5-23-33/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.06.2023 |
|
Valimisseadus ei nõua, et elektrooniliste häälte hävitamise toiming (RKVS § 771 lg 2) tuleb teha avalikult, kuid sellise kohustuse võib tuletada seaduse üldisest mõttest ja põhiseadusest. (p 24)
RKVS § 771 lõige 2 paneb riigi valimisteenistusele kohustuse hävitada elektroonilised hääled, nende avamise võti ja elektroonilise hääletamise süsteemis sisalduvad valijate isikuandmed. Sättes on ühtlasi keeld, et seda ei tohi teha enne ühe kuu möödumist valimispäevast; samuti keeld elektroonilisi hääli hävitada enne kaebuste lõplikku lahendamist. Kaebuste lõplik lahendamine tähendab seejuures, et kohtusse kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud või asjas on tehtud lõplik (kohtu)otsus. (p 25)
RKVS § 771 lõike 2 alusel kuulub hävitamisele teave, mis on seotud valimiste kui Eesti riigi toimimise seisukohalt olulise sündmusega ning hõlmab suures koguses isikuandmeid. Sellise teabe põhjendamatult kaua säilitamine võib tuua kaasa täiendavaid ohte, sh ohtu hääletamise salajasusele (põhiseaduse (PS) § 60 lõike 2 neljandas lauses sätestatud valimispõhimõte) ja demokraatia toimimisele, mis on väga kaalukad põhiseaduslikud väärtused. Kuigi elektrooniliste häälte hävitamise toimingu tegemise tähtaja lõppu pole seaduses üheselt kindlaks määratud, on hävitamise eesmärki arvestades õige järeldada, et toiming tuleb teha siiski esimesel võimalusel. Kindlasti ei tohiks riigi valimisteenistus selle seadusest tuleneva kohustuse täitmisega põhjendamatult viivitada. Lõppkokkuvõttes on seadusandja otsustada, kuidas ta erinevaid väärtusi põhiseaduslikes piirides kaalub ja millised reeglid ette näeb, kuid riigi valimisteenistus ning Vabariigi Valimiskomisjon valimisi korraldavate organitena peavad järgima seaduse nõudeid. (p 26)
Elektrooniliste häälte (samuti paberhäälte) säilitamine saab valimiskaebemenetluses olla vajalik eelkõige hääletamise ja hääletamistulemuste kindlakstegemise peale esitatud kaebustega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Eelduslikult on valimistulemuste väljakuulutamise ajaks vaidlused hääletamise ja hääletamistulemuste kindlakstegemise üle seega lõppenud (kaebetähtajad möödunud), mistõttu puudub pärast seda valimisõigustest (eelkõige aktiivsest või passiivsest valimisõigusest) tulenev õiguskaitsevajadus. (p 28)
Kaebust RKVS § 771 lõike 2 tähenduses tuleb mõista sarnaselt kaebusega RKVS § 74 lõike 1 tähenduses: tegemist peab olema valimiskaebusega, mis takistab ühtlasi kandidaatide registreerimist ja valimistulemuste väljakuulutamist. Kuigi valimiskaebemenetluses saab esitada kaebusi ka pärast valimistulemuste väljakuulutamist tehtavate toimingute ja otsuste peale (nt kautsjoni tagastamata jätmine), ei saa seadust süstemaatiliselt tõlgendades sellised valimiskaebused olla suunatud hääletamistulemuste vaidlustamisele ega olla seetõttu üldjuhul takistuseks elektrooniliste häälte hävitamise toimingu tegemisele. (p 29)
Valijal on õigus saada teavet andmete kohta, mis on kantud valijate nimekirja, nende andmetega on põhjendatud huvi korral õigus tutvuda ka erakondadel, üksikkandidaatidel ja teadlastel. Valijate nimekirja kantakse isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, elu- või viibimiskoha aadress, valimisringkonna number, märge valijale hääletamissedeli väljastamise kohta ning andmed hääletamise aja ja koha kohta (hääletamise fakt ja viis). Kuigi isikul võib olla informatsioonilise enesemääramise õigusest tulenev huvi tutvuda ka muu tema kohta käiva, elektroonilise hääletamisega seotud teabega, on seadusandja kaalunud väärtusi viisil, et salajasus kaalub selle huvi üles. (p 32)
Vabariigi Valimiskomisjon enamasti ei tunnusta vaatleja üldist õigust sellele, et valimistoimingud vastaksid seadusele, käsitades selliseid kaebusi populaarkaebustena. Ka Riigikohus on leidnud, et valimiste vaatlejal on õigus esitada kaebus üksnes selliste rikkumiste peale, mis seostuvad tema enda kui vaatleja õigustega – eelkõige vaatlemisele seatud tingimuste või takistuste osas. Vaatlejale laiema kaebeõiguse võimaldamine Vabariigi Valimiskomisjoni praktikas ei ole iseenesest problemaatiline, kuid kaebeõiguse käsitlus ei tohiks kaasa tuua isikute põhjendamatult ebavõrdset kohtlemist. (p 23)
Vaatlejal oli õigus elektrooniliste häälte hävitamise toimingut vaidlustada, kuivõrd ta väitis kaebuses ka seda, et toiming tehti vaatlejaid teavitamata. Valimistoimingu tegemine avalikkust ja vaatlejaid sellest teavitamata võiks vaieldamatult riivata vaatleja õigusi, kuna võtab võimaluse toimingut vaadelda. Valimisseadus küll otsesõnu ei nõua, et RKVS § 771 lõikes 2 nimetatud toiming tuleb teha avalikult, kuid sellise kohustuse võib tuletada seaduse üldisest mõttest ja põhiseadusest. Kuigi vaatleja õigusi võiks sellisel juhul rikkuda eelkõige toimingust teavitamata jätmine (riigi valimisteenistuse tegevusetus), võimaldaks selline vaatleja õigusi puudutava nõude väidetav rikkumine vaidlustada toimingu õiguspärasust. Toimingu õiguspärasuse eelduseks on ka see, et järgitud on nii formaalseid kui materiaalseid nõudeid, kuigi igasugune nõuete rikkumine ei pruugi alati viia toimingu õigusvastaseks tunnistamiseni. (p 24)
RKVS § 771 lõike 2 alusel kuulub hävitamisele teave, mis on seotud valimiste kui Eesti riigi toimimise seisukohalt olulise sündmusega ning hõlmab suures koguses isikuandmeid. Sellise teabe põhjendamatult kaua säilitamine võib tuua kaasa täiendavaid ohte, sh ohtu hääletamise salajasusele ja demokraatia toimimisele, mis on väga kaalukad põhiseaduslikud väärtused. Kuigi elektrooniliste häälte hävitamise toimingu tegemise tähtaja lõppu pole seaduses üheselt kindlaks määratud, on hävitamise eesmärki arvestades õige järeldada, et toiming tuleb teha siiski esimesel võimalusel. Kindlasti ei tohiks riigi valimisteenistus selle seadusest tuleneva kohustuse täitmisega põhjendamatult viivitada. Lõppkokkuvõttes on seadusandja otsustada, kuidas ta erinevaid väärtusi põhiseaduslikes piirides kaalub ja millised reeglid ette näeb, kuid riigi valimisteenistus ning Vabariigi Valimiskomisjon valimisi korraldavate organitena peavad järgima seaduse nõudeid. (p 26)
