5-24-30/16
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
31.01.2025 |
|
Sätte asjassepuutuvuse ja põhiseaduspärasuse üle otsustamiseks võib olla tarvis hinnata ka seda, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusvastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määravad põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, võib tekkida olukord, kus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele vastavust või tunnistama põhiseadusvastaseks normi, mis tegelikult on põhiseaduspärane (RKPJKm nr 5-24-3/18, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 24)
Kolleegium nõustub halduskohtuga, et veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu tuleb käsitada avalik-õigusliku rahalise kohustusena PS § 113 tähenduses. Haldamise aastatasu sarnaneb riigilõivuga, kuna on riigi küsitav avalik-õiguslik tasu selle eest, et riik teeb isikule vastusooritusena konkreetse toimingu (RKÜKo nr 3-4-1-10-00, p 24). (p 35)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva üldise seadusereservatsiooni põhimõtte väljenduseks on avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamisel PS §-s 113 ja PS § 157 lõikes 2 sätestatud seadusliku aluse nõue (RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 44). PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (RKÜKo nr 3-4-1-10-00, p 20; RKPJKo nr 5-18-2/12, p 37). Rahalise koormise kehtestamine on võimalik delegeerida täitevvõimule tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (RKPJKo nr 3-4-1-1-10, p 58). (p-d 36 ja 37)
|
| 5-24-26/18
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
31.01.2025 |
|
Vastustaja keeldus 12. aprilli 2024. a otsusega kaebajale töövõimetoetuse maksmisest TVTS § 12 lg 4 alusel, sest talle juba maksti toitjakaotuspensioni. TVTS § 12 lg 4 on sõnastud imperatiivselt, välistades üheselt võimaluse määrata kaebajale mõlemad hüvitised korraga. Viimati viidatud normi põhiseaduspärasusest sõltub seega halduskohtule esitatud tühistamiskaebuse rahuldamine. Kolleegium loeb TVTS § 12 lg 4 praeguses asjas asjassepuutuvaks normiks osas, mille kohaselt ei maksta töövõimetoetust vähemalt 16-aastasele lapsele, kellel on tuvastatud töövõime vähenemine. (p 48)
Põhiseadusega nõutav minimaalse abi ulatus ning sisu võib erinevate sotsiaalsete riskide puhul olla erinev. Näiteks õigus saada abi puuduse korral annab isikule õiguse riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid ja teenused. Puudusena põhiseaduse mõttes tuleb mõista olukorda, kus inimesel ei ole äraelamiseks minimaalselt vajalikke vahendeid (RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 16; 5-20-1/15, p 18). Seevastu riigi kohustus kindlustada inimesele abi vanaduse korral läheb kaugemale minimaalsete eluks vajalike vahendite tagamise kohustusest. Riigi pakutava vanadusabi eesmärk on lisaks vaesusriski vähendamisele luua süsteem, mis tagaks, et inimeste elatustase ei langeks võrreldes nende tööea-aegse elatustasemega põhjendamatult madalale (RKÜKo nr 5-20-3/43, p 41). (p 52)
PS § 28 lg-s 2 sätestatud põhiõiguste kaitseala riivatakse, kui riik jätab abivajajale põhiseadusega nõutava piisava abi tagamata (RKPJKo nr 3-4-1-33-14, p 26; 3-4-1-67-13, p 31; 3-4-1-7-03, p 16). Võib juhtuda, et inimese abivajadus on põhjustatud mitme PS § 28 lg-s 2 nimetatud riski üheaegsest realiseerumisest. Sellisel juhul on viimati osutatud sättest tulenev riigi kohustus täidetud, kui inimene saab vähemalt ühe riski alusel makstavat hüvitist, mis samas tagab talle piisava abi. PS § 28 lg 2 alusel antava riigi abi eesmärk pole kompenseerida kõiki sissetulekuid, mis inimesel võivad riski realiseerumisel saamata jääda. Inimväärseks toimetulekuks (nt toidu- ja eluasemekuludeks) vajaliku rahasumma suurus ei olene iseenesest sellest, kui palju on põhjusi, mis takistavad inimesel hankida vajalikke elatusvahendeid muul moel kui riigi abina. On tõsi, et mõnel juhul kaasneb täiendava riskiga ka lisakulu (nt kulu ravimitele) või vajadus abivahendite või teenuste järele. Sellisel juhul on suurem ka see abi, mida riik peab inimesele andma. PS § 28 lg-st 2 lähtuv riigi kohustus tuleb lugeda täidetuks, kui ühe sotsiaalse riski realiseerumisel pakutav toetus on piisav, et katta minimaalselt vajalikul tasemel ka teise riski realiseerumise tõttu tekkinud lisavajadus. (p-d 53 ja 54)
Kuivõrd halduskohus keskendus võrdsuspõhiõiguse analüüsile, ei võimalda kohtu tuvastatud asjaolud kolleegiumil hinnata, kas TVTS § 12 lg 4 on vastuolus PS § 28 lg-ga 2 põhjusel, et see jätab kaebaja, arvestades tema vajadusi, ilma põhiseaduse kohaselt nõutud minimaalsest abist. (p 57)
PS § 12 lg-s 1 on sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus, mis keelab seadusandjal kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb esmalt määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuua välja võrreldavad grupid (RKÜKo nr 3-3-1-86-15, p 47). Selleks tuleb tuvastada võrreldavad grupid, millel on suurim ühisosa (RKPJKo nr 5-19-25/9, p 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui kaebajaga sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse halvemini (RKPJKo nr 3-4-1-1-15, p 48 ja seal viidatud praktika). (p 58)
PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusreservatsiooniga, seega piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Erinevaks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjus. Erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust (RKPJKo nr 3-4-1-8-08, p 32). Erineva kohtlemise õigustamiseks peavad olema kaalukamad põhjused, kui erinev kohtlemine mõjutab negatiivselt ka isiku mõnda muud põhiõigust, samuti siis, kui see põhineb isiku tahtest sõltumatutel tunnustel (nt rass, vanus, geneetilised omadused, ka emakeel) (RKÜKo nr 3-4-1-12-10, p 32). (p 63)
Mida suurem on erineva kohtlemise raskus, seda kaalukamad peavad olema ebavõrdse kohtlemise põhjendused. Kui seadusandjal on valikute tegemisel avar otsustusruum, on ebavõrdne kohtlemine meelevaldne siis, kui see on ilmselgelt asjakohatu (RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 37). Lisaks, mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (RKPJKo nr 3-4-1-52-13, p 47). (p 64)
|
| 5-24-28/22
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.01.2025 |
|
VMS §1001 lg 11 reguleerib pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamist otsuse teinud haldusorganis ning sellest ei tulene eraldi võttes kaebaja kohtusse pöördumise õiguse piirangut. Samas on ka see norm VMS §-ga 10018 tihedalt seotud ning moodustab muude halduskohtus kohaldamata jäetud sätetega mõttelise terviku (vrd RKPJKo nr 5-20-10/13, p 30). Seetõttu on ka eelnimetatud säte asjassepuutuv. (p-d 50 ja 51)
PSJKS § 9 lg 1 järgi saab esimese või teise astme kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kui on jätnud asjassepuutuva õigustloova akti kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kohtuasja lahendamine hõlmab nii kohtuasja sisulise kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise (RKPJKo nr 3-4-1-46-14, p 18). Praegusel juhul tegi halduskohus määruse, millega võttis kaebuse menetlusse. Vaidlusalune normistik välistas niisuguse lahendi tegemise. Tõsi, ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 koostoimes § 44 lg-ga 1 võimaldab kaebuse tagastada juhul, kui on ilmselge, et haldusaktiga pole ühtegi kaebaja õigust riivatud. Niisugust olukorda aga ei ole halduskohus kindlaks teinud ning selleks ei oleks olnud ka alust seni, kuni oleks tulnud kohaldada VMS erisätteid. Lisaks märgib kolleegium, et kuigi kaebaja ema surm (vt eespool p 44) võib olla oluline kohustamiskaebuse sisulisel lahendamisel, ei mõjutanud see halduskohtule esitatud kaebuse lubatavuse küsimust, sest kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga (RKHKm nr 3-21-1360/15, p 12.1). (p 52)
Liikmesriik peab liidu õigusest tulenevalt tagama kohtukaebeõiguse siis, kui EL õigus näeb välismaalasele ette pikaajalise viisa andmise võimaluse (EKo 10.03.2021, nr C-949/19, M. A., p 48). (p 56) Kui esitatakse taotlus sellise pikaajalise viisa saamiseks, mille andmist EL õigus ei reguleeri, siis ei kohaldu pikaajalise viisa andmise menetlusele ka EL põhiõiguste harta art 47 lg-st 1 tulenev kohtukaebeõigus. (p-d 56 ja 57)
PS § 15 lg 1 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kohtupraktikas on selle õiguse allikana viidatud ka PS §-le 14 (RKÜKm nr 3-1-1-62-16, p 31; RKPJKo nr 5-20-10/13, p 45). Kaitstava õiguse all on PS § 15 lg 1 esimeses lauses peetud silmas üksikisiku huve kaitsvaid juriidilisi positsioone, mille alusel tal on võimalus nõuda kohustatud subjektilt tegusid või nendest hoidumist. (p 59)
Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist (nt RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 22). PS § 15 lg-st 1 ei tulene õiguslikult iseseisvalt kaitstavat seisundit, vaid sellele tuginemine eeldab isiku muu subjektiivse õiguse riivet. (p 60)
PS § 15 lg-st 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas (nt RKÜKo nr 3-1-1-88-07, p 43). Kohtusse pöördumise õiguse piirangud, nt riigilõiv, kaebetähtajad jms, mis on põhiseaduspärased tavaolukorras, on samuti rakendatavad erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. Nii tavaolukorras kui ka erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kehtib PS § 11 teise lause ja § 130 teise lause koostoimes keeld moonutada kohtusse pöördumise õiguse olemust ehk kahjustada selle tuuma. Kohtusse pöördumise õiguse tuuma kahjustamiseks võib pidada olukorda, kus põhiõiguste intensiivse riive korral välistatakse kohtulik kaitse täielikult. (p 67)
Kohtuvaidluse välistamine pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse üle ei ole avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks ilmselgelt sobimatu vahend. Samuti võimaldab kohtukaebeõiguse piiramine kahtluseta kokku hoida riigi raha. Piirang on ka vajalik, sest muud, kohtupõhiõigust vähem riivavad meetmed ei ole sama eesmärgi saavutamiseks võrdväärselt tõhusad. Seevastu ei ole vaidlusalune piirang mõõdukas. Isiku kohtupõhiõiguse täielikuks välistamiseks ei ole tungivat vajadust, sest muud, isiku kohtupõhiõigust vähem riivavad vahendid tagavad asjassepuutuvate normidega taotletavate põhiseaduslike väärtuste kaitse piisaval määral. (p-d 69 ja 70)
Välismaalasest kaebajale on üldjuhul tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal Eestis kohal viibida. Kui olemasolevad võimalused kaugteel või esindaja vahendusel kohtumenetluses osalemiseks ei ole küllaldased, on seadusandjal viisavaidlustes võimalik kaaluda nende laiendamist kohtusse pöördumise õiguse täieliku välistamise asemel (RKPJKo nr 5-20-10/13, p-d 56–57). (p 72)
Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine olukorras, kus isiku põhiõigus võib olla riivatud, on isiku kohtukaebeõiguse tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Kohtumenetluse ökonoomia on küll kaalukas väärtus, kuid nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut ei ole võimalik õigustada üksnes riigi raha kokkuhoiu vajadusega (RKPJKo nr 5-20-10/13, p 58). (p 73)
PS § 12 ei ole aga riivatud, sest asjassepuutuvad VMS sätted ei reguleeri pikaajalise viisa taotleja õigusi erinevalt, võrreldes lühiajalise viisa taotleja või riigis viibimisõiguse alusel viibiva isiku õigustega. PS § 15 kohaldamisala erinevuse tingib EL õigus, mitte Eesti seadusandja tegevus. Asjaolust, et EL õigusest tuleneb selle toimealas olevatele isikutele kohtusse pöördumise õigus, ei järeldu, et Eesti seadusega peab samaväärse õiguse tagama ka isikutele, kes taotlevad pikaajalist viisat tingimustel, mis ei ole EL õiguse reguleerimisalas. (p 74)
PS § 9 tekst peab Eesti riigis viibimist sõnaselgelt oluliseks, mistõttu ei ole tegu juhusliku asjaoluga. Samuti on riigis viibimise fakt piisaval määral kontrollitav. Asjas nr 5-20-10 tehtud otsuse punktist 45 tuleneb vaid see, et õigus pöörduda kohtusse on PS § 15 lg 1 järgi Eestis mitteviibival välismaalasel, kui selline õigus on tekkinud tal varasema Eestis viibimise tõttu. See ei tähenda, et sama õigus on mistahes välismaalasel, kes Eestis ei viibi. (p 64)
