5-22-12/19
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
23.02.2023 |
|
Esimese või teise astme kohtu taotluse alusel asja lahendamisel võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusvastaseks sellise õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2 esimene lause). Säte asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15). (p 22)
Käesoleva haldusasja lahendamisel saaks KS § 1327 lõige 2 olla otsustava tähtsusega üksnes siis, kui lähtuda tõlgendusest, mille kohaselt kohaldub sättest tulenev indekseerimise välistus ka kõigil järgnevatel aastatel pärast selle esimese redaktsiooni jõustumist 2013. aastal. Seda põhjusel, et vastasel juhul poleks selle kehtivusest kaebuse lahendamine sõltunud. (p 24)
Põhiseadus § 32 lõike 2 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad muuhulgas ka rahalise väärtusega õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionile (vt RKÜKo nr 3-4-1-1-14 p 88). Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodne mõjutamine (vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09 p 57). (p 33)
PS §-st 32 tulenev omandipõhiõigus kaitseb ka õigust kohtunikupensionile. Kohtunikupensionit puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õigusega seotust kohtuniku sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4) (vt RKPJKo nr 5-20-7/12 p 35). Seadusandja ei tohi vaatamata avarale otsustusruumile ametipensioni väljakujundamisel isikuid põhjendamatult ebavõrdselt kohelda (vrdl RKÜKo nr 3-4-1-1-14 p-d 118 ja 127). (p 34)
KS § 1327 lõige 2 riivab nende isikute omandipõhiõigust, kellele ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. märtsini määratud kohtunikupensioni indekseerimise see säte esimesel (pensioni määramise) aastal välistab. (p 35)
KS § 1327 lõige 2 riivab ka PS § 12 lõikega 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust, mis keelab kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt (vt RKÜKo nr 3-3-1-86-15 p 47). Ajavahemikul 1. jaanuar kuni 31. märts pensioneeruvat kohtunikku koheldakse erinevalt võrreldes kohtunikega, kes pensioneeruvad ajavahemikul 1. aprill kuni 31. detsember. (p-d 38 ja 39)
PS §-st 11 tulenevalt võib põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega. Nimetatud säte väljendab endas proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Teisisõnu peab põhiõiguse riivel olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) (vt RKÜKo nr 5-18-5/17 p 65). (p 41)
Omandipõhiõigus ning üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa piiriklausliga põhiõigused. Seega võib neid põhiõigusi riivata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (vt RKÜKo nr 3-4-1-1-14 p 113). KS § 1327 lõikes 2 sätestatud indekseerimise välistuse eesmärgiks on reformiseaduse eelnõust tulenevalt vältida pensioneerunud kohtunike ebavõrdset kohtlemist ehk soovitakse tagada PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. Seega tuleb piirangu legitiimset eesmärki jaatada. (p 42)
Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv juhul, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive vajalikkust saab jaatada aga üksnes siis, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKÜKo nr 5-18-5/17 p 65). (p 43)
Kehtiv õigus ei näe ette kohtuniku ametipalga muutumist väljaspool 1. aprilliks toimuvat indekseerimist. Palgamäära vastavust majanduslikule olukorrale tagab kumuleeriv indekseerimine. Vaatamata sellele ei ole välistatud, et seadusandja otsustab esialgset kõrgemat palgamäära muuta ning ei saa välistada uue palgamäära jõustumist ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 31. märtsini. KS § 1327 lõikes 2 sätestatud meede saab eesmärgi saavutamisele kaasa aidata üksnes seadusmuudatuse tulemusel, mistõttu ei saa kolleegiumi hinnangul meedet pidada ilmselgelt ebasobivaks. (p 47)
Praegusel juhul leidub aga meede, mis riivaks põhiõigusi vähem ja kohtleks isikuid võrdsemalt. Kolleegiumi hinnangul aitaks eesmärki paremini saavutada see, kui indekseerimise välistus rakenduks ainult nendel juhtudel, mil pensioni arvutamise aluseks olnud ametipalk oli tõusnud. See tähendaks aga vastava erinormi kehtestamist, mis võimaldaks arvesse võtta ametipalga muutumise hetke ning ulatust. Sellisel juhul saaks indekseerimata jätta üksnes nende kohtunike pensionid, kelle pension oleks palgatõusu ja indekseerimise tulemusel ebaõiglaselt kõrgem teiste kohtunike pensionitest. Seega on KS § 1327 lõikes 2 ette nähtud indekseerimise välistus kolleegiumi arvates ebavajalik ning põhiseadusega vastuolus. (p 48)
Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et KS § 1327 lõikes 2 sätestatud indekseerimise välistus riivab põhiseadusvastaselt PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõigust ja PS § 12 lõikega 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust. Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel KS § 1327 lõike 2 lauseosa „välja arvatud jooksva aasta palga alusel arvutatud pension“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 50)
|
| 3-18-477/73
|
Riigikohtu üldkogu |
15.02.2023 |
|
Üldkogu märgib lisaks, et seadusandja võiks kaaluda kinnipeetavate internetile ligipääsu küsimuse lahendamist süsteemselt ja terviklikult, vältimaks vajadust hinnata ligipääsu vajalikkust kohtutes veebileht-haaval – see koormaks asjatult kohtusüsteemi ja menetlusosalisi ning tooks lõppastmes riigile kaasa põhjendamatuid kulusid. (p 93)
Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (vt PSJKS § 3 lõike 3 teine lause ja RKÜKo nr 3-18-1672/38 p 23). Säte on asjassepuutuv, kui selle põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15, nr 3-1-1-5-13 p 19, nr 5-19-29/38 p 49). (p 33)
Kuivõrd VangS § 311 kehtestatud interneti kasutamise keeld välistab kinnipeetavate ligipääsu Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ning Riigikohtu veebilehe osadele, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, on VangS § 311 esimene lause haldusasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte. VangS § 311 esimeses lauses sätestatud keelu põhiseaduspärasuse korral ei saaks üldkogu kaebaja kohustamiskaebust vastustaja suhtes rahuldada. (p 41)
Ka 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud VangS § 311 redaktsioonis oli kinnipeetavate suhtes sätestatud üldine interneti kasutamise keeld. Seega tuleb käesoleva kohtuasja lahendamisel lugeda otsustava tähtsusega asjassepuutuvaks sätteks ka eelmainitud VangS § 311 redaktsioon. (p 44)
PS § 44 lõikest 1 tulenevalt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lõike 1 põhiõiguse kaitsealas on kogu üldiseks kasutamiseks mõeldud teave, „sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile“. Nimetatud põhiõiguse kaitsealasse kuulub ka teave, mille „riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites)“ (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p 21). (p 47)
PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigust riivab see, kui riik takistab põhiõiguse kandjal vabalt – s.o valides selleks aja, koha ja viisi – saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet. PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kandjateks tuleb pidada ka kinnipidamisasutuses karistust kandvaid isikuid, kelle suhtes tuleb kõnesoleva põhiõiguse riivet jaatada, kui juurdepääs veebilehel avalikustatud teabele interneti vahendusel on piiratud (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p-d 20-22; RKPJKo nr 5-19-41/9 p 19). (p 48)
PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigus on demokraalikus ühiskonnas oluline, kuivõrd juurdepääs üldiseks kasutamiseks levitatavale teabele loob eelduse ühiskonnaelus osalemiseks. Kinnipeetavatel aitab juurdepääs nimetatud teabele kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on kinnipidamisasutuses karistust kandvate isikute taasühiskonnastamine. Lisaks eeltoodule on PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõigus oluline ka teiste põhiõiguste ja -vabaduste kasutamise seisukohalt. (p 49)
Õigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet on kaitstud lisaks põhiseaduses sätestatule ka EIÕK artikliga 10 (sõnavabadus) ning seda õigust tuleb austada ka vanglas. Vaatamata sellele, et kinnipeetavate õigus vabadusele EIÕK artikli 5 mõttes on kitsendatud, säilivad neil üldjuhul kõik konventsioonis tagatud inimõigused ja põhivabadused, arvestades vangistusega paratamatult kaasnevaid piiranguid (vt EIKo nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik p 69; EIKo nr 47121/06, 13988/07, 34750/07: Mehmet Resit Arslan vs. Türgi, p 55). (p 51)
Üldkogu leiab, et antud juhul tuleb PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riive eesmärgiks pidada sellise vanglavälise suhtlemise takistamist, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. Eeltoodu aitab soodustada vangistuse täideviimise eesmärke, aidates lõppkokkuvõttes kaasa ühiskonna turvalisuse ning riigi sisemise rahu tagamisele. Sisemise rahu kaitse on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis kajastuv eesmärk ning selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis võib õigustada PS § 44 lõikes 1 ilma piiriklauslita tagatud põhiõiguse riivet. PS § 44 lõikest 1 tuleneva põhiõiguse riive eesmärgiks saab praegusel juhul pidada ka riigi raha mõistlikku kasutamist, mida tuleb samuti käsitada riigi sisemise rahu kaitsmise meetmena. (p 65)