Ligipääs elektroonilisel hääletamisel kogutud isikuandmetele on väga piiratud. Elektroonilise hääletamise süsteemis sisalduvad andmed on kaitstud hääletamise salajasuse põhimõttega, mis on äärmiselt kaalukas põhiseaduslik väärtus, samuti valija põhiõigus, millesse valimiste korraldajad ja muud riigiorganid saavad sekkuda üksnes seaduses sätestatud alustel ja eesmärkidel. (p 31)
Kuigi isikul võib olla informatsioonilise enesemääramise õigusest tulenev huvi tutvuda ka muu tema kohta käiva, elektroonilise hääletamisega seotud teabega, on seadusandja kaalunud väärtusi viisil, et salajasus kaalub selle huvi üles. (p 32)
|
5-19-39/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.06.2019 |
|
Kehtetu hääle andmise võimaluse puudumine elektroonilisel hääletamisel ei ole vastuolus valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõttega (vt RKPJK otsuse nr 5-17-32/2 p-d 17–21). (p 13)
Elektroonilised hääled avatakse alles pärast seda, kui hääled on anonüümistatud ehk eraldatud valijate isikuandmetest. Häälte avamiseks ja lugemiseks kasutatakse häälte avamise võtit, mille osakud on salvestatud kiipkaartidele (häälte avamise võtme ligipääsuvahendid), mis jagatakse Vabariigi Valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse ametnike vahel (võtmehaldurid). Hääled on võimalik avada üksnes siis, kui piisav arv võtmehaldureid esitavad kiipkaardid samal ajal. Turvalisuse tagamiseks viibib häälte võtme kasutamise juures audiitor ning võtme kasutamise toiminguid auditeeritakse, samuti on häälte lugemise toimingud avalikud. Enne ja pärast kasutamist on kiipkaartidel turvakleebised (vt RKPJK otsus asjas nr 5-19-18/3, p-d 13–15). Turvakleebised on ka välisel andmekandjal, millele elektroonilised hääled salvestatakse, samuti hävitatakse andmekandjad ja võtmeosakud pärast valimisi ning see toimub samuti audiitori juuresolekul (EPVS § 771 lõige 2). (p 14)
Kehtetu hääle andmise võimaluse puudumine elektroonilisel hääletamisel ei ole vastuolus valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõttega (vt RKPJK otsuse nr 5-17-32/2 p-d 17–21). (p 13)
Elektroonilised hääled avatakse alles pärast seda, kui hääled on anonüümistatud ehk eraldatud valijate isikuandmetest. Häälte avamiseks ja lugemiseks kasutatakse häälte avamise võtit, mille osakud on salvestatud kiipkaartidele (häälte avamise võtme ligipääsuvahendid), mis jagatakse Vabariigi Valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse ametnike vahel (võtmehaldurid). Hääled on võimalik avada üksnes siis, kui piisav arv võtmehaldureid esitavad kiipkaardid samal ajal. Turvalisuse tagamiseks viibib häälte võtme kasutamise juures audiitor ning võtme kasutamise toiminguid auditeeritakse, samuti on häälte lugemise toimingud avalikud. Enne ja pärast kasutamist on kiipkaartidel turvakleebised (vt RKPJK otsus asjas nr 5-19-18/3, p-d 13–15). Turvakleebised on ka välisel andmekandjal, millele elektroonilised hääled salvestatakse, samuti hävitatakse andmekandjad ja võtmeosakud pärast valimisi ning see toimub samuti audiitori juuresolekul (EPVS § 771 lõige 2). (p 14)
|
5-19-30/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
03.05.2019 |
|
EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)
EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)
EPVS § 31 lg 3 p 3 ja § 4 lg 6 p 2 järgi peab Vabariigi Valimiskomisjon jätma registreerimata kandidaadi, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Kuna kohus on isiku süüdi mõistnud kuriteos ja ta kannab eluaegset vanglakaristust, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja ka nende sätete alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. (p 16)
Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). (p 17)
Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. (p 17)
Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)
Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)
EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)
Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)
Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)
Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)
PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)
Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)
EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)
Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)
Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)
Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)
PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)
Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)
EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). (p 22)
Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)
Kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandva isiku kandideerimispiirang Euroopa Parlamendi valimistel ei ole vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)
|
5-19-27/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.04.2019 |
|
Nii nagu kautsjoni tasumise kohustus, nii ka kautsjoni riigituludesse kandmine riivab erakonna omandipõhiõigust (PS § 32), samuti õigust valimistel osaleda. (p 15)
Riigikogu valimistel osalenud erakondade erinevat kohtlemist kautsjoni riigituludesse kandmisel õigustab erinev valimistulemus ning riigieelarveliste eraldiste regulatsioon arvestab valimistulemust paindlikul ja mõistlikul viisil. (p 20)
