastama. Teiseks ohustab nende ülesannete täitmist see, kui liigse koormatuse tõttu ei suuda Riigikogu toimida korrakohaselt: menetleda eelnõusid, käsitleda ülevaateid ja ettekandeid, reageerida ettepanekutele, nimetada ametitäitjaid jne. (p 54)
PS § 74 lõiget 2 tuleb mõista nõnda, et reeglina peab Riigikogu liige saama arupärimisele vastuse Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul. Erand sellest reeglist on aga lubatav olukorras, kui arupärimisele vastamine selle aja jooksul ei ole võimalik ilma Riigikogu või teiste põhiseaduslike institutsioonide töövõimet või Riigikogu liikmete õigusi oluliselt kahjustamata. (p 55)
Arupärimiste esitamine ei tohi kujuneda arupärimise adressaatide põhiseaduslike ülesannete takistamiseks. (p 62)
Riigikogu on leidnud päevakorda koostades tasakaalu eri õiguste ja väärtuste vahel ega ole väljunud Riigikogule põhiseadusega ette nähtud enesekorraldusõiguse piiridest. (p 64)
Põhiseadus kaitseb nii Riigikogu liikme mandaadi omamist kui ka selle teostamist. Mandaadi teostamine hõlmab muu hulgas õigust algatada seadusi (PS § 103 lõike 1 punkt 1). (p 30)
Erakorralise istungjärgu kokkukutsumine eeldab PS § 68 kohaselt kas Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse või vähemalt viiendiku Riigikogu koosseisu (s.t vähemalt 21 Riigikogu liikme) ettepanekut. Seejuures on PS § 70 teise lause kohaselt Riigikogu erakorralisel istungjärgul otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole Riigikogu koosseisust (s.t vähemalt 51 Riigikogu liiget). (p 67)
Seaduse algatamise õigus oleks sisutühi, kui see piirduks üksnes õigusega anda eelnõu Riigikogu menetlusse. See õigus hõlmab ka õigust nõuda eelnõu arutamist Riigikogus. Põhiseadus ei sätesta seaduseelnõu Riigikogus menetlemise täpsemaid nõudeid. Erinevalt arupärimistele vastamisest, milleks põhiseadus näeb ette tähtaja, ei ole põhiseaduses seaduseelnõude arutamiseks ühtegi tähtaega. Tähtaegade nimetamata jätmine ei tähenda siiski, et Riigikogu võib jätta eelnõu üldse arutamisele võtmata või sellega lõputult venitada pS § 103 lõike 1 punktidest 1 ja 2 koostoimes PS §-ga 62 on tuletatav Riigikogu kohustus võtta Riigikogu liikme või fraktsiooni algatatud seaduseelnõu arutamisele mõistliku aja jooksul. (p 39)
Seaduseelnõu menetlemise korra loomisel peab Riigikogu aga silmas pidama põhiseadusest tulenevaid tingimusi, sealhulgas PS § 103 lõike 1 punktidest 1 ja 2 tulenevat nõuet, mille järgi tuleb Riigikogu liikmete ja fraktsioonide algatatud seaduseelnõud arutamisele võtta mõistliku aja jooksul. RKKTS § 97 lõikes 2 sätestatud tähtaeg kujutab endast selle põhiseadusest tuleneva nõude konkretiseeringut. (p 72)
Ehkki põhiseadus osutab fraktsioonide spetsiifilistele, üksikute Riigikogu liikmete õigustest eraldi käsitatavatele õigustele, on need lõppastmes tagasi viidavad PS §-s 62 sätestatud vaba mandaadi põhimõttele. (p 42)
Kui Riigikogu liikmed on otsustanud kasutada mõnda oma mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osade hulka kuuluvat õigust ühiselt, fraktsioonina, võivad nad esitada PSJKS § 16 alusel kaebuse Riigikogu otsuse peale ka siis, kui formaalselt rikuti nende fraktsiooni õigust. (p 42)
