5-24-15/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
04.07.2024 |
|
EPVS § 57 lg 7 p-st 2 tulenevalt tunnistatakse kehtetuks muu hulgas hääletamissedel, millele ei ole kirjutatud ühegi kandidaadi registreerimisnumbrit. EPVS § 57 lg-s 8 on sätestatud, et kui hääletamissedelile ei ole kirjutatud ühegi kandidaadi registreerimisnumbrit, kuid valija tahe on üheselt arusaadav, loetakse hääletamissedel kehtivaks. Valija tahe on üheselt arusaadav siis, kui selle kindlakstegemiseks ei ole vaja kasutada abivahendeid ning hääletamissedelile märgitu ei vaja tõlgendamist (nt on hääletamissedelile kirjutatud selgelt loetav kandidaadi nimi). (p 7)
|
| 5-24-16/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
04.07.2024 |
|
EPVS § 57 lg 12 teise lause kohaselt peavad häälte lugemise juures viibivad isikud täitma jaoskonnakomisjoni liikmete suulisi korraldusi. Seaduse tekst ei täpsusta üheselt, milliseid korraldusi on jaoskonnakomisjoni liikmetel õigus anda. Nimetatud volitused saab tuletada Euroopa Parlamendi valimiste üldpõhimõtetest, jaoskonnakomisjoni ülesannetest ning teiste isikute õigustest ja kohustustest. Oma ülesannete täitmise tagamiseks on jaoskonnakomisjoni liikmetel lai kaalutlusõigus. (p 5)
EPVS § 56 teise lause kohaselt ei või hääletamistulemusi avaldada enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Hääletamistulemuste kindlakstegemise ajal valimisjaoskonnast otseülekande tegemine seab EPVS § 56 teise lause järgimise ohtu, sest ülekandest võib olla vaadeldav vähemalt osaline hääletamistulemuse kujunemine. EPVS § 161 lg 4 järgi ei või vaatleja segada valimiste korraldaja tööd. Valimiste korraldajad on mh jaoskonnakomisjonid (EPVS § 9 lg 1 p 3). Valimiste korraldajad peavad tagama valimiste õiguspärase läbiviimise, mistõttu segavad valimiste korraldaja tööd ka toimingud, mis seavad ohtu EPVS § 56 teise lause järgimise. (p 6)
|
| 5-24-23/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
04.07.2024 |
|
|
| 5-24-24/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
04.07.2024 |
|
KOVVS § 12 lg 1 järgi on vabariigi valimiskomisjoni (VVK) ülesanne muu hulgas valvata valla valimiskomisjonide tegevuse järele. Sealjuures võib VVK teha valla valimiskomisjonile täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi (KOVVS § 12 lg 2 p 1, RKPJKm asjas nr 3-4-1-30-09, p 12). Valla valimiskomisjon ei ole isik ja seetõttu ei saa VVK otsus tema subjektiivseid õigusi rikkuda (vrd ka RKPJKm nr 5-23-7/2, p 22). (p 11)
|
| 5-24-19/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.07.2024 |
|
RKVS § 4811 lõike 1 järgi tuleb elektroonilisel hääletamisel arvestada viimast häält, isegi kui see on kehtetu. (p 8)
Vabariigi Valimiskomisjoni 20. septembri 2023. a otsus nr 92 „Hääletamissedeli ja elektroonilise hääle vormi kehtestamine“ reguleerib EPVS § 36 lõike 1 alusel vaid e-hääle vormi. Sellele mittevastavad e-hääled on EPVS § 591 lõike 6 järgi kehtetud, mitte olematud. (p 8)
|
| 5-24-18/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.07.2024 |
|
Vaatleja õigused ulatuvad EPVS § 161 lg 1 kohaselt üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni ja valimiste korraldajate tegevuse ja toimingute passiivse vaatlemiseni. Vaatlejal ei ole õigust nõuda toimingute tegemist selleks, et tal oleks võimalik neid vaadelda. Kui vaatleja leiab, et Vabariigi Valimiskomisjon või valimiste korraldajad on jätnud nõutavad toimingud tegemata, saab ta näiteks juhtida sellele avalikkuse tähelepanu. Samuti on vaatlejal võimalik pöörduda valimiskomisjoni või valimiste korraldaja poole selgitustaotluse või märgukirjaga (põhiseaduse § 46; märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 1 lg 1). (p 7)
Valimistoimingute vaadeldavuse tagamiseks peavad elektroonilist hääletamist puudutavad dokumendid olema vaatlejale kättesaadavad. Erandid võivad tuleneda seaduse alusel sätestatud juurdepääsupiirangust. Dokumendi avaldamata jätmine kindlal viisil, nt dokumendiregistris, ei riiva vaatleja õigusi, kui riigi valimisteenistus tagab juurdepääsu dokumendile muul viisil, nt teabenõude alusel (avaliku teabe seaduse § 6). (p 8)
RKVS § 482 lg 1 (ajakohase elektroonilise hääletamise süsteemi nõue) ja § 487, mis EPVS § 472 järgi kohalduvad ka Euroopa Parlamendi valimistel, ei sätesta ise subjektiivseid õigusi. Nende normide eesmärk on tagada tehniliste meetmetega, et üldised nõuded valimistele oleks järgitud. Vabariigi Valimiskomisjon ega Riigikohus ei saa asuda kaebuse alusel kontrollima, kas valimiste korraldaja on tegutsenud neid norme järgides, ilma et oleks tekkinud põhjendatud kahtlus kaebaja subjektiivsete õiguste tegeliku rikkumise kohta. (p 9)