Nii nagu kautsjoni tasumise kohustus, nii ka kautsjoni riigituludesse kandmine riivab erakonna omandipõhiõigust (PS § 32), samuti õigust valimistel osaleda. (p 15)
Kautsjoni riigituludesse kandmine seaduses sätestatud künnisest allapoole jäänud erakondade puhul tuleneb kautsjoni olemusest: kautsjoni tasumise kohustus kaotaks suuresti mõju, kui kautsjon kõigile kandidaatidele pärast valimisi tagastataks. Seetõttu aitab nii kautsjoni tasumise kohustus kui ka vähese häältesaagiga kandidaatide kautsjoni riigituludesse kandmine kaasa valitava Riigikogu representatiivsusele ning see on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk. (p 17)
Käsitletava põhiõiguste riive intensiivsus sõltub esiteks sellest, kui palju kandidaate erakond valimistel üles seadis, ning teiseks erakonna valimistulemusest. Erakonna kautsjon tagastatakse juhul, kui erakond ületab valimiskünnise (üle riigi 5% häältest), mis on aluseks ringkonnamandaatide ja kompensatsioonimandaatide jagamisel (RKVS § 62 lg-d 3 ja 4). Siiski pole ka kõigi künnise taha jäänud erakondade olukord sarnane, kuna ka neile makstakse sõltuvalt valimistulemustest riigieelarvest EKS § 127 lg-s 2 ette nähtud rahalisi eraldisi ning ka seda asjaolu tuleb arvestada riive põhiseaduspärasuse hindamisel. Õigus saada eraldisi tekib juhul, kui erakond kogub vähemalt 2% häältest, ning eraldise suurus kasvab iga toetusprotsendiga (2%–3% häältest saanud erakonna eraldis on 30 000 eurot, 3%–4% häältest saanud erakonnal 60 000 eurot ja 4%–5 % häältest kogunud erakonnal 100 000 eurot). (p 18)
Kautsjoni tasumise kohustuse, selle osal juhtudel riigituludesse arvamise ning erakondadele makstavate riigieelarveliste eraldiste regulatsiooni tuleb vaadelda tervikliku süsteemina. Kehtiv regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna võimaldab arvesse võtta erakondade tegevuse tulemuslikkust ning aitab ka künnise taha jäänud, kuid piisavalt hääli saanud erakondadel kanda valimistel tekkinud kulusid eraldistega riigieelarvest. (p 19)
Kuna kaebaja osales Riigikogu 2019. a valimistel täisnimekirjaga (125 kandidaati), kuid kogus Riigikogu valimistel alla 2% häältest, kaotas ta kautsjoni riigituludesse kandmisega märkimisväärse suurusega summa. Ka ei saanud kaebaja piisavalt hääli, et tal tekiks õigus saada eraldisi riigieelarvest. Sellele vaatamata ei pea kolleegium kaebaja õiguste riivet põhiseadusvastaseks. Kaebaja oleks saanud kautsjoni kaotamisega seotud riski vähendada, esitades valimistel lühema kandidaatide nimekirja. Riigikogu valimistel osalenud erakondade erinevat kohtlemist õigustab erinev valimistulemus ning riigieelarveliste eraldiste regulatsioon arvestab valimistulemust paindlikul ja mõistlikul viisil. (p 20)
RKPJK on üksikkandidaadi poolt Riigikogu valimistel kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuse kohta leidnud, et valimiskautsjon aitab kaasa valitava esinduskogu suuremale representatiivsusele, kuna see takistab ebatõsiste kandidaatide kergekäelist ülesseadmist ja vähendab seega valimistel kaotsi minevate häälte hulka. Arvestades ühiskonnaliikmete keskmist sissetulekut, ei olnud otsuse tegemise ajal kehtinud kautsjoni suurus (umbes 74% keskmisest brutokuupalgast) kolleegiumi hinnangul põhiseadusega vastuolus. Kolleegium arvestas seejuures ka asjaolu, et valituks mitteosutunud üksikkandidaadile makstakse kautsjon tagasi, kui ta kogub hääli vähemalt poole ringkonna lihtkvoodi ulatuses. Vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-03, p 11. (p 16)
Kautsjoni riigituludesse kandmine seaduses sätestatud künnisest allapoole jäänud erakondade puhul tuleneb kautsjoni olemusest: kautsjoni tasumise kohustus kaotaks suuresti mõju, kui kautsjon kõigile kandidaatidele pärast valimisi tagastataks. Seetõttu aitab nii kautsjoni tasumise kohustus kui ka vähese häältesaagiga kandidaatide kautsjoni riigituludesse kandmine kaasa valitava Riigikogu representatiivsusele ning see on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk. (p 17)
Vt p-d 12–14 jj.
Kaebaja on seadnud küsimuse alla RKVS § 77 põhiseaduspärasuse osas, mis näeb ette erakonna kandidaatide registreerimiseks esitamisel tasutud kautsjoni riigituludesse arvamise juhul, kui erakonna kandidaadid ei kogu üle riigi vähemalt 5% häältest. Nimetatud sättele tugines Vabariigi Valimiskomisjon vaidlustatud otsuse tegemisel, mistõttu on RKVS § 77 asjassepuutuv. (p 13)
Kaebaja ei vaidlusta RKVS § 30 lg-s 5 ette nähtud kohustust tasuda Riigikogu valimisteks kandidaatide esitamisel kautsjon ega ka kautsjoni suurust. Kautsjoni tasumise kohustust ning selle suurust saanuks kaebaja vaidlustada erakonna kandidaatide registreerimiseks esitamisel. Seetõttu ei ole RKVS § 30 lg 5 praeguses kohtuasjas PSJKS § 45 lg 1 tähenduses asjassepuutuv. (p 14)
|
5-19-20/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
27.03.2019 |
|
Isiku kaebus oli esitatud riigi valimisteenistuse 3.03.2019. a toimingu peale, millega tehti valimispäeva õhtul RKVS § 601 lg-te 1–7 kohaselt kindlaks elektroonilise hääletamise tulemused. Kaebaja hinnangul on elektroonilise hääletamise tulemuse usaldusväärsuse tagamiseks vajalik häälte algusest lõpuni kontrollitavus, mida aitab saavutada häälte miksimine enne lugemist. Kaebaja väitis, et 3.03.2019 hääled dekrüpteeriti, mistõttu kaotas järgnev häälte miksimine mõtte ja häälte algusest lõpuni kontrollitavus oli välistatud. (p 8)
Elektrooniliste häälte lugemine toimub vastavalt RKVS-le (§ 601), Vabariigi Valimiskomisjoni otsustele (vastu võetud RKVS § 482 lg 3 kohaselt) ja riigi valimisteenistuse korraldustega (antud RKVS § 482 lg 4 alusel) kinnitatud dokumentidele (elektroonilise hääletamise dokumentatsioon, mis on avalikustatud leheküljel https://www.valimised.ee/et/e-haaletamine/dokumendid). (p 9)