PS § 62 näeb ette Riigikogu liikmete Riigikogu funktsioonide teostamises võrdse osalemise printsiibi (vrd otsus asjas nr 3-4-1-3-05, punkt 16). Selle kohaselt on Riigikogu liikmed enda mandaadi teostamisel võrdsed ning peavad saama Riigikogu tööst osa võtta võrdsetel tingimustel. Riigikogu liikme mandaadi osaks olevaid õigusi tuleb kasutada nii, et see ei kahjustaks teiste Riigikogu liikmete võimalusi oma mandaati kasutada. Kui osa Riigikogu liikmeid oma õigusi kuritarvitades esitab väga palju eelnõusid ja arupärimisi, takistavad nad sellega Riigikogu teiste liikmete mandaadi kasutamist. (p 53)
PS § 104 lõike 1 kohaselt sätestab seaduste vastuvõtmise korra Riigikogu kodukorra seadus. Seaduste vastuvõtmise kord hõlmab seaduseelnõu arutamise ja selle suhtes seisukoha kujundamise menetlust. Need on küsimused, mis seostuvad Riigikogu pädevuse teostamise sisemise organisatsiooni ja korraga, olles seega hõlmatud Riigikogu enesekorraldusõigusest. Seaduseelnõu menetlemise korra loomisel peab Riigikogu aga silmas pidama põhiseadusest tulenevaid tingimusi, sealhulgas PS § 103 lõike 1 punktidest 1 ja 2 tulenevat nõuet, mille järgi tuleb Riigikogu liikmete ja fraktsioonide algatatud seaduseelnõud arutamisele võtta mõistliku aja jooksul. (p 72)
Põhiseadus ei täpsusta, mida pidada istungipäevadeks. Riigikogu tööaja sätestab RKKTS, milles on kindlaks määratud Riigikogu korraliste, s.t korraliste istungjärkude raames toimuvate istungite ajad. Riigikogu võib korraliste istungjärkude ajal pidada ka täiendavaid istungeid, ent need kutsutakse kokku RKKTS-is sätestatud tööajagraafiku väliselt vajadust mööda. Korraliste istungjärkude vahelisel ajal võivad toimuda erakorralised istungjärgud, mis samuti kutsutakse kokku vajaduse korral. Arupärimisele vastamise tähtaja üks eesmärk on anda arupärimise adressaadile aega vastus ette valmistada ning vastamise aega planeerida. Kui lugeda tähtaja sisse täiendavate istungite ja erakorraliste istungjärkude päevad, võib esialgu kindlaks määratud tähtaeg muutuda ning vastamise tähtpäev varasemaks nihkuda. See looks aga ebakindlust nii arupärijale kui ka adressaadile. Seetõttu on põhjendatud tõlgendus, mille kohaselt on istungipäevadeks PS § 74 lõike 2 mõttes Riigikogu tööajagraafikus ette kindlaks määratud korraliste istungite päevad. (p 47)
Arupärimisõigus ei ole piiramatu ning Riigikogu võib sätestada Riigikogu kodukorra seaduses ja Riigikogu töökorra seaduses muu hulgas arupärimise esitamise ja sellele vastamise korra. (p 31)
PS §-st 69 tulenevalt on esimees ja aseesimehed, kes RKKTS-i kohaselt moodustavad Riigikogu juhatuse, seatud Riigikogu tööd planeerima, tagamaks parlamendi töö sujuv korraldus. Riigikogu ulatuslik hindamis- ja otsustusruum oma töö korralduslikes ja menetluslikes küsimustes laieneb ka Riigikogu istungite päevakordade koostamisele. (p 64)
Põhiseadus ei nõua mitte üksnes Riigikogu, vaid ka teiste põhiseaduslike institutsioonide töövõimet. Põhiseadusega on nendele institutsioonidele ette nähtud ülesanded, mida nad peavad täitma (nt Vabariigi Valitsus – PS § 87, Riigikontroll – PS § 133, õiguskantsler – PS § 139). Esiteks võib nende institutsioonide töö olla takistatud suure hulga arupärimiste tõttu, millele nad Riigikogu istungil peavad vastama. Teiseks ohustab nende ülesannete täitmist see, kui liigse koormatuse tõttu ei suuda Riigikogu toimida korrakohaselt: menetleda eelnõusid, käsitleda ülevaateid ja ettekandeid, reageerida ettepanekutele, nimetada ametitäitjaid jne. (p 54)
|
| 5-21-1/10
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.04.2021 |
|
Vt otsuse punkt 21.