Välistades VangS § 311 (esimese lause) kohaselt kinnipeetava interneti kasutamine ning seega juurdepääs vaidlusalustele veebilehtedele, riivatakse PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust. Ametlike Teadaannete võrguväljaandes ning Riigikohtu veebilehe osal, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid avaldatakse teavet, mis on käsitatav teabena riigiasutuse tegevuse kohta PS § 44 lõike 2 tähenduses. Seejuures pole oluline, kas riigiasutus avalikustab veebilehel teavet õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmiseks või vabatahtlikult. (p-d 53 ja 55)
Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, samuti õiguskorra kaitse (VangS § 6 lõige 1). Kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele peavad toetama vangla tingimused, sh kättesaadavad tegevused ja distsipliin, mis kujundavad kinnipeetavas õiguskuulekaks eluks tarvilikke oskusi, harjumusi ja hoiakuid. Seejuures peab eeltoodu aitama kinnipeetaval taasühiskonnastuda. Õiguskorra kaitse vangistuse täideviimise eesmärgina peab aitama tagada, et süüdimõistetu ei paneks toime uut kuritegu. (p 57)
Taasühiskonnastavat mõju avaldab see, kui kinnipeetavatele on tagatud võimalus saada ligi teabele riigiasutuste tegevuse kohta. Vaidlusalustel veebilehtedel ei avalikustata teavet, mis võiks kahjustada vangistuse eesmärkide täideviimist ning ohustada ühiskonna turvalisust. (p-d 58 ja 59)
PS § 44 lõikest 1 tulenev põhiõigus on tagatud seadusereservatsioonita, mistõttu võivad selle põhiõiguse piiramist õigustada teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikku järku väärtused (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02 p 28; RKÜKo nr 3-4-1-19-07 p 23; määrus asjas nr 3-3-1-69-03 p 28). (p 63)
PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguse riive olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive eesmärki toetav meede on vajalik juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Meetme mõõdukust analüüsides tuleb ühelt poolt kaalukausile panna põhiõigusesse sekkumise ulatus ja intensiivsus ning teiselt poolt eesmärgi tähtsus (Riigikohtu praktika alates RKPJKo nr 3-4-1-1-02 p 15). (p 77)
Üldkogul ei ole kahtlust, et VangS § 311 (esimeses lauses) sätestatud interneti kasutamise keeld on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. VangS § 311 (esimene lause) välistab ligipääsu vaidlusalustele veebilehtedele ning välistab seeläbi suhtluse, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust riivaks aga oluliselt vähem see, kui ligipääs oleks keelatud üksnes vaidlusaluste veebilehtede suhtlust võimaldavale osale, nii nagu näeb ette VangS § 311 teine lause veebilehtede puhul, millele ligipääs on lubatud. See ei välista aga vaidlusaluse abinõu vajalikkust. Kulud kaasneksid nii veebilehel suhtlusvõimaluste piiramise kui ka veebilehele ligipääsu täieliku keelamisega, samuti siis, kui kinnipeetav peaks soovitud veebilehele ligipääsuks esitama taotluse ning vanglateenistus otsustaks ligipääsu üle kaalutlusõiguse alusel. On raske näha abinõu, mis võimaldaks põhiõigust vähem riivates saavutada eeltoodud legitiimseid eesmärke sama efektiivselt. (p 78)
Meetme mõõdukust hinnates tuleb eesmärke pidada kaalukateks. Vanglateenistuse kontroll kinnipeetava vanglavälise suhtluse üle kaitseb teiste isikute õigusi ja vabadusi ning ühiskonna turvalisust. (p 81)
Vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu korral ei ole eeltoodust tulenevalt täiesti välistatud, et kinnipeetavatel võib tekkida võimalus vanglaväliseks suhtluseks. Nimetatud võimalusest tulenevat ohtu vangistuse täideviimise eesmärkidele ei saa aga ühest küljest pidada suureks, samuti on ohu realiseerumine vähetõenäoline. (p 87)
Üldkogu on seisukohal, et vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu tagamine ei ohustaks sellisel määral vangistuse täideviimise eesmärke ja ühiskonna turvalisust. Lisaks ei tooks abinõude rakendamine kaasa riigi raha ebamõistlikku kasutamist. Seega ei leidu antud juhul põhjendust, mis õigustaks PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riivet. Kuivõrd VangS § 311 (esimesest lausest) tulenev interneti kasutamise keeld ei ole põhiõiguse riive eesmärkide saavutamiseks mõõdukas, on VangS § 311 põhiseadusega vastuolus osas, milles välistab juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 91)