Elektroonilise hääletamise üldraamistikus (riigi valimisteenistuse 29.05.2017. a korralduse nr 3 „Elektroonilise hääletamise üldraamistik ja selle kasutamine Eesti riiklikel valimistel“ lisa, edaspidi üldraamistik) on selgitatud, et häälte miksimine (häälte segamine ja ümberjärjestamine) on elektrooniliste häälte töötlemise protsessi üks alaprotsesse enne häälte lugemist (häälte avamist ja dekrüpteerimist) ning selle eesmärgiks on võimaldada häälte kokkulugemise avalik kontrollitavus. Üldraamistikust ei selgu üheselt, kas ja millal kasutatakse häälte miksimist. Üldraamistiku järgi on miksimine valikuline ning kokkulugemisele võib saata nii miksitud kui ka miksimata hääled. Miksimine on vajalik läbida siis, kui elektroonilise hääletamise korraldaja tahab tõestada kõigile oma valduses oleva häälte avamise võtme kasutuse korrektsust kokkulugemisprotsessis (üldraamistiku lk 18). Üldraamistikust nähtub siiski üheselt, et hääli miksitakse enne nende dekrüpteerimist (vt miksimisrakenduse kirjelduse lk 10). (p 10)
RKVS elektrooniliste häälte lugemist detailselt ei reguleeri, määrates kindlaks eelkõige selle, et elektroonilise hääletamise tulemused tehakse kindlaks valimispäeva õhtul avalikult, hääled eraldatakse enne lugemist isikuandmetest ning häälte kokkulugemiseks need avatakse häälte avamise võtmega (vt RKVS § 601 lg 1, lg 3 p 2, lg-d 4 ja 7 ning § 483 lg 3). RKVS § 601 lg 10 järgi allkirjastatakse hääletamistulemus pärast elektroonilise hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli, kuid seadus ei täpsusta nimetatud toimingu sisu. Vabariigi Valimiskomisjoni 15.11.2018. a otsuse nr 61 „Tehnilised nõuded elektroonilise hääletamise üldpõhimõtete tagamiseks“ p-i 35 teises lauses on öeldud, et enne e-hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli segatakse (miksitakse) elektroonilised hääled. (p 11)
Riigi valimisteenistus selgitas kohtule, et valimispäeva, 3.03.2019 õhtul tehti elektroonilise hääletamise tulemused tõepoolest kindlaks hääli enne miksimata – hääled anonüümistati ning loeti kokku (hääled avati ja dekrüpteeriti häälte avamise võtmega). 4.03.2019 toimunud elektroonilise hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli raames loeti elektroonilised hääled uuesti üle, kuid sel korral enne häälte lugemist need ka miksiti. Seejuures ei läinud miksimisele juba dekrüpteeritud hääled, vaid hääled olid miksimise ajal veel krüpteeritud. Saadud hääletamistulemust võrreldi 3.03.2019 kindlaks tehtud hääletamistulemusega ning erinevusi ei olnud. (p 12)
Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)
Kaebaja tahe on suunatud elektroonilise hääletamise tulemuse kindlakstegemise aluseks oleva dokumentatsiooni vaidlustamisele. RKVS sellise üldise iseloomuga kaebuse esitamiseks õigust ei anna (vrd RKPJK otsus nr 5-19-14/2, p 14). (p 13)
Riigikohtule esitatud kaebuses soovib kaebaja elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglite põhiseadusele vastavuse kontrollimist. Kuna kaebaja paneb kahtluse alla elektroonilise hääletamise usaldusväärsuse ja enda võimaluse kandideerida teiste kandidaatidega võrdsetel alustel, mõistab kolleegium kaebust selliselt, et kaebaja arvates rikuti elektroonilise hääletamise korraldamisel valimiste ühetaolisuse põhimõtet (PS § 60 lg 1 kolmas lause). (p 8)
Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)
Põhiseaduslike valimisõiguse printsiipide ja õigusriigi põhimõtte paremaks tagamiseks oleks vajalik elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid sätestada selgemalt õigustloovates aktides. (p 13)
|
5-19-10/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
13.03.2019 |
|
Valimiste korraldaja toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine on Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses (RKVS § 69 ja § 72). Riigikohtule saab kaebuse esitada pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis (RKVS § 721 lõige 1 ja PSJKS § 38 lõike 1 esimene lause). (p 11)
RKVS § 70 järgi on kaebuse esitamise õigus üksikisikul, kandidaadil ja erakonnal, kes leiab, et tema õigusi on vaidlustatava toiminguga rikutud. Seega saab isik valimisasjades kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Kaebuse, mis ei ole esitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, võib Vabariigi Valimiskomisjon RKVS § 71 lg 3 järgi jätta läbi vaatamata. (p 12)
Kuna kaebaja pole kaebuses selgitanud, milliseid tema subjektiivseid õigusi elektroonilise hääletamise alguse kohta loenduri paigutamine veebilehele www.valimised.ee rikub, on kaebus esitatud avalikes huvides. Kaebuses on selgitatud, et valimised peavad olema võrdsed ja ühetaolised, kuid kandideerimisdokumentide esitamise tähtaja saabumist loenduriga ei esitletud. Eeltoodust ei selgu aga, milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi rikkus loenduri paigutamine elektroonilise hääletuse tähtaja saabumise markeerimiseks ning teiste tähtaegade saabumise loenduriga markeerimata jätmine. Ükski valimiste korraldamist puudutav õigusnorm ei näe ette, et valijaid ja isikuid, kes soovivad oma kandidatuuri üles seada, tuleb loenduriga pidevalt kursis hoida vastava toimingu lõpptähtajaga. Selge pole, kuidas mõjutab valimiste võrdsust ja ühetaolisust see, et aktiivse valimisõiguse teostamise lõpptähtajast anti veebilehel teada loenduriga. (p 13)
Subjektiivsete õiguste rikkumist saaks kaebaja näidata selgitades, millised tagajärjed ühel või teisel avaliku võimu käitumisel tema suhtes olid. Kaebaja on juba varem sel aastal esitanud kaebuse Riigikohtule seoses sellega, et riigi valimisteenistus tagastas tema kandideerimisdokumendid, kuna need olid esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. RKPJK leidis tolles asjas, et avalik võim ei rikkunud kaebaja kandideerimisdokumente tagastades tema õigusi, samuti ei ole kandideerimisdokumentide esitamise tähtaja seaduses sätestamine ilma tähtaja ennistamise võimaluseta põhiseadusega vastuolus (vt RKPJK otsus asjas nr 5-19-1/2). (p 14)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vaatab Riigikohtule esitatud kaebuse läbi üksnes ulatuses, milles vaidlustatakse Vabariigi Valimiskomisjoni otsust (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-57-13, p 20). (p 15)