Taotluse esitamisega algas kaebaja suhtes viisamenetlus, milles võisid kaalul olla kaebaja subjektiivsed õigused. Sellega sattus kaebaja ühtlasi PS §-de 14 ja 15 mõjuvälja. Niisuguses olukorras ei kaota viisamenetluse ajal Eestis viibinud välismaalane PS § 9 lg 1 kohaselt põhiseaduslikku õigust viisamenetluse asjus kohtusse pöörduda, kui ta peaks hiljem Eestist lahkuma. (p 65)
PSJKS § 63 lg-st 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lg 1 p-s 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (RKPJKm nr 5-18-5/33, p 16). Kolleegiumi hinnangul on menetluskulu vajalik ja põhjendatud ning tuleb Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja mõista (PSJKS § 63 lg 1). (p 77)
|
| 5-24-25/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
10.01.2025 |
|
Kohtuasjast alguse saanud normikontrolli eesmärk on kaitsta eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalist (vt ka RKPJKm nr 5-21-14/15, p 21). Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 5-19-29/38, p 49). (p 45)
Pärnu Maakohus lahendas kaebust kohtuvälise menetleja otsuse peale, millega määrati menetlusalusele isikule KPS § 85 lõike 1 alusel rahatrahv. Otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik hooletusest KPS § 10 lõiget 2, mis keelab kalapüügiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keelualal kala püüdmise. Menetlusalune isik kalastas määruse nr 83 § 4 lõikega 8 sätestatud keelualal, kuid väitis, et ei soovinud keeldu rikkuda, vaid oli kohaga eksinud. KarS § 17 näeb ette, et kui isik eksib asjaoludes, siis vastutab ta seaduses sätestatud juhul siiski ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kui isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, siis paneb ta teo toime hooletusest (KarS § 18 lõige 3). Ka ettevaatamatusest (sh hooletusest) toimepandud väärteo eest saab karistada (KarS § 15 lõige 3). Tunnistades määruse nr 83 § 4 lõike 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättes selle kohaldamata, sai maakohus lõpetada põhikohtuasja menetluse süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste puudumise tõttu (VTMS § 29 lõike 1 punkt 1), kujundamata seisukohta, kas menetlusalune isik võis panna teo toime hooletusest (KarS § 18 lõige 3). Kui maakohus ei oleks nimetatud sätet kohaldamata jätnud, ei oleks ta saanud väärteomenetlust sel alusel lõpetada, hindamata süüteo subjektiivseid tunnuseid. (p 46)
Üldise seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud vaid seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on määrus põhiseadusega vastuolus nii juhul, kui see on antud põhiseaduse vastase volitusnormi alusel, kui ka siis, kui määrus on antud ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas. Ka haldusmenetluse seaduse § 90 lõikes 1 on sätestatud, et määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 48)
Ajutine piirang tähistab piiratud kehtivusajaga meetmeid, vastandudes määramata ajaks kehtestatud piirangutele. Seega ei eristu ajutine piirang alalisest selle poolest, milline on hinnang piirangu ajalisele kehtivusele (lühike või pikk), vaid selle poolest, kas piirangu kehtivusaja lõpp on määratud. Määrusega nr 83 kehtestatud piirangutel on kehtivusajaga piiritletud ja seega konkreetselt määratud toime ainult 2024. aasta lõpuni. Seega on määruse nr 83 § 4 lõikes 8 kehtestatud piirang KPS § 11 lõike 2 tähenduses ajutine. (p 52)
Kolleegium nõustub, et asjassepuutuva normi kehtestamisel oli täidetud kalavarude ohustatuse eeldus vähemalt lõhe osas. KPS § 11 lõike 2 tähenduses ohustab püük kalavaru muu hulgas juhul, kui see takistab oluliselt kalavaru taastumist. Lõhede arvukus Pärnu jõestikus moodustab vaid tühise osa selle potentsiaalsest looduslikust arvukusest ning Pärnu jõe looduslik taastootmispotentsiaal on suur. Minister on piisavalt põhjendanud, miks üldine aastaringne püügi piiramine Sindi kärestiku teatud lõigul on oluline lõhepopulatsiooni taastumiseks Pärnu jõestikus. (p 57)
Kalavarude kaitseks kehtestatavad püügikitsendused riivavad isikute põhiõigust vabale eneseteostusele. Kalavarude suhtes esineva ohu kõrvaldamine on piirangu legitiimne eesmärk. Seega seostub KPS § 11 lõike 1 esimeses lauses nimetatud teadusuuringute ning statistiliste andmete nõue eelkõige kalavarude tegeliku ohustatuse väljaselgitamisega ning võimalikult objektiivse kirjeldamisega. (p 59)
KPS § 11 lõige 1 ei sea kalakaitse- või teadusasutuse ettepanekule vorminõuet. Selliste kalaliikide kaitseks, mille kaitsevajadus on teaduslikult põhistatud, võib kehtestada ka täieliku kalapüügikeelu, kuna kalapüügiga ohustatakse teiste seas ka kaitsealuseid liike. (p-d 61 ja 62)
Sisuliselt taotleb Pärnu Maakohus Riigikohtult õigusakti andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamisega abstraktset normikontrolli. See on vastuolus PSJKS § 14 lõikega 2. Maakohtu sõnastuses hõlmaks põhiseaduslikkuse järelevalve kontroll nii määrust nr 83 tervikuna (ajutised piirangud) kui ka Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kalapüügieeskirja (alalised piirangud). (p 77)
Kolleegiumi hinnangul ei tingi karistusnormi määratlematust asjaolu, et püügikeelu ala on normis kirjeldatud üksnes koordinaatidega, mitte maamärkide nimetamisega. Viimane võib olla paljudel juhtudel ka võimatu. (p 69)
Selgelt kindlaks määratud keeluala kirjeldavat normi ei muuda ebaselgeks see, et keeluala ei ole lisaks looduses eraldi tähistatud. (p 73)
Igaühel on PS § 19 kohaselt õigus küll vabale eneseteostusele, kuid PS §-st 53 tulenevalt ka kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda. Elu- ja looduskeskkonna säästmise kohustuse eesmärk on hoida ära keskkonnale kahju tekkimist ja sellega ka inimeste elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist. (p 67)
Harrastus- ja kutseline kalapüük on mõlemad seotud vahenditega, mis võimaldavad märkimisväärselt suuremat väljapüüki ja seega ka suuremat kahju keskkonnale kui õngepüük (KPS § d 23 ja 31). Harrastuskalapüügivahendite seas on lisaks põhjaõngele näiteks ka harpuun ja nakkevõrk. Seega ei ole õige vastandada kalastamisalaste keelunormide adressaatidena kutselist ja harrastuskalastajat (vt ka KPS § 24 lõige 3). Säästmiskohustusega kaasnev hoolsuskohustus nõuab igaühelt, et ta teeks enne kalapüügiga alustamist endale selgeks looduskeskkonna kaitseks kehtestatud nõuded, mis temale kohalduvad. (p 68)
|
| 5-24-3/23
|
Riigikohtu üldkogu |
19.12.2024 |
|
Vt. p-d 32 ja 35.
Tagamaks karistuste proportsionaalsust ja vältimaks samas sanktsiooni alammäärade põhiseaduspärasuse sagedast vaidlustamist, on seadusandja andnud kohtule võimaluse arvestada KarS § 61 kohaldades juhtumi üksikasjadega, mis muidu tingiksid sanktsiooni alammäära suhtes konkreetse normikontrolli algatamise. Karistusõigusliku sanktsiooni alammäär võib osutuda konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuvaks sätteks ennekõike juhtudel, mil KarS § 56 lg 1 seisukohast tähenduslike faktide kogumit saab pidada seda laadi süütegude kontekstis tüüpiliseks ja puudub igasugune võimalus rääkida näiteks teo või toimepanijaga seotud erandlikkusest. (p-d 39 ja 40)
Kohtulik kontroll süüteokaristuste materiaalse põhiseaduspärasuse – eelkõige proportsionaalsuse – üle on piiratud. Nimelt on seadusandjal süüteokoosseisule vastava karistuse valikul suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. (p 47)
KarS § 141 lg 2 esimesest punktist lähtuval karistusähvardusel on legitiimne eesmärk. See kaitseb alaealise õigust kehalisele puutumatusele, seksuaalsele enesemääramisele ja normaalsele arengule ning sellega seotult ka tema vaimset ning füüsilist tervist. Tegemist on väga kaalukate õigushüvedega, mille tõhus – sh karistusõiguslik – kaitse kolmandate isikute rünnete eest on riigi positiivne kohustus. Osutatud kohustus tuleneb riigile nii põhiseadusest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, Euroopa Liidu õigusest kui ka Euroopa Nõukogu konventsioonist, mis käsitleb laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest. KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär on nende õigushüvede kaitsmiseks sobiv ning vajalik abinõu. (p-d 49 ja 50)
KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistusest ei saa süüdlast tingimisi vabastada ja seda isegi mitte selle karistuse vähendamisel lühimenetluses. Niisamuti ei ole võimalik KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäärale vastavat vangistust asendada üldkasuliku töö, elektroonilise valve ega raviga. (p 52)
KrMS § 238 lg 2 kohaldamine ei olene isiku süü suurusest ja see on üksnes menetlusõiguslik kompensatsioon süüdistatavale selle eest, et ta loobub osast menetlusõigustest. Mingi teo eest karistusseadustikus ette nähtud vangistuse põhiseaduspärasus ei saa oleneda menetlusliigist, milles selline vangistus mõistetakse, ega asjaolust, kas süüdistatav on vastutasuks lühema karistuse eest enda menetlusõigustest loobunud. (p 52)
Eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. Liiga leebed karistused alaealise vastu suunatud seksuaalse ründe eest tähendaksid ühtlasi riigi kaitsekohustuse rikkumist (vt nt EIK 20.02.2024, M. G. vs. Leedu (6406/21), p-d 97 ja 116). (p 55)
Vägistamine on seksuaalse vägivalla raskeim vorm, sest sellega rikutakse isiku seksuaalset vabadust ja keha puutumatust kõige teravamalt. Erinevalt muudest seksuaalse iseloomuga tegudest, kahjustab inimesega tema tahte vastaselt suguühtesse astumine – olgu see siis toime pandud vägivallaga või kannatanu abitusseisundit ära kasutades – seksuaalset enesemääramisõigust eelduslikult alati oluliselt. Kuna vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist, on alaealise vägistamise ja tapmise karistusmäärade võrdsustamine õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. (p 58)
Tapmise ebaõigussisu ei hõlma vägistamise ebaõigussisu (vrd nt KarS § 200 lg 1 ja § 199 lg 1 ning § 215 lg 1 või KarS § 118 lg 1 p 2 ja § 121 lg 2 p 1). Tapmise ja vägistamise sanktsioonide võrdlev raskus põhineb suurel määral väärtushinnangutel ja kriminaalpoliitilistel kaalutlustel, mille üle otsustamisel on seadusandjal ulatuslik – ehkki mitte piiramatu – vabadus. Iseenesest ei keela põhiseadus võrdsustada lastevastase seksuaalkuriteo karistuse alammäära tapmise sanktsiooni alammääraga. Seadusandja ei olegi tapmise ja vägistamise eest ette nähtud karistusi võrdsustanud, sest alaealise kannatanu tapmine on üldjuhul raskemini karistatav kuritegu kui sama vana kannatanu vägistamine. (p-d 59 ja 60)
KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on toimepanija süü KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes seda suurem, mida noorem on kannatanu. Ohvri vanust ja varasemate karistuste puudumist, nagu ka kõiki teisi KarS § 56 lg 1 seisukohalt olulisi fakte, on kohus õigustatud ja kohustatud arvestama karistusmäära valikul KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni raamides. (p 61)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 62)
KarS § 61 ülesanne on tagada, et süüteo eest kohaldatav karistus oleks igal üksikjuhul proportsionaalne ja kooskõlas inimväärikuse ning õigusriigi põhimõtetega. KarS § 61 mõttes on erandlikud kõik KarS § 56 lg 1 seisukohast tähtsad asjaolud, mis üksiti või kogumina kas a) vähendavad oluliselt koosseisupärase teo karistamisväärsust võrreldes tüüpilise sellele süüteokoosseisule vastava teoga, b) kahandavad karistamisvajaduse üld- või eripreventiivsetel põhjustel iseäranis väikeseks või c) muudavad sanktsiooni piiridesse jääva karistuse süüdlase isikut arvestades talumatult koormavaks. Asjaolude erandlikkus võib tuleneda ka nende kolme teguri koosmõjust. KarS §-s 61 nimetatud erandlikud asjaolud võivad olla seotud nii toimepanija isiku kui ka süüteoga, aga ka näiteks süüteost möödunud ajaga. (p 38)
Vt p 46.
