5-22-12/19
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
23.02.2023 |
|
Esimese või teise astme kohtu taotluse alusel asja lahendamisel võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusvastaseks sellise õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2 esimene lause). Säte asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15). (p 22)
Käesoleva haldusasja lahendamisel saaks KS § 1327 lõige 2 olla otsustava tähtsusega üksnes siis, kui lähtuda tõlgendusest, mille kohaselt kohaldub sättest tulenev indekseerimise välistus ka kõigil järgnevatel aastatel pärast selle esimese redaktsiooni jõustumist 2013. aastal. Seda põhjusel, et vastasel juhul poleks selle kehtivusest kaebuse lahendamine sõltunud. (p 24)
Põhiseadus § 32 lõike 2 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad muuhulgas ka rahalise väärtusega õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionile (vt RKÜKo nr 3-4-1-1-14 p 88). Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodne mõjutamine (vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09 p 57). (p 33)
PS §-st 32 tulenev omandipõhiõigus kaitseb ka õigust kohtunikupensionile. Kohtunikupensionit puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õigusega seotust kohtuniku sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4) (vt RKPJKo nr 5-20-7/12 p 35). Seadusandja ei tohi vaatamata avarale otsustusruumile ametipensioni väljakujundamisel isikuid põhjendamatult ebavõrdselt kohelda (vrdl RKÜKo nr 3-4-1-1-14 p-d 118 ja 127). (p 34)
KS § 1327 lõige 2 riivab nende isikute omandipõhiõigust, kellele ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. märtsini määratud kohtunikupensioni indekseerimise see säte esimesel (pensioni määramise) aastal välistab. (p 35)
KS § 1327 lõige 2 riivab ka PS § 12 lõikega 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust, mis keelab kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt (vt RKÜKo nr 3-3-1-86-15 p 47). Ajavahemikul 1. jaanuar kuni 31. märts pensioneeruvat kohtunikku koheldakse erinevalt võrreldes kohtunikega, kes pensioneeruvad ajavahemikul 1. aprill kuni 31. detsember. (p-d 38 ja 39)
PS §-st 11 tulenevalt võib põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega. Nimetatud säte väljendab endas proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Teisisõnu peab põhiõiguse riivel olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) (vt RKÜKo nr 5-18-5/17 p 65). (p 41)
Omandipõhiõigus ning üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa piiriklausliga põhiõigused. Seega võib neid põhiõigusi riivata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (vt RKÜKo nr 3-4-1-1-14 p 113). KS § 1327 lõikes 2 sätestatud indekseerimise välistuse eesmärgiks on reformiseaduse eelnõust tulenevalt vältida pensioneerunud kohtunike ebavõrdset kohtlemist ehk soovitakse tagada PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. Seega tuleb piirangu legitiimset eesmärki jaatada. (p 42)
Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv juhul, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive vajalikkust saab jaatada aga üksnes siis, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKÜKo nr 5-18-5/17 p 65). (p 43)
Kehtiv õigus ei näe ette kohtuniku ametipalga muutumist väljaspool 1. aprilliks toimuvat indekseerimist. Palgamäära vastavust majanduslikule olukorrale tagab kumuleeriv indekseerimine. Vaatamata sellele ei ole välistatud, et seadusandja otsustab esialgset kõrgemat palgamäära muuta ning ei saa välistada uue palgamäära jõustumist ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 31. märtsini. KS § 1327 lõikes 2 sätestatud meede saab eesmärgi saavutamisele kaasa aidata üksnes seadusmuudatuse tulemusel, mistõttu ei saa kolleegiumi hinnangul meedet pidada ilmselgelt ebasobivaks. (p 47)
Praegusel juhul leidub aga meede, mis riivaks põhiõigusi vähem ja kohtleks isikuid võrdsemalt. Kolleegiumi hinnangul aitaks eesmärki paremini saavutada see, kui indekseerimise välistus rakenduks ainult nendel juhtudel, mil pensioni arvutamise aluseks olnud ametipalk oli tõusnud. See tähendaks aga vastava erinormi kehtestamist, mis võimaldaks arvesse võtta ametipalga muutumise hetke ning ulatust. Sellisel juhul saaks indekseerimata jätta üksnes nende kohtunike pensionid, kelle pension oleks palgatõusu ja indekseerimise tulemusel ebaõiglaselt kõrgem teiste kohtunike pensionitest. Seega on KS § 1327 lõikes 2 ette nähtud indekseerimise välistus kolleegiumi arvates ebavajalik ning põhiseadusega vastuolus. (p 48)
Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et KS § 1327 lõikes 2 sätestatud indekseerimise välistus riivab põhiseadusvastaselt PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõigust ja PS § 12 lõikega 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust. Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel KS § 1327 lõike 2 lauseosa „välja arvatud jooksva aasta palga alusel arvutatud pension“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 50)
|
| 3-18-477/73
|
Riigikohtu üldkogu |
15.02.2023 |
|
Üldkogu märgib lisaks, et seadusandja võiks kaaluda kinnipeetavate internetile ligipääsu küsimuse lahendamist süsteemselt ja terviklikult, vältimaks vajadust hinnata ligipääsu vajalikkust kohtutes veebileht-haaval – see koormaks asjatult kohtusüsteemi ja menetlusosalisi ning tooks lõppastmes riigile kaasa põhjendamatuid kulusid. (p 93)
Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (vt PSJKS § 3 lõike 3 teine lause ja RKÜKo nr 3-18-1672/38 p 23). Säte on asjassepuutuv, kui selle põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15, nr 3-1-1-5-13 p 19, nr 5-19-29/38 p 49). (p 33)
Kuivõrd VangS § 311 kehtestatud interneti kasutamise keeld välistab kinnipeetavate ligipääsu Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ning Riigikohtu veebilehe osadele, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, on VangS § 311 esimene lause haldusasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte. VangS § 311 esimeses lauses sätestatud keelu põhiseaduspärasuse korral ei saaks üldkogu kaebaja kohustamiskaebust vastustaja suhtes rahuldada. (p 41)
Ka 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud VangS § 311 redaktsioonis oli kinnipeetavate suhtes sätestatud üldine interneti kasutamise keeld. Seega tuleb käesoleva kohtuasja lahendamisel lugeda otsustava tähtsusega asjassepuutuvaks sätteks ka eelmainitud VangS § 311 redaktsioon. (p 44)
PS § 44 lõikest 1 tulenevalt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lõike 1 põhiõiguse kaitsealas on kogu üldiseks kasutamiseks mõeldud teave, „sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile“. Nimetatud põhiõiguse kaitsealasse kuulub ka teave, mille „riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites)“ (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p 21). (p 47)
PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigust riivab see, kui riik takistab põhiõiguse kandjal vabalt – s.o valides selleks aja, koha ja viisi – saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet. PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kandjateks tuleb pidada ka kinnipidamisasutuses karistust kandvaid isikuid, kelle suhtes tuleb kõnesoleva põhiõiguse riivet jaatada, kui juurdepääs veebilehel avalikustatud teabele interneti vahendusel on piiratud (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p-d 20-22; RKPJKo nr 5-19-41/9 p 19). (p 48)
PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigus on demokraalikus ühiskonnas oluline, kuivõrd juurdepääs üldiseks kasutamiseks levitatavale teabele loob eelduse ühiskonnaelus osalemiseks. Kinnipeetavatel aitab juurdepääs nimetatud teabele kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on kinnipidamisasutuses karistust kandvate isikute taasühiskonnastamine. Lisaks eeltoodule on PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõigus oluline ka teiste põhiõiguste ja -vabaduste kasutamise seisukohalt. (p 49)
Õigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet on kaitstud lisaks põhiseaduses sätestatule ka EIÕK artikliga 10 (sõnavabadus) ning seda õigust tuleb austada ka vanglas. Vaatamata sellele, et kinnipeetavate õigus vabadusele EIÕK artikli 5 mõttes on kitsendatud, säilivad neil üldjuhul kõik konventsioonis tagatud inimõigused ja põhivabadused, arvestades vangistusega paratamatult kaasnevaid piiranguid (vt EIKo nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik p 69; EIKo nr 47121/06, 13988/07, 34750/07: Mehmet Resit Arslan vs. Türgi, p 55). (p 51)
Üldkogu leiab, et antud juhul tuleb PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riive eesmärgiks pidada sellise vanglavälise suhtlemise takistamist, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. Eeltoodu aitab soodustada vangistuse täideviimise eesmärke, aidates lõppkokkuvõttes kaasa ühiskonna turvalisuse ning riigi sisemise rahu tagamisele. Sisemise rahu kaitse on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis kajastuv eesmärk ning selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis võib õigustada PS § 44 lõikes 1 ilma piiriklauslita tagatud põhiõiguse riivet. PS § 44 lõikest 1 tuleneva põhiõiguse riive eesmärgiks saab praegusel juhul pidada ka riigi raha mõistlikku kasutamist, mida tuleb samuti käsitada riigi sisemise rahu kaitsmise meetmena. (p 65)
Välistades VangS § 311 (esimese lause) kohaselt kinnipeetava interneti kasutamine ning seega juurdepääs vaidlusalustele veebilehtedele, riivatakse PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust. Ametlike Teadaannete võrguväljaandes ning Riigikohtu veebilehe osal, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid avaldatakse teavet, mis on käsitatav teabena riigiasutuse tegevuse kohta PS § 44 lõike 2 tähenduses. Seejuures pole oluline, kas riigiasutus avalikustab veebilehel teavet õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmiseks või vabatahtlikult. (p-d 53 ja 55)
Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, samuti õiguskorra kaitse (VangS § 6 lõige 1). Kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele peavad toetama vangla tingimused, sh kättesaadavad tegevused ja distsipliin, mis kujundavad kinnipeetavas õiguskuulekaks eluks tarvilikke oskusi, harjumusi ja hoiakuid. Seejuures peab eeltoodu aitama kinnipeetaval taasühiskonnastuda. Õiguskorra kaitse vangistuse täideviimise eesmärgina peab aitama tagada, et süüdimõistetu ei paneks toime uut kuritegu. (p 57)
Taasühiskonnastavat mõju avaldab see, kui kinnipeetavatele on tagatud võimalus saada ligi teabele riigiasutuste tegevuse kohta. Vaidlusalustel veebilehtedel ei avalikustata teavet, mis võiks kahjustada vangistuse eesmärkide täideviimist ning ohustada ühiskonna turvalisust. (p-d 58 ja 59)
PS § 44 lõikest 1 tulenev põhiõigus on tagatud seadusereservatsioonita, mistõttu võivad selle põhiõiguse piiramist õigustada teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikku järku väärtused (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02 p 28; RKÜKo nr 3-4-1-19-07 p 23; määrus asjas nr 3-3-1-69-03 p 28). (p 63)
PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguse riive olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive eesmärki toetav meede on vajalik juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Meetme mõõdukust analüüsides tuleb ühelt poolt kaalukausile panna põhiõigusesse sekkumise ulatus ja intensiivsus ning teiselt poolt eesmärgi tähtsus (Riigikohtu praktika alates RKPJKo nr 3-4-1-1-02 p 15). (p 77)
Üldkogul ei ole kahtlust, et VangS § 311 (esimeses lauses) sätestatud interneti kasutamise keeld on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. VangS § 311 (esimene lause) välistab ligipääsu vaidlusalustele veebilehtedele ning välistab seeläbi suhtluse, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust riivaks aga oluliselt vähem see, kui ligipääs oleks keelatud üksnes vaidlusaluste veebilehtede suhtlust võimaldavale osale, nii nagu näeb ette VangS § 311 teine lause veebilehtede puhul, millele ligipääs on lubatud. See ei välista aga vaidlusaluse abinõu vajalikkust. Kulud kaasneksid nii veebilehel suhtlusvõimaluste piiramise kui ka veebilehele ligipääsu täieliku keelamisega, samuti siis, kui kinnipeetav peaks soovitud veebilehele ligipääsuks esitama taotluse ning vanglateenistus otsustaks ligipääsu üle kaalutlusõiguse alusel. On raske näha abinõu, mis võimaldaks põhiõigust vähem riivates saavutada eeltoodud legitiimseid eesmärke sama efektiivselt. (p 78)
Meetme mõõdukust hinnates tuleb eesmärke pidada kaalukateks. Vanglateenistuse kontroll kinnipeetava vanglavälise suhtluse üle kaitseb teiste isikute õigusi ja vabadusi ning ühiskonna turvalisust. (p 81)
Vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu korral ei ole eeltoodust tulenevalt täiesti välistatud, et kinnipeetavatel võib tekkida võimalus vanglaväliseks suhtluseks. Nimetatud võimalusest tulenevat ohtu vangistuse täideviimise eesmärkidele ei saa aga ühest küljest pidada suureks, samuti on ohu realiseerumine vähetõenäoline. (p 87)
