5-25-6/10
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.12.2025 |
|
Üldjuhul võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga (HMS § 90 lg 1). Erand sellest on olukord, kui KOV annab määruse kohaliku elu küsimuse korraldamiseks. Sel juhul võib määruse anda ka volitusnormita. Kui seaduses on volitusnorm olemas, tuleb järgida volitusnormi piire (HMS § 90 lg 2). Seaduses sätestatud volitusnorm on vajalik ka siis, kui KOV annab määruse, mis riivab põhiõigusi. See kehtib ka juhul, kui määrus on antud kohaliku elu küsimuste lahendamiseks (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 154 lg 1) (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-41-06, p 27). (p 39)
Kui detailplaneeringu alusel toimuvas ehitusloa menetluses ilmneb vajadus avaliku ehitise järele, mida kehtestatud detailplaneeringus ei ole käsitletud, siis on arvatavasti tegemist puudusega detailplaneeringus. Selle saab kõrvaldada üksnes planeeringumenetluses. (p 45)
Ulatuslik kaalutlusruum, et arvestada ning hinnata põrkuvaid avalikke huve, tuleneb planeerimisautonoomiast üksnes üld- ja detailplaneeringumenetlusele (vt viidatud RKPJKo nr 5-24-34/13, p 36; vt ka allpool p-d 45–49). (p 42)
Seda, millised kulutused võivad detailplaneeringulahenduse elluviimisega kaasneda (sh vajadus avalike ehitiste järele), peab KOV kaaluma detailplaneeringu menetluses (vt viidatud RKPJKo nr 5-24-34/13, p-d 41 ja 46). Vajadus avaliku ehitise järele võib tuleneda ka mitme arendusprojekti koosmõjust (vt viidatud RKPJKo nr 5-24-34/13, p 55). (p 46)
Kui arendaja tegevus võib tingida vajaduse avaliku ehitise järele, siis kõik sellega seonduv, sh kas, kuhu ja missugune ehitis rajada ning millistel tingimustel sõlmib KOV selleks halduslepinguid, ei puuduta üksnes arendatavat või sellega külgnevaid kinnistuid. Tegu on avalikkuse kõrgendatud huvisfääri kuuluvate küsimustega, mille lahendamisel on oluline ruumiline mõju. Sellise avaliku ehitise rajamine eeldab terviklikku ruumiplaneerimist, milleks tuleb viia läbi detailplaneeringumenetlus. (p 47)
PlanS § 124 lg 2 kohaselt on detailplaneeringu eesmärk eelkõige viia ellu üldplaneering ja luua planeeringualale ruumiline terviklahendus. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus. Detailplaneeringu alusel tehakse põhimõtteline otsus, milliseks kujuneb planeeringuala lähiaastate kasutus ning milliseid ehitisi võib tulevikus planeeringualale rajada (vt ka PlanS § 3 lg 1). Detailplaneering koostatakse KOV-i territooriumi osa kohta (PlanS § 124 lg 1) ning selle koostamisel võetakse arvesse planeeringuala ning selle lähiala tervikuna (RKHKo nr 3-20-19/62, p 17). (p 48)
Ehitusseadustikus on ammendavalt loetletud juhud, millal saab ehitusloa andmisest (EhS § 44) keelduda. Erinevalt detailplaneeringust ei saa KOV ehitusloa andmisest keelduda põhjusel, et vastava haldusakti alusel antava ehitusõiguse realiseerimisega kaasnevad avaliku ehitise rajamise kulud on ülemäärased või ebaotstarbekad. (p 43)
Kehtiva detailplaneeringu resolutsioon on täitmiseks kohustuslik, sh detailplaneeringu kehtestanud KOV-ile (vt HMS § 60 lg 2). Arendaja saab sellises olukorras eeldada, et avaliku ehitise rahastamise küsimus ehitusloa menetluses ei tõusetu ning maad saab kasutada detailplaneeringus nimetatud sihtotstarbel ja selles sätestatud tingimustel (vt PlanS § 126 lg-d 1 ja 4). Kui püstitatav hoone vastab detailplaneeringus kehtestatule ja ehitamisele esitatud nõuetele ning ei esine ehitusloa andmisest keeldumise aluseid, tuleb arendajale ehitusluba väljastada. (p 49)
Ehitusseadustikus on ammendavalt loetletud juhud, millal saab KOV projekteerimistingimuste (EhS § 32) andmisest keelduda. Erinevalt detailplaneeringust ei saa KOV projekteerimistingimuste andmisest keelduda põhjusel, et vastava haldusakti alusel antava ehitusõiguse realiseerimisega kaasnevad avaliku ehitise rajamise kulud on ülemäärased või ebaotstarbekad. (p 43)
Kehtiva detailplaneeringu resolutsioon on täitmiseks kohustuslik, sh detailplaneeringu kehtestanud KOV-ile (vt HMS § 60 lg 2). Arendaja saab sellises olukorras eeldada, et avaliku ehitise rahastamise küsimus ehitusloa menetluses ei tõusetu ning maad saab kasutada detailplaneeringus nimetatud sihtotstarbel ja selles sätestatud tingimustel (vt PlanS § 126 lg-d 1 ja 4). Kui püstitatav hoone vastab detailplaneeringus kehtestatule ja ehitamisele esitatud nõuetele ning ei esine ehitusloa andmisest keeldumise aluseid, tuleb arendajale ehitusluba väljastada. Viimane kehtib ka siis, kui ehitusluba taotletakse projekteerimistingimuste alusel (vt EhS § 42 lg 1) ja detailplaneeringu koostamise kohustus puudub (vt EhS § 26 lg 1). Seejuures tuleb ka projekteerimistingimused arendajale väljastada, kui projekteerimistingimuste andmisest keeldumise aluseid ei esine. (p 49)
Projekteerimistingimuste andmine on üks osa ehitusloa menetlusest, sest nende väljastamine on seotud konkreetse ehitusloa ning selle alusel rajatava ehitisega. Ehitusloa andmisega projekteerimistingimuste õiguslik tähendus ammendub. Projekteerimistingimustega ei lahendata ruumilise planeerimise küsimusi nii laialt kui detailplaneeringuga (viidatud RKHKo nr 3-20-19/62, p 18). Seejuures on kehtiv detailplaneering siduv ka projekteerimistingimuste menetluses (vt viidatud RKHKo nr 3-20-19/62, p 24). Samas nõue sõlmida ehitusõiguse saamise eeldusena KOV iga haldusleping riivab arendaja põhiõigusi, sõltumata sellest, kas projekteerimistingimusi antakse detailplaneeringu alusel. Järelikult olenemata sellest, kas projekteerimistingimused soovitakse anda PlanS § 125 lg 5 või EhS § 26 või § 27 alusel, tuleb viis ning määr, milles arendajal tuleb arendusprojekti realiseerimisest tingitud avaliku ehitise rajamises osaleda, selgitada välja detailplaneeringumenetluses. (p 50)
Menetlusele Riigikohtus peab eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see põhiseadusega kooskõlla (RKPJKo nr 3-4-1-10-02, p 19). Selline õiguskantsleri kohustus kaitseb õigustloova akti vastuvõtnud organi pädevust ning kui kohtueelne menetlus jääb läbimata, tuleb Riigikohtul tagastada kaebus läbivaatamatult (RKPJKm nr 3-4-1-3-13, p-d 29 ja 31). (p 30)
Õiguskantsleri õigus pöörduda Riigikohtusse eeldab, et akti vastu võtnud organ jättis kohtueelses menetluses õiguskantsleri ettepaneku rahuldamata või vastuseta (vt RKPJKo 02.11.1994, III-4/1-6/94, p 4). Vastuseta jätmine tähendab seda, et akti vastu võtnud organ ei reageeri üldse. Sõltuvalt ettepanekust võib rahuldamata jätmine seisneda selles, et vaidlustatud akt jäeti kas muutmata, seda muudeti ebasobival moel või see jäeti kehtetuks tunnistamata. Kui akti vastu võtnud organ täidab ettepaneku pärast seda, kui õiguskantsler pöördus Riigikohtusse, tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus siiski lõpetada PSJKS § 56 lg 1 alusel, kuna õiguskantsleri taotluse alus langeb ära (vt RKPJKm nr 5-22-14/9). (p 31)
Kui KOV jätab õiguskantsleri ettepaneku tähtajaks täitmata, ei ole õiguskantsleril võimalik sätet muudetud kujul enne Riigikohtusse pöördumist vaidlustada (vrd viidatud RKPJKm 3-4-1-3-13, p-d 10, 11, 27 ja 30). Seetõttu, kui õiguskantsler on pöördunud taotlusega Riigikohtusse ning alles seejärel muudab KOV esialgses ettepanekus vaidlustatud akti, siis puudub õiguskantsleril kohustus muudetud sõnastuse osas kohtueelset menetlust uuesti läbida. Vastupidine tõlgendus võimaldaks akti vastu võtnud organil seadust eirates oma õigusi kuritarvitada ja menetlust asjatult pikendada. (p 33)
Arvestades kohustusliku kohtueelse menetluse eesmärki, ei saa õiguskantsler nõuda taotluses Riigikohtule enamat, kui on nõudnud akti vastu võtnud organile tehtud ettepanekus (vt viidatud RKPJKo nr III-4/1-6/94, p 4). (p 34)
Õiguskantsleri ettepanek viia õigusnorm põhiseadusega kooskõlla peab lähtuma sellest, kuidas õiguskantsler ise vaidlustatavat õigusnormi tõlgendab, mitte sellest, kuidas mõistab vaidlustatavat õigusnormi ettepaneku adressaat. Viimasel juhul võib tekkida vaidlus, kas ettepanek on täidetud või mitte. (p 35)
|
| 3-22-1463/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.12.2025 |
|
KeHJS § 29 lg 3 ei näe ette Vabariigi Valitsuse pädevust tegevusloa andmiseks ega ühegi faktilise asjaolu siduvaks tuvastamiseks. Säte seab vaid loa andmise õiguslikult sõltuvusse valitsuse nõusolekust. Niisugune nõusolek ei ole eelhaldusakt (HMS § 52 lg 1 p 2), sest sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks ühtegi asjaolu ega otsustata muul viisil lõplikult ära ühtegi küsimust. Nõusolek tähendab vaid valitsuse luba pädevale asutusele tegevusloa andmiseks. Niisugune nõusolek on oma olemuselt kooskõlastus HMS § 16 mõttes, nagu ka ringkonnakohus põhjendatult märkis. Nõusolek selle sõna tavatähenduses ega ka KeHJS § 29 lg 3 mõttes ei tähenda ettekirjutust lähtuda edasises menetluses mingitest kindlatest asjaoludest. (p 18)
KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusolek Natura erandi tegemiseks on kohustuslik ja siduv selles mõttes, et ilma nõusolekuta ei tohi pädev asutus, praegusel juhul Keskkonnaamet, tegevusluba anda. Nõusoleku siduvus võib avalduda ka selliselt, et valitsus seab tegevusloa andmiseks tingimusi. Sellisel juhul ei tohi Keskkonnaamet luba anda ilma valitsuse seatud tingimusi täitmata. (p 19)
Oma seisukohtadega, et vee paisutamine Linnamäe paisul toimub avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, on valitsus nõusoleku andmist üksnes põhjendanud. Põhjendused ei ole siduvad isegi mitte haldusakti puhul (HMS § 60 lg 2 kolmas lause). Seejuures pole haldusakti resolutiivosa piiritlemisel määrav mitte vormistus, vaid sisu. Ammugi ei ole siduvad nõusoleku kui menetlustoimingu põhjendused. (p 23)
HMS § 16 koos HKMS § 45 lg-ga 3 on kantud eesmärgist mitte koormata haldusväliseid isikuid, haldusorganeid ja kohtuid tagajärgedega, mis kaasneks mitme haldusorgani osalemisega ühes haldusmenetluses juhul, kui omistada haldusorganite omavahelisele suhtlusele ja vaheotsustele haldusväliste isikute jaoks õigusakti iseloom. Seepärast on kolleegium olnud järjekindlal seisukohal, et ka siduvad kooskõlastused on menetlustoimingud (RKHKo nr 3-21-101/29, p 25; 3-20-771/103, p 34; 3-16-1562/104, p 20; 3-3-1-37-15, p-d 11–12; m 3-3-1-67-01). Vastasel korral peaks menetlusosalised vaidlustama igat kooskõlastust 30 päeva jooksul tühistamiskaebusega ning otsus lõpliku haldusakti üle tuleks HMS § 60 tõttu teha sõltumata kooskõlastuse andmisel tehtud vigadest. Isikud ei pruugi sellises menetluses tajuda vaheotsuste vaidlustamise vajadust ning nad võivad seetõttu minetada võimaluse tõhusaks õiguskaitseks. (p 20)
VVS § 30 lg 31 alusel antud ülesanded ja VVS § 101 alusel pandud kohustused on siduvad vaid asjaomaste valitsusasutuste jaoks haldusesiseses suhtes, mitte eraisikute jaoks. Eraisiku kaasamist nende otsuste tegemisse pole ette nähtud. Niisugune otsus ei ole haldusakt, vaid halduse siseakt, mis on haldusaktiga võrdsustatud HKMS, mitte aga HMS kohaldamisel. Siseakt ei õigusta ega kohusta valitsusasutust õigussuhtes eraisikuga (haldusvälises suhtes) haldusakte andma ega toiminguid tegema. Siseakti võib isik vaidlustada siis, kui see on vajalik õiguste kaitseks, keskkonnaühenduse puhul keskkonna kaitseks (vrd RKHKm nr 3-21-2071/13, p 9; 3-21-2241/11, p 24). (p 24)
HKMS § 45 lg 3 kohaldub ka keskkonnaorganisatsioonide suhtes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 30 lg 2 alusel kaebuse esitamisel (RKHKm nr 3-17-2132/17, p-d 8 ja 9). (p 25)
Eraldi on võimalik vaidlustada siduva kooskõlastuse andmisest keeldumist (RKPJKo nr 5-20-2/11, p 52; RKHKo nr 3-17-2766/33, p 25.1). Seda põhjusel, et niisugune keeldumine tingib õiguslikult tegevusloa andmisest keeldumise ehk niisuguse haldusakti andmise, mis võib rikkuda kaebaja õigusi HKMS § 45 lg 3 mõttes. (p 26)
HKMS § 45 lg 3 ei tähenda, et eraisikul, sh keskkonnaühendusel puuduks üldse võimalus saada kohtus kaitset teda kaudselt või faktiliselt mõjutavate Vabariigi Valitsuse suuniste vastu. Kaitse on tagatud siis, kui valitsusasutus järgib lõpliku haldusakti andmisel valitsuse suunist. Kuna valitsuse nõusolek on Natura erandi tegemise korral osa keskkonnaloa andmise menetlusest, hõlmab keskkonnaloa peale esitatud kaebus ka nõusoleku. Kohtul tuleks Vabariigi Valitsus kaasata sellisesse vaidlusse arvamuse avaldamiseks (HKMS § 24 lg 1 p 3). Õiguskaitse on ajaliselt üksnes nihutatud keskkonnaloa andmise järgsesse aega. Muuhulgas aitab see võte vältida hüpoteetilisi vaidlusi ning haldus ja kohtumenetluse põimumist olukorras, kus lõplikku haldusakti erandi tegemiseks veel ei ole. (p 28)
Eraisik, sh keskkonnaühendus on õigussuhtes riigi kui tervikuga, mitte Vabariigi Valitsuse või konkreetse valitsusasutusega (vt HKMS § 15 lg 2). Eraisik saab kohtus valitsusasutuselt PS § 3 lg 1 alusel nõuda seaduse täitmist ka siis, kui see läheks vastuollu VVS § 30 lg 31 või § 101 alusel antud korraldusega. (p 29)
KeHJS ega loodusdirektiivi sätteid ei kohusta Vabariigi Valitsust otseselt nõusoleku andmisel tuginema Natura hindamisele, sh Natura hindamisega sarnases korras toimuvale n ö tagantjärele hindamisele. Kava või projekti mõju peab loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt olema hinnatud enne erandi tegemise otsustamist (EKo C-411/19: WWF Italia Onlus jt, p 51). Selliseks otsuseks tuleb Eesti õigussüsteemis lugeda erandina antavat luba, mitte Vabariigi Valitsuse nõusolekut loa andmiseks. Valitsus ei saa aga nõusoleku andmisel õiguspäraselt omavahel kaaluda keskkonnahuve ja sellega põrkuvaid avalikke huve, ilma et tal oleks üksikasjalik ülevaade kavandatava tegevuse negatiivse mõju olemusest ja ulatusest. Piisava selguse puudumine neis küsimustes tähendaks kaalutlusreeglite ja uurimispõhimõtte (HMS § 4 lg 2 ja § 6) rikkumist. Keskkonnaorganisatsioonidel on selliseid vigu võimalik vaidlustada koos tegevusloaga. (p 30)
Vabariigi Valitsusel puudub pädevus määrata Natura erandiks nõusoleku andmisel hüvitusmeetmeid. (p 31)
Kaebajad võivad eelhaldusaktide ja menetlustoimingute keeruka vaheteo tõttu sattuda kahe halva valiku ette: vaidlustada haldusorani menetlustoiming kohe ja kanda selle tõttu märkimisväärseid menetluskulusid või oodata ära lõplik haldusakt ning riskida sellega, et olulisi küsimusi kindlaks määrav eelhaldusakt jääb õigel ajal vaidlustamata. Kahtluse korral tuleb kaebajatele siiski soovitada kohest kohtusse pöördumist, ehkki ebaselgus haldusmenetluses tehtava vaheotsustuse õiguslikus olemuses võib olla kaebetähtaja ennistamise alus. Kohtud peaks sellistes olukordades asjatute menetluskulude vältimiseks (HKMS § 2 lg 2) hoiduma kiirustamisest vaheotsustuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ning ootama pigem ära lõpliku haldusakti andmise, kui vaheotsustuse kohest kontrolli ei õigusta erilised asjaolud. Lähtuda tuleks printsiibist, et kohus kontrollib haldustegevust tagantjärele ja sama haldusmenetluse raames tervikuna, mitte ei asu haldusorganile andma rööbiti haldusmenetlusega ennetavaid juhtnööre, kui selleks puudub eriline vajadus. Vastasel korral kandub haldusorgani pädevuses olevate küsimuste esmane otsustamine liigselt üle kohtumenetlusse ning see poleks ühitatav võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega (PS § 4). (p 36)
KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmine on poliitiline valik. Kolleegium täpsustab, et kohus ei sekku sellesse niivõrd, kuivõrd Vabariigi Valitsuse nõusolek on kooskõlas seadusega, sh kaalutlusreeglitega (HMS § 4 lg 2 ja HKMS § 158 lg 3). Asjaomane normistik ei võimalda teha järeldust, et kohtulik kontroll Natura erandi tegemise üle võiks otsustuse poliitilise iseloomu tõttu piirduda ilmselgete vigade testiga. Arvestades seda laadi otsuste intensiivset mõju keskkonnale, mille eest seismiseks annavad Århusi konventsioon ja riigisisene õigus keskkonnaühendustele laialdased õigused, samuti Natura alade kaitset puudutavat tihedat ja ranget õigusnormistikku, tuleb kohtul lähtuda rangemast ratsionaalsuse testist ehk kontrollida erandi vastavust seaduse ja loodusdirektiivi tingimustele, samuti kaalutlusreeglitele, selgitades, kas erand on vajalik niisuguse eesmärgi saavutamiseks, mida on ka kohtu hinnangul veenvalt võimalik pidada avalikkuse jaoks esmatähtsaks ja erakordselt tungivaks. (p 32)
