5-23-41/5
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
14.02.2024 |
|
PSJKS § 16 kohaselt võib isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse sellise otsuse tühistamiseks. PSJKS § s 16 tuleb kaitstavate õigustena põhiliselt mõista isiku õigusi riigi vastu välisõigussuhtes, ennekõike põhiõigusi (RKPJKo 5-21-32/8, p 31). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika kohaselt tagab PSJKS § 16 kohtuliku kaitse ka siseõigussuhtes, kui Riigikogu täiskogu otsus võib rikkuda Riigikogu liikme õigusi, mis on käsitatavad parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osadena (RKPJKo nr 5-21-32/8, p d 32 ja 34; 5-23-31/18, p 26; 5-23-37/6, p 29). (p 22)
PSJKS § 16 kohaselt saab isik vaidlustada üksnes Riigikogu otsust oma subjektiivsete ehk välisõigussuhtest tulenevate õiguste kaitseks. See kehtib ka otsuse formaalse õiguspärasuse, sh võimalike menetlusvigade vaidlustamisel. Riigikogu liikmel puudub PSJKS § 16 alusel õigus taotleda Riigikogu lõppotsuse tühistamist põhjusel, et selle menetluse käigus väidetavalt rikuti tema kui parlamendiliikme õigusi. (p 25)
Riigikogu liige, nagu iga muu isik, saab niisuguse otsuse vaidlustada juhul, kui see riivab tema õigusi üksikisikuna. (p 26)
Riigikohus on pidanud Riigikogu täiskogu päevakorra kinnitamise otsust PSJKS § 16 kohaselt vaidlustatavaks, kui see riivab Riigikogu liikme mandaadi keskseid osi (vt RKPJKo nr 5-23-37/6, p d 37 ja 41). (p 27)
Arupärimistele vastamine ja seaduseelnõu arutamine Riigikogu istungil, mida nõuavad vastavalt PS § 74 lõige 2 ja § 103 lõige 1, on võimalik üksnes juhul, kui need võetakse täiskogu päevakorda. (p 27)
Käesoleval juhul ei otsustanud Riigikogu päevakorda kinnitades kaebajate muudatusettepanekuõiguse üle. Päevakorra kui Riigikogu istungite plaaniga määratakse, millised küsimused millisel ajal ja millises järjekorras arutamisele võetakse, mitte ei anta hinnangut päevakorda võetavate küsimuste ettevalmistamise korrakohasusele. (p 27)
PSJKS § 17 näeb ette kinnise loetelu juhtudest, mil Riigikogu liige võib vaidlustada Riigikogu juhatuse otsuse siseõigussuhtes (RKPJKo nr 5-21-32/8, p 31). (p 23)
Seega tuleb hinnata, kas kaebajad vaidlustavad Riigikogu juhatuse otsust, mida on nimetatud PSJKS § s 17. (p 24)
PSJKS § 17 võimaldab Riigikogu liikmel esitada Riigikohtule kaebuse RKKTS § 13 lõike 2 punktis 4 nimetatud Riigikogu juhatuse otsuse peale. RKKTS § 13 lõike 2 punkti 4 kohaselt otsustab juhatus eelnõude Riigikogu menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjonide määramise. (p 28)
PSJKS § 17 ei anna seega Riigikogu liikmele õigust vaidlustada Riigikogu juhatuse tegevust päevakorra ettevalmistamisel. (p 28)
RKKTS-i järgi ei otsusta eelnõu lõpphääletusele panemist mitte Riigikogu juhatus, vaid istungi juhataja (RKKTS § d 63 ja 83). Riigikogu istungi juhataja otsuste vaidlustamist PSJKS samuti ette ei näe. (p 29)
Komisjon on Riigikogu allorgan, mille moodustamise korra ja õigused määrab Riigikogu ise (PS § 71 lõiked 1 ja 3). Ehkki kõigi Riigikogu allorganite otsused on lõppastmes omistatavad Riigikogule, ei ole komisjoni otsus käsitatav Riigikogu otsusena PSJKS § 16 tähenduses. Nende seast on Riigikohtus vaidlustatavad üksnes juhatuse otsused PSJKS § s 17 sätestatud ulatuses. Kaebeõigust Riigikogu komisjonide otsuste vaidlustamiseks PSJKS ette ei näe. (p 30)
Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et PSJKS ei võimalda Riigikogu liikmetel esitada kaebust muudatusettepanekuõiguse väidetava rikkumise peale ei välismõjuga Riigikogu otsuse, sisemõjuga Riigikogu korralduslike otsuste ega Riigikogu allorganite otsuste vaidlustamise kaudu. Kolleegiumi arvates ei nõua ka põhiseadus, et muudatusettepanekute tegemise õiguse piiramist peab Riigikogu liige saama tingimata kohtus vaidlustada. (p 31)