Üldkogu on seisukohal, et vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu tagamine ei ohustaks sellisel määral vangistuse täideviimise eesmärke ja ühiskonna turvalisust. Lisaks ei tooks abinõude rakendamine kaasa riigi raha ebamõistlikku kasutamist. Seega ei leidu antud juhul põhjendust, mis õigustaks PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riivet. Kuivõrd VangS § 311 (esimesest lausest) tulenev interneti kasutamise keeld ei ole põhiõiguse riive eesmärkide saavutamiseks mõõdukas, on VangS § 311 põhiseadusega vastuolus osas, milles välistab juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 91)
Üldkogu tunnistab VangS § 311 esimese lause (alates 1. augustist 2019 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. Üldkogu tunnistab põhiseadusvastaseks ka VangS § 311 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud redaktsiooni osas, milles see välistas kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 92)
|
| 5-22-10/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.02.2023 |
|
Kuivõrd seadusest ei tulene, millise aja jooksul alates vanema soovi avaldamisest peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitma ning lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteaiaasutuses võimaldada mõistliku aja jooksul (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p 13). Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistlikuks ajaks pidada kahte kuud alates taotluse esitamisest. (p 34)
KELS § 10 lõike 1 teine lause sedastab, et omavalitsusüksus vabaneb nimetatud sätte esimeses lõikes sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Omavalitsusüksusel on kohustus selgitada lapsevanemale loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi. Seejuures ei tohi kohalik omavalitsus jätta muljet, et tal on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest. (p 35)
Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei saa lasteaiakoha vabatahtlikuks loobumiseks pidada asjaolu, et kaebajad kasutasid lapsehoiuteenust, kuivõrd lapsehoiuteenust kasutati üksnes põhjusel, et vastustaja nende teisele lapsele lasteaiakohta ei võimaldanud. (p 36)
Mõistliku aja möödumisel lasteaiakoha taotluse esitamisest tekib kohustus tagada taotleja lapsele lasteaiakoht ning tuleb täita KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustus. Lasteaiakoha andmise edasilükkamine rohkem kui mõistliku aja võrra tähendab lasteaiakoha andmisest keeldumist. (p 38)
Kolleegiumi hinnangul tuleb Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike osa, mis seab lasteaiakoha eraldamise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, käsitada menetlusliku normina, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Järjekorras olevate taotluste mitterahuldamine pole seotud kohataotluste järjekorraga vaid kohtade puudumisega. Seetõttu ei saa kohataotluste menetlemine järjekorra alusel õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist nendele lapsevanematele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaiakoht saada. (p 41)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ aga menetlusliku normina käsitada ei saa. Nimetatud lauseosa sõnastusest ja vastustaja selgitustest nähtub, et selle eesmärk on vabastada omavalitsusüksus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest – see aga piirab seadusest tulenevat omavalitsusüksuse kohustust luua lasteaiaasutuses piisavalt kohti, kuna seab lasteaiakohtade loomise ja andmise sõltuvusse omavalitsusüksuse otsusest millisel määral oma kohustust lapsevanemate ees täita. KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses on aga muuhulgas omavalitsusüksusele sätestatud kohustus lasteaiakohtade puudumisel neid piisavas koguses juurde luua. (p 42)
KELS § 15 lõige 1, mis sätestab omavalitsuse volikogule õiguse kinnitada lasteaiaasutuste teeninduspiirkonnad, omab küll tähtsust lasteaiakoha tagamise kohustuse täitmisel, kuid ei anna õigust piirata KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse ulatust. Selleks ei sätesta luba ka KELS § 15 lõige 3, mis reguleerib lasteaiakohtade jagamist teeninduspiirkonna laste vahel. Samuti reguleerib see säte olukorda, kus teeninduspiirkonna lasteasutuses on nii palju kohti, et neid on võimalik eraldada ka väljaspool teeninduspiirkonda elavatele lastele. (p 53)
KELS § 15 lõikes 4 on sätestatud volitus, millest tuleneb linna- ja vallavalitsustele õigus kehtestada laste lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord. Sättes nimetatud korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Muuhulgas ei tulene nimetatud sättest valla- ega linnavalitsusele luba kehtestada KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva subjektiivse õiguse piiranguid (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p-d 27 ja 31). (p 55)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 lauseosa „vaba koht lasteasutuses vastavas vanuserühmas“ oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha eraldamisest keeldumise alus. Seega on selle kehtivus sõltuvuses vastustaja tegevuse õiguspärasuse ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamise nõudega. Nimetatud normi põhiseadusega kooskõla ja kehtivuse eitamisel oli lasteaiakoha andmisest keeldumine õigusvastane ning halduskohtul oleks alus lapsehoiuteenuse kasutamisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet rahuldada RVastS § 7 lõike 1 alusel. (p 43)
Vt p 29.
Määruse nr 4 § 5 lg 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ on asja lahendamisel otsustava tähtsusega säte, mille põhiseaduspärasust saab Riigikohus käesolevas menetluses hinnata. Säte oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldumise aluseks, selle kehtivusest sõltub vastustaja tegevuse õiguspärasus ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamine. Normihierarhiat silmas pidades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet, mistõttu määruse asjakohastel normidel on rakendamisel prioriteet seaduse normide suhtes (vt RKPJKo nr 5-20-12/9 p 50). Halduskohus ei saa jätta määruse kehtivat sätet kohaldamata, tunnistamata seda põhiseadusvastaseks. Esimese ja teise astme kohtud saavad jätta kehtiva õigusnormi kohaldamata vaid siis, kui esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. (p-d 43-45)
Kolleegium märgib, et küsimus lasteaia koha võimaldamisest on seotud alushariduse kättesaadavusega, mille võimaldamine koolieast noorematele lastele on lasteaia kui koolieelse lasteasutuse eesmärgiks (KELS § 1 lõige 1). PS § 37 lõikest 1 tulenev hariduspõhiõigus, mis annab igaühele õiguse saada haridust, tagab õiguse ka alusharidusele. (p 48)
PS § 37 lõikest 2 tulenevalt kuulub hariduse tagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse. Põhiseaduse järgi tuleb jagatud pädevusse kuuluva ülesande puhul lähtuda lähimuse põhimõttest ning ülesande täitmise kohustus peab jääma selle võimutasandile, mis asjaoludest lähtuvalt saab sellega kõige paremini hakkama (vt RKPJKo nr 5-22-5/16 p 40 koos edasiste viidetega). (p 49)
Alushariduse andmise üldised nõuded tulenevad riiklikest õigusaktidest ning selle kättesaadavuse eest vastutab kohalik omavalitsus. Alushariduse tagamine on omavalitsuslik ülesanne PS § 154 lõike 1 tähenduses. KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust silmas pidades on seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalistusele kohustuslikuks. (p 50)
PS § 3 lõikes 1 ja PS § 154 lõikes 1 väljenduva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi alushariduse kättesaadavuse tagamisel omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. (p 51)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ välistab lapsevanematele KELS § 10 lõikes 1 sätestatud subjektiivse õiguse kasutamise. Määruse säte väljub selle aluseks oleva volitusnormi piiridest ning on PS § 3 lõike 1 esimese lause ja § 154 lõikega 1 vastuolus. Lähtudes PSJKS § 15 lõike 1 punktist 2 tunnistab kolleegium määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 56)
|
| 5-21-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.11.2021 |
|
KOKS § 44 lg 1 kolmas lause on volitusnorm, mille eesmärk on kohustada volikogu kehtestama oma sisemine töökorraldus, mis puudutab küsimuste arutamise menetlust. KOKS § 44 lg 1 kolmandas lauses sisalduv volitusnorm ei saa olla aluseks keelule, mille adressaatideks on haldusvälised isikud. (p 25)
PS § 44 lõige 2 ei välista, et volikogu istungi salvestisega tutvumise viisid on jäetud kohaliku omavalitsuse üksuste reguleerida. PS § 44 lõike 2 kohaselt kohalikel omavalitsustel lasuv kohustus anda oma tegevuse kohta informatsiooni seaduses sätestatud korras ei nõua, et igasuguse teabe puhul oleks teabenõude täitmise viisid ammendavalt seaduses reguleeritud. Volikogu istungist tehtava salvestise tutvustamise reguleerimise võib seadusandja sõnaselgelt või vaikimisi jätta omavalitsusüksuse demokraatlikult legitimeeritud esinduskogule. (p 29)
Selleks, et reguleerida volikogu tööga seotud teabele juurdepääsu viise seadusest erinevalt, peab seaduses olema sõnaselge alus. KOKS § 44 lõike 1 volitus kehtestada volikogu töökord ei sätesta alust teha erandeid volikogu istungi salvestise väljanõudmiseks esitatud teabenõude täitmise viisidest, mis on loetletud AvTS § 17 lõikes 1. Sellist alust ei sisalda ka ükski teine kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse säte ega muu seadus. Eelnev ei välista volikogu otsustust täpsustada istungi salvestisega tutvumise korda oma töökorras (näiteks nähes ette, et AvTS § 17 lõike 1 punktis 1 sätestatud täitmise viisi eeldava teabenõude korral tehakse salvestis kättesaadavaks failijagamiskeskkonna kaudu, hinnates enne, kuivõrd on selle piiramatusse levikusse andmine põhjendatud, arvestades salvestiselt äratuntavate isikute õigust eraelu puutumatusele). (p 31)
PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKm nr 5-18-5/33, p 16). (p 33)
Otsustus volikogu istungi salvestamise üle ja selle üle, kuidas toimub tekkiva salvestisega tutvumine, on kohaliku elu küsimused, mida võib reguleerida seaduses sisalduva volitusnormita vahetult PS § 154 lõike 1 alusel (vt RKPJKo nr 3-4-1-11-98, II osa esimene lõik, samuti HMS § 90 lõige 2). PS § 154 lõike 1 sõnastus osas „kohalikud omavalitsused tegutsevad seaduste alusel“ tähendab siiski, et ka kohaliku elu küsimusi reguleerides, ei või kohaliku omavalitsuse üksus seadustega vastuollu minna. Sama mõtet väljendab HMS § 89 lg 1, mille järgi peab määrus olema kooskõlas kehtiva õigusega. Kui kohaliku omavalitsuse üldakt, millega otsustatakse omavalitsuse pädevusse kuuluvaid kohaliku elu küsimusi, on vastuolus seadusega, siis on selline üldakt seadusvastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku elu, mitte aga riigielu küsimusi (vt RKPJKo nr 3-4-1-11-98, II osa viimane lõik). (p 26)
|
| 5-21-8/16
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
14.10.2021 |
|
Vaidlustatud norm ei olnud asja lahendamisel asjassepuutuv, kuna asja algatanud kohus ei lähtunud normi tõlgendamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemast seisukohast, kuidas vaidlusalust normi tõlgendada. (p 35)
|
| 5-21-4/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
28.09.2021 |
|
Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Erinevalt Eesti kodanikust ei ole välismaalasel põhiseadusest tulenevat õigust Eestis elada (PS § 36 lõige 1). Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, takistab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine samast soost registreeritud elukaaslastel Eestis koos elamist. Seetõttu võib ka Eestis õiguspäraselt elav välismaalane olla sunnitud Eestist lahkuma (vrd RKÜKo nr 5-18-5/17, p 59). Perekonnapõhiõiguse riivet ei muuda olematuks see, et kaebaja kui Eestisse elama asuda sooviv välismaalane võib taotleda elamisluba mõnel muul alusel, mis ei ole ette nähtud pererände võimaldamiseks. Elamisloa väljastamine muudel alustel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu (vt RKÜKo nr 5-18-5/17, p 60). (p 39)
Võrdsuspõhiõiguse riivatakse siis, kui oluliste tunnuste poolest sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse erinevalt. (p 40)
Eestis elamisloa alusel elava välismaalase samast soost abikaasa ja samast soost registreeritud elukaaslane on oluliste tunnuste poolest sarnases olukorras, kuid neid koheldakse erinevalt. Samast soost inimeste välismaal sõlmitud abielu loetakse Eestis kehtivaks, kui see vastab rahvusvahelise eraõiguse seaduse tingimustele. Sellisel juhul võimaldab välismaalaste seadus anda tähtajalise elamisloa Eestisse samast soost abikaasa juurde elama asumiseks. Välismaalasele, kes on registreerinud samast soost elukaaslasega kooselu, tähtajalist elamisluba elukaaslase juurde elama asumiseks välismaalaste seadus anda ei võimalda. (p 40)
Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõike 2 esimene lause). (p 32)
PS §-des 26 ja 27 tagatud perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos. See annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Perekonnapõhiõigus kaitseb ka samast soost inimeste õigust elada perekonnaelu Eestis. Samuti nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest. (Vt RKÜKo nr 5-18-5/17, p-d 47-48, 52). (p 38)
Isikul on õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. (p 38)
Seadusandjal on põhiseadusest tulenev kohustus kehtestada põhiseadusega kooskõlas olev õiguslik alus juhul, kui selle puudumine riivab põhiõigusi ebaproportsionaalselt. (p 46)
PS §-st 11 tulenevalt peab põhiõiguse riivel olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) abinõu. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Abinõu on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (Riigikohtu järjekindel praktika alates RKPJK otsusest nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 42)