Põhjendatud pole ka kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmine (HKMS § 108 lg 11). Menetluskulude kandmise risk ei tohi kaebuse esitamisel tekitada ülemäärast heidutavat mõju (RKHKo nr 3-3-1-67-14, p d 32 jj). Kaebajad kui keskkonnaühendused püüdsid olulise keskkonnamõju vältimiseks vaidlustada Vabariigi Valitsuse otsust, mille õiguslik olemus osutus keeruliseks. Kaebuse esitamist sellises olukorras pole põhjust pidada kergekäeliseks ega pahatahtlikuks. Ka kaebajate endi menetluskulud olid märkimisväärsed. Täiendav kolmandate isikute kulude kandmise kohustus mõjuks kaebeõigust ülemäära pärssivalt. (p 34)
|
| 3-23-885/83
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.11.2025 |
|
Kvaliteetne üldharidus järgib kaasava hariduse põhimõtteid (PGS § 6 p 1). Kaasamine hariduses tähendab seda, et igale lapsele pakutakse tema võimetele ja vajadustele vastavat hariduskorraldust. Haridus peab olema kõigile lastele võrdväärselt kättesaadav, sõltumata nende hariduslikust erivajadusest. Õpilasele vajaliku toe pakkumiseks loob võimalused kooli pidaja (PGS § 46 lg 1). Koolivõrgu ümberkorraldamise tulemusel ei tohi halveneda hariduslike erivajadustega õpilaste olukord selliselt, et nad vajaliku toe puudumise tõttu ei saa harjumuspäraselt koolitöös osaleda. (p-d 82 ja 83)
Vastustaja soovi pakkuda gümnaasiumiharidust ühes koolis ka Lääneranna vallas ei saa pidada lubamatuks. Nii PGS § 71 lg 2 praeguse kui ka varasema redaktsiooni kohaselt tagavad üldkeskhariduse omandamise võimaluse riik ja kohalik omavalitsus, pidades igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul gümnaasiume. Kohaliku omavalitsuse roll on oluline iseäranis olukorras, kus riik konkreetses omavalitsuses gümnaasiumiharidust ei paku. (p 95)
Kaebajad on kassatsiooniastmes sõlminud lepinguliste esindajatega kokkuleppe, mille kohaselt kohustuvad kaebajad tasuma lepingulistele esindajatele juhul, kui kaebus täielikult või osaliselt rahuldatakse või kui menetluskulud vastaspoolelt välja mõistetakse (vt AdvS § 61 lg 3). Ehkki kaebajatele ei tekkinud kassatsioonimenetluse jooksul kohustust kulusid kanda, nähtub kohtule esitatud kokkuleppest, et selline kohustus tekib, kui kohus kaebuse rahuldab. HKMS § 109 lg 11 ei välista kulude väljamõistmist vastaspoolelt olukorras, kus kohustus kohtumenetluse kulude kandmiseks on menetlusosalisel tekkinud tingimuslikult. Kohus peab siiski ka sellise tingimusliku kokkuleppe korral kontrollima, kas kulud ja nende seos kohtuasjaga on tõendatud (vrd RKTKm nr 3-2-1-115-13, p-d 24 ja 25). Kulud ei tohi olla ebaproportsionaalsed vaidluse mahu ja keerukusega. (p 113)
Koolivõrgu ümberkorraldamise otsus on üldkorraldus. Kuigi otsus tegeleb esmajoones omavalitsuse koolide tegevuse ümberkorraldamisega, on otsus samal ajal suunatud ka üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute õiguste ümberkujundamisele (HMS § 51 lg 2). Haldusakti adressaatideks tuleb pidada eelkõige ümberkorraldatavates koolides õppivaid lapsi ja nende vanemaid. Lisaks neile on haldusakti adressaadid ka teised omavalitsuse territooriumil elavad koolikohustuslikud lapsed ja nende vanemad, kellel võib tekkida soov panna oma lapsed mõnda otsusest mõjutatud munitsipaalkooli. Haldusakti adressaatideks on ka need lapsevanemad, kes kasvatavad koolikohustuslikku ikka jõudvaid lapsi, ning kelle puhul võib eeldada, et nad soovivad panna oma lapsed tulevikus õppima mõnda otsusest mõjutatud munitsipaalkooli. (p 28)
Haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale. Seega langeb otsuse nr 95 tühistamisel ära vaidlusaluste koolide ümberkorraldamise õiguslik alus. Sellises olukorras võib kaebajatel tekkida õigus nõuda kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 1), samuti uues võimalikus haldusmenetluses enda õiguste ja huvidega arvestamist. Vastustaja peab otsustama, kas otsuse tagasitäitmine on võimalik, otstarbekas ja RVastS § 11 lg-st 1 tulenevalt vajalik. Kaalumise tulemusel võib ta jõuda ka järelduseni, et otsuse tagasitäitmine pole võimalik. (p 32)
Vanemate valikule ning lapse võimetele ja vajadustele vastav üldharidus peab olema kättesaadav. Kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele peab hariduse kättesaadavaks tegema esmajoones kohalik omavalitsus, pidades selleks üleval oma territooriumil munitsipaalkoole (PGS § 1 lg 2, PGS v.r § 7 lg 2, RKPJKo nr 5-17-8/8, p 60). Kohaliku omavalitsuse munitsipaalkoolid on omavalitsuse haldusterritooriumil elavate koolikohustuslike laste jaoks elukohajärgsed koolid (PGS v.r § 10 lg 1). Nendes koolides peab kohalik omavalitsus tagama kvalifitseeritud õpetajate olemasolu, turvalisuse, tervisekaitse ja õppekava nõuetele vastava õppekeskkonna olemasolu ning võimalused õpilase arengu toetamiseks (PGS § 7 lg 1). Haridus peab olema kohaliku omavalitsuse munitsipaalkoolis kättesaadav selliselt, et vähemalt 80 protsendil õpilastest, kelle jaoks omavalitsuse haldusterritooriumil asuv põhikool on elukohajärgne kool, ei tohi kooli jõudmiseks kuluda rohkem kui 60 minutit (PGS § 7 lg 3). (p 37)
Otsused, millega määrati kaebajate lastele elukohajärgne kool, kui ka otsused, millega arvati lapsed konkreetse kooli nimekirja, olid kehtivad. Mõlema otsusega kaebajate lastele antud õigus õppida konkreetse füüsilise asukohaga koolis oleks lõplikult realiseeritud alles pärast kooli lõpetamist – käesoleval juhul vastavalt kas pärast kuuenda või üheksanda klassi lõpetamist. Kuigi kohalikul omavalitsusel on õigus otsustada oma territooriumil asuva koolivõrgu üle, pidi ta otsuse tegemisel võtma arvesse kaebajate usaldust, et nende lastel on õigus õppida vastavalt kas kuuenda või üheksanda klassi lõpuni kooli senises asu- või tegevuskohas. Selle õiguse äravõtmine on lubatud vaid juhul, kui avalik huvi kaalub üles õiguspärase ootuse (vrd RKPJKo nr 5-24-22/16, p 75). (p 42 ja 46)
Otsus nr 95 riivab ka kaebajate kui lapsevanemate PS § 37 lg-st 3 tulenevat õigust öelda otsustav sõna oma lapsele antava hariduse valikul (RKPJKo nr 5-17-8/8, p 64). Kuigi koolikohustuse kandja oli vaidlustatud otsuste tegemise ajal laps põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni (PGS v.r § 9 lg 2, vt ka Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 101 lg 2), on lapsevanema õigus ja kohustus tagada, et laps täidab oma koolikohustust (vt PGS v.r § 11, HaS § 102, perekonnaseaduse § 116 lg 2). Kui elukohajärgseid koole on omavalitsuse territooriumil mitmeid, võib lapsevanem eelistada konkreetset kooli. Nii teostab ja kaitseb lapsevanem oma õigust ja täidab oma kohustust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (RKHKm nr 3-3-1-66-15, p 13). Seetõttu on lisaks lapsele ka lapsevanemal õigus nõuda, et kohalik omavalitsus võimaldaks tema lapsel haridust omandada lapsele määratud elukohajärgses koolis. (p 43)
Isiku kahjuks haldusakti muutmist otsustades peab haldusorgan arvestama isiku usaldust, et haldusakt jääb senisel kujul kehtima (HMS § 67 lg 1). Usaldusele tuginemine on välistatud juhul, kui haldusakti muutmise võimalus (muutmisreservatsioon) on sätestatud seaduses (HMS § 67 lg 4 p 2). Seejuures ei ole muutmisreservatsiooni all silmas peetud haldusmenetluse seaduses sätestatud või nendega sarnaseid haldusakti muutmise üldiseid aluseid (vrd RKHKo nr 3-3-1-9-14, p 16). Käesoleval juhul ei saa konkreetseks muutmisreservatsiooniks, mis õiguspärase ootuse välistaks, pidada kohalikule omavalitsusele antud õigust korraldada oma koolivõrku (vt nt PGS § 80, HaS § 7 lg 2 p 2). Need on üksnes üldised alused, mis võimaldavad kooli pidajal kooli tegevust korraldada haldusaktide muutmiseks kehtestatud norme järgides. (p 44)
Hindamaks, kas kellegi usaldust on rikutud, tuleb muu hulgas silmas pidada, kui kaua oli isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud ning kui ulatuslik on otsuse negatiivne mõju isiku õigustele. Õiguspärase ootuse tekkimisel või selle kaalukuse hindamisel on määravad asjaolud, mis võivad mõjutada isiku elukorralduslikke valikuid (vrd RKPJKo nr 5-23-1/19, p 56). Konkreetse kooli valik mõjutab intensiivselt pere muid elukorralduslikke valikuid, mh võib see mõjutada elu- ja töökoha valikut. Kui õigus õppida konkreetses koolis lõpetatakse või seda oluliselt muudetakse, võib see tähendada, et pere peab senisest elukohast ära kolima. Sama suur elukorralduslik muutus võib perede jaoks toimuda näiteks juhul, kui laps peab uue kooli sobimatuse tõttu jääma koduõppele. Väheoluliseks ei saa pidada ka sellist elukorralduslikku muutust, mis toimub siis, kui uue kooli asukoha tõttu peab pere püsivalt ümber korraldama enda liikumismarsruudid, sh hakkama iga päev lapsi senisest rohkem kooli ja sealt koju sõidutama. (p 45)
Arengudokumendid võivad olla tähtsad koolipidajale antud kaalutlusõiguse teostamisel. Vastuolulise käitumise vältimiseks (mh vältimaks olukorda, kus kohaliku omavalitsuse otsused ei vasta varasematele arengukavadele ja -strateegiatele) tuleks võimalusel arengudokumendid viia enne suure mõjuga otsuse tegemist kooskõlla kohaliku omavalitsuse uute eesmärkidega. Selline tegutsemine oleks kooskõlas ka hea halduse tavaga. (p 50)
PGS § 80 lg 1 sätestab, et kooli ümberkorraldamisel ja kooli tegevuse lõpetamisel peab kooli pidaja kuulama ära hoolekogu ja õpilasesinduse arvamuse. PGS § 80 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et kooli pidaja peab lisaks tavapärastele menetlusosalistele (HMS § 11 lg 1) menetlusse kaasama ja ära kuulama ka kooli hoolekogu ja õpilasesinduse. Üksnes hoolekogu ja õpilasesinduse ärakuulamisest ei piisa. Vastasel juhul ei olekski lastel ja lapsevanematel võimalust oma õigusi kaitsta (PS § 14). Ettenähtav peab olema ennekõike nende lapsevanemate huvi, kelle lapsed otsuse tegemise hetkel mõnes otsusest puudutatud koolis käisid, samuti koolis õppivate laste huvi. (p 54)
Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Haldusmenetluse võib siiski läbi viia menetlusosaliste arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui haldusakt antakse üldkorraldusena või menetlusosaliste arv on suurem kui 50 (HMS § 40 lg 3 p 6). HMS § 40 lg 3 p 6 alusel menetlusosaliste ära kuulamata jätmine on haldusorgani kaalutlusotsus (vrd RKHKo nr 3-18-913/85, p 14). Seejuures peab menetleja otsuse tegemisel võtma arvesse, kas tegemist võib olla niivõrd kaaluka otsusega, mis tulenevalt heast haldustavast ja tõhusa õiguskaitse võimaldamisest kohustaks teda siiski tegutsema intensiivsemalt seaduses sätestatust (vrd RKHKo nr 3-3-1-31-03, p 26). Suure negatiivse mõjuga otsuse puhul võib kaalutlusõigus kahaneda ja isik tuleks ära kuulata (RKHKo nr 3-21-1337/71, p 13). (p 55)
Õigust olla ära kuulatud võib tagada vabas vormis (RKHKo nr 3-3-1-52-13, p 34). Selleks, et ärakuulamine oleks korrakohane, peab isikul ärakuulamisõiguse tõhusaks realiseerimiseks olema piisava täpsusega teada, millise sisuga haldusakt võidakse tema suhtes anda ja millised on akti andmise peamised põhjused (RKHKo nr 3-3-1-82-03, p 17). Vaid sel juhul saab ta esitada sisulise arvamuse ja vastuväited ning omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsad lisaandmed. See eeldab ka isikule reageerimiseks mõistliku aja jätmist (RKHKo nr 3-21-552/28, p 22.1). (p 57)
Kooli ümberkorraldamiseks või selle tegevuse lõpetamiseks tehtav otsus on kaalutlusotsus, mille õiguslik alus on PGS § 80 lg 1. Otsuse tegemisel peab kooli pidaja esmajoones lähtuma lapse parimatest huvidest (vt ka lastekaitseseaduse § 5 p 3, § 21, lapse õiguste konventsiooni art 3 lg 1). Otsus ei lähtu lapse parimatest huvidest, kui selle tulemusel võib haridus muutuda tema jaoks kättesaamatuks või kättesaadavaks ebamõistlikel tingimustel. Hariduse kättesaadavus hõlmab nii geograafilist kättesaadavust kui ka seda, et õpilane, näiteks oma erivajaduse pärast, ei pea koolis õppimist katkestama talle sobiva koolikeskkonna puudumise tõttu. Samas peab vald või linn kooli pidajana arvestama ka omavalitsusüksuse kui terviku huvidega. Seejuures peab kohalik omavalitsus tagama, et terves omavalitsuses oleks kindlustatud hea kvaliteediga õppe kättesaadavus. Lubamatu ei ole lähtuda ka majanduslikest kaalutlustest, kuid seejuures peab vald või linn veenduma, et kooli sulgemisega kaasnev majanduslik kasu ületab lisanduvad kulud, arvestades seejuures ka mõju asjaomastele peredele. Kohalik omavalitsus peab tema käsutuses olevaid vahendeid kasutama mõistlikult ja kogukonna hüvanguks. (p 65)
Koolivõrgu ümberkorraldamisel peab kohalik omavalitsus olema veendunud, et ka pärast ümberkorralduste realiseerimist on haridus kõikidele tema territooriumil kättesaadav. Hariduse kättesaadavuse oluline komponent on see, kas lapsel on võimalik ebamõistlike pingutusteta kooli ja kodu vahel liikuda. Kuivõrd just kohalikul omavalitsusel lasub kohustus tagada kõigile enda territooriumil elavatele õpilastele hariduse kättesaadavus, peab ka lapse koolitransporti korraldama kohalik omavalitsus (HaS § 7 lg 2 p 81). (p 71)
Lähtudes PGS § 7 eesmärgist, milleks on tagada kodulähedaste põhikoolide säilimine (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 340 SE; Riigikogu XII koosseis), ei saa kolleegiumi hinnangul PGS § 7 lg-t 3 tõlgendada selliselt, et kohalik omavalitsus on taganud hariduse kättesaadavuse ainuüksi sellega, et vähemalt 80 protsendil õpilastest on koolitee kestus kuni 60 minutit. Ka nendel õpilastel, kes 80 protsendi sisse ei mahu, ei tohi koolitee olla ebamõistliku pikkusega (PGS § 6 p 1). Vaid sellisel juhul on kohalik omavalitsus teinud hariduse kättesaadavaks kodulähedases koolis kõigile enda territooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele (PGS § 7 lg 2). Eelkirjeldatud nõuded peavad olema täidetud ka hõreda asustusega omavalitsustes. (p 73)
|
| 5-25-4/14
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.10.2025 |
|
Ringkonnakohtul ei olnud õigust lugeda PHS § 637 lg-t 1 tervikuna asjassepuutuvaks, sest selles on tehtud viide ka PHS § 21 lg-le 5, mis ei ole kaebaja puhul asjassepuutuv. Sätte laiemalt asjassepuutuvaks lugemise õigus on Riigikohtul, kes on varem menetlusökonoomia põhjendusel laiendanud põhiseaduspärasuse kontrolli kogu sättele, näiteks selleks, et vältida õigusselgusetust ja sätte osalise kehtima jäämise tõttu tekkivaid uusi kohtuvaidlusi (RKÜKo nr 5-18-8/19, p 71 jj; RKÜKo nr 2-15-17249/49, p 63). PHS § 637 lg-t 1 on põhjust laiemalt käsitleda vaid siis, kui see on kaebajat puudutavas osas põhiseadusvastane (RKPJKo nr 5-21-3/11, p 30). (p 44)
Kaebajal ei olnud õiguspärast ootust, et seadusandja laiendab lasterikka pere toetuse osalist edasimaksmist kolmeliikmelisele perele, kus vanim laps ei saanud 1. jaanuari 2023. a seisuga enam lapsetoetust, sest oli 19-aastane ja omandanud keskhariduse. Isikul ei ole õiguspärast ootust saada mis tahes ajal tulevikus senisest soodsamatel tingimustel makstavat lasterikka pere toetust, kui ta ei vasta muudatuse jõustumise ajal enam lasterikka pere toetuse saamise eeldustele. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on sotsiaaltoetuste kohta märkinud, et kuigi õigustatud ootus vara saamiseks võib olla hõlmatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 1 art-ga 1 (vara kaitse), siis kui isik ei vasta seaduses toetuse saamiseks sätestatud tingimustele, ei ole tegemist sekkumisega konventsiooni protokolli nr 1 art-ga 1 kaitstud õigusesse (EIKo (suurkoda) 13.12.2016, Bélané Nagy vs. Ungari, 53080/13, p-d 74 ja 86; EIK vastuvõetamatuks tunnistamise otsus 10.04.2012, Richardson vs. Ühendkuningriik, 26252/08, p 17). (p 46)
Kellelgi ei saa olla õiguspärast ootust ka selle suhtes, et seadust muudetakse talle soodsal viisil (vt ka EIK (suurkoda) vastuvõetamatuks tunnistamise otsus 10.07.2002, Gratzinger ja Gratzingerova vs. Tšehhi Vabariik, 39794/98, p 73). (p 47)
PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida piiratakse siis, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse erinevalt. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb esmalt määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuvastada võrreldavad grupid (RKÜKo nr 3-22-246/31, p 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejärel tuleb näidata, kuidas riik võrdlusgruppi kuuluvaid isikuid ebavõrdselt kohtleb. PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 40), st kui kaebajat koheldakse halvemini kui võrdlusgruppi kuuluvaid inimesi (RKÜKo nr 3-22-246/31, p 36 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 50)
PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusreservatsiooniga, seega piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Võrdsuspõhiõiguse riive põhjus peab olema mõistlik ja asjakohane. Mõistlik ja asjakohane on põhjus juhul, kui see on kohases tasakaalus tekitatud erineva olukorra raskusega. Mida suurem on erineva kohtlemise mõju isikutele, seda kaalukamad peavad olema erineva kohtlemise põhjendused. Mida erinevamad on võrreldavad grupid, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (RKPJKo nr 5-24-26/18, p-d 63–64 ja seal viidatud kohtupraktika). Tunnistades seadusandja avarat otsustusruumi, on erinev kohtlemine meelevaldne siis, kui see on ilmselgelt asjakohatu (vrd RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 37; RKÜKo nr 3-22-246/31, p 40). (p 54)
Riigikohtu senises praktikas on riikliku toetussüsteemi administreerimise lihtsust ja süsteemi jätkusuutlikkust ning avalike vahendite säästlikku kasutamist peetud erineva kohtlemise legitiimseks eesmärgiks (RKÜKo nr 3-22-246/31, p-d 44–45; RKPJKo nr 5-24-26/18, p 65; RKPJKo nr 5-19-25/9, p 70; RKPJKo nr 3-4-1-23-11, p 60). Riigikohus on sedastanud, et kui ühe sotsiaalvaldkonna kulutused suurenevad, siis vähendab see riigi võimalusi täita muid samasse valdkonda kuuluvaid ülesandeid või suurendab maksukoormust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid, mistõttu peab riik kulutama säästlikult, et rahastada mõistlikul määral kõiki oma ülesandeid (RKPJKo nr 5-24-26/18, p-d 65–66 viitega varasematele lahenditele). Samuti on Riigikohus jaatanud seadusandja õigust seostada teatud gruppide erinevat kohtlemist määravaid tingimusi kuupäeva seisuga, kuna vastasel juhul ei saaks sotsiaaltagatiste süsteemi üldse reformida (RKPJKo nr 5-23-25/15, p-d 56–57). (p 56)
Praegusel juhul oli seadusandja eesmärk laiendada nende perede õigusi, kes vastasid ajal, mil seadus pidanuks jõustuma, lasterikka pere toetuse saamise tingimustele. Kuigi eesmärk oli toetada täiendavalt lasterikkaid peresid, pidi seadusandja samal ajal silmas pidama, et riik suudaks täita oma kohustusi teiste haavatavate gruppide kaitsel, ja tagama, et ta suudaks maksta ka kõiki muid sotsiaalkindlustushüvitisi, s.o hüvitisi, mis tagavad sissetuleku vanaduse, haiguse, töövõimetuse, toitja kaotuse, lapse sünni ja töötuse korral. (p 57)
PHS § 21 lg 4 ajaliste piiranguteta tagasiulatuv kohaldamine oleks olnud riigile väga kulukas. Seda, et ka kehtestatud seadusemuudatusega võetud koormus oli ülemäärane, kinnitab seaduse kiire muutmine ja lasterikka pere toetuse sujuva lõppemise regulatsiooni kehtetuks tunnistamine juba 2023. a lõpust. (p 58)
Seadusandjal oli laiaulatuslik valikuõigus, kellele jätkata toetuse vähendatud määras maksmist, kuna teatud riigielu valdkondades, sh sotsiaalpoliitikas, on kohtuliku sekkumise soovitatav määr väiksem ja seadusandja otsustusruum ulatuslikum (nt RKÜKo nr 5-20-3/43, p-d 43–44; RKPJKo nr 5-24-26/18, p 54).
Kaebajale ebavõrdse kohtlemisega kaasneva riive intensiivsus oli väike. Vaidlusaluse sättega ei vähendatud kaebaja õigusi ega halvendatud tema pere olukorda. (p 63)
Võttes arvesse võrreldavate gruppide põhimõttelist erinevust, kaalukat eesmärki kasutada avalikke vahendeid säästlikult ja tagada kõigi haavatavate gruppide toetamise suutlikkus ning riive vähest intensiivsust kaebajale, ei ole PHS § 637 lg-st 1 (1. veebruarist 2023 kuni 31. detsembrini 2023 kehtinud redaktsioon) tingitud võrdsuspõhiõiguse riive niivõrd intensiivne, et see kaaluks üles isikute erineva kohtlemise põhjused. Erinev kohtlemine ei olnud meelevaldne. Eelnevast tulenevalt ei ole PS § 12 lg-t 1 rikutud. (p 65)
|
| 1-24-7248/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.10.2025 |
|
KrMS § 12613 lg 1 seab juhuslikult jälitustoimingu mõjuulatusse sattunud kolmanda isiku teavitamiseks kolm tingimust: a) jälitustoiminguga riivati tema perekonna- või eraelu puutumatust; b) riive on oluline; c) isik on menetluses tuvastatud. Vähemalt ühe nimetatud tingimuse puudumise korral isikut jälitustoimingust teavitama ei pea. (p 21)
Advokaadi ja kliendi vaheliste konfidentsiaalsete telefonikõnede pealtkuulamine riivab vestluses osaleva advokaadi õigusi oluliselt, sõltumata sellest, kas kõne sisu puudutab otseselt õigusteenuse osutamise esemeks olevat õigusküsimust või üksnes õigusteenust puudutavaid korralduslikke teemasid. (p 34)
Advokaati peab jälitustoimingust teavitama, kui jälitustoiminguga saadud suhtluse konfidentsiaalne iseloom on keskmise mõistliku isiku jaoks äratuntav. Ex ante peab olema selgelt arusaadav see, et klient pöördub õigusteenuse saamiseks kutselise õigusteenuse osutaja poole, arutab temaga teenuse tasustamist või saab temalt õigusalast nõu. Teavitamiskohustus tekib, kui puudub alus ja vajadus kasutada talletatud teavet tõendina (vrd KrMS § 1267 lg 2). Kutsesaladust sisaldava suhtluse tuvastamise korral tuleb ühtlasi vältida puudutatud isiku õiguste riive süvenemist: teave tuleb tähistada ja muust teabest eraldada ning välistada võimalus, et sellega saavad lisaks teabega juba kokku puutunud menetleja ametnikule tutvuda ka teised sama asja menetlusega tegelevad isikud. (p 36)
KrMS § 12613 lg 1 sõnastusest ei tulene, et jälitusasutus peab tegema lisatoiminguid ainuüksi selleks, et jälitustoimingust oluliselt riivatud isikut teavitamise eesmärgil kindlaks teha. Teisalt ei nähtu viidatud normist ka keeldu selline isik tuvastada, kui see on vajalik mõne menetlusseadusest tuleneva põhimõtte järgimiseks. Jälitusasutusel on kohustus teavitada advokaati tema õiguste olulisest riivest juhul, kui ta on kõne konfidentsiaalse iseloomu sedastamise ajaks advokaadi tuvastanud või kui tema käsutuses olevate andmete põhjal saab advokaadi hõlpsasti identifitseerida. Mõistlikuks ja mitte ülemäära koormavaks pingutuseks saab lugeda seda, kui jälitusasutus võrdleb kõnes osalenud õigusteenuse osutaja telefoninumbrit Eesti Advokatuuri veebilehel avaldatud telefoninumbritega. Kutsetegevuses kasutatava telefoninumbri avaldamisega Eesti Advokatuuri veebilehel saab advokaat aidata kaasa enda tuvastamise lihtsustamisele. Sama tulemuseni viib enda tutvustamine kõne algatamisel või vastuvõtmisel. Kui advokaat enda kasutuses olevat telefoninumbrit ei avalda või ennast kõne vältel ei tutvusta, ei saa telefoninumbri kasutaja tuvastamata jätmist üldjuhul jälitusasutusele ette heita. (p 37)
Kui advokaadi isik selgub tema kliendile jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise käigus, tekib jälitusasutusel KrMS § 12613 lg-st 1 tulenev teavitamise kohustus. (p 38)
KrMS § 12613 lg 1 tähenduses tuleb perekonna- või eraelu riive sisustamisel arvestada nii põhiseadust kui ka konventsiooni. Konventsiooni kohaldamispraktika järgi hõlmab eraelu mõiste ka inimese kutse- või ärialast tegevust (tööelu) ning seega võib eraelu puutumatust riivata ka isiku töökõnede salajane pealtkuulamine. Seisukoht, et õigusteenuse osutamist puudutavate telefonikõnede pealtkuulamisega riivatakse advokaadi eraelu puutumatust, lähtub konventsiooni artikli 8 kohaldamise praktikast ning võtab arvesse ka direktiivi 2013/48/EL artikli 4 eesmärke. Eraelu puutumatuse riivet ei välista see, et samal ajal võib jälitustoiming riivata ka muid advokaadi põhiõigusi (nt kutsevabadust või õigust sõnumisaladuse kaitsele). Perekonna- ja eraelu kaitsmisväärsus ei olene vähemalt üldjuhul sellest, kas riivatud on advokaadi või mitteadvokaadist kutselise õigusteenuse osutaja või kaitsja või muu sisuga õigusteenuse osutaja õigusi. (p-d 23, 24 ja 30)
Advokatuuriseaduses sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse eesmärk pole pelgalt kliendi kaitsmine, vaid see toetab laiemas mõttes ka kohtusüsteemi toimimist. Kutselistel õigusteenuse osutajatel on kohtusüsteemis eriline roll, mis on õigusemõistmise õiglase ja tõhusa toimimise seisukohalt keskse tähtsusega. Advokaadid ei saaks oma kliente kaitsta, kui ei suuda tagada seda, et nende teabevahetus jääb konfidentsiaalseks. Samasugust arusaama peegeldavad ka direktiivi 2013/48/EL preambuli punkt 33 ja artikkel 4. (p-d 27–29)
Konventsiooni kohaldamise praktikat järgivalt peaks kriminaalmenetluse seadustik ning selle alusel kehtestatud jälitustoimiku pidamise ja säilitamise kord olema konfidentsiaalse teabe kaitsmise osas üksikasjalikum. See ei tähenda, et riigisiseses õiguses on vaadeldavad küsimused täiesti reguleerimata ning et kriminaalmenetluse seadustik ja selle alusel kehtestatud jälitustoimiku pidamise ja säilitamise kord on asjassepuutuvas osas vastuolus konventsiooni kohaldamise praktika ning EL-i õigusega. (p 40)
Konfidentsiaalse kõnesalvestise hävitamiseks annab piisavalt selge aluse jälitustoimiku säilitamise ja pidamise korra § 7 lg 3, mille järgi saab selle hävitada pärast jälitustoimiku sulgemist. Konfidentsiaalse teabe hävitamise vajaduse mõttes tuleb jälitustoimiku sulgemist tõlgendada kitsamalt, s.o seotuna jälitusteabe kogumise aluste äralangemisega. (p-d 43 ja 44)
Konfidentsiaalset kõnesalvestist peab säilitama vähemalt ajani, kuni jälitustoimingust puudutatud isikule on antud võimalus sellega tutvuda ning ta on saanud võimaluse otsustada, kas see teave tuleks säilitada või hävitada. Konfidentsiaalse teabetalletuse säilitamist selle ajani ei saa vaadelda isiku õigusi rikkuva viivitusena. (p 45)
Kutsesaladust sisaldavate kõnesalvestiste hävitamisest on õigus osa võtta jälitustoimingust puudutatud advokaadil või mõnel juhul tema asemel riigisaladuse juurdepääsuloaga Eesti Advokatuuri esindajal. (p 47)
Mitteadvokaadist kaitsja suhtluse pealtkuulamisel saadud teabe kasutamisele ning jälitustoimingust teavitamisele laienevad samasugused reeglid, mis kehtivad advokaatide puhul. (p 31)
Kui konfidentsiaalsed kõnesalvestised kuuluvad KrMS § 12612 lg 1 teise lause kohaselt n-ö ülejäänud jälitustoimingu materjali hulka, ei saa nende säilitamist õigustada hüpoteetilise tõendamisvajadusega. Erandina võiks selle teabe tõendina kasutatavus tulla kõne alla siis, kui jälitustoimingule allutatud isik annaks nõusoleku teda puudutava kliendisaladuse avaldamiseks. Muul juhul on aga niisuguse teabe tõendina kasutamine KrMS § 1267 lg 2 kohaselt enamasti keelatud ning selle korrakohasest hävitamisest tingitud tõendamislünki ei saa ette heita uurimisasutusele ja/või prokuratuurile. (p 41)
Kriminaalmenetluse seadustiku alusel on tagatud konfidentsiaalse kõnesalvestise säilitamise üle tehtav kohtulik järelevalve. KrMS § 12616 lg-s 2 sätestatud edasikaebekorda järgivalt saab vaidlustada menetleja tegevust, mis on seotud konfidentsiaalse kõnesalvestise säilitamise, käitlemise, kasutamise ja hävitamisega. (p 46)
|
| 5-25-14/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
10.10.2025 |
|
PS § 156 näeb ette kohalikul tasandil iseotsustamist teostava esindusorgani ning selle, kuidas ja millistel tingimustel see organ moodustatakse, määrates sealjuures ka hääleõiguslike isikute ringi kohalikel valimistel. Valimisõiguse andmine üksnes kodanikele ei ole oma olemuselt demokraatia põhimõttega (PS § 1) vastuolus. Valimisõigus on poliitiline põhiõigus ning Eestil ei ole rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust (vt PS § 3 lg 1 teine lause) anda hääleõigust mittekodanikele. (p 38)
KOV-i volikogu valimistel hääleõigust sätestav PS § 156 lg 2 on osa KOV-e puudutavast põhiseaduslikust regulatsioonist. Põhiseadusliku normina mõjutab PS § 156 samal ajal ka ise KOV-i autonoomia põhimõtte (PS § 154) sisustamist. (p 30)
Otsesõnalist keeldu teha valimisreeglistikus olulisi muudatusi vahetult enne valimisi põhiseadus ei sätesta. Riigikohus on aga varem korduvalt selgitanud, et miinimumnõudeks valimisreeglistiku muutmisel on see, et olulist muudatust kavandav seadus tuleb võtta vastu arvestusega, et see saaks jõustuda aegsasti enne valimisi. Selle nõude eesmärk on kaitsta õiguskindlust ja usaldust demokraatlike valimiste suhtes ning hoida ära ebademokraatlikke mõjutusi valimistulemustele. Demokraatlikuks ei saa pidada selliseid vahetult enne valimisi valimisreeglistikus tehtud muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks. (p 35)
Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava koodeksi punkti II.2.b kohaselt ei tohiks valimisseaduses teha olulisi muudatusi vähem kui aasta enne valimisi või vastavad muudatused tuleks teha põhiseaduses või lihtseadusest kõrgemal tasemel. Vähem kui aasta enne valimisi põhiseaduses tehtud valimisõiguse muudatus võib sõltuvalt asjaoludest olla demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav. Valimiste hea tava koodeksi viidatud punkti tõlgendab 2024. a heaks kiidetud deklaratsioon. Deklaratsiooni punkt 2 lubab hilisemaid muudatusi valimisreeglites vaid põhiseaduskohtute otsuste täitmiseks või rahvusvaheliste organisatsioonide soovituste järgimiseks või parlamendis konsensuse olemasolul valitsuserakonna või -erakondade ja opositsiooni vahel ning ühiskonnagruppide piisaval kaasamisel, kui muudatus on kooskõlas demokraatlike valimiste standarditega. (p 36)
Tuleb eristada olukorda, kus valimisõiguse piirangud kehtestatakse valimisseadusega, olukorrast, kus muudatused nähakse ette põhiseadusega. Põhiseaduse muutmiseks ette nähtud range menetluskord eeldab tehtavale muudatusele Riigikogu liikmete seas laia poliitilist toetust. See aitab tagada, et ka valimisõiguse põhiseadusliku regulatsiooni muutmisel on ulatuslik ühiskondlik poolehoid ning seda ei tehta üksnes mõne, eeskätt muudatuste tegemise ajal võimul oleva poliitilise jõu huvides. Vähem kui aasta enne valimisi tehtava muudatuse võimalikku negatiivset mõju avalikkuse usaldusele aitab leevendada avatud ja laialdane ühiskondlik debatt. (p 37)
Valimisõiguse andmine üksnes kodanikele ei ole oma olemuselt demokraatia põhimõttega (PS § 1) vastuolus. Valimisõigus on poliitiline põhiõigus ning Eestil ei ole rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust (vt PS § 3 lg 1 teine lause) anda hääleõigust mittekodanikele. (p 38)
Korrakohast menetlust järgides võib põhiseadusandja ümber kujundada omavalitsusi puudutavaid norme põhiseaduses. Seega saab põhiseaduse muudatuse vastuolu põhiseadusega seisneda eelkõige põhiseaduse muutmise korra rikkumises. (p 30)
Põhiseaduse muutmise korra sätestab põhiseaduse XV peatükk. Põhiseaduse muutmise seadus, mille eelnõu ei ole korrakohaselt menetletud, vastu võetud või välja kuulutatud, on põhiseadusvastane. Põhiseaduse muutmise seadus, mille võtab vastu Riigikogu, on formaalselt põhiseadusvastane ka siis, kui muudatuse tulemusel muutub sisuliselt mõni põhiseaduse I peatükis „Üldsätted“ või XV peatükis „Põhiseaduse muutmine“ sätestatud (alus)põhimõte või norm. (p 31)
|
| 1-21-5728/128
|
Riigikohtu üldkogu |
02.05.2025 |
|
Valla ülesannete (eeskätt KOKS § 6) täitmine ning vallaelanike vajadustest ja huvidest lähtuv kohaliku elu korraldamine ei sea esiplaanile majanduslikku kasu. Samuti on omavalitsusorganite liikmetel, sh vallavanemal, lubatud valla nimel tegutsedes võtta majanduslikke riske, kui need lähtuvad avalikust huvist ega ole selgelt põhjendamatud ega ülemäärased. Omavalitsusüksuse varalised otsused põhinevad sageli poliitilistel valikutel, mille tegemisel on omavalitsusorganitel avar otsustusruum. Niisugune otsustusruum pole siiski piiramatu. Omavalitsusüksus on seotud seadustega (PS § 154 lg 1 ja KOKS § 3 p 3), sh kohustusega korraldada avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel (KOKS § 3 p 7) ja minimeerida eesmärkide saavutamiseks tehtavaid kulutusi (KOKS § 48 lg 31 p 1) ning tagada nende tõhusus ja mõjusus (KOKS § 48 lg 31 p d 2 ja 3). Kohaliku omavalitsuse autonoomia ei tohi muutuda kattevarjuks avaliku raha kuritarvitamisele. (p 51)