Ükski valimiste korraldamist puudutav õigusnorm ei näe ette, et valijaid ja isikuid, kes soovivad oma kandidatuuri üles seada, tuleb loenduriga pidevalt kursis hoida vastava toimingu lõpptähtajaga. Selge pole, kuidas mõjutab valimiste võrdsust ja ühetaolisust see, et aktiivse valimisõiguse teostamise lõpptähtajast anti veebilehel teada loenduriga. (p 13)
|
5-19-8/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.03.2019 |
|
Õiguserikkumise mõju hääletamistulemustele saab pidada oluliseks siis, kui rikkumisest tulenev erinevus hääletustulemuses võiks mõjutada valimistulemust. Vaidlust ei ole selle üle, et valimisringkonna nr 1 vale koondnimekirjaga käis 17.02.2019 Eesti välisesinduses Brüsselis hääletamas kaks valijat. (p 22)
Kaebaja sai valimistel kokku 222 häält. Kahe hääle lisandumine kaebaja poolt antud häältearvule ei oleks saanud tagada talle Riigikogu liikme mandaati. Valimisringkonnas nr 1 oli lihtkvoodiks 5619,10 (RKVS § 62 lg 1), mistõttu poleks ka 224 häält taganud kaebajale ei lihtkvoodi alusel arvutatavat isikumandaati ega erakonna mandaati ehk ringkonnamandaati (RKVS § 62 lg-d 2 ja 3). Kaebaja poolt antud häälte arv jäi alla 10 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 561,91). Kaebaja ei oleks saanud ka kompensatsioonimandaati (RKVS § 62 lg-d 4–7). Kaebaja oli erakonna üleriigilises kandidaatide nimekirjas 93. kohal ning tema poolt antud häälte arv jäi alla 5 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 280,955). (p 23)
Hääletamistulemus võib mõjutada ka seda, kas isik registreeritakse Riigikogu asendusliikmena (RKVS § 75) ning ka asendusliikme kohast ilmajäämine võiks riivata kaebaja õigusi. Asendusliikmeks registreeritakse valimata jäänud kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10% ringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas valituks osutunud kandidaadi asendusliikmete puhul) või vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist (kompensatsioonimandaadi saanud kandidaadi asendusliikme puhul). Kaebaja poolt antud häälte arv (222) oli oluliselt väiksem kui 5% valimisringkonna nr 1 lihtkvoodist (280,955). Seega ei oleks kahe hääle võimalik lisandumine saanud viia ka kaebaja registreerimisele Riigikogu asendusliikmena. (p 24)
Eesti välisesinduses Brüsselis 17.02.2019 toimunud eelhääletamisel oli ühe tunni ja 24 minuti jooksul valijatele kasutamiseks antud valimisringkonna nr 1 kandidaatide koondnimekiri, milles oli kaebaja nimeks nimevahetuse eelne nimi. Vabariigi Valimiskomisjon tunnistas valimisringkonna nr 1 kandidaatide koondnimekirja uuendamata jätmise (haldusorgani tegevusetus, mis on käsitatav haldusorgani toiminguna HKMS § 6 lg 2 tähenduses) seadusevastaseks ja rahuldas selles osas isiku kaebuse. (p 18)
Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on RKVS § 9 lg 2 p 2 kohaselt tühistada olulise seaduserikkumise tõttu eelhääletamisel antud hääled osaliselt või täielikult ning kutsuda valijad uuesti hääletama eelhääletamise ajal või valimispäeval. Välisesinduses hääletamisel annab valija hääletamissedeli saamise kohta allkirja valijate nimekirja ning pärast hääletamissedeli täitmist paneb selle ümbrikku, millele märgitakse tema nimi ja isikukood (RKVS § 54 lg-d 3 ja 4). Seega oli seaduserikkumise avastamise ja ka Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tegemise ajal võimalik tuvastada, millised valijad käisid hääletamas vale koondnimekirjaga, samuti oli võimalik kindlaks teha valijad, kes käisid hääletamas Eesti välisesinduses Brüsselis (17. ja 19.02.2019). Praegusel hetkel pole aga enam võimalik tuvastada, millised hääled anti vale koondnimekirja kasutades ega ka seda, millised hääled anti eelhääletamise käigus Eesti välisesinduses Brüsselis. Seda põhjusel, et hääletamistulemuste kindlakstegemiseks on hääletamissedelid võetud ümbrikest välja ning hääled arvestatud valimisringkonnas nr 1 antud häälte hulka. (p 20)
Riigikohtule esitatud kaebuses leiab kaebaja, et tema õigusi rikub see, et Vabariigi Valimiskomisjon jättis rahuldamata tema taotluse tühistada vale nimekirja alusel läbiviidud eelhääletamisel antud hääled ning kutsuda valijad uuesti hääletama. Riigikohtule esitatud kaebuses palub kaebaja tunnistada hääletamistulemused Eesti välisesinduses Brüsselis kehtetuks. (p 19)
Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on RKVS § 9 lg 2 p 2 kohaselt tühistada olulise seaduserikkumise tõttu eelhääletamisel antud hääled osaliselt või täielikult ning kutsuda valijad uuesti hääletama eelhääletamise ajal või valimispäeval. Välisesinduses hääletamisel annab valija hääletamissedeli saamise kohta allkirja valijate nimekirja ning pärast hääletamissedeli täitmist paneb selle ümbrikku, millele märgitakse tema nimi ja isikukood (RKVS § 54 lg-d 3 ja 4). Seega oli seaduserikkumise avastamise ja ka Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tegemise ajal võimalik tuvastada, millised valijad käisid hääletamas vale koondnimekirjaga, samuti oli võimalik kindlaks teha valijad, kes käisid hääletamas Eesti välisesinduses Brüsselis (17. ja 19.02.2019). Praegusel hetkel pole aga enam võimalik tuvastada, millised hääled anti vale koondnimekirja kasutades ega ka seda, millised hääled anti eelhääletamise käigus Eesti välisesinduses Brüsselis. Seda põhjusel, et hääletamistulemuste kindlakstegemiseks on hääletamissedelid võetud ümbrikest välja ning hääled arvestatud valimisringkonnas nr 1 antud häälte hulka. (p 20)