Kuna perekonnapõhiõigus on tagatud PS § 26 esimeses lauses ja § 27 lõikes 1, siis lubab põhiseadus seda põhiõigust piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. PS § 12 lõikes 1 tagatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (vt RKÜKo 3-4-1-12-10, p 31). (p 43)
Välismaalaste seadusest tulenevat perekonnapõhiõiguse riivet õigustavad põhiseaduse preambulis väljendatud väärtused. Põhiseaduse preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimise. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi (vt ka RKÜKo nr 5-18-5/17, p 67). (p 44)
Sisemise rahu ja rahvuse säilimise tagamiseks on põhiõigusi riivava abinõu (välismaalaste seaduses õigusliku aluse puudumisel) sobiv, kuid mitte vajalik, kuna neid eesmärke on võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivavate vahenditega. Seadustes on võimalik ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata konkreetsest elamisloa taotlejast lähtuvat spetsiifilist ohtu, ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle puhul vastav oht ilmneb (vrd RKÜKo nr 5-18-5/17, p 70). (p 45)
Kuni välismaalase samast soost registreeritud elukaaslasele tähtajalise elamisloa andmiseks kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim tähtajalise elamisloa taotluste läbivaatamisel lähtuda välismaalaste seaduses abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise kohta sätestatust. (p 47)
Kui õiguskorras on olemas seadus, kuhu võiksid kuuluda normid, mida seadusandja põhiseadusvastaselt on kehtestamata jätnud, tunnistab Riigikohus põhiseadusvastasega vastuolus olevaks asjakohase seaduse osas, milles see põhiseaduslikult nõutavaid õigusnorme ette ei näe (õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastasus). (p 71)
Välismaalaste seaduse sätteid, mis reguleerivad erinevate tähtajaliste elamislubade andmist, saab pidada delegatsiooninorme täiendavateks säteteks, mida minister peab määrust andes arvestama. Kuna välismaalaste seadus ei näe ette õiguslikku alust Eestis elamisloa alusel elava välismaalase samast soost registreeritud elukaaslasele elamisloa andmiseks, ei reguleeri ka siseministri määrus nr 7 küsimust, millised andmed ja tõendid peaks taotleja sellisel juhul esitama. (p 50)
Välismaalaste seaduse alusel antud siseministri määrus tunnistatakse põhiseadusevastaseks samadel kaalutlustel, miks välismaalaste seaduses tunnistati põhiseadusvastaseks vastuolu tõttu perekonnapõhiõiguse ja võrdsuspõhiõigusega. Siseministri määruse on põhiseadusvastane osas, milles see ei sätesta tähtajalise elamisloa taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui Eestis elamisloa alusel elava välismaalase samast soost registreeritud elukaaslane taotleb Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba. (p 52)
|
| 5-21-3/11
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
15.06.2021 |
|
Määruse nr 242 mõne sätte kehtetuks tunnistamise korral võib tekkida õigusselgusetu olukord, mistõttu võib määruse §-de 71 ja 72 põhiseadusvastasuse korral tekkida vajadus asjassepuutuvust laiendada (vt RKÜK 25.01.2018, nr 2-15-17249/49, p-d 61-63). (p 30)
Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud ehk omandikitsendused on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJK 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 32)
Kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest, võib põhimõtteliselt olla tegemist faktilise sundvõõrandamisega PS § 32 lõike 1 teise lause tähenduses (vrd RKHKo 12.11.2018, nr 3-16-812/61, p 13). Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada. Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16). (p 33)
Kui kinnisasjale lisatud piirangud ei välista selle valdamist, kasutamist ja käsutamist täielikult ega ka peaaegu täielikult, siis ei ole võimalik käsitleda piirangute kehtestamist faktilise sundvõõrandamisena PS § 32 lõike 1 tähenduses. Tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lõike 2 teise lause mõttes. (p-d 35-39)
Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. (p 41)
Põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Samuti ei tulene põhiseadusest nõuet, et hüvitise maksmise kohustuse korral oleks hüvitis täielik ja kohene. Isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur (RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09 p 61; RKPJK 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 49-50). Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab.
Ka sedalaadi hüvitamiskohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (vrd RVastS § 16 lg 2 p 1). (p 40)
Olukorras, kus omandikitsenduse eest ei tule talumiskohustuse tõttu maksta kohest ja täielikku hüvitist, ei ole vähemalt mitte alati ja ka praegusel juhul põhiseadusvastane määrata hüvitis määruse nr 242 §-des 71 ja 72 sätestatud metoodika alusel, sh lähtudes osal juhtudel maa maksustamishinnast ja metsamaterjali keskmistest ühikuhindadest kolmel eelneval kalendriaastal. Iseäranis ei saa seda metoodikat põhiseadusvastaseks pidada olukorras, kus isik juba kinnistut omandades peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või karmistumise riskiga. (p 48)
Kuna omandikitsenduste hüvitis ei pea olema täielik, ei pea see praegusel juhul katma saamata jäävat tulu, mida isik oleks võinud teenida pelgalt tänu metsamaterjali kokkuostuhindade tõusule (vrd RKHKo 05.03.2021, nr 3-16-245/91, p-d 24-26).
Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. (p 41)
Kohtu taotlust õigusnormi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust rahuldada, kui norm ei ole viinud põhiseaduse rikkumiseni konkreetses kohtuasjas. Sellise taotluse rahuldamata jätmine ei välista normi põhiseadusvastasust teistes olukordades (RKÜK 11.06.2019, nr 5-18-8/19, p-d 52 ja 71). (p 48)
Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada. Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16). (p 33)
Kuigi metsakinnistu puhul on metsa raiumise ja metsamaterjali kasutamise võimalus kinnisasja kõige olulisem majanduslik kasutusviis, ei seisne sellise kinnisasja majandamine siiski üksnes raiumises (vt MS § 16). Samuti ei saa kinnisasja kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult selle omaniku äriplaanist. Selgitada tuleb, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada. LKS § 30 ja määrus nr 12 (sihtkaitsevööndi kaitse-eeskiri) jätavad selleks vähe võimalusi, välistamata erahuvide teenimist siiski täielikult (vrd LKS § 29 loodusreservaadi kohta). (p 36)
Metsa raiumine eeldab metsateatise registreerimist Keskkonnaametis (MS § 41 lõige 81). Kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele, on Keskkonnaametil kohustus teatise registreerimisest keelduda ning sel juhul on raie välistatud (MS § 41 lõiked 8 ja 14). Kui raie toob kaasa väike-konnakotka häirimise, ei saa seda lubada (LKS § 55 lg 6 ja lg 61 p 2 ning MS § 41 lg 8). Kui sihtkaitsevööndi laiendamist põhjendati kotkapesa kaitsega, siis võib eeldada, et raiumine võib kotka elupaika mõjutada. (p 38)
|
| 5-20-10/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.04.2021 |
|
Vt ka otsuse punkt 23.
Haldusasjas, millest käesolev põhiseaduslikkuse järelevalve asi on võrsunud, pidid kohtud võtma seisukoha, kas VMS-i normid välistasid kaebajatele võimaluse pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole ja seetõttu tuli kaebus jätta menetlusse võtmata. Seega olid normid, mis välistasid kaebajatel kohtusse pöördumise, haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad. (p 24)
VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)
VMS § 10010 lõige 1 ja § 10013 lõige 2 reguleerivad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamist Siseministeeriumis ning neist ei tulene eraldi võttes kaebajate kohtusse pöördumise õiguse piirangut. Samas on need normid VMS §-ga 10018 tihedalt seotud. Seadusandja on loonud VMS §-des 1001-10019 sätestatud kaheastmelise haldusesisese vaidlustusmenetluse just eesmärgiga tagada kaebajatele võimalus saada viibimisõiguse lõpetamise korral õiguskaitset ka ilma kohtukaebeõiguse olemasoluta (vt otsuse punkt 26). VMS §-d 1001-10019 moodustavad mõttelise terviku. Seetõttu tuleb ka need ringkonnakohtu nimetatud normid lugeda kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvateks (vt ka RKPJKo 08.11.2017 nr 5-17-9/8, p 22). (p 30)
Õigusnormide erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb küll eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust, kuid selle hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus. Isiku õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja kord peavad olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest on kõrvalise abita ja kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik (RKÜK 22.02.2005 nr 3-2-1-73-04, p 36; RKÜK 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 31). (p 27)
Määruse 2018/1806 artikli 4 lõige 1 koostoimes sama määruse lisaga II on EL õiguse normid, mille alusel tekib välismaalasel subjektiivne õigus määruses ja muudes EL-i õigusaktides sätestatud tingimustel viisavabalt Eestisse siseneda ning Eestis viibida. (p 36)
Viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine mõjutab seda õigust ebasoodsalt. (p 48)
EL põhiõiguste harta artikli 47 lõikest 1 tuleneb vahetu õigusmõju ka viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise olukorrale (võrdle nt Euroopa Kohtu otsused asjades C-414/16: Egenberger, p 78; C-556/17: Torubarov, p 56). Euroopa Kohus on leidnud, et olukorras, kus mõnes EL õiguse valdkonnas puuduvad EL õigusnormid, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kehtestada kohtusse pöördumist reguleerivad menetluseeskirjad, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele nende õigused. Seejuures tuleb liikmesriigil silmas pidada, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid: et need ei oleks vähem soodsad, kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad ega muudaks EL õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (C-403/16: Soufiane El Hassani, punktid 26-27). (p 38)
Viisavaba viibimisõiguse kui EL õigusest tuleva õiguse riive vaidlustamise võimalus on EL-i õiguse kohaldamisalasse kuuluv küsimus EL lepingu ja EL põhiõiguste harta mõttes. Selle lahendamisel on liikmesriikidele jäetud menetlusautonoomia eeldusel, et järgitakse EL õigusega seatud eesmärke ja põhimõtteid. (p 39)
Vaidlusaluste normide kuulumine EL-i õiguse kohaldamisalasse ei tähenda seda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtute poolt on välistatud (vt C-399/11: Melloni, punkt 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, punkt 29). (p 40)
Eesti õigusakti puutumus EL-i õigusega ei saa iseenesest takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrolli PS § 152 mõttes. EL-i õigusega määratud piirides on riigisisene seadusandja seotud Eesti põhiseadusest tulenevate nõuetega ning riigisisesed kohtud on seotud PS §-st 152 tuleneva kohustusega kontrollida eesmärgi saavutamiseks valitud vahendi(te) põhiseaduspärasust. Mingil juhul ei keela EL-i õigus riikidel tagada riigisiseseid põhiõigusi määral, mil nende põhiõiguste realiseerimine ei sea ohtu EL-i õiguse ülimuslikkust, ühtsust ega tõhusust (RKÜKo 15.12.2015 nr 3-2-1-71-14, p 81 ja 83). (p 41)
EL seadusandja on selgelt loobunud vaidlusaluse küsimuse täpsemast reguleerimisest. Eesti seadused, sh vaidlusalused normid, peavad olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka põhiseadusega ning ei ole põhjust jätta nende põhiseaduspärasust hindamata ainuüksi põhjusel, et need võivad olla ühtlasi vastuolus EL-i õigusega. Muuhulgas on oluline, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse läbiviimine võib tagada nii EL-i õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate isikute õiguste ja vabaduste tõhusama kaitsmise, sest hinnates normi põhiseaduspärasust on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusevastane õigusnorm kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõige 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle normi toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse normi vastuolu korral EL-i õigusega puudub kohtul võimalus selle normi kehtetuks tunnistamiseks, ning norm tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata (vt nt RKÜKo 19.04.2005 nr 3-4-1-1-05 p 49), tehes selle kohta märke kohtulahendi resolutsioonis (HKMS § 162 lg 2). (p 42)
VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)
Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ja seeläbi kohtusse pöördumise piirangu kehtestamine peab õigusaktist selgelt nähtuma (vt nt RKHKm 15.10.2002 nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 32)
PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See põhiõigus on osaks PS § 15 lõikest 1 koostoimes §-ga 14 tulenevast põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis peab tagama isiku õiguste tõhusa ja lünkadeta kaitse (RKPJKo 17.12.2019 nr 5-19-40/36, p 63). Õigus pöörduda Eesti kohtusse on ka Eestis viibival välismaalasel (PS § 9 lg 1) ning kui see õigus on tekkinud seoses välismaalase varasema Eestis viibimisega, ei lõpe see ka tema Eestist lahkumise korral. Õigus pöörduda kohtusse hõlmab nii isiku õigust esitada oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 44)
PS § 15 lõikest 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 43).
