1-25-4382/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.04.2026 |
|
Väljaspool kodu osutatavale üldhooldusteenusele kehtestatud nõuded aitavad tagada nõutava kvaliteediga hooldusteenuse osutamist, kuid on samal ajal suunatud ka sellele, et vältida võimalikke rikkumisi, sh klientide väärkohtlemise juhtumeid. (p 33)
Alates 1. novembrist 2023 kehtiva KarS § 14 järgi ei ole asjakohaste faktide tuvastamise korral välistatud, et juriidiline isik võib pärast nimetatud kuupäeva toime pandud tegude eest vastutada KarS § 14 lg 1 p 2 alusel, kui tema töötaja paneb kuriteo toime juriidilise isiku õiguslikke kohustusi rikkudes, tehes seda juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Lisaks võimaldab KarS § 14 lg 2 võtta juriidilise isiku vastutusele ka siis, kui KarS § 14 lg-s 1 nimetatud organ või isik jääb tegevusetuks ning viimaste garandiseisundit ei tuvastata. Seega võib juriidiline isik vastutada ka siis, kui ta ei ole oma tööd nõuetekohaselt korraldanud või võtnud vaevaks võimalike rikkumiste kahtlustega tegeleda, isegi kui ükski KarS § 14 lg 1 p-s 1 nimetatud füüsiline isik ise süütegu toime ei pane. Juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuseni võib viia ka mitme inimese käitumine kogumis, mis tähendab, et tuvastama ei pea alati vaid üht konkreetset isikut, kellele organisatsioonilisi puudusi ette heita. Puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu juriidilise isiku vastutuse tuvastamiseks piisab, kui juriidilisel isikul on tahtlus organisatsioonilise puuduse suhtes, st tema tahtlus ei pea hõlmama nende puuduste tõttu toime pandud kuritegu. (p 31)
KarS § 14 lg-s 1 sätestatud eeldust „õiguslikke kohustusi rikkudes“ tuleb mõista seadusega juriidilisele isikule pandud nõuete rikkumisena. Puudulikku töökorraldust või järelevalvet saab sisustada nii valdkonnaspetsiifiliste nõuete ja standardite kui ka näiteks korraliku ettevõtja hoolsuskohustusega. Puuduliku järelevalvena on käsitatav seegi, kui juriidiline isik teab tema huvides toimepandavatest õigusrikkumistest, kuid ei ürita neid ära hoida. (p 32)
RKKKm nr 1-21-1591/11, p-d 10–14. (p-d 11-12)
KarS § 141 kaitseb selle inimese, kellega tema tahte vastaselt suguühtesse astutakse, seksuaalset enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust ning lisaks ka tema füüsilist ja vaimset tervist. (p 11)
Kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas ei ole olukorrad, kus kaebus esitatakse kellegi teise õiguste kaitseks. (p 14)
Uurimisasutus ja prokuratuur peavad toimetama kuriteo asjaolude ilmnedes kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või seaduslik alus kriminaalmenetlust lõpetada. Kriminaalmenetluse alustamise lävend on madal. Menetleja ei või eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning peab tõlgendama kuriteokahtlust kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Kuriteokaebust läbi vaadates ei anta teole lõplikku hinnangut, vaid võetakse seisukoht, kas kaebuses märgitu annab piisava aluse jaatada võimalike kuriteo asjaolude ilmnemise kahtlust. Seejuures rikub legaliteedipõhimõtet seegi, kui vaatamata põhjendatud kahtlusele, et kuriteo pani toime mitu eri isikut, toimetatakse kriminaalmenetlust nendest vaid ühe suhtes. Kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel tuleb menetlejal lähtuda esmajoones kuriteoteates kirjeldatud asjaoludest, eeldades üldjuhul nende õigsust. Selle kontrollimine, kas väidetava kuriteo kohta leidub ka tõendeid, on kriminaalmenetluse ülesanne. Viidet tõendusteabe puudulikkusele ei saa kasutada ettekäändena jätta legaliteedipõhimõte järgimata. Kuigi menetlejal on õigus nõuda kuriteoteate esitajalt kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks täiendavaid andmeid, ei tohi panna kuriteo tõendamise kohustust kuriteoteate esitajale. Seega ei saa kriminaalmenetluse alustamata jätmist põhjendada sellega, et kaebaja pole esitanud tõendeid. Kelleltki muult peale kuriteoteate esitaja seadus kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks andmete küsimist ette ei näe. See tähendab, et kui kuriteoteate asjaolude täpsustamiseks on vaja kedagi küsitleda, tuleb alustada kriminaalmenetlust ja see inimene üle kuulata. Tunnistajate ja kahtlustatavate ülekuulamise asendamine mitteformaalsete vestluste ja seletustega ei ole kohane praktika. (p-d 18-19, 26)
Hooldekodu vanuritest kliendid on eriti haavatavad ega pruugi olla võimelised juhtima tähelepanu võimalikele vajakajäämistele hooldusteenuse kvaliteedis. Haavatavatel ohvritel on õigus tõhusale kaitsele, mis tähendab muu hulgas riigi kõrgendatud kohustust korraldada (seksuaal)kuritegude puhul efektiivne uurimine ja kriminaalmenetlus. Lisaks tuleb arvestada, et sellised kannatanud ei tarvitse east ja tervisest tulenevalt menetluse lõpuni elada ega saa oma õigusi kasutada. Ometi on sedalaadi kuritegude uurimine vajalik teiste potentsiaalsete ohvrite kaitseks. Järelikult tuleb kahtlusi eakate hooldekodu klientide seksuaalse väärkohtlemise kohta uurida iseäranis põhjalikult. (p 20)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel peab kõrgemalseisev prokurör hindama omal algatusel ja olenemata kaebajate kaebeõigusest kriminaalmenetluse alustamata jätmise seaduslikkust. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on materiaalõiguslikel kaalutlustel põhjendatud siis, kui kuriteoteates kirjeldatud tegu ei vastaks isegi selle tõendatuse korral ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p 29)
|
| 5-26-3/6
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
31.03.2026 |
|
PSJKS §-st 17 tuleneb, et Riigikogu liige, asendusliige või fraktsioon, kes leiab, et RKKTS § 13 lg 2 p-s 2, 21, 3 või 4 või Riigikogu liikme staatuse seaduse §-s 13 või 14 nimetatud Riigikogu juhatuse otsusega on rikutud tema õigusi, võib esitada Riigikohtule taotluse tühistada Riigikogu juhatuse otsus. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et PSJKS § 17 näeb ette kinnise loetelu Riigikogu juhatuse otsustest, mida saab Riigikogu liige siseõigussuhtes vaidlustada (viimati RKPJKm nr 5-24-12/2, p 12; RKPJKm nr 5-23-41/5, p 28). PSJKS §-st 17 ei tulene Riigikogu liikmele õigust vaidlustada Riigikogu juhatuse otsuseid, mis puudutavad täiskogu töönädala päevakorda (RKKTS § 53 lg 2 esimene lause). (p 13)