Õigustloova akti andmata jätmise asjassepuutuvuse kohta vt RKPJKm 10.04.2018 nr 5-17-42/9, p 25-30. (p 21)
Konkreetses normikontrollis on norm asjassepuutuv eelkõige kohtuasjas vaidluse all olnud faktiliste asjaolude ulatuses, kuigi Riigikohus võib kontrolliulatust muuta (vt nt RKPJKo 27.03.2012, nr 3-4-1-1-12, p-d 30-32 või RKPJKo 18.12.2019, nr 5-19-41/9, p-d 15-16). (p 23)
Põhiseaduslikkuse järelevalve konkreetse normikontrolli menetluses hinnatakse õigusnormi vastavust põhiseaduse normidele kui kõrgemalseisvatele normidele ega hinnata seda, kas mingite normide rakendamisel on konkreetse akti või toiminguga rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). Vajaduse korral peavad kohtud nendega tegelema põhiasja lahendamisel. (p 36)
PS § 29 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab ka teenistust politseiametnikuna. Seejuures ei ole vaadeldava põhiõiguse kaitseala aspektist oluline, kas isik alles soovib asuda teenistusse politseiametnikuna või on ta seda juba teinud. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo 27.06.2005 nr 3-4-1-2-05, p 67-69, RKÜKo 25.01.2007, nr 3-1-1-92-06, p 24). (p 26)
Olukorras, kus isik vabastatakse teenistusest, sest seadus kohustab seda, kuid võimalust isiku teenistusse ennistamiseks teenistusest vabastamise asjaolu äralangemise korral ei ole seaduses ette nähtud, on tegemist PS § 29 lõikes 1 antud põhiõiguse kasutamisse sekkumisega. (p 27)
Tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille piiramist võib õigustada iga eesmärk, mis on kooskõlas põhiseadusest tuleneva väärtuskorraga (RKÜKo 25.01.2007 nr 3-1-1-92-06, p 26). (p 29)
Seadusest tulenev kohustus vabastada politseiametnik kriminaalmenetluses kahtlustatavaks oleku tõttu teenistusest on kolleegiumi hinnangul õigustatav eesmärgiga tagada politsei autoriteet ja usaldusväärsus korrarikkumisi ennetava ja õigusrikkumisi menetleva organisatsioonina. (p 30)
Siiski ei saa sel eesmärgil politseiteenistusest vabastamist pidada vajalikuks. (p 30)
Kuriteokahtlustus tähendab ainult tõenäosust, et isik on kas kuriteo täideviija või sellest osavõtja. Menetlus võib ka päädida õigeksmõistmisega. Teenistusest vabastamine on aga lõplik, politseiametniku jaoks mitmete võimalike ebasoodsate tagajärgedega. (p 31)
Kahtlustuse võimalikku ajutisust arvestades on üldiselt on kindel, et praegusest erinevate meetmete kasutuselevõtuga saaks ühel ajal nii sekkuda vähem politseiametnike teenistussuhetesse kui saavutada politsei autoriteet ja usaldusväärsus korrarikkumisi ennetava ja õigusrikkumisi menetleva organisatsioonina. (p-d 32 ja 33)
Kohustus politseiametnik teenistusest vabastada, kui ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav, ei ole seega PS § 11 mõttes vajalik ja rikub PS § 29 lõikes 1 antud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Selle kohustuse ette nägevad sätted on vastavas osas PS § 29 lõikega 1 vastuolus. (p 34)
Lähtudes võimude lahususe ja tasakaalustatuse (PS § 4) süsteemiga ette nähtud riigivõimuharude tööjaotusest (PS §-d 59, 146 ja 152), ei kirjuta Riigikohus seadusandjale üksikasjalikult ette, millist lahendust kasutada reageerimaks politseinikule kriminaalmenetluses esitatud kahtlustusele. (p 33)
PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud, kui menetlusosaline on vastava taotluse esitanud kohtu määratud tähtajaks (vt RKÜKm 09.04.2020 nr 5-18-5/33, p-d 16 ja 17). (p-d 39 ja 40)
|
| 5-20-3/43
|
Riigikohtu üldkogu |
20.10.2020 |
|
Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 47; RKPJKo 16.09.2003, nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 93)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Vaidlus puudutab enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud pensionivara, seetõttu on kohane võtta võrdluse lähtekohaks enne vaidlustatud seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel isikustatud pensionivara omandanud tööealine isik. (p 95)
Ehkki II samba pensionifondi osakute ja riikliku vanaduspensioni kindlustusosakute vahel on olulisi erisusi, on viidatud võrdlusgruppide vahel ka piisavalt sarnasusi. Nende erinev kohtlemine riivab seetõttu võrdsuspõhiõigust ning selle riive põhiseaduspärasust saab ja tuleb hinnata. (p 97)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)
Vaidluse lahendamiseks on kohane valida võrdluse lähtekohaks enne KoPS muutmise seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel omandatud isikustatud pensionivara (varalisi õigusi) omav vanaduspensioni ikka jõudnud isik. (p 136)
Seadus kohtleb võrdlusgruppe erinevalt. (p 138)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)
PS § 28 lg 2 esimesest lausest tuleneb muude subjektiivsete õiguste seas eraldiseisev õigus saada riigilt abi vanaduse korral (vanadusabi).
PS § 28 lg 2 eristab õigust vanadusabile sõnaselgelt sama sättega tagatud abist muude sotsiaalsete riskide vastu ja õigusest riigi abile puuduse korral. Õigus abile puuduse korral annab isikule õiguse riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid ja teenused.