Välismaalasest kaebajale on tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal alaliselt Eestis kohal viibida. Kui olemasolevad võimalused kaugteel või esindaja vahendusel kohtumenetluses osalemiseks ei ole küllaldased, siis tuleb seadusandjal kaaluda nende laiendamist, mitte aga välistada kohtusse pöördumise õigus täielikult. (p 57)
Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine on isiku õiguste tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Kohtumenetluse ökonoomia on küll kaalukas väärtus (vt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 52), kuid nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut (kaebeõiguse täielikku välistamist) ei ole võimalik õigustada üksnes riigi rahaliste ressursside kokkuhoiu vajadusega. (p 58)
PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse esemelise kaitseala riive on igasugune kohtusse pöördumise õiguse ebasoodus mõjutamine. Kui isikul on subjektiivne õigus, mida võib olla rikutud, kuid tal ei ole võimalik protsessiõiguse normidega sätestatud kitsenduse tõttu kohtu poole pöörduda, siis on PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kaitseala kahtluseta riivatud (vt ka RKPJKo 06.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 36; RKPJKm 12.12.2017 nr 5-17-10/10, p 57). (p 46)
Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus (vt RKÜKo 01.07.2015 nr 3-4-1-20-15, p 43). Ettevõtja kasutab ettevõtlusvabadust mh seeläbi, et võtab lepinguga tööle töötajad, kujundades nii lepinguliste suhetega tingimused, mis võimaldavad tal oma eesmärke ellu viia, seejuures kaitseb ettevõtlusvabadus ka ettevõtja usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes (RKPJKo 05.03.2015 nr 3-4-1-49-14, p 23; RKÜK 20.10.2020 nr 5-20-3/43, p 108). Kui välismaalastest töötajate viibimisaeg ennetähtaegselt ja seega tööandjale ettenägematult lõpetatakse, ei ole võimalik jätkata ka töö tegemiseks sõlmitud kokkulepete täitmist. See riivab tööandjate PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (49)
PS § 24 lõike 2 järgi on igaühel õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures, kuid nimetatud põhiõigus ei ole piiramatu. Riigikohus on varasemalt analüüsinud menetlusosalisele, sh kaebajale, kehtiva õigusega tagatud võimalusi osaleda halduskohtumenetluses ilma vahetult kohal viibimata (vt lähemalt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 45-48). Samuti on välismaalasest kaebajale tagatud võimalus osaleda kohtumenetluses esindaja kaudu (HKMS § 31) või taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamist kuni kohtumenetluse lõpuni (HKMS § 249). (p 56)
|
| 5-20-12/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.04.2021 |
|
Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusvastaseks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates RKÜKo 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka RKÜKo 30.04.2013, nr 3-1-1-5-13, p 19). (p 44)
Riigikohtule taotlust esitav kohus peab olema veendunud, et just seda õigustloova akti sätet tuli vaidluse lahendamisel kohaldada ja igasugune muu lahendus on välistatud (vt RKPJKo 03.07.2008, nr 3-4-1-9-08, p 15). Asjassepuutuvuse kontrollimine Riigikohtus eeldab mh selle hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on tuvastanud sätte kohaldamiseks vajalikud asjaolud. Seejuures ei lahenda Riigikohus aga õigusvaidlust, mis tuli lahendada haldus-, tsiviil- või kriminaalasjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi (PSJKS § 14 lg 2 teine lause). (p 45)
Põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lõike 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
Põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lõike 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
EhS § 120 lõige 4 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada ise või volitada valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega mh riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid. (p 65) Määrust nr 16 andma volitas kaitseministrit Vabariigi Valitsus 4. mai 2015. a määrusega nr 55. (p 67)
Tulenevalt riigivõimu seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lõige 1) ei saa pädeval riigiasutusel olla kohustust kooskõlastada õigusvastast tegevust. (p 47)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva delegatsiooninormi (määrusandlusvolituse) alusel. Põhiseadusega on vastuolus nii põhiseadusvastase delegatsiooninormi alusel antud määrus, kui ka ilma delegatsiooninormita antud või sellega vastuolus olev määrus (vt RKPJKo 18.05.2015, nr 3-4-1-55-14, p 46). (p 63)
PS § 31 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega. Ettevõtlusvabadus kaitseb ettevõtjat avaliku võimu sekkumise eest tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse (RKÜKo 20.10.2020, nr 5-20-3/43, p 108). Tulenevalt PS § 31 teisest lausest on ettevõtlusvabadus lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-4-17, p 57). (p 56)
Ettevõtlusvabadus laieneb PS § 9 lõikest 2 tulenevalt ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 58)
Määruse nr 16 § 61 lõige 2 on koostoimes EhS § 44 punktiga 1 aluseks ehitusloa andmisest keeldumisele. See piirab ehitusluba taotleva isiku ettevõtlusvabadust, kuna ta ei saa püstitada ehitist, mis on vajalik soovitud valdkonnas ja viisil ettevõtlusega tegelemiseks (praegusel juhul tuuleenergia tootmiseks). (p 59)
Kuivõrd määruse nr 16 § 61 lõike 2 kehtestamiseks tuleneb volitus EhS § 120 lõikest 4, riivab ka nimetatud delegatsiooninorm isikute ettevõtlusvabadust. (p 60)
PS § 32 lõigetes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb igaühe omandit riigi riivete ehk põhiõiguse kaitsealasse kuuluvate õiguslike positsioonide igasuguse ebasoodsa mõjutamise eest (RKÜKo 20.10.2020, nr 5-20-3/43, p 66). (p 57)
Omandipõhiõigus laieneb PS § 9 lõikest 2 tulenevalt ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 58)
PS § 11 tulenevalt peab põhiõiguse riivel olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne. (p 61)
Kolleegiumi arvates ei riiva vaidlusalused sätted põhiõigusi ebaproportsionaalselt. Praeguses kohtuasjas ei vaielda selle üle, et riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumite kehtestamisest tuleneval põhiõiguste riivel on olemas kaalukas legitiimne eesmärk – tagada Eesti riigi kaitsevõime –, samuti ei ole küsimuse alla seatud meetme sobivus või vajalikkus. Kaebaja ei pea aga oma õiguste riivet mõõdukaks, kuna igasugune riigikaitselise ehitise töövõime vähenemine ei õigusta ehitamise keeldu. (p 70) Määruse nr 16 § 61 lõikest 2 ei järeldu, et raadiosüsteemi töövõime igasugune mõjutamine välistaks alati ehitusloa andmise. (p 71)
Tulenevalt PS § 31 teisest lausest on ettevõtlusvabadus lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-4-17, p 57). (p 56)
Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud (omandikitsendused) on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 57)
PSJKS § 63 lõike 1 alusel hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKo 09.04.2020, nr 5-18-5/33, p 16). (p 74)
Lepingulise esindaja teenused kaebaja arvamuse koostamiseks vaidlustatud sätete põhiseadusele vastavuse kohta (PSJKS § 10 lõike 2 esimene lause) ning täiendava arvamuse koostamiseks pärast teiste menetlusosaliste seisukohtadega tutvumist (PSJKS § 10 lõike 2 teine lause) on kaebaja vajalikud ja põhjendatud kulud. (p 75)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne. (p 61)
Põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lõike 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
Praeguses kohtuasjas ei ole seadusandja delegatsiooninormiga andnud täitevvõimule õigust kehtestada põhiõiguste lisapiiranguid, vaid üksnes õiguse seadusest tuleneva piirangu tingimusi täpsustada. (p 66)
Määruse nr 16 § 61 lõige 2 ei ole formaalselt ega materiaalselt delegatsiooninormiga vastuolus, vaid järgib nii määrusandlusvolituse eesmärki, mõtet kui ka ulatust. (p 67)
Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud (omandikitsendused) on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 57)
Määruse nr 16 § 61 lõige 2 on koostoimes EhS § 44 punktiga 1 aluseks ehitusloa andmisest keeldumisele. Vaidlusalune säte riivab selle kinnistu, kuhu sooviti ehitist püstitada, omaniku omandipõhiõigust, kuna takistab tema õigust oma omandit vabalt kasutada. Riivatakse ka nende isikute omandipõhiõigust, kes omavad mõnda kinnistuga seotud piiratud asjaõigust, eelkõige hoonestusõigust. Kuigi keeld ehitada kinnistule tuulegeneraatorid võib kinnistu väärtust vähendada, ei saa sellist omandiõiguse piirangut üldjuhul pidada sedavõrd ulatuslikuks, et tegemist oleks omandi nõusolekuta võõrandamisega. Kinnistut on ka edaspidi võimalik majanduslikult mõistlikult kasutada, mistõttu saab riivet pidada omandi kitsenduseks. Hoonestusõigust omandades ei saanud kaebajal olla kindlat teadmist, et tal lubatakse ehitada tuulepark. (p 59)
Kuivõrd määruse nr 16 § 61 lõike 2 kehtestamiseks tuleneb volitus EhS § 120 lõikest 4, riivab ka nimetatud delegatsiooninorm isikute omandipõhiõigust. (p 60)
Omandipõhiõigus laieneb PS § 9 lõikest 2 tulenevalt ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 58)
|
| 5-20-7/12
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.03.2021 |
|
Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates RKÜKo 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka RKÜKm 30.04.2013, nr 3-1-1-5-13, p 19). (p 30)
Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)
Avalik-õigusliku varalise õiguse kaalu võib suurendada isikul tekkinud õiguspärane ootus, mis on seda tugevam, mida kauem on kehtinud õigusakt, mille alusel on isikul tekkinud õigus oodata riigi sooritust ning mida kauem on isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis on seatud soorituse eelduseks. Õiguspärane ootus ehk usalduskaitse põhimõte, mis on osa PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest, annab igaühele õiguse tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ja keelab riigil käituda sõnamurdlikult. (p 39)
Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks. (p 54)
Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks. Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). (p 43)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)
PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 59)
KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)
Eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks on vaidlusalune säte (KS §-i 1325) sobiv ja vajalik. (p 63)
Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).
(p 57, vt ka p 63)
Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. (p 58)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57, vt ka p 63)
Vajalik on riive aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. (p 58)
Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)
Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks. (p 54)
Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt. (p 55)
PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 59)
KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)
Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)
Otsustamaks põhiõiguse riive abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärki. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. (p 58)
Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)
Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)
Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. (p 35)
Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). (p 36)
Põhiseaduslikult kaitstav avalik-õiguslik varaline positsioon - rahaliselt hinnatav ooteõigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile - tekib kohtuniku ametisse nimetamisel. (p 44)
Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionile kui avalik-õiguslik varaline positsioon (RKÜKo 26.06.2014, nr 3-4-1-1-14, p 88; vt RKPJKo 22.10.2015, nr 3-4-1-21-15, punkt 36). (p 37)
Avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse (või muu õigusakti) alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Avalik-õiguslikku varalist õigust riivatakse siis, kui lubatud sooritust ei tehta või tehakse lubatust väiksemas suuruses. (p 38)
Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)
Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb KS § 1325 enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ebavõrdselt. (p 55)
Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 - 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. (p 56)
Kuigi KS § 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. (p 67)
Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)
Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks. Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). (p 43)
Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt. (p 55)
Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 - 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. (p 56)
KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)
Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)
|
| 5-20-3/43
|
Riigikohtu üldkogu |
20.10.2020 |
|
Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 47; RKPJKo 16.09.2003, nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 93)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Vaidlus puudutab enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud pensionivara, seetõttu on kohane võtta võrdluse lähtekohaks enne vaidlustatud seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel isikustatud pensionivara omandanud tööealine isik. (p 95)
Ehkki II samba pensionifondi osakute ja riikliku vanaduspensioni kindlustusosakute vahel on olulisi erisusi, on viidatud võrdlusgruppide vahel ka piisavalt sarnasusi. Nende erinev kohtlemine riivab seetõttu võrdsuspõhiõigust ning selle riive põhiseaduspärasust saab ja tuleb hinnata. (p 97)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)
Vaidluse lahendamiseks on kohane valida võrdluse lähtekohaks enne KoPS muutmise seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel omandatud isikustatud pensionivara (varalisi õigusi) omav vanaduspensioni ikka jõudnud isik. (p 136)
Seadus kohtleb võrdlusgruppe erinevalt. (p 138)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)
PS § 28 lg 2 esimesest lausest tuleneb muude subjektiivsete õiguste seas eraldiseisev õigus saada riigilt abi vanaduse korral (vanadusabi).
PS § 28 lg 2 eristab õigust vanadusabile sõnaselgelt sama sättega tagatud abist muude sotsiaalsete riskide vastu ja õigusest riigi abile puuduse korral. Õigus abile puuduse korral annab isikule õiguse riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid ja teenused.
Üldkogu hinnangul on riigi vanadusabi eesmärgiks lisaks vaesusriski vähendamisele luua süsteem, mis tagaks, et isikute elatustase ei langeks võrreldes nende tööea elatustasemega põhjendamatult madalale. Eakate kui sotsiaalselt haavatava ja kõrgendatud abivajadusega isikute grupi kaitsmise eesmärk kõrgemal tasemel üksnes puuduse korral antavast abist on tuletatav ka sotsiaalriigi põhimõttest. (p 41)
Siiski ei saa järeldada, et põhiseadus kohustab riiki tingimusteta tagama, et isikule vanaduses antav abi on puuduse korral antavast abist suurem. Sarnaselt muude PS § 28 lg-s 2 nimetatud sotsiaalsete riskidega ei ole ka vanaduse korral riik ainuvastutav, vaid oma toimetuleku eest vastutab nii isik ise kui ka tema perekond.