NB! Riigikohtu varasema seisukoha täiendus!
Seaduses sätestatud karistus vastab PS § st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui karistusseadus võimaldab kohtul mõista süüdlasele karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane või ilmselgelt meelevaldne (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57 ja 3- 4-1-13-15, p 39). (p 48)
KarS § 61 annab menetlejale võimaluse kohaldada ebatüüpilistel juhtudel karistust alla sanktsiooni alammäära. KarS § 61 ei välista sanktsiooni alammäärast kergema karistuse kohaldamist mitte ühegi süüteokoosseisu puhul. (p 53)
|
| 5-24-22/16
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.12.2024 |
|
Praeguses asjas ei mõjuta normi asjassepuutuvust see, kas kaebajate ja vastustaja vahelist vaidlust oli pädev lahendama maakohus või halduskohus. Sellest, kas vaidlust oli pädev lahendama maakohus või halduskohus, ei sõltunud vaidlusalusele normile antav tõlgendus. Isegi kui asi oleks maakohtu pädevuses, tulnuks ka maakohtul hinnata tagatist reguleerivate normide põhiseaduspärasust (vrd RKPJKm nr 5-24-7/13, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 64)
PS § 31 esimene lause sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Ettevõtluse all mõistetakse eelkõige iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimist ning riik ei tohi selleks teha põhjendamatuid takistusi (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 44). Ettevõtlusvabadus kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtima jäämise suhtes (pacta sunt servanda põhimõte) (RKÜKo nr 5-20-3/43, p 108). (p 71)
Lisaks ettevõtlusvabadusele tuleb praeguses asjas arvestada ka PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte hõlmab omakorda vacatio legis’e ja õiguspärase ootuse põhimõtteid (RKPJKo nr 3-4-1-24-11, p 48). (p 73)
See, kas kaebajatele ELTS § 1113 lg-s 14 tagatise tasumiseks jäetud 60 päeva on piisav, ei ole küsimus seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jäävast ajast. Avaldamise ja jõustumise vahele jääv ajavahemik ning kohustuse täitmise aeg on küll omavahel seotud, kuid metoodiliselt erinevad küsimused. Küll aga mõjutas seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jääva perioodi pikkus seda, kui koormav oli tagatise andmise 60 päevane tähtaeg. Seega tuleb vacatio legis’e kestust võtta arvesse tagatise andmise tähtajast tingitud põhiõiguste riive proportsionaalsuse hindamisel. (p 74)
Kohtupraktika kohaselt on üldjuhul lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga. See tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba tehtud tegudele. Tagasiulatuv jõud on ebaehtne, kui see puudutab õigusakti vastuvõtmise ajaks alanud, kuid mitte veel lõppenud tegevust, täpsemalt, kui see kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 61). Praegusel juhul on tegemist ebaehtsa tagasiulatuva jõuga. Liitumislepingust võrsunud suhe polnud seaduse vastuvõtmise ja jõustumise hetkeks lõppenud. Tootmissuunalise liitumislepingu eesmärk oli suunatud sellele, et isik hakkaks elektrienergia tootmise teel elektrivõrku taastuvenergiat tootma. Kaebajad ei kasutanud vaidlusaluseid võrke elektrienergia tootmiseks. Seega minevikus alanud suhe oli seaduse vastuvõtmise ja jõustumise hetkeks lõpetamata. (p-d 75 ja 76)
PS § 31 teise lause alusel võib ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra sätestada seadusega. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Kolleegiumi hinnangul on legitiimne seadusandja eesmärk vabastada võimalikult kiiresti taastuvenergiale ülemineku tagamiseks see võrguressurss, mida tootmiseks ei kasutata. Lõppastmes teenib asjassepuutuv norm seda, et Eesti riik vähendaks CO2 heidet ja tagaks energiavarustuskindluse. (p-d 78 ja 80)
Sobiv on abinõu, kui see aitab eesmärgi saavutamisele kaasa. Abinõu sobivus ei tähenda, et see peab tagama eesmärgi saavutamise igas olukorras. Abinõu on sobimatu siis, kui see üldse ei aita eesmärgi saavutamisele kaasa. (RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 180.) Kolleegiumi hinnangul aitas 60 päeva jooksul tagatise tasumise kohustus saavutada seda, et need isikud, kes tegelikult ei kavatsenud asuda taastuvenergia tootmisega tegelema, vabastaksid võimalikult kiiresti võrguressursi nendele, kellel oli tegelik kavatsus asuda taastuvenergiat tootma. Selle kaudu soodustati CO2 heite vähendamist ja tagati energiavarustuskindlust. Abinõu ei muutu sobimatuks sellest, et ka need isikud, kes kavatsesid tootmisega tegelema asuda, võisid tagatise tõttu oma projektist loobuda. (p 82)
Abinõu mõõdukuse juures tuleb ühelt poolt kaaluda legitiimse eesmärgi olulisust ja teiselt poolt kaebajate ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust. EnKS § 321 lg-s 1 sätestatud kohustus minna võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt aastaks 2030 üle taastuvenergiale, et vähendada CO2 heidet ja tagada energiavarustuskindlus, on kaalukad eesmärgid. Kuna võrgumaht oli reserveeritud, ilma et seda oleks selles mahus kogu ulatuses koormatud, tõi see kaasa olukorra, et uued liituda soovijad pidid katma üha suuremaid võrgu väljaehitamise kulusid. Nimetatu takistas eelduslikult uute taastuvenergiatootjate turule tulemist. Seepärast oli kaalukas ka eesmärk, et tootmiseks mittekasutatav võrguressurss võimalikult kiiresti vabastataks. (p-d 85-87)
Põhiõiguste riive intensiivsust iseloomustab see, kui palju muudatus isikuid mõjutab. Kohustus anda vastustajale tagatis 60 päeva jooksul riivas kaebajate ettevõtlusvabadust intensiivselt. (p 88)
Abinõu vajalikkuse üle otsustamisel tuleb leida alternatiivne abinõu, mis koormaks põhiõiguste kandjat vähem, aga aitaks asjassepuutuva normiga taotletavat eesmärki ellu viia sama efektiivselt kui algne abinõu (RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 182). Halduskohus pidas mõistlikuks minimaalselt üheksakuulist tähtaega 60 päeva asemel, kuna see tähtaeg oleks koormanud ettevõtjaid vähem. Riigikogu ja kliimaminister on seisukohal, et võrgud tuli võimalikult kiiresti vabastada nendest liituda soovijatest, kellel puudus kavatsus lähitulevikus tootmisega tegelema hakata. Kolleegiumi hinnangul tõenäoliselt vabastatakse põhjendamatult reserveeritud võrguressurss seda kiiremini, mida lühem on tagatise tasumise tähtaeg. Seega ei saa üheksakuulist tähtaega pidada sama efektiivseks abinõuks kui 60-päevast tähtaega. Kaebajate pakutud abinõude puhul saabuvad õiguslikud tagajärjed alles ühe kuni kolme aasta pärast. Selle ajavahemiku jooksul oleks võimalik võrguressurssi jätkuvalt broneerida ilma taastuvenergiat tootmata. (p-d 83 ja 84)
|
| 5-23-29/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
10.11.2023 |
|
Sätte asjassepuutuvust on Riigikohtul võimalik hinnata siis, kui asja lahendanud kohus on välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi. Seetõttu ei luba PSJKS § 9 lõige 1 esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist ega teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Kohus peab lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele lahendama ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks. (p 47)
Riigikohus on korduvalt leidnud, et PSJKS § 9 lõige 1 ei luba üldjuhul kohtul algatada konkreetse normikontrolli menetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega. Põhjus on eelkõige selles, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on ajutine ning seeläbi ei lahendata vaidlusalust õigusküsimust lõplikult. Esialgse õiguskaitse andmisel kohaldab kohus menetlusseaduse norme ning see ei eelda mõne kehtiva (ja õigusküsimuse lõplikul lahendamisel otsustava tähtsusega) materiaalõiguse normi kohaldamata jätmist ega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Üksnes õigusküsimuse lõplikul lahendamisel saab otsustava tähtsusega materiaalõiguse norm kuuluda kohaldamisele, mistõttu on alles siis kohtul võimalik ka norm kohaldamata jätta selle põhiseadusvastasuse tõttu (PS § 152 lõige 1). Eelöelduga on kooskõlas ka Riigikohtu 2015. a lahendi sedastus, et esialgse õiguskaitse määrusega saab konkreetse normikontrolli algatada, kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane. Esialgse õiguskaitse rakendamisel tähendab „kohaldatav norm“ kohaldatavat asjakohast menetlusnormi ning pole välistatud, et see (või ka kohase menetlusnormi puudumine) on kohtu hinnangul põhiseadusega vastuolus. (p-d 48–49)
Esialgse õiguskaitse eesmärgiks on vältida olukorda, kus kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega oleks oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lõike 1 esimene lause). Kohus saab kohaldada esialgse õiguskaitse abinõusid, mis on seotud vaidlustatud haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lõige 1). Välistatud ei ole esialgse õiguskaitse tagamiseks ka sellise HKMS §‑s 251 nimetatud abinõu võtmine, mis on kaebuse esemeks. Seejuures võimaldab HKMS § 251 lõike 1 punkt 5 esialgse õiguskaitse määrusega seada keelde ja kohustusi ka eraisikutele. Kui esialgse õiguskaitse abinõu läheb vastuollu põhiasja lahendamisel kohaldamisele kuuluva sättega, ei pea kohus abinõu rakendamiseks algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Siiski peab kohus ka sellises olukorras hindama esialgselt ja ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata kaebuse eduväljavaateid, sh tõenäosust, et põhiasja lahendamisel kohalduv säte tuleb asja lõplikul lahendamisel tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata. Kaebajate õiguste kaitsmiseks halduskohtumenetluse vältel piisab aga esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisest. (p-d 54–55)
Üksnes õigusküsimuse lõplikul lahendamisel saab otsustava tähtsusega materiaalõiguse norm kuuluda kohaldamisele, mistõttu on alles siis kohtul võimalik ka norm kohaldamata jätta selle põhiseadusvastasuse tõttu (PS § 152 lõige 1). (p 48)
|
| 5-23-35/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.11.2023 |
|
Kuigi konkreetse normikontrolli algatanud kohtus tuli kohaldada üksnes vaidlusaluse normi ühte osa (kinnisest vanglast avavanglasse paigutamine), oli ka normi teine osa (kinnisest vanglast kinnise vangla avavangla osakonda paigutamine) samadel põhjustel põhiseadusega vastuolus ning selle kehtima jäämine tekitaks õigusselgusetust ning uusi võimalikke kohtuvaidlusi. (p 42)
Normi erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega paremini kooskõlas olevat tõlgendust (viimati RKPJKo nr 5-23-16/15, p 44). Sellest põhimõttest tuleb aga juhinduda üksnes siis, kui normil on mitu tõlgendusvõimalust (nt selles kasutatud sõnade mitmeti mõistetavuse tõttu). Eesmärk saavutada põhiseaduspärane olukord ei õigusta haldusorganit või kohut eirama kohaldatava normi selget sõnastust. Nõue austada kehtiva õigusnormi sõnastust tuleneb lõppkokkuvõttes demokraatia põhimõttest. Kui normi tekst ei võimalda põhiseaduspärast tõlgendust, on normi andjal võimalik seda muuta või normi kohaldamise üle tekkinud vaidlust lahendaval kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Samuti tuleb silmas pidada, et normi põhiseaduspärane tõlgendamine ei tooks kaasa õigusselgusetust. (p 34)
PS § 3 lõike 1 esimeses lauses väljendatud seaduslikkuse põhimõte nõuab, et alamalseisev õigusakt peab olema kooskõlas kõrgema õigusega. Seaduslikkuse põhimõte avaldub ka PS § 94 lõikes 2, mille kohaselt minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Haldusmenetluse seadus täpsustab, et haldusmenetluses võib isiku õigusi piirata ainult seaduse alusel ning määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas selle piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 27)
Termini „kord“ tõlgendamisel on Riigikohtu praktikas järjekindlalt leitud, et see saab tähendada üksnes menetluslike ja tehniliste küsimuste reguleerimist. Menetlus võib siiski hõlmata ka norme selle kohta, kuidas seaduses sätestatud sisulised tingimused välja selgitatakse. (p 41)
Määruses elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)
Kinnipeetava õigus kanda karistust avavanglas ei tulene vahetult põhiseadusest. Vangistus on kuriteo toimepanemise eest kohtu mõistetav karistus, mis piirab põhiõigust vabadusele. Vangistuse kui vabaduse piirangu alused ja kord peavad olema sätestatud seaduses ning kinnipeetaval on õigus sellele, et tema vangistuse täideviimisel lähtutaks seadusest. Kuivõrd seadusandja on näinud ette võimaluse, et vangistus viiakse täide avavanglas, ning sätestanud selleks vajalikud normid, on kinnipeetaval õigus sellele, et seadust järgitakse ka avavanglasse paigutamisel. (p 28)
VMS § 43 lõike 1 punkti 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. VMS § 43 lõike 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Samuti annab välismaalaste seadus kinnipidamisasutuses viibivale kinnipeetavale, vahistatule või arestialusele õiguse Eestis töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal (VMS § 105 lõige 1). VangS § 181 kohaselt on vanglas kinnipidamise õiend kinnipeetava isikut tõendav dokument (lõige 1) ning sellega saab kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust (lõige 3). (p 30)
Nii kinnine kui avavangla on kinnipidamisasutus VMS § 43 lõike 3 tähenduses. Seega ei pea avavanglas viibimiseks olema välismaalasest kinnipeetaval elamisluba, vaid tema õigus Eestis ajutiselt viibida tuleneb seadusest. Ühtlasi ei ole PPA-l kohustust anda kinnipeetavale elamisluba ainuüksi seetõttu, et kinnipeetav viibib avavanglas või soovib taotleda sinna ümberpaigutamist kinnisest vanglast. Kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata (VMS § 219 lõike 1 punkt 6). (p 31)