Üldkogu hinnangul on riigi vanadusabi eesmärgiks lisaks vaesusriski vähendamisele luua süsteem, mis tagaks, et isikute elatustase ei langeks võrreldes nende tööea elatustasemega põhjendamatult madalale. Eakate kui sotsiaalselt haavatava ja kõrgendatud abivajadusega isikute grupi kaitsmise eesmärk kõrgemal tasemel üksnes puuduse korral antavast abist on tuletatav ka sotsiaalriigi põhimõttest. (p 41)
Siiski ei saa järeldada, et põhiseadus kohustab riiki tingimusteta tagama, et isikule vanaduses antav abi on puuduse korral antavast abist suurem. Sarnaselt muude PS § 28 lg-s 2 nimetatud sotsiaalsete riskidega ei ole ka vanaduse korral riik ainuvastutav, vaid oma toimetuleku eest vastutab nii isik ise kui ka tema perekond.
PS § 28 lg 2 teine lause näeb ette, et ka vanaduse korral antava abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadusandja on määranud isiku enda või tema eest antava panuse sotsiaalse kaitse süsteemidesse kui vanadusabi saamise eelduse, tekib isikul õigus sellisele abile üksnes juhul, kui ta on need tingimused täitnud. (p 42)
Õigust saada riigilt vanadusabi rikutakse, kui riigi loodud abi andmise süsteem ei taga isikutele vanaduses abi minimaalses põhiseadusega nõutavas määras. Põhiseadus ei sätesta vanadusabi andmise viisi ega konkreetset määra, vaid jätab need seadusandja määrata. Siiski on kohtul sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega võimalik kontrollida vanadusabi piisavust põhiseaduse normide tõlgendamise teel, hinnates muu hulgas riigi suutlikkust anda abi ja üldist elatustaset, riigi võetud rahvusvahelisi ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi ja muid asjaolusid. Samuti on võimalik kõnealuse põhiõiguse rikkumine, kui seadusega halvendatakse meelevaldselt PS § 28 lg 2 teise lausega tagatud abi ulatust ja tingimusi.
Arvestades, et sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega ei ole ka riikliku vanadusabi põhiseaduslikult nõutav ulatus täpselt mõõdetav ja et tegemist on seadusandjale avarat otsustusruumi võimaldava valdkonnaga, on kohus õigustatud sekkuma üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge ning piisav abi isikule ei ole tagatud (p 43)
Riik saab anda isikule piisavat abi PS § 28 lg s 2 nimetatud sotsiaalsete riskide puhul üksnes siis, kui ta loob ja hoiab toimivana abi andmiseks vajaliku süsteemi.
Seejuures on seadusandjal ka vanadusabi süsteemi kujundamisel sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega avar otsustusruum. Põhiseaduse § 28 lg st 2 tuleneb riigi kohustus luua vanadusega seotud riskide maandamiseks sotsiaalkindlustussüsteem. Selline kohustus tuleneb Eestile ka Euroopa sotsiaalharta art 12 lg-test 1 ja 2, mis kohustavad riiki looma ja säilitama sotsiaalkindlustussüsteemi ning hoidma selle toimimise vähemalt tasemel, mis on vajalik Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimiseks. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 25 kohaselt on riik, mille suhtes koodeksi V osa jõustub, kohustatud tagama kaitstavatele isikutele vanadushüvitise maksmise kooskõlas koodeksi nimetatud osaga. Nii Euroopa sotsiaalhartast kui ka Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksist ja Euroopa sotsiaalharta täitmise kontrolli organi Euroopa sotsiaalõiguste komitee praktikast on tuletatavad konkreetsed minimaalse vanadusabi määrad, mille riik on kohustatud isikule pensionikindlustussüsteemi kaudu tagama.
Vanadusabi tagamine sotsiaalkindlustuse vormis tähendab üldjuhul inimese enda panusel toimuvat vahendite kogumist fondidesse, millest kindlustusjuhtumi realiseerumisel (pensioniea saabumisel) tehakse isikule perioodilisi rahalisi väljamakseid sõltumata tema tegelikust abivajadusest. (p 44)
PS § 28 lg 2 teisest lausest tulenev seadusandja õigus määrata riigi abi andmise tingimused ja kord hõlmab ka otsustusõigust selle üle, kas riik täidab abi andmise ülesannet ise vahetu riigihalduse vormis või korraldab selle täitmise muu isiku vahendusel. Seadusandjal on võimalik kasutada abiskeemide loomisel nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke vorme.
Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Kui riik on loonud oma PS § 28 lg st 2 tulenevate kohustuste täitmiseks abisüsteemi, milles osutatakse isikutele vanadusabi muude isikute vahendusel või eraõiguslikus vormis, tuleb ka selline abi lugeda riigi vanadusabiks PS § 28 lg 2 tähenduses ja see abi muu hulgas minimaalse põhiseadusega nõutava abitaseme hindamisel arvesse võtta. See ei tähenda, et põhiseadus nõuaks abisüsteemi just eraõiguslikus vormis või keelaks iseenesest abisüsteemi hilisema muutmise, mh eraõigusliku abisüsteemi asendamise avalik-õiguslikuga. (p 46)
Kohustusliku kogumispensioni äralangemise või selle olulise vähenemise korral võib isikule vanaduses tagatud riigi abi langeda alla põhiseadusega nõutava taseme. Riik peab tagama minimaalse vajaliku vanadusabi aga kõigile sõltumata sellest, kas nad on kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitunud või mitte.
