3-22-653/97
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.02.2025 |
|
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambula kohustab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. PS § 6 järgi on riigikeel eesti keel ja § 52 lg 1 kohaselt ka asjaajamise keel. HMS § 20 lg 1 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel ning võõrkeeli võib haldusmenetluses kasutada üksnes KeeleS-s sätestatud korras (HMS § 20 lg 2). HMS § 21 lg 1 kohaselt kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk, kui menetlusosaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse. Sama sätte lõike 2 esimene lause sätestab, et tõlgi kaasamise kulud katab tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti. Ka KeeleS § 10 lg 1 rõhutab eesti keele tähtsust riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse asjaajamises. KeeleS § 12 lg-st 1 tuleneb riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse asutusele kaalutlusõigus selleks, et nõuda neile esitatud võõrkeelse avalduse või muu dokumendi tõlget selle esitajalt. (p 12)
Viidatud sätted kehtestavad menetluskorra, kus suhtlus haldusorganiga toimub reeglina eesti keeles. Isik ei saa eeldada, et tema võõrkeelne pöördumine haldusorgani kulul igal juhul tõlgitakse. Võõrkeelse pöördumise tõlkekulud tuleb üldjuhul kanda isikul endal. Suhtlus saab toimuda muus kui eesti keeles erandlikel juhtudel. Seetõttu võib haldusorgan ka menetlusosaliselt nõuda, et avaldused esitatakse eesti keeles, st haldusorganil ei ole üldjuhul kohustust korraldada nende tõlkimist, eriti veel asutuse kulul. Eesti keele kaitse ja kasutus on sätestatud põhiseadusliku eesmärgina ja riigivõim peab kindlustama selle eesmärgi saavutamise. Eesti keele kasutust tagavate sammude astumine on põhiseaduslikult õigustatud (vt ka RKPJKm nr 3-4-1-1-98, osa II). Samuti tuleneb PS §-st 6, et asutused ei pea tegema ilma tungiva vajaduseta kulutusi võõrkeelsele asjaajamisele. (p 13)
Samas ei olnud seadusandja eesmärgiks täielikult välistada ametiasutuste poole pöördumine võõrkeeles. KeeleS § 12 lg 1 kohaldamisel tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; RKHKm nr 3-20-1214/98, p 9). Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab. Samuti on asjakohane arvestada kuludega, mis tekiksid haldusorganile, kui ta tõlgiks avalduse või dokumendi ise. Seejuures saab arvesse võtta ka seda, millise avaliku võimu kandjaga on tegemist ja kuidas selle eelarve kujuneb, st kelle kanda vastavad kulud kokkuvõttes jäävad (p 9). Võttes arvesse riigikeele nõude olulisust, pidas kolleegium viidatud asjas nr 3-20-1214/98 tõlkimisest keeldumisel mh piisavaks haldusorgani põhjendust, et pöördumine ei riiva isiku subjektiivseid õigusi (p 11). (p 14)
Isiku õiguste kaitse seisukohalt väheoluliste pöördumiste puhul võib puududa vajadus tõlkeks ka juhul, kui isik ei oska eesti keelt või see on vähene või isikul ei ole rahalisi vahendeid, et tõlke eest tasuda. Silmas tuleb pidada vajadust hoida kokku riigi kulusid (nt RKÜKo nr3-4-1-1-14, p 114). Üksnes kulude kokkuhoiu argumendiga ei saa siiski jätta võõrkeelset pöördumist tõlkimata olukorras, kus see on isiku õiguste kaitse seisukohalt oluline või kui selle tingivad muud kaalukad asjaolud. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei võiks tõlkevajaduse hindamisel võtta arvesse täiendavaid asjaolusid. Nendeks kaalutlusteks võivad olla näiteks isiku taust ning side Eestiga, varasem võimalus keelt omandada või majanduslik võimekus tasuda tõlkekulude eest. (p 15)
VSKE sätestab kinnipeetavate võõrkeelsete pöördumiste tõlkimisele erisätted üksnes võõrkeelsete kahju hüvitamise taotluste ning vaiete osas (VSKE § 491). Seejuures saab normis nimetatud pöördumiste korral vangla keelduda nende tõlkimisest üksnes juhul, kui kinnipeetaval on endal tõlke korraldamiseks piisavalt raha, kuid ta keeldub selle kasutamisest, ning kinnipeetava keeletase ei võimalda vangla poole pöörduda eesti keeles (VSKE § 491 lg 5). Säte seab seega nende pöördumiste tõlkimisele rangemad nõuded. (p 16)