VangS § 20 lõike 3 sõnastusest tuleb järeldada, et seadusandja ei ole volitanud ministrit kehtestama avavanglasse paigutamise sisulisi tingimusi, vaid üksnes menetlust. Seejuures saab minister mh sätestada menetlusnorme seaduses sätestatud avavanglasse paigutamise eelduse – uute kuritegude toimepanemise ohu – väljaselgitamiseks. (p 41)
Täitmisplaani § 17 lõike 2 punktis 5 elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)
|
| 5-23-34/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.11.2023 |
|
Käesolevas asjas tunnistas ringkonnakohus kostja määruskaebust lahendades määrusega põhiseadusevastaseks TsMS-i sätte, mis piiras tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmist eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kuna kostja taotles põhikohtuasjas menetlusabi vastuhagi esitamiseks, siis pidid nii maakohus kui ka kostja määruskaebust lahendav ringkonnakohus otsustama menetlusabi andmise lubatavuse üle. Seega pidid kohtud seda sätet menetlusabi andmise küsimuse otsustamisel kas kohaldama või jätma sätte kohaldamata, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
Taotlus on lubatav sõltumata sellest, et ringkonnakohus ei otsustanud lõplikult, kas kostjale tuleb menetlusabi anda või mitte. Kui ringkonnakohtul ei oleks võimalik otsustada vaidlusaluse normi põhiseaduspärasuse üle ilma menetlusabi taotlust lahendamata, tooks see kaasa olukorra, kus kohus ei saaks otsustada selle normi põhiseaduspärasuse üle, mida ta peab kohtuasjas kohaldama. Selline piirang oleks vastuolus PS § 152 lõikest 1 tuleneva kohtu kohustusega jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seadus või muu õigusakt, kui see on vastuolus põhiseadusega.
Kuna konkreetse normikontrolli eesmärk on aga eelkõige kaitsta kohtuasja menetlusosaliste õigusi, siis ei takista eelöeldu Riigikohut kontrollimast, kas TsMS § 183 lõike 1 esimesest lausest tulenev piirang rikub kostja põhiseaduslikke õigusi konkreetse kohtuasja asjaoludel, sh ka nende asjaolude hindamist, mis kohtuasja materjalidest ilmnevad, kuid mida ringkonnakohus ei ole oma määruses käsitlenud. (p-d 35, 38-39)
Olukorras, kus riigilõivust vabastamise piirang takistab äriühingut kohtusse pöördumisel, on riivatud tema PS § 15 lõikes 1 sätestatud üldist põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis laieneb ka juriidilistele isikutele. Üldine põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele on ilma seadusereservatsioonita põhiõigus, mida saab riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks.
Kohtumenetluses (sh tsiviilkohtumenetluses) menetlusabi andmise piiramise legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmisel osalemise tagamine. (p-d 40 ja 41)
Seadusandjal on menetlusabi süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Õiguslik regulatsioon, mis ei taga kohtule menetlusabi andmisel kaalumisõigust, ei tähenda tingimata põhiseadusvastast olukorda, sest seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguseta. Põhikohtuasja materjalide põhjal pole võimalik järeldada, et menetlusabi andmise piirang oleks viinud kostja PS § 15 lõikes 1 sätestatud õiguse põhiseadusvastasele piiramisele. Asjaolu, et regulatsioon võiks olla paindlikum, ei ole iseenesest aluseks selle põhiseadusvastaseks tunnistamisele. (p 53)
|
| 5-23-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.06.2023 |
|
Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 44)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)
Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. (p 74)
Kui riivel on mitu eesmärki ning puudub üks meede, mis võimaldaks mõlemat eesmärki sama efektiivselt saavutada, tuleb hinnata eelkõige põhiõiguste riive mõõdukust. (p 76)
Perekonnapõhiõigus annab igaühele õiguse oodata, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Isikul on ka õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. (p 54)
Perekond põhiseaduse tähenduses hõlmab üldjuhul perekonna tuumikut, vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kuid ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe. (p 54)
Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. Perekonnaelu hõlmab ka õigust üksteise eest hoolitseda, seda nii ainelise abi andmise kui isikliku hoolduse näol. (p 55)
Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Välismaalase õigus Eestis elada võib tuleneda seaduse alusel välja antud elamisloast. (p 56)
PS § 27 lõige 5, mis paneb perekonnaliikmetele kohustuse hoolitseda abivajavate liikmete eest. (p 55)
Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. (p 56)
PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 60)
Nii nagu teisedki põhiseaduses tagatud põhiõigused, ei ole ka perekonnapõhiõigus ega võrdsuspõhiõigus absoluutsed. (p 62)
Perekonnapõhiõigust lubab põhiseadus piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. PS § 12 lõikes 1 tagatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Seetõttu lähtub kolleegium perekonnapõhiõiguse kui kõrgema kaitsestandardiga põhiõiguse piiramise legitiimsetest eesmärkidest, kontrollides seejuures võrdsuspõhiõiguse riivet koostoimes perekonnapõhiõiguse riivega (arvestades võrdsuspõhiõiguse riivet perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalsuse kontrollimisel). (p 63)
Sotsiaalkaitse korraldust Eestis reguleeriv SÜS laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele. (p 73)
Kuigi tervislikud põhjused võivad riigist väljasaatmise välistada üksnes erandjuhtudel, siis õigust tervise kaitsele võib riivata nii riigist lahkumine iseenesest (kui reisimine on isikule ülemäära koormav) kui ka vajalike ravivõimaluste puudumine riigis, kuhu välismaalane lahkub. Lõppkokkuvõttes tuleb arvestada, et kahjustada ei saaks isiku inimväärikus, mille tagamine on üks Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest (PS § 10). (p 58)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)
Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)
Legitiimne ja kaalukas on ka eesmärk hoida sisserände piiramise kaudu ära ülemäärane koormus Eesti sotsiaalsüsteemile. PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on seevastu igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS), mis reguleerib sotsiaalkaitse korraldust Eestis, laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele (SÜS § 3 lõige 1). Võimalikku koormust Eesti sotsiaalsüsteemile saaks vaidlusaluse õigusliku aluse puhul piirata sarnaste meetmetega, mis on juba kasutusel pererände eesmärgil antavate tähtajaliste elamislubade puhul. (p 73)
Perekondade taasühinemise valdkond on osaliselt harmoneeritud Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu Nõukogu 22. detsembri 2003. a direktiiv perekonna taasühinemise õiguse kohta (2003/86/EÜ), mis reguleerib liikmesriigi territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike pererände tingimusi, ei nõua ega keela vaidlusaluse õigusliku aluse kehtestamist (vt direktiivi artikkel 4 ja artikli 3 lõige 5). Praegusel juhul ei piira Euroopa Liidu õigus põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavust. (p 49)
Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)
Välismaalaste seaduses on ette nähtud alused ja tingimused tähtajalise elamisloa taotlemiseks, et asuda elama lähedase sugulase juurde, kuid kaebaja (täisealine laps, kes soovis Eestisse tulla vanemat hooldama) neile nõuetele ei vastanud. Välismaalasest täisealine laps saab sellel alusel elamisluba taotleda elama asumiseks Eestis elava Eesti kodanikust või siin elamisloa alusel elava vanema juurde üksnes juhul, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebajale ei saanud elamisluba väljastada ka välislepingu alusel, kuivõrd puudub Eesti või Euroopa Liidu sõlmitud välisleping, mis kohustaks kaebuses nimetatud asjaoludel elamisluba andma. (p 48)
Seadus võimaldab praegu pererände raames tähtajalise elamisloa anda välismaalase abivajavale pereliikmele Eestisse elama asumiseks. Lähedase sugulase juurde Eestisse elama asumiseks saab lisaks abivajavale täisealisele lapsele ja vanemale elamisluba taotleda ka abivajadusega vanavanem, et asuda elama Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava lapselapse juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 3, lõige 2). Samuti saavad elamisluba taotleda Eestis elava välismaalase alaealised lapsed (VMS § 150 lõike 1 punkt 1) ning eestkostetavad elama asumiseks Eestis elava välismaalasest eestkostja juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 4). (p 66)
Võimalus saada tähtajaline elamisluba hooldust vajava lähedase sugulase (praegusel juhul vanema) juurde Eestisse elama tulekuks avaks uue sisserändekanali eesmärgil, mida seni seaduses ei ole. On tõenäoline, et see võib suurendada pererännet Eestisse, mis suurendab välismaalaste osakaalu Eesti elanike seas. Kombineerituna teiste pererände eesmärgil väljastatavate tähtajaliste elamislubadega (abikaasa, alaealised lapsed, abi vajavad täisealised lapsed või vanemad ja vanavanemad), võib pereränne seejuures oluliselt suureneda – rohkem kui üksnes praegu vaidluse all olevate isikute arvel (täisealine laps hooldust vajava vanema juurde). Potentsiaalselt lisanduvat sisserännet piiraks mõningal määral siiski asjaolu, et tähtajalise elamisloa saab üldjuhul kehtetuks tunnistada, kui elamisloa andmise alus ära langeb (VMS § 135 lõike 2 punkt 2 ja VMS § 123 punkt 1). Vanema tervenemise või surma korral langeks eelduslikult ära ka täisealisele lapsele tähtajalise elamisloa andmise alus. Selleks ajaks võivad täisealisel lapsel aga olla tekkinud sellised sidemed Eestiga, mis on kaitstavad põhiõigustena. (p 69)
PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. (p 73)
Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. (p 73)
Kui välismaalase tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), on perekonnapõhiõiguse riive äärmiselt intensiivne. See tähendab, et välismaalased peaksid loobuma õigusest elada koos või valima, kas riskida vanema tervisega ning põhjustama talle suuri kannatusi selleks, et koos elada. Selline olukord ei pruugi tagada inimväärset kohtlemist ning eesmärgid – välistada oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning mitte koormata sotsiaalsüsteemi – ei pruugi olla piisavalt kaalukad, et põhiõiguste riivet õigustada. Põhiõiguste riive intensiivsust vähendaks ning põhiseaduspärase tulemuse tagaks sellises olukorras võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)
Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, piirab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine perekonnaliikmete võimalust koos elada ning üksteise eest hoolitseda. Seetõttu võib ka Eestis õiguspäraselt elav välismaalane olla sunnitud Eestist lahkuma, mis võib sõltuvalt asjaoludest riivata aga tema õigust eraelu puutumatusele (PS § 26) ja tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). Võib eeldada, et pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elav välismaalane on siin elanud pikemat aega ning tal on tekkinud seosed (majanduslikud, kultuurilised, sotsiaalsed) Eestiga. (p 57)
Kui vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), leevendaks perekonnapõhiõiguse riivet võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)
VMS §-s 2103 on sätestatud erakorraliste asjaolude esinemisel tähtajalise elamisloa andmine Eestisse püsivalt elama asumiseks. Nimetatud sätte alusel saab anda elamisloa välismaalasele, kes viibib Eestis ja kelle Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav ning kellel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel. Säte sisaldab küll ulatuslikku kaalutlusruumi kohaldajale, kuid seda põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb liiga koormavaks pidada ka olukordi, kus välismaalasest täisealisel lapsel puudub võimalus Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava vanemaga koos elada ja vanema eest hoolitseda, kuna vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi. VMS §-s 2103 sätestatud õiguslik alus võimaldab arvestada eesmärke, mida seadusandja taotles vaidlusalust õiguslikku alust kehtestamata jättes. VMS § 2103 alusel saab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kes ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, ning see antakse piiratud ajaks – kuni üheks aastaks – ja selle kehtivusaega on võimalik pikendada kuni kolmeks aastaks korraga. (p 79)
|
| 5-23-16/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.06.2023 |
|
Kohus tunnistas põhiseadusevastaseks kinnipidamiskeskuses mobiiltelefoni kasutamist keelava sisekorraeeskirja sätte (§ 25 p 11) ning seadusesätted, mis kohtu hinnangul ei kohusta kinnipidamiskeskust tagama ligipääsu internetile (VSS § 23 lg 5 ja VRKS § 363 lg 2). Viimasel juhul seadis halduskohus seega küsimuse alla õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduspärasuse. Õigustloova akti andmata jätmine on põhiseadusega vastuolus üksnes siis, kui seeläbi rikutakse mõnda põhiseadusest tulenevat positiivset kohustust (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 26). (p 35)
Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 33)
Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 33)
Konkreetse normikontrolli menetluses hüvitatakse PSJKS § 10 lg 1 p-s 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Ilma menetluskulude nimekirja ega kuludokumentideta pole kohtule teada õigusabikulude suurus ning samuti ei ole kohtul võimalik hinnata kulude vajalikkust ja põhjendatust. (p 52)
Vt p 39.