Isegi kui tõlgendada kaebust selliselt, et see on tegelikult esitatud täiskogu otsuse peale, oleks kaebus lubamatu. PSJKS § 16 tagab kohtuliku kaitse Riigikogu liikmele ka siseõigussuhtes, kui Riigikogu täiskogu otsus, sh päevakorra kinnitamise otsus võib riivata Riigikogu liikme õigusi, mis on käsitatavad parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osadena (RKPJKo nr 5-21-32/8, p-d 32 ja 34, viidatud 5-24-12/2, p 11). (p-d 15 ja 16)
Umbusaldusavaldus on parlamentaarse demokraatia oluline instrument. Seetõttu võib küsimus, kas umbusalusavalduse arutelu pannakse piisavalt kiiresti täiskogu istungi päevakorda, mõjutada vähemalt umbusalduse algataja mandaadi tuuma. Sellist kaalukat tähendust ei ole aga küsimusel, mitmenda päevakorrapunktina umbusaldusavaldust mingil päeval arutatakse (vrd PS § 97 lg 3). (p 17)
Kaebust ei saa pidada lubatavaks ka osas, mis puudutab eelnõu 745 OE. Sellega sooviti teha Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja seaduseelnõu. Kolleegiumi hinnangul ei vaja PS § 103 lg-s 2 nimetatud otsuste päevakorda võtmise asjus õiguskaitset Riigikogu liige, kes ei osalenud sellise otsuse eelnõu algatamisel. Seaduseelnõu on võimalik algatada igal Riigikogu liikmel endal (PS § 103 lg 1 p 1). (p 18)
|
| 5-25-79/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
23.03.2026 |
|
Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos. Nii nagu erinevast soost inimesed, võivad samast soost püsivas kooselus elavad inimesed moodustada perekonna perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest. Eestis peetakse ka seaduse järgi perekonnaks nii eri kui ka samast soost inimeste kooselusid. (p 44)
Perekonnapõhiõigus kehtib ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lg 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Välismaalase õigus elada Eestis võib tuleneda seaduse alusel välja antud elamisloast. Pagulasele antakse elamisluba kolmeks aastaks (VRKS § 37 ja § 38 lg 1). Ilma elamisloata ei saa pagulase välismaalasest elukaaslane Eestisse elama asuda, kuid elamisluba antakse vaid VRKS § 7 lg 2 p-des 1 ja 11 nimetatud elukaaslasele (VRKS § 46). Seega takistab see, kui kaebaja faktilist püsielukaaslast ei peeta tema perekonnaliikmeks hoolimata sellest, et neil ei olnud õiguslikult võimalik kooselu päritoluriigis seadustada, perekonnal Eestis koos elada ning riivab tema perekonnapõhiõigust. (p 45)
PS § 26 teise lause kohaselt võib sekkuda perekonnaellu tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 27 lg 1 tagab perekonnaelu kaitse ilma seadusereservatsioonita. See ei tähenda siiski, et nimetatud õigust ei võiks piirata. Kui piiramise tingimusi ei ole põhiõigussättes loetletud, saab arvestada põhiõiguse piiramise õigustusena teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. VRKS-i vaidlustatud regulatsioonil on põhiseaduse preambulit teeniv eesmärk. VRKS § 7 lg-ga 2 teeb riik sisserändekontrolli ehk järelevalvet selle üle, keda, kas ja mis tingimustel riiki lubada, ning tagab selliselt sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimise. (p-d 47 ja 49)
Eesmärgi saavutamiseks on vaidlusalune piirang sobiv, kuid see ei ole vajalik, kuna eesmärki on võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivavate vahenditega. VRKS-i kehtiv regulatsioon võimaldab kontrollida pagulase elukaaslase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist ning näeb ette alused, mille esinemisel ei anna riik perekonnaliikmele taasühinemiseks elamisluba (VRKS § 46 lg 8 p-d 1–3 viitega VRKS § 22 lg-tele 1 ja 3). Vaidlustatud regulatsiooni ei muuda PS § 11 tähenduses vajalikuks see, et juhtumipõhine läbivaatamine ei ole nii tõhus kui üldine keelav tingimus. Ka kehtiva õiguse kohaselt hinnatakse iga elamisloa taotleja ohtlikkust juhtumipõhiselt ning kui isik on ohtlik, tuleb jätta talle elamisluba andmata (VRKS § 46 lg 8 p-d 1–3). Samuti tuleb alati kontrollida seda, kas abielu ja registreeritud kooselu on tegelikud. Halduskoormust leevendab see, et püsisuhte tõendamise koormis on taotlejal. Täielik ilma eranditeta keeld käsitada pagulase faktilist kooselukaaslast perekonnaliikmena ei ole vajalik, kuna eesmärk tagada kontroll sisserände üle ning sisemise rahu kaitse ja eesti rahvuse säilimine on saavutatav põhiõigusi vähem piiravalt moel. (p-d 50–53)
Arvestades, et ühelt poolt on kaalul intensiivne sekkumine pagulase perekonnapõhiõigusesse ning teiselt poolt muude sätete alusel hallatav risk avalikule korrale ja julgeolekule, ei oleks VRKS-i vaidlusalune regulatsioon ka kitsamas mõttes proportsionaalne ehk mõõdukas. (p 54)
Direktiivi 2003/86 kohaselt on tegemist liikmesriigi pädevusse kuuluva küsimusega ning Eesti riigil on diskretsioon püsisuhtes oleva elukaaslasega taasühinemist lubada. Seega tuleb hinnata sellise õiguse puudumise vastavust põhiseadusele, võttes arvesse ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK), nii nagu seda omakorda sisustab Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). (p 39)
Kuigi Euroopa Liidu õigusest ei tulene kohustust tunnustada perekonnaliikmena kooselukaaslast, toetab direktiivi 2003/86 põhjenduspunkt 8 pagulastele teiste välismaalastega võrreldes soodsamate perekonnaga taasühinemise tingimuste kehtestamist, arvestades põhjusi, mille tõttu nad on sunnitud oma riigist põgenema ja mis takistas neid seal normaalset pereelu elamast. Perekonnaga taasühinemise võimaluste laiendamist toetab ka direktiivi 2003/86 põhjenduspunkt 2, milles viidatakse rahvusvahelisele õigusele ning EIÕK art-le 8. EIK on leidnud, et rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil valitseb üksmeel vajaduses, et perekonna taasühinemise kord oleks pagulastele soodsam kui teistele välismaalastele (EIKo 04.07.2023, B. F. jt vs. Šveits, 13258/18 jt, 2023, p 90, viitega EIKo (SK) 09.07.2021, M. A. vs. Taani, 6697/18, p 138, 153). (p 54)
|
| 5-26-4/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
19.02.2026 |
|
PSJKS § 37 lg 1 sätestab, et kaebuse saab esitada erakond, valimisliit või isik. Arvestades vaatlejate olulist rolli valimiste õiguspärasuse tagamisel (vt nt RKÜKo nr 5-25-7/29, p 32) on valimiskaebuse esitamise õigus ka vaatlejaid koondaval mittetulundusühingul (vt nt RKPJKo nr 5-25-21/2, p-d 11 ja 12). (p 7)
Kolleegiumi varasema praktika kohaselt ei pea valimiskaebemenetluses (PSJKS 6. ptk) vaidlustatavast toimingust ega otsusest sõltuma välja kuulutatud valimiste hääletamis- ega valimistulemuste legitiimsus (RKPJKo nr 5-25-3/5, p 13). Oluline on, et alus vaidlustatava valimiskomisjoni ja valimiste korraldaja otsuse või toimingu tegemiseks tuleneb valimisseadustest või rahvahääletuse seadusest (samas). (p 8)