Nii võib omavalitsusorganile või selle liikmele ette heita seda, kui ta vähendab omavalitsusüksuse vara eesmärgil või viisil, mida ei saa mõistlikult õigustada omavalitsusüksuse ülesannete täitmise ega vallaelanike vajaduste ja huvidega. Samuti võib omavalitsusorgani või selle liikme tegevus olla õigusvastane, kui valla kulu ja selle eest saadud hüve on põhjendamatult tasakaalust väljas. Võõrandades valla või linna vara, mille (tõenäoline) sihtotstarve on majandustegevus, peab omavalitsusorgan üldjuhul aluseks võtma turutingimused ja müüma vara võimalikult kõrge hinnaga. Vältida tuleb ka müügihinna laekumata jäämise riski. Raha saamise kõrval muude müügieesmärkide (nt turismi arendamine, tööhõive) korral tuleb need enne tehingut paika panna ja kohelda kõiki võimalikke lepingupartnereid võrdselt). (p 52)
Kahjuhüvitise suuruse määramisel on analoogia korras kohaldatav RVastS § 13, s.o vallavanema varalist vastutust valla ees on võimalik piirata samadel alustel nagu avaliku võimu kandja vastutust avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. (p 54)
Hoolas ja valla huvidest lähtuv vallavanem ei müü vallale kuuluvat olulise väärtusega eset isikule, kellel pole ostuhinna tasumiseks vara. Iseäranis ei sõlmi ta aga müügilepingut tingimustel, mille kohaselt läheb müügiese kohe ostja omandisse, kuid ostuhinna tasumiseks on pikk tähtaeg ja valla müügihinna tasumise nõue on tagamata. Samuti on osaühingu osa võõrandamisel eelduslikult müüja huve kahjustav ostja ühepoolne ja tingimusteta tagasimüügiõigus olukorras, kus puudub igasugune tagatis müügieseme väärtuse säilimiseks ja ostja ei pea tagasimüügi korral müügieseme väärtuse vähenemist müüjale hüvitama. (p 56)
Vallavolikogu on vallavalitsuse (sh vallavanema) suhtes kõrgem ehk muu pädev organ TsÜS § 37 lg 1 teise lause tähenduses. Juriidilise isiku juhtorgani liige vabaneb selle sätte alusel vastutusest aga üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei vabasta juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest enda kohustuste rikkumise eest. (p 62)
Volikogu ei saa legitimeerida vallavanema tegevust, mis on ilmses vastuolus vallavanema kohustuste ja valla varaliste huvidega. TsÜS § 37 lg 1 teise lause mõttega oleks vastuolus see, kui juriidilise isiku juhtorgani liige vabaneks vastutusest pelgalt sel moel, et ta nõutaks kõrgemalt organilt enda kohustuste rikkumist lubava otsuse. Kõrgemalseisva organi otsusel võib siiski olla kahju põhjustanud juhtorgani liikme tegevust osaliselt või täielikult legitimeeriv toime, kui juriidilise isiku huvide kahjustamine ei ole ilmne. (p 63)
Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisel tuleb arvestada ka faktidega, mis tuvastatakse süüdistatava süüküsimust lahendades. (p 73)
Valla varaliste huvide järgimise kohustusest lähtuv keeld müüa vara ebakindla maksevõimega ostjale, andes müügieseme tagatiseta üle enne müügihinna tasumist, teenib eesmärki vältida müügihinna laekumata jäämist. Niisamuti on KOFS § 37 lg 2 järgne piirang mõeldud ära hoidma muu hulgas laenu tagastamata jätmise riski. (p 80)
Vallavanema vastu ATS § 80 lg te 1 ja 3 järgset nõuet esitada ei saa. Üheski seaduses ei ole ATS § 2 lg 3 p 10 järgi nõutavat erialust, kohaldamaks ATS § 80 valla- või linnavalitsuse liikme suhtes. (p 39)
ATS § 2 lg st 3 ei järeldu, et selles loetletud ametiisikud, sh valla- ja linnavalitsuste liikmed, oleksid teenistuskohustuste rikkumise korral varalisest vastutusest vabastatud. ATS § 2 lg 3 välistab selles nimetatud ametiisikute vastu seaduses sätestatud erialuse puududes kahju hüvitamise nõude esitamise üksnes ATS § 80 alusel. ATS § 2 lg 3 eesmärk ei ole anda kellelegi üleüldist immuniteeti teenistusandja kahju hüvitamise nõuete suhtes ega piirata mõnes teises seaduses ette nähtud kahju hüvitamise aluse kohaldamist, kui selle eeldused on täidetud. (p 40)
Kohaliku omavalitsuse üksus saab esitada RVastS § 19 lg te 1 ja 3 alusel regressinõude valla- või linnavalitsuse selle liikme vastu, kelle õigusvastase tegevusega kolmandale isikule tekitatud kahju peab omavalitsusüksus hüvitama. (p 41)
Osa kõrgemate ametiisikute, sh valla- ja linnavalitsuse liikmete täielik vastutamatus enda ametiülesannete täitmisel tekitatud varalise kahju eest ei oleks ühitatav demokraatliku õigusriigi ja avaliku võimu seaduslikkuse põhimõtetega (põhiseaduse (PS) § 3 esimene lause, § 10 ja § 154 lg 1). Märgitu kehtib eriti olukorras, kus ametiisik vabaneks niisuguse kahju hüvitamisest, mille (tahtlik) põhjustamine toob talle kaasa karistusõigusliku vastutuse. (p 41)
Valla- või linnavalitsus on kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan TsÜS § 37 lg 1 tähenduses ning vallavanem või linnapea on selle juhtorgani juht ja liige (KOKS § 49 lg-d 1 ja 6). (p 42)
Vallal on õigus nõuda vallavanemalt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel, kuid kuna tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, tuleb selle nõude kohtulikuks maksmapanekuks esitada kaebus halduskohtule. Alternatiivselt võib avaliku võimu kandjast kannatanu või prokuratuur esitada kahju hüvitamise nõude kriminaalmenetluses avalik-õiguslikus nõudeavalduses (KrMS § 381 lg 2). (p-d 44-46)
Valla- või linnavalitsuse liikme varalisele vastutusele kohalduvad TsÜS-is sätestatud juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutuse üldalused. (p 43)
Vallal on õigus nõuda vallavanemalt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel. (p 44)
Vallavanema vastu TsÜS § 37 lg 1 alusel nõude tekkimine eeldab, et ta oleks rikkunud valla ees enda kohustusi, mis tulenevad tema teenistussuhet reguleerivatest normidest. Mh tuleneb vallavanema teenistussuhte olemusest kohustus järgida valla varalisi huve. Samuti peab vallavanem tegutsema heas usus ja valla huvides, olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta vallale põhjendamatuid riske. Lisaks peab ta vältima huvide konflikti ja mitte eelistama isiklikke huve valla huvidele. Vallavanema hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalikes huvides tegutseva juriidilise isiku isepära. (p-d 48-50)
Vallavanem peab TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel hüvitama vallale sellise varalise kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 2), mille tekkimine on tema teenistuskohustuste rikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4) ning mille ärahoidmine on lisaks hõlmatud rikutud teenistuskohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). (p 53)
|
| 5-25-3/5
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
11.04.2025 |
|
Kaebused valimiste korraldaja toimingu või valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale lahendatakse PSJKS 6. peatükis ette nähtud korras. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevust lahendada valimisi puudutavaid vaidlusi esimese ja viimase kohtuastmena põhjendab asjaolu, et valimistega seotud küsimustel on demokraatlikus ühiskonnas eriline kaal. Kolleegium on seisukohal, et PSJKS § 37 lõikes 1 sätestatud õiguskaitsevahend kohaldub alati, kui vaidluse ese on seotud valimiste korraldamisega ning seadus ei näe ette teistsugust vaidluste lahendamise korda (vt nt RKVS § 20 lõige 5, § 25 lõige 5). PSJKS 6. peatüki valimiskaebemenetlus ei ole ette nähtud üksnes selliste valimiste korraldajate ning valimiskomisjonide otsuste ja toimingute vaidlustamiseks, mis on vahetult seotud valimiste läbiviimisega. Teisisõnu, vaidlustatava toimingu või otsuse õiguspärasusest ei pea sõltuma välja kuulutatud valimiste hääletamis- ega valimistulemuste legitiimsus. Eeskätt on määrav see, et alus vaidlustatava valimiskomisjoni ja valimiste korraldaja otsuse või toimingu tegemiseks peab tulenema valimisseadustest või rahvahääletuse seadusest. (p 13)
RKVS § 12 lõike 1 kohaselt on Vabariigi Valimiskomisjoni töövormiks koosolek. Sama sätte lõikest 3 tuleneb Vabariigi Valimiskomisjoni koosolekute avalikkuse nõue. Arvestades Vabariigi Valimiskomisjoni pädevust (vt RKVS § 9), on selle tegevus, sh valimistevahelisel ajal koosolekute pidamine ja seega ka koosolekutel tehtavad toimingud, seotud valimiste korraldamisega. Eeltoodud põhjustel kuulub kaebuse lahendamine PSJKS § 2 punkti 10 ning § 37 lõike 1 alusel Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevusse. (p 14)
PSJKS § 37 lõige 1 võimaldab igaühel, kes leiab, et valimiskomisjoni toiminguga on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse tunnistada valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks. PSJKS § 37 lõike 1 alusel saab esitada kaebuse üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatav otsus või toiming väidetavalt rikub (vt RKPJKm nr 5-24-23/2, p 5 ja RKPJKo nr 5-23-11/2, p 27). Vaatlejal on õigus esitada kaebus üksnes selliste toimingute ja otsuste peale, mis on seotud tema kui vaatleja õigustega - eelkõige vaatlemisele seatud tingimuste või takistuste osas (RKPJKo nr 5-24-9/3, p 25). Kolleegium nõustub kaebajaga selles, et praegusel juhul riivas Vabariigi Valimiskomisjoni toiming, millega kaebaja eemaldati 6. märtsi 2025. a koosolekult, tema subjektiivset vaatlejaõigust. (p 15)
PS § 44 lõikest 2 tuleneb kõigile riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja nende ametiisikutele kohustus anda Eesti kodanikule tema nõudel seaduses sätestatud korras informatsiooni oma tegevuse kohta. Sama sätte kohaselt ei pea avalik võim nimetatud kohustust täitma juhul, kui küsitakse andmeid, mille väljaandmine on seadusega keelatud, samuti eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmeid. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mis tähendab, et seda võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vrd RKÜKo nr 5-23-1/19, p 77; RKPJKo nr 5-24-22/16, p 78). (p 17)
Siiski ei saa olenemata AvTS § 35 lõike 1 imperatiivsest sõnastusest nimetatud sätte punkti 9 alusel piirata juurdepääsu mis tahes dokumentidele, millel on väiksemgi kokkupuude e-hääletamise turvasüsteemide- ja meetmetega (vrd nt RKHKo nr 3-21-1370/35, p 16). Teabevaldajal on ka juhul, kui tegemist on AvTS § 35 lõike 1 loetelus nimetatud teabega, kohustus juurdepääsupiirangu seadmise vajadust igal üksikjuhul eraldi hinnata. See, kas teabevaldaja on piirangu alust korrektselt kohaldanud, on kohtulikult kontrollitav. Lisaks sätestab AvTS § 38 lõige 4 võimaluse anda teatud tingimustel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabele juurdepääs ka asutusevälistele isikutele. (p 18)
PS § 60 lõike 1 kolmandas lauses sätestatud valimiste otsesuse põhimõte seostub esmajoones hääletamisõigusega ning selle eesmärk on tagada, et valijad saaksid oma hääletamisotsuse realiseerida vahetult ehk kolmandate isikute sekkumise ja abita. PS § 60 lõike 1 teisest lausest tuleneva vabade valimiste põhimõtte üheks osaks on vaieldamatult inimeste informeeritus valimiste korraldusest. Informeeritus ei tähenda aga seda, et isikutel peab olema võimalik tutvuda kõikide valimiste korraldamist puudutavate dokumentidega. Asjaolu, et hääleõiguslikud kodanikud ei ole teadlikud e-hääletamise süsteemi turvariskidest, ei mõjuta nende võimalust kõrgeima riigivõimu teostamisel oma tahet realiseerida (PS §-d 1 ja 56). (p 19)
Kolleegium on seisukohal, et sellisel juhul - kui see on koosolekul käsitletava teabe kaitseks ja veebijuurdepääsuga kaasnevate riskide maandamiseks vajalik - võib Vabariigi Valimiskomisjon näha ette, et välised isikud saavad osaleda üksnes vahetult kohal viibides. (p 24)
|
| 3-22-653/97
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.02.2025 |
|
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambula kohustab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. PS § 6 järgi on riigikeel eesti keel ja § 52 lg 1 kohaselt ka asjaajamise keel. HMS § 20 lg 1 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel ning võõrkeeli võib haldusmenetluses kasutada üksnes KeeleS-s sätestatud korras (HMS § 20 lg 2). HMS § 21 lg 1 kohaselt kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk, kui menetlusosaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse. Sama sätte lõike 2 esimene lause sätestab, et tõlgi kaasamise kulud katab tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti. Ka KeeleS § 10 lg 1 rõhutab eesti keele tähtsust riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse asjaajamises. KeeleS § 12 lg-st 1 tuleneb riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse asutusele kaalutlusõigus selleks, et nõuda neile esitatud võõrkeelse avalduse või muu dokumendi tõlget selle esitajalt. (p 12)
Viidatud sätted kehtestavad menetluskorra, kus suhtlus haldusorganiga toimub reeglina eesti keeles. Isik ei saa eeldada, et tema võõrkeelne pöördumine haldusorgani kulul igal juhul tõlgitakse. Võõrkeelse pöördumise tõlkekulud tuleb üldjuhul kanda isikul endal. Suhtlus saab toimuda muus kui eesti keeles erandlikel juhtudel. Seetõttu võib haldusorgan ka menetlusosaliselt nõuda, et avaldused esitatakse eesti keeles, st haldusorganil ei ole üldjuhul kohustust korraldada nende tõlkimist, eriti veel asutuse kulul. Eesti keele kaitse ja kasutus on sätestatud põhiseadusliku eesmärgina ja riigivõim peab kindlustama selle eesmärgi saavutamise. Eesti keele kasutust tagavate sammude astumine on põhiseaduslikult õigustatud (vt ka RKPJKm nr 3-4-1-1-98, osa II). Samuti tuleneb PS §-st 6, et asutused ei pea tegema ilma tungiva vajaduseta kulutusi võõrkeelsele asjaajamisele. (p 13)
Samas ei olnud seadusandja eesmärgiks täielikult välistada ametiasutuste poole pöördumine võõrkeeles. KeeleS § 12 lg 1 kohaldamisel tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; RKHKm nr 3-20-1214/98, p 9). Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab. Samuti on asjakohane arvestada kuludega, mis tekiksid haldusorganile, kui ta tõlgiks avalduse või dokumendi ise. Seejuures saab arvesse võtta ka seda, millise avaliku võimu kandjaga on tegemist ja kuidas selle eelarve kujuneb, st kelle kanda vastavad kulud kokkuvõttes jäävad (p 9). Võttes arvesse riigikeele nõude olulisust, pidas kolleegium viidatud asjas nr 3-20-1214/98 tõlkimisest keeldumisel mh piisavaks haldusorgani põhjendust, et pöördumine ei riiva isiku subjektiivseid õigusi (p 11). (p 14)
Isiku õiguste kaitse seisukohalt väheoluliste pöördumiste puhul võib puududa vajadus tõlkeks ka juhul, kui isik ei oska eesti keelt või see on vähene või isikul ei ole rahalisi vahendeid, et tõlke eest tasuda. Silmas tuleb pidada vajadust hoida kokku riigi kulusid (nt RKÜKo nr3-4-1-1-14, p 114). Üksnes kulude kokkuhoiu argumendiga ei saa siiski jätta võõrkeelset pöördumist tõlkimata olukorras, kus see on isiku õiguste kaitse seisukohalt oluline või kui selle tingivad muud kaalukad asjaolud. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei võiks tõlkevajaduse hindamisel võtta arvesse täiendavaid asjaolusid. Nendeks kaalutlusteks võivad olla näiteks isiku taust ning side Eestiga, varasem võimalus keelt omandada või majanduslik võimekus tasuda tõlkekulude eest. (p 15)
VSKE sätestab kinnipeetavate võõrkeelsete pöördumiste tõlkimisele erisätted üksnes võõrkeelsete kahju hüvitamise taotluste ning vaiete osas (VSKE § 491). Seejuures saab normis nimetatud pöördumiste korral vangla keelduda nende tõlkimisest üksnes juhul, kui kinnipeetaval on endal tõlke korraldamiseks piisavalt raha, kuid ta keeldub selle kasutamisest, ning kinnipeetava keeletase ei võimalda vangla poole pöörduda eesti keeles (VSKE § 491 lg 5). Säte seab seega nende pöördumiste tõlkimisele rangemad nõuded. (p 16)