PS § 28 lg 2 teine lause näeb ette, et ka vanaduse korral antava abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadusandja on määranud isiku enda või tema eest antava panuse sotsiaalse kaitse süsteemidesse kui vanadusabi saamise eelduse, tekib isikul õigus sellisele abile üksnes juhul, kui ta on need tingimused täitnud. (p 42)
Õigust saada riigilt vanadusabi rikutakse, kui riigi loodud abi andmise süsteem ei taga isikutele vanaduses abi minimaalses põhiseadusega nõutavas määras. Põhiseadus ei sätesta vanadusabi andmise viisi ega konkreetset määra, vaid jätab need seadusandja määrata. Siiski on kohtul sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega võimalik kontrollida vanadusabi piisavust põhiseaduse normide tõlgendamise teel, hinnates muu hulgas riigi suutlikkust anda abi ja üldist elatustaset, riigi võetud rahvusvahelisi ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi ja muid asjaolusid. Samuti on võimalik kõnealuse põhiõiguse rikkumine, kui seadusega halvendatakse meelevaldselt PS § 28 lg 2 teise lausega tagatud abi ulatust ja tingimusi.
Arvestades, et sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega ei ole ka riikliku vanadusabi põhiseaduslikult nõutav ulatus täpselt mõõdetav ja et tegemist on seadusandjale avarat otsustusruumi võimaldava valdkonnaga, on kohus õigustatud sekkuma üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge ning piisav abi isikule ei ole tagatud (p 43)
Riik saab anda isikule piisavat abi PS § 28 lg s 2 nimetatud sotsiaalsete riskide puhul üksnes siis, kui ta loob ja hoiab toimivana abi andmiseks vajaliku süsteemi.
Seejuures on seadusandjal ka vanadusabi süsteemi kujundamisel sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega avar otsustusruum. Põhiseaduse § 28 lg st 2 tuleneb riigi kohustus luua vanadusega seotud riskide maandamiseks sotsiaalkindlustussüsteem. Selline kohustus tuleneb Eestile ka Euroopa sotsiaalharta art 12 lg-test 1 ja 2, mis kohustavad riiki looma ja säilitama sotsiaalkindlustussüsteemi ning hoidma selle toimimise vähemalt tasemel, mis on vajalik Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimiseks. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 25 kohaselt on riik, mille suhtes koodeksi V osa jõustub, kohustatud tagama kaitstavatele isikutele vanadushüvitise maksmise kooskõlas koodeksi nimetatud osaga. Nii Euroopa sotsiaalhartast kui ka Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksist ja Euroopa sotsiaalharta täitmise kontrolli organi Euroopa sotsiaalõiguste komitee praktikast on tuletatavad konkreetsed minimaalse vanadusabi määrad, mille riik on kohustatud isikule pensionikindlustussüsteemi kaudu tagama.
Vanadusabi tagamine sotsiaalkindlustuse vormis tähendab üldjuhul inimese enda panusel toimuvat vahendite kogumist fondidesse, millest kindlustusjuhtumi realiseerumisel (pensioniea saabumisel) tehakse isikule perioodilisi rahalisi väljamakseid sõltumata tema tegelikust abivajadusest. (p 44)
PS § 28 lg 2 teisest lausest tulenev seadusandja õigus määrata riigi abi andmise tingimused ja kord hõlmab ka otsustusõigust selle üle, kas riik täidab abi andmise ülesannet ise vahetu riigihalduse vormis või korraldab selle täitmise muu isiku vahendusel. Seadusandjal on võimalik kasutada abiskeemide loomisel nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke vorme.
Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Kui riik on loonud oma PS § 28 lg st 2 tulenevate kohustuste täitmiseks abisüsteemi, milles osutatakse isikutele vanadusabi muude isikute vahendusel või eraõiguslikus vormis, tuleb ka selline abi lugeda riigi vanadusabiks PS § 28 lg 2 tähenduses ja see abi muu hulgas minimaalse põhiseadusega nõutava abitaseme hindamisel arvesse võtta. See ei tähenda, et põhiseadus nõuaks abisüsteemi just eraõiguslikus vormis või keelaks iseenesest abisüsteemi hilisema muutmise, mh eraõigusliku abisüsteemi asendamise avalik-õiguslikuga. (p 46)
Kohustusliku kogumispensioni äralangemise või selle olulise vähenemise korral võib isikule vanaduses tagatud riigi abi langeda alla põhiseadusega nõutava taseme. Riik peab tagama minimaalse vajaliku vanadusabi aga kõigile sõltumata sellest, kas nad on kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitunud või mitte.
Ainuüksi kohustusliku kogumispensioni kaotamine või süsteemi oluline muutmine ei tähenda aga seda, et riigi abi väheneks automaatselt alla põhiseadusega nõutud määra, kui riik tagab minimaalse vanadusabi riikliku vanaduspensioniga või muul viisil. PS § 28 lg 2 ei nõua vanadusabi osutamist just kohustusliku kogumispensionisüsteemi kaudu. Riik võib oma ülesandeid täita ka otse, enda funktsioone kellelegi delegeerimata. Samuti võib riik kord loodud süsteemi põhimõtteliselt muuta, kui ta tagab oma põhiseaduslike funktsioonide täitmise teisiti. PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt seadusega määratud abi ulatust ei või aga vähendada ega selle tingimusi halvendada meelevaldselt. (p 51)
Rahvusvahelise õiguse aktide sätetest ei tulene osalisriigile kohustust tagada, et sotsiaalkindlustuse tase ajas igal juhul tõuseb ja et seda taset mistahes olukorras ei langetata. (p 56)
Ka lahus riigi rahvusvahelistest kohustustest ei ole põhjust tõlgendada sotsiaalseid põhiõigusi ja sotsiaalriigi põhimõtet selliselt, et need võimaldaks riigil sotsiaalse kaitse, sh sotsiaalkindlustuse taset, mh vanadusabi ulatust üksnes suurendada või lubaks seda vähendada üksnes erakordselt kaalukatel põhjustel. Niisugune piirang oleks vastuolus PS § 28 lg 2 teise lausega. (p 57)
Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)
Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)
Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)
PS § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus.
Ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva õigusliku keskkonna loomist. Ettevõtlusvabadus kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtimajäämise suhtes (pacta sunt servanda põhimõte). Ettevõtlusvabadus ei tähenda riigi kohustust tekitada ettevõtja pakutavatele kaupadele ja teenustele turul nõudlus. (p 108)
Pensionikindlustuse kui ettevõtlusvaldkonna raamistiku on riik loonud kogumispensionide seadusega. Kindlustusandja ettevõtlus seisneb lepingu alusel tasutud kindlustusmaksete investeerimises, lepingutega seotud tasude kogumises ja pensionimaksete tegemises kindlustusvõtjatele. (p 109)
Pensionilepingute tingimuste muutmine mõjutab ebasoodsalt kindlustusandjate ettevõtlust. (p 111)
Seadusandja valitud meede kindlustusvõtjatele lepingute ülesütlemise õiguse andmise kohta on sobiv legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Samuti on selle õiguse andmine eesmärgi täitmiseks vajalik ja mõõdukas. (p 115)
Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)
Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)
Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
PS § 32 lg-tes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb isiku omandit riigi riivete eest, kuid kohustab riiki ka omandit kaitsma. (p 62)
Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded (vt RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 62)
Kohustusliku pensionifondi kui investeerimisfondi osak on varaliselt hinnatav õigus ja kuulub seega omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 68)
Pensionilepingust tuleneb kindlustusvõtjale varaline õigus, mis kuulub PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitse alla. (p 121)
Ehkki vaidlustatud seadusega suurendatakse osakuomaniku käsutusõigust ja valikuvabadust, võib see omakorda mõjutada negatiivselt nende osakuomanike omandiõigust, kes soovivad jääda II pensionisamba fondiga liitunuks senisel kujul. Seda esmajoones osakute väärtuse võimaliku vähenemise ja lisakulude tõttu. Seetõttu mõjutatakse enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakuid ebasoodsalt, riivates seetõttu osakuomanike omandipõhiõigust. (p 71)
Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)
Vaidlusalune säte riivab nende kindlustusvõtjate omandipõhiõigust, kes soovivad jätkata pensionilepingute alusel väljamaksete saamist. Ka oli pensionilepingu sõlminud isikutel tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. (p 39.3)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. (p 39.3)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
PS §-st 10 tuleneb õiguspärase ootuse põhimõte, mis peab andma isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes. Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Põhiseadus ei kaitse iga pettumuse eest, mis on tingitud isikule soodsate reeglite muutmisest ebasoodsamaks. Kaitset väärib isiku ootus siis, kui tal oli mõistlik alus usaldada regulatsiooni püsimajäämist ja ta oli asunud oma õigusi realiseerima.
Enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakutele kehtivad reeglid muutuvad koos käsutusvabaduse suurenemisega eelkirjeldatud viisil ebasoodsamaks. II pensionisambaga liitunud inimestel oli mõistlik alus usaldada reeglite püsimajäämist ning osakute omandamisel olid nad asunud oma õigusi realiseerima. Seetõttu on neil tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda tagantjärele nende omandit puudutavaid norme ebasoodsamaks. (p 73)
Pensionilepingu sõlminud isikutel oli tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Eelnõu sidumine usaldusküsimusega järgib põhiseadusest tulenevat eesmärki, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhetes tekkiva ummikseisu lahendamiseks ja eelnõu vastuvõtmine on valitsuse hinnangul tema poliitika elluviimiseks vältimatu. (p 39.5)
Vt määruse punktid 39-39.5.
Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)
Vt määruse punkt 35.
Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)
PSJKS § 10 lg 1 loetleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osalised. Käesolevas abstraktse normikontrolli asjas on nendeks Riigikogu vaidlustatud seaduse vastuvõtnud organina (p 1), õiguskantsler (p 5), valdkonna eest vastutav minister (p 6) ja Vabariigi Valitsust esindav minister (p 7). Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49).