Valimiskaebemenetlus on loodud demokraatlikus riigikorras erilist kaalu omavate küsimuste kiireloomuliseks lahendamiseks, mistõttu allub see esimese ja viimase astmena riigi kõrgeimale kohtule (vt ka viidatud RKPJKo nr 5-25-3/5, p 13). (p 9)
|
| 5-25-26/18
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
27.01.2026 |
|
Maakohus ei ole järginud lahendi põhjendamise kohustust. Maakohus jättis PankrS § 1003 lg 4 p 1 kohaldamata, selgitades seda asjaoluga, et tal ei ole tulenevalt ringkonnakohtu suunistest EL-i õiguse tõlgendamisel omapoolset kaalutlusruumi (TsMS § 658 lg 2 ja § 659). Asjassepuutuv pankrotiseaduse säte välistab võimaluse jätta kohtulahendiga rahuldatud nõuded tunnustamata. Samal ajal kahjustab ringkonnakohtu juhis PankrS § 1003 lg 4 p 1 kohaldamata jätmiseks tarbijakrediidisuhetes õiguskindlust ülemäära. Vaidlusalusele õigussuhtele kohalduva seaduse sätte kohaldamata jätmist saab õigustada ainult vastuolu põhiseadusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu põhjendused PankrS § 100³ lg 4 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel selged ega kooskõlas Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (RKÜKo 15.03.2022, 5-19-29/38, p-d 39, 41–47). Vastuolu EL-i õigusega annab iseseisva aluse Eesti õigustloova akti kohaldamata jätmiseks. Selleks ei pea esinema samaaegset vastuolu põhiseadusega. (p-d 22 ja 23)
Maakohtu pädevus eelotsuse küsimiseks ei olnud piiratud (vt RKHKm nr 3-3-1-2-13, p 13, ja 5-19-29/38, p 46; samuti EKo 16.01.1974, 166-73: Rheinmühlen Düsseldorf vs. Einfuhr- und Vorratsstelle für Getreide und Futtermittel; EKo 02.03.2021, C-824/18: A.B. jt, p-d 93–95; EKo 03.07.2025, C-646/23: Lita ja C-661/23: Jeszek, p 83 koos viidetega varasemale kohtupraktikale). Kui maakohus kahtles ringkonnakohtu poolt EL õigusnormidele antud tõlgenduses, näiteks selles, kas PankrS § 1003 lg 4 p 1 kohaldamata jätmisega rikutakse res judicata põhimõtet (nt EKo (suurkoda) 24.10.2018, C-234/17: XC jt, p 52 koos viidetega kohtupraktikale), oleks ta pidanud küsima EK-lt eelotsust. Maakohtu lahendist ei nähtu ega ole ka võimalik tuletada põhjendusi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. (p 24)
|
| 5-26-1/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
15.01.2026 |
|
RKVS § 486 lg 8 teise lause kohaselt võib anonüümitud logisid kasutada teaduslikul otstarbel. Seaduses sätestatud piirangu eesmärk on välistada olukorrad, kus anonüümitud logisid kasutatakse pahatahtlikel eesmärkel, eeskätt sooviga viia anonüümitud logid isikustatud kujule ning rikkuda seeläbi põhiseaduses (PS) sätestatud valimiste salajasuse põhimõtet (PS § 60 lg 1 viimane lause ja § 156 lg 1 viimane lause). Kuigi praegusel juhul ei ole alust kahelda logide anonüümimise nõuetekohasuses, ei ole täielikult välistatud, et anonüümitud logide andmetest saab muude isikuandmete abil teha valijate kohta järeldusi. RKVS § 486 lg 8 teisest lausest tulenevat piirangut õigustab vajadus vältida ohtu, et muudest allikatest pärinevate isikuandmete kasutamisega on võimalik osa anonüümitud logides sisalduvatest andmetest isikustada. (p 13)
Kohustus tõendada anonüümitud logide teaduslikul otstarbel kasutamist lasub taotluse esitajal. Teadusliku otstarbe tõendamine eeldab, et taotleja näitab ära konkreetse teadusprojekti, mille raames tal on tarvis anonüümitud logidest saadavat teavet kasutada. RVT-l peab olema võimalik veenduda, et teadusprojekt on tegelik, mistõttu peab taotlusest ja tõenditest nähtuma vähemalt teadusprojekti konkreetselt sõnastatud teema, kavandatud eesmärk, uurimisküsimused ja metoodika. (p 14)
Anonüümitud logide kasutamine peab olema valimiste salajasuse põhimõtte kaitsmiseks erandlik ning seda võimalust ei saa käsitada vaatlejaõiguse olemusliku osana. (p 13)
|
| 1-25-1140/10
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2025 |
|
Kriminaalmenetlus teenib avalikku huvi teha kindlaks kuriteod ja nende toimepanijad ning karistada viimati nimetatuid. Nii täidab riik põhiseadusest tulenevat kaitsekohustust kannatanute ees, kaitseb laiemas mõttes avalikku korda ja kindlustab õigusriigi toimimise. Need kaalukad hüved õigustavad kahtlustatava ja süüdistatava põhiõiguste riiveid, aga mitte piiramatult. Kahtlustataval ja süüdistataval on kriminaalmenetluses teatud mõistlik talumiskohustus (vt ka RKKKm nr 4-21-222/20, p 29), kuid see ei tähenda, et riik võiks jätta menetluse ebaõnnestumise riski põhiosas selle isiku kanda, kelle suhtes menetlust toimetati. Kriminaalmenetlus teenib ühiskonna kui terviku huve. Järelikult peab ühiskond selle menetluse nurjumise riisikot samuti solidaarselt kandma – vähemalt niivõrd, kuivõrd seda ei tinginud kahtlustatav või süüdistatav ise. Märgitu tähendab ennekõike seda, et kriminaalmenetluse lõpetamise või õigeksmõistmise korral tuleb riigil maksta kahtlustatavale või süüdistatavale õiglane hüvitis, mis on vastavuses nende kadudega, mille menetlus isikule kaasa tõi. (p 17)
Isik võib nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras (SKHS § 4). Kahju hüvitatakse kahju kandnud isiku kirjaliku taotluse alusel (SKHS § 12 ls 1). SKHS ega ükski teine seadus ei näe ette nõude üldist aegumistähtaega, millele kaebuses viidatakse. Üldreeglina tuleb kohtumenetlusse jõudnud asjas esitada kahju hüvitamise taotlus maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist (SKHS § 18 lg 1). (p 20)
SKHS § 21 lg-d 1 ja 4 võimaldavad esitada hüvitistaotluse tagantjärele ringkonnakohtule või prokuratuurile ainult siis, kui taotlus jäeti varem esitamata mõjuval põhjusel. Seega on kahju hüvitamise taotluse lahendamine seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel ajal. Isikul tuleb üldjuhul arvestada juba ette võimalusega, et maakohus võib teha tema suhtes sellise otsustuse, mis annab talle aluse nõuda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Ainult erandlikel juhtudel saab kahju hüvitamist taotleda pärast kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Kui taotlust kahju hüvitamiseks pole esitatud õigel ajal ning ei ole ka mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks, tuleb see taotlus jätta läbi vaatamata (SKHS § 13 lg 2 ls 2). (RKKKm nr 1-20-2611/12, p 14) (p 21)
Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (vt RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 95 koos edasiste viidetega). (p 26)
PS § 15 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selliselt tagab kohtupõhiõigus muu hulgas õigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele (PS § 25). (p 30)
Menetlusõiguse normidega kohtusse pöördumise õiguse kitsendamine, sh kaebetähtaegade sätestamine, riivab PS § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust. Selle põhiõiguse riivamine on põhiseadusega kooskõlas, kui riivet õigustab muu põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitsmise vajadus ning riive on oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne abinõu. (RKPJKm nr 5-17-10/10, p 57) SKHS-is taotluse esitamise korra ja tähtaegade kehtestamine on põhjendatav menetlusökonoomia, aga ka õiguskindluse tagamisega. Mõlema nimetatud põhiseadusliku väärtuse kaitsmine on kohtusse pöördumise õiguse piiramise eesmärgina legitiimne (vt RKPJKo nr 3-4-1-20-13, p 56; RKPJKm nr 5-17-10/10, p 58). Kolleegium peab SKHS § 18 lg-s 1 ja § 21 lg-s 4 sätestatud piiranguid nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks. Seejuures vähendab piirangutest lähtuva põhiõiguste riive intensiivsust võimalus taotleda mõjuval põhjusel mööda lastud taotluse või kaebuse esitamise tähtaja ennistamist (SKHS § 13 lg 2). (p 31)
Maakohtu poolt SKHS-i alusel esitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamine ei ole samastatav iseenda töö sellise hindamisena, mille puhul esineks ilmselge kohtuniku ebaobjektiivsuse oht. Kohtul tuleb kohtuotsust langetades lahendada avar ring küsimusi, mis on otseselt või kaudselt seotud tema enda tehtud otsustustega varasemas menetluses. SKHS-i alusel esitatud nõude lahendamine ei eristu siin muudest küsimustest, mille otsustamine on antud kohtuasja arutava kohtuniku pädevusse (KrMS § 306 lg 1). See seadusandja valik on kooskõlas üldise arusaamaga, et kui kohus, kes kohaldas menetluse tagamiseks põhiõigusi piiravaid vahendeid, langetab samas kohtuasjas hiljem ka otsuse, siis pole see eelduslikult vastuolus õiglase kohtupidamise põhimõttega. Oleks mõeldamatu kahtlustada, et kohus, kes on hoidnud süüdistatavat vahi all, mõistab talle eelduslikult – vahistamise tagantjärele õigustamiseks – karistuseks vangistuse, või kohus, kes on arestinud kohtumenetluse ajaks konfiskeerimise tagamiseks vara, otsustab konfiskeerimise kasuks seetõttu, et soovib varjata sellega aresti põhjendamatust. Selline arusaam tugineks eelhoiakul, et kohtunikud üritavad varjata oma vigu seadusevastaste otsustega ning Eesti kohtud ei tegutse seaduspäraselt, professionaalselt ja ausalt. See eelhoiak on põhjendamatu ning seda ei toeta seadus ega kohtupraktika. (p 32)
Juhindudes KrMS § 2 p-st 4, leiab kolleegium, et kui maakohtunikul peaks erandjuhul siiski tekkima põhjendatud alus arvata, et ta ei saa olla süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbivaatamisel KrMS § 49 lg 6 mõttes erapooletu, võib ta jätta selle taotluse läbi vaatamata. Niisugusel juhul on hüvitise taotlejal SKHS § 21 lg-s 1 märgitud mõjuv põhjus esitada taotlus hiljem ringkonnakohtule. (p 33)
|
| 5-25-68/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
19.11.2025 |
|
Riigikohtu seisukoht elektrooniliste häälte ülelugemise kohta analoogselt hääletamissedelite ülelugemisega (RKPJKo 5-17-38/2, p 38) pole pärast KOVVS § 542 lg 91 kehtestamist enam asjakohane, sest seadusandja on seaduse lünga kõrvaldanud. KOVVS § 542 lg-s 91 reguleeritud toimingu ehk elektroonilise hääletamise süsteemi andmete tervikluse kontrolli kordamiseks (st häälte kolmandat korda lugemiseks) võiks olla alust siis, kui toiming viidi läbi õigusvastaselt, kuid seda õiguspäraselt korrates saaks kõrvaldada kahtluse elektrooniliste häälte lugemise tulemuse õigsuses või kinnitada, et elektroonilise hääletamise süsteemi andmed ei ole terviklikud. (p 7)
Valimiskaebuste esitamise tähtajad ei riku kaebaja õigusi, kui ta on tähtaegselt nõuetekohase kaebuse esitanud ja ta on saanud tutvuda asjakohase tõendiga VVK menetluse ajal. (p 10)
|
| 5-25-71/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
17.11.2025 |
|
VVK otsuse kuupäevas novembri asemel oktoobri märkimine on ilmselge ebatäpsus HMS § 59 esimese lause tähenduses, mis ei mõjutanud haldusakti sisu. HMS seletuskirja (456 SE, Riigikogu IX koosseis) kohaselt võidakse ilmseid ebatäpsusi parandada igal ajal analoogselt tsiviilkohtumenetluses ette nähtud võimalusele. Tsiviilkohtumenetluse kohta on õiguskirjanduses selgitatud, et kohtulahendi edasikaebetähtaegu ei mõjuta see, kui kohus on parandanud lahendis kirja- ja arvutusvigu ning ilmseid ebatäpsusi (Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne II, § 447 p 3.3.5.1). Ilmse ebatäpsuse parandamise kirja kaebajale edastamisega täitis VVK ka HMS § 59 teises lauses sätestatud kohustuse teha haldusakti parandamine haldusakti adressaadile teatavaks. (p 5)
Otsuse saatmine pärast tööpäeva lõppu ei mõjuta tähtaja arvutamise algust. HMS § 33 lg 1 kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel haldusmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätetest. TsMS § 62 lg 1 näeb ette, et menetlustähtaegade arvutamisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg 1 järgi algab tähtaeg järgmisel kalendripäeval (kui seadus ei sätesta teisiti) ega sisalda erandit selle kohta, et see oleks seotud tööpäeva lõpuga. Kooskõlas TsMS § 62 lg-ga 2 võib menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Erand on sätestatud vaid menetlustoimingute kohta, mida tuleb teha kohtu ruumides. (p 6)
Kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Ilmselge ebatäpsuse parandamine või otsuse saatmine pärast tööpäeva lõppu ei mõjuta kaebetähtaega. Asjaolu, et VVK saatis otsuse elektronposti aadressile, millelt kaebaja oli kaebused VVK-le esitanud, mitte kaebuste päises märgitud elektronposti aadressile, ei õigusta tähtaja ennistamist. Kaebaja on ka varem kasutanud VVK-ga suhtlemiseks mõlemat elektronposti aadressi ning praegusel juhul ei olnud üheselt mõistetav kaebaja tahe saada vastus vaid kaebuste päises märgitud elektronposti aadressile. (p 7)
|
| 5-25-63/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.11.2025 |
|
Valimiste korraldaja hilisemat toimingut ei pruugi olla võimalik vaidlustada põhjusel, et varasem toiming oli kaebaja hinnangul õigusvastane (vt ka RKPJKo nr 5-23-20/5, p 58). VVK leidis praegusel juhul siiski ekslikult, et kaebus esitati mittetähtaegselt. Kaebuse nõude objektiks oli VVK 13. oktoobri, mitte 30. septembri 2025. a toiming. (p 7)