Muudel juhtudel kohalduvad kinnipeetavate pöördumistele käesolevas otsuses kirjeldatud HMS ja KeeleS sätted (VangS § 11 lg 1). Vanglas kinni peetavate isikute pöördumiste tõlkevajaduse üle otsustamisel tuleb lisaks käesoleva otsuse p-s 15 kirjeldatud kaalutlustele täiendavalt arvestada sellega, et vanglas viibimise kestel tuleb isikul kõigis tema kinnipidamist puudutavates küsimustes pöörduda esmajärjekorras kirjalikult vangla poole (VangS § 11 lg 4). Kinnipeetava suhtlemisel vanglaga võib tema pöördumistel olla õiguste riivele teistsugune mõju kui väljaspool kinnipidamisrežiimi. Lisaks võivad kinnipeetava võimalused enda võõrkeelsete avalduste tõlkimiseks olla piiratud. Nii näiteks ei ole kinnipeetavatel võimalik kasutada internetis vabalt kättesaadavaid tõlkeprogramme. Iga kinnipeetava mistahes pöördumine ei pruugi olla õiguste teostamise seisukohast olulise kaaluga. Näiteks ei riiva eelduslikult isiku õigusi võrdväärselt üheltpoolt võimalus esitada võõrkeeles märgukiri ja teisalt taotlus VangS-s kinnipeetavatele ette nähtud soodustuse või hüve kasutamiseks. (p 17)
Isiku keeleoskus võib selle tasemest sõltuvalt võimaldada erineva tähtsusega pöördumiste esitamist. Kinnipeetava üksikud eestikeelsed pöördumised ei pruugi veenvalt kinnitada tema piisavat eesti keele oskuse taset keerukate, õiguskaitse seisukohast oluliste avalduste esitamiseks. Teisalt võivad need viidata kinnipeetava piisavale keeleoskusele lihtsamate või väheoluliste pöördumiste esitamiseks. Pole välistatud, et riigikeeleoskus madalamal tasemel võimaldab kinnipeetaval esitada lihtsamaid pöördumisi, nt märgukirju. Neid asjaolusid pole vangla lähemalt analüüsinud. Vangla järeldus, et kaebaja oskab piisavalt eesti keelt, oli ennatlik, kuid see ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kui kohtule on kahtlusteta selge, et kaalutlusviga ei saanud kaasa tuua teistsugust tulemust, võib kohus jätta hoolimata kaalutlusveast haldusakti tühistamata (vt ka RKHKo nr 3-15-2221/33, p 13). (p 20)
|
| 5-24-29/14
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.02.2025 |
|
Enesekorraldusõiguse riive on riigivõimu igasugune kohaliku elu küsimuste iseseisva lahendamise õiguse negatiivne mõjutamine. Õigustloova akti andmata jätmine riivab enesekorraldusõigust olukorras, kus kohaliku omavalitsuse üksus ei saa lahendada kohaliku elu küsimust seetõttu, et riigivõim on jätnud selle kohaliku elu küsimuse lahendamiseks vajalikud õigusnormid kehtestamata. (p 41)
PSJKS § 7 alusel esitatud taotlus on lubatav, kui samal ajal on täidetud kaks tingimust: 1) taotluse on esitanud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu oma koosseisu häälteenamusega ja 2) taotluses on väidetud õigustloova akti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse üksuse põhiseaduslike tagatistega. (p 37)
Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei laiene volikogu valimist kui omavalitsusüksuse välist ülesehitust kindlaks määravatele sätetele. Valimissüsteemi alustest lähtuva üksikasjaliku valimiskorra kehtestamine on riigielu küsimus. Kohalike valimiste läbiviimine (korraldamine) on aga kohaliku elu küsimus (RKPJKo nr 3-4-1-2-09, p 33; RKPJKo nr 3-4-1-16-09, p 35). (p 42)
Formaalne kontroll, mida teeb valimiskomisjon kandideerimistaotluses esitatud elukoha aadressi rahvastikuregistrijärgse elukoha aadressiga võrreldes, on kohalik ülesanne. Samuti on kohalik ülesanne selle kontrollimine, kas isik tõepoolest elab püsivalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil. (p 45)
Kui volikogu liikme püsiv elukoht ei asu rahvastikuregistri andmetel vastavas vallas või linnas, siis volikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega, mis riivab isiku passiivset valimisõigust. Juhul, kui kanne on algusest peale olnud vale, on isik osutunud volikokku valituks pettusega, mis ei vääri kaitset. Kui kanne omavalitsusüksuse territooriumil elamise kohta muutub ebaõigeks hiljem, ei ole isik enam kohalik elanik ja tema volitused volikogu liikmena peavadki seaduse kohaselt lõppema. (p 59)
Kehtiv õigus võimaldab tagada piisava enesekorraldusõiguse ja puudutatud isikute õiguste kaitse, ilma et vaidlustatud elukoha kandega isiku õigusi ebaproportsionaalselt riivataks. Sisulist kontrolli on võimalik teostada, sekkumata ülemäära isikute eraellu. See on kooskõlas PS §-ga 26, mis lubab eraelu puutumatust seaduse alusel piirata muuhulgas avaliku korra või teiste isikute õiguste kaitseks. (p 61)
Riive aluseks olev säte peab olema seda täpsem, mida intensiivsem on õigusriive. Rahvastikuregistri ebaõige kande parandamisele järgnevad õigusriived ei ole intensiivsed, sest keegi ei pea saama oma õigusi rajada valeväidetele. See, et avalik võim parandab avaliku registri ebaõiged andmed, ei saa olla isikute jaoks üllatuslik, sest ebaõiged registrikanded tulebki parandada. (p 63)
Kehtiv õigus võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel kontrollida isiku elukoha andmete õigsust rahvastikuregistris. Asjakohased sätted ei ole õiguslikult ebaselged üksnes seetõttu, et seadusandja ei ole kehtestanud eriregulatsiooni ning menetluse läbiviimiseks tuleb lisaks kohaldada haldusõiguse üldosa õigusakte (HMS ja RVastS). (p 64)
|
| 5-24-25/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
10.01.2025 |
|
Kohtuasjast alguse saanud normikontrolli eesmärk on kaitsta eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalist (vt ka RKPJKm nr 5-21-14/15, p 21). Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 5-19-29/38, p 49). (p 45)
Pärnu Maakohus lahendas kaebust kohtuvälise menetleja otsuse peale, millega määrati menetlusalusele isikule KPS § 85 lõike 1 alusel rahatrahv. Otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik hooletusest KPS § 10 lõiget 2, mis keelab kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keelualal kala püüdmise. Menetlusalune isik kalastas määruse nr 83 § 4 lõikega 8 sätestatud keelualal, kuid väitis, et ei soovinud keeldu rikkuda, vaid oli kohaga eksinud. KarS § 17 näeb ette, et kui isik eksib asjaoludes, siis vastutab ta seaduses sätestatud juhul siiski ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kui isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, siis paneb ta teo toime hooletusest (KarS § 18 lõige 3). Ka ettevaatamatusest (sh hooletusest) toimepandud väärteo eest saab karistada (KarS § 15 lõige 3). Tunnistades määruse nr 83 § 4 lõike 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättes selle kohaldamata, sai maakohus lõpetada põhikohtuasja menetluse süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste puudumise tõttu (VTMS § 29 lõike 1 punkt 1), kujundamata seisukohta, kas menetlusalune isik võis panna teo toime hooletusest (KarS § 18 lõige 3). Kui maakohus ei oleks nimetatud sätet kohaldamata jätnud, ei oleks ta saanud väärteomenetlust sel alusel lõpetada, hindamata süüteo subjektiivseid tunnuseid. (p 46)
Üldise seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud vaid seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on määrus põhiseadusega vastuolus nii juhul, kui see on antud põhiseaduse vastase volitusnormi alusel, kui ka siis, kui määrus on antud ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas. Ka haldusmenetluse seaduse § 90 lõikes 1 on sätestatud, et määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 48)
Ajutine piirang tähistab piiratud kehtivusajaga meetmeid, vastandudes määramata ajaks kehtestatud piirangutele. Seega ei eristu ajutine piirang alalisest selle poolest, milline on hinnang piirangu ajalisele kehtivusele (lühike või pikk), vaid selle poolest, kas piirangu kehtivusaja lõpp on määratud. Määrusega nr 83 kehtestatud piirangutel on kehtivusajaga piiritletud ja seega konkreetselt määratud toime ainult 2024. aasta lõpuni. Seega on määruse nr 83 § 4 lõikes 8 kehtestatud piirang KPS § 11 lõike 2 tähenduses ajutine. (p 52)
Kolleegium nõustub, et asjassepuutuva normi kehtestamisel oli täidetud kalavarude ohustatuse eeldus vähemalt lõhe osas. KPS § 11 lõike 2 tähenduses ohustab püük kalavaru muu hulgas juhul, kui see takistab oluliselt kalavaru taastumist. Lõhede arvukus Pärnu jõestikus moodustab vaid tühise osa selle potentsiaalsest looduslikust arvukusest ning Pärnu jõe looduslik taastootmispotentsiaal on suur. Minister on piisavalt põhjendanud, miks üldine aastaringne püügi piiramine Sindi kärestiku teatud lõigul on oluline lõhepopulatsiooni taastumiseks Pärnu jõestikus. (p 57)
Kalavarude kaitseks kehtestatavad püügikitsendused riivavad isikute põhiõigust vabale eneseteostusele. Kalavarude suhtes esineva ohu kõrvaldamine on piirangu legitiimne eesmärk. Seega seostub KPS § 11 lõike 1 esimeses lauses nimetatud teadusuuringute ning statistiliste andmete nõue eelkõige kalavarude tegeliku ohustatuse väljaselgitamisega ning võimalikult objektiivse kirjeldamisega. (p 59)
KPS § 11 lõige 1 ei sea kalakaitse- või teadusasutuse ettepanekule vorminõuet. Selliste kalaliikide kaitseks, mille kaitsevajadus on teaduslikult põhistatud, võib kehtestada ka täieliku kalapüügikeelu, kuna kalapüügiga ohustatakse teiste seas ka kaitsealuseid liike. (p-d 61 ja 62)
Sisuliselt taotleb Pärnu Maakohus Riigikohtult õigusakti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamisega abstraktset normikontrolli. See on vastuolus PSJKS § 14 lõikega 2. Maakohtu sõnastuses hõlmaks põhiseaduslikkuse järelevalve kontroll nii määrust nr 83 tervikuna (ajutised piirangud) kui ka Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kalapüügieeskirja (alalised piirangud). (p 77)
Kolleegiumi hinnangul ei tingi karistusnormi määratlematust asjaolu, et püügikeelu ala on normis kirjeldatud üksnes koordinaatidega, mitte maamärkide nimetamisega. Viimane võib olla paljudel juhtudel ka võimatu. (p 69)
Selgelt kindlaks määratud keeluala kirjeldavat normi ei muuda ebaselgeks see, et keeluala ei ole lisaks looduses eraldi tähistatud. (p 73)
Igaühel on PS § 19 kohaselt õigus küll vabale eneseteostusele, kuid PS §-st 53 tulenevalt ka kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda. Elu- ja looduskeskkonna säästmise kohustuse eesmärk on hoida ära keskkonnale kahju tekkimist ja sellega ka inimeste elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist. (p 67)
Harrastus- ja kutseline kalapüük on mõlemad seotud vahenditega, mis võimaldavad märkimisväärselt suuremat väljapüüki ja seega ka suuremat kahju keskkonnale kui õngepüük (KPS § d 23 ja 31). Harrastuskalapüügivahendite seas on lisaks põhjaõngele näiteks ka harpuun ja nakkevõrk. Seega ei ole õige vastandada kalastamisalaste keelunormide adressaatidena kutselist ja harrastuskalastajat (vt ka KPS § 24 lõige 3). Säästmiskohustusega kaasnev hoolsuskohustus nõuab igaühelt, et ta teeks enne kalapüügiga alustamist endale selgeks looduskeskkonna kaitseks kehtestatud nõuded, mis temale kohalduvad. (p 68)
|
| 5-24-3/23
|
Riigikohtu üldkogu |
19.12.2024 |
|
Vt. p-d 32 ja 35.
Tagamaks karistuste proportsionaalsust ja vältimaks samas sanktsiooni alammäärade põhiseaduspärasuse sagedast vaidlustamist, on seadusandja andnud kohtule võimaluse arvestada KarS § 61 kohaldades juhtumi üksikasjadega, mis muidu tingiksid sanktsiooni alammäära suhtes konkreetse normikontrolli algatamise. Karistusõigusliku sanktsiooni alammäär võib osutuda konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuvaks sätteks ennekõike juhtudel, mil KarS § 56 lg 1 seisukohast tähenduslike faktide kogumit saab pidada seda laadi süütegude kontekstis tüüpiliseks ja puudub igasugune võimalus rääkida näiteks teo või toimepanijaga seotud erandlikkusest. (p-d 39 ja 40)
Kohtulik kontroll süüteokaristuste materiaalse põhiseaduspärasuse – eelkõige proportsionaalsuse – üle on piiratud. Nimelt on seadusandjal süüteokoosseisule vastava karistuse valikul suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. (p 47)
KarS § 141 lg 2 esimesest punktist lähtuval karistusähvardusel on legitiimne eesmärk. See kaitseb alaealise õigust kehalisele puutumatusele, seksuaalsele enesemääramisele ja normaalsele arengule ning sellega seotult ka tema vaimset ning füüsilist tervist. Tegemist on väga kaalukate õigushüvedega, mille tõhus – sh karistusõiguslik – kaitse kolmandate isikute rünnete eest on riigi positiivne kohustus. Osutatud kohustus tuleneb riigile nii põhiseadusest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, Euroopa Liidu õigusest kui ka Euroopa Nõukogu konventsioonist, mis käsitleb laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest. KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär on nende õigushüvede kaitsmiseks sobiv ning vajalik abinõu. (p-d 49 ja 50)
KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistusest ei saa süüdlast tingimisi vabastada ja seda isegi mitte selle karistuse vähendamisel lühimenetluses. Niisamuti ei ole võimalik KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäärale vastavat vangistust asendada üldkasuliku töö, elektroonilise valve ega raviga. (p 52)
KrMS § 238 lg 2 kohaldamine ei olene isiku süü suurusest ja see on üksnes menetlusõiguslik kompensatsioon süüdistatavale selle eest, et ta loobub osast menetlusõigustest. Mingi teo eest karistusseadustikus ette nähtud vangistuse põhiseaduspärasus ei saa oleneda menetlusliigist, milles selline vangistus mõistetakse, ega asjaolust, kas süüdistatav on vastutasuks lühema karistuse eest enda menetlusõigustest loobunud. (p 52)
Eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. Liiga leebed karistused alaealise vastu suunatud seksuaalse ründe eest tähendaksid ühtlasi riigi kaitsekohustuse rikkumist (vt nt EIK 20.02.2024, M. G. vs. Leedu (6406/21), p-d 97 ja 116). (p 55)
Vägistamine on seksuaalse vägivalla raskeim vorm, sest sellega rikutakse isiku seksuaalset vabadust ja keha puutumatust kõige teravamalt. Erinevalt muudest seksuaalse iseloomuga tegudest, kahjustab inimesega tema tahte vastaselt suguühtesse astumine – olgu see siis toime pandud vägivallaga või kannatanu abitusseisundit ära kasutades – seksuaalset enesemääramisõigust eelduslikult alati oluliselt. Kuna vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist, on alaealise vägistamise ja tapmise karistusmäärade võrdsustamine õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. (p 58)
Tapmise ebaõigussisu ei hõlma vägistamise ebaõigussisu (vrd nt KarS § 200 lg 1 ja § 199 lg 1 ning § 215 lg 1 või KarS § 118 lg 1 p 2 ja § 121 lg 2 p 1). Tapmise ja vägistamise sanktsioonide võrdlev raskus põhineb suurel määral väärtushinnangutel ja kriminaalpoliitilistel kaalutlustel, mille üle otsustamisel on seadusandjal ulatuslik – ehkki mitte piiramatu – vabadus. Iseenesest ei keela põhiseadus võrdsustada lastevastase seksuaalkuriteo karistuse alammäära tapmise sanktsiooni alammääraga. Seadusandja ei olegi tapmise ja vägistamise eest ette nähtud karistusi võrdsustanud, sest alaealise kannatanu tapmine on üldjuhul raskemini karistatav kuritegu kui sama vana kannatanu vägistamine. (p-d 59 ja 60)
KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on toimepanija süü KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes seda suurem, mida noorem on kannatanu. Ohvri vanust ja varasemate karistuste puudumist, nagu ka kõiki teisi KarS § 56 lg 1 seisukohalt olulisi fakte, on kohus õigustatud ja kohustatud arvestama karistusmäära valikul KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni raamides. (p 61)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 62)
KarS § 61 ülesanne on tagada, et süüteo eest kohaldatav karistus oleks igal üksikjuhul proportsionaalne ja kooskõlas inimväärikuse ning õigusriigi põhimõtetega. KarS § 61 mõttes on erandlikud kõik KarS § 56 lg 1 seisukohast tähtsad asjaolud, mis üksiti või kogumina kas a) vähendavad oluliselt koosseisupärase teo karistamisväärsust võrreldes tüüpilise sellele süüteokoosseisule vastava teoga, b) kahandavad karistamisvajaduse üld- või eripreventiivsetel põhjustel iseäranis väikeseks või c) muudavad sanktsiooni piiridesse jääva karistuse süüdlase isikut arvestades talumatult koormavaks. Asjaolude erandlikkus võib tuleneda ka nende kolme teguri koosmõjust. KarS §-s 61 nimetatud erandlikud asjaolud võivad olla seotud nii toimepanija isiku kui ka süüteoga, aga ka näiteks süüteost möödunud ajaga. (p 38)
Vt p 46.