Riigikogu juhatus on teatanud Riigikohtule käesolevas asjas Riigikogu esindava komisjonina rahanduskomisjoni, mida esindab menetluses selle esimees. Valdkonna eest vastutava ministrina esineb kohtumenetluses justiitsminister. Vabariigi Valitsust esindava ministrina on Riigikohtule teatavaks tehtud rahandusminister. (p 36.1)
Käesolevas asjas võttis Riigikohus asja juurde seisukohad lisaks menetlusosalistele Eesti Pangalt, Finantsinspektsioonilt, Riigikontrollilt, Eesti Kindlustusseltside Liidult ja Eesti Pensionäride Ühenduste Liidult, aga ka Riigikogu rahanduskomisjoni eriarvamusele jäänud liikmetelt. (36.2)
Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49). (p 36.1)
Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKÜKo 21.06.2019, nr 5-18-5/17, p 65). (p 74)
Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (vt RKÜKo 11.06.2019, nr 5-18-8/19, p 66). (p 80)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 74)
Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigust saab üldjuhul piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.01.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)
Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)
Kohustuslike pensionifondide tootlust vaidlustatud seadus suurendada ei aita. (p 79.3)
Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede. (p 133)
Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)
Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede (p 133)
Omandipõhiõigus on oluline väärtus, millele praegusel juhul lisab kaalu osakuomanike õiguspärane ootus. (p 81)
Vaidlusalusest sättest tuleneva omandipõhiõiguse riive intensiivsus sõltub esmajoones sellest, kui tugevalt destabiliseeriv on reformi esmane mõju pensionifondidele KoPS muutmise seaduse jõustumisel ja sellele järgneval ajal. Lühemas perspektiivis avalduvast mõjust sõltub omakorda, milliseks kujunevad fondide mahud ja tootlus pikemas perspektiivis, mil pensionifondide tegevus võiks saavutada uue tasakaalu. (p 81)
Seadusandja on ette näinud mitmeid leevendusi vara väljamaksmise võimaldamiseks, samuti on tõenäosus fondide likviidsuskriisiks madal. Seetõttu ei ole sättest tulenev kohustusliku pensionifondi osaku omaniku omandipõhiõiguse riive intensiivne, mistõttu seadusandja eesmärk suurendada osakuomanike otsustusvabadust õigustab riivet. (p 87)
Vaidlusalusest sättest kindlustusvõtja omandipõhiõigusele tekkiv ebasoodne mõju ei ole suur, kuigi sellele lisab praegusel juhul kaalu ka õiguspärane ootus. (p 134)
PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. (p 93)
Kuigi seadusandjal on avar otsustusruum isikutele avalik-õiguslike rahaliste kohustuste panemisel (vrd RKÜKo 15.12.2015, nr 3-2-1-71-14, p 122), tuleb maksu kehtestamisel (sealhulgas maksusoodustuste reguleerimisel) arvestada põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas kohustusega kohelda inimesi võrdselt (PS § 12). (p 105.1)
Üldkogu möönab, et II samba raha ennetähtaegsel väljamaksel võib majanduslikus mõttes siiski olla maksutagastusega sarnane mõju. Sellel sarnasusel ei ole aga määravat tähtsust. Ka ühetaolise maksustamise põhimõte taandub kokkuvõttes võrdse kohtlemise põhimõttele ning sellega ei oleks vastuolus maksude tagastamisel põhjendatud erisuste sätestamine. (p 105.2)
|
| 5-20-2/11
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.05.2020 |
|
Vt taotluse lubatavuse tingimuste kohta Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 44; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 76 ja 81; samuti praeguse otsuse punkt 3. (p 24)
MaaKatS § 18² lõikega 4 on osa katastriüksuste sihtotstarbe näinud linna- või vallavalitsuse asemel ette Riigikogu seadusega. Kaevandamisloa väljastamise korral ei ole kohaliku omavalitsuse organil kaalutlusruumi vastava katastriüksuse sihtotstarbe määramisel kui kohaliku elu küsimuse otsustamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p 26; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-13-09, p-d 22 ja 23, milles Riigikohus leidis, et ruumiline planeerimine üldiselt ja konkreetselt ka katastriüksuste sihtotstarbe määramine on kohaliku elu küsimus). Omavalitsusüksusel ei ole ka õigust keelduda katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest, tuginedes varem kehtinud ja kaevandmist ette mitte nägevatele planeeringutele (eelkõige üldplaneeringule, kuid ka eri- ja detailplaneeringutele). MaaKatS § 18² lõige 4 riivab seega omavalitsusüksuste õigust seaduse alusel iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (PS § 154 lõige 1). (p 26)
MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärgiks võib pidada seda, et ülekaalukates riiklikes huvides õiguspäraselt antud kaevandamisloa alusel saaks mõistliku ajaga ja täiendava asjaajamiseta asuda kaevandama õigel ajal ja õiges kohas, tagades seeläbi maavarade kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise (PS § 5). Samuti on selle eesmärk kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse. Neil eesmärkidel omavalitsusüksuste planeerimisautonoomiat piirata on lubatav. (p 29)
MaaKatS § 18² lõike 4 põhiseaduspärasuse juures on olulisim, et peamise negatiivse mõju omavalitsusüksuse planeerimisautonoomiale põhjustab riigi poolt kaevandamisloa andmine, mitte seadusega omavalitsusüksustele pandud kohustus muuta seejärel vastavalt katastriüksuse sihtotstarvet. (p 33)
Kaevandamisluba antakse menetluses, milles omavalitsusüksusel on võimalik osaleda ja väljendada oma vastuseisu kaevandamisele (MaaPS § 49 lg 6). (p 34)
Kaevandamisloa andmine omavalitsusüksuse vastuseisu korral Vabariigi Valitsuse nõusolekul (kehtiva MaaPS § 55 lõige 4) on põhiseadusega kooskõlas sõltumata dokumendi vormist, milles see vastuseis on esitatud (planeering, arengukava, kiri vms), kui on täidetud järgmised tingimused (vt eespool viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p-d 32-33). Omavalitsusüksus peab saama osaleda ja esitada oma vastuväited kaevandamisloa menetluses, samuti Vabariigi Valitsuses toimuvas nõusoleku andmise menetluses. Vabariigi Valitsus peab sõnaselgelt näitama nõusoleku andmisel, millised on need ülekaalukad üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mis tingivad vajaduse kaaluda loa väljastamist just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta. Keskkonnaametil kui loa väljastajal on kohustus omavalitsusüksuse esitatud keskkonnahoiu ja sotsiaalseid kaalutlusi loa otsustamisel arvestada. Tal on ka võimalik MaaPS § 56 lõike 1 punkti 9 kohaselt lisada loale nõudeid maapõue kaitse ja maavara ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning kaevandamisest inimese tervisele, varale ja keskkonnale tuleneva keskkonnahäiringu vähendamiseks, samuti MaaPS § 56 lõike 2 alusel muid tingimusi. Omavalitsusüksusel peab olema võimalik kohtus vaidlustada nii Vabariigi Valitsuse nõusolekut kui ka lõplikku loa andmist. (p 37)
Kehtiva MaaPS § 55 lõike 4 kohaselt peab Vabariigi Valitsus oma nõusoleku andmiseks ära näitama, milles seisneb „ülekaalukas riigi huvi“. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine ja niisuguse huvi tuvastamine on kohtulikult kontrollitav. (p 38)
MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärgiks võib pidada seda, et ülekaalukates riiklikes huvides õiguspäraselt antud kaevandamisloa alusel saaks mõistliku ajaga ja täiendava asjaajamiseta asuda kaevandama õigel ajal ja õiges kohas, tagades seeläbi maavarade kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise (PS § 5). Samuti on selle eesmärk kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse, kuigi kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563/70, p 11.2), kuna ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-17-796/39, p 16). (p 29)
Õigusselguse loomist ei saa pidada sättest põhjustatud riive eesmärgiks, kui selle sätte menetlemise ja vastuvõtmise ajal ei olnud selles küsimuses õigusselgusetust (vt Riigikohtu praktikat vaidlusaluse sätte osas Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-35-13, p 19; 18. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-31-16, p-d 14, 19, 21 ja p 22-29). (p 26)
Vt Riigikohtu seisukohta küsimuses selle kohta, kui on vaidlustatud niisuguse normi puudumine, mis kohustaks riigiorganeid jätma kaevandamisloa andmata, kui kaevandamine on vastuolus omavalitsusüksuse kehtivate planeeringutega, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09. (p 37)
MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärk on kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse, kuigi kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563/70, p 11.2), kuna ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-17-796/39, p 16). (p 29)
|
| 5-18-5/17
|
Riigikohtu üldkogu |
21.06.2019 |
|
Esimese või teise astme kohtu taotluse alusel tunnistab Riigikohus kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõike 2 esimene lause). Seejuures ei lahenda Riigikohus õigusvaidlust, mis tuleb lahendada haldus-, tsiviil- või kriminaalasjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). (p 42)
Esimese või teise astme kohtu taotlus õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on lubatav juhul, kui õigustloov akt oli kohtuasja lahendamisel osas, milles kohus pani seaduse põhiseaduspärasuse vaidluse alla, asjassepuutuv. (p 43)
Perekonnapõhiõigus tuleneb PS § 26 esimesest lausest, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, ning PS § 27 lõikest 1, mis annab perekonna rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse alla. Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos (RKPJKo nr 3-4-1-9-10, p 43). (p 47)
Perekonnapõhiõigus annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. (p 48)
Perekonnapõhiõigus annab isikule ka õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu (RKPJKo nr 3-4-1-2-01, p 14). Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 36). (p 48)
Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et „[p]erekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole põhiseaduse tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Sellised kitsendused ei ole põhiseadusest leitavad ka tõlgendamise teel“ (RKHKm nr 3-3-1-19-17, p 16). Samuti nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest. (p 52)
Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ja põhiseaduse tõlgendamisel tuleb arvestada konventsiooni ning selle kohaldamispraktikat EIK-s. EIK on korduvalt leidnud, et konventsiooni artikliga 8 kaitstud perekonnaelu hõlmab ka samast soost inimeste kooselu, kui tegemist on püsiva faktilise partnerlusega (vt EIKo Schalk ja Kopf vs. Austria; EIKo Vallianatos jt vs. Kreeka; EIKo Oliari jt vs. Itaalia; EIKo Pajić vs. Horvaatia; EIKo Taddeucci ja McCall vs. Itaalia; EIKo Orlandi jt vs. Itaalia). (p 50)
EIK on perekonnaelu küsimust sageli käsitlenud koos konventsiooni artiklis 14 tagatud õigusega võrdsele kohtlemisele, kuna nimetatud artikkel keelab kohtu tõlgenduse järgi diskrimineerimise ka seksuaalse orientatsiooni alusel. Kohus on leidnud, et samast soost paarid võivad täpselt samuti nagu erinevast soost paarid elada stabiilses, pühendunud suhtes, olles seetõttu oluliste tunnuste poolest heteropaaridega sarnases olukorras (vt EIKo Schalk ja Kopf vs. Austria, p-d 92-95 ja 99). Erinev kohtlemine seksuaalse orientatsiooni alusel nõuab EIK hinnangul iseäranis kaalukaid põhjuseid erineva kohtlemise õigustamiseks ning riigi hindamisruum on sellisel juhul kitsas (vt EIKo Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 89; EIKo Pajić vs. Horvaatia, p 59). (p 51)
Arvestades EIK praktikat, samuti Eesti põhiseaduses tagatud inimväärikuse (PS § 10) ja võrdse kohtlemise (PS § 12 lõige 1) põhimõtteid, kaitseb PS § 26 esimese lauses ja § 27 lõikes 1 tagatud perekonnapõhiõigus ka samast soost inimeste õigust elada perekonnaelu Eestis. (p 52)
Nii nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost inimesed sõlmida 1. jaanuaril 2016 jõustunud kooseluseaduse alusel kooselulepingu (KooS § 1 lõige 1). Samuti on Eesti rahvusvahelise eraõiguse reeglite alusel võimalik lugeda Eestis kehtivaks samast soost inimeste välismaal registreeritud kooselu (KooS § 7 lõige 2). Kuigi perekonnaseaduse järgi saavad abielu sõlmida üksnes naine ja mees (PKS § 1 lõige 1), siis loetakse Eestis kehtivaks ka välismaal sõlmitud samast soost inimeste abielu, mis on sõlmitud vastavalt rahvusvahelise eraõiguse reeglitele (vrd RKHKm nr 3-3-1-19-17, p 28). Ka Euroopa Liidu õigusest võib tuleneda Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme (sh samast soost abikaasa, registreeritud või faktilise partneri) tähtajaline elamisõigus liikmesriigis (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (vt artikli 2 punkti 2 alapunktid a ja b ning artikli 3 lõike 2 alapunkt b); vt ka EIKo asjas Coman, C-673/16, p-d 34-35 ja 51; samuti ELKS § 22). (p 53)
Välismaalaste seadus ei näe ette alust anda tähtajaline elamisluba välismaalasele, kes soovib Eestisse elama asuda Eesti kodanikust samast soost registreeritud kooselupartneri juurde. Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, riivab välismaalaste seadus osas, milles see kirjeldatud alust ette ei näe, nii elamisluba taotleva välismaalase kui ka tema Eesti kodanikust kooselupartneri perekonnapõhiõigust. PS § 36 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul subjektiivne õigus elada Eestis. Kui tähtajalise elamisloa puudumisel ei saa samast soost registreeritud elukaaslased Eestis koos elada, võib Eesti kodanik olla sunnitud Eestist lahkuma (vt RKHKo nr 3-3-1-11-00, p 6). (p 59)