|
| 5-24-17/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
28.06.2024 |
|
VVK menetlus on valimiste korraldaja toimingute vaidlustamisel kohustuslik kohtueelne menetlus. Seetõttu saab kolleegium vaadata Riigikohtule esitatud kaebuse läbi üksnes ulatuses, milles vaidlustatakse VVK otsust. (p 15)
|
| 5-24-14/5
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
28.06.2024 |
|
Kolleegium nõustub kaebajaga, et tuvastatud või tuvastatava isiku andmed valimistel, sh andmed Euroopa Parlamendi valimistel osalemise ja hääletamissedeli sisu kohta, on isikuandmete eriliik IKÜM art 9 lg 1 tähenduses. IKÜM nõuab isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse olemasolu. (p-d 43 ja 44)
Kaaskirjas kaebusele on VVK märkinud, et õiguslik alus e-hääle hoidmiseks tuleneb RKVS § 488 lg-st 5 ja EPVS § 771 lg-st 2. Kolleegiumi hinnangul saab EPVS § 771 lg-st 2 ja RKVS § 488 lg-st 5 üheselt järeldada, et seadusandja on andnud riigi valimisteenistusele koos koguja komponendi ja e-häälte säilitamise volitusega ka volituse säilitada ehk töödelda ka valija e-hääles sisalduvaid isikuandmeid. Tegemist on piisavalt selge ja täpse õigusliku aluse ehk volitusega eriliigiliste isikuandmete säilitamiseks. (p-d 49 ja 51)
E-hääle hilisema muutmise või hääletamissedeliga hääletamise võimalus tagavad, et valijal on võimalik hääletada vabana ebaseaduslikest mõjutustest. Kui valija antud hääl anonüümitaks kohe pärast hääletamist, nagu peab õigeks kaebaja, siis ei oleks valijale samadel valimistel korduva hääletamise võimaluse andmine võimalik, sest tema poolt varem antud häält ei saaks hiljem antud häälest eristada. Samuti on elektroonilise valimiskasti tervikluse kontrollimiseks vajalik võrrelda koguja komponendis salvestatud e-hääli registreerimisteenuse registreeringutega (RKVS § 488 lg 4). Need eesmärgid annavad aluse e-häälte isikustatud vormis säilitamiseks kuni hääletamistulemuste kindlakstegemiseni. (p 56)
Euroopa Parlamendi valimistel kannab isikustatud e-häälte säilitamine pärast hääletamistulemuste kindlakstegemist eelkõige valimiskaebuste lahendamise eesmärki. Nt võib kaebuse lahendamiseks olla vajalik selle väljaselgitamine, kas konkreetse valija antud e-hääl on hääletamistulemuste kindlakstegemisel arvesse läinud, kas arvesse ei ole läinud selliste isikute e-hääli, kes hääletasid hääletamissedeliga vmt. Üksnes anonüümitud e-häälte ülelugemine ei pruugi olla kõigi kaebuste lahendamiseks piisav. (p 57)
Nagu iga kasutusel oleva tehnilise süsteemi puhul, nii pole võimalik täielikult välistada ka e-hääletamise süsteemi kuritarvitamist. Sh ei ole võimalik täielikult välistada, et kaebaja valimissaladust rikub valimiste korraldaja. Kuid kaebuse lahendamiseks on oluline hinnata sellise rikkumise tõenäosust seadusega ette nähtud turvameetmete kontekstis. Kaebaja ei ole VVK-le ega Riigikohtule esitanud ja kolleegiumile ei ole ka muudest allikatest teada andmeid, mis tõendaksid ebamõistlikult suurt riski e-hääletamise süsteemist mh kaebaja valimissaladuse avalikuks saamiseks. (p 62)
Kolleegium nõustub kaebajaga, et valija(te) poliitilise eelistuse saladuseks jäämine on oluline, kuid valimiste salajasuse kõrval peab seadusandja tagama ka muude valimisõiguse põhiseadusest tulenevate põhimõtete nagu valimiste vabaduse ja üldisuse järgimise. Samuti on vaja tagada hääletamistulemuste õige kindlakstegemine ning selle kohtuliku kontrollimise võimalus. Kohustus järgida Euroopa Parlamendi valimistel salajasuse ja valijate isikuandmete kaitsmise kõrval ka muid eelloetletud põhimõtteid tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Liidu õigus ja põhiseadus ei nõua seadusandjalt Euroopa Parlamendi valimistel sellise hääletamissüsteemi loomist, kus oleks täiel määral realiseeritud üksnes valimiste salajasuse põhimõte, vaid mõistliku tasakaalu loomist valimiste salajasuse ja muude valimisõiguse põhimõtete vahel. (p 67)
|
| 5-24-12/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
21.06.2024 |
|
Riigikogu liige ei saa PSJKS § 16 ja § 17 alusel ühelgi juhul vaidlustada Riigikogu vastu võetud seadusi. (p 15)
Komisjoni otsus on käsitatav Riigikogu otsusena PSJKS § 16 tähenduses. Nende seast on Riigikohtus vaidlustatavad üksnes juhatuse otsused PSJKS §‑s 17 sätestatud ulatuses. (p 18)
|
| 5-24-4/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.06.2024 |
|
Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte. (p 11)
Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal ei olnud ega ole oma õiguste kaitsmiseks muud tõhusat vahendit kui individuaalkaebusega Riigikohtu poole pöördumine. Kaebaja vaidlustab tema suhtes kohtumenetluses kohaldatud normide põhiseaduspärasust. Tõhusa kaitse tagas kaebajale asja lahendanud kohtukoosseisu kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel. PS §-dest 15 ning 152 tulenevalt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. Seda kohustust pidi kaebaja kohtuasja lahendades täitma ka ringkonnakohus. (p 12)
PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Riigikohus kontrollib kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel omal algatusel asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasust. Kui kassatsioonis on esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlus, hindab kohus ka seda. Ainuüksi asjaolu, et Riigikohus määruses põhjendusi ei esita, ei tähenda veel, et kohus ei oleks kohaldatavate normide põhiseaduspärasust hinnanud. (p 13)
|
| 5-24-10/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
14.06.2024 |
|
EPVS-ist ei tulene vallasekretäri kohustust edastada EP valimiste kandidaatide koondnimekiri avaldamiseks valla ajalehes. Seetõttu ei ole tegemist valimiste korraldaja toiminguga, mille peale saaks esitada kaebuse EPVS-i 11. peatükis sätestatud korras (vrd nt RKPJKo nt 5-23-4/2, p 18). (p 8)
Isikul, kes leiab, et tema õigusi rikub vallasekretäri tegevus kandidaatide koondnimekirja ajalehes avaldamiseks edastamisel, on võimalik esitada kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tähtaegadel ja korras. (p 9)
|
| 5-24-2/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
13.06.2024 |
|
PSJKS § 16 kohaselt võib isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse sellise otsuse tühistamiseks. PSJKS § s 16 tuleb kaitstavate õigustena põhiliselt mõista isiku õigusi riigi vastu välisõigussuhtes, ennekõike põhiõigusi. Riigikohtu praktika kohaselt tagab PSJKS § 16 kohtuliku kaitse ka siseõigussuhtes, kui Riigikogu täiskogu otsus võib rikkuda Riigikogu liikme õigusi, mis on käsitatavad parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osadena. (p 35)
Riigikogu komisjonidele ja fraktsioonidele on seadusega loodud muud võimalused Riigikogu täiskogus hääletamisele tulevate küsimuste läbiarutamiseks ja seisukohtade koondamiseks. Seetõttu ei saa üksnes RKKTS § 83 lg-st 2 tuleneva õiguse piiramisest üldjuhul järeldada, et Riigikogu liikmetelt oli võetud võimalus langetada piisavale teabele tuginev ja omavahel läbi arutatud otsus. Eelkõige on Riigikogu komisjonidele ja fraktsioonidele RKKTS § 47 lg-st 1 tuleneva Riigikogu töö graafikuga tagatud aeg Riigikogu fraktsioonide ja komisjonide tööks, sh Riigikogu täiskogu päevakorras olevate küsimuste läbiarutamiseks ja oma seisukohtade kooskõlastamiseks. (p 44)
Kokkuvõttes leiab kolleegium, et ehkki RKKTS § 83 lg-st 2 tulenev õigus on loodud eesmärgiga tõhustada parlamendi tööd, on seos selle eesmärgi ja vaidlusaluse õiguse kasutamise vahel praegusel juhul liialt üldine järeldamaks parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osade riivamist. Seetõttu ei ole kaebus selles osas lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 45)
Ehkki põhiseadus nõuab Riigikogu töö tõhususe tagamist, jätab ta Riigikogule selleks vajalike korralduslike ja menetluslike küsimuste lahendamisel laia hindamis- ja otsustusruumi. Selle otsustusruumi sisustab parlament oma enesekorraldusõiguse (PS § 4 ja § 65 p 16) alusel. Nagu öeldud, ei nimeta põhiseadus sõnaselgelt Riigikogu liikme õigust võtta vaheaegu, ega nõua Riigikogu töö tõhususe kindlustamist just selle vahendiga. (p 43)
|
| 5-24-9/3
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.06.2024 |
|
Valimiste vaatlejal on õigus esitada kaebus üksnes selliste toimingute ja otsuste peale, mis seonduvad tema kui vaatleja õigustega – eelkõige vaatlemisele seatud tingimuste või takistuste osas. Vaatlejal puudub üldine õigus nõuda, et valimistoimingud vastaksid seadusele. (p 25)
Vaatleja tegevuse iseloom on passiivne, mis tähendab seda, et ta üksnes jälgib komisjoni tegevust, mitte ei juhenda, abista ega korralda komisjoni tööd. (p 26)
Asjaolus, et kaebaja pole nõus elektroonilise hääletamisega ja ta esitab selle kohta vastuväiteid, ei tähenda, et tema kui vaatleja õiguste teostamist oleks riigi valimisteenistus õigusvastaselt takistanud. (p 30)
|
| 5-24-5/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
14.05.2024 |
|
|
| 5-24-1/23
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.04.2024 |
|
Eelnõu usaldusküsimusega sidumine on seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimus ja allub põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile. Presidendil on seega õigus vaidlustada Riigikogus vastuvõetud seadus ka selle põhjendamatult usaldusküsimusega sidumise tõttu.