Ainuüksi kohustusliku kogumispensioni kaotamine või süsteemi oluline muutmine ei tähenda aga seda, et riigi abi väheneks automaatselt alla põhiseadusega nõutud määra, kui riik tagab minimaalse vanadusabi riikliku vanaduspensioniga või muul viisil. PS § 28 lg 2 ei nõua vanadusabi osutamist just kohustusliku kogumispensionisüsteemi kaudu. Riik võib oma ülesandeid täita ka otse, enda funktsioone kellelegi delegeerimata. Samuti võib riik kord loodud süsteemi põhimõtteliselt muuta, kui ta tagab oma põhiseaduslike funktsioonide täitmise teisiti. PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt seadusega määratud abi ulatust ei või aga vähendada ega selle tingimusi halvendada meelevaldselt. (p 51)
Rahvusvahelise õiguse aktide sätetest ei tulene osalisriigile kohustust tagada, et sotsiaalkindlustuse tase ajas igal juhul tõuseb ja et seda taset mistahes olukorras ei langetata. (p 56)
Ka lahus riigi rahvusvahelistest kohustustest ei ole põhjust tõlgendada sotsiaalseid põhiõigusi ja sotsiaalriigi põhimõtet selliselt, et need võimaldaks riigil sotsiaalse kaitse, sh sotsiaalkindlustuse taset, mh vanadusabi ulatust üksnes suurendada või lubaks seda vähendada üksnes erakordselt kaalukatel põhjustel. Niisugune piirang oleks vastuolus PS § 28 lg 2 teise lausega. (p 57)
Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)
Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)
Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)
PS § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus.
Ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva õigusliku keskkonna loomist. Ettevõtlusvabadus kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtimajäämise suhtes (pacta sunt servanda põhimõte). Ettevõtlusvabadus ei tähenda riigi kohustust tekitada ettevõtja pakutavatele kaupadele ja teenustele turul nõudlus. (p 108)
Pensionikindlustuse kui ettevõtlusvaldkonna raamistiku on riik loonud kogumispensionide seadusega. Kindlustusandja ettevõtlus seisneb lepingu alusel tasutud kindlustusmaksete investeerimises, lepingutega seotud tasude kogumises ja pensionimaksete tegemises kindlustusvõtjatele. (p 109)
Pensionilepingute tingimuste muutmine mõjutab ebasoodsalt kindlustusandjate ettevõtlust. (p 111)
Seadusandja valitud meede kindlustusvõtjatele lepingute ülesütlemise õiguse andmise kohta on sobiv legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Samuti on selle õiguse andmine eesmärgi täitmiseks vajalik ja mõõdukas. (p 115)
Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)
Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)
Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. (p 39.3)
PS § 32 lg-tes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb isiku omandit riigi riivete eest, kuid kohustab riiki ka omandit kaitsma. (p 62)
Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded (vt RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 62)
Kohustusliku pensionifondi kui investeerimisfondi osak on varaliselt hinnatav õigus ja kuulub seega omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 68)
Pensionilepingust tuleneb kindlustusvõtjale varaline õigus, mis kuulub PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitse alla. (p 121)
Ehkki vaidlustatud seadusega suurendatakse osakuomaniku käsutusõigust ja valikuvabadust, võib see omakorda mõjutada negatiivselt nende osakuomanike omandiõigust, kes soovivad jääda II pensionisamba fondiga liitunuks senisel kujul. Seda esmajoones osakute väärtuse võimaliku vähenemise ja lisakulude tõttu. Seetõttu mõjutatakse enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakuid ebasoodsalt, riivates seetõttu osakuomanike omandipõhiõigust. (p 71)
Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)
Vaidlusalune säte riivab nende kindlustusvõtjate omandipõhiõigust, kes soovivad jätkata pensionilepingute alusel väljamaksete saamist. Ka oli pensionilepingu sõlminud isikutel tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. (p 39.3)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
PS §-st 10 tuleneb õiguspärase ootuse põhimõte, mis peab andma isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes. Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Põhiseadus ei kaitse iga pettumuse eest, mis on tingitud isikule soodsate reeglite muutmisest ebasoodsamaks. Kaitset väärib isiku ootus siis, kui tal oli mõistlik alus usaldada regulatsiooni püsimajäämist ja ta oli asunud oma õigusi realiseerima.
Enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakutele kehtivad reeglid muutuvad koos käsutusvabaduse suurenemisega eelkirjeldatud viisil ebasoodsamaks. II pensionisambaga liitunud inimestel oli mõistlik alus usaldada reeglite püsimajäämist ning osakute omandamisel olid nad asunud oma õigusi realiseerima. Seetõttu on neil tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda tagantjärele nende omandit puudutavaid norme ebasoodsamaks. (p 73)
Pensionilepingu sõlminud isikutel oli tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Eelnõu sidumine usaldusküsimusega järgib põhiseadusest tulenevat eesmärki, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhetes tekkiva ummikseisu lahendamiseks ja eelnõu vastuvõtmine on valitsuse hinnangul tema poliitika elluviimiseks vältimatu. (p 39.5)
Vt määruse punktid 39-39.5.
Vt määruse punkt 35.
Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)
PSJKS § 10 lg 1 loetleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osalised. Käesolevas abstraktse normikontrolli asjas on nendeks Riigikogu vaidlustatud seaduse vastuvõtnud organina (p 1), õiguskantsler (p 5), valdkonna eest vastutav minister (p 6) ja Vabariigi Valitsust esindav minister (p 7). Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49).
Riigikogu juhatus on teatanud Riigikohtule käesolevas asjas Riigikogu esindava komisjonina rahanduskomisjoni, mida esindab menetluses selle esimees. Valdkonna eest vastutava ministrina esineb kohtumenetluses justiitsminister. Vabariigi Valitsust esindava ministrina on Riigikohtule teatavaks tehtud rahandusminister. (p 36.1)
Käesolevas asjas võttis Riigikohus asja juurde seisukohad lisaks menetlusosalistele Eesti Pangalt, Finantsinspektsioonilt, Riigikontrollilt, Eesti Kindlustusseltside Liidult ja Eesti Pensionäride Ühenduste Liidult, aga ka Riigikogu rahanduskomisjoni eriarvamusele jäänud liikmetelt. (36.2)
Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49). (p 36.1)
Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)
Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede (p 133)
Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKÜKo 21.06.2019, nr 5-18-5/17, p 65). (p 74)
Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (vt RKÜKo 11.06.2019, nr 5-18-8/19, p 66). (p 80)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 74)
Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigust saab üldjuhul piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.01.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)
Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)
Kohustuslike pensionifondide tootlust vaidlustatud seadus suurendada ei aita. (p 79.3)
Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede. (p 133)
PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. (p 93)
Kuigi seadusandjal on avar otsustusruum isikutele avalik-õiguslike rahaliste kohustuste panemisel (vrd RKÜKo 15.12.2015, nr 3-2-1-71-14, p 122), tuleb maksu kehtestamisel (sealhulgas maksusoodustuste reguleerimisel) arvestada põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas kohustusega kohelda inimesi võrdselt (PS § 12). (p 105.1)
Üldkogu möönab, et II samba raha ennetähtaegsel väljamaksel võib majanduslikus mõttes siiski olla maksutagastusega sarnane mõju. Sellel sarnasusel ei ole aga määravat tähtsust. Ka ühetaolise maksustamise põhimõte taandub kokkuvõttes võrdse kohtlemise põhimõttele ning sellega ei oleks vastuolus maksude tagastamisel põhjendatud erisuste sätestamine. (p 105.2)
Omandipõhiõigus on oluline väärtus, millele praegusel juhul lisab kaalu osakuomanike õiguspärane ootus. (p 81)
Vaidlusalusest sättest tuleneva omandipõhiõiguse riive intensiivsus sõltub esmajoones sellest, kui tugevalt destabiliseeriv on reformi esmane mõju pensionifondidele KoPS muutmise seaduse jõustumisel ja sellele järgneval ajal. Lühemas perspektiivis avalduvast mõjust sõltub omakorda, milliseks kujunevad fondide mahud ja tootlus pikemas perspektiivis, mil pensionifondide tegevus võiks saavutada uue tasakaalu. (p 81)
Seadusandja on ette näinud mitmeid leevendusi vara väljamaksmise võimaldamiseks, samuti on tõenäosus fondide likviidsuskriisiks madal. Seetõttu ei ole sättest tulenev kohustusliku pensionifondi osaku omaniku omandipõhiõiguse riive intensiivne, mistõttu seadusandja eesmärk suurendada osakuomanike otsustusvabadust õigustab riivet. (p 87)
Vaidlusalusest sättest kindlustusvõtja omandipõhiõigusele tekkiv ebasoodne mõju ei ole suur, kuigi sellele lisab praegusel juhul kaalu ka õiguspärane ootus. (p 134)
|
| 3-4-1-2-16
|
Riigikohus |
16.11.2016 |
|
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. Põhiseaduse § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja (p 119).