Kui norme on võimalik tõlgendada mitmel erineval moel, tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. (p 44)
Täiemahuline keeld kasutada vabalt ning isikliku seadme abil internetti võib riivata paljusid põhiõigusi, kuivõrd interneti kasutamiseta on tänapäeval paljude põhiõiguste teostamine raskendatud (vrd RKÜKo nr 3-18-477/73, p 52). (p 42)
VSS § 23 lg 5 näeb ette teenuste loetelu, mis tuleb tagada välismaalasele juhul, kui teda peetakse kinni VSS § 23 lg-s 4 sätestatud juhul ehk arestimajas või teises kinnipidamiskohas peale kinnipidamiskeskuse. Kinnipidamiskeskuses osutatavate teenuste miinimumtase on ette nähtud VSS 41. peatükis. Tulenevalt VRKS § 363 lg-st 1 kohaldatakse väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise kohta sätestatut ka rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisele kinnipidamiskeskuses. (p 36)
Kinnipidamiskeskus ei ole karistuse kandmise koht, vaid sinna paigutatakse spetsiifiliste haldusmenetluste – rahvusvahelise kaitse menetluse, Eestist lahkuma kohustamise menetluse või lahkumiskohustuse täitmise – tagamiseks, kui muid järelevalvemeetmeid pole võimalik tõhusalt kohaldada (VRKS § 361 lg 1 ja VSS § 23 lg 1). Seega ei tohi kinnipidamiskeskuses põhiõiguste piiramisel lähtuda vangistuse kohaldamisega sarnastest eesmärkidest, sest kinnipidamiskeskusesse paigutamise eesmärk pole suunata isikut õiguskuulekale käitumisele. Paljud kinnipidamise alused ei eelda ühegi õigusnormi rikkumise kahtlust, vaid pelgalt ohtu, et välismaalane ei pruugi tulevikus järgida talle pandud või eeldatavasti pandavaid kohustusi. Sel põhjusel ei saa kinnipidamiskeskusele automaatselt üle kanda vangla spetsiifilise julgeolekukeskkonna olemust, mis tuleneb vangistuse eesmärkidest (vrd RKPJKo nr 5-19-40/36, p 40). (p 45)
VSS § 2611 lg-s 1 on sätestatud, et väljasaadetaval võimaldatakse pidada kirjavahetust ning samuti on tal võimalus kasutada oma raha eest telefoni ja muid üldkasutatavaid sidekanaleid kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjas sätestatud korras. See säte annab ühest küljest isikule õiguse nõuda sättes nimetatud hüvesid, teisest küljest paneb riigile kohustuse neid väljasaadetavatele (ja rahvusvahelise kaitse taotlejatele) võimaldada. Üldkasutatavaks sidekanaliks või -vahendiks VSS § 2611 lg 1 tähenduses on kahtlemata ka internet ja selle kasutamist võimaldav seade, sh mobiiltelefon ja arvuti. (p 37)
Tõlgendades VSS § 2621 lg-d 1–3 ning § 2611 lg-d 1 ja 4 koostoimes, ei tulene seadusest määrusandjale volitust kehtestada keelatud esemete loetelu abil üldist interneti kasutamise keeldu. Kui mobiiltelefoni saaks lugeda kinnipidamiskeskuses keelatud esemeks, muutuks sisutühjaks VSS § 2611 lg-s 4 sisalduv volitus piirata kaalutlusotsusega muude sidevahendite kasutamist, kui see võib ohustada kinnipidamiskeskuse sisekorda või takistada väljasaatmise täideviimist. (p 48)
VSS § 2611 lg 4 võimaldab kaaluda ühelt poolt kinnipidamiskeskuse turvalisust ning seal viibivate isikute õigusi ja teiselt poolt kinnipidamiskeskuses viibiva välismaalase põhiõigusi. Et kõnealune säte ei kirjuta sidevahendite kasutamise piiramise viisi kinnipidamiskeskuse juhatajale või tema määratud ametnikule ette, võib olla mõeldav piirangute kehtestamine nii isikuliselt, ajaliselt kui ka ruumiliselt. Mobiiltelefoni ei pea saama kasutada igaüks kogu kinnipidamiskeskuse territooriumil ööpäev läbi, vaid kaalutlusotsuse tegemisel saab arvestada nii isikust tulenevaid kui ka muid asjaolusid. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 25 p 12 ei saa tõlgendada põhiseaduspäraselt viisil, et see keelab kõik mobiiltelefonid ja muud interneti kasutamist võimaldavad seadmed, millega on võimalik teha foto-, video- või helisalvestisi. Küll aga saab seadmete selliseid funktsioone arvestada VSS § 2611 lg-s 4 sätestatud eesmärkidel piirangute seadmisel. (p-d 50 ja 51)
|
| 5-22-13/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
09.06.2023 |
|
Kui riigiabi andmise reeglid Euroopa Liidu õiguses välistavad põhiseadusvastaselt maksmata jäetud toetuse tagantjärele määramise, on riigil võimalik tagada isikute võrdne kohtlemine teiste meetmetega (nt kahju hüvitamine). (p 61)
PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. Võrdluse lähtekoha määramiseks käsitleb kolleegium vaidlusaluste toetuse maksmise tingimusi ja eesmärke. (p 43)
Võrdsuspõhiõiguse riive puhul tuleb arvestada ka seda, et ebavõrdse kohtlemise põhjused peavad olema kaalukamad siis, kui ebavõrdne kohtlemine on seotud asjaoludega, mis isiku tahtest ei sõltu. (p 59)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust. (p 54)
Võrdsuspõhiõiguse riive puhul tuleb arvestada ka seda, et ebavõrdse kohtlemise põhjused peavad olema kaalukamad siis, kui ebavõrdne kohtlemine on seotud asjaoludega, mis isiku tahtest ei sõltu. Kuigi käibemaksukohustuslasena registreerimine oli kaebaja otsustada, sidus määrus õiguslikud tagajärjed minevikus toimunud asjaoludega, mida isik tagantjärele muuta ei saanud. (p 59)
Riiklike toetuste ebavõrdne jagamine võib riivata ka ettevõtlusvabadust, mis keelab riigil luua isikutele põhjendamatuid konkurentsieeliseid. (p 41)
Ettenägematutel sotsiaalmajanduslikel põhjustel ulatuslikku käibelangust kannatanud majandusharu ettevõtjate toetamine on poliitiline valik, mille tegemisel on seadusandjal avar otsustusruum. Siiski tuleb ka sellisel juhul järgida põhiseaduse tagatud üldist võrdsuspõhiõigust. (p 41)
Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 31)
PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Ilma menetluskulude nimekirjata ei ole kohtul võimalik hinnata õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust. (p 62)
|
| 5-22-12/19
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
23.02.2023 |
|
Esimese või teise astme kohtu taotluse alusel asja lahendamisel võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusvastaseks sellise õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2 esimene lause). Säte asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15). (p 22)
Käesoleva haldusasja lahendamisel saaks KS § 1327 lõige 2 olla otsustava tähtsusega üksnes siis, kui lähtuda tõlgendusest, mille kohaselt kohaldub sättest tulenev indekseerimise välistus ka kõigil järgnevatel aastatel pärast selle esimese redaktsiooni jõustumist 2013. aastal. Seda põhjusel, et vastasel juhul poleks selle kehtivusest kaebuse lahendamine sõltunud. (p 24)
Põhiseadus § 32 lõike 2 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad muuhulgas ka rahalise väärtusega õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionile (vt RKÜKo nr 3-4-1-1-14 p 88). Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodne mõjutamine (vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09 p 57). (p 33)
PS §-st 32 tulenev omandipõhiõigus kaitseb ka õigust kohtunikupensionile. Kohtunikupensionit puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õigusega seotust kohtuniku sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4) (vt RKPJKo nr 5-20-7/12 p 35). Seadusandja ei tohi vaatamata avarale otsustusruumile ametipensioni väljakujundamisel isikuid põhjendamatult ebavõrdselt kohelda (vrdl RKÜKo nr 3-4-1-1-14 p-d 118 ja 127). (p 34)
KS § 1327 lõige 2 riivab nende isikute omandipõhiõigust, kellele ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. märtsini määratud kohtunikupensioni indekseerimise see säte esimesel (pensioni määramise) aastal välistab. (p 35)
KS § 1327 lõige 2 riivab ka PS § 12 lõikega 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust, mis keelab kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt (vt RKÜKo nr 3-3-1-86-15 p 47). Ajavahemikul 1. jaanuar kuni 31. märts pensioneeruvat kohtunikku koheldakse erinevalt võrreldes kohtunikega, kes pensioneeruvad ajavahemikul 1. aprill kuni 31. detsember. (p-d 38 ja 39)
PS §-st 11 tulenevalt võib põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega. Nimetatud säte väljendab endas proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Teisisõnu peab põhiõiguse riivel olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) (vt RKÜKo nr 5-18-5/17 p 65). (p 41)
Omandipõhiõigus ning üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa piiriklausliga põhiõigused. Seega võib neid põhiõigusi riivata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (vt RKÜKo nr 3-4-1-1-14 p 113). KS § 1327 lõikes 2 sätestatud indekseerimise välistuse eesmärgiks on reformiseaduse eelnõust tulenevalt vältida pensioneerunud kohtunike ebavõrdset kohtlemist ehk soovitakse tagada PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. Seega tuleb piirangu legitiimset eesmärki jaatada. (p 42)
Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv juhul, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive vajalikkust saab jaatada aga üksnes siis, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKÜKo nr 5-18-5/17 p 65). (p 43)
Kehtiv õigus ei näe ette kohtuniku ametipalga muutumist väljaspool 1. aprilliks toimuvat indekseerimist. Palgamäära vastavust majanduslikule olukorrale tagab kumuleeriv indekseerimine. Vaatamata sellele ei ole välistatud, et seadusandja otsustab esialgset kõrgemat palgamäära muuta ning ei saa välistada uue palgamäära jõustumist ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 31. märtsini. KS § 1327 lõikes 2 sätestatud meede saab eesmärgi saavutamisele kaasa aidata üksnes seadusmuudatuse tulemusel, mistõttu ei saa kolleegiumi hinnangul meedet pidada ilmselgelt ebasobivaks. (p 47)
Praegusel juhul leidub aga meede, mis riivaks põhiõigusi vähem ja kohtleks isikuid võrdsemalt. Kolleegiumi hinnangul aitaks eesmärki paremini saavutada see, kui indekseerimise välistus rakenduks ainult nendel juhtudel, mil pensioni arvutamise aluseks olnud ametipalk oli tõusnud. See tähendaks aga vastava erinormi kehtestamist, mis võimaldaks arvesse võtta ametipalga muutumise hetke ning ulatust. Sellisel juhul saaks indekseerimata jätta üksnes nende kohtunike pensionid, kelle pension oleks palgatõusu ja indekseerimise tulemusel ebaõiglaselt kõrgem teiste kohtunike pensionitest. Seega on KS § 1327 lõikes 2 ette nähtud indekseerimise välistus kolleegiumi arvates ebavajalik ning põhiseadusega vastuolus. (p 48)
Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et KS § 1327 lõikes 2 sätestatud indekseerimise välistus riivab põhiseadusvastaselt PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõigust ja PS § 12 lõikega 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust. Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel KS § 1327 lõike 2 lauseosa „välja arvatud jooksva aasta palga alusel arvutatud pension“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 50)
|
| 3-18-477/73
|
Riigikohtu üldkogu |
15.02.2023 |
|
Üldkogu märgib lisaks, et seadusandja võiks kaaluda kinnipeetavate internetile ligipääsu küsimuse lahendamist süsteemselt ja terviklikult, vältimaks vajadust hinnata ligipääsu vajalikkust kohtutes veebileht-haaval – see koormaks asjatult kohtusüsteemi ja menetlusosalisi ning tooks lõppastmes riigile kaasa põhjendamatuid kulusid. (p 93)
Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (vt PSJKS § 3 lõike 3 teine lause ja RKÜKo nr 3-18-1672/38 p 23). Säte on asjassepuutuv, kui selle põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15, nr 3-1-1-5-13 p 19, nr 5-19-29/38 p 49). (p 33)
Kuivõrd VangS § 311 kehtestatud interneti kasutamise keeld välistab kinnipeetavate ligipääsu Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ning Riigikohtu veebilehe osadele, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, on VangS § 311 esimene lause haldusasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte. VangS § 311 esimeses lauses sätestatud keelu põhiseaduspärasuse korral ei saaks üldkogu kaebaja kohustamiskaebust vastustaja suhtes rahuldada. (p 41)
Ka 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud VangS § 311 redaktsioonis oli kinnipeetavate suhtes sätestatud üldine interneti kasutamise keeld. Seega tuleb käesoleva kohtuasja lahendamisel lugeda otsustava tähtsusega asjassepuutuvaks sätteks ka eelmainitud VangS § 311 redaktsioon. (p 44)