Kolleegium rõhutab, et kehtiv õigus tagab kohtuliku kontrolli selle üle, kas Riigikogu on otsuse vastuvõtmisel järginud põhiseadusest tulenevaid menetlusnõudeid, sealhulgas taganud Riigikogu liikmete muudatusettepanekuõiguse. Sellise kontrolli saab PSJKS § 16 alusel algatada isik, kelle subjektiivseid õigusi Riigikogu otsus võib rikkuda, või PSJKS § 6 lõike 1 punktis 5 nimetatud juhul õiguskantsler. PSJKS § 15 lõike 1 punkt 4 ja § 24 lõike 1 punkt 1 annavad Riigikohtule volituse tühistada Riigikogu otsuse muu hulgas juhul, kui selle vastuvõtmisel on rikutud menetlusnorme. (p 34)
Kolleegium märgib, et ehkki põhiseadus muudatusettepanekuõigust ei nimeta, on seaduseelnõudele muudatuste esitamise õigus oluline osa Riigikogu liikme mandaadist ning parlamentaarsest seadusloomemenetlusest (vrd Veneetsia Komisjon, CDL-AD(2002)012, p 42; CDL-AD(2008)035, p 49). Muudatusettepanekute tegemise võimaluse puudumine vähendaks oluliselt Riigikogu liikmete väljavaateid seadusandliku funktsiooni teostamisest mõjusalt osa võtta ning pärsiks Riigikogu tahte kujunemist parlamentaarse demokraatia põhimõtete vaimus, mida iseloomustavad eelnõude igakülgne läbiarutamine, vähemuse kriitika avalik käsitlemine ning esitatud alternatiivide kaalumine. (p 32)
Riigikogu otsuste eelnõudele muudatuste tegemise õigus on põhiseadusega jäetud Riigikogu enda kujundada (PS § 104 lõike 2 punkt 6). Seejuures tuleb arvestada, et nimetatud õigus võib olla piiratud ka juba põhiseadusest tulenevalt. Kui Riigikogu peab mõne küsimuse otsustama põhiseaduses nimetatud organi ettepanekul, võib Riigikogul eelnõu sisulise muutmise õigus sootuks puududa ning tema pädevuses on üksnes ettepaneku heakskiitmine või tagasilükkamine (nt PS § 65 punktides 7 ja 8 nimetatud juhtudel). (p 33)
Kolleegium märgib, et Riigikohtus kaitstavaks hüveks ei saa olla Riigikogu liikme mandaadist tulenevate õiguste kuritarvitamine. Ulatuslik obstruktsioon on oma olemuselt parlamendiliikme volituste kuritarvitamine, st nende kasutamine sootuks muul eesmärgil kui see, milleks need on Riigikogu liikmele antud (RKPJKo nr 5-23-31/18, p 52; 5-23-37/6, p 53). Mõõdukas obstruktsioon võib muude kohaste abinõude puudumisel olla õigustatud kokkuleppe saavutamiseks või avalikkuse tähelepanu tõmbamiseks Riigikogus lahendatavale küsimusele. Obstruktsiooni tuleb teistel Riigikogu liikmetel taluda vaid niivõrd, kui see ei halva pikaajaliselt ja ulatuslikult parlamendi kui põhiseadusliku institutsiooni tööd (vt RKPJKo nr 5-23-31/18, p 52; 5-23-37/6, p 53). (p 35)
Õiguse kuritarvitamise keeld on üldtunnustatud õiguspõhimõte, mida tuleb silmas pidada nii riigivõimu (PS § 13 lõige 2) kui ka põhiõigusi (PS § 19 lõige 2) teostades (vrd Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 17). Järelikult kehtib oma volituste kuritarvitamise keeld ka Riigikogu liikme kui seadusandliku riigivõimu esindaja suhtes. Riigikogu liige ei ole küll seotud mandaadiga ega kanna vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites (PS § 62), kuid see ei tähenda piiramatut ja kohtus kaitstavat vabadust kasutada oma volitusi ükskõik mil moel. Riigikogu liige kui riigivõimu teostaja peab oma volituste täitmisel arvestama ka põhiseaduse printsiipe, sh demokraatia põhimõttest (PS § 1) tulenevat keeldu halvata seadusandliku riigivõimu teostamine ja seeläbi põhiseadusliku korra toimimine (vrd RKPJKo nr 5-23-31/18, p d 50 ja 52). (p 36)
|
| 5-21-32/8
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
23.12.2021 |
|
Põhiseaduse § 65 punktist 16 tuleneva Riigikogu enesekorraldusõigusega (RKPJKo nr 3-4-1-3-05, p 42) kaasneb küll Riigikogu ulatuslik hindamis- ja otsustusruum Riigikogu töö korralduslikes ja menetluslikes küsimustes, kuid seda piiravad teised põhiseaduslikud väärtused nagu praegusel juhul Riigikogu liikme mandaadi vahenditu teostamise põhimõte. Samuti ei tohi enesekorraldusõigusele viidates jätta Riigikogu liikmeid ilma nende mandaadi teostamisega seotud põhilistest menetluslikest õigustest. (p-d 39 ja 40)
Ka EIK on leidnud, et parlamendil on õigus reguleerida oma siseasju ilma muude võimuharude sekkumiseta, kuid üksnes tingimusel, et see toimub põhiseadusega sätestatud raamides (vt nt EIKo nr 42461/13, Karàcsony jt v. Ungari, p 142). (p 33)