Seetõttu hindab kolleegium praeguses kohtuasjas eelkõige seda, kas 17.02.2019 Eesti välisesinduses Brüsselis toimunud hääletamisel toimunud seaduserikkumine oli selline, mis mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt ning kas seetõttu tuleks hääletamistulemused valimisringkonnas nr 1 PSJKS § 46 lg 2 alusel kehtetuks tunnistada. (p 21)
Õiguserikkumise mõju hääletamistulemustele saab pidada oluliseks siis, kui rikkumisest tulenev erinevus hääletustulemuses võiks mõjutada valimistulemust. Vaidlust ei ole selle üle, et valimisringkonna nr 1 vale koondnimekirjaga käis 17.02.2019 Eesti välisesinduses Brüsselis hääletamas kaks valijat. (p 22)
Kaebaja sai valimistel kokku 222 häält. Kahe hääle lisandumine kaebaja poolt antud häältearvule ei oleks saanud tagada talle Riigikogu liikme mandaati. Valimisringkonnas nr 1 oli lihtkvoodiks 5619,10 (RKVS § 62 lg 1), mistõttu poleks ka 224 häält taganud kaebajale ei lihtkvoodi alusel arvutatavat isikumandaati ega erakonna mandaati ehk ringkonnamandaati (RKVS § 62 lg-d 2 ja 3). Kaebaja poolt antud häälte arv jäi alla 10 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 561,91). Kaebaja ei oleks saanud ka kompensatsioonimandaati (RKVS § 62 lg-d 4–7). Kaebaja oli erakonna üleriigilises kandidaatide nimekirjas 93. kohal ning tema poolt antud häälte arv jäi alla 5 protsendi oma valimisringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas nr 1 – 280,955). (p 23)
Hääletamistulemus võib mõjutada ka seda, kas isik registreeritakse Riigikogu asendusliikmena (RKVS § 75) ning ka asendusliikme kohast ilmajäämine võiks riivata kaebaja õigusi. Asendusliikmeks registreeritakse valimata jäänud kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10% ringkonna lihtkvoodist (valimisringkonnas valituks osutunud kandidaadi asendusliikmete puhul) või vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist (kompensatsioonimandaadi saanud kandidaadi asendusliikme puhul). Kaebaja poolt antud häälte arv (222) oli oluliselt väiksem kui 5% valimisringkonna nr 1 lihtkvoodist (280,955). Seega ei oleks kahe hääle võimalik lisandumine saanud viia ka kaebaja registreerimisele Riigikogu asendusliikmena. (p 24)
Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on RKVS § 9 lg 2 p 2 kohaselt tühistada olulise seaduserikkumise tõttu eelhääletamisel antud hääled osaliselt või täielikult ning kutsuda valijad uuesti hääletama eelhääletamise ajal või valimispäeval. Välisesinduses hääletamisel annab valija hääletamissedeli saamise kohta allkirja valijate nimekirja ning pärast hääletamissedeli täitmist paneb selle ümbrikku, millele märgitakse tema nimi ja isikukood (RKVS § 54 lg-d 3 ja 4). Seega oli seaduserikkumise avastamise ja ka Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tegemise ajal võimalik tuvastada, millised valijad käisid hääletamas vale koondnimekirjaga, samuti oli võimalik kindlaks teha valijad, kes käisid hääletamas Eesti välisesinduses Brüsselis (17. ja 19.02.2019). Praegusel hetkel pole aga enam võimalik tuvastada, millised hääled anti vale koondnimekirja kasutades ega ka seda, millised hääled anti eelhääletamise käigus Eesti välisesinduses Brüsselis. Seda põhjusel, et hääletamistulemuste kindlakstegemiseks on hääletamissedelid võetud ümbrikest välja ning hääled arvestatud valimisringkonnas nr 1 antud häälte hulka. (p 20)
|
5-19-7/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
05.03.2019 |
|
Eesti Vabariigi põhiseaduses kaitsevad valimiste usaldusväärsust ennekõike § 60 lg 1 teine ja neljas lause, mille järgi on valimised vabad ning hääletamine salajane. (p 15)
Elektroonilise hääletamise võimalus Riigikogu valimistel kui selline ei mõjutanud negatiivselt kaebaja õigust vabalt valida ning salaja hääletada. (p 17)
Elektroonilise hääletamise võimalus Riigikogu valimistel kui selline ei mõjutanud negatiivselt kaebaja õigust vabalt valida ning salaja hääletada. (p 17)
PS § 15 lg-st 1 ega RKVS §-st 70 ei tulene õigust esitada valimiste vabaduse ja salajasusega seoses populaarkaebust. Valimiste vabaduse ja salajasuse põhimõtte rikkumist saab isik vaidlustada, kui sellega seoses riivatakse tema enda valimisõigust ja rikkumine ei ole pelgalt hüpoteetiline. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja valimistahte väljendamise vabadus või hääletamise salajasus oleks olnud ohustatud. (p 19)
RKVS § 70 järgi saab isik valimisasjades kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Kuigi isik võib olla huvitatud sellest, et Riigikogu valimised oleksid usaldusväärsed, ei tulene talle ainuüksi sellisest huvist kohtulikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-6-13, p 20). (p 18)
PS § 15 lg-st 1 ega RKVS §-st 70 ei tulene õigust esitada valimiste vabaduse ja salajasusega seoses populaarkaebust. Valimiste vabaduse ja salajasuse põhimõtte rikkumist saab isik vaidlustada, kui sellega seoses riivatakse tema enda valimisõigust ja rikkumine ei ole pelgalt hüpoteetiline. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja valimistahte väljendamise vabadus või hääletamise salajasus oleks olnud ohustatud. (p 19)
|
5-19-1/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
04.02.2019 |
|
Kandidaadi registreerimise avaldus on haldusorganile (riigi valimisteenistus) esitatav taotlus haldusmenetluse algatamiseks (HMS § 14 lg 1 tähenduses). Taotluse esitamiseks kehtestatakse seadusega või selle alusel tähtaeg (HMS § 14 lg 5), mille möödumisel taotlus tagastatakse, kui tähtaega ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1, nt mõjuval põhjusel – HMS § 34 lg 1), v.a kui seadus näeb ette, et menetlustähtaega ei saa ennistada (HMS § 34 lg 5). (p 15)
Vt p-d 11 ja 12.