Ehkki Riigikogu arutas vaidlusalust seadust uuesti ja selles menetluses ei olnud enam usaldusküsimusega sidumisest tulenevaid piiranguid, ei saa seda lugeda presidendi esile toodud formaalse vea parandamiseks. Eelnõu usaldusküsimusega sidumise keskne tagajärg oli see, et polnud võimalik hääletada eelnõule esitatud muudatusettepanekute üle ega kujundada seeläbi seaduse sisu. Ka presidendi välja kuulutamata jäetud seadust uuesti arutades ei saanud Riigikogu liikmed RKKTS 11. peatüki 7. jao sätete kohaselt teha eelnõule muudatusettepanekuid ja võisid hääletada üksnes selle üle, kas võtta seadus muutmata kujul vastu. Seega ei kõrvaldanud eelnõu uuesti arutamine iseenesest presidendi osutatud puudust. Riigikogu enamuse otsusega oli võimalik jätta seadus muutmata kujul vastu võtmata, saata eelnõu juhtivkomisjoni ja võimaldada muudatusettepanekute esitamist (RKKTS § 114 lõige 5), kuid seadus võeti muutmata kujul uuesti vastu. (p-d 71 ja 72)
Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte (PS § 4) ei tähenda võimuharude isoleerimist üksteisest. Võimuharude tasakaal tähendab võimalust üksteise tegevusse teatud ulatuses sekkuda, kui see on vajalik, et tagada põhiseaduslike organite süsteemi kui terviku toimimine. Üheks selliseks tasakaalustamise vahendiks on PS § 98 lõikes 1 ette nähtud valitsuse võimalus siduda eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. See ei tohi aga viia Riigikogu põhiseadusliku pädevuse rikkumiseni. Nagu öeldud, kärbib eelnõu usaldusküsimusega sidumine võimalusi parlamentaarseks aruteluks. (p 78)
RKKTS-is ei ole võimalik ette näha ja ammendavalt reguleerida kõiki Riigikogu töös kerkivaid küsimusi, sh kõiki võimalikke töötakistusi. Kuid isegi kui RKKTS-is on Riigikogu töö ulatusliku ja süstemaatilise halvamise meetmed ja nende rakendamise tingimused sätestatud lünklikult või ebatäpselt, võivad Riigikogu organid, nt juhatus RKKTS § 13 lõike 2 punkti 18 alusel, aga ka Riigikogu täiskogu enesekorraldusõiguse alusel oma korraldusliku otsusega rakendada hädavajalikke meetmeid, mis põhinevad vahetult põhiseaduse printsiipidel. (p 89)
Töötõkked parlamendi töös tuleb kõrvaldada eelkõige Riigikogul endal ja Riigikogu töövõime tagamine on kõigi parlamendiliikmete kohustus, mille täitmist nõuab neilt ametivanne (PS § 61 lõige 2). Valitsus peab oma tahte elluviimisel arvestama parlamentaarse otsustusprotsessi põhiseaduslike nõuetega. Kui valitsus institutsioonina asub ületama sellist Riigikogu menetluses tekkinud takistust, mille saab Riigikogu ise tõhusalt kõrvaldada, ei ole see mitte põhiseaduses ette nähtud abinõu kasutamine võimude tasakaalustamise eesmärgil, vaid liigne sekkumine teise riigivõimuharu töösse. (p 79)
PS § 98 kohaselt võib Vabariigi Valitsus siduda tema poolt Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega (lõige 1). Hääletamine ei saa toimuda varem kui ülejärgmisel päeval pärast eelnõu usaldusküsimusega sidumist ning kui Riigikogu ei võta eelnõu vastu, astub valitsus tagasi (lõige 2). Põhiseadus ei täpsusta selgesõnaliselt tingimusi, mille esinemisel võib valitsus eelnõu usaldusküsimusega siduda. (p 75)
Võimuharude tasakaal tähendab võimalust üksteise tegevusse teatud ulatuses sekkuda, kui see on vajalik, et tagada põhiseaduslike organite süsteemi kui terviku toimimine. Üheks selliseks tasakaalustamise vahendiks on PS § 98 lõikes 1 ette nähtud valitsuse võimalus siduda eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. See ei tohi aga viia Riigikogu põhiseadusliku pädevuse rikkumiseni. Nagu öeldud, kärbib eelnõu usaldusküsimusega sidumine võimalusi parlamentaarseks aruteluks. (p 78)
Erinevalt Riigikogu enda rakendatud abinõudest on eelnõu usaldusküsimusega sidumine valitsuse sekkumiseks seadusandliku võimu teostamisse ja nende parlamendiliikmete õigustesse, kes obstruktsiooni ei kasutanud. Eelnõu usaldusküsimusega sidumisel enne selle teist lugemist lõpevad senise juhtivkomisjoni kohustused ja need lähevad üle valitsusele. Valitsus vaatab läbi ja otsustab eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekute arvestamise ning koostab eelnõu teise lugemise teksti, seletuskirja ja muudatusettepanekute loetelu. Eelnõu võetakse Riigikogu päevakorda valitsuse määratud ajal, eelnõule esitatud muudatusettepanekute üle hääletamist ei toimu ning eelnõu saab teisel lugemisel vastu võtta. Seega on usaldusküsimusega sidumise peamine tagajärg, et ehkki küsimuste esitamine ja arutelu eelnõu üle Riigikogu täiskogus ei ole täielikult välistatud, saab eelnõusse muudatusi teha üksnes valitsus. Riigikogu otsustab ainult selle üle, kas eelnõu valitsuse esitatud kujul vastu võtta või tagasi lükata. (p 91)