Perekonnapõhiõiguse riivet ei muuda olematuks see, et Eesti kodaniku samast soost registreeritud elukaaslasel pole keelatud taotleda elamisluba mõnel muul alusel, mis ei ole ette nähtud pererände võimaldamiseks. Elamisloa väljastamine muudel alustel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu. (p 60)
Konstitutsiooniõigus > Märksõnad alates 2013 > Põhiseadus > II peatükk. Põhiõigused, vabadused ja kohustused > Võrdsuspõhiõigus (§ 12)
Lisaks perekonnapõhiõigusele riivab välismaalaste seadus asjassepuutuvas osas ka võrdsuspõhiõigust (PS § 12 lõige 1). Kuigi samast soost inimesed ei saa Eestis abielu sõlmida, loetakse samast soost inimeste välismaal sõlmitud abielu teatud tingimustel ka Eestis kehtivaks (vt otsuse p 53). Seetõttu on välismaalaste seaduse sätete alusel, mis reguleerivad elamisloa väljastamist abikaasa juurde Eestisse elama asumiseks, võimalik anda tähtajaline elamisluba ka Eesti kodaniku samast soost abikaasale. (p 61)
Välismaalased, kes on samast soost Eesti kodanikuga sõlminud abielu või registreerinud oma kooselu muus juriidilises vormis, on elamisloa taotlemisel oluliste tunnuste poolest sarnases olukorras. Mõlemal juhul soovivad isikud elamisluba selleks, et asuda Eestisse elama Eesti kodanikust perekonnaliikme juurde, tuginedes perekonnapõhiõigusele. Välismaalaste seadus kohtleb aga neid sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt, kuna võimaldab anda elamisloa Eesti kodaniku samast soost abikaasale, kuid välistab elamisloa andmise registreeritud kooselupartnerile. Samast soost inimeste võimalus sõlmida abielu on paljudes riikides (sh Eestis) piiratud, mistõttu on tegemist isikutest sõltumatu õigusliku takistusega oma põhiõiguste teostamisel (vrd RKHKo nr 3-3-1-61-09, p 33). (p 63)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKPJKo nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 65)
Kuna perekonnapõhiõigus on tagatud PS § 26 esimeses lauses ja § 27 lõikes 1, siis lubab põhiseadus seda põhiõigust piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. (p 66)
Välismaalaste seadusest tulenevat perekonnapõhiõiguse riivet õigustavad põhiseaduse preambulis väljendatud väärtused. Põhiseaduse preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimise. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi (vrd RKHKo nr 3-3-1-11-00, p 3; RKHKm nr 3-3-1-19-17, pt 16). (p 67)
Ka EIK tunnustab konventsiooni osalisriikide ulatuslikku otsustusruumi välismaalaste riiki sisenemist ja seal viibimist puudutavates küsimustes ning on korduvalt märkinud, et konventsioon ei taga välismaalasele õigust siseneda mingisse konkreetsesse riiki või seal elada (EIKo Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 55 koos seal esitatud viidetega). Siiski peavad riigid selle otsustusruumi kasutamisel arvestama inimeste era- ja perekonnaelu kaitsmise vajadusega. Riigi otsustusruum kahaneb eriti kitsaks juhul, kui seejuures koheldakse inimesi erinevalt nende soo ja seksuaalse sättumuse tõttu (EIKo Pajić vs. Horvaatia, p-d 58-60). (p 68)
Põhiseaduse preambulis nimetatud eesmärkide saavutamiseks on välismaalaste seadusest tulenev vaidlusalune perekonnapõhiõiguse riive üldkogu hinnangul küll sobiv, kuid mitte vajalik meede. Välismaalaste seaduse regulatsioon tervikuna, samuti selles ettenähtud põhiõiguste piirangud, võimaldavad riigil kontrollida välismaalaste Eestisse saabumist ja Eestis viibimist ning sel viisil edendada eelnimetatud põhiseaduslikke eesmärke. Neid eesmärke on aga võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivavate vahenditega. (p 69)
Sisemise rahu ja rahvuse säilimise tagamiseks on võimalik seadustes ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata konkreetsest elamisloa taotlejast lähtuvat spetsiifilist ohtu ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle puhul vastav oht ilmneb. See võimaldab välistada põhiõiguste ülemääraseid riiveid ning selline on ka välismaalaste seaduse elamislubade regulatsiooni üldine loogika. Samast soost registreeritud kooselupartneri juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise välistab välismaalaste seadus täielikult, piirates seega ühe isikute grupi perekonnapõhiõigust väga intensiivselt üldiste tunnuste alusel ehk võimaldamata siduda elamisloa andmisest keeldumist konkreetse isikuga seotud asjaoludega. (p 70)
Kui õiguskorras on olemas seadus, kuhu võiksid kuuluda normid, mida seadusandja põhiseadusvastaselt on kehtestamata jätnud, tunnistab Riigikohus põhiseadusvastasega vastuolus olevaks asjakohase seaduse osas, milles see põhiseaduslikult nõutavaid õigusnorme ette ei näe. (p 71)
Kuni kohaste õigusnormide (õigusliku aluse) kehtestamiseni saab täitevvõim tähtajalise elamisloa taotluste läbivaatamisel lähtuda välismaalaste seaduses abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise kohta sätestatust. (p 71)
Siseministri määrus, mis kehtis elamisloa taotluse esitamise ajal, oli asjassepuutuv osas, milles ei sätestanud juhuks, kui Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud elukaaslane taotleb Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba, taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu. (p 73)
Välismaalaste seaduse alusel antud siseministri määrus tunnistatakse põhiseadusevastaseks samadel kaalutlustel, miks välismaalaste seadus tunnistati põhiseadusvastaseks vastuolu tõttu perekonnapõhiõiguse ja võrdsuspõhiõigusega. Elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud iseministri määrus oli põhiseadusvastane osas, milles see ei sätestanud tähtajalise elamisloa taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud elukaaslane taotles Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba, taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu. (p 74)
Kui Riigikohus tunnistab konkreetse normikontrolli menetluses õigusvastaseks esimese või teise astme kohtus asjasse puutunud ja normikontrolli menetluse ajaks juba kehtivuse kaotanud õigustloova akti, võidakse samas normikontrolli menetluses põhiseadusvastaseks tunnistada ka asjasse puutunud õigustloova akti asemel kehtestatud analoogne õigustloov akt, mis esimese või teise astme kohtu menetluses kohaldamisele ei kuulunud. (p 75)
|
| 3-3-1-86-15
|
Riigikohus |
30.06.2016 |
|
VHS § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli PS-ga vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Ka VHS § 3 lõike 7 esimese lause 1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses on samas osas PS-ga vastuolus. (p-d 63, 65, 66)
Vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)
Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse. (p 60)
Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. (p 61-62)
VHS § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli PS-ga vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Ka VHS § 3 lõike 7 esimese lause 1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses ja alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses on samas osas PS-ga vastuolus. (p-d 63, 65, 66)
Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)
Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-33-05 ja 3-4-1-23-11). (p 47)
Vanemahüvitise vähendamise puhul (VHS § 3 lg 7 esimene lause) saab kassapõhisest arvestusest tulenevat administreerimise lihtsust ja kulude kokkuhoidu küll pidada ebavõrdse kohtlemise õigustuseks, aga praegusel juhul on kokkuhoid, mis ebavõrdse kohtlemisega saavutatakse, suhteliselt väike. (p 57, p 59)
Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse. (p 60)
Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. (p 62)
|
| 3-4-1-55-14
|
Riigikohus |
18.05.2015 |
|
Õiguskantsleri õigus esitada Riigikohtule abstraktse normikontrolli menetluses taotlus õigustloova akti või selles sätte kehtetuks tunnistamiseks tuleneb PS §-st 142 ja PSJKS § 6 lõike 1 punktist 1. Tulenevalt PS § 142 lõikest 1 ja õiguskantsleri seaduse §-dest 17 ning 18 peab menetlusele Riigikohtus eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see kooskõlla põhiseadusega. Kuna õiguskantsler ei ole teinud Riigikogule ettepanekut viia põhiseadusega kooskõlla Vabariigi Valitsuse määruse aluseks olev volitusnorm, ei ole Riigikohus abstraktse normikontrolli menetluses pädev hindama volitusnormi põhiseaduspärasust. PS § 142 lõikes 1 on sätestatud menetlusreegel, mille eesmärk on kaitsta õigustloova akti vastuvõtnud organi pädevust, ning kolleegium ei näe praeguses kohtuasjas põhjust teha sellest reeglist erandit. (p-d 49-51)
Kuna RavS § 15 lõike 2 teisest lausest tulenevalt arvutatakse kaalutud keskmine juurdehindlus kogu ravimituru käibelt, ei reguleeri RavS § 15 üksiku ravimite jae- või hulgimüüja ettevõttesisest kaalutud keskmist juurdehindlust. Seega ei tulene RavS §-st 15, et ravimimüüjad peavad saama kõikidele ravimitele juurdehindluse hulgimüügil vähemalt 7% ja jaemüügil vähemalt 21%. (p 58) Vt ka RKHKo 3-3-1-84-12, p 33.
Kaalutud keskmine juurdehindlus on makromajanduslik näitaja, mille eesmärgiks on reguleeritud ravimituru olukorras anda riigile teavet ravimimüüjate tegevuse tulususe kohta. RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 kaalutud keskmise juurdehindluse miinimumi kehtestamisega soovis seadusandja vältida olukorda, kus ravimite juurdehindluse piiramine riivaks ebaproportsionaalselt ravimimüüjate põhiõigusi. Teisalt, kui kaalutud keskmine juurdehindlus ületaks RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud lubatud maksimumi, riivaks see seadusandja hinnangul ebaproportsionaalselt PS §-s 28 tagatud õigust tervise kaitsele. (p 59)
Kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks olevat ravimimüüjate sisseostuhindade rahalist käivet on Vabariigi Valitsusel juurdehindluse piirmäärade kehtestamisel võimalik üksnes prognoosida. Seetõttu on RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud kaalutud keskmine juurdehindlus tulevikku suunatud statistiline eesmärk, mille Vabariigi Valitsus peab saavutama piirmäärade kehtestamisega. Sellise prognoosotsuse vastavust volitusnormis sätestatud vahemikule on võimalik hinnata üksnes tagantjärele. Ravimiseaduses ei ole selgelt sätestatud, kuidas ja millise aja jooksul tuleb hinnata seda, kas kaalutud keskmine juurdehindlus jääb RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikesse. RavS § 15 lõike 2 kolmanda lause kohaselt on Sotsiaalministeeriumil üksnes kohustus koostada kaalutud keskmise juurdehindluse kohta analüüs igal aastal. (p 60)
Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted oleksid volitusnormiga vastuolus juhul, kui oleks võimalik tuvastada, et nendes kehtestatud ravimite juurdehindluse piirmäärad ei võimalda saavutada kaalutud keskmist juurdehindlust volitusnormis ettenähtud vahemikes. Olukorras, kus seadusandja on volitusnormis kohustanud Vabariigi Valitsust tagama statistilise eesmärgi saavutamise, on oluline ka see, millised vahendid on seadusandja andnud täitevvõimu käsutusse selle kohustuse täitmiseks. Kuna kaalutud keskmise juurdehindluse eesmärgiks on tagada ravimimüüjate tegevuse mõistlik tulukus, peaks kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks olevad mõisted olema defineeritud nii, et need võimaldaks tulukust objektiivselt hinnata ja täitevvõimul koguda prognoosotsuse tegemiseks vajalikke andmeid. (p 64)
RavS § 15 lõike 2 teise lause kohaselt tuleb hulgimüügi kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamisel aluseks võtta rahaline käive, mida arvestatakse sisseostuhindades. Kaalutud keskmise juurdehindluse eesmärgist lähtudes on selle arvutamisel oluline teada tegelikku hinda, mida hulgimüüja ravimeid ostes maksis. Juhul, kui hulgimüüjale tehti ravimite sisseostmisel allhindlust, kuid hulgimüüja esitab Sotsiaalministeeriumile sisseostuhinnana allahindluse eelse hinna, ei kajasta „sisseostuhind" hulgimüüja tegelikke kulusid ja moonutab seetõttu rahalise käibe suurust. Ravimiseadus sisseostuhinda täpsemalt ei defineeri, mille tulemusel ei pruugi täitevvõimule esitatud andmed kajastada tegelikku olukorda ja nende alusel arvutatav kaalutud keskmine juurdehindlus anda adekvaatset pilti turuolukorrast. (p 66)
Ravimiseadus ei näe ette, et hulgimüüja peaks eraldi näitama, millise osa käibest moodustab ravimite müük ühelt hulgimüüjalt teisele ja ravimite eksport. Hulgimüüjate omavaheline müük aga mõjutab kaalutud keskmist juurdehindlust, kuna mõlemad müüjad näitavad sisseostukäivet ja vastavatesse hinnagruppidesse jäävate ravimite sisseostukäive mitmekordistub, milletõttu kaalutud keskmine juurdehindlus aga väheneb. (p 67)
Määrus kehtestab üksnes suurima juurdehindluse, mida ravimimüüja võib ravimite müügil rakendada, kuid pole välistatud, et tegelikult rakendatakse sellest väiksemat juurdehindlust. Kuna ravimite jaemüüjatelt eraldi andmeid ei koguta, on hulgimüüjate väljamüügihind ühtlasi jaemüüjate sisseostuhind, mille põhjal arvutatakse jaemüüjate käive. Ravimiseadus ei täpsusta, kas hulgimüüja peab Sotsiaalministeeriumile esitatavas aruandes näitama maksimaalset lubatud väljamüügikäivet või tegelikku käivet (s.o kas rakendati maksimaalset lubatud juurdehindlust või sellest madalamat). (p 68)
Regressiivsest juurdehindlusest tulenevalt sõltub ettevõtja juurdehindlusprotsent sellest, millisesse hinnagruppi kuuluvaid ravimeid ta müüb. Kui ettevõtja on keskendunud üksnes kallimate ravimite müügile, on talle lubatud juurdehindlusprotsent madalam kui üksnes odavamate ravimite müügile keskendunud ettevõtja lubatud juurdehindlusprotsent. RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud statistilise eesmärgi saavutamine ei sõltu seetõttu ainult Vabariigi Valitsuse kehtestatud juurdehindluse piirmääradest. Kaalutud keskmise juurdehindluse kujunemist mõjutab see, millisesse hinnagruppi kuuluvaid ravimeid turul müüakse, ehk turuosaliste majanduslikud otsused (p 70).