Üldkogu tunnistab VangS § 311 esimese lause (alates 1. augustist 2019 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. Üldkogu tunnistab põhiseadusvastaseks ka VangS § 311 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud redaktsiooni osas, milles see välistas kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 92)
|
| 5-22-10/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.02.2023 |
|
Kuivõrd seadusest ei tulene, millise aja jooksul alates vanema soovi avaldamisest peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitma ning lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteaiaasutuses võimaldada mõistliku aja jooksul (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p 13). Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistlikuks ajaks pidada kahte kuud alates taotluse esitamisest. (p 34)
KELS § 10 lõike 1 teine lause sedastab, et omavalitsusüksus vabaneb nimetatud sätte esimeses lõikes sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Omavalitsusüksusel on kohustus selgitada lapsevanemale loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi. Seejuures ei tohi kohalik omavalitsus jätta muljet, et tal on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest. (p 35)
Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei saa lasteaiakoha vabatahtlikuks loobumiseks pidada asjaolu, et kaebajad kasutasid lapsehoiuteenust, kuivõrd lapsehoiuteenust kasutati üksnes põhjusel, et vastustaja nende teisele lapsele lasteaiakohta ei võimaldanud. (p 36)
Mõistliku aja möödumisel lasteaiakoha taotluse esitamisest tekib kohustus tagada taotleja lapsele lasteaiakoht ning tuleb täita KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustus. Lasteaiakoha andmise edasilükkamine rohkem kui mõistliku aja võrra tähendab lasteaiakoha andmisest keeldumist. (p 38)
Kolleegiumi hinnangul tuleb Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike osa, mis seab lasteaiakoha eraldamise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, käsitada menetlusliku normina, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Järjekorras olevate taotluste mitterahuldamine pole seotud kohataotluste järjekorraga vaid kohtade puudumisega. Seetõttu ei saa kohataotluste menetlemine järjekorra alusel õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist nendele lapsevanematele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaiakoht saada. (p 41)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ aga menetlusliku normina käsitada ei saa. Nimetatud lauseosa sõnastusest ja vastustaja selgitustest nähtub, et selle eesmärk on vabastada omavalitsusüksus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest – see aga piirab seadusest tulenevat omavalitsusüksuse kohustust luua lasteaiaasutuses piisavalt kohti, kuna seab lasteaiakohtade loomise ja andmise sõltuvusse omavalitsusüksuse otsusest millisel määral oma kohustust lapsevanemate ees täita. KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses on aga muuhulgas omavalitsusüksusele sätestatud kohustus lasteaiakohtade puudumisel neid piisavas koguses juurde luua. (p 42)
KELS § 15 lõige 1, mis sätestab omavalitsuse volikogule õiguse kinnitada lasteaiaasutuste teeninduspiirkonnad, omab küll tähtsust lasteaiakoha tagamise kohustuse täitmisel, kuid ei anna õigust piirata KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse ulatust. Selleks ei sätesta luba ka KELS § 15 lõige 3, mis reguleerib lasteaiakohtade jagamist teeninduspiirkonna laste vahel. Samuti reguleerib see säte olukorda, kus teeninduspiirkonna lasteasutuses on nii palju kohti, et neid on võimalik eraldada ka väljaspool teeninduspiirkonda elavatele lastele. (p 53)
KELS § 15 lõikes 4 on sätestatud volitus, millest tuleneb linna- ja vallavalitsustele õigus kehtestada laste lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord. Sättes nimetatud korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Muuhulgas ei tulene nimetatud sättest valla- ega linnavalitsusele luba kehtestada KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva subjektiivse õiguse piiranguid (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p-d 27 ja 31). (p 55)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 lauseosa „vaba koht lasteasutuses vastavas vanuserühmas“ oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha eraldamisest keeldumise alus. Seega on selle kehtivus sõltuvuses vastustaja tegevuse õiguspärasuse ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamise nõudega. Nimetatud normi põhiseadusega kooskõla ja kehtivuse eitamisel oli lasteaiakoha andmisest keeldumine õigusvastane ning halduskohtul oleks alus lapsehoiuteenuse kasutamisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet rahuldada RVastS § 7 lõike 1 alusel. (p 43)
Vt p 29.