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81) Kohtuasjas saab kolleegium kontrollida üksnes konkreetsete kaebajate suhtes kehtiva keelu põhiseaduspärasust. (p 85)
Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk sätte põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 89) Taotluste rahuldamist takistas esmalt VangS § 94 lõige 5, mis välistab vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaluse. Samas ei saaks ka nimetatud sätte põhiseadusvastasuse korral kohus otsustada teisiti. Kaebuste rahuldamist takistas õiguskorras lisaks ka sellise normi puudumine, mis annaks vahistatute pikaajalise kokkusaamise õiguse. (p 91)
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus.(p 81)
Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele. (p 93) Tegemist on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata PS § 26 teises lauses loetletud põhjustel. (p 96) Vahistatu pikaajalise kohtumise keeld teenib ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki, mis on PS § 26 teises lauses loetletud eesmärkidest, ennekõike kuriteo tõkestamise eesmärgist hõlmatud. (p 97)
Põhiõigust perekonnaelu puutumatusele võib seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel: kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. (p 98)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest põhiseaduse sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)
|
| 3-4-1-14-08
|
Riigikohus |
15.12.2008 |
|
Rahandusministri 11. detsembri 2003. a määruse nr 105 "Riigi raamatupidamise üldeeskirja" § 11 lg-s 5 sisalduv kohustus tähendab seda, et kohalik omavalitsus peab majandusaasta aruandes kajastama aruandeperioodil kohaliku elu küsimuste korraldamisel ja otsustamisel tehtud majandustehinguid ja vastu võetud otsuseid, mis mõjutavad kohaliku omavalitsuse finantsseisundit. Majandusaasta aruandes sisalduvad andmed võivad avaldada mõju kohaliku elu küsimuste iseseisvale otsustamisele ja korraldamisele muu hulgas seetõttu, et neis kajastuv kohustuste maht mõjutab võimet võtta võlakohustusi. Kohaliku elu küsimuste kohta aruannete koostamine riivab seega PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigust ja PS § 157 lg-st 1 tulenevat finantsautonoomiat(p 32). Samuti on nimetatud sättest tulenev kohalike omavalitsuste kohustus lähtuda majandusaasta aruande koostamisel RTJ-dest on vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lausega(p 33).
PS §-st 154 ja §-st 157 sisalduv seaduse reservatsioon ei tähenda, et seadus peab ammendavalt sätestama kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi puudutava regulatsiooni ning et sellega seonduva regulatsiooni kehtestamise delegeerimine täitevvõimule on keelatud. Kolleegium on seisukohal, et seadusandja peab ise otsustama kõik enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia piiramise seisukohalt olulised küsimused. Täitevvõimule võib delegeerida enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise(p 34).
Kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse lubatavuse hindamisel tuleb teha kindlaks, kas säte, mille põhiseadusele vastavuse kontrolli taotletakse, on osa mõnest PSJKS §-s 7 loetletud õigusaktist, ning kontrollida, kas see säte võib rikkuda kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Kui ei ole tegemist õigustloova aktiga, siis ei ole taotlus lubatav(p 27).
Ainuüksi asjaolu, et õigusakt on õigusselgusetu, ei kujuta endast kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike garantiide rikkumist. Kohalik omavalitsus peab selgitama, kuidas õigusselgusetus kahjustab mõnda kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist(p 29).
PS §-l 59, mille kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule, puudub vahetu seos kohaliku omavalitsuse garantiidega või riigi ja kohaliku omavalitsuse vaheliste suhetega. See säte reguleerib Riigikogu pädevust ja Riigikogu paiknemist võimude lahususe süsteemis(p 29).