Kaebused 30. septembri 2025 toimingute kohta, mille tõttu kaebaja pidas elektroonilise hääletamise avamist õigusvastaseks, on Riigikohtu poolt juba lahendatud. Riigikohus leidis, et elektroonilise hääletamise käsiraamatu nõuete rikkumine ei toonud praegusel juhul kaasa tegelikku ohtu valimiste salajasusele (RKPJKo nr 5-25-57/7, p-d 18–20). Mingeid muid põhjendusi selle kohta, miks 13. oktoobril 2025 ei oleks võinud elektroonilist hääletamist avada, kaebaja ei esitanud (KOVVS § 65 lg 3 ja lg 1 p 5, vt ka RKPJKo nr 5-25-41/3, p 11). (p 7)
|
| 5-25-57/7
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.11.2025 |
|
Kui isik esitab enda õiguste rikkumise kõrvaldamiseks RVT-le nõuetekohase avalduse puuduste kohta valimise korralduses, hakkab sama rikkumise kohta VVK-le kaebuse esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil RVT on avalduse lahendanud. Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus isik peab selleks, et tagada enda õiguste kaitse, esitama kaebuse VVK-le, teadmata, kas RVT puuduse tema avalduse alusel kõrvaldab. KOVVS § 66 lg 1 p 2 kohaselt esitatakse kaebus VVK-le kolme päeva jooksul arvates KOVVS §-s 62 sätestatud avalduse läbivaatamisest. (p 15)
KOVVS § 62 kohaselt võib isik, kes leiab, et valimiste korraldaja on rikkunud tema õigusi või rikkunud seadust muul viisil, esitada avalduse puuduse kohta valimiste korralduses. Seega võib avalduse esitada nii enda subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka avalikes huvides. (p 16)
KOVVS § 532 ja RKVS § 482 lg 4 p 1 kohaselt kinnitab RVT elektroonilise hääletamise süsteemi infoturbe poliitika, elektroonilise hääletamise protokollistiku ning elektroonilise hääletamise süsteemi tehnilised juhendid. Nimetatud sätte alusel kehtestas RVT 26. septembril 2025. a korraldusega nr 12 IVXV elektroonilise hääletamise käsiraamatu versiooni 0.9. See on valimiste korraldajatele, sh RVT-le, siduv (RKVS § 15 lg 2 p 2). Käsiraamatust tuleneb, et häälte avamise võtme osakud säilitatakse kiipkaartidel, mis iga kasutamise järel pitseeritakse turvakleebisega (lk 7). (p 18)
Võtmete pitseerimise nõuete rikkumine ei tähenda automaatselt, et rikutud oleks valimiste salajasuse põhimõtet. Praegusel juhul ei toonud nende nõuete rikkumine kaasa tegelikku ohtu valimiste salajasusele. (p 20)
Kolleegium vaatab Riigikohtule esitatud kaebuse läbi üksnes ulatuses, milles vaidlustatakse VVK otsust (RKPJKo nr 5-23-10/5, p 31). (p 22)
|
| 5-25-60/5
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
05.11.2025 |
|
VVK otsuse vaidlustamise õigus on vaid samal isikul, kes on esitanud VVK-le kaebuse valimiste korraldaja toimingu peale ehk kelle kaebust VVK kõnealuse otsusega lahendas (RKPJKm nr 5-23-14/2, p 6). (p 7)
Kaebust RVT e-valimistega seotud toimingu peale põhjendati kaebuses vaid sellega, et valimiste korraldaja ei ole vajaliku hoolsuskohustusega täitnud elektroonilise hääletuse läbi viimise nõudeid (RKVS § 482). KOVVS § 18 lg 1 p 1 kohaselt on üks valimiste korraldajaid RVT. RVT kohustused on nähtud ette RKVS § 482 lg-s 4. Kaebaja ei selgitanud, millise toiminguga ja kuidas rikkus RVT tema subjektiivseid õigusi (KOVVS § 64 ja § 65 lg 1 p-d 3 ja 4, vt ka RKPJKo nr 5-25-41/3, p 11; RKPJKm nr 5-25-34/9, p 12). (p 10)
VVK leidis õigesti, et kuna kaebuses vaidlustati 30. septembri 2025. a proovihääletamise käigus tehtud toimingud, tulnuks kaebus esitada hiljemalt 3. oktoobril 2025 (KOVVS § 66 lg 1 p 1). Kaebus selle peale, et VVK tunnistas 9. oktoobri 2025. a otsusega nr 63 kehtetuks enda varasemad otsused, oleks tulnud esitada VVK kaudu Riigikohtule kolme päeva jooksul VVK otsuse teatavakstegemisest arvates (KOVVS § 661 lg 3, PSJKS § 38 lg 1). Riigikohus on selgitanud, et kui prooviläbimise tulemuste kinnitamisest nähtub, et elektroonilise hääletamise süsteem toimib, tuleb RVT-l elektroonilist hääletamist võimaldada. Kui isik leiab, et proovihääletamise järel tekkinud konkreetsetest asjaoludest tuleneb siiski ülemäärane oht, et elektroonilise hääletamise õiguspärane korraldamine ei ole võimalik, ja seetõttu rikutaks elektroonilise hääletamise lubamisega isiku hääle- või kandideerimisõigust, on tal võimalik vaidlustada ka sellist VVK tegevust (RKPJKm nr 5-25-34/9, p-d 8, 9, 12 ja 13 koos viidetega varasemale kohtupraktikale). Kui isik leidis, et varem kehtinud tehnilisi tingimusi sisaldavate VVK otsuste kehtetuks tunnistamine on proovihääletamise järel tekkinud uueks asjaoluks, mis annab aluse vaidlustada elektroonilise hääletamise läbiviimist, tulnuks sellekohane kaebus esitada tähtaegselt pärast kehtetuks tunnistamise otsust. (p 9)
|
| 5-25-54/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
24.10.2025 |
|
Elektroonilise hääletamise tehnilised juhendid (dokumentatsioon) kinnitab RVT. Seadusest ei tulene tähtaega, millal dokumentatsioon tuleb kinnitada ja avaldada. Valimistoimingute vaadeldavuse tagamiseks peavad elektroonilist hääletamist puudutavad dokumendid olema vaatlejale kättesaadavad. Hääletamise usaldusväärsuse ja läbipaistvuse tagamiseks on oluline, et elektroonilise hääletamise asjakohane dokumentatsioon oleks kehtestatud aegsasti ja formaalselt korrektselt. Seega riivab vaatleja õigusi olukord, kus vaadeldava toimingu ajal ei ole asjakohased dokumendid vaatlejale kättesaadavad. (p 8)
Lähtekoodi avalikustamise eesmärk on mh anda võimalus hinnata selle vastavust tehnilises dokumentatsioonis esitatud nõuetele. Olukord, kus vaatlejal ei ole võimalik vastavust hinnata, riivab tema õigusi. (p 9)
Infosüsteemide audiitor on sõltumatu isik, kelle ülesandeks on kontrollida elektroonilisi toiminguid. Vaatleja on oma tegevuses passiivne ning tema staatus ei kattu infosüsteemide audiitori rolli ja õigustega. Infosüsteemide audiitor ei ole valimiste korraldaja (KOVVS § 18 lg 1), mistõttu ei kuulu auditeerimine KOVVS § 234 lg-s 1 sätestatud vaadeldavate tegevuste hulka. Seega ei saa audiitori hanget puudutavate dokumentide avaldamine ega auditeerimine riivata kaebaja seadusest tulenevaid vaatlejaõigusi. (p 10)
RVT avalikustab enne elektroonilise hääletamise algust valimiste veebilehel valijarakenduse ning veebilehe autentsuse ja tervikluse tagamiseks vajalikud andmed. Olukord, kus nimetatud andmeid seaduses sätestatud korras ei avaldata, riivab kaebaja vaatlejaõigusi, sest sellisel juhul ei ole elektroonilist hääletamist puudutavad dokumendid vaatlejale kättesaadavad. (p 11)