NB! Riigikohtu varasema seisukoha täiendus!
Seaduses sätestatud karistus vastab PS § st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui karistusseadus võimaldab kohtul mõista süüdlasele karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane või ilmselgelt meelevaldne (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57 ja 3- 4-1-13-15, p 39). (p 48)
KarS § 61 annab menetlejale võimaluse kohaldada ebatüüpilistel juhtudel karistust alla sanktsiooni alammäära. KarS § 61 ei välista sanktsiooni alammäärast kergema karistuse kohaldamist mitte ühegi süüteokoosseisu puhul. (p 53)
|
| 5-24-22/16
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.12.2024 |
|
Praeguses asjas ei mõjuta normi asjassepuutuvust see, kas kaebajate ja vastustaja vahelist vaidlust oli pädev lahendama maakohus või halduskohus. Sellest, kas vaidlust oli pädev lahendama maakohus või halduskohus, ei sõltunud vaidlusalusele normile antav tõlgendus. Isegi kui asi oleks maakohtu pädevuses, tulnuks ka maakohtul hinnata tagatist reguleerivate normide põhiseaduspärasust (vrd RKPJKm nr 5-24-7/13, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 64)
PS § 31 esimene lause sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Ettevõtluse all mõistetakse eelkõige iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimist ning riik ei tohi selleks teha põhjendamatuid takistusi (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 44). Ettevõtlusvabadus kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes (pacta sunt servanda põhimõte) (RKÜKo nr 5-20-3/43, p 108). (p 71)
Lisaks ettevõtlusvabadusele tuleb praeguses asjas arvestada ka PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte hõlmab omakorda vacatio legis’e ja õiguspärase ootuse põhimõtteid (RKPJKo nr 3-4-1-24-11, p 48). (p 73)
See, kas kaebajatele ELTS § 1113 lg-s 14 tagatise tasumiseks jäetud 60 päeva on piisav, ei ole küsimus seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jäävast ajast. Avaldamise ja jõustumise vahele jääv ajavahemik ning kohustuse täitmise aeg on küll omavahel seotud, kuid metoodiliselt erinevad küsimused. Küll aga mõjutas seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jääva perioodi pikkus seda, kui koormav oli tagatise andmise 60 päevane tähtaeg. Seega tuleb vacatio legis’e kestust võtta arvesse tagatise andmise tähtajast tingitud põhiõiguste riive proportsionaalsuse hindamisel. (p 74)
Kohtupraktika kohaselt on üldjuhul lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga. See tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba tehtud tegudele. Tagasiulatuv jõud on ebaehtne, kui see puudutab õigusakti vastuvõtmise ajaks alanud, kuid mitte veel lõppenud tegevust, täpsemalt, kui see kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 61). Praegusel juhul on tegemist ebaehtsa tagasiulatuva jõuga. Liitumislepingust võrsunud suhe polnud seaduse vastuvõtmise ja jõustumise hetkeks lõppenud. Tootmissuunalise liitumislepingu eesmärk oli suunatud sellele, et isik hakkaks elektrienergia tootmise teel elektrivõrku taastuvenergiat tootma. Kaebajad ei kasutanud vaidlusaluseid võrke elektrienergia tootmiseks. Seega minevikus alanud suhe oli seaduse vastuvõtmise ja jõustumise hetkeks lõpetamata. (p-d 75 ja 76)
PS § 31 teise lause alusel võib ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra sätestada seadusega. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Kolleegiumi hinnangul on legitiimne seadusandja eesmärk vabastada võimalikult kiiresti taastuvenergiale ülemineku tagamiseks see võrguressurss, mida tootmiseks ei kasutata. Lõppastmes teenib asjassepuutuv norm seda, et Eesti riik vähendaks CO2 heidet ja tagaks energiavarustuskindluse. (p-d 78 ja 80)
Sobiv on abinõu, kui see aitab eesmärgi saavutamisele kaasa. Abinõu sobivus ei tähenda, et see peab tagama eesmärgi saavutamise igas olukorras. Abinõu on sobimatu siis, kui see üldse ei aita eesmärgi saavutamisele kaasa. (RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 180.) Kolleegiumi hinnangul aitas 60 päeva jooksul tagatise tasumise kohustus saavutada seda, et need isikud, kes tegelikult ei kavatsenud asuda taastuvenergia tootmisega tegelema, vabastaksid võimalikult kiiresti võrguressursi nendele, kellel oli tegelik kavatsus asuda taastuvenergiat tootma. Selle kaudu soodustati CO2 heite vähendamist ja tagati energiavarustuskindlust. Abinõu ei muutu sobimatuks sellest, et ka need isikud, kes kavatsesid tootmisega tegelema asuda, võisid tagatise tõttu oma projektist loobuda. (p 82)
Abinõu mõõdukuse juures tuleb ühelt poolt kaaluda legitiimse eesmärgi olulisust ja teiselt poolt kaebajate ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust. EnKS § 321 lg-s 1 sätestatud kohustus minna võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt aastaks 2030 üle taastuvenergiale, et vähendada CO2 heidet ja tagada energiavarustuskindlus, on kaalukad eesmärgid. Kuna võrgumaht oli reserveeritud, ilma et seda oleks selles mahus kogu ulatuses koormatud, tõi see kaasa olukorra, et uued liituda soovijad pidid katma üha suuremaid võrgu väljaehitamise kulusid. Nimetatu takistas eelduslikult uute taastuvenergiatootjate turule tulemist. Seepärast oli kaalukas ka eesmärk, et tootmiseks mittekasutatav võrguressurss võimalikult kiiresti vabastataks. (p-d 85-87)
Põhiõiguste riive intensiivsust iseloomustab see, kui palju muudatus isikuid mõjutab. Kohustus anda vastustajale tagatis 60 päeva jooksul riivas kaebajate ettevõtlusvabadust intensiivselt. (p 88)
Abinõu vajalikkuse üle otsustamisel tuleb leida alternatiivne abinõu, mis koormaks põhiõiguste kandjat vähem, aga aitaks asjassepuutuva normiga taotletavat eesmärki ellu viia sama efektiivselt kui algne abinõu (RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 182). Halduskohus pidas mõistlikuks minimaalselt üheksakuulist tähtaega 60 päeva asemel, kuna see tähtaeg oleks koormanud ettevõtjaid vähem. Riigikogu ja kliimaminister on seisukohal, et võrgud tuli võimalikult kiiresti vabastada nendest liituda soovijatest, kellel puudus kavatsus lähitulevikus tootmisega tegelema hakata. Kolleegiumi hinnangul tõenäoliselt vabastatakse põhjendamatult reserveeritud võrguressurss seda kiiremini, mida lühem on tagatise tasumise tähtaeg. Seega ei saa üheksakuulist tähtaega pidada sama efektiivseks abinõuks kui 60-päevast tähtaega. Kaebajate pakutud abinõude puhul saabuvad õiguslikud tagajärjed alles ühe kuni kolme aasta pärast. Selle ajavahemiku jooksul oleks võimalik võrguressurssi jätkuvalt broneerida ilma taastuvenergiat tootmata. (p-d 83 ja 84)
|
| 5-24-14/5
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
28.06.2024 |
|
Kolleegium nõustub kaebajaga, et tuvastatud või tuvastatava isiku andmed valimistel, sh andmed Euroopa Parlamendi valimistel osalemise ja hääletamissedeli sisu kohta, on isikuandmete eriliik IKÜM art 9 lg 1 tähenduses. IKÜM nõuab isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse olemasolu. (p-d 43 ja 44)
Kaaskirjas kaebusele on VVK märkinud, et õiguslik alus e-hääle hoidmiseks tuleneb RKVS § 488 lg-st 5 ja EPVS § 771 lg-st 2. Kolleegiumi hinnangul saab EPVS § 771 lg-st 2 ja RKVS § 488 lg-st 5 üheselt järeldada, et seadusandja on andnud riigi valimisteenistusele koos koguja komponendi ja e-häälte säilitamise volitusega ka volituse säilitada ehk töödelda ka valija e-hääles sisalduvaid isikuandmeid. Tegemist on piisavalt selge ja täpse õigusliku aluse ehk volitusega eriliigiliste isikuandmete säilitamiseks. (p-d 49 ja 51)
E-hääle hilisema muutmise või hääletamissedeliga hääletamise võimalus tagavad, et valijal on võimalik hääletada vabana ebaseaduslikest mõjutustest. Kui valija antud hääl anonüümitaks kohe pärast hääletamist, nagu peab õigeks kaebaja, siis ei oleks valijale samadel valimistel korduva hääletamise võimaluse andmine võimalik, sest tema poolt varem antud häält ei saaks hiljem antud häälest eristada. Samuti on elektroonilise valimiskasti tervikluse kontrollimiseks vajalik võrrelda koguja komponendis salvestatud e-hääli registreerimisteenuse registreeringutega (RKVS § 488 lg 4). Need eesmärgid annavad aluse e-häälte isikustatud vormis säilitamiseks kuni hääletamistulemuste kindlakstegemiseni. (p 56)
Euroopa Parlamendi valimistel kannab isikustatud e-häälte säilitamine pärast hääletamistulemuste kindlakstegemist eelkõige valimiskaebuste lahendamise eesmärki. Nt võib kaebuse lahendamiseks olla vajalik selle väljaselgitamine, kas konkreetse valija antud e-hääl on hääletamistulemuste kindlakstegemisel arvesse läinud, kas arvesse ei ole läinud selliste isikute e-hääli, kes hääletasid hääletamissedeliga vmt. Üksnes anonüümitud e-häälte ülelugemine ei pruugi olla kõigi kaebuste lahendamiseks piisav. (p 57)
Nagu iga kasutusel oleva tehnilise süsteemi puhul, nii pole võimalik täielikult välistada ka e-hääletamise süsteemi kuritarvitamist. Sh ei ole võimalik täielikult välistada, et kaebaja valimissaladust rikub valimiste korraldaja. Kuid kaebuse lahendamiseks on oluline hinnata sellise rikkumise tõenäosust seadusega ette nähtud turvameetmete kontekstis. Kaebaja ei ole VVK-le ega Riigikohtule esitanud ja kolleegiumile ei ole ka muudest allikatest teada andmeid, mis tõendaksid ebamõistlikult suurt riski e-hääletamise süsteemist mh kaebaja valimissaladuse avalikuks saamiseks. (p 62)
Kolleegium nõustub kaebajaga, et valija(te) poliitilise eelistuse saladuseks jäämine on oluline, kuid valimiste salajasuse kõrval peab seadusandja tagama ka muude valimisõiguse põhiseadusest tulenevate põhimõtete nagu valimiste vabaduse ja üldisuse järgimise. Samuti on vaja tagada hääletamistulemuste õige kindlakstegemine ning selle kohtuliku kontrollimise võimalus. Kohustus järgida Euroopa Parlamendi valimistel salajasuse ja valijate isikuandmete kaitsmise kõrval ka muid eelloetletud põhimõtteid tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Liidu õigus ja põhiseadus ei nõua seadusandjalt Euroopa Parlamendi valimistel sellise hääletamissüsteemi loomist, kus oleks täiel määral realiseeritud üksnes valimiste salajasuse põhimõte, vaid mõistliku tasakaalu loomist valimiste salajasuse ja muude valimisõiguse põhimõtete vahel. (p 67)
|
| 3-22-157/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2024 |
|
Tulenevalt TTOS § 13 lg-st 2, määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11 ja lg 22 p-dest 1 ja 2 ning PPA käskkirja nr 117 p-dest 1 ja 2 saab niisiis käesoleval juhul käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID-19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava dokumendi esitamata jätmist muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna. (p 36)
TTOS alusel kehtestatud riskianalüüsist tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et nõude täitmata jätmine võiks tuua kaasa automaatse teenistusest vabastamise. Ka siseakti rakendamisel tuleb järgida kaalumisreegleid (HMS § 4 lg 2) ja kaalumisel ei tohi kaalutlusõigust kuritarvitada. Kolleegium on selgitanud, et kuigi halduse üldise iseloomuga siseakt (halduseeskiri) abistab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi see kaalumist välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduse siseaktis sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb siseakti kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet. (Vt nt RKHKo nr 3-3-1-81-07, p 13; 3-3-1-77-14, p 18.). (p 40)
Kui see on õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1), on halduskohtus võimalik vaidlustada halduse siseakti (HKMS § 6 lg 1, vt ka RKHKo nr 3-3-1-16-07, p 12). (p 13)
Haldusorgan saab kaudse vaktsineerimisnõude kehtestada ka siseaktiga. (p 32)
Vaktsineerimine ei ole olemuselt selline nõue, mis tuleks ametijuhendis ette näha. ATS § 52 lg 1 on ammendav loetelu, kuna see ei sisalda lahtisele või näidisloetelule omaseid väljendeid, nagu „eelkõige“ või „muu hulgas“, vaid sätestab ammendavalt, mida saab ametijuhendiga kindlaks määrata – selleks on eelkõige teenistusülesanded ning nende täitmiseks vajalik haridus, töökogemus, teadmised ja oskused. (p 32.1)
Kaudne vaktsineerimisnõue ei ole vaadeldav ka ATS § 52 lg-s 3 toodud teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõude olulise muudatusena. (p 32.2)
Vaktsineerimisnõuet ei saa kehtestada ametijuhendiga, sest vaktsineerimisnõue ei ole käsitatav ei ametikoha teenistusülesandena ega ka nõudena ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele, vaid tegemist on töötervishoiu nõudega TTOS-i tähenduses. (p 32.2)
PPVS § 71 lg 4 kohaselt kehtestab politseiametniku tervisenõuded ja -kontrolli korra ning tervisetõendi sisu ja vormid Vabariigi Valitsus (vt ka PPVS § 38). Selleks oli kaebaja teenistusest vabastamise ajal Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määrus nr 114 „Politseiametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“. Selles ei olnud eraldi nõudena COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimist sätestatud. Viimane ei välista aga, et PPA peadirektor ei võinud sellise tööohutuse nõude pandeemia tingimustes käskkirjaga kehtestada kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks, tuginedes riskianalüüsile ja kaudselt (käskkirjas sellele otseselt viidatud pole) TTOS-ile ning Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määrusele nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna ja tööohutuse nõuded“. (p 35)
|
| 5-24-1/23
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.04.2024 |
|
Eelnõu usaldusküsimusega sidumine on seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimus ja allub põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile. Presidendil on seega õigus vaidlustada Riigikogus vastuvõetud seadus ka selle põhjendamatult usaldusküsimusega sidumise tõttu.