Isiku kandideerimisdokumendid jättis vastu võtmata toiminguga riigi valimisteenistus. Isik vaidlustas selle toimingu Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses, mille Vabariigi Valimiskomisjon vaatas RKVS §-s 72 sätestatud korras läbi ja jättis rahuldamata. Isik taotleb Riigikohtult Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tühistamist ja riigi valimisteenistuse kohustamist toimingut tegema – kaebaja kandidaadina registreerimise dokumente vastu võtma. (p 11)
Kuna vaidluse esemeks on küsimus, kas riigi valimisteenistuse poolt Riigikogu valimiste kandidaadi registreerimise dokumentide vastu võtmata jätmine oli õiguspärane, ei saa selle asja lahendamisel Riigikohus võtta seisukohta, kas kaebaja tuleks kandidaadina registreerida. Otsustus, kas kandidaat registreerida või mitte, on Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses kandidaadi registreerimise avalduse läbivaatamisel. (p 12)
Üksikkandidaadina registreerimist taotlenud isikul puudub kaebeõigus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse, millega registreeriti kandidaadid XIV Riigikogu valimisteks, vaidlustamiseks, kuna ülejäänud kandidaatide registreerimine ei saa rikkuda tema õigusi. Kaebaja õigusi saaks rikkuda üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni otsus tema registreerimata jätmise kohta (RKVS § 32 lg 4). (p 13)
Üksikkandidaadina registreerimist taotlenud isikul puudub kaebeõigus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse, millega registreeriti kandidaadid XIV Riigikogu valimisteks, vaidlustamiseks, kuna ülejäänud kandidaatide registreerimine ei saa rikkuda tema õigusi. Kaebaja õigusi saaks rikkuda üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni otsus tema registreerimata jätmise kohta (RKVS § 32 lg 4). (p 13)
Kandidaadi registreerimise avaldus on haldusorganile (riigi valimisteenistus) esitatav taotlus haldusmenetluse algatamiseks (HMS § 14 lg 1 tähenduses). Taotluse esitamiseks kehtestatakse seadusega või selle alusel tähtaeg (HMS § 14 lg 5), mille möödumisel taotlus tagastatakse, kui tähtaega ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1, nt mõjuval põhjusel – HMS § 34 lg 1), v.a kui seadus näeb ette, et menetlustähtaega ei saa ennistada (HMS § 34 lg 5). (p 15)
Riigikogu valimisteks kandidaatide registreerimiseks esitamine algab mandaatide jaotamisele järgneval tööpäeval (RKVS § 30 lg 1) ning lõpeb valimispäevale eelneval 45. päeval kell 18.00 (RKVS § 30 lg 2). RKVS ei näe ette võimalust RKVS § 30 lg-s 2 sätestatud tähtaja ennistamiseks. Kuna tegemist on haldusmenetlusega, ei kohaldu võlaõiguse põhimõtted, sh kaebaja kohustuse rikkumise vabandatavust puudutavad VÕS sätted. (p 16)
Kuna kaebaja esitas kandidaadina registreerimise dokumendid riigi valimisteenistusele viis minutit pärast RKVS § 30 lg-s 2 nimetatud tähtaja möödumist, oli riigi valimisteenistuse keeldumine dokumentide vastuvõtmisest oli seega seadusega kooskõlas ning Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et riigi valimisteenistus ei rikkunud kaebaja õigusi. (p 18)
RKVS § 30 lg 2 ega § 31 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kandideerimisdokumentide esitamiseks seaduses kellaajalise täpsusega tähtaja kehtestamine ning seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimaluse puudumine ei riku kaebaja passiivset valimisõigust ning valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõtteid (PS § 60 lg-d 2 ja 3). Kandideerimisdokumente on võimalik esitada ligikaudu pooleteise kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks ning võimalikele kandidaatidele lubamatu surve avaldamiseks. Dokumentide esitamiseks kindla tähtaja kehtestamine on vajalik selleks, et valimiste korraldajad saaksid õigeaegselt teha valimiste läbiviimiseks vajalikud toimingud ning valimised saaksid õigeaegselt toimuda. Tähtaja ennistamise võimalus tekitaks vaidlusi, mis takistaks valimiste läbiviimist ning võiks panna kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. Lisaks sellele näeb RKVS ette, et 45. päeval enne valimisi võetakse vastu ka puudustega esitatud kandideerimisdokumendid ning antakse isikule võimalus puudused kõrvaldada. Puudustega kandideerimisdokumentide vastuvõtmine ning kandideerimisdokumentides puuduste kõrvaldamise võimaldamine on aga võimalik üksnes juhul, kui dokumendid on esitatud tähtaegadest kinni pidades. (p 19)
RKVS § 30 lg 2 ega § 31 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kandideerimisdokumentide esitamiseks seaduses kellaajalise täpsusega tähtaja kehtestamine ning seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimaluse puudumine ei riku kaebaja passiivset valimisõigust ning valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõtteid (PS § 60 lg-d 2 ja 3). Kandideerimisdokumente on võimalik esitada ligikaudu pooleteise kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks ning võimalikele kandidaatidele lubamatu surve avaldamiseks. Dokumentide esitamiseks kindla tähtaja kehtestamine on vajalik selleks, et valimiste korraldajad saaksid õigeaegselt teha valimiste läbiviimiseks vajalikud toimingud ning valimised saaksid õigeaegselt toimuda. Tähtaja ennistamise võimalus tekitaks vaidlusi, mis takistaks valimiste läbiviimist ning võiks panna kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. (p 19)
|
3-4-1-20-09
|
Riigikohus |
30.10.2009 |
|
PS § 3 lõikes 1 sätestatud kohustusega teostada riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel kaasneb riigivõimu teostaja kohustus kontrollida, kas ta on pädev seda võimu kasutama. Kuigi kohustus kontrollida pädevust on sageli seadustes selguse huvides otsesõnu väljendatud, ei pea see alati nõnda olema. See kohustus lasub riigivõimu teostavatel institutsioonidel vahetult põhiseaduse alusel ka siis, kui seda ei ole sätestatud seaduses või alamalseisvas aktis. (p 10) Ka Riigikogu teostab PS §-s 65 loetletud tegevustega riigivõimu (mille hulka kuulub ka otsuste vastuvõtmine). Seetõttu on ka Riigikogul kohustus kontrollida, kas ta on pädev lahendama talle menetlemiseks esitatud küsimusi. (p 11)
Riigikogu on eelnõude menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjoni määramise õiguse andnud RKKTS § 13 lõike 2 punktiga 4 Riigikogu juhatuse pädevusse. (p 12) Riigikogu juhatus täidab pädevuse kontrollimisega Riigikogule PS § 3 lõike 1 esimese lausega pandud kohustust. (p 13) RKKTS § 16 lõikega 4 on tagatud kõigi Riigikogu liikmete võimalus väljendada oma seisukohta eelnõu tagastamise kohta pädevuse puudumise tõttu. Juhatuse otsus keelduda eelnõu menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 17 kohaselt Riigikohtus vaidlustatav. (p 12)