Elektroonilise hääletamise jaoks vajamineva riist- ja tarkvara haldamine on RVT ülesanne. RVT ülesanne on ka selle riist- ja tarkvara puutumatuse tagamine. Vaatleja tegevuse iseloom on passiivne ning tal ei ole lubatud osaleda valimiste korraldamisega seotud toimingutes. Asjaolu, et vaatlejal ei võimaldata ise kontrollida võtmete loomist, operatsioonisüsteemi päritolu või pahavara puudumist, ei riiva seega vaatleja seadusest tulenevaid õigusi. Samuti ei riiva vaatleja õigusi see, milliseid kontrolle teeb audiitor. (p 12)
Elektrooniliste häälte võtmete loomine ja proovihääletamine on avalikud ning vaatlejal on õigus neid toiminguid vaadelda. Vaatleja õigusi rikub see, kui vaatlemisele seatakse ebamõistlikke takistusi. Vaatlejad mängivad olulist rolli selles, et valimised toimuksid valimispõhimõtteid järgides ja oleksid lõppkokkuvõttes demokraatlikud. Kui vaatleja leiab, et valimistoiminguid ei ole korrakohaselt tehtud, saab ta valimiste korraldajat ja ka avalikkust sellest teavitada. Avalike valimistoimingute salvestamine ja võimalus salvestis avalikustada täidab sellises olukorras peaasjalikult tõenduslikku eesmärki. Kui vaatleja väidab, et elektrooniliste häälte võtmete loomine ja proovihääletamine ei ole olnud nõuetekohane, kuid tal puudub võimalus selle kohta asjakohaseid tõendeid esitada, võib see riivata vaatleja õigusi. (p 13)
Valimiste vaatlemine on olemuslikult passiivne, kuid vaatlejatel peab olema võimalus juhtida valimiste korraldaja tähelepanu puudustele valimiste korralduses. Vaatleja õigusi riivab olukord, kus avaldusi on võimalik esitada üksnes kirjalikult, kuid mitte suuliselt. (p 14)
|
| 5-25-34/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.10.2025 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) individuaalkaebuse esitamise õigust otsesõnu ette ei näe, kuid Riigikohus on oma pikaajalises praktikas seda võimalust tunnustanud. Individuaalkaebuse esitamine on lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on kaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte (alates RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 17; viimati RKPJKm nr 5-25-23/2, p 4). (p 5)
Kaebajatel on olnud võimalik muul viisil oma õigusi tõhusalt kaitsta. Isikul, kelle õigusi elektroonilise hääletamise korraldamisega rikutakse, on võimalik oma õigusi kaitsta teistsugusel viisil kui individuaalkaebuse esitamisega Riigikohtule. Juhul, kui isik leiab, et elektrooniline hääletamine ei ole kooskõlas põhiseaduses sätestatud valimispõhimõtetega, saab ta oma õigusi tõhusalt kaitsta valimiskaebemenetluses ja seda ka olukorras, kus valimiskaebuse Riigikohtusse esitamiseks tuleb läbida kohustuslik kohtueelne menetlus Vabariigi Valimiskomisjonis (VVK). (p 6)
Demokraatlikus õigusriigis peab igaühel olema õigus vaidlustada enda hääletamis- või kandideerimisõiguse rikkumist kohtus. Seega peab valimistel kasutatavate hääletamisviiside põhiseaduspärasus alluma kohtulikule kontrollile. Kui valimistel on võimalik hääletada viisil, mis on vastuolus ühetaolisuse või hääletamise salajasuse põhimõttega, võib hääletamistulemus olla põhiseadusvastane. Kui rikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt, tuleb hääletamistulemus hiljem tunnistada vähemalt osaliselt kehtetuks (vt PSJKS § 46 lg 2). (p 6)
Valimisseadustes ja PSJKS 6. peatükis ette nähtud valimiskaebemenetluses on võimalik vaidlustada muu hulgas valimiste korraldaja toimingut VVK-s või VVK otsust Riigikohtus. Valimiskaebuse lahendamisel on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil PS §-dest 15 ning 152 tulenevalt kohustus hinnata kohaldatava õiguse vastavust põhiseadusele (vt nt RKÜKo nr 3-4-1-7-08, p 21; RKPJKm nr 5-25-23/2, p 6). See tähendab, et kui valimisasja lahendaval kohtukoosseisul tekib kahtlus valimiste korraldaja vaidlustatava otsuse või toimingu aluseks oleva õigusakti põhiseaduspärasuses, uuendatakse menetlus PSJKS § 45 lg 1 alusel. (p 7)
|
| 5-25-4/14
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.10.2025 |
|
Ringkonnakohtul ei olnud õigust lugeda PHS § 637 lg-t 1 tervikuna asjassepuutuvaks, sest selles on tehtud viide ka PHS § 21 lg-le 5, mis ei ole kaebaja puhul asjassepuutuv. Sätte laiemalt asjassepuutuvaks lugemise õigus on Riigikohtul, kes on varem menetlusökonoomia põhjendusel laiendanud põhiseaduspärasuse kontrolli kogu sättele, näiteks selleks, et vältida õigusselgusetust ja sätte osalise kehtima jäämise tõttu tekkivaid uusi kohtuvaidlusi (RKÜKo nr 5-18-8/19, p 71 jj; RKÜKo nr 2-15-17249/49, p 63). PHS § 637 lg-t 1 on põhjust laiemalt käsitleda vaid siis, kui see on kaebajat puudutavas osas põhiseadusvastane (RKPJKo nr 5-21-3/11, p 30). (p 44)
Kaebajal ei olnud õiguspärast ootust, et seadusandja laiendab lasterikka pere toetuse osalist edasimaksmist kolmeliikmelisele perele, kus vanim laps ei saanud 1. jaanuari 2023. a seisuga enam lapsetoetust, sest oli 19-aastane ja omandanud keskhariduse. Isikul ei ole õiguspärast ootust saada mis tahes ajal tulevikus senisest soodsamatel tingimustel makstavat lasterikka pere toetust, kui ta ei vasta muudatuse jõustumise ajal enam lasterikka pere toetuse saamise eeldustele. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on sotsiaaltoetuste kohta märkinud, et kuigi õigustatud ootus vara saamiseks võib olla hõlmatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 1 art-ga 1 (vara kaitse), siis kui isik ei vasta seaduses toetuse saamiseks sätestatud tingimustele, ei ole tegemist sekkumisega konventsiooni protokolli nr 1 art-ga 1 kaitstud õigusesse (EIKo (suurkoda) 13.12.2016, Bélané Nagy vs. Ungari, 53080/13, p-d 74 ja 86; EIK vastuvõetamatuks tunnistamise otsus 10.04.2012, Richardson vs. Ühendkuningriik, 26252/08, p 17). (p 46)
Kellelgi ei saa olla õiguspärast ootust ka selle suhtes, et seadust muudetakse talle soodsal viisil (vt ka EIK (suurkoda) vastuvõetamatuks tunnistamise otsus 10.07.2002, Gratzinger ja Gratzingerova vs. Tšehhi Vabariik, 39794/98, p 73). (p 47)
PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida piiratakse siis, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse erinevalt. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb esmalt määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuvastada võrreldavad grupid (RKÜKo nr 3-22-246/31, p 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejärel tuleb näidata, kuidas riik võrdlusgruppi kuuluvaid isikuid ebavõrdselt kohtleb. PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 40), st kui kaebajat koheldakse halvemini kui võrdlusgruppi kuuluvaid inimesi (RKÜKo nr 3-22-246/31, p 36 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 50)
PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusreservatsiooniga, seega piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Võrdsuspõhiõiguse riive põhjus peab olema mõistlik ja asjakohane. Mõistlik ja asjakohane on põhjus juhul, kui see on kohases tasakaalus tekitatud erineva olukorra raskusega. Mida suurem on erineva kohtlemise mõju isikutele, seda kaalukamad peavad olema erineva kohtlemise põhjendused. Mida erinevamad on võrreldavad grupid, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (RKPJKo nr 5-24-26/18, p-d 63–64 ja seal viidatud kohtupraktika). Tunnistades seadusandja avarat otsustusruumi, on erinev kohtlemine meelevaldne siis, kui see on ilmselgelt asjakohatu (vrd RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 37; RKÜKo nr 3-22-246/31, p 40). (p 54)
Riigikohtu senises praktikas on riikliku toetussüsteemi administreerimise lihtsust ja süsteemi jätkusuutlikkust ning avalike vahendite säästlikku kasutamist peetud erineva kohtlemise legitiimseks eesmärgiks (RKÜKo nr 3-22-246/31, p-d 44–45; RKPJKo nr 5-24-26/18, p 65; RKPJKo nr 5-19-25/9, p 70; RKPJKo nr 3-4-1-23-11, p 60). Riigikohus on sedastanud, et kui ühe sotsiaalvaldkonna kulutused suurenevad, siis vähendab see riigi võimalusi täita muid samasse valdkonda kuuluvaid ülesandeid või suurendab maksukoormust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid, mistõttu peab riik kulutama säästlikult, et rahastada mõistlikul määral kõiki oma ülesandeid (RKPJKo nr 5-24-26/18, p-d 65–66 viitega varasematele lahenditele). Samuti on Riigikohus jaatanud seadusandja õigust seostada teatud gruppide erinevat kohtlemist määravaid tingimusi kuupäeva seisuga, kuna vastasel juhul ei saaks sotsiaaltagatiste süsteemi üldse reformida (RKPJKo nr 5-23-25/15, p-d 56–57). (p 56)
Praegusel juhul oli seadusandja eesmärk laiendada nende perede õigusi, kes vastasid ajal, mil seadus pidanuks jõustuma, lasterikka pere toetuse saamise tingimustele. Kuigi eesmärk oli toetada täiendavalt lasterikkaid peresid, pidi seadusandja samal ajal silmas pidama, et riik suudaks täita oma kohustusi teiste haavatavate gruppide kaitsel, ja tagama, et ta suudaks maksta ka kõiki muid sotsiaalkindlustushüvitisi, s.o hüvitisi, mis tagavad sissetuleku vanaduse, haiguse, töövõimetuse, toitja kaotuse, lapse sünni ja töötuse korral. (p 57)
PHS § 21 lg 4 ajaliste piiranguteta tagasiulatuv kohaldamine oleks olnud riigile väga kulukas. Seda, et ka kehtestatud seadusemuudatusega võetud koormus oli ülemäärane, kinnitab seaduse kiire muutmine ja lasterikka pere toetuse sujuva lõppemise regulatsiooni kehtetuks tunnistamine juba 2023. a lõpust. (p 58)
Seadusandjal oli laiaulatuslik valikuõigus, kellele jätkata toetuse vähendatud määras maksmist, kuna teatud riigielu valdkondades, sh sotsiaalpoliitikas, on kohtuliku sekkumise soovitatav määr väiksem ja seadusandja otsustusruum ulatuslikum (nt RKÜKo nr 5-20-3/43, p-d 43–44; RKPJKo nr 5-24-26/18, p 54).
Kaebajale ebavõrdse kohtlemisega kaasneva riive intensiivsus oli väike. Vaidlusaluse sättega ei vähendatud kaebaja õigusi ega halvendatud tema pere olukorda. (p 63)
Võttes arvesse võrreldavate gruppide põhimõttelist erinevust, kaalukat eesmärki kasutada avalikke vahendeid säästlikult ja tagada kõigi haavatavate gruppide toetamise suutlikkus ning riive vähest intensiivsust kaebajale, ei ole PHS § 637 lg-st 1 (1. veebruarist 2023 kuni 31. detsembrini 2023 kehtinud redaktsioon) tingitud võrdsuspõhiõiguse riive niivõrd intensiivne, et see kaaluks üles isikute erineva kohtlemise põhjused. Erinev kohtlemine ei olnud meelevaldne. Eelnevast tulenevalt ei ole PS § 12 lg-t 1 rikutud. (p 65)
|
| 5-25-7/25
|
Riigikohtu üldkogu |
03.10.2025 |
|
PSJKS § 37 lg 1 alusel saab isik esitada kaebuse üksnes enda subjektiivsete õiguste kaitseks. Vaatlejal on õigus esitada kaebus selliste toimingute ja otsuste peale, mis on seotud tema kui vaatleja õigustega - eelkõige vaatlemisele seatud tingimusi või takistusi puudutavas osas (viimati RKPJKo nr 5-25-27/8, p 14). Vaatleja on kohustatud enda esitlemisel selgelt väljendama, kellena ta koosolekul osaleb - füüsilise isikuna või mõne teise isiku esindajana. Tuvastamaks, kas vaatlejal on õigus VVK koosolekul tehtud otsust või toimingut vaidlustada, on põhjendatud tugineda eelkõige informatsioonile, mille vaatleja on esitanud VVK koosoleku registreerimislehel või elektroonilise koosoleku puhul VVK-le saadetud registreerimisteates. Selle tahteavalduse sisulises õigsuses ei ole VVK-l ega Riigikohtul üldjuhul põhjust kahelda. (p-d 4 ja 5)
Olukorras, kus VVK seisukoht vaidlusküsimuses selgub kaebaja jaoks esimest korda VVK kirjalikes selgitustes, millega kaebus Riigikohtule edastatakse, on kaebajal ausa ja õiglase kohtumenetluse reeglite kohaselt õigus esitada omal algatusel VVK seisukohale vastuväiteid. Nii on see juhtudel, kui isik vaidlustab VVK otsuseid, millega lahendatakse valimiste korraldamisega seotud üldisi küsimusi, või VVK toimingut (sh tegevusetust, vt nt RKPJKm nr 5-25-17/4, p 7). Vastuväited tuleb esitada mõistliku aja jooksul, arvestades, et valimiskaebemenetluses kehtivad lühikesed tähtajad. Viimasest tulenevalt võib need esitada ka otse Riigikohtule. Seejuures ei tohi kaebaja esitada esialgse kaebusega võrreldes täiesti uusi seisukohti, sh tõstatada olemasolevast vaidlusesemest väljuvaid küsimusi. Lisaks eeltoodule võib Riigikohus kõnesoleva kaebuse saamisel ka ise küsida menetlusosalistelt asja kohta lisaselgitusi. (p 8)
Kui isik vaidlustab VVK otsust, millega lahendati tema valimiskaebus, ei ole tal uute väidete esitamine üldjuhul lubatud. Erandiks võib olla näiteks olukord, kus VVK on kaebust Riigikohtule edastades väljendanud kohtueelses menetluses esitatuga võrreldes uusi seisukohti. (p 9)
Lisaks tuleb eristada olukorda, kus kaebaja esitab pärast kaebuse esitamist menetluslikke taotlusi (nt taotleb kohtuniku taandamist, tõendi kogumist vms). Ka menetlusliku taotluse esitamine hiljem kaebuse täiendusena on lubatav eeskätt vaid juhul, kui on mõjuv põhjus, miks seda ei olnud võimalik teha kaebuses. (p 10)