|
| 5-23-41/5
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
14.02.2024 |
|
PSJKS § 16 kohaselt võib isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse sellise otsuse tühistamiseks. PSJKS § s 16 tuleb kaitstavate õigustena põhiliselt mõista isiku õigusi riigi vastu välisõigussuhtes, ennekõike põhiõigusi (RKPJKo 5-21-32/8, p 31). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika kohaselt tagab PSJKS § 16 kohtuliku kaitse ka siseõigussuhtes, kui Riigikogu täiskogu otsus võib rikkuda Riigikogu liikme õigusi, mis on käsitatavad parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osadena (RKPJKo nr 5-21-32/8, p d 32 ja 34; 5-23-31/18, p 26; 5-23-37/6, p 29). (p 22)
PSJKS § 16 kohaselt saab isik vaidlustada üksnes Riigikogu otsust oma subjektiivsete ehk välisõigussuhtest tulenevate õiguste kaitseks. See kehtib ka otsuse formaalse õiguspärasuse, sh võimalike menetlusvigade vaidlustamisel. Riigikogu liikmel puudub PSJKS § 16 alusel õigus taotleda Riigikogu lõppotsuse tühistamist põhjusel, et selle menetluse käigus väidetavalt rikuti tema kui parlamendiliikme õigusi. (p 25)
Riigikogu liige, nagu iga muu isik, saab niisuguse otsuse vaidlustada juhul, kui see riivab tema õigusi üksikisikuna. (p 26)
Riigikohus on pidanud Riigikogu täiskogu päevakorra kinnitamise otsust PSJKS § 16 kohaselt vaidlustatavaks, kui see riivab Riigikogu liikme mandaadi keskseid osi (vt RKPJKo nr 5-23-37/6, p d 37 ja 41). (p 27)
Arupärimistele vastamine ja seaduseelnõu arutamine Riigikogu istungil, mida nõuavad vastavalt PS § 74 lõige 2 ja § 103 lõige 1, on võimalik üksnes juhul, kui need võetakse täiskogu päevakorda. (p 27)
Käesoleval juhul ei otsustanud Riigikogu päevakorda kinnitades kaebajate muudatusettepanekuõiguse üle. Päevakorra kui Riigikogu istungite plaaniga määratakse, millised küsimused millisel ajal ja millises järjekorras arutamisele võetakse, mitte ei anta hinnangut päevakorda võetavate küsimuste ettevalmistamise korrakohasusele. (p 27)
PSJKS § 17 näeb ette kinnise loetelu juhtudest, mil Riigikogu liige võib vaidlustada Riigikogu juhatuse otsuse siseõigussuhtes (RKPJKo nr 5-21-32/8, p 31). (p 23)
Seega tuleb hinnata, kas kaebajad vaidlustavad Riigikogu juhatuse otsust, mida on nimetatud PSJKS § s 17. (p 24)
PSJKS § 17 võimaldab Riigikogu liikmel esitada Riigikohtule kaebuse RKKTS § 13 lõike 2 punktis 4 nimetatud Riigikogu juhatuse otsuse peale. RKKTS § 13 lõike 2 punkti 4 kohaselt otsustab juhatus eelnõude Riigikogu menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjonide määramise. (p 28)
PSJKS § 17 ei anna seega Riigikogu liikmele õigust vaidlustada Riigikogu juhatuse tegevust päevakorra ettevalmistamisel. (p 28)
RKKTS-i järgi ei otsusta eelnõu lõpphääletusele panemist mitte Riigikogu juhatus, vaid istungi juhataja (RKKTS § d 63 ja 83). Riigikogu istungi juhataja otsuste vaidlustamist PSJKS samuti ette ei näe. (p 29)
Komisjon on Riigikogu allorgan, mille moodustamise korra ja õigused määrab Riigikogu ise (PS § 71 lõiked 1 ja 3). Ehkki kõigi Riigikogu allorganite otsused on lõppastmes omistatavad Riigikogule, ei ole komisjoni otsus käsitatav Riigikogu otsusena PSJKS § 16 tähenduses. Nende seast on Riigikohtus vaidlustatavad üksnes juhatuse otsused PSJKS § s 17 sätestatud ulatuses. Kaebeõigust Riigikogu komisjonide otsuste vaidlustamiseks PSJKS ette ei näe. (p 30)
Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et PSJKS ei võimalda Riigikogu liikmetel esitada kaebust muudatusettepanekuõiguse väidetava rikkumise peale ei välismõjuga Riigikogu otsuse, sisemõjuga Riigikogu korralduslike otsuste ega Riigikogu allorganite otsuste vaidlustamise kaudu. Kolleegiumi arvates ei nõua ka põhiseadus, et muudatusettepanekute tegemise õiguse piiramist peab Riigikogu liige saama tingimata kohtus vaidlustada. (p 31)
Kolleegium rõhutab, et kehtiv õigus tagab kohtuliku kontrolli selle üle, kas Riigikogu on otsuse vastuvõtmisel järginud põhiseadusest tulenevaid menetlusnõudeid, sealhulgas taganud Riigikogu liikmete muudatusettepanekuõiguse. Sellise kontrolli saab PSJKS § 16 alusel algatada isik, kelle subjektiivseid õigusi Riigikogu otsus võib rikkuda, või PSJKS § 6 lõike 1 punktis 5 nimetatud juhul õiguskantsler. PSJKS § 15 lõike 1 punkt 4 ja § 24 lõike 1 punkt 1 annavad Riigikohtule volituse tühistada Riigikogu otsuse muu hulgas juhul, kui selle vastuvõtmisel on rikutud menetlusnorme. (p 34)