Kaalutud keskmine juurdehindlus, nii nagu see on sätestatud RavS § 15 lõike 2 teises lauses, ei pruugi olla sobiv kriteerium selleks, et hinnata ravimimüügi tulusust. RavS § 15 järgi ei ole kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks mitte ravimite käitlemisest saadav tulu, vaid ravimite sisseostuhinnad, millega kaalutakse läbi ravimite juurdehindlused. Kõrgema sisseostuhinnaga ravimite lubatud juurdehindluse protsent on madalam, kuid tulu kallimate ravimite juurdehindlusest võib absoluutarvuna olla suurem. Kaalutud keskmise juurdehindlusprotsendi vähenemine ei pruugi seetõttu näidata, et juurdehindlustest saadav tulukus oleks vähenenud. Kaalutud keskmise juurdehindlusprotsendi vähenemine võib hoopis näidata, et võrreldes eelneva perioodiga on enam müüdud kallimaid ravimeid. (p 71)
Kaalutud keskmise juurdehindluse kujunemist mõjutavad suuresti turuosaliste majanduslikud otsused, mida täitevvõim ei saa juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega kontrollida. Seejuures on oluline arvestada, et juurdehindluse piirmäärade kehtestamine on ainus vahend, mille seadusandja on andnud Vabariigi Valitsuse käsutusse selleks, et saavutada korraga kõiki volitusnormi üksteisele vastanduvaid eesmärke. Samuti ei ole kaalutud keskmise arvutamise aluseks olevad mõisted seaduse tasandil piisavalt defineeritud, mistõttu ei pruugi Sotsiaalministeeriumile esitatud andmed peegeldada ravimimüüjate tegelikku tulukust. (p 72)
Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)
Üldise seadusereservatsiooni põhimõtet täpsustab haldusmenetluse seadus (HMS), mille § 89 lõike 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lõike 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 47)
Vabariigi Valitsuse volitus kehtestada määrusega ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ja nende rakendamise kord tuleneb RavS § 15 lõikest 1. RavS § 15 lõikes 2 on seadusandja sätestanud üldisemad põhimõtted, millega Vabariigi Valitsus peab piirmäärade kehtestamisel arvestama, RavS § 15 lõikes 3 aga täpsemad kriteeriumid. RavS § 15 alusel määrust andes peab Vabariigi Valitsus seega volitusnormi üldisemaid eesmärke tagama konkreetsemalt sõnastatud delegatsioonipiirangute raames. (p 54)
RavS § 15 kohustab Vabariigi Valitsust ravimite juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega tagama vastandlikke huve, millest ühe kaitsmine võib tähendada teise riivet. Ravimimüügi juurdehindluse piirhindade kehtestamine riivab ravimimüüjate ettevõtlusvabadust (PS § 31), omandipõhiõigust (PS § 32) ja lepinguvabadust (PS § 19). Olukorras, kus piirmäärasid ei oleks kehtestatud, võiksid ravimite jae- ja hulgimüüjad lisada ravimite müügil sellise juurdehindluse, nagu nad turutingimustes ise vajalikuks peavad. Volitusnormi eesmärkidest võib järeldada, et sellise põhiõiguste riive eesmärgiks on tagada ravimite kättesaadavus tarbijale, mis on osa PS § 28 lõikes 1 tagatud õigusest tervise kaitsele. (p 56) Vt ka RKHKo 3-3-1-84-12, p-d 29 ja 38.
Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted oleksid volitusnormiga vastuolus juhul, kui oleks võimalik tuvastada, et nendes kehtestatud ravimite juurdehindluse piirmäärad ei võimalda saavutada kaalutud keskmist juurdehindlust volitusnormis ettenähtud vahemikes. Olukorras, kus seadusandja on volitusnormis kohustanud Vabariigi Valitsust tagama statistilise eesmärgi saavutamise, on oluline ka see, millised vahendid on seadusandja andnud täitevvõimu käsutusse selle kohustuse täitmiseks. Kuna kaalutud keskmise juurdehindluse eesmärgiks on tagada ravimimüüjate tegevuse mõistlik tulukus, peaks kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks olevad mõisted olema defineeritud nii, et need võimaldaks tulukust objektiivselt hinnata ja täitevvõimul koguda prognoosotsuse tegemiseks vajalikke andmeid. (p 64)
Kaalutud keskmise juurdehindluse kujunemist mõjutavad suuresti turuosaliste majanduslikud otsused, mida täitevvõim ei saa juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega kontrollida. Seejuures on oluline arvestada, et juurdehindluse piirmäärade kehtestamine on ainus vahend, mille seadusandja on andnud Vabariigi Valitsuse käsutusse selleks, et saavutada korraga kõiki volitusnormi üksteisele vastanduvaid eesmärke. Samuti ei ole kaalutud keskmise arvutamise aluseks olevad mõisted seaduse tasandil piisavalt defineeritud, mistõttu ei pruugi Sotsiaalministeeriumile esitatud andmed peegeldada ravimimüüjate tegelikku tulukust. (p 72)
Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)
Õiguskantsleri õigus esitada Riigikohtule abstraktse normikontrolli menetluses taotlus õigustloova akti või selles sätte kehtetuks tunnistamiseks tuleneb PS §-st 142 ja PSJKS § 6 lõike 1 punktist 1. Tulenevalt PS § 142 lõikest 1 ja õiguskantsleri seaduse §-dest 17 ning 18 peab menetlusele Riigikohtus eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see kooskõlla põhiseadusega. (p-d 49-50)
RavS § 15 kohustab Vabariigi Valitsust ravimite juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega tagama vastandlikke huve, millest ühe kaitsmine võib tähendada teise riivet. Ravimimüügi juurdehindluse piirhindade kehtestamine riivab ravimimüüjate ettevõtlusvabadust (PS § 31), omandipõhiõigust (PS § 32) ja lepinguvabadust (PS § 19). Olukorras, kus piirmäärasid ei oleks kehtestatud, võiksid ravimite jae- ja hulgimüüjad lisada ravimite müügil sellise juurdehindluse, nagu nad turutingimustes ise vajalikuks peavad. Volitusnormi eesmärkidest võib järeldada, et sellise põhiõiguste riive eesmärgiks on tagada ravimite kättesaadavus tarbijale, mis on osa PS § 28 lõikes 1 tagatud õigusest tervise kaitsele. (p 56) Vt ka RKHKo 3-3-1-84-12, p-d 29 ja 38.
Kaalutud keskmine juurdehindlus on makromajanduslik näitaja, mille eesmärgiks on reguleeritud ravimituru olukorras anda riigile teavet ravimimüüjate tegevuse tulususe kohta. RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 kaalutud keskmise juurdehindluse miinimumi kehtestamisega soovis seadusandja vältida olukorda, kus ravimite juurdehindluse piiramine riivaks ebaproportsionaalselt ravimimüüjate põhiõigusi. Teisalt, kui kaalutud keskmine juurdehindlus ületaks RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud lubatud maksimumi, riivaks see seadusandja hinnangul ebaproportsionaalselt PS §-s 28 tagatud õigust tervise kaitsele. (p 59)
Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)
PS § 3 lõike 1 esimesse lauses väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Üldise seadusereservatsiooni väljenduseks on ka PS § 87 punkt 6, mis annab Vabariigi Valitsusele õiguse anda seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on määrus põhiseadusega vastuolus nii juhul, kui see on antud põhiseaduse vastase volitusnormi alusel, kui ka siis, kui määrus on antud ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas. (p 46)
Üldise seadusereservatsiooni põhimõtet täpsustab haldusmenetluse seadus (HMS), mille § 89 lõike 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lõike 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 47)
Riigikohtu pädevus tunnistada kehtetuks õigustloov akt või selle säte, mis on põhiseadusega vastuolus, tuleneb PS § 149 lõike 3 teisest lausest, PS § 152 lõikest 2 ja PSJKS § 2 punktist 1. (p 49)
Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)
Riigikohtu pädevus tunnistada kehtetuks õigustloov akt või selle säte, mis on põhiseadusega vastuolus, tuleneb PS § 149 lõike 3 teisest lausest, PS § 152 lõikest 2 ja PSJKS § 2 punktist 1. (p 49)
|
| 3-4-1-33-14
|
Riigikohus |
02.02.2015 |
|
PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel toetuste maksmisel peab seadusandja arvestama põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega (punkt 29). PS § 12 lõike 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 12 lõige 1 tagab õigusliku võrdsuse, mis hõlmab ka seadusloome võrdsust. Üldise võrdsuspõhiõigus riivega on tegemist siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Seadusloome võrdsuse põhimõtet on rikutud, kui ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik põhiseaduslikult õigustada (punkt 35).
Võrdsuspõhiõiguse riive hindamisel võrdles kolleegium eritoetust (ÕÕS § 5 lõige 5) saavaid kutsekooli õpilasi ja vajaduspõhist õppetoetust (ÕÕS § 2 punkt 4) saavaid üliõpilasi (võrreldavad grupid). Sarnaselt kutsekooli õpilase eritoetusega on üliõpilastele mõeldud vajaduspõhine õppetoetus majanduslikust olukorrast lähtuv rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Seega makstakse nii kutsekooli õpilasele eritoetust kui ka üliõpilasele vajaduspõhist õppetoetust selleks, et kõrvaldada majanduslikke takistusi hariduse omandamisel. Erinevalt kutsekooli õpilase eritoetusest, ei arvata üliõpilase vajaduspõhist õppetoetust toimetulekutoetuse arvestamisel isiku sissetuleku hulka (p 36).
Üliõpilaste ja kutsekooli õpilaste erineva kohtlemise põhjusena on menetlusosalised välja toonud seadusandja soovi soodustada kõrghariduse omandamist. Seadusandja eesmärk edendada kõrghariduse omandamist on kolleegiumi hinnangul võrdsuspõhiõiguse riiveks legitiimne (p 37).
PS § 28 lõike 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus saada riigilt abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Selles sättes on tagatud soorituspõhiõigus, mille kaitseala riivatakse siis, kui riik jätab abivajajale piisava abi tagamata (punkt 26).
Riigi abi vajadus puuduse korral on seotud toimetulekupiiriga, millest lähtudes makstakse isikule või perekonnale toimetulekutoetust. Toimetulekupiirile vastav sissetulek peaks tagama inimese või perekonna minimaalsed tarbimiskulud esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 22 lõige 1). SHS § 22-2 lõike 1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Seega arvatakse üldjuhul sissetuleku hulka ka isikule makstud toetused. SHS § 22-1 lõige 2 sätestab loetelu toetustest, mida toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka ei arvata. Juhul kui inimene saab toetust, mida SHS § 22-2 lõike 2 loetelus ei ole, arvatakse see toetus tema sissetuleku hulka. Kui selle tulemusel ületab inimese kuusissetulek toimetulekupiiri, siis talle toimetulekutoetust ei maksta. Sisuliselt saab inimene sellises olukorras valida, kumba toetust – kas toimetulekutoetust või mõnda spetsiifilist toetust – ta taotleb (punkt 27). PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitseala riivaks see, kui riik ei maksaks toetust, mis on mõeldud aitamaks PS § 28 lõikes 2 nimetatud vajaduse puhul, aga samuti see, kui selline toetus arvataks isiku sissetuleku hulka toimetulekutoetuse arvestamisel (punkt 28). Teisalt on SHS § 22-1 lõikes 2 toetusi, mida riik maksab eesmärgil, mis ei kuulu otseselt PS § 28 lõikes 2 toodud soorituspõhiõiguse kaitsealasse. PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel toetuste arvamine isiku sissetuleku hulka toimetulekutoetuse arvestamisel ei riiva PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõigust. Siiski peab seadusandja arvestama ka selliste toetuste maksmisel põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega (punkt 29). Kutsekooli õpilasele ÕÕS § 5 lõike 5 alusel makstava eritoetuse eesmärgiks on võimaldada juurdepääs kutseharidusele, leevendades õpilase majanduslikust olukorrast tingitud takistusi. Kuna kutsehariduse edendamine ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, ei riiva see, et kutsekooli õpilasele makstav eritoetus arvatakse toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka, PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõigust (punkt 34).
PS § 29 lõikes 3 on sätestatud riigi kohustus korraldada kutseõpet. Sellest kohustusest tulenevalt peaks riik muuhulgas haridussüsteemi kujundama selliselt, et see soodustaks inimeste majanduslikku aktiivsust, kindlustades võimalikult paljude inimeste hõivatuse. Inimeste vabatahtlik majanduslik aktiivsus on ühiskonna toimimise ja täiskasvanud inimese ning tema perekonna toimetuleku ja inimväärse äraelamise eeldus. Eesti haridussüsteemi on üles ehitatud selliselt, et lisaks algharidusele, põhiharidusele ja üldkeskharidusele on võimalik omandada nii kutseharidust (sealhulgas kutsekeskharidust) kui ka kõrgharidust. Kutseõpet reguleerib eelkõige kutseõppeasutuse seadus, mille § 3 lõikes 3 on sätestatud riigi kohustus tagada kutseõppe kättesaadavus kõigis maakondades (punkt 38).
SHS § 222 lõige 2 oli kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsioonis põhiseaduse vastane osas, milles ei võimaldanud toimetulekutoetuse arvestamisel arvata sissetuleku hulgast välja ÕÕS § 5 lõike 5 alusel õppeasutuse moodustatud eritoetuse fondi vahenditest makstud eritoetust. (p 41)
|
Facebook
Twitter