https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-19-29/38 PDF Riigikohtu üldkogu 15.03.2022

Ka ei takista põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist kontrollitava sätte asjassepuutuvuse nõue (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2). Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 3-1-1-5-13, p 19). EL õigusega seotud sätte puhul tähendab eelmärgitu seda, et asjassepuutuv säte peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, arvestamata võimalust jätta säte kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega. Teisisõnu ei välista Eesti riigisisese sätte asjassepuutuvust ja seega ka selle suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist sätte samaaegne kohaldamata jätmine selle vastuolu tõttu EL õigusega. Kuna sätte EL õigusele vastavuse kontroll ei pea ajaliselt ega menetluslikult eelnema sätte põhiseaduspärasuse kontrollile (vt eespool punkt 47), ei muuda vastuolu EL õigusega sätet asjassepuutumatuks põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel. Küll tuleb EL õigusega seotud sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel arvesse võtta EL õiguse vahetust õigusmõjust tulenevat keeldu kahjustada EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 49)


Seaduslikkuse põhimõtte osaks on seaduse reservatsiooni põhimõte, mille kohaselt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja ning seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Seega on PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt määrus põhiseadusega vastuolus juhul, kui see on antud põhiseadusvastase volitusnormi alusel, ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas (RKÜKo nr 3-1-1-116-09, p 24; RKÜKm nr 3-2-1-153-13, p 69; RKPJKo nr 3-4-1-55-14, p-d 46 ja 47; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 36). (p 57)

Seaduslikkuse põhimõte ei ammendu siiski seaduse reservatsiooni põhimõttes. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneb nõue, et määrus peab olema lisaks volitusnormile kooskõlas ka muude seaduste ja põhiseadusega (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 161; RKPJKo nr 3-4-1-23-15, p 111). Üksnes sel juhul on määrus materiaalselt põhiseaduspärane. Ka HMS § 89 lõige 1 sätestab määruse õiguspärasuse eeldusena selle kooskõla kehtiva õigusega. (p 58)


PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-86-15, p 47; RKÜKo nr 5-20-3/43, p 93). (p 70)

Üldkogu leiab sarnaselt Euroopa Kohtuga, et käesolevas asjas tuleb võrrelda isikuid, kelle kuulmine vastab kehtestatud piirväärtusele, ja isikuid, kelle kuulmine jääb allapoole kehtestatud piirväärtust (vaegkuuljad). Kuna ATS, VangS ja asjassepuutuvate määruse nr 12 sätete koostoimest tuleneb, et kaebaja kui vaegkuulja tuli vanglateenistusest vabastada, kuid normkuulmisega isik võis vanglateenistust jätkata, siis riivasid asjassepuutuvad määruse nr 12 sätted kaebaja üldist võrdsuspõhiõigust. (p 71)

Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks tema ametis oleku aja vältel olnud takistuseks, et teda kasutada VangS § 109 lõike 4 alusel avaliku korra tagamisel. (p 77)

Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. (p 78)

Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. (p 82)


Eesti õigusnormi kohaldamata jätmine EL õiguse esimuse tõttu ja põhiseadusvastasuse tõttu üldjuhul ei välista üksteist ega vastandu üksteisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve ja EL õiguse esimuse põhimõte võivad viia põhikohtuasjas sisuliselt sama tulemuseni - asjassepuutuv Eesti säte tuleb põhikohtuasjas jätta kohaldamata. Need menetlused võivad üksteist põhiõiguste võimalikult tõhusaks ning laiaulatuslikuks kaitsmiseks täiendada. (p 44)


Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. PS § 28 lõike 4 kohaselt on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, mis hõlmab ka riigi eelnimetatud kohustuse, sh kohustuse luua asjakohaste meetmete rakendamist võimaldav õiguslik regulatsioon. (p 78)


