5-24-22/16
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.12.2024 |
|
Praeguses asjas ei mõjuta normi asjassepuutuvust see, kas kaebajate ja vastustaja vahelist vaidlust oli pädev lahendama maakohus või halduskohus. Sellest, kas vaidlust oli pädev lahendama maakohus või halduskohus, ei sõltunud vaidlusalusele normile antav tõlgendus. Isegi kui asi oleks maakohtu pädevuses, tulnuks ka maakohtul hinnata tagatist reguleerivate normide põhiseaduspärasust (vrd RKPJKm nr 5-24-7/13, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 64)
PS § 31 esimene lause sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Ettevõtluse all mõistetakse eelkõige iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimist ning riik ei tohi selleks teha põhjendamatuid takistusi (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 44). Ettevõtlusvabadus kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes (pacta sunt servanda põhimõte) (RKÜKo nr 5-20-3/43, p 108). (p 71)
Lisaks ettevõtlusvabadusele tuleb praeguses asjas arvestada ka PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte hõlmab omakorda vacatio legis’e ja õiguspärase ootuse põhimõtteid (RKPJKo nr 3-4-1-24-11, p 48). (p 73)
See, kas kaebajatele ELTS § 1113 lg-s 14 tagatise tasumiseks jäetud 60 päeva on piisav, ei ole küsimus seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jäävast ajast. Avaldamise ja jõustumise vahele jääv ajavahemik ning kohustuse täitmise aeg on küll omavahel seotud, kuid metoodiliselt erinevad küsimused. Küll aga mõjutas seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jääva perioodi pikkus seda, kui koormav oli tagatise andmise 60 päevane tähtaeg. Seega tuleb vacatio legis’e kestust võtta arvesse tagatise andmise tähtajast tingitud põhiõiguste riive proportsionaalsuse hindamisel. (p 74)
Kohtupraktika kohaselt on üldjuhul lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga. See tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba tehtud tegudele. Tagasiulatuv jõud on ebaehtne, kui see puudutab õigusakti vastuvõtmise ajaks alanud, kuid mitte veel lõppenud tegevust, täpsemalt, kui see kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 61). Praegusel juhul on tegemist ebaehtsa tagasiulatuva jõuga. Liitumislepingust võrsunud suhe polnud seaduse vastuvõtmise ja jõustumise hetkeks lõppenud. Tootmissuunalise liitumislepingu eesmärk oli suunatud sellele, et isik hakkaks elektrienergia tootmise teel elektrivõrku taastuvenergiat tootma. Kaebajad ei kasutanud vaidlusaluseid võrke elektrienergia tootmiseks. Seega minevikus alanud suhe oli seaduse vastuvõtmise ja jõustumise hetkeks lõpetamata. (p-d 75 ja 76)
PS § 31 teise lause alusel võib ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra sätestada seadusega. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Kolleegiumi hinnangul on legitiimne seadusandja eesmärk vabastada võimalikult kiiresti taastuvenergiale ülemineku tagamiseks see võrguressurss, mida tootmiseks ei kasutata. Lõppastmes teenib asjassepuutuv norm seda, et Eesti riik vähendaks CO2 heidet ja tagaks energiavarustuskindluse. (p-d 78 ja 80)