Määruse nr 4 § 5 lg 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ on asja lahendamisel otsustava tähtsusega säte, mille põhiseaduspärasust saab Riigikohus käesolevas menetluses hinnata. Säte oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldumise aluseks, selle kehtivusest sõltub vastustaja tegevuse õiguspärasus ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamine. Normihierarhiat silmas pidades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet, mistõttu määruse asjakohastel normidel on rakendamisel prioriteet seaduse normide suhtes (vt RKPJKo nr 5-20-12/9 p 50). Halduskohus ei saa jätta määruse kehtivat sätet kohaldamata, tunnistamata seda põhiseadusvastaseks. Esimese ja teise astme kohtud saavad jätta kehtiva õigusnormi kohaldamata vaid siis, kui esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. (p-d 43-45)
Kolleegium märgib, et küsimus lasteaia koha võimaldamisest on seotud alushariduse kättesaadavusega, mille võimaldamine koolieast noorematele lastele on lasteaia kui koolieelse lasteasutuse eesmärgiks (KELS § 1 lõige 1). PS § 37 lõikest 1 tulenev hariduspõhiõigus, mis annab igaühele õiguse saada haridust, tagab õiguse ka alusharidusele. (p 48)
PS § 37 lõikest 2 tulenevalt kuulub hariduse tagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse. Põhiseaduse järgi tuleb jagatud pädevusse kuuluva ülesande puhul lähtuda lähimuse põhimõttest ning ülesande täitmise kohustus peab jääma selle võimutasandile, mis asjaoludest lähtuvalt saab sellega kõige paremini hakkama (vt RKPJKo nr 5-22-5/16 p 40 koos edasiste viidetega). (p 49)
Alushariduse andmise üldised nõuded tulenevad riiklikest õigusaktidest ning selle kättesaadavuse eest vastutab kohalik omavalitsus. Alushariduse tagamine on omavalitsuslik ülesanne PS § 154 lõike 1 tähenduses. KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust silmas pidades on seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalistusele kohustuslikuks. (p 50)
PS § 3 lõikes 1 ja PS § 154 lõikes 1 väljenduva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi alushariduse kättesaadavuse tagamisel omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. (p 51)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ välistab lapsevanematele KELS § 10 lõikes 1 sätestatud subjektiivse õiguse kasutamise. Määruse säte väljub selle aluseks oleva volitusnormi piiridest ning on PS § 3 lõike 1 esimese lause ja § 154 lõikega 1 vastuolus. Lähtudes PSJKS § 15 lõike 1 punktist 2 tunnistab kolleegium määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 56)
|
| 5-21-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.11.2021 |
|
KOKS § 44 lg 1 kolmas lause on volitusnorm, mille eesmärk on kohustada volikogu kehtestama oma sisemine töökorraldus, mis puudutab küsimuste arutamise menetlust. KOKS § 44 lg 1 kolmandas lauses sisalduv volitusnorm ei saa olla aluseks keelule, mille adressaatideks on haldusvälised isikud. (p 25)
PS § 44 lõige 2 ei välista, et volikogu istungi salvestisega tutvumise viisid on jäetud kohaliku omavalitsuse üksuste reguleerida. PS § 44 lõike 2 kohaselt kohalikel omavalitsustel lasuv kohustus anda oma tegevuse kohta informatsiooni seaduses sätestatud korras ei nõua, et igasuguse teabe puhul oleks teabenõude täitmise viisid ammendavalt seaduses reguleeritud. Volikogu istungist tehtava salvestise tutvustamise reguleerimise võib seadusandja sõnaselgelt või vaikimisi jätta omavalitsusüksuse demokraatlikult legitimeeritud esinduskogule. (p 29)
Selleks, et reguleerida volikogu tööga seotud teabele juurdepääsu viise seadusest erinevalt, peab seaduses olema sõnaselge alus. KOKS § 44 lõike 1 volitus kehtestada volikogu töökord ei sätesta alust teha erandeid volikogu istungi salvestise väljanõudmiseks esitatud teabenõude täitmise viisidest, mis on loetletud AvTS § 17 lõikes 1. Sellist alust ei sisalda ka ükski teine kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse säte ega muu seadus. Eelnev ei välista volikogu otsustust täpsustada istungi salvestisega tutvumise korda oma töökorras (näiteks nähes ette, et AvTS § 17 lõike 1 punktis 1 sätestatud täitmise viisi eeldava teabenõude korral tehakse salvestis kättesaadavaks failijagamiskeskkonna kaudu, hinnates enne, kuivõrd on selle piiramatusse levikusse andmine põhjendatud, arvestades salvestiselt äratuntavate isikute õigust eraelu puutumatusele). (p 31)
PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKm nr 5-18-5/33, p 16). (p 33)
Otsustus volikogu istungi salvestamise üle ja selle üle, kuidas toimub tekkiva salvestisega tutvumine, on kohaliku elu küsimused, mida võib reguleerida seaduses sisalduva volitusnormita vahetult PS § 154 lõike 1 alusel (vt RKPJKo nr 3-4-1-11-98, II osa esimene lõik, samuti HMS § 90 lõige 2). PS § 154 lõike 1 sõnastus osas „kohalikud omavalitsused tegutsevad seaduste alusel“ tähendab siiski, et ka kohaliku elu küsimusi reguleerides, ei või kohaliku omavalitsuse üksus seadustega vastuollu minna. Sama mõtet väljendab HMS § 89 lg 1, mille järgi peab määrus olema kooskõlas kehtiva õigusega. Kui kohaliku omavalitsuse üldakt, millega otsustatakse omavalitsuse pädevusse kuuluvaid kohaliku elu küsimusi, on vastuolus seadusega, siis on selline üldakt seadusvastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku elu, mitte aga riigielu küsimusi (vt RKPJKo nr 3-4-1-11-98, II osa viimane lõik). (p 26)
|
| 5-20-10/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.04.2021 |
|
Vt ka otsuse punkt 23.
Haldusasjas, millest käesolev põhiseaduslikkuse järelevalve asi on võrsunud, pidid kohtud võtma seisukoha, kas VMS-i normid välistasid kaebajatele võimaluse pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole ja seetõttu tuli kaebus jätta menetlusse võtmata. Seega olid normid, mis välistasid kaebajatel kohtusse pöördumise, haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad. (p 24)
VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)
VMS § 10010 lõige 1 ja § 10013 lõige 2 reguleerivad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamist Siseministeeriumis ning neist ei tulene eraldi võttes kaebajate kohtusse pöördumise õiguse piirangut. Samas on need normid VMS §-ga 10018 tihedalt seotud. Seadusandja on loonud VMS §-des 1001-10019 sätestatud kaheastmelise haldusesisese vaidlustusmenetluse just eesmärgiga tagada kaebajatele võimalus saada viibimisõiguse lõpetamise korral õiguskaitset ka ilma kohtukaebeõiguse olemasoluta (vt otsuse punkt 26). VMS §-d 1001-10019 moodustavad mõttelise terviku. Seetõttu tuleb ka need ringkonnakohtu nimetatud normid lugeda kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvateks (vt ka RKPJKo 08.11.2017 nr 5-17-9/8, p 22). (p 30)
Õigusnormide erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb küll eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust, kuid selle hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus. Isiku õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja kord peavad olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest on kõrvalise abita ja kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik (RKÜK 22.02.2005 nr 3-2-1-73-04, p 36; RKÜK 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 31). (p 27)
Määruse 2018/1806 artikli 4 lõige 1 koostoimes sama määruse lisaga II on EL õiguse normid, mille alusel tekib välismaalasel subjektiivne õigus määruses ja muudes EL-i õigusaktides sätestatud tingimustel viisavabalt Eestisse siseneda ning Eestis viibida. (p 36)
Viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine mõjutab seda õigust ebasoodsalt. (p 48)