Enesekorraldusõigusega kaasneb Riigikogu ulatuslik hindamis- ja otsustusruum Riigikogu töö korralduslikes ja menetluslikes küsimustes. Üldjuhul piirdub kohtulik kontroll ilmselgete vigadega parlamendi enesekorraldusõiguse teostamisel, sh määratlemata õigusmõistete sisustamisel. See eeldab siiski, et Riigikogu liikmetele on olnud tagatud piisav informatsioon ja võimalus sisuliseks aruteluks. (p 40)
Kui Riigikogu täiskogul otsustatakse küsimust, kas Riigikogu peaks kaalukate põhjuste tõttu pidama istungeid kaugvormis, ja olukord ei ole kiireloomuline, tuleks küsimuse tähtsust arvestades tagada enne hääletamisele panekut selle sisuline arutelu. Kuna praegusel juhul keeldus istungi juhataja sisulist arutelu avamast, Riigikogu liikmete asjakohastele küsimustele ei vastatud ning puudus vähimgi analüüs, millist ohtu oleks kujutanud Riigikogu füüsiline kogunemine, ei saa kolleegium asja lahendamisel piirduda ilmselgete vigade kontrolliga. (p 44)
PSJKS §-s 16 kaitstavate õigustena tuleb põhiliselt mõista üksikisiku õigusi riigi vastu välisõigussuhtes, ennekõike põhiõigusi, samal ajal kui PSJKS § 17 sätestab kinnise loeteluna juhud, mil Riigikogu liige võib vaidlustada Riigikogu juhatuse otsuse siseõigussuhtes. Samas on Riigikohus varem käsitanud PSJKS § 16 ja 17 sätetena, mis võimaldavad Riigikogu liikmel pöörduda Riigikohtusse, et lahendada sisesuhtest tekkinud vaidlus (RKHKm nr 3-17-2784/20, p 11). (p 31)
Kui Riigikogu võtab vastu sellise kaaluga otsuse nagu otsus küsimuses, kas Riigikogu koguneb füüsiliselt või kaugosaluse vormis, on puudutatud parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksed, põhiseadusega kaitstud osad. Sellisel juhul on Riigikogu liikmel PSJKS §-st 16 tulenev õigus algatada sisesuhtest tulenev vaidlus Riigikohtus vaatamata sellele, et õigus nõuda vahenditut arutelu Riigikogu istungil ei ole põhiõigus ega õigus PS § 15 mõttes (RKHKm nr 3-17-284/20, p 10). (p-d 34 ja 35)
Põhiseaduse §-st 65 nähtuvast parlamentaarse demokraatia printsiibist ja PS §-s 62 sisalduvast vaba mandaadi põhimõttest tuleneb Riigikogu liikme mandaadi vahenditu teostamise põhimõte, mis nõuab, et riigielu olulised küsimused otsustataks vaba parlamentaarse arutelu tingimustes ehk võimalikult vahendamata moel. (p 35)
Rahvaesindajate vaheline suhtlus ning Riigikogu kontrollifunktsiooni teostamine kaugistungi vormis ei ole sama tõhus kui vahetud arutelud ja arupärimised Riigikogu saalis ja kuluaarides isegi siis, kui tehniline võimekus Riigikogu töö korraldamiseks kaugistungi vormis on olemas. (p 37)
Kuigi Riigikogu liikme mandaadi vahenditu teostamise põhimõtet võib Riigikogu toimimise tagamiseks piirata, tohib seda teha vaid hädavajadusel ehk üksnes siis, kui Riigikogu tõepoolest ei saa füüsiliselt kokku tulla. Selliseks takistuseks ei saa lugeda mistahes riski või raskust, mis kaasneb Riigikogu liikmete kogunemisega füüsilises ruumis. (p 45)
Ainuüksi COVID-19 viiruse leviku kõrge tase riigis ja vajadus kaitsta riskirühmi ei saa õigustada otsust rakendada kaugistungeid Riigikogus, kes tulenevalt oma rollist parlamentaarses demokraatias ja ühiskonnaelu oluliste küsimuste lahendamisel kriisisituatsioonis peaks kaugtööle siirduma mitte esimeste, vaid viimaste seas. (p-d 49 ja 50)
Riigikogu liikmetele ei esitatud ka analüüsi riski kohta, mis kaasneks Riigikogu füüsilise kogunemisega, samuti ei kaalutud alternatiivseid, leebemaid meetmeid. (p 52)
Seetõttu ei olnud põhjused, millistel Riigikogu otsustas rakendada kaugistungeid, Riigikogu liikme mandaadi vahenditu teostamise põhimõtte valguses piisavalt kaalukad. (p 54)
Sisustades RKKTS § 891 lõikes 1 sätestatud määratlemata õigusmõistet „kaalukad põhjused“, tuli Riigikogul silmas pidada, et põhiseadus ei luba tal kaugosalusega istungeid korraldada kergel käel – põhiseaduspäraselt tõlgendades saab kaalukas põhjus kaugistungi pidamiseks olla olukord, mis tõepoolest ei võimalda Riigikogul füüsiliselt koguneda. (p 46)
|
Facebook
X.com