|
| 5-25-42/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
30.09.2025 |
|
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 234 lg-st 2 tulenevalt peab vaatleja end enne vaatlemise alustamist esitlema. Esitlemise kohustus tähendab, et vaatleja peab avaldama oma identiteedi, eeskätt esitama oma tõelise nime (vt nt RKPJKo nr 5-25-18/6, p 25). (p 8)
Seadus ega VVK töökord teavitama RVT-d VVK koosoleku vaatlemise soovist, kui vaadelda kavatsetakse kohapeal. Kui isik seda siiski teeb, on see tema vaba tahte avaldus. (p 9)
Kaebaja kui vaatleja esitlemiskohustus sai täidetud siis, kui koosoleku juhataja sedastas koosoleku algul tema kohaloleku ning kontrollis selle käigus tema nime. Koosolekul viibijate registreerimislehe täitmine on kohapeal toimuvate koosolekute puhul tavapärane toiming. Vaatlejalt on õigus nõuda ka isikut tõendavat dokumenti, veendumaks, et registreerimislehele on märgitud tema tõeline nimi. (p 10)
Kolleegium möönab, et olukord, kus RVT ei reageeri vaatleja enne koosoleku algust saabunud elektroonilise vaatlemise sooviavaldusele, on kahetsusväärne. Samas ei tinginud RVT vastuse viibimine seda, et kaebajal oleks jäänud mingi osa koosolekust vaatlemata. (p 11)
|
| 5-25-23/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.09.2025 |
|
Individuaalkaebuse esitamine on Riigikohtu pikaaegse praktika kohaselt lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on kaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte (alates RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 17; viimati RKPJKm nr 5-25-22/2, p 3). (p 4)
PS §-dest 15 ning 152 tulenevalt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust (vt nt RKÜKo nr 3-4-1-7-08, p 21; RKPJKm nr 5-24-31/2, p 15). (p 6)
|
| 5-25-27/8
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
11.09.2025 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) 6. peatükis sätestatud valimiskaebemenetluses saavad isikud kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Vaatlejal on õigus esitada kaebus üksnes selliste toimingute ja otsuste peale, mis on seotud tema kui vaatleja õigustega - eelkõige vaatlemisele seatud tingimusi või takistusi puudutavas osas (viimati RKPJKm nr 5-25-11/3, p 9). Koosoleku kui VVK otsustusprotsessi vaatlemise täielik välistamine ning ebapiisav aeg koosoleku toimumisest etteteatamisel riivavad kaebajate vaatlejaõigust. (p 14)
RKVS § 12 lg 6 kohaselt kehtestab VVK otsusega oma töökorra. Seadusandja ei ole VVK-le töökorra kehtestamiseks täpsustavaid suuniseid sätestanud. Sellest järeldub seadusandja tahe anda VVK-le oma töö korraldamisel avar otsustusruum, mida piiravad üksnes seadusest tulenevad nõuded. Seejuures on VVK töökord komisjoni sisemist töökorraldust reguleeriv akt, mis ei ole otseselt suunatud kolmandate isikute, sh vaatlejate õiguste ega kohustuste reguleerimisele (vt ka nt RKPJKo nr 5-24-2/3, p 38). (p 15)
VVK puhul sätestab RKVS § 12 lg 1 sõnaselgelt, et VVK töövorm on koosolek. Seega ei näe seadus VVK-le ette võimalust võtta otsuseid vastu koosolekut kokku kutsumata. Koosolek tähendab füüsiliselt või elektrooniliselt (sh hübriidvormis) toimuvat vahetut, reaalajas toimuvat ja jälgitavat arutelu. Siiski on teabevahetuse korras VVK töökorra mõttes lubatud jagada enne koosoleku toimumist koosoleku materjale, samuti vahetada mõtteid otsustamisele tulevates küsimustes. Teabevahetus ei tohi aga olla peamine arutelu viis VVK pädevuses olevate küsimuste otsustamisel, nii et koosolek muutuks üksnes otsuse formaalseks kinnitamiseks. (p-d 16 ja 17)
Lühike etteteatamisaeg VVK koosoleku toimumise kohta võib sõltuvalt koosoleku pidamise viisist, s.o kohapeal toimuv, elektrooniline või hübriidvorm, ja arutlusele tulevatest küsimustest kitsendada isikute võimalusi VVK koosolekuid jälgida ning riivata seega vaatlejate õigusi. Vaatlemisõiguse riive on lubatud, kui sellel on legitiimne eesmärk ning see ei ole ebamõistlik (viimati RKPJKo nr 5-25-21/2, p 13). (p 18)
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 66 lg 2 kohaselt peab VVK kaebuse läbi vaatama ja tegema selle kohta otsuse viie tööpäeva jooksul kaebuse laekumisest. On usutav, et sedavõrd lühikese tähtaja puhul võib juhtuda, et VVK liikmetel on oma teiste ametikohustuste või puhkuste tõttu võimalik kaebuse lahendamiseks koguneda vaid ühel kindlal tööpäeval. Seejuures võib ka koosoleku täpse aja kokkuleppimine olla VVK liikmete jaoks nimetatud põhjustel raskendatud ja võtta aega. (p 19)
|
| 5-25-21/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
24.07.2025 |
|
Vaatleja ja VVK koosoleku jälgija rolle ei tule eristada nende tegevuse iseloomude tõttu. Seadusandja on pidanud VVK ning teiste valimiste korraldajate tegevuse vaatlemist ja jälgimist samatähenduslikeks (nt RKPJKo nr 5-25-18/6, p 23). Seega kohaldub VVK koosoleku jälgijatele, kelleks saavad olla ka juriidilised isikud (vt ka 160 SE seletuskiri, lk 12), RKVS §-s 194 sätestatud valimiste vaatlejaid puudutav regulatsioon. (p 11)
RKVS § 194 lg 2 kohaselt peab vaatleja end enne vaatlemise alustamist esitlema. Esitlemise kohustus tähendab, et vaatleja peab avaldama oma identiteedi, eeskätt esitama oma tõelise nime (viidatud 5-25-18/6, p 25). Kui vaatlejaks on juriidiline isik, on kõnealune kohustus täidetud, kui enda tõelise nime esitab juriidilist isikut esindav esindusõiguslik füüsiline isik. Kui VVK koosolekut soovib juriidilise isiku esindajana jälgida juhatuse liige, piisab esitlemiskohustuse täitmiseks enda ees ja perekonnanime esitamisest, mille alusel saab VVK vajadusel kontrollida juhatuse andmeid registrist. Volituse alusel ühingut esindav isik peab koosolekule registreerudes või hiljemalt koosoleku alguses esitama täiendavalt esindusõigust tõendava volikirja. (p 12)
RKVS § 12 lg 3 sätestab, et VVK koosolek on avalik. Samas ei ole vaatlemisõigus piiramatu. Vaatlemisõiguse riive on lubatud, kui sellel on legitiimne eesmärk ning see ei ole ebamõistlik (viidatud 5-25-18/6, p 26). VVK koosoleku jälgimise kontekstis on vaatlemisõiguse riive legitiimseks eesmärgiks koosoleku põhjendamatute takistusteta läbiviimine (vt ka samas, p 27). RKVS § 194 lg-st 4 tulenevalt ei tohi vaatleja VVK tööd segada. VVK-l on õigus koosoleku läbiviimise korda vastavalt vajadusele ja päevakorrapunktide sisule ajas muuta (samas, p 20). (p 13)
|
Facebook
X.com