Sobiv on abinõu, kui see aitab eesmärgi saavutamisele kaasa. Abinõu sobivus ei tähenda, et see peab tagama eesmärgi saavutamise igas olukorras. Abinõu on sobimatu siis, kui see üldse ei aita eesmärgi saavutamisele kaasa. (RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 180.) Kolleegiumi hinnangul aitas 60 päeva jooksul tagatise tasumise kohustus saavutada seda, et need isikud, kes tegelikult ei kavatsenud asuda taastuvenergia tootmisega tegelema, vabastaksid võimalikult kiiresti võrguressursi nendele, kellel oli tegelik kavatsus asuda taastuvenergiat tootma. Selle kaudu soodustati CO2 heite vähendamist ja tagati energiavarustuskindlust. Abinõu ei muutu sobimatuks sellest, et ka need isikud, kes kavatsesid tootmisega tegelema asuda, võisid tagatise tõttu oma projektist loobuda. (p 82)
Abinõu mõõdukuse juures tuleb ühelt poolt kaaluda legitiimse eesmärgi olulisust ja teiselt poolt kaebajate ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust. EnKS § 321 lg-s 1 sätestatud kohustus minna võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt aastaks 2030 üle taastuvenergiale, et vähendada CO2 heidet ja tagada energiavarustuskindlus, on kaalukad eesmärgid. Kuna võrgumaht oli reserveeritud, ilma et seda oleks selles mahus kogu ulatuses koormatud, tõi see kaasa olukorra, et uued liituda soovijad pidid katma üha suuremaid võrgu väljaehitamise kulusid. Nimetatu takistas eelduslikult uute taastuvenergiatootjate turule tulemist. Seepärast oli kaalukas ka eesmärk, et tootmiseks mittekasutatav võrguressurss võimalikult kiiresti vabastataks. (p-d 85-87)
Põhiõiguste riive intensiivsust iseloomustab see, kui palju muudatus isikuid mõjutab. Kohustus anda vastustajale tagatis 60 päeva jooksul riivas kaebajate ettevõtlusvabadust intensiivselt. (p 88)
Abinõu vajalikkuse üle otsustamisel tuleb leida alternatiivne abinõu, mis koormaks põhiõiguste kandjat vähem, aga aitaks asjassepuutuva normiga taotletavat eesmärki ellu viia sama efektiivselt kui algne abinõu (RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 182). Halduskohus pidas mõistlikuks minimaalselt üheksakuulist tähtaega 60 päeva asemel, kuna see tähtaeg oleks koormanud ettevõtjaid vähem. Riigikogu ja kliimaminister on seisukohal, et võrgud tuli võimalikult kiiresti vabastada nendest liituda soovijatest, kellel puudus kavatsus lähitulevikus tootmisega tegelema hakata. Kolleegiumi hinnangul tõenäoliselt vabastatakse põhjendamatult reserveeritud võrguressurss seda kiiremini, mida lühem on tagatise tasumise tähtaeg. Seega ei saa üheksakuulist tähtaega pidada sama efektiivseks abinõuks kui 60-päevast tähtaega. Kaebajate pakutud abinõude puhul saabuvad õiguslikud tagajärjed alles ühe kuni kolme aasta pärast. Selle ajavahemiku jooksul oleks võimalik võrguressurssi jätkuvalt broneerida ilma taastuvenergiat tootmata. (p-d 83 ja 84)
|
| 3-3-1-20-06
|
Riigikohus |
09.06.2006 |
|
Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).
Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.
Juhtimisõiguse peatamine on sunnivahend, kuna tegemist on isiku õiguste piiramisega riigivõimu kandja poolt tema ülesannete täitmise raames. Riiklikud sunnivahendid on nii haldusõiguslikud sunnivahendid kui ka karistused. Juhtimisõiguse peatamise aluseks on isiku süü ning seetõttu on tegemist karistusega materiaalses tähenduses (vt Riigikohtu 25.10.2004 otsust nr 3-4-1-10-04).
Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).
Juhtimisõiguse peatamisel on tegemist põhiõiguse mõõduka riivega. Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi, eelkõige PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.