Kolleegium märgib, et ehkki põhiseadus muudatusettepanekuõigust ei nimeta, on seaduseelnõudele muudatuste esitamise õigus oluline osa Riigikogu liikme mandaadist ning parlamentaarsest seadusloomemenetlusest (vrd Veneetsia Komisjon, CDL-AD(2002)012, p 42; CDL-AD(2008)035, p 49). Muudatusettepanekute tegemise võimaluse puudumine vähendaks oluliselt Riigikogu liikmete väljavaateid seadusandliku funktsiooni teostamisest mõjusalt osa võtta ning pärsiks Riigikogu tahte kujunemist parlamentaarse demokraatia põhimõtete vaimus, mida iseloomustavad eelnõude igakülgne läbiarutamine, vähemuse kriitika avalik käsitlemine ning esitatud alternatiivide kaalumine. (p 32)
Riigikogu otsuste eelnõudele muudatuste tegemise õigus on põhiseadusega jäetud Riigikogu enda kujundada (PS § 104 lõike 2 punkt 6). Seejuures tuleb arvestada, et nimetatud õigus võib olla piiratud ka juba põhiseadusest tulenevalt. Kui Riigikogu peab mõne küsimuse otsustama põhiseaduses nimetatud organi ettepanekul, võib Riigikogul eelnõu sisulise muutmise õigus sootuks puududa ning tema pädevuses on üksnes ettepaneku heakskiitmine või tagasilükkamine (nt PS § 65 punktides 7 ja 8 nimetatud juhtudel). (p 33)
Kolleegium märgib, et Riigikohtus kaitstavaks hüveks ei saa olla Riigikogu liikme mandaadist tulenevate õiguste kuritarvitamine. Ulatuslik obstruktsioon on oma olemuselt parlamendiliikme volituste kuritarvitamine, st nende kasutamine sootuks muul eesmärgil kui see, milleks need on Riigikogu liikmele antud (RKPJKo nr 5-23-31/18, p 52; 5-23-37/6, p 53). Mõõdukas obstruktsioon võib muude kohaste abinõude puudumisel olla õigustatud kokkuleppe saavutamiseks või avalikkuse tähelepanu tõmbamiseks Riigikogus lahendatavale küsimusele. Obstruktsiooni tuleb teistel Riigikogu liikmetel taluda vaid niivõrd, kui see ei halva pikaajaliselt ja ulatuslikult parlamendi kui põhiseadusliku institutsiooni tööd (vt RKPJKo nr 5-23-31/18, p 52; 5-23-37/6, p 53). (p 35)
Õiguse kuritarvitamise keeld on üldtunnustatud õiguspõhimõte, mida tuleb silmas pidada nii riigivõimu (PS § 13 lõige 2) kui ka põhiõigusi (PS § 19 lõige 2) teostades (vrd Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 17). Järelikult kehtib oma volituste kuritarvitamise keeld ka Riigikogu liikme kui seadusandliku riigivõimu esindaja suhtes. Riigikogu liige ei ole küll seotud mandaadiga ega kanna vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites (PS § 62), kuid see ei tähenda piiramatut ja kohtus kaitstavat vabadust kasutada oma volitusi ükskõik mil moel. Riigikogu liige kui riigivõimu teostaja peab oma volituste täitmisel arvestama ka põhiseaduse printsiipe, sh demokraatia põhimõttest (PS § 1) tulenevat keeldu halvata seadusandliku riigivõimu teostamine ja seeläbi põhiseadusliku korra toimimine (vrd RKPJKo nr 5-23-31/18, p d 50 ja 52). (p 36)
|
| 5-23-40/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.12.2023 |
|
|
| 5-23-29/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
10.11.2023 |
|
Sätte asjassepuutuvust on Riigikohtul võimalik hinnata siis, kui asja lahendanud kohus on välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi. Seetõttu ei luba PSJKS § 9 lõige 1 esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist ega teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Kohus peab lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele lahendama ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks. (p 47)
Riigikohus on korduvalt leidnud, et PSJKS § 9 lõige 1 ei luba üldjuhul kohtul algatada konkreetse normikontrolli menetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega. Põhjus on eelkõige selles, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on ajutine ning seeläbi ei lahendata vaidlusalust õigusküsimust lõplikult. Esialgse õiguskaitse andmisel kohaldab kohus menetlusseaduse norme ning see ei eelda mõne kehtiva (ja õigusküsimuse lõplikul lahendamisel otsustava tähtsusega) materiaalõiguse normi kohaldamata jätmist ega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Üksnes õigusküsimuse lõplikul lahendamisel saab otsustava tähtsusega materiaalõiguse norm kuuluda kohaldamisele, mistõttu on alles siis kohtul võimalik ka norm kohaldamata jätta selle põhiseadusvastasuse tõttu (PS § 152 lõige 1). Eelöelduga on kooskõlas ka Riigikohtu 2015. a lahendi sedastus, et esialgse õiguskaitse määrusega saab konkreetse normikontrolli algatada, kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane. Esialgse õiguskaitse rakendamisel tähendab „kohaldatav norm“ kohaldatavat asjakohast menetlusnormi ning pole välistatud, et see (või ka kohase menetlusnormi puudumine) on kohtu hinnangul põhiseadusega vastuolus. (p-d 48–49)