Ehkki Riigikogu arutas vaidlusalust seadust uuesti ja selles menetluses ei olnud enam usaldusküsimusega sidumisest tulenevaid piiranguid, ei saa seda lugeda presidendi esile toodud formaalse vea parandamiseks. Eelnõu usaldusküsimusega sidumise keskne tagajärg oli see, et polnud võimalik hääletada eelnõule esitatud muudatusettepanekute üle ega kujundada seeläbi seaduse sisu. Ka presidendi välja kuulutamata jäetud seadust uuesti arutades ei saanud Riigikogu liikmed RKKTS 11. peatüki 7. jao sätete kohaselt teha eelnõule muudatusettepanekuid ja võisid hääletada üksnes selle üle, kas võtta seadus muutmata kujul vastu. Seega ei kõrvaldanud eelnõu uuesti arutamine iseenesest presidendi osutatud puudust. Riigikogu enamuse otsusega oli võimalik jätta seadus muutmata kujul vastu võtmata, saata eelnõu juhtivkomisjoni ja võimaldada muudatusettepanekute esitamist (RKKTS § 114 lõige 5), kuid seadus võeti muutmata kujul uuesti vastu. (p-d 71 ja 72)
Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte (PS § 4) ei tähenda võimuharude isoleerimist üksteisest. Võimuharude tasakaal tähendab võimalust üksteise tegevusse teatud ulatuses sekkuda, kui see on vajalik, et tagada põhiseaduslike organite süsteemi kui terviku toimimine. Üheks selliseks tasakaalustamise vahendiks on PS § 98 lõikes 1 ette nähtud valitsuse võimalus siduda eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. See ei tohi aga viia Riigikogu põhiseadusliku pädevuse rikkumiseni. Nagu öeldud, kärbib eelnõu usaldusküsimusega sidumine võimalusi parlamentaarseks aruteluks. (p 78)
RKKTS-is ei ole võimalik ette näha ja ammendavalt reguleerida kõiki Riigikogu töös kerkivaid küsimusi, sh kõiki võimalikke töötakistusi. Kuid isegi kui RKKTS-is on Riigikogu töö ulatusliku ja süstemaatilise halvamise meetmed ja nende rakendamise tingimused sätestatud lünklikult või ebatäpselt, võivad Riigikogu organid, nt juhatus RKKTS § 13 lõike 2 punkti 18 alusel, aga ka Riigikogu täiskogu enesekorraldusõiguse alusel oma korraldusliku otsusega rakendada hädavajalikke meetmeid, mis põhinevad vahetult põhiseaduse printsiipidel. (p 89)
Töötõkked parlamendi töös tuleb kõrvaldada eelkõige Riigikogul endal ja Riigikogu töövõime tagamine on kõigi parlamendiliikmete kohustus, mille täitmist nõuab neilt ametivanne (PS § 61 lõige 2). Valitsus peab oma tahte elluviimisel arvestama parlamentaarse otsustusprotsessi põhiseaduslike nõuetega. Kui valitsus institutsioonina asub ületama sellist Riigikogu menetluses tekkinud takistust, mille saab Riigikogu ise tõhusalt kõrvaldada, ei ole see mitte põhiseaduses ette nähtud abinõu kasutamine võimude tasakaalustamise eesmärgil, vaid liigne sekkumine teise riigivõimuharu töösse. (p 79)
PS § 98 kohaselt võib Vabariigi Valitsus siduda tema poolt Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega (lõige 1). Hääletamine ei saa toimuda varem kui ülejärgmisel päeval pärast eelnõu usaldusküsimusega sidumist ning kui Riigikogu ei võta eelnõu vastu, astub valitsus tagasi (lõige 2). Põhiseadus ei täpsusta selgesõnaliselt tingimusi, mille esinemisel võib valitsus eelnõu usaldusküsimusega siduda. (p 75)
Võimuharude tasakaal tähendab võimalust üksteise tegevusse teatud ulatuses sekkuda, kui see on vajalik, et tagada põhiseaduslike organite süsteemi kui terviku toimimine. Üheks selliseks tasakaalustamise vahendiks on PS § 98 lõikes 1 ette nähtud valitsuse võimalus siduda eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. See ei tohi aga viia Riigikogu põhiseadusliku pädevuse rikkumiseni. Nagu öeldud, kärbib eelnõu usaldusküsimusega sidumine võimalusi parlamentaarseks aruteluks. (p 78)
Erinevalt Riigikogu enda rakendatud abinõudest on eelnõu usaldusküsimusega sidumine valitsuse sekkumiseks seadusandliku võimu teostamisse ja nende parlamendiliikmete õigustesse, kes obstruktsiooni ei kasutanud. Eelnõu usaldusküsimusega sidumisel enne selle teist lugemist lõpevad senise juhtivkomisjoni kohustused ja need lähevad üle valitsusele. Valitsus vaatab läbi ja otsustab eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekute arvestamise ning koostab eelnõu teise lugemise teksti, seletuskirja ja muudatusettepanekute loetelu. Eelnõu võetakse Riigikogu päevakorda valitsuse määratud ajal, eelnõule esitatud muudatusettepanekute üle hääletamist ei toimu ning eelnõu saab teisel lugemisel vastu võtta. Seega on usaldusküsimusega sidumise peamine tagajärg, et ehkki küsimuste esitamine ja arutelu eelnõu üle Riigikogu täiskogus ei ole täielikult välistatud, saab eelnõusse muudatusi teha üksnes valitsus. Riigikogu otsustab ainult selle üle, kas eelnõu valitsuse esitatud kujul vastu võtta või tagasi lükata. (p 91)
|
| 3-20-1329/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.03.2024 |
|
Osalt informaalne suhtlus maaomanikega on planeerimisprotsessi loomulik osa. Planeeringu avalikkuse põhimõttest (PlanS § 9) ning olulise keskkonnamõjuga tegevustesse avalikkuse kaasamise põhimõttest (KeÜS § 28) tuleneb siiski, et selline suhtlus peab olema läbipaistev ja selle raames sõlmitavad kokkulepped peavad olema avalikud, vastasel juhul ei või eeldada, et kaalutlusõiguse teostamine toimus oluliste vigadeta. (p 27)
Uurimisprintsiibi rakendamine on eriti oluline olukorras, kus kaebajal ei ole juurdepääsu haldusakti põhjendustes viidatud dokumentidele, kui need dokumendid võisid mõjutada lõppotsust asjas. Kohtud oleks kaebaja väidete kontrollimiseks pidanud kokkuleppe vastustajalt või kolmandalt isikult välja nõudma. (p 28)
Üldplaneeringu juhtotstarvetega ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult. Detailplaneeringuga on võimalik põhjendatud juhul muuta üldplaneeringu põhilahendust (PlanS § 142). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üld¬planeeringuga sätestatud maakasutusest (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 30)
Üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine ei või detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
Maale elamumaa juhtotstarbe andmine üldplaneeringus ei too kohalikule omavalitsusüksusele kaasa kohustust maa omandada, kui detailplaneeringu menetlustes jõuab linn kaalutlusõiguse teostamisel järeldusele, et maale pole võimalik üldse või üldplaneeringu juhtotstarvetes ettenähtud ulatuses ehitada. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 3 kohaselt võib omanik nõuda kinnisasja sundvõõrandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda seda kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse katastriüksusele sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel (maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 2). Antud juhul oli detailplaneeringu algatamise ajal maa sihtotstarve üldmaa. Elamuehitust võimaldava detailplaneeringu kehtestamisest keeldumine ei oleks piiranud maa kasutust vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellegipoolest ei või üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
KeHJS ega loodusdirektiiv ei sätesta otseselt eelhindamise kohustust, et kaaluda KSH algatamise vajadust Natura hindamiseks. KeHJS § 33 lg 1 p 4 (samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3) kohaldamiseks on siiski vaja iga kord selgitada, kas hindamise eeldused on täidetud. Sellisele eelkontrollile ei tulene KeHJS-ist ega loodusdirektiivist konkreetseid menetlus- ja vorminõudeid. (p 38)
Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et välistada tuleb kuitahes spekulatiivsed kahtlused negatiivsest mõjust, sest see tooks kaasa vajaduse alati algatada Natura hindamine. Selline kohustus võiks küll kaasa aidata looduskaitsele, kuid poleks vajalik ega mõõdukas abinõu (vt ka kohtujuristi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-258/11 Sweetman, p 48). Natura hindamise läbi viimata jätmise vaidlustamisel ei pea kaebaja tõendama, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise ebasoodsa mõju Natura alale, kuid peab siiski esitama teaduslikust seisukohast usutava kahtluse, et tegevusel võib olla oluline ebasoodne mõju ala nendele tunnustele, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, arvestades alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (vt ka RKHKo nr 3-18-529/137, p 18). Kaebaja selliseid kahtlusi esile toonud ei ole. (p 39)
Põhiseaduse § 5 ja § 53 panevad keskkonna säästmise kohustuse ka kohalikule omavalitsusele. (p 44)
Planeeringulahendusel, mille kohaselt elamukrundid ja juurdepääsutee krunt külgnevad püsielupaigaga, võib olla oluline ebasoodne mõju mägi-piimputke seisundile vähemalt juhul, kui puudub piisav puhverala ega ole ette nähtud leevendusmeetmeid, mis vähendavad ehitamisest ja ehitiste kasutamisest lähtuvat ebasoodsat mõju. (p 47)
KeHJS § 33 lg 1 p 3 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui detailplaneeringu alusel kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8 kohaselt tuleb hinnata KMH algatamise vajalikkust, kui kavandatav tegevus üksi või koostoimes teiste tegevustega võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Kaitstavaks loodusobjektiks on nii püsielupaik kui ka kaitsealune liik (LKS § 4 lg 1 p d 3 ja 4). Kolleegiumi hinnangul võis jätta KSH algatamata üksnes juhul, kui planeeringulahenduse mõju esialgsest hinnangust või muudest asjaoludest nähtus, et planeeringulahendus eeldatavalt ei avalda kaitstavale loodusobjektile olulist mõju. (p 49)
Haldusakti keskkonnamõju ei või jätta tähelepanuta ka juhul, kui puudub kohustus viia läbi spetsiifiline hindamismenetlus nagu KSH. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Keskkonnamõjude väljaselgitamiseta ja arvesse võtmiseta pole planeerimismenetluses võimalik tagada keskkonnakaitse kõrget taset, kaaluda ja tasakaalustada keskkonnahuve muude huvidega ning lõimida need planeeringulahendusse (KeÜS § 9, PlanS § 10). (p 55)
Detailplaneeringu eesmärk on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2). Selle sättega ei ole vastuolus detailplaneering, mille terviklahenduse elluviimine sõltub olulisel määral kaitsealuse taime ümberasustamisest, kuid seda üksnes juhul, kui planeeringu kehtestamise ajal on selge, et lähiaastatel kavandatud ümberasustamisele on põhimõtteliselt võimalik luba anda. (p 64)
Looduskaitsealuste taimede ümberasustamisele ei saa anda luba, kui sellega kaasneb oluline ebasoodne mõju liigile või pole tagatud ümberasustatava taime elujõulisus ja paljunemisvõime. Planeerimismenetluses pole välja selgitatud, kas planeeringualal teadaolevalt kasvavaid kaitsealuseid taimeliikide isendeid on võimalik ümber asustada, arvestades mh antud planeeringuala eripärasid. Kolleegium ei nõustu vastustaja hinnanguga, et taimede ümberasustamist saab lahendada vaid ehitusloa menetluses, sest pole teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Detailplaneering peab võimaldama ehitustegevust lähiaastatel. Kolleegium ei näe takistust, miks ei saa juba planeeringu menetluse käigus KSH raames või ka eksperdiarvamuse alusel välja selgitada, kas kaitsealuste isendite ümberistutamine planeeringualal on lähiaastatel põhimõtteliselt võimalik. Vastupidi, neid küsimusi tuleb detailplaneeringu menetluses käsitleda, sest kui mõne kaitsealuse liigi isendite ümberistutamine planeeringualal pole võimalik, siis tuleb muuta planeeringulahendust, et tagada huvide õige tasakaal. Planeeringu tasemel mõjuhindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks vaid need küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil (vt ka RKHKo nr 3-16-1472/92, p d 23–30). (p 71-72)
Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määruse nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ § 5 lg 2 keelab imperatiivselt loa andmise isendi ümberasustamiseks, kui liigi kaitseks on moodustatud püsielupaik. Sõna-sõnalt keelaks säte justkui kaitsealuse taime ümberistutamise, kui selle taimeliigi kaitseks on kuskil moodustatud püsielupaik. Selline keeld välistaks praktikas paljude kaitsealuste taimede ümberasustamise. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja süsteemselt. See viib järelduseni, et säte keelab üksnes isendi ümberasustamise selle taimeliigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires. (p 69)
Ringkonnakohus asus seisukohale, et planeeringu ellu viimata jätmine kaitsealuste taimede ümberasustamise võimatuse tõttu oleks kaebaja huvides ja seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda see, et planeeringu realiseeritavus on seatud sõltuvusse kaitsealuste taimede ümberasustamisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni huvides on, et ümberasustamine toimuks kooskõlas looduskaitse normidega, eelkõige eesmärkidega mitte kahjustada liigi soodsat seisundit ja tagada ümberasustavate isendite elujõulisus. Kaebaja ei saa kaitsta neid eesmärke konkreetsetes ümberasustamise menetlustes, sest tal pole neis osalemisõigust. (p 66)
|
| 3-20-1657/78
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.03.2024 |
|
Hinnang keskkonnaohule sõltub kahju tõenäosuse kõrval sellest, kui oluline on kavandatava tegevuse tagajärg. Nii kahju tõenäosust kui võimaliku tagajärje olulisust tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes. Oluliseks keskkonnahäiringuks elurikkuse seisukohalt võib olla ka sellise raba hävimine, mis pole kaitse all ja millel ei leidu kaitsealuseid liike või elupaigatüüpe. (p 26)
Kui kavandatud tegevuse tõttu tekkiv elupaigakadu pole keskkonnaoht, võib see olla käsitatav keskkonnariskina. KeÜS § 11 lg 1 kohaselt tuleb keskkonnariski kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega võimalikult suurel määral vähendada. Vastustaja peab riske ning vajalikke ettevaatusmeetmeid kaevandamisloa andmisel hindama. Kuna ülemäärane keskkonnarisk võib olla vastuolus riigi huvidega või tuua kaasa loodusvara ilmselt raiskava kasutuse, võib see olla aluseks loa andmisest keeldumisele KeÜS § 52 lg 1 p 7 ja MaaPS § 55 lg 2 p 10 alusel. (p 39)
Vastustaja leiab, et elupaigatüübi kadu kavandatud tootmisalal on võimalik kompenseerida mujal võetavate meetmetega ning nende meetmete valikul on liikmesriigil kaalutlusruum. Eesti on panustanud soode taastamisse Natura aladel, mis eeldatavasti kompenseerib elupaigatüübi kadu Elbu rabas. Olemasolevast teabest ei nähtu, et kaitsemeetmeid tuleks rakendada ka väljaspool Natura alasid. (p 35)
Vastustaja osutatu ei tähenda, et ta ei pea turba kaevandamiseks loa andmisel välja selgitama, kui oluline on kavandatava tegevusega kaasnev negatiivne mõju elupaigatüübi üleriigilisele seisundile, ning olulise mõju tuvastamisel hindama, millised meetmed on vajalikud selle mõju leevendamiseks. Vähemalt juhul, kui hinnang elupaigatüübi seisundile on ebasoodne pindala vähesuse tõttu, tuleb elupaigatüübile vastava koosluse arvestatavaks hävitamiseks loa andmisel välja selgitada tegevuse mõju elupaigatüübi seisundile tervikuna. Isegi kui koosluse kadu pole eraldivõetuna oluline selle vähese esinduslikkuse ja suhteliselt väikese pindala tõttu, võib oluline mõju avalduda kumulatiivselt koos mujal Eestis avalduvate negatiivsete mõjudega samale elupaigatüübile. Näiteks asjaolu, et metsakuivendus mõjutab jätkuvalt negatiivselt elupaigatüübi seisundit suurel pindalal Natura võrgustiku sees, annab rohkem põhjust pidada elupaigatüübi võrgustikuvälist kadu kumulatiivselt oluliseks keskkonnahäiringuks. (p 36)
Loamenetluses pidi vastustaja kontrollima, kas ei esine MaaPS §-s 55 sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseid. MaaPS § 55 lg 1 kohaselt tuleb loa andmisest keelduda KeÜS § 52 lg 1 p-des 1 ja 3-10 sätestatud alustel. Lisaks tuleb loa andmisest keelduda MaaPS § 55 lg-s 2 sätestatud alustel. (p 16)
Kuivendatud soodest paiskub atmosfääri oluliselt kasvuhoonegaase, millel on negatiivne kliimamõju. Seega tekitab turba kaevandamine märkimisväärseid keskkonnahäiringuid, mille vältimist tuleb MaaPS § 55 lg 1 p 10 rakendamisel käsitada riigi huvina. Selliseid häiringuid võib lubada vaid tingimusel, et need on proportsionaalsed võrreldes kasuga, mida kaevandamisest saadakse. (p 19)
Kolleegium on seisukohal, et vaidlustatud loa menetluses koostatud KMH aruandes on kumulatiivsete mõjude käsitlus ebapiisav. Selle raames on võrreldud liikide elupaikade kadu Elbu raba turbatootmisaladel nende liikide registreeritud elupaikade pindalaga üle Eesti. Aruandes on esitatud põhjendamata järeldused, et lindude pesitsemiseks jääb turbatootmisest puutumatut ala piisavalt ning lindude arvukus tagatakse olemasolevate kaitsealadega. (p 31)
Vajadus kaaluda just vaidlusaluse ala puhul, kas otstarbekam ja loodusvara säästliku kasutamise põhimõttega paremini kooskõlas on turba tootmine esmajoones muudel aladel, tulenes täiendavalt asjaolust, et kavandatav turbaala kattub Pärnu maakonnaplaneeringu kohaselt rohevõrgustiku tuumalaga, millel tuleb maardlate kasutuselevõttu vältida. (p 23)
Keskkonna säästmine on mh riigi kohustus. Turba kaevandamine toob kaasa turbaalal asuva looduskoosluse hävimise ja võimalikud on mõjud ka väljaspool seda ala. (p 19)
Halvas või ebapiisavas seisundis olevate liikide, sh niidurüdi, elutingimuste parandamine elupaikade taastamise ja hoidmise teel on prioriteet. Lisaks isendikaitsele kaitstakse liike nende asurkondade elupaikade säilitamise ja taastamise ning inimmõju piiramisega. Need eesmärgid väljendavad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu põhimõtet. (p 21)
Käesolevas asjas vaieldakse esmajoones selle üle, kas turba kaevandamise luba oleks tulnud jätta KeÜS § 52 lg 1 p-des 6 või 7 või MaaPS § 55 lg 2 p-s 10 sätestatud alustel kolmandale isikule andmata. Kolleegiumi hinnangul on nii KeA kui kohtud hinnanud neil alustel loa andmisest keeldumise põhjendatust ebatäielikult ja osaliselt valedele eeldustele tuginedes. (p 13)
Halvas või ebapiisavas seisundis olevate liikide, sh niidurüdi, elutingimuste parandamine elupaikade taastamise ja hoidmise teel on prioriteet. Lisaks isendikaitsele kaitstakse liike nende asurkondade elupaikade säilitamise ja taastamise ning inimmõju piiramisega. Need eesmärgid väljendavad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu põhimõtet. (p 21)