Muudel juhtudel kohalduvad kinnipeetavate pöördumistele käesolevas otsuses kirjeldatud HMS ja KeeleS sätted (VangS § 11 lg 1). Vanglas kinni peetavate isikute pöördumiste tõlkevajaduse üle otsustamisel tuleb lisaks käesoleva otsuse p-s 15 kirjeldatud kaalutlustele täiendavalt arvestada sellega, et vanglas viibimise kestel tuleb isikul kõigis tema kinnipidamist puudutavates küsimustes pöörduda esmajärjekorras kirjalikult vangla poole (VangS § 11 lg 4). Kinnipeetava suhtlemisel vanglaga võib tema pöördumistel olla õiguste riivele teistsugune mõju kui väljaspool kinnipidamisrežiimi. Lisaks võivad kinnipeetava võimalused enda võõrkeelsete avalduste tõlkimiseks olla piiratud. Nii näiteks ei ole kinnipeetavatel võimalik kasutada internetis vabalt kättesaadavaid tõlkeprogramme. Iga kinnipeetava mistahes pöördumine ei pruugi olla õiguste teostamise seisukohast olulise kaaluga. Näiteks ei riiva eelduslikult isiku õigusi võrdväärselt üheltpoolt võimalus esitada võõrkeeles märgukiri ja teisalt taotlus VangS-s kinnipeetavatele ette nähtud soodustuse või hüve kasutamiseks. (p 17)
Isiku keeleoskus võib selle tasemest sõltuvalt võimaldada erineva tähtsusega pöördumiste esitamist. Kinnipeetava üksikud eestikeelsed pöördumised ei pruugi veenvalt kinnitada tema piisavat eesti keele oskuse taset keerukate, õiguskaitse seisukohast oluliste avalduste esitamiseks. Teisalt võivad need viidata kinnipeetava piisavale keeleoskusele lihtsamate või väheoluliste pöördumiste esitamiseks. Pole välistatud, et riigikeeleoskus madalamal tasemel võimaldab kinnipeetaval esitada lihtsamaid pöördumisi, nt märgukirju. Neid asjaolusid pole vangla lähemalt analüüsinud. Vangla järeldus, et kaebaja oskab piisavalt eesti keelt, oli ennatlik, kuid see ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kui kohtule on kahtlusteta selge, et kaalutlusviga ei saanud kaasa tuua teistsugust tulemust, võib kohus jätta hoolimata kaalutlusveast haldusakti tühistamata (vt ka RKHKo nr 3-15-2221/33, p 13). (p 20)
|
| 5-22-5/16
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.12.2022 |
|
Põhiseaduse preambul nimetab riigi ühe eesmärgina eesti kultuuri säilimise. Sedavõrd olulise ülesande puhul on mõistetav selle kuulumine riigi pädevusse. Teisalt on aineline kultuuripärand, mis asub kohaliku omavalitsuse territooriumil, kohaliku kogukonna rahvapärimusega tihedalt seotud. Seetõttu on põhjendatud ka ainelise kultuuripärandi säilimise tagamist käsitleda riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse kuuluva küsimusena, mille puhul omavalitsuse ülesandeks saab pidada eelkõige kohaliku kultuuripärandi kaitset. (p 43)
Täitevvõimu põhiõigustesse sekkuval tegevusel peab olema seaduslik alus sõltumata sellest, kas tegemist on õiguse üld- või üksikakti andmise või toimingu tegemisega. Kuigi üksakti andma volitamisel ei delegeerita täitevvõimule seadusandlikku võimu, peab norm, mis volitab haldusorganit piirama isikute õigusi haldusaktiga, olema selge ja täpne ning vastama piirangu intensiivsusele. Volituse sisu peab olema määratud seda täpsemalt, mida intensiivsemaid riiveid volitusnorm võimaldab ning mida üldisema ja ulatuslikuma iseloomuga on haldusakt. (p 53)
Omandipõhiõiguse piiranguid võib seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ning täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi (delegatsiooninormi) alusel. See nõue on parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte väljendus, mille kohaselt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi otsustama seadusandja. (p 52)
Raiepiirang on metsa majandamise piirang, mis piirab maaomaniku õigust oma omandit vabalt vallata ja kasutada. See riivab PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust, kuivõrd põhiõiguse riive on selle igasugune ebasoodne mõjutamine. (p 49)