Kaebaja tahtest sõltumatu vanglateenistusest vabastamine riivas tema kui Eesti kodaniku PS § 29 lõikest 1 tulenevat õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. See õigus kaitseb ka juba tekkinud töö- või teenistussuhte jätkumist (vt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69; RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24; RKPJKo nr 5-21-1/10, p 26). (p 68)


Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab üldkogu põhiseadusvastaseks ja kehtetuks määruse nr 12 §-d 4 ja 5 ning lisa 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud piirväärtuse on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele ega võimalda otsustusruumi küsimuses, kas ametnik on vaatamata kuulmise nõrgenemisele alla nõutud piirväärtuse võimeline täitma oma teenistuskohustusi, sh vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist. (p 82)


EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). Kui riigisisene säte on vastuolus EL õiguse sättega, millel on vahetu õigusmõju, peab liikmesriigi kohus jätma riigisisese sätte kohaldamata, st EL õigusel on kollisiooni korral esimus riigisisese õiguse ees (vt ka nt EKo C-573/17: Popławski, p 68). Põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) § 1 järgi võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest. Paragrahv 2 lisab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega kehtib EL õiguse esimuse põhimõte kogu Eesti riigisisese õiguse, sh ka põhiseaduse suhtes (nt EKo C-399/11: Melloni, p 59; C-378/17: An Garda S?och?na, p 49; C-564/19: IS, p 79; C-497/20: Randstad Italia, p-d 52-53), kuid seda üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega. (p 41)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus võib tagada isikutele osal juhtudel nii EL õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate õiguste tõhusama kaitse kui üksnes sätte kohaldamata jätmine. Nimelt, tehes kindlaks sätte põhiseadusvastasuse, on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusvastane õigustloov akt või selle säte kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle sätte toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse vastuolu korral EL õigusega puudub kohtul võimalus Eesti õigustloova akti või selle sätte kehtetuks tunnistamiseks ning säte tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata. Halduskohtumenetluses kaasneb normi kohaldamata jätmisega siiski ka kohtu kohustus teha selle kohta märge kohtulahendi resolutsioonis (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lõige 2). Ehkki konkreetse normikontrolli menetlus teenib eelkõige menetlusosaliste õigusi ja huve, on sellel ühtlasi avalikust huvist lähtuv eesmärk selgitada välja ja eemaldada õiguskorrast sellised sätted, mis on põhiseadusega vastuolus (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). (p 45)

Üldkogu jääb varasema seisukoha juurde, et EL õigusega vastuolus oleva riigisisese sätte kohaldamata jätmiseks ei ole iseenesest tarvis algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (RKÜKo nr 3-4-1-1-05, p 49). Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et liikmesriigi kohtuid ei saa kohustada taotlema ega ootama EL õigust rikkuva sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlikul teel või muu põhiseadusliku menetluse kaudu (nt EKo C-378/17: An Garda S?och?na, p-d 35 ja 50; C-564/19: IS, p 80). Seega, kui Eesti õigusakt on kohtuasja lahendava kohtu hinnangul põhiseaduspärane, aga vastuolus EL vahetu õigusmõjuga sättega, tuleb Eesti õiguse säte jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalvet algatamata (vt nt RKHKo nr 3-16-2653/64, resolutsiooni punkt 4). Ka sätte võimalik vastuolu põhiseadusega ei välista ega piira kohtute õigust hinnata riigisisese õiguse kooskõla EL õigusega ja jätta mistahes õigustloov akt kohaldamata selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega. Sõltumata asjassepuutuva normi võimalikust kooskõlast või vastuolust põhiseadusega, on Eesti kohtul õigus (Riigikohtul viimase kohtuastmena osal juhtudel kohustus) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust asjakohase EL õiguse tõlgendamiseks, sh selleks, et eelotsuse alusel selgitada välja Eesti õiguse kooskõla EL õigusega (vt nt EKo C-322/16: Global Starnet, p-d 21-23; C-564/19: IS, p 70). Ka ei takista miski Eesti kohtul esitada eelotsusetaotlust EL teisese õigusnormi kehtivuse kontrolliks, sh selleks, et Euroopa Kohus hindaks, kas teisene õigus on kooskõlas esmase õigusega, sh EL põhiõiguste hartaga. Eelotsuse küsimine EL õiguse tõlgendamise ja teisese õiguse kehtivuse küsimustes võib tulenevalt lojaalse koostöö põhimõttest olla eriti vajalik olukorras, kus kohtul on kahtlus EL õiguse vastavuses põhiseaduse aluspõhimõtetele. (p 46)