Esialgse õiguskaitse eesmärgiks on vältida olukorda, kus kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega oleks oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lõike 1 esimene lause). Kohus saab kohaldada esialgse õiguskaitse abinõusid, mis on seotud vaidlustatud haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lõige 1). Välistatud ei ole esialgse õiguskaitse tagamiseks ka sellise HKMS §‑s 251 nimetatud abinõu võtmine, mis on kaebuse esemeks. Seejuures võimaldab HKMS § 251 lõike 1 punkt 5 esialgse õiguskaitse määrusega seada keelde ja kohustusi ka eraisikutele. Kui esialgse õiguskaitse abinõu läheb vastuollu põhiasja lahendamisel kohaldamisele kuuluva sättega, ei pea kohus abinõu rakendamiseks algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Siiski peab kohus ka sellises olukorras hindama esialgselt ja ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata kaebuse eduväljavaateid, sh tõenäosust, et põhiasja lahendamisel kohalduv säte tuleb asja lõplikul lahendamisel tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata. Kaebajate õiguste kaitsmiseks halduskohtumenetluse vältel piisab aga esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisest. (p-d 54–55)
Üksnes õigusküsimuse lõplikul lahendamisel saab otsustava tähtsusega materiaalõiguse norm kuuluda kohaldamisele, mistõttu on alles siis kohtul võimalik ka norm kohaldamata jätta selle põhiseadusvastasuse tõttu (PS § 152 lõige 1). (p 48)
|
| 5-23-35/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.11.2023 |
|
Kuigi konkreetse normikontrolli algatanud kohtus tuli kohaldada üksnes vaidlusaluse normi ühte osa (kinnisest vanglast avavanglasse paigutamine), oli ka normi teine osa (kinnisest vanglast kinnise vangla avavangla osakonda paigutamine) samadel põhjustel põhiseadusega vastuolus ning selle kehtima jäämine tekitaks õigusselgusetust ning uusi võimalikke kohtuvaidlusi. (p 42)
Normi erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega paremini kooskõlas olevat tõlgendust (viimati RKPJKo nr 5-23-16/15, p 44). Sellest põhimõttest tuleb aga juhinduda üksnes siis, kui normil on mitu tõlgendusvõimalust (nt selles kasutatud sõnade mitmeti mõistetavuse tõttu). Eesmärk saavutada põhiseaduspärane olukord ei õigusta haldusorganit või kohut eirama kohaldatava normi selget sõnastust. Nõue austada kehtiva õigusnormi sõnastust tuleneb lõppkokkuvõttes demokraatia põhimõttest. Kui normi tekst ei võimalda põhiseaduspärast tõlgendust, on normi andjal võimalik seda muuta või normi kohaldamise üle tekkinud vaidlust lahendaval kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Samuti tuleb silmas pidada, et normi põhiseaduspärane tõlgendamine ei tooks kaasa õigusselgusetust. (p 34)
PS § 3 lõike 1 esimeses lauses väljendatud seaduslikkuse põhimõte nõuab, et alamalseisev õigusakt peab olema kooskõlas kõrgema õigusega. Seaduslikkuse põhimõte avaldub ka PS § 94 lõikes 2, mille kohaselt minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Haldusmenetluse seadus täpsustab, et haldusmenetluses võib isiku õigusi piirata ainult seaduse alusel ning määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas selle piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 27)
Termini „kord“ tõlgendamisel on Riigikohtu praktikas järjekindlalt leitud, et see saab tähendada üksnes menetluslike ja tehniliste küsimuste reguleerimist. Menetlus võib siiski hõlmata ka norme selle kohta, kuidas seaduses sätestatud sisulised tingimused välja selgitatakse. (p 41)
Määruses elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)
Kinnipeetava õigus kanda karistust avavanglas ei tulene vahetult põhiseadusest. Vangistus on kuriteo toimepanemise eest kohtu mõistetav karistus, mis piirab põhiõigust vabadusele. Vangistuse kui vabaduse piirangu alused ja kord peavad olema sätestatud seaduses ning kinnipeetaval on õigus sellele, et tema vangistuse täideviimisel lähtutaks seadusest. Kuivõrd seadusandja on näinud ette võimaluse, et vangistus viiakse täide avavanglas, ning sätestanud selleks vajalikud normid, on kinnipeetaval õigus sellele, et seadust järgitakse ka avavanglasse paigutamisel. (p 28)