EL põhiõiguste harta artikli 47 lõikest 1 tuleneb vahetu õigusmõju ka viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise olukorrale (võrdle nt Euroopa Kohtu otsused asjades C-414/16: Egenberger, p 78; C-556/17: Torubarov, p 56). Euroopa Kohus on leidnud, et olukorras, kus mõnes EL õiguse valdkonnas puuduvad EL õigusnormid, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kehtestada kohtusse pöördumist reguleerivad menetluseeskirjad, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele nende õigused. Seejuures tuleb liikmesriigil silmas pidada, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid: et need ei oleks vähem soodsad, kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad ega muudaks EL õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (C-403/16: Soufiane El Hassani, punktid 26-27). (p 38)
Viisavaba viibimisõiguse kui EL õigusest tuleva õiguse riive vaidlustamise võimalus on EL-i õiguse kohaldamisalasse kuuluv küsimus EL lepingu ja EL põhiõiguste harta mõttes. Selle lahendamisel on liikmesriikidele jäetud menetlusautonoomia eeldusel, et järgitakse EL õigusega seatud eesmärke ja põhimõtteid. (p 39)
Vaidlusaluste normide kuulumine EL-i õiguse kohaldamisalasse ei tähenda seda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtute poolt on välistatud (vt C-399/11: Melloni, punkt 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, punkt 29). (p 40)
Eesti õigusakti puutumus EL-i õigusega ei saa iseenesest takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrolli PS § 152 mõttes. EL-i õigusega määratud piirides on riigisisene seadusandja seotud Eesti põhiseadusest tulenevate nõuetega ning riigisisesed kohtud on seotud PS §-st 152 tuleneva kohustusega kontrollida eesmärgi saavutamiseks valitud vahendi(te) põhiseaduspärasust. Mingil juhul ei keela EL-i õigus riikidel tagada riigisiseseid põhiõigusi määral, mil nende põhiõiguste realiseerimine ei sea ohtu EL-i õiguse ülimuslikkust, ühtsust ega tõhusust (RKÜKo 15.12.2015 nr 3-2-1-71-14, p 81 ja 83). (p 41)
EL seadusandja on selgelt loobunud vaidlusaluse küsimuse täpsemast reguleerimisest. Eesti seadused, sh vaidlusalused normid, peavad olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka põhiseadusega ning ei ole põhjust jätta nende põhiseaduspärasust hindamata ainuüksi põhjusel, et need võivad olla ühtlasi vastuolus EL-i õigusega. Muuhulgas on oluline, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse läbiviimine võib tagada nii EL-i õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate isikute õiguste ja vabaduste tõhusama kaitsmise, sest hinnates normi põhiseaduspärasust on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusevastane õigusnorm kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõige 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle normi toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse normi vastuolu korral EL-i õigusega puudub kohtul võimalus selle normi kehtetuks tunnistamiseks, ning norm tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata (vt nt RKÜKo 19.04.2005 nr 3-4-1-1-05 p 49), tehes selle kohta märke kohtulahendi resolutsioonis (HKMS § 162 lg 2). (p 42)
VMS § 10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 välistasid kaebajate võimaluse pöörduda halduskohtusse. Tegu on isiku kaebeõiguse piiranguga (vt HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 eristamise kohta RKHK 12.03.2019 nr 3-17-2784/20, p 7-9). (p 28)
Kohtueelse menetluse kohustuslikkus ja seeläbi kohtusse pöördumise piirangu kehtestamine peab õigusaktist selgelt nähtuma (vt nt RKHKm 15.10.2002 nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 32)
PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See põhiõigus on osaks PS § 15 lõikest 1 koostoimes §-ga 14 tulenevast põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis peab tagama isiku õiguste tõhusa ja lünkadeta kaitse (RKPJKo 17.12.2019 nr 5-19-40/36, p 63). Õigus pöörduda Eesti kohtusse on ka Eestis viibival välismaalasel (PS § 9 lg 1) ning kui see õigus on tekkinud seoses välismaalase varasema Eestis viibimisega, ei lõpe see ka tema Eestist lahkumise korral. Õigus pöörduda kohtusse hõlmab nii isiku õigust esitada oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 44)
PS § 15 lõikest 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu (vt nt RKÜKo 16.05.2008 nr 3-1-1-88-07, p 43).