PS § 44 lõikest 1 tulenevalt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lõike 1 põhiõiguse kaitsealas on kogu üldiseks kasutamiseks mõeldud teave, „sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile“. Nimetatud põhiõiguse kaitsealasse kuulub ka teave, mille „riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites)“ (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p 21). (p 47)
PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigust riivab see, kui riik takistab põhiõiguse kandjal vabalt – s.o valides selleks aja, koha ja viisi – saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet. PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kandjateks tuleb pidada ka kinnipidamisasutuses karistust kandvaid isikuid, kelle suhtes tuleb kõnesoleva põhiõiguse riivet jaatada, kui juurdepääs veebilehel avalikustatud teabele interneti vahendusel on piiratud (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p-d 20-22; RKPJKo nr 5-19-41/9 p 19). (p 48)
PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigus on demokraalikus ühiskonnas oluline, kuivõrd juurdepääs üldiseks kasutamiseks levitatavale teabele loob eelduse ühiskonnaelus osalemiseks. Kinnipeetavatel aitab juurdepääs nimetatud teabele kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on kinnipidamisasutuses karistust kandvate isikute taasühiskonnastamine. Lisaks eeltoodule on PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõigus oluline ka teiste põhiõiguste ja -vabaduste kasutamise seisukohalt. (p 49)
Õigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet on kaitstud lisaks põhiseaduses sätestatule ka EIÕK artikliga 10 (sõnavabadus) ning seda õigust tuleb austada ka vanglas. Vaatamata sellele, et kinnipeetavate õigus vabadusele EIÕK artikli 5 mõttes on kitsendatud, säilivad neil üldjuhul kõik konventsioonis tagatud inimõigused ja põhivabadused, arvestades vangistusega paratamatult kaasnevaid piiranguid (vt EIKo nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik p 69; EIKo nr 47121/06, 13988/07, 34750/07: Mehmet Resit Arslan vs. Türgi, p 55). (p 51)
Välistades VangS § 311 (esimese lause) kohaselt kinnipeetava interneti kasutamine ning seega juurdepääs vaidlusalustele veebilehtedele, riivatakse PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust. Ametlike Teadaannete võrguväljaandes ning Riigikohtu veebilehe osal, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid avaldatakse teavet, mis on käsitatav teabena riigiasutuse tegevuse kohta PS § 44 lõike 2 tähenduses. Seejuures pole oluline, kas riigiasutus avalikustab veebilehel teavet õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmiseks või vabatahtlikult. (p-d 53 ja 55)
Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, samuti õiguskorra kaitse (VangS § 6 lõige 1). Kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele peavad toetama vangla tingimused, sh kättesaadavad tegevused ja distsipliin, mis kujundavad kinnipeetavas õiguskuulekaks eluks tarvilikke oskusi, harjumusi ja hoiakuid. Seejuures peab eeltoodu aitama kinnipeetaval taasühiskonnastuda. Õiguskorra kaitse vangistuse täideviimise eesmärgina peab aitama tagada, et süüdimõistetu ei paneks toime uut kuritegu. (p 57)
Taasühiskonnastavat mõju avaldab see, kui kinnipeetavatele on tagatud võimalus saada ligi teabele riigiasutuste tegevuse kohta. Vaidlusalustel veebilehtedel ei avalikustata teavet, mis võiks kahjustada vangistuse eesmärkide täideviimist ning ohustada ühiskonna turvalisust. (p-d 58 ja 59)
PS § 44 lõikest 1 tulenev põhiõigus on tagatud seadusereservatsioonita, mistõttu võivad selle põhiõiguse piiramist õigustada teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikku järku väärtused (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02 p 28; RKÜKo nr 3-4-1-19-07 p 23; määrus asjas nr 3-3-1-69-03 p 28). (p 63)
Üldkogu leiab, et antud juhul tuleb PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riive eesmärgiks pidada sellise vanglavälise suhtlemise takistamist, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. Eeltoodu aitab soodustada vangistuse täideviimise eesmärke, aidates lõppkokkuvõttes kaasa ühiskonna turvalisuse ning riigi sisemise rahu tagamisele. Sisemise rahu kaitse on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis kajastuv eesmärk ning selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis võib õigustada PS § 44 lõikes 1 ilma piiriklauslita tagatud põhiõiguse riivet. PS § 44 lõikest 1 tuleneva põhiõiguse riive eesmärgiks saab praegusel juhul pidada ka riigi raha mõistlikku kasutamist, mida tuleb samuti käsitada riigi sisemise rahu kaitsmise meetmena. (p 65)
PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguse riive olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive eesmärki toetav meede on vajalik juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Meetme mõõdukust analüüsides tuleb ühelt poolt kaalukausile panna põhiõigusesse sekkumise ulatus ja intensiivsus ning teiselt poolt eesmärgi tähtsus (Riigikohtu praktika alates RKPJKo nr 3-4-1-1-02 p 15). (p 77)
Üldkogul ei ole kahtlust, et VangS § 311 (esimeses lauses) sätestatud interneti kasutamise keeld on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. VangS § 311 (esimene lause) välistab ligipääsu vaidlusalustele veebilehtedele ning välistab seeläbi suhtluse, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust riivaks aga oluliselt vähem see, kui ligipääs oleks keelatud üksnes vaidlusaluste veebilehtede suhtlust võimaldavale osale, nii nagu näeb ette VangS § 311 teine lause veebilehtede puhul, millele ligipääs on lubatud. See ei välista aga vaidlusaluse abinõu vajalikkust. Kulud kaasneksid nii veebilehel suhtlusvõimaluste piiramise kui ka veebilehele ligipääsu täieliku keelamisega, samuti siis, kui kinnipeetav peaks soovitud veebilehele ligipääsuks esitama taotluse ning vanglateenistus otsustaks ligipääsu üle kaalutlusõiguse alusel. On raske näha abinõu, mis võimaldaks põhiõigust vähem riivates saavutada eeltoodud legitiimseid eesmärke sama efektiivselt. (p 78)
Meetme mõõdukust hinnates tuleb eesmärke pidada kaalukateks. Vanglateenistuse kontroll kinnipeetava vanglavälise suhtluse üle kaitseb teiste isikute õigusi ja vabadusi ning ühiskonna turvalisust. (p 81)
Vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu korral ei ole eeltoodust tulenevalt täiesti välistatud, et kinnipeetavatel võib tekkida võimalus vanglaväliseks suhtluseks. Nimetatud võimalusest tulenevat ohtu vangistuse täideviimise eesmärkidele ei saa aga ühest küljest pidada suureks, samuti on ohu realiseerumine vähetõenäoline. (p 87)
Üldkogu on seisukohal, et vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu tagamine ei ohustaks sellisel määral vangistuse täideviimise eesmärke ja ühiskonna turvalisust. Lisaks ei tooks abinõude rakendamine kaasa riigi raha ebamõistlikku kasutamist. Seega ei leidu antud juhul põhjendust, mis õigustaks PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riivet. Kuivõrd VangS § 311 (esimesest lausest) tulenev interneti kasutamise keeld ei ole põhiõiguse riive eesmärkide saavutamiseks mõõdukas, on VangS § 311 põhiseadusega vastuolus osas, milles välistab juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 91)
Üldkogu tunnistab VangS § 311 esimese lause (alates 1. augustist 2019 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. Üldkogu tunnistab põhiseadusvastaseks ka VangS § 311 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud redaktsiooni osas, milles see välistas kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 92)
|
| 5-22-10/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.02.2023 |
|
Kuivõrd seadusest ei tulene, millise aja jooksul alates vanema soovi avaldamisest peab kohalik omavalitsus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitma ning lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteaiaasutuses võimaldada mõistliku aja jooksul (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p 13). Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistlikuks ajaks pidada kahte kuud alates taotluse esitamisest. (p 34)
KELS § 10 lõike 1 teine lause sedastab, et omavalitsusüksus vabaneb nimetatud sätte esimeses lõikes sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Omavalitsusüksusel on kohustus selgitada lapsevanemale loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi. Seejuures ei tohi kohalik omavalitsus jätta muljet, et tal on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest. (p 35)
Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei saa lasteaiakoha vabatahtlikuks loobumiseks pidada asjaolu, et kaebajad kasutasid lapsehoiuteenust, kuivõrd lapsehoiuteenust kasutati üksnes põhjusel, et vastustaja nende teisele lapsele lasteaiakohta ei võimaldanud. (p 36)
Mõistliku aja möödumisel lasteaiakoha taotluse esitamisest tekib kohustus tagada taotleja lapsele lasteaiakoht ning tuleb täita KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustus. Lasteaiakoha andmise edasilükkamine rohkem kui mõistliku aja võrra tähendab lasteaiakoha andmisest keeldumist. (p 38)
Kolleegiumi hinnangul tuleb Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike osa, mis seab lasteaiakoha eraldamise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, käsitada menetlusliku normina, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Järjekorras olevate taotluste mitterahuldamine pole seotud kohataotluste järjekorraga vaid kohtade puudumisega. Seetõttu ei saa kohataotluste menetlemine järjekorra alusel õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist nendele lapsevanematele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaiakoht saada. (p 41)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ aga menetlusliku normina käsitada ei saa. Nimetatud lauseosa sõnastusest ja vastustaja selgitustest nähtub, et selle eesmärk on vabastada omavalitsusüksus KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse täitmisest – see aga piirab seadusest tulenevat omavalitsusüksuse kohustust luua lasteaiaasutuses piisavalt kohti, kuna seab lasteaiakohtade loomise ja andmise sõltuvusse omavalitsusüksuse otsusest millisel määral oma kohustust lapsevanemate ees täita. KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses on aga muuhulgas omavalitsusüksusele sätestatud kohustus lasteaiakohtade puudumisel neid piisavas koguses juurde luua. (p 42)
KELS § 15 lõige 1, mis sätestab omavalitsuse volikogule õiguse kinnitada lasteaiaasutuste teeninduspiirkonnad, omab küll tähtsust lasteaiakoha tagamise kohustuse täitmisel, kuid ei anna õigust piirata KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohustuse ulatust. Selleks ei sätesta luba ka KELS § 15 lõige 3, mis reguleerib lasteaiakohtade jagamist teeninduspiirkonna laste vahel. Samuti reguleerib see säte olukorda, kus teeninduspiirkonna lasteasutuses on nii palju kohti, et neid on võimalik eraldada ka väljaspool teeninduspiirkonda elavatele lastele. (p 53)
KELS § 15 lõikes 4 on sätestatud volitus, millest tuleneb linna- ja vallavalitsustele õigus kehtestada laste lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord. Sättes nimetatud korra all tuleb mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Muuhulgas ei tulene nimetatud sättest valla- ega linnavalitsusele luba kehtestada KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tuleneva subjektiivse õiguse piiranguid (vt RKPJKo nr 3-4-1-63-13 p-d 27 ja 31). (p 55)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 lauseosa „vaba koht lasteasutuses vastavas vanuserühmas“ oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha eraldamisest keeldumise alus. Seega on selle kehtivus sõltuvuses vastustaja tegevuse õiguspärasuse ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamise nõudega. Nimetatud normi põhiseadusega kooskõla ja kehtivuse eitamisel oli lasteaiakoha andmisest keeldumine õigusvastane ning halduskohtul oleks alus lapsehoiuteenuse kasutamisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet rahuldada RVastS § 7 lõike 1 alusel. (p 43)
Vt p 29.