Riigikogu võib mingi küsimuse rahvahääletusele panna vaid siis, kui selles küsimuses rahvahääletuse korraldamine ei ole PS §-ga 106 keelatud, kui Riigikogul endal on selle küsimuse otsustamise pädevus ja selle küsimuse otsustamiseks ei ole põhiseadus ette näinud kindlat korda. (p 15) Erakorraliste valimiste korraldamise otsustamine ei ole Riigikogu pädevuses. Riigikogu erakorralised valimised kuulutab PS § 78 punkti 3 kohaselt välja Vabariigi President, mistõttu ei või Riigikogu seda küsimust rahvahääletusele panna. Seega on erakorraliste valimiste korraldamise alused põhiseaduses ammendavalt kindlaks määratud ja erakorraliste valimiste korraldamise otsustamine on antud Vabariigi Presidendi ainupädevusse. Riigikogul ei ole õigust otsustada, kas korraldada erakorralised valimised, ega panna selle otsuse tegemist rahvahääletusele. (p 16)
|
3-4-1-3-05
|
Riigikohus |
02.05.2005 |
|
Põhiseaduse §-st 62 tuleneva vaba mandaadi põhimõtte järgi ei saa Riigikogu liiget tagasi kutsuda ei rahvas, kes teda on valinud, ega erakond, kelle nimekirjas kandideerides ta on parlamenti valitud, kuna Riigikogu liige ei esinda Riigikogus mitte üksnes oma valijate huve, vaid teostab riigivõimu kogu rahva esindajana. Teiseks tuleneb vaba mandaadi põhimõttest, et parlamendi liikmel on õigus teha valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt, sh vabadus oma maailmavaatelisi seisukohti ja/või erakondlikke eelistusi muuta ilma ohuta saada seetõttu rahvaesindusest eemaldatud. Vaba mandaadi põhimõtte kohaselt ei ole Riigikogu liige seotud valimiste eelsel ajal antud lubadustega. (p 15)
RKKS sätted, mis näevad fraktsiooni liikmete miinimumarvu ning sama erakonna nimekirjast parlamenti valimise nõude ning lubavad uue fraktsiooni registreerimist üksnes viie päeva jooksul pärast Riigikogu esimest istungit, kujutavad endast vaba mandaadi põhimõtte piirangut koosmõjus Riigikogu liikmete võrdse kohtlemise põhimõttega vaba mandaadi teostamisel, kuna seavad vaba mandaadi teostamise ulatuse sõltuvusse fraktsiooni kulumisest. Samas on tegemist vaba mandaadi põhimõtte põhiseaduspärasuse piiramisega, kuna seda õigustavad valimissüsteemi proportsionaalsuse ning erakonnademokraatia põhimõte. (p 19)
Parlamendi enesekorraldusõiguse põhimõtte kohaselt on seadusandjal tema enda tegevust puudutavates küsimustes suhteliselt suur otsustusvabadus. Enese- ehk isekorraldusõiguse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 65 punktist 16 koosmõjus võimude lahususe põhimõttega. Isekorraldusõigus tähendab, et riigivõimu harud ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad olema neile põhiseadusega otsesõnu antud pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed ning neil on üldjuhul õigus ise kindlaks määrata oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-3-98, RT I 1998, 36/37, 558, IV). (p 42)
Riigikogu fraktsioon on Riigikogu liikmete poliitiline ühendus, mis formeerub mingist maailmavaatest kantud programmi ümber, aidates sel viisil Riigikogu liikmete maailmavaatelisi seisukohti koondada. Sellise koondamisfunktsiooni kandjana teenivad fraktsioonid ja nende moodustamisele piirangute seadmine parlamendi töö hõlbustamise eesmärki. (p 25) Ehkki seadusandjal on lähtuvalt parlamendi enesekorraldusõigusest õigus teha valik erinevate fraktsioonikontseptsioonide vahel, ei saa ta fraktsiooni mõistet kujundada selliselt, et õigus ühineda fraktsioonidesse muutuks fiktiivseks või et seatud piirangutega kitsendataks ebaproportsionaalselt Riigikogu liikmete põhiseaduslikke õigusi või põhiseaduslikke printsiipe. (p 22)
Demokraatia printsiibis sisalduva erakonnademokraatia printsiibi kohaselt on erakond demokraatiat tagavaks sillaks ühiskonna ja riigi vahel, mille funktsiooniks on poliitilisi seisukohti koondada ja hoomatavaks tervikuks kujundada ning neid valimistel edu saavutamise korral avalikku võimu teostades ellu viia. (p 31) Erakonnademokraatia tagamise eesmärk koos proportsionaalse valimissüsteemi toetamise eesmärgiga on piisavalt kaalukas, õigustamaks vaba mandaadi ja selle võrdse teostamise piiramist. (p 37)
Põhiseaduse § 60 lõikest 1 tuleneva proportsionaalse valimissüsteemi üldiseks eesmärgiks on kajastada parlamendi koosseisus valijaskonna poliitilisi tõekspidamisi ning kujundada nendel tõekspidamistele võimalikult vastav esinduskogu. ( p 40) Proportsionaalsuse põhimõttele vastavad nimekirjavalimised, mille puhul annavad valijad toetuse lõppkokkuvõttes mingi erakonna maailmavaatele ja erakonnale. Mis tahes valimistevahelisel ajal toimuv muudatus fraktsioonide koosseisus moonutab valijate tahet ning seega ka proportsionaalsuse põhimõtet. (p 30) Proportsionaalse valimissüsteemi toetamise eesmärk koosmõjus erakonnademokraatia tagamise eesmärgiga on piisavalt kaalukas, õigustamaks vaba mandaadi ja selle võrdse teostamise piiramist. (p 42)
Riigikogule põhiseadusega omistatud ülesandeid ja pädevust ei ole võimalik jõustada tema liikmetest sõltumatult. Sellest tulenevalt on iga Riigikogu liige õigustatud osalema kõigis Riigikogu tegevustes. RKKS normid, mis seavad mandaadi teostamise ulatuse sõltuvusse fraktsiooni kuulumisest, kujutavad endast Riigikogu liikmete ebavõrdset kohtlemist neile kuuluva mandaadi teostamisel. (p 16) Riigikogu liikmeid, kes ei kuulu fraktsiooni, koheldakse ebavõrdselt võrreldes nende Riigikogu liikmetega, kelle võimalused oma vaba mandaadi teostamiseks on tulenevalt fraktsiooni kuulumisest laiemad. Ebavõrdset kohtlemist õigustavad aga valimissüsteemi proportsionaalsuse ning erakonnademokraatia põhimõte. (p 41)
Kui jaatada põhiseaduslikku nõuet tagada vaba mandaadi teostamine võrdselt nii fraktsiooni kuuluvatele kui sinna mittekuuluvatele Riigikogu liikmetele, ei ole seadusandjal piisavalt meetmeid proportsionaalse valimissüsteemi ning erakonnademokraatia kindlustamiseks. Seadusandja on õigustatud kujundama reegleid, mis fraktsioonide moodustamist Riigikogu valimiste vahelisel ajal ja seeläbi valijate tahte moonutamist mingilgi moel takistavad. (p 41)
|
3-4-1-1-98
|
Riigikohus |
05.02.1998 |
|
Eesti keele oskuse nõude kui valimistsensuse kehtestamine kandidaatidele Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel on kooskõlas põhiseaduse §-dega 6, 52 lg 1 ja 51 lg 1.
Riigikogu valimise seadus ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus kui põhiseaduse §-s 104 lg 2 nimetatud konstitutsioonilised seadused saavad olla ainsad seadused, mis reguleerivad Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistega seonduvat, sealhulgas valimistsensusi. Viited tavalistele seadustele või täitevvõimule määrusandlusõiguse delegeerimine konstitutsioonilises seaduses ei ole lubatud küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad vastava konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. (p IV)
Viited tavalistele seadustele või täitevvõimule määrusandlusõiguse delegeerimine konstitutsioonilises seaduses ei ole lubatud küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad vastava konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. (p IV)
|