Välismaalasest kaebajale on tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal alaliselt Eestis kohal viibida. Kui olemasolevad võimalused kaugteel või esindaja vahendusel kohtumenetluses osalemiseks ei ole küllaldased, siis tuleb seadusandjal kaaluda nende laiendamist, mitte aga välistada kohtusse pöördumise õigus täielikult. (p 57)
Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine on isiku õiguste tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Kohtumenetluse ökonoomia on küll kaalukas väärtus (vt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 52), kuid nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut (kaebeõiguse täielikku välistamist) ei ole võimalik õigustada üksnes riigi rahaliste ressursside kokkuhoiu vajadusega. (p 58)
PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse esemelise kaitseala riive on igasugune kohtusse pöördumise õiguse ebasoodus mõjutamine. Kui isikul on subjektiivne õigus, mida võib olla rikutud, kuid tal ei ole võimalik protsessiõiguse normidega sätestatud kitsenduse tõttu kohtu poole pöörduda, siis on PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kaitseala kahtluseta riivatud (vt ka RKPJKo 06.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 36; RKPJKm 12.12.2017 nr 5-17-10/10, p 57). (p 46)
Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus (vt RKÜKo 01.07.2015 nr 3-4-1-20-15, p 43). Ettevõtja kasutab ettevõtlusvabadust mh seeläbi, et võtab lepinguga tööle töötajad, kujundades nii lepinguliste suhetega tingimused, mis võimaldavad tal oma eesmärke ellu viia, seejuures kaitseb ettevõtlusvabadus ka ettevõtja usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes (RKPJKo 05.03.2015 nr 3-4-1-49-14, p 23; RKÜK 20.10.2020 nr 5-20-3/43, p 108). Kui välismaalastest töötajate viibimisaeg ennetähtaegselt ja seega tööandjale ettenägematult lõpetatakse, ei ole võimalik jätkata ka töö tegemiseks sõlmitud kokkulepete täitmist. See riivab tööandjate PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (49)
PS § 24 lõike 2 järgi on igaühel õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures, kuid nimetatud põhiõigus ei ole piiramatu. Riigikohus on varasemalt analüüsinud menetlusosalisele, sh kaebajale, kehtiva õigusega tagatud võimalusi osaleda halduskohtumenetluses ilma vahetult kohal viibimata (vt lähemalt RKPJKo 10.05.2016 nr 3-4-1-31-15, p 45-48). Samuti on välismaalasest kaebajale tagatud võimalus osaleda kohtumenetluses esindaja kaudu (HKMS § 31) või taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamist kuni kohtumenetluse lõpuni (HKMS § 249). (p 56)
|
| 5-20-7/12
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.03.2021 |
|
Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates RKÜKo 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka RKÜKm 30.04.2013, nr 3-1-1-5-13, p 19). (p 30)
Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)
Avalik-õigusliku varalise õiguse kaalu võib suurendada isikul tekkinud õiguspärane ootus, mis on seda tugevam, mida kauem on kehtinud õigusakt, mille alusel on isikul tekkinud õigus oodata riigi sooritust ning mida kauem on isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis on seatud soorituse eelduseks. Õiguspärane ootus ehk usalduskaitse põhimõte, mis on osa PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest, annab igaühele õiguse tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ja keelab riigil käituda sõnamurdlikult. (p 39)
Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks. (p 54)
Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks. Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). (p 43)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)
PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 59)
KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)
Eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks on vaidlusalune säte (KS §-i 1325) sobiv ja vajalik. (p 63)
Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).
(p 57, vt ka p 63)
Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. (p 58)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57, vt ka p 63)
Vajalik on riive aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. (p 58)
Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)
Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks. (p 54)
Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt. (p 55)
PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 59)
KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)
Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 57)
Otsustamaks põhiõiguse riive abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärki. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. (p 58)
Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)
Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)
Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. (p 35)
Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). (p 36)
Põhiseaduslikult kaitstav avalik-õiguslik varaline positsioon - rahaliselt hinnatav ooteõigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile - tekib kohtuniku ametisse nimetamisel. (p 44)
Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionile kui avalik-õiguslik varaline positsioon (RKÜKo 26.06.2014, nr 3-4-1-1-14, p 88; vt RKPJKo 22.10.2015, nr 3-4-1-21-15, punkt 36). (p 37)
Avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse (või muu õigusakti) alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Avalik-õiguslikku varalist õigust riivatakse siis, kui lubatud sooritust ei tehta või tehakse lubatust väiksemas suuruses. (p 38)
Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09, p 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 36)
Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb KS § 1325 enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ebavõrdselt. (p 55)
Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 - 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. (p 56)
Kuigi KS § 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. (p 67)
Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4). (p 35)
Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks. Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62). (p 43)
Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt. (p 55)
Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 - 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega. (p 56)
KS §-i 1325, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, saab pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 57). (p 62)
Kuigi KS §-i 1325 aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada. (p 67)
|
Facebook
Twitter