Määruse nr 4 § 5 lg 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas rühmas“ on asja lahendamisel otsustava tähtsusega säte, mille põhiseaduspärasust saab Riigikohus käesolevas menetluses hinnata. Säte oli kaebajate teisele lapsele lasteaiakoha andmisest keeldumise aluseks, selle kehtivusest sõltub vastustaja tegevuse õiguspärasus ja kaebajatele tekkinud varalise kahju hüvitamine. Normihierarhiat silmas pidades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet, mistõttu määruse asjakohastel normidel on rakendamisel prioriteet seaduse normide suhtes (vt RKPJKo nr 5-20-12/9 p 50). Halduskohus ei saa jätta määruse kehtivat sätet kohaldamata, tunnistamata seda põhiseadusvastaseks. Esimese ja teise astme kohtud saavad jätta kehtiva õigusnormi kohaldamata vaid siis, kui esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. (p-d 43-45)
Kolleegium märgib, et küsimus lasteaia koha võimaldamisest on seotud alushariduse kättesaadavusega, mille võimaldamine koolieast noorematele lastele on lasteaia kui koolieelse lasteasutuse eesmärgiks (KELS § 1 lõige 1). PS § 37 lõikest 1 tulenev hariduspõhiõigus, mis annab igaühele õiguse saada haridust, tagab õiguse ka alusharidusele. (p 48)
PS § 37 lõikest 2 tulenevalt kuulub hariduse tagamine riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevusse. Põhiseaduse järgi tuleb jagatud pädevusse kuuluva ülesande puhul lähtuda lähimuse põhimõttest ning ülesande täitmise kohustus peab jääma selle võimutasandile, mis asjaoludest lähtuvalt saab sellega kõige paremini hakkama (vt RKPJKo nr 5-22-5/16 p 40 koos edasiste viidetega). (p 49)
Alushariduse andmise üldised nõuded tulenevad riiklikest õigusaktidest ning selle kättesaadavuse eest vastutab kohalik omavalitsus. Alushariduse tagamine on omavalitsuslik ülesanne PS § 154 lõike 1 tähenduses. KELS § 10 lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust silmas pidades on seadusandja teinud alushariduse kättesaadavuse tagamise kohalikule omavalistusele kohustuslikuks. (p 50)
PS § 3 lõikes 1 ja PS § 154 lõikes 1 väljenduva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt ei tohi alushariduse kättesaadavuse tagamisel omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. (p 51)
Rae Vallavalitsuse 20. veebruari 2018. a määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ välistab lapsevanematele KELS § 10 lõikes 1 sätestatud subjektiivse õiguse kasutamise. Määruse säte väljub selle aluseks oleva volitusnormi piiridest ning on PS § 3 lõike 1 esimese lause ja § 154 lõikega 1 vastuolus. Lähtudes PSJKS § 15 lõike 1 punktist 2 tunnistab kolleegium määruse nr 4 § 5 lõike 1 lauseosa „ja vaba koht lasteasutuse vastavas vanuserühmas“ põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. (p 56)
|
| 5-22-8/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.12.2022 |
|
Vajaduspõhise rahalise toetuse jagamisel ei luba üldjuhul võrdsuspõhiõigus siiski kujundada menetlust lihtsuse huvides selliselt, et ühel abivajajate grupil puudub üldse võimalus toetust saada. Vastasel juhul tekib olukord, kus ühe abivajajate grupi huve eelistatakse ülemäära teise abivajajate grupi huvide arvel. (p 44)
Kui Euroopa Liidu õigus välistab toetuse tagantjärgi määramise, on riigil võimalik tagada isikute võrdne kohtlemine teiste meetmetega. (p 47)
Vt ka p-d 34, 35, 41, 42, 43.
|
| 5-22-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.11.2022 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks peab esimese või teise astme kohus olema asja lahendanud ja välja selgitanud selleks vajalikud asjaolud. Vastasel juhul ei pruugi Riigikohtul olla võimalik hinnata põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvust. Seda põhjusel, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei saa Riigikohus asuda lahendama õigusvaidlust, millest menetlus esimeses või teises kohtuastmes alguse sai (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). Põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlemist ei takista aga see, millises ulatuses on menetluse algatanud kohus kogunud tõendeid vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasuse kohta. Riigikohtul ei ole vajaduse korral keelatud ka ise koguda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks.(p-d 31 ja 32)
Riigikohus saab vajaduse korral põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ka ise koguda tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks. (p 32)
I või II astme kohus ei saa jätta kehtivat õigusnormi kohaldamata seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Võimude lahususe põhimõttest tulenevalt saab kohus parlamendi kehtestatud õigusnormi jätta kohaldamata vaid tingimusel, et esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. Üksnes Riigikohtul on õigus tunnistada kehtiv seadusenorm põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks (PS § 152 lõige 2). (p 30)
Laste ja noorte treenerite ning treenimise toetamine on õiguspoliitiline valik, mille elluviimisel on seadusandjal avar otsustusruum, kuid seejuures tuleb kindlustada, et järgitakse PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigust (vt ka RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 17 ja RKPJKo nr 5-20-6/11, p 19). (p 39)
Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt ka RKPJKo nr 5-19-42/13, p 47). (p 40)
Vt p-d 37, 41, 42, 44, 50.
Põhiseadusandja on eriliselt rõhutanud vajadust lapsi kaitsta, sätestades selleks kohustuse PS § 27 lõikes 4, samuti tuleneb kaitsekohustus laste õiguste konventsiooni artiklist 19. (p 43)
Vt p-d 46, 47, 48, 49, 50.
|
| 5-22-3/17
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
17.11.2022 |
|
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Samasisulise nõude sätestab Vabariigi Valitsuse määruse puhul PS § 87 punkt 6. Seaduslikkuse põhimõtte osaks on seaduse reservatsiooni põhimõte, mille kohaselt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja ning seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Seaduslikkuse põhimõte ei ammendu siiski seaduse reservatsiooni põhimõttes. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneb nõue, et määrus peab olema lisaks volitusnormile kooskõlas ka muude seaduste ja põhiseadusega. (p 22)
Määruse nr 322 § 52 lõike 1 punkt 2 ja lõige 3 määravad kompleksekspertiisi tegemise eest ekspertidele makstava tasu suuruse. Kuna põhikohtuasjas oli kompleksekspertiis määratud ja eksperdid olid selle teinud, siis tuli kohtul lahendada ka tasu küsimus. Seega oleks vaidlusaluseid norme tulnud kohtuasjas nende põhiseaduspärasuse korral igal juhul kohaldada ning kohus ei oleks saanud määrata tasu ekspertide taotletud suuruses. Nende normide põhiseaduspärasuse ja kehtivuse korral oleks tulnud seega teha teistsuguse resolutsiooniga kohtuotsus kui nende kehtetuse korral. Kolleegium ei näe, milliste täiendavate asjaolude väljaselgitamine põhikohtuasjas oleks saanud tingida vaidlusaluste normide kohaldamata jätmise, ega nõustu seetõttu justiitsministri seisukohaga, et vaidlusalused normid on asjassepuutumatud. (p 20)
Justiitsminister leiab, et kohus ei tuvastanud põhikohtuasjas, kas kogu ekspertiisiakti koostamisele kulunud aeg oli põhjendatud, ja seega ei ole ka kindlaks tehtud, millise suurusega tunnitasu maksmine ekspertidele oleks tegelikult olnud põhjendatud. Kolleegium nendib, et ekspertiisiaktile kulunud aja ja tunnitasu hindamise kohustus on asja sisuliselt lahendaval menetlejal. Kolleegiumil ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võimalik ekspertiisiakti kvaliteeti ja selle koostamisele kulunud aja põhjendatust hinnata, sest sellega sekkutaks põhikohtuasja lahendamisse (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). Kolleegium lähtub selles osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest. (p 25)
|
| 5-22-2/12
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
07.11.2022 |
|
Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 3-1-1-5-13, p RKÜKo nr 5-19-29/38, p 49). (p 45)
PSJK selgitas, et kuigi praeguses asjas tuli maakohtul kohaldada nii vaidlustatud määruse § 6 lõiget 1, mis nägi kriminaaltoimikuga tutvumise eest ette tasu maksimummäära 81 eurot, kui ka § 2 lõiget 1, mis reguleerib tasu suurendamise võimalust eriliselt töömahukate riigi õigusabi osutamise juhtude korral, ning teoreetiliselt saanuks maakohus põhiseadusvastase olukorra lahendada, jättes põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata vaidlustatud määruse § 6 lõikes 1 sätestatud ühe toimingu eest makstava tasu maksimummäära, oli kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja vaidlustatud määruse § 2 lõige 1, mis reguleerib tasu suurendamise võimalust eriliselt töömahukate riigi õigusabi osutamise juhtude korral. (p-d 48–50)
Vt. RKÜKo nr 3-2-1-40-15, p 59. (p 52)
Vt. RKÜKm nr 3-2-1-153-13, p-d 73–74. (p 53)
Seadusandja poolt riigi õigusabi tasude piirmäärade kehtestamise delegeerimine justiitsministrile, kes peab seda tehes arvestama riigieelarvest eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu ning ära kuulama advokatuuri juhatuse seisukoha, on parlamendireservatsiooni põhimõttega kooskõlas. Erinevalt vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmisest, mis on õigusemõistmise osa, ei mõjuta riigi õigusabi osutamise eest advokaatidele riigieelarvest makstavate tasude piirmäärad ja nende tasude kindlaksmääramise detailsem kord otseselt ega intensiivselt kohtumenetlust ega kohtukorraldust. (p 53)
PS § 29 lõike 1 esimese lause järgi on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning PS § 31 esimese lõike esimese lause esimese lauseosa kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega. Kõige üldisemalt ja ennekõike sätestavad need põhiseaduse paragrahvid negatiivse tõrjeõiguse ehk õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks põhjendamatult isiku põhiõigusesse vabalt valida (või mitte valida) seda tegevusala või elukutset, millega teenida elatist. (p 59)
Sõltumata sellest, millise põhiseaduse paragrahvides 29 ja 31 sätestatud põhiõiguse kaitsealasse kaebaja töine tegevus kuulub, ei ole riivatud tema põhiõigust sellele, et avalik võim ei sekkuks põhjendamatult tema õigusesse vabalt valida tegevusala ja elukutset, sh advokaadi elukutset. Kaebaja on advokaadibüroo pidaja ja äriühinguna tegutseva advokaadiühingu „Advokaadibüroo XX OÜ“ ainuosanik ja juhatuse liige, kes Eesti Advokatuuri kuulumise tõttu on õigustatud märkima end RIS-s riigi õigusabi osutajaks. Kaebaja sai seega iseseisvalt otsustada nii seda, kas end RIS-s riigi õigusabi andjaks märkida, kui ka seda, kas asjassepuutuvas eelduslikult keerukas ja mahukas kriminaalasjas RIS-s riigi õigusabi andjana üles märgituna konkreetset kaitsmisülesannet vastu võtta. Kuna kaebaja seda tegi, ei ole riivatud ei tema põhiõigust tegutseda (või mitte tegutseda) advokaadina ega ka õigust osutada (või mitte osutada) riigi õigusabi. (p-d 60 ja 67).