|
| 5-23-41/5
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
14.02.2024 |
|
PSJKS § 16 kohaselt võib isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse sellise otsuse tühistamiseks. PSJKS § s 16 tuleb kaitstavate õigustena põhiliselt mõista isiku õigusi riigi vastu välisõigussuhtes, ennekõike põhiõigusi (RKPJKo 5-21-32/8, p 31). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika kohaselt tagab PSJKS § 16 kohtuliku kaitse ka siseõigussuhtes, kui Riigikogu täiskogu otsus võib rikkuda Riigikogu liikme õigusi, mis on käsitatavad parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osadena (RKPJKo nr 5-21-32/8, p d 32 ja 34; 5-23-31/18, p 26; 5-23-37/6, p 29). (p 22)
PSJKS § 16 kohaselt saab isik vaidlustada üksnes Riigikogu otsust oma subjektiivsete ehk välisõigussuhtest tulenevate õiguste kaitseks. See kehtib ka otsuse formaalse õiguspärasuse, sh võimalike menetlusvigade vaidlustamisel. Riigikogu liikmel puudub PSJKS § 16 alusel õigus taotleda Riigikogu lõppotsuse tühistamist põhjusel, et selle menetluse käigus väidetavalt rikuti tema kui parlamendiliikme õigusi. (p 25)
Riigikogu liige, nagu iga muu isik, saab niisuguse otsuse vaidlustada juhul, kui see riivab tema õigusi üksikisikuna. (p 26)
Riigikohus on pidanud Riigikogu täiskogu päevakorra kinnitamise otsust PSJKS § 16 kohaselt vaidlustatavaks, kui see riivab Riigikogu liikme mandaadi keskseid osi (vt RKPJKo nr 5-23-37/6, p d 37 ja 41). (p 27)
Arupärimistele vastamine ja seaduseelnõu arutamine Riigikogu istungil, mida nõuavad vastavalt PS § 74 lõige 2 ja § 103 lõige 1, on võimalik üksnes juhul, kui need võetakse täiskogu päevakorda. (p 27)
Käesoleval juhul ei otsustanud Riigikogu päevakorda kinnitades kaebajate muudatusettepanekuõiguse üle. Päevakorra kui Riigikogu istungite plaaniga määratakse, millised küsimused millisel ajal ja millises järjekorras arutamisele võetakse, mitte ei anta hinnangut päevakorda võetavate küsimuste ettevalmistamise korrakohasusele. (p 27)
PSJKS § 17 näeb ette kinnise loetelu juhtudest, mil Riigikogu liige võib vaidlustada Riigikogu juhatuse otsuse siseõigussuhtes (RKPJKo nr 5-21-32/8, p 31). (p 23)
Seega tuleb hinnata, kas kaebajad vaidlustavad Riigikogu juhatuse otsust, mida on nimetatud PSJKS § s 17. (p 24)
PSJKS § 17 võimaldab Riigikogu liikmel esitada Riigikohtule kaebuse RKKTS § 13 lõike 2 punktis 4 nimetatud Riigikogu juhatuse otsuse peale. RKKTS § 13 lõike 2 punkti 4 kohaselt otsustab juhatus eelnõude Riigikogu menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjonide määramise. (p 28)
PSJKS § 17 ei anna seega Riigikogu liikmele õigust vaidlustada Riigikogu juhatuse tegevust päevakorra ettevalmistamisel. (p 28)
RKKTS-i järgi ei otsusta eelnõu lõpphääletusele panemist mitte Riigikogu juhatus, vaid istungi juhataja (RKKTS § d 63 ja 83). Riigikogu istungi juhataja otsuste vaidlustamist PSJKS samuti ette ei näe. (p 29)
Komisjon on Riigikogu allorgan, mille moodustamise korra ja õigused määrab Riigikogu ise (PS § 71 lõiked 1 ja 3). Ehkki kõigi Riigikogu allorganite otsused on lõppastmes omistatavad Riigikogule, ei ole komisjoni otsus käsitatav Riigikogu otsusena PSJKS § 16 tähenduses. Nende seast on Riigikohtus vaidlustatavad üksnes juhatuse otsused PSJKS § s 17 sätestatud ulatuses. Kaebeõigust Riigikogu komisjonide otsuste vaidlustamiseks PSJKS ette ei näe. (p 30)
Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et PSJKS ei võimalda Riigikogu liikmetel esitada kaebust muudatusettepanekuõiguse väidetava rikkumise peale ei välismõjuga Riigikogu otsuse, sisemõjuga Riigikogu korralduslike otsuste ega Riigikogu allorganite otsuste vaidlustamise kaudu. Kolleegiumi arvates ei nõua ka põhiseadus, et muudatusettepanekute tegemise õiguse piiramist peab Riigikogu liige saama tingimata kohtus vaidlustada. (p 31)
Kolleegium rõhutab, et kehtiv õigus tagab kohtuliku kontrolli selle üle, kas Riigikogu on otsuse vastuvõtmisel järginud põhiseadusest tulenevaid menetlusnõudeid, sealhulgas taganud Riigikogu liikmete muudatusettepanekuõiguse. Sellise kontrolli saab PSJKS § 16 alusel algatada isik, kelle subjektiivseid õigusi Riigikogu otsus võib rikkuda, või PSJKS § 6 lõike 1 punktis 5 nimetatud juhul õiguskantsler. PSJKS § 15 lõike 1 punkt 4 ja § 24 lõike 1 punkt 1 annavad Riigikohtule volituse tühistada Riigikogu otsuse muu hulgas juhul, kui selle vastuvõtmisel on rikutud menetlusnorme. (p 34)
Kolleegium märgib, et ehkki põhiseadus muudatusettepanekuõigust ei nimeta, on seaduseelnõudele muudatuste esitamise õigus oluline osa Riigikogu liikme mandaadist ning parlamentaarsest seadusloomemenetlusest (vrd Veneetsia Komisjon, CDL-AD(2002)012, p 42; CDL-AD(2008)035, p 49). Muudatusettepanekute tegemise võimaluse puudumine vähendaks oluliselt Riigikogu liikmete väljavaateid seadusandliku funktsiooni teostamisest mõjusalt osa võtta ning pärsiks Riigikogu tahte kujunemist parlamentaarse demokraatia põhimõtete vaimus, mida iseloomustavad eelnõude igakülgne läbiarutamine, vähemuse kriitika avalik käsitlemine ning esitatud alternatiivide kaalumine. (p 32)
Riigikogu otsuste eelnõudele muudatuste tegemise õigus on põhiseadusega jäetud Riigikogu enda kujundada (PS § 104 lõike 2 punkt 6). Seejuures tuleb arvestada, et nimetatud õigus võib olla piiratud ka juba põhiseadusest tulenevalt. Kui Riigikogu peab mõne küsimuse otsustama põhiseaduses nimetatud organi ettepanekul, võib Riigikogul eelnõu sisulise muutmise õigus sootuks puududa ning tema pädevuses on üksnes ettepaneku heakskiitmine või tagasilükkamine (nt PS § 65 punktides 7 ja 8 nimetatud juhtudel). (p 33)
Kolleegium märgib, et Riigikohtus kaitstavaks hüveks ei saa olla Riigikogu liikme mandaadist tulenevate õiguste kuritarvitamine. Ulatuslik obstruktsioon on oma olemuselt parlamendiliikme volituste kuritarvitamine, st nende kasutamine sootuks muul eesmärgil kui see, milleks need on Riigikogu liikmele antud (RKPJKo nr 5-23-31/18, p 52; 5-23-37/6, p 53). Mõõdukas obstruktsioon võib muude kohaste abinõude puudumisel olla õigustatud kokkuleppe saavutamiseks või avalikkuse tähelepanu tõmbamiseks Riigikogus lahendatavale küsimusele. Obstruktsiooni tuleb teistel Riigikogu liikmetel taluda vaid niivõrd, kui see ei halva pikaajaliselt ja ulatuslikult parlamendi kui põhiseadusliku institutsiooni tööd (vt RKPJKo nr 5-23-31/18, p 52; 5-23-37/6, p 53). (p 35)
Õiguse kuritarvitamise keeld on üldtunnustatud õiguspõhimõte, mida tuleb silmas pidada nii riigivõimu (PS § 13 lõige 2) kui ka põhiõigusi (PS § 19 lõige 2) teostades (vrd Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 17). Järelikult kehtib oma volituste kuritarvitamise keeld ka Riigikogu liikme kui seadusandliku riigivõimu esindaja suhtes. Riigikogu liige ei ole küll seotud mandaadiga ega kanna vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites (PS § 62), kuid see ei tähenda piiramatut ja kohtus kaitstavat vabadust kasutada oma volitusi ükskõik mil moel. Riigikogu liige kui riigivõimu teostaja peab oma volituste täitmisel arvestama ka põhiseaduse printsiipe, sh demokraatia põhimõttest (PS § 1) tulenevat keeldu halvata seadusandliku riigivõimu teostamine ja seeläbi põhiseadusliku korra toimimine (vrd RKPJKo nr 5-23-31/18, p d 50 ja 52). (p 36)
|
| 5-23-1/19
|
Riigikohtu üldkogu |
21.11.2023 |
|
Üldkogu möönab, et isikul ei ole põhiõigust ametipensionile ja Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. See otsustusruum ei ole aga sama avar, kui muudetakse juba pikka aega kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mille püsimise vastu on puudutatud isikutel tekkinud õiguspärane ootus. (p 93)
Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult. (p 97)
PS § ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionil. Pensioniõigus kui avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse või muu õigusakti alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Kui õigusakt seab riigi soorituse eeltingimuseks isiku enda varasema soorituse (nt tööle asumine, tööstaaž), tekib isikul varaline õigus juba siis, kui ta asub õigusaktis sätestatud tingimusi täitma. Isiku varaline positsioon on seejuures seda kaalukam, mida rohkem õigusaktis sätestatud tingimusi ta on täitnud.
Eristada tuleb muudatusi pensioni saamise tingimustes ning pensioni arvutamise või maksmise korras. Kui isik on asunud pensioni saamise eeldusteks seatud tingimusi täitma, siis ei tähenda see, et tema (oote)õigust pensionile ja selle kaudu põhiseaduslikku omandipõhiõigust riivab mistahes muudatus tema tulevase pensioni arvutamise või maksmise korras. See, kas pensioniregulatsiooni muudatustest tuleneb omandipõhiõiguse riive, sõltub eeskätt asjaolust, kas isikul oli tekkinud õiguspärane ootus enne selle muudatuse tegemist kehtinud olukorra säilimisele. (p-d 52 ja 53)
Kuna vaidlusalune muudatus kaebaja pensioni arvutamise korras riivab tema õiguspärast ootust, riivab see ühtlasi kaebaja omandipõhiõigust. (p 68)
Hindamaks, kas kellegi õiguspärast ootust pensioni arvutamise korra püsimisele on rikutud, tuleb silmas pidada eelkõige järgmisi asjaolusid: kui kaua oli kehtinud õigusakt, mille alusel võis isik oodata senise pensioni arvutamise korra püsimist; kui kaua oli isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis olid seatud pensioni saamise eelduseks; kui suures ulatuses olid isikul pensioni saamise eeldused vaidlusaluse muudatuse tegemise ajaks täidetud. Oluline on ka hinnata, kui ulatuslik on seadusemuudatuse negatiivne mõju isiku pensioniõigusele. Isikul on alus eeldada, et seaduses ei tehta muudatusi, mis kujundaksid tema pensioni arvutamise alused ja ühes sellega pensioni suuruse põhimõtteliselt ümber. Riigi sõnamurdlikkusest on alust rääkida eelkõige juhul, kui isiku õigused või kohustused muutuvad rabavalt ebasoodsas suunas. Siiski võib õiguspärase ootuse tekkimisel või selle kaalukuse hindamisel olla määrav ka esmapilgul väikese tähtsusega asjaolu, kui sellest sõltuvad isiku elukorralduslikud valikud. (p 56)
Kaebaja oli pikalt politseiteenistuses juba siis, kui kehtisid varasemad politseipensioni arvutamise põhimõtted. Ta oli juba enne vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamist täitnud muud pensioniõiguse tekkimise eeldused peale piirvanuse. Tema teenistusaja jooksul kehtis pikka aega seadus, mis sidus politseipensioni arvutamise aluse palgamääraga, mis kehtis pensioni määramise ajal. Kaebaja muutis senise korra püsimisse uskudes oma elukorraldust, asudes uuesti politseiteenistusse. Üldkogu hinnangul ei saanud kaebajalt eeldada, et ta oleks pidanud ette nägema enda pensioni arvestatavat vähendamist suhteliselt lühikest aega enne pensioniõiguse tekkimist. Järelikult oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus, et tema pensioni arvutamisel võetakse aluseks pensioni määramise ajal kehtiv palgamäär. (p 68)
Üldkogu möönab, et isikul ei ole põhiõigust ametipensionile ja Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. See otsustusruum ei ole aga sama avar, kui muudetakse juba pikka aega kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mille püsimise vastu on puudutatud isikutel tekkinud õiguspärane ootus. (p 93)
Kaebaja põhiõiguste riive intensiivsust suurendab tema õiguspärase ootuse riivamine vaidlusaluse sätte kehtestamisega (otsuse punkt 68). Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult. (p 97)
Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS § s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. Nagu ka üldise võrdsuspõhiõiguse puhul, saab PS § 32 lõikes 1 sätestatud erilise võrdsuspõhiõiguse riivega olla tegu üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 70)
Kuna isikud, kellele määrati pension PPVS § 1112 lõike 2 enne 1. jaanuari 2020 kehtinud redaktsiooni alusel, saanuks samade tingimuste täitmisel kõrgemat politseipensioni (vt ka eespool punkt 67), on tegemist erineva kohtlemise ehk PS § 32 lõike 1 esimesest lausest tuleneva erilise võrdsuspõhiõiguse riivega. (p 75)
Tööealiste inimeste arvu vähenemise, keskmise eluea pikenemise ja ametipensionide saajate hulga kasvu kõrval on suurendanud ja suurendab riigi kulutusi ametipensionidele oluliselt ka nende arvutamise aluseks oleva palga (aluspalga) tõus.
Kui politseipensioni suurus ei oleks enam seotud ametis olevate politseiametnike palkadega, siis ei tooks politseinike palgatõus – mis võib olla vajalik politseiteenistuse jätkusuutlikkuse tagamiseks – automaatselt kaasa politseipensionite tõusu ja sellest tingitud koormust riigieelarvele. Seega vähendab politseipensioni lahtisidumine kehtivast palgasüsteemist eelduslikult riigieelarve kulusid, säästes nii riigi raha ja võimaldades seda kasutada muul seadusandja määratud otstarbel.
Soov vähendada politseiametnike palgaastmeid on samuti lõppastmes taandatav eesmärgile säästa riigi raha muudeks kuludeks. Palgasüsteemi muutmisega, sh palgaastmete vähendamisega kaasneb vajadus võrrelda uute ja vanade ametikohtade ülesandeid ja kvalifikatsiooninõudeid. Seda on küll võimalik teha, kuid see võib olla ebamõistlikult kulukas.
Mitu menetlusosalist pidasid vaidlusaluse seadusemuudatuse eesmärgiks ka isikute võrdsemat kohtlemist pensioniskeemides ehk erineva kohtlemise lõpetamist nii politseipensioni saajate eri gruppide vahel kui ka ameti- ning tavapensionäride vahel.
Osutatud eesmärki pole seaduseelnõu 447 SE teise lugemise seletuskirjas vaidlusaluse muudatuse põhjendamisel mainitud. Samuti ei ole seda varasemas kohtupraktikas peetud ametipensionisüsteemi muutmise legitiimseks eesmärgiks. Ameti- ja tavapensionäride võrdsem kohtlemine ei saa olla eesmärk, mis õigustaks iseenesest ametipensionisüsteemi sellist muutmist, millega riivatakse kaebajal juba tekkinud õiguspärast ootust.
Seega on vaidlusaluse seadusemuudatusega kaasneva põhiõiguste riive ainuke legitiimne eesmärk säästa riigi raha. (p-d 84-89)
Järgnevalt tuleb kaaluda, kas riigi raha kokkuhoid kaalub praegusel juhul omandipõhiõiguse ja ebavõrdse kohtlemise riive üles või mitte.
Riigi raha säästmine on üldiselt kaalukas eesmärk. Nagu juba eespool öeldud, on selge, et riigi kulutused ametipensionidele ajas suurenevad ja see vähendab riigi võimekust täita muid ülesandeid, praegusel juhul eelkõige tagada teenistuses olevate politseiametnike palga stabiilne kasv ning seeläbi politseiteenistuse jätkusuutlikkus. Piisava palgataseme tähtsust politseiteenistuse jätkusuutlikkuse seisukohalt suurendab eriti asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2020 ametisse astuvatel politseiametnikel ei ole enam ametipensioni.
On raske hinnata, kui palju raha riik vaidlusaluse seadusemuudatuse abil täpselt kokku hoiab. Siiski tuleb märkida, et enamiku politseiametnike jaoks on kõrgeim see ametipalk, mida nad saavad vahetult enne pensionile jäämist. Seetõttu oli varasema ametipalga valimine oma pensioni arvutamise aluseks ka enne vaidlusaluse muudatuse jõustumist pigem erandlik. SKA andmetel määrati 1. jaanuarist 2020 kuni 31. augustini 2023 politseipension 463 inimesele, kellest 459 valis pensioni arvutamise aluseks viimase põhipalga ja neli politseiametnikku soodsaima põhipalga oma viie viimase teenistusaasta hulgast. On võimalik, et vaidlusaluse seadusemuudatuseta olnuks nende isikute arv, kes valinuks pensioni arvutamise aluseks enda varasema ametipalga, mõnevõrra suurem. Kuid isegi seda arvestades peab üldkogu võimalikuks põhjalikuma analüüsita järeldada, et muudatusest lähtuv sääst on riigile ametipensionide maksmise üldist kulu arvestades väike.
Väikesele kokkuhoiule vastandub kaebaja omandipõhiõiguse ja võrdsuspõhiõiguse oluline riive. Nagu käesoleva otsuse punktis 67 leitud, oli kaebajale määratud pension 262,5 euro võrra väiksem pensionist, mis oleks talle tulnud määrata siis, kui vaidlusalust normi poleks kehtestatud. Kuna politseipension indekseeritakse (PPVS § 1113 lõige 2), tuleb riive intensiivsuse hindamisel arvestada ka kumulatiivset mõju, mida pensionide vahe kaebaja pensioni suurusele tulevikus avaldab.
Kaebaja põhiõiguste riive intensiivsust suurendab tema õiguspärase ootuse riivamine vaidlusaluse sätte kehtestamisega (otsuse punkt 68). Ehkki põhiseadus ei taga õigust politseipensionile, ei või isikut nende hüvede osas, mida seadusandja on talle lubanud, kohelda sõnamurdlikult.
Vaidlusaluse muudatuse kehtestanud seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et seaduse jõustumise kuupäev – 1. jaanuar 2020 – on valitud arvestusega, et seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jääks küllaldane ajavahemik ehk vacatio legis muutuva olukorraga kohanemiseks. Seaduse Riigi Teatajas avaldamise ja jõustumise vahele jäi ligikaudu poolteist aastat. Seaduse avaldamise ja kaebaja politseipensioni õiguse tekkimise vahele jäi ligikaudu kolm aastat ja neli kuud. See on liiga lühike aeg, kindlustamaks endale pensionipõlveks lisasissetulek, mis katnuks vaidlusaluse seadusemuudatuse negatiivse mõju. Kaebajaga analoogilises olukorras oleval isikul polnud varem eelduslikult ka äratuntavat vajadust kasutada alternatiivseid pensioniks säästmise viise, näiteks liituda kogumispensionide süsteemiga. Seega ei saa eeldada, et isik oleks saanud ennast pensionisumma arvestatava vähenemise vastu kindlustada selleks ise panustades. Osutatud järeldust ei muuda ka asjaolu, et kaebajal on 1. maist 2019 jõustunud PPVS-i muudatuste kohaselt õigus saada politseiametniku väljateenitud aastate pensioni täies ulatuses ka siis, kui ta jätkab tööd politseiteenistuses. Kaebaja ei pea võtma endale lisakohustusi selle pensionitaseme säilitamiseks, mida kaitseb juba tekkinud õiguspärane ootus.
Kuigi vaidlustatud säte aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat kaebaja omandipõhiõiguse intensiivset riivet koostoimes õiguspärase ootuse riivega, millega kaasneb ka kaebaja ebavõrdne kohtlemine omandi osas. (p-d 92-99)
|
Facebook
X.com