|
| 3-3-1-69-03
|
Riigikohus |
28.04.2004 |
|
PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud. Käesoleval juhul tuleb otsustada, kas demokraatlikus ühiskonnas on vajalik, et isik, kellele haldusõiguserikkumise eest oli määratud lisakaristuseks eriõiguse äravõtmine, kannaks selle lõpuni pärast 1. septembrit 2002, mil seadused ei näe enam taolist lisakaristust ette. Piirangu proportsionaalsust kontrollitakse abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse abil. Seadusandja on pidanud vajalikuks samaaegselt lisakaristuse ärakaotamisega karmistada põhikaristust. Samuti on samasuguse teo eest ette nähtud juhtimisõiguse peatamine kolmeks kuuks. Lisakaristusest automaatne vabastamine võiks sellises olukorras tuua kaasa varem karistatud isikute põhjendamatult leebe kohtlemise. Äravõetud juhtimisõiguse massiline ennetähtaegne taastamine võib ka anda ühiskonnale õiguspoliitiliselt väära ja eksitava signaali, et riik on uues seaduses asunud liiklusrikkumistesse tegelikkusest märksa leebemalt suhtuma. Seega on lisakaristuse jätkuv kandmine antud juhul sobiv ja vajalik abinõu. Antud juhul on riive ka mõõdukas, kuna juhtimisõiguse peatamine riivab isiku õigusi leebemalt kui näiteks vabaduse võtmine sama pikaks ajaks. Antud juhul ei ole kaalul sellised põhiõigused, mis sunniks karistuse jõussejäämist toetavad väited enda ees taanduma.
Iseseisva väärtusena võib nimetada ka karistusotsuse seadusjõudu, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.
Põhiseaduslikud väärtused, millega võib õigustada kõnealuste põhiõiguste piiramist, on ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu.
Halduskohtul puudub volitus muuta haldusõiguserikkumise asjas tehtud karistusotsust. Haldusõiguserikkumise eest karistuse määramise otsus ei ole haldusakt HKMS § 4 lg 1 ega HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest see halduskaristuse määramise otsus on tehtud riigivõimu jurisdiktsioonilist funktsiooni teostades, mitte haldusülesandeid täites. Halduskohus ei saaks ei politseiprefektuurile ega maa- või linnakohtule teha ettekirjutust isiku vabastamiseks karistusest, sest ka varasema halduskaristuse muutmise otsus ei ole haldusakt. Halduskohus saaks kohustada üksnes politseiprefektuuri isiku taotlust läbi vaatama või seda taotlust kohtule esitama.
|
| 3-4-1-5-98
|
Riigikohus |
17.06.1998 |
|
Seaduses sisalduv delegatsiooninorm on suunatud tulevikku ja ei saa legaliseerida enne delegatsiooninormi antud Vabariigi Valitsuse määrust. Selline määrus jääb endiselt ilma volituseta antuks ja seetõttu Põhiseaduse §-ga 87 p 6 vastuolus olevaks. (p III) Delegatsiooninorm on ühtlasi ka korraldus täitevvõimule anda seaduse rakendamiseks vajalik määrus; määrus tuleb anda vacatio legis kestel. (p IV) Valitsuse määrus, mis pole antud maksuseaduse alusel, ei tohi mõjutada maksumaksja maksukohustust. (p V)
|
| 3-4-1-3-96
|
Riigikohus |
20.12.1996 |
|
Põhiseaduse § 87 p 6 tähendab, et Vabariigi Valitsuse määruse andmiseks peab olema seaduses vastavasisuline delegatsiooninorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. (p 3) Delegatsiooninormi puudumisele vaatamata antud määrus on antud pädevust ületades ja on põhiseadusega vastuolus. Määrusi, mille täitmist tagatakse sunni või karistusega, ei saa legaliseerida tagantjärele. (p 4)
|
| III-4/1-5/94
|
Riigikohus |
30.09.1994 |
|
Seadus, mis on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, on vastuolus põhiseadusega. Üheks õiguse üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi seadustel olla tagasiulatuvat jõudu. Õiguse üldpõhimõtteks on ka õiguspärase ootuse printsiip - igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama talle seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektides suhtes sõnamurdlik. Viieks aastaks kehtestatud maksuvabastuse tühistamine selle tähtaja kestel on vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga ja seetõttu põhiseaduse §-ga 10.
|
Facebook
X.com