Lisaks käsitletud negatiivsele tõrjeõigusele sisaldavad põhiseaduse elukutsevabadust (PS § 29) ja ettevõtlusvabadust (PS § 31) sätestavad paragrahvid ka õiguse riigi positiivsele tegevusele nendes sätetes nimetatud õiguste ja vabaduste teostamisel. Ehkki PS § 29 lõike 1 alusel kaitstav õigus valida vabalt tegevusala ja elukutset ning PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus on tihedalt seotud ning teatud ulatuses peavad PS §-s 29 sätestatud tagatised laienema ka muudele isikutele kui klassikaliselt mõistetud palgatöötajad, on riigi positiivsete kohustuste sisu ja ulatus elukutsevabaduse ja ettevõtlusvabaduse tagamisel siiski erinev. PS § 29 on päritolult palgatöötajatele suunatud põhiõigus, mis peab ennekõike kaitsma isikuid, kes alluvad töö tegemisel teiste isikute juhtimisele ja kontrollile, samas kui PS § 31 on ajalooliselt suunatud klassikalistele ettevõtjatele, kes ei allu kellegi juhtimisele ja kontrollile ei töötamise aja, koha, viisi, töötingimuste ega sissetuleku osas. Viimased vajavad ka muutunud tööturu tingimustes esimestega võrreldes vähem riigi kaitset töötingimuste, sh tööaja korralduse, töökeskkonna või sissetuleku osas. (p 61)
Juhul, kui juriidilise isiku organi liige on vaid tasu saav juhatuse liige, on tema tegevus kaitstav PS § 29 lõike 1 alusel, samas kui juriidilise isiku organi liikme tegevust juhul, kui ta on samal ajal ka äriühingu osanik, kaitseb PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus (PSJKo nr 3-4-1-17-16, p 46). Kuna kaebaja on „Advokaadibüroo XX OÜ“ ainuosanik ja juhatuse liige, ei ole tegemist isikuga, kes alluks töö tegemisel teiste isikute juhtimisele ja kontrollile. Kaebaja tegutsemist advokaadina tuleb käsitleda kui ettevõtlusvabaduse teostamist, ning ta ei saa tugineda normidele, nagu PS § 29 lõige 3, mille kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all. (p 62)
Nõuet, et isikule, kes osutab advokaaditeenust advokaadiühingu kaudu, mille ainuosanik ta on, laieneksid tööaja korraldust või palga alammäära puudutavad normid, ei tulene ei põhiseadusest ega selle kaudu Eesti õiguskorda haaratud Euroopa õigusest. (p 65)
PS § 29 lõikes 2 sätestatud sunnitöö keelu rikkumisega ei ole tegu, kui puudub sund kui sunnitöö üks peamisi õiguslikke eeldusi. EIK on leidnud, et isegi kohustuslikus korras pro bono kaitsjana tegutsemine ei ole sunnitöö Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 4 lõike 2 tähenduses, sest riigi õigusabi pakkudes osutab advokaadi elukutse esindaja oma tavapäraseid teenuseid, tema töö määratud kaitsjana on niisugustes avalikes huvides nagu laialdase ligipääsu tagamine õigusemõistmisele, ning riigi õigusabi osutav advokaat saab oma töö eest põhimõtteliselt ka tasu, nagu nt võimalus saada advokatuuri täieõiguslikuks liikmeks või väärtuslikke kogemusi (EIKo 23.11.1983, 8919/80, Van der Mussele vs. Belgia, p 39). Ka ei rikuta konventsioonis sätestatud sunnitöö keeldu sellega, kui riigisisene seadus kohustab kõiki advokaate ja notareid olema kantud nimekirja, kust kohus nimetab vajaduse korral psüühikahäirega isiku eestkostja. Isik, otsustades advokaadi karjääri kasuks, peab olema teadlik, et teda võidakse eestkostjaks määrata. Lisaks on advokaatidel teiste kutsealade esindajatega võrreldes privileegid, nagu ainuõigus esindada pooli mõnedes kohtumenetlustes (EIKo 18.10.2011, 31950/06, Graziani-Weiss vs. Austria, p 40). (p 68)
|
| 5-22-4/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
31.10.2022 |
|
Halduskohtul on korralduse õiguspärasuse hindamisel kohustus kontrollida, kas korralduse on andnud pädev haldusorgan kehtival õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas (HMS § 54). Seega pidi ka halduskohus vaidlusaluseid norme haldusasja lahendamisel kohaldama ja hindama omal algatusel nende põhiseaduspärasust. Õigusnormi, sh pädevus- või volitusnormi saab kohus jätta kohaldamata üksnes juhul, kui see oli tema hinnangul põhiseaduse, Riigikogu ratifitseeritud välislepingu või Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Põhiseadusvastasuse ilmnemisel on kohtul kohustus alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kuna halduskohtul tuli vaidlusaluseid norme valitsuse pädevuse ja korralduste õigusliku aluse selgitamiseks kohaldada ning nende põhiseaduspärasust hinnata ja see mõjutas hinnangut vaidluse all olnud korralduste õiguspärasusele, on need normid asjassepuutuvad vaatamata sellele, et kohtul võis olla korralduste õigusvastasuse tuvastamiseks või nende kehtetuks tunnistamiseks ka muid põhjuseid.
Vaidlusaluste normide asjassepuutuvuse eitamise korral tekiks olukord, kus volitusnormi põhiseaduspärasusel oleks kohtuvaidluses praktiline tähtsus vaid muidu õiguspäraste (sh proportsionaalsete) täitevvõimu aktide puhul. Ka siis, kui on ilmne, et seadusandja ei tohi küsimuse lahendamist täitevvõimule delegeerida, peaks kohus esmalt veenduma, et meede pole ebaproportsionaalne või muul põhjusel õigusvastane. Samas pole ka korralduse proportsionaalsust võimalik hinnata volitusnormi kohaldamata. Proportsionaalsuse testi lähtealuseks on korralduse kui riigivõimu meetme eesmärk. See peab nähtuma korralduse aluseks olevatest normidest. Ka selleks, et eesmärk kindlaks teha, tuleb kohtul seega volitusnormi kohaldada.
Erinevad kohtuastmed võivad hinnata haldustegevuse õiguspärasust erinevalt. Asjaolust, et halduskohus on pidanud korraldust oma veel mitte jõustunud lahendis ebaproportsionaalseks, ei saa järeldada, et haldusakt on igal juhul sel põhjusel õigusvastane. Eitades volitusnormide asjassepuutuvust haldusaktides sisalduvate piirangute ebaproportsionaalsuse tõttu, seataks põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavus sõltuvusse asjaolust, mis on halduskohtumenetluses lõplikult kindlaks tegemata ja mida põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil endal ei ole võimalik kindlaks teha. (p-d 29 ja 30)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Need põhimõtted kehtivad ka kriisiolukorras. (p 58)
Üld- ja üksikakte kehtestama volitavatele õigusnormidele kehtivad põhiseaduslikud nõuded ei pruugi olla täielikult kattuvad. Erinevalt üldaktide andmiseks volitavatest normidest ei toimu üksikakti andmiseks volitamisel materiaalses mõttes seadusandliku võimu (PS § 59) delegeerimist täitevvõimule. Korralduse kui üksikakti andmisel teostab Vabariigi Valitsus täidesaatvat riigivõimu PS § 86 mõttes. Sellest tulenevalt võib täitevvõim olla õigustatud üksikjuhtumite kaupa lahendama ka olukordi, mille üldist reguleerimist seadusandaja haldusasutustele delegeerida ei tohiks. Siiski peab ka norm, mis volitab haldusorganit piirama isikute õigusi korraldusega, olema selge ja täpne ning vastama piirangu intensiivsusele. Ka põhjendamatult üldised volitusnormid üksikaktide andmiseks võivad rikkuda õigusriigi põhimõtet. (p 60)
Põhimõttest, et intensiivsemale põhiõiguse riivele peab vastama täpsem volitusnorm, tuleneb ühtlasi järeldus, et üldiselt sõnastatud volitusnormist ei saa tuletada õiguslikku alust väga intensiivselt põhiõigusi riivavale piirangule. (p 66)
Seaduse reservatsiooni põhimõtte rakendamisel tuleb arvestada ka muude põhiseaduse normide ja põhimõtetega. PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. (p 68)
Riigi kaitsekohustusest tulenev tegutsemine erandlikus olukorras senitundmatute või uuelaadsete ohtude ennetamisel ei võta seadusandjalt kohustust reguleerida põhiõiguste piiramise seisukohalt kõige olulisemad küsimused seadusega, kuid seadusandja peab looma oma tegevuses tasakaalu riigi kaitsekohustuse ja seadusereservatsiooni põhimõtte vahel. (p 71)
Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)
Põhiõiguste riiveid võimaldavate normide selgusele ei pruugi alati tulla kasuks ulatuslik määratlemata õigusmõistete kasutamine, eriti kui nende mõistete sisu ja piirangute ulatus on seatud normidevaheliste viidetega üksteisest sõltuvusse. Õigusselguse põhimõte ei välista siiski määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist pädeva organi jaoks, sh ei saa määratlemata õigusmõistete ja kaalutlusõiguse kasutamist välistada põhiõigusi piirama volitavate normide puhul. Olukorras, kus nakkushaiguse tõkestamine nõuab täitevvõimult korraga mitmete vastandlike huvide ja paljude asjaolude arvesse võtmist, on keeruline kaalutlusõiguse ja määratlemata õigusmõistete kasutamisest loobuda. (p 63)
PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. Nendest põhiseaduse sätetest tuleneb õigus riigi normatiivsele ja faktilisele tegevusele, et igaüks saaks end kaitsta ja turvaliselt tunda. Sellele põhiõigusele vastab riigi kohustus kaitsta isikuid neid ähvardavate ohtude eest, muu hulgas luua piisav ja tõhus õiguslik regulatsioon nakkushaiguste ennetamise ja tõrje valdkonnas ning viia õigusaktidest tulenev ka ellu. (p 68)
Kuna riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel, on riigil kohustus luua seadusega juba ennetavalt tõhus ja paindlik regulatsioon tegevuseks ka sellises olukorras, kus ohtlik ja epideemiliselt leviv nakkushaigus on senitundmatu või uuelaadne ja kõigi haiguse tõrjumiseks vajalike asjaolude, sh vajalike põhiõiguste riivamise võimaluste detailne ettenägemine ei pruugi olla võimalik. (p 69)
Volitusnormi proportsionaalsus ei taga iseenesest, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel haldusorgani antud haldusakt või tehtud toiming ise oleks alati proportsionaalne või muul viisil õiguspärane. (p 92)
Piirangud tõid kaasa isikugruppide erineva kohtlemise ja riivasid PS § 12 lõikest 1 tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust. Võrreldavate isikugruppide olukorda ei saa pidada nii erinevaks, et võrdsuspõhiõiguse riivet eitada. (p 46)
Volitustega oli hõlmatud õigus piiranguid erinevate isikugruppide kaupa põhjendatud juhtudel eristada, st piirata üksnes mõne isikugrupi õigusi