|
| 3-4-1-7-03
|
Riigikohus |
21.01.2004 |
|
Sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab ka kindlustama, et järgitaks Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust. Sotsiaalsete põhiõiguste seos võrdsuspõhiõigusega on tuntavam kui muude põhiõiguste puhul. Põhiseaduse § 12 esimese lõike esimene lause tagab võrdsuse õiguse kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud: "Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi" (vt Riigikohtu üldkogu otsus 17. märtsist 2003 asjas nr 3-1-3-10-02 - (RT III 2003, 10, 95, p 36). (p 17) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. Ülemäärane koormus riigieelarvele on argument, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle otsustamisel, kuid sellega ei saa õigustada puudustkannatavate inimeste ja perekondade ebavõrdset kohtlemist. (p 39) Sotsiaalhoolekande regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid eluruumi vaidlustatud sättes nimetamata alusel, tõi kaasa puudustkannatavate isikute ja perekondade ebavõrdse kohtlemise, milleks polnud mõistlikku põhjust. Seetõttu on kontrollitav säte vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12 lg 1). (p 40)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. (p 14) Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)
Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub eelkõige seadusandja pädevusse. Seega on Riigikogul ulatuslik vabadus otsustada, millises ulatuses ja kellele tagada Põhiseaduse §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003 otsust asjas nr 3-3-1-65-03 (RT I 2003, 34, 349). Samas on seadusandja sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel seotud Põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. (p 16)
Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. (p 14) Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust Põhiseadusele. Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigi abi puuduse korral langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseaduse § 28 lg 2 nimetab ühe alusena, millal isikul on õigus saada riigilt abi ning riigil kohustus talle abi anda, puudust. Puudust kannatada võivate isikute ringi Põhiseadus ei piiritle. Ka ei täpsusta Põhiseadus, millal isik kannatab puudust ehk millal pole tagatud tema esmavajaduste rahuldamine. (p 16) Sotsiaalharta kohaldamise praktika lähtub puuduse hindamisel riigi poolt kindlaksmääratud elatusmiinimumist, mis tähendab, et puudustkannatav on isik, kelle vahendid ei taga elatusmiinimumi. Isikule antava abi suurus ei tohi seetõttu olla riigi elatusmiinimumiga ilmselges mittevastavuses. (p 20) Sotsiaalhoolekande seaduse regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid selles seadusesättes nimetamata eluruumi, ei hüvitatud eluasemekulusid ega võetud neid arvesse toimetulekutoetuse määramisel, on vastuolus Põhiseaduses sätestatud igaühe õigusega saada riigilt abi puuduse korral (§ 28 lg 2). (p 40)
|
| 3-4-1-9-03
|
Riigikohus |
25.11.2003 |
|
Kohtu poolt algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võib Riigikohus tunnistada põhiseadusevastaseks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas see säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 11)
Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine võib eeldada ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusevastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. (p 12)
Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. (p 21)
Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
|
| 3-4-1-3-98
|
Riigikohus |
14.04.1998 |
|
Riigivõimu harud ja põhiseaduslikud institutsioonid on oma otseselt põhiseadusest tuleneva pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed. (p IV) Vabariigi Presidendi juures asuva karistusest vabastamise ja armuandmise küsimustega tegeleva komisjoni otsused ei saa olla presidendile siduvad. President on vaba valimaks endale ise nõuandjaid. (p V)
Riigikogu on pädev reguleerima karistusest vabastamist, sealhulgas armuandmist, vaatamata sellele, et põhiseadus ei näe expressis verbis ette armuandmise korra seaduse kehtestamist. (p II)
|
| 3-4-1-2-98
|
Riigikohus |
23.03.1998 |
|
Vastavalt põhiseaduse §-le 113 sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Põhiseaduslik nõue, et riiklikud maksud tuleb sätestada seadusega, tähendab, et ka maksumäärad tuleb sätestada seadusega. Tollitariifiseadusega tollimaksu kehtestamise ja maksumäärade sätestamise delegeerimine Vabariigi Valitsusele on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. (p IV)
Põhiseaduse § 113 ei välista teatud tingimustel maksumäära sätestamist alam- ja ülemmäärana. Tulenevalt tollimaksu funktsionaalsetest erisustest oleks põhiseadusega kooskõlas tollimaksu sätestamine alam- ja ülemmäärana, kusjuures konkreetse maksumäära sätestaks sellekohase delegatsiooninormi alusel ja seadusega antud tingimustel Vabariigi Valitsus. (p V)
|
| III-4/1-6/94
|
Riigikohus |
02.11.1994 |
|
Õiguskantsleri poolt Riigikohtule esitatud taotlus ei tohi olla laiem, kui akti vastu võtnud organile tehtud ettepanek viia see akt kooskõlla põhiseaduse või seadusega. Akti vastu võtnud organile antakse võimalus ise viia vaidlustatud akt õiguskantsleri ettepaneku alusel kooskõlla põhiseaduse või seadusega. Õiguskantsleri õigus pöörduda Riigikohtusse on seostatud tema ettepaneku rahuldamata või vastuseta jätmisega akti vastu võtnud organi poolt. (p 4)
Haldusnõukogu koosseisu kuulumine on riigiametis olek - riigi haldusfunktsiooni täitmine. Riigikogu liikme poolt täidesaatva riigivõimu teostamine haldusnõukogus on vastuolus põhiseaduse § 63 lg-ga 1, samuti on seadusandliku ja täidesaatva võimu üheaegne teostamine Riigikogu liikme poolt vastuolus põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. Kui üks isik täidab samaaegselt riigivõimu kahe haru funktsioone ja tema tegevust tasustatakse mõlemalt poolt, siis võib see põhjustada eetilise ja huvide konflikti täidetavate võimufunktsioonide ning sellest johtuvalt ka isiklike ja avalike huvide vahel. Huvide konflikt kui olukord, kus riigiametnik üheaegselt täidab olemuselt vastandlikke ülesandeid ja taotleb vastandlikke eesmärke, võib põhjustada minetusi tema ametikohustuste täitmisel ja võib luua eeldused korruptsiooniks. (p 2)
Seadust ei tohi tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks. (p 1)
|
Facebook
X.com