Omandipõhiõiguse riived jagunevad sõltuvalt intensiivsusest kaheks, omandi nõusolekuta võõrandamiseks ja muudeks omandipõhiõiguse piiranguteks. Omandi nõusolekuta võõrandamisel tuleneb PS § 32 lõike 1 teisest lausest kohese ja õiglase hüvitamise kohustus. (p 50)
Ka omandikitsenduste põhiseaduspärasuse tagamiseks võib olla vajalik hüvitise maksmine, kui muul viisil ei ole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel. Hüvitise maksmise vajadus võib tekkida olukorras, kus üldistes huvides on vajalik piirata üksikisiku omandipõhiõigust rohkem, kui see oleks konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne. Üks või mõned üksikud ei peaks üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes sarnaselt kasutavad üldistes huvides olevaid vahendeid ja ressursse (vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p-d 61 ja 63). (p 51)
Ajalooliselt pühaks peetud puude kaitseks vajalikud raiepiirangud võivad riivata omandipõhiõigust intensiivselt, kuna võivad välistada kinnistul paikneva metsa majandamise täielikult või ulatuslikult (nt lageraiet välistava kaitsevööndi kehtestamisel). Arvestades riive intensiivsust ja iseloomu, võib sellisel juhul olla kohaseks meetmeks kohaliku omavalitsuse kasuks sundvalduse seadmine. (p 59)
Piirangute kestus sõltub kaitstavate puude elueast. Seega on piirangud eeldatavasti pikaajalised, kuigi mitte igavesed, mistõttu sundvõõrandamiseks põhjust ei pruugi olla. Isiku omandipõhiõiguse riive peab olema proportsioonis avalikust huvist tingitud vajadusega, mistõttu ei ole omandamine lubatud, kui eesmärk on saavutatav sundvalduse seadmisega. Sundvalduse seadmisel tuleb kinnisasja omanikule maksta tasu (KAHOS § 39 lõige 5). Selle meetme eesmärgiks tuleb pidada omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamist. Seadusele tuginevate omandikitsenduste eest makstav tasu ei pea tingimata hüvitama kogukahju, vaid üksnes selle osa kahjust, mis ületab omaniku talumiskohustust (PS § 32 teise lõigu kolmas lause). Talumiskohustuse ulatus sõltub muu hulgas igaühe põhikohustusest säästa elu- ja looduskeskkonda. (p 60)
Ainelise kultuuripärandi hulka kuuluvad loodusobjektid on ühtlasi osa elu- ja looduskeskkonnast, mille säästmise kohustuse paneb igaühele PS § 53. (p 43)
Ajalooliste looduslike pühapaikade kui ainelise kultuuripärandi kaitse ning ruumiline planeerimine kuuluvad põhiseaduse järgi riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse. (p 41)
Ruumilise planeerimise kui jagatud pädevusse kuuluva ülesande raames on kohaliku omavalitsuse ülesandeks just kohaliku tasandi ruumiline planeerimine. (p 42)
Põhiseaduse preambul nimetab riigi ühe eesmärgina eesti kultuuri säilimise. Sedavõrd olulise ülesande puhul on mõistetav selle kuulumine riigi pädevusse. Teisalt on aineline kultuuripärand, mis asub kohaliku omavalitsuse territooriumil, kohaliku kogukonna rahvapärimusega tihedalt seotud. Seetõttu on põhjendatud ka ainelise kultuuripärandi säilimise tagamist käsitleda riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse kuuluva küsimusena, mille puhul omavalitsuse ülesandeks saab pidada eelkõige kohaliku kultuuripärandi kaitset. (p 43)
Kohaliku tasandi ruumiline planeerimine ning loodusobjektide kui ainelise kultuuripärandi kaitse on omavalitsusüksusele seadusega kohustuslikuks tehtud ülesanded, mille täitmisel on omavalitsusüksusel siiski ulatuslik diskretsioon. (p 47)
Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust võib piirata kohaliku elu küsimuse omavalitsusele kohustuslikuks tegemine, aga ka (kohustusliku või vabatahtliku) omavalitsusliku ülesande täitmiseks vajalike õigusnormide kehtestamata jätmine, samuti piisavate rahaliste vahendite tagamata jätmine (PS § 154 lõikes 1 tagatud finantstagatis). (p 48)
Vt ka punktid 39, 44, 61.
Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust võib piirata kohaliku elu küsimuse täitmiseks piisavate rahaliste vahendite tagamata jätmine (PS § 154 lõikes 1 tagatud finantstagatis. (p 48)
Vt ka p-d 63, 65, 66, 67, 69.
|
Facebook
X.com