VMS § 43 lõike 1 punkti 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. VMS § 43 lõike 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Samuti annab välismaalaste seadus kinnipidamisasutuses viibivale kinnipeetavale, vahistatule või arestialusele õiguse Eestis töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal (VMS § 105 lõige 1). VangS § 181 kohaselt on vanglas kinnipidamise õiend kinnipeetava isikut tõendav dokument (lõige 1) ning sellega saab kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust (lõige 3). (p 30)
Nii kinnine kui avavangla on kinnipidamisasutus VMS § 43 lõike 3 tähenduses. Seega ei pea avavanglas viibimiseks olema välismaalasest kinnipeetaval elamisluba, vaid tema õigus Eestis ajutiselt viibida tuleneb seadusest. Ühtlasi ei ole PPA-l kohustust anda kinnipeetavale elamisluba ainuüksi seetõttu, et kinnipeetav viibib avavanglas või soovib taotleda sinna ümberpaigutamist kinnisest vanglast. Kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata (VMS § 219 lõike 1 punkt 6). (p 31)
VangS § 20 lõike 3 sõnastusest tuleb järeldada, et seadusandja ei ole volitanud ministrit kehtestama avavanglasse paigutamise sisulisi tingimusi, vaid üksnes menetlust. Seejuures saab minister mh sätestada menetlusnorme seaduses sätestatud avavanglasse paigutamise eelduse – uute kuritegude toimepanemise ohu – väljaselgitamiseks. (p 41)
Täitmisplaani § 17 lõike 2 punktis 5 elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)
|
| 5-23-34/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.11.2023 |
|
Käesolevas asjas tunnistas ringkonnakohus kostja määruskaebust lahendades määrusega põhiseadusevastaseks TsMS-i sätte, mis piiras tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmist eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kuna kostja taotles põhikohtuasjas menetlusabi vastuhagi esitamiseks, siis pidid nii maakohus kui ka kostja määruskaebust lahendav ringkonnakohus otsustama menetlusabi andmise lubatavuse üle. Seega pidid kohtud seda sätet menetlusabi andmise küsimuse otsustamisel kas kohaldama või jätma sätte kohaldamata, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
Taotlus on lubatav sõltumata sellest, et ringkonnakohus ei otsustanud lõplikult, kas kostjale tuleb menetlusabi anda või mitte. Kui ringkonnakohtul ei oleks võimalik otsustada vaidlusaluse normi põhiseaduspärasuse üle ilma menetlusabi taotlust lahendamata, tooks see kaasa olukorra, kus kohus ei saaks otsustada selle normi põhiseaduspärasuse üle, mida ta peab kohtuasjas kohaldama. Selline piirang oleks vastuolus PS § 152 lõikest 1 tuleneva kohtu kohustusega jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seadus või muu õigusakt, kui see on vastuolus põhiseadusega.
Kuna konkreetse normikontrolli eesmärk on aga eelkõige kaitsta kohtuasja menetlusosaliste õigusi, siis ei takista eelöeldu Riigikohut kontrollimast, kas TsMS § 183 lõike 1 esimesest lausest tulenev piirang rikub kostja põhiseaduslikke õigusi konkreetse kohtuasja asjaoludel, sh ka nende asjaolude hindamist, mis kohtuasja materjalidest ilmnevad, kuid mida ringkonnakohus ei ole oma määruses käsitlenud. (p-d 35, 38-39)
Olukorras, kus riigilõivust vabastamise piirang takistab äriühingut kohtusse pöördumisel, on riivatud tema PS § 15 lõikes 1 sätestatud üldist põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis laieneb ka juriidilistele isikutele. Üldine põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele on ilma seadusereservatsioonita põhiõigus, mida saab riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks.
Kohtumenetluses (sh tsiviilkohtumenetluses) menetlusabi andmise piiramise legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmisel osalemise tagamine. (p-d 40 ja 41)
Seadusandjal on menetlusabi süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Õiguslik regulatsioon, mis ei taga kohtule menetlusabi andmisel kaalumisõigust, ei tähenda tingimata põhiseadusvastast olukorda, sest seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguseta. Põhikohtuasja materjalide põhjal pole võimalik järeldada, et menetlusabi andmise piirang oleks viinud kostja PS § 15 lõikes 1 sätestatud õiguse põhiseadusvastasele piiramisele. Asjaolu, et regulatsioon võiks olla paindlikum, ei ole iseenesest aluseks selle põhiseadusvastaseks tunnistamisele. (p 53)
|
Facebook
Twitter