Eelnevat arvestades ei tulene EL õigusest, põhiseadusest ega menetlusõigusest nõuet, et kohtud saavad EL õigusega seotud riigisisese õiguse põhiseaduspärasust kontrollida üksnes pärast seda, kui nad on veendunud selle kooskõlas EL õigusega. Kui kohtul tekivad kahtlused nii EL õiguse kohaldamisalasse kuuluva EL õigusega seotud Eesti sätte põhiseaduspärasuses kui ka selle sätte kooskõlas EL õigusega, on tal üldjuhul võimalik hinnata, kumma vastavuse kontrolli ta kohtuasja lahendamiseks teeb. Seejuures ei ole välistatud, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata Eesti sätte selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohaldamata jäänud Eesti sätte põhiseaduspärasuse kontrolliks. Sätte kooskõla EL õigusega või põhiseadusega võib juhtumi ja sätete eripärast sõltuvalt olla vähem või rohkem selge ning eri menetlused võivad olukorda arvestades tagada tõhusa õiguskaitse ja menetlusökonoomia suuremal või vähemal määral. Küll aga peab kohus valikute tegemisel arvestama, et ta ei tohi Eesti õigusnormi jätta kohaldamata selle materiaalse põhiseadusvastasuse tõttu, kui normi kehtestamise kohustus tuleneb vältimatult EL õigusest (vt siiski ka eespool punktid 41 ja 42). Nii nagu mistahes teisi seisukohti ja järeldusi peab kohus põhjendama ka EL õigusega seotud Eesti sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist, et menetlustee valik ja kohtu siseveendumuse kujunemine oleksid jälgitavad. Põhjendamiskohustus aitab muu hulgas tagada, et põhiseaduslikkuse järelevalve ei kahjustaks EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 47)


EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). (p 41)


Põhiseaduslikkuse järelevalve on Eesti kohtute PS § 15 lõikest 2 ja §-st 152 tulenev kohustus. See kohustus saab PSTS §-st 2 tulenevalt taanduda EL õigusest tulenevate kohustuste ees üksnes määral, milles see on vajalik EL õiguse elluviimise tagamiseks ja kollisiooni vältimiseks (vrd RKPJK arvamus 3-4-1-3-06, p 16). Seetõttu jääb üldkogu oma 15. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-2-1-71-14 väljendatud seisukoha juurde, et üksnes Eesti õigusakti seotus EL õigusega ei saa takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrollimist PS § 152 mõttes, kui põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ega selle tulemus ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ega tõhusust. See on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga olukordades, kus liikmesriigi tegevus ei ole täiel määral reguleeritud EL õigusega. Kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese sätte või meetme kooskõla põhiõigustega, millega rakendatakse EL õigust EL põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (vt nt EKo C-399/11: Melloni, p 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, p 29; C-516/17: Spiegel Online, p 21). (p 43)

5-19-40/36 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 17.12.2019

Riigikohtu senise praktika kohaselt ei ole põhiõiguste piirangute kehtestamine määrusega välistatud, kui nende aluseks on täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm (nt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-41-06, p 22; otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160). Kui määrusest tuleneb isiku põhiõiguse piirang, siis ei piisa määruse materiaalses põhiseaduspärasuses veendumiseks üksnes sellest, et see on kooskõlas volitusnormi mõtte, piiride ja eesmärgiga, vaid määrus peab vastama ka põhiseadusest tulenevatele isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramise tingimustele (PS § 11). (p 50)


Tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPSJK otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. (p 51)

Nii omandipõhiõigus kui ka vaba eneseteostuse õigus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mida võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (viimati RKPJK otsus nr 5-19-28/10, p 79). VSKE vaidlusaluse sätte kehtestamise eesmärgid on hõlmatud inimese ja vangla julgeoleku ning korra tagamisega VangS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 tähenduses. Samad eesmärgid on osaks riigi sisemise rahu, avaliku korra ja inimeste tervise kaitsmisest kui üldisematest põhiseaduslikest eesmärkidest ning ei ole kahtlust, et tegemist on omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise legitiimsete põhjustega põhiseaduse mõttes. (p 53)

Vahend on eesmärkide saavutamiseks sobiv: kui kinnipeetavatele on tubakatooted vanglas täielikult keelatud, pole neil võimalust tubakatoodetega õiguspärasel viisil kokku puutuda. Isegi kui eeldada, et vanglateenistus ei suuda täielikult ära hoida tubakatoodete ebaseaduslikku sattumist kinnipeetavate kätte, muudab keeld tubakatoodetele ligipääsemise kinnipeetavate jaoks igal juhul keerukamaks ja soodustab seeläbi piirangu eesmärkide saavutamist. (p 54)

Kolleegium möönab, et teiste vangla territooriumil viibivate isikute kaitsmiseks tubakasuitsu kahjuliku mõju eest võiks kaaluda ka tubakatoodete täielikust keelust leebemaid meetmeid. Nende efektiivsust on aga keeruline hinnata. Näiteks oleks võimalik eraldada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi ruumidesse, rajada vanglasse suitsetamisruume (TubS § 30 lg 3) või võimaldada suitsetamist üksnes väljaspool siseruume, nagu see toimus vanglas enne 2017. a jõustunud tubakatoodete keeldu. Kolleegiumi hinnangul ei taga aga ükski meede, mis võimaldab kinnipeetavatel vangla territooriumil piiratud tingimustes tubakatooteid vallata ja suitsetada, tubakatoodete kahjulikust mõjust tingitud ohtude ärahoidmist sellisel määral, mis oleks võrreldav tubakatoodete täielikust keelamisest tuleneva mõjuga. Kolleegium nõustub justiitsministriga, et ka piiratud alal või suitsetamisruumis suitsetamise korral peab vangla tagama kinnipeetavate üle järelevalve ja mittesuitsetajate täielik eraldamine suitsetavatest isikutest ei ole praktiliselt võimalik. Samuti ei ole kolleegiumil põhjust kahelda justiitsministri hinnangus, et tubakatoodete piiratud lubamine vanglas suurendab võrreldes tubakatoodete täieliku keelamisega võimalust, et kinnipeetavad tarvitavad tubakatooteid ka alal, kus see ei ole lubatud, ja vanglateenistus peaks seetõttu kasutama suuremat järelevalveressurssi. Isegi kui tubakatoodete keelamine kinnipeetavatele ei taga, et tubakatooteid ebaseaduslikult kinnipeetavate kätte üldse ei satu, ega võta vanglateenistuselt vajadust kulutada järelevalveressurssi keelatud tubakatoodete otsimisele, ei tähenda see, et leebemate meetmete abil oleks võimalik sama tõhusalt saavutada piirangu eesmärke. (p 56)

Kolleegium ei näe ühtki konkreetset meedet, mis tagaks vanglas suitsetamisest lähtuva tuleohu või tubakatoodete ebaseadusliku maksevahendina kasutamise ohu ärahoidmise selgelt mõjusamalt, kuid kinnipeetavate õigusi vähem riivavalt kui tubakatoodete täielik keelamine. (p 57)

Kuigi tubakatoodete omamise ja kasutamise võimalus on iseenesest omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse kaitsealas, ei kujuta nende keelamine endast kaalukat kinnipeetava õiguste riivet, mis jätaks ta ilma eluks hädavajalikust. Teiste vangla territooriumil viibivate inimeste tervise kaitsmise vajadus, samuti kinnipeetavate vaheliste ebaseaduslike suhete ja tuleohu ärahoidmine ning ressursi optimaalne kasutamine vanglas on olulised eesmärgid, mis oma koosmõjus kaaluvad kinnipeetava eelnimetatud õiguste riive üles. (p 58)

Kuigi riive intensiivsust suurendab asjaolu, et tubakatoodete pikaajalise kasutamisega kujuneb isikul nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad isikuti erineva tugevuse ja kestusega võõrutusnähud, mööduvad need mõne nädala jooksul ning vajavad ravi üksnes raskematel sõltuvusjuhtudel. VangS § 52 ja VSKE § 82 lg 1 järgi on vanglal kohustus tagada suitsetajast kinnipeetavale nõustamine ja raskematel sõltuvusjuhtudel ka võõrutusravi. Arvestades järkjärgulist kinnipeetavale lubatud sigarettide arvu vähendamist ja vahetult enne suitsetamise täielikku keelamist lubatud sigarettide väikest kogust, ei ole usutav, et kinnipeetaval avaldusid tõsised võõrutusnähud alles siis, kui suitsetamisvõimalus täielikult kadus. (p-d 59 ja 60)

Kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. (p 61)


Tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPSJK otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. (p 51)

Kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Keeld ei põhjustanud kaebajatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida PS § 18 esimesest lausest tuleneva õiguse olla inimväärikalt koheldud riivest. (p 61)

3-4-1-6-08 PDF Riigikohus 01.07.2008

Lennundusseaduse § 71 lõike 2 teises lauses sätestatud kohustus tasuda kontrollimise kulud on avalik-õiguslik rahaline kohustus (p 31). PS §-st 113 tulenev avalik-õigusliku rahalise kohustuse seadusega sätestamise nõue tähendab, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse ulatus või selle suuruse määramise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud vastava kohustuse olemuslikud tunnused (p 40).

Lennundusseaduse § 71 lõike 2 teine lause sätestab kulude tasumise kontrolli kohustuse, kuid ei määra kindlaks selle kohustuse nõutavaid elemente. Seetõttu on see vastuolus PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga ega ole seetõttu formaalselt põhiseaduspärane. Käsitletava avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid ei ole kindlaks määratud ühegi õigustloova aktiga, vaid selle suurus otsustatakse vaidlustatud sätte kohaselt sisuliselt Lennuameti ja kontrolliva organisatsiooni vahelise kokkuleppega (p 44).

3-4-1-19-07 PDF Riigikohus 02.06.2008

Kui kergemat karistusseadust kohaldada tagasiulatuvalt üksnes isikute suhtes, keda pole veel süüdi mõistetud, satuksid ühel ja samal ajal samasuguse teo toime pannud isikutest eelisolukorda need, kelle karistamiseni jõutakse näiteks süüdlase menetlusest kõrvalehoidumise või menetleja suurema töökoormuse tõttu alles siis, kui kergem karistusseadus juba kehtib. Mõistetud raskema karistuse kandmine kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtivusajal toob seega kaasa ka võrdsuspõhiõiguse riive (vt Riigikohtu Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-e 35-39 ja 28.04. 2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-i 27)(p 21).


Kuna seadusandja ei ole ette näinud ühtegi alust, mis võimaldaks piirata karistusseadustiku järgi mõistetud karistust kandvate isikute põhiõigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja KarS § 5 lg-st 2 selliste isikute karistus viia kooskõlla pärast süüdimõistmist jõustunud seadusega, mis kergendab isiku olukorda. Uue, leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Sellises olukorras ei saa seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi, näiteks õiguskindlust, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 2007. a määruses asjas nr 3-1-2-2-07, p 11 ja leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus(p 28).

PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsust asjas nr 3-1-3-10-02 ja 28.04.2004 määrust asjas nr 3-3-1-69-03, p 26)(p 21). PS § 23 lg 2 teisest lausest ei tulene süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega(p 22).


PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 28 ja 28.04.2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-e 28-29). Tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigustega, mille piiramise õigustusena saavad arvesse tulla teised põhiõigused, aga ka põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu(p 23). Mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees(p 24). Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi, sh ka süüdimõistetu õigust leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata aga üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb(p 25).

3-4-1-9-07 PDF Riigikohus 15.06.2007
PS

PSJV § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Hindamaks KTS § 2521 põhiseaduspärasuse kontrollimise lubatavust, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas KTS § 2521 näol on tegemist käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise aluseks olnud vaidluse seisukohalt asjassepuutuva normiga. (p 15) Norm on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtutäiturile kohustuslik kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest tuleneb üheselt KTS §-st 2521. KTS § 2521 põhiseadusele mittevastavuse korral tühistab kohus kohtutäituri lisatasu määramise otsuse, järelikult on KTS § 2521 asjassepuutuv. (p 16)


KTS § 2521 alusel täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu kujutab endast põhiseaduse § 32 lõikega 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kuna kohtutäituri lisatasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuulub selline omandiõiguse riive samaaegselt ka PS § 113 kaitsealasse ning peab vastama sellest sättest tulenevatele nõuetele. (p 22) Nii PS §-st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Seega ei või seda laadi omandi kitsendusi ette näha seadusest alamalseisva aktiga, milline nõue on täidetud. (p 23)

Nii PS § 32 lõige 2 kui ka § 113 nõuavad, et omandiõiguse piirang oleks proportsionaalne, s.t sobiv, vajalik ja mõõdukas. ( p 25) Kuna kohtutäituri lisatasu on oma olemuselt sarnane riiklikule lõivule, peab selle määr olema kehtestatud kulupõhimõttest lähtudes. Seadusandja on kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest kehtestanud kindlas määras, s.o 0,5% arestitava kinnisasja väärtusest. Järelikult ei võimalda kinnisasja arestimise eest ettenähtud kohtutäituri lisatasu regulatsioon mingil viisil kohtutäituri lisatasu määramisel arvestada konkreetse kinnisasja arestimise keerukust ega kinnisasja arestimisele kulutatud aega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud võlgniku omandiõiguse piirangu mõõdukus. (p 28)

3-4-1-5-05 PDF Riigikohus 13.06.2005

Määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil. (p 16) Kohalikul omavalitsusel ei ole põhimõtteliselt võimalik iseseisvalt määratleda universaalset minimaalset kaugust, mille puhul oleks lahjade alkohoolsete jookide reklaamimise seostamine RS § 13 lõike 1 punktides 2-4 nimetatud haridus-, tervishoiu- ja spordiasutustega välditud. Selliste objektide lähedal asuva piirkonna kindlaksmääramisel on kohalikul omavalitsusel ulatuslik kaalumis- ja otsustusõigus. Võimalik on sekkumine juhtumitel, kus lahja alkohoolse joogi reklaamipiirangute kehtestamisel on ilmselgelt väljutud seadusandja seatud eesmärgi - vältida nn heakskiitvat seost haridus-, tervishoiu- ja spordirajatiste ning lahja alkohoolse joogi reklaami vahel - piirest. (p 18) "Lähedal asuvat piirkonda" ei saa sisustada viisil, mis toob kaasa lahja alkohoolse joogi absoluutse reklaamikeelu mõnes kohalikus omavalitsuses. Niivõrd ulatuslikuks ettevõtlusvabaduse ning ärilise sõnavabaduse piiranguks pidanuks seaduses sisalduma selgesõnaline luba. (p 19)


RS § 13 lõikes 4 sisalduv volitusnorm annab kohalikule omavalitsusele õiguse määratleda piirkond, mida loetakse sama paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 nimetatud rajatiste lähedal asuvaks ning millele laieneb reklaami keeld. Punktides 2-4 märgitud keelupiirkonnas on juba seaduse alusel igal juhul alkohoolse joogi reklaam keelatud ja kohalik omavalitsus ei või seda keeldu kitsendada. Reklaamiseaduse § 13 lõige 4 annab kohalikule omavalitsusele õiguse sama paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 sätestatud keelu laiendamiseks piirkonnale, mis asub punktides 2-4 nimetatud rajatiste lähedal. Seega on kohalikul omavalitsusel võimalik laste- ja haridusasutuste osas reklaamikeeldu laiendada nende lähedal asuvale piirkonnale, tervishoiuasutuste osas nende lähedal asuvale piirkonnale ning sportimiseks ette nähtud hoonete ja rajatiste osas nende lähedal asuvale piirkonnale. (p 13) RS § 13 lõikes 4 sisalduvast volitusnormist ei tulene, et kohalik omavalitsus on kohustatud sama paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 sätestatud keelde laiendama ega pea keelu kohaldamisel tegema seda maksimaalses lubatud ulatuses. Tegutsedes volitusnormi alusel, tuleb kohalikul omavalitsusel otsustada nii keeldude laiendamise põhjendatuse kui ka määratlemata õigusmõiste "lähedal asuv piirkond" tähenduse üle. Õigusmõiste "lähedal asuv piirkond" sisustamisel seovad kohalikku omavalitsust määratlemata õigusmõistete sisustamise reeglid. Kui kohalik omavalitsus neid reegleid ei järgi, võib kohaliku omavalitsuse volikogu määrus olla põhiseadusevastane vaatamata seisukohale, et RS § 13 lõige 4 volitab kohalikku omavalitsust määratlema lahja alkohoolse joogi reklaami keelupiirkonnana RS § 13 lõike 1 punktides 2-4 nimetatud rajatiste lähedal asuva ala. (p 15)

Delegatsiooninormist tuleneva pädevuse rakendamisel peab kohalik omavalitsus silmas pidama erinevate huvide, väärtuste ja õiguste tasakaalustamise vajadust ning volitatud seadusandluse teostamisega põhiõigustele asetatud piirangute proportsionaalsust. (p 20) Tervishoiu-, sh alkoholipoliitika kujundamine kuulub olemuselt riiklike ülesannete hulka. Kuna riigi alkoholipoliitika on seotud põhiõiguste ja vabaduste kasutamisega, peaks alkoholipoliitika olema reguleeritud seaduse tasemel õigusaktiga (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 1996. a otsus asjas nr 3-4-1-3-96 - RT I 1997, 4, 28, VI). Soovinuks seadusandja jätta alkoholipoliitika kujundamine kohalikele omavalitsustele, volitanuks ta kohalikku omavalitsust määratlema lahja alkohoolse joogi reklaami keelupiirkonna. Seadusandja piirdus siiski kohaliku omavalitsuse volitamisega määratlema piirkond, mida võib lugeda haridus-, tervishoiu- ja spordirajatiste lähedal asuvaks. (p 21)

3-4-1-10-00 PDF Riigikohus 22.12.2000

Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tuleb mõnelt Riigikohtu kolleegiumilt, on Riigikohtu üldkogu pädev põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendama. (p 9) Kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse üksnes siis, kui vaidlustatud seadus oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (kohaldamisele kuuluv). Säte, mille põhiseaduslikkust põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. (p 10) Riigikohus ei pea piirduma vaidlustatud õigusakti põhiseaduslikkuse kontrollimisel üksnes nende põhiseaduse sätetega, millele taotluse esitaja viitas. (p 19) Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei tohi hinnata nende õigusaktide ja sätete põhiseaduslikkust, mille järelevalvet pole taotletud. (p 19)


Põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. (p 20)


Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud otsus ei oma tagasiulatuvat jõudu. (p 37)

3-4-1-1-99 PDF Riigikohus 17.03.1999

Põhiseaduse §-s 31 sätestatud õigust tegeleda ettevõtlusega võib seadusega piirata. Seadus ei pea kõiki neid piiranguid detailselt kirjeldama, küll aga peab seadus määratlema raamid, mille piires täitevvõim võib seaduse sätteid täpsustada. Seaduses sisalduv delegatsiooninorm lubab valitsusel täpsustada seadusega kehtestatud keelde ja piiranguid; valitsus ei tohi aga kehtestada seaduses ettenähtust ulatuslikumaid piiranguid. (p 14)


Viited tavalistele seadustele või täitevvõimule määrusandlusõiguse delegeerimine konstitutsioonilises seaduses ei ole lubatud küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad vastava konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. (p 9)


Põhiseaduse §-s 31 sätestatud õigust tegeleda ettevõtlusega võib seadusega piirata. Seadus ei pea kõiki neid piiranguid detailselt kirjeldama, küll aga peab seadus määratlema raamid, mille piires täitevvõim võib seaduse sätteid täpsustada. Seaduses sisalduv delegatsiooninorm lubab valitsusel täpsustada seadusega kehtestatud keelde ja piiranuid; valitsus ei tohi aga kehtestada seaduses ettenähtust ulatuslikumaid piiranguid. (p 14)

3-4-1-3-97 PDF Riigikohus 06.10.1997

Liikumisvabadust kui demokraatlikus ühiskonnas tunnustatud väärtust kaitseb põhiseaduse § 34. Õigust vabalt liikuda võib piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Seaduse all tuleb mõista seadust formaalses mõttes (Riigikogu akti tähenduses), mitte ükskõik millist õigusakti. Põhimõtteliselt võivad kohalikud omavalitsused otsustada liikumisvabaduse piirangute rakendamise üle, kuid seda vaid seaduses sisalduva volituse alusel. (p I)

III-4/1-9/94 PDF Riigikohus 07.12.1994

Ministri määruse regulatsioonil, millega nähti ette üksikisiku tulumaksu laekumine 48 protsendi ulatuses riigieelarvesse, ei olnud seaduslikku alust, kui tulumaksuseadus andis ministrile üksnes ülesande kehtestada seaduse rakendamise juhend.

Määrus, mis laiendab alusetult ja põhiseadusevastaselt tulumaksuseaduse toimet, ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 113 - tulumaksuseaduse toime laiendamine ei ole sama mis tulumaksu sätestamine.

III-4/1-8/94 PDF Riigikohus 02.11.1994

Kuna linnavalitsus kõrvaldas ise oma määruste vastuolu põhiseaduse §-ga 32, piirdub Riigikohus määruste põhiseadusevastasuse tunnistamisega.


III-4/1-7/94 PDF Riigikohus 02.11.1994

Parkimistõendita või selleks mitteettenähtud kohas pargitud auto ratta lukustamise lubamine kohaliku omavalitsuse territooriumil on üheaegselt nii omandiõiguse piiramine kui ka kohaliku elu küsimuse otsustamine. Omandi piiramine kohaliku omavalitsuse volikogu poolt eeldab aga seaduse delegatsiooni. Kohaliku omavalitsuse volikogu üldakt tuleb vormistada määrusena.


Kuna linnavolikogu tunnistas ise oma otsuse vaidlustatud osas kehtetuks, piirdub Riigikohus otsuse põhiseadusevastasuse tunnistamisega.


Parkimistõendita või selleks mitteettenähtud kohas pargitud auto ratta lukustamise lubamine kohaliku omavalitsuse territooriumil on üheaegselt nii omandiõiguse piiramine kui ka kohaliku elu küsimuse otsustamine. Omandi piiramine kohaliku omavalitsuse volikogu poolt eeldab aga seaduse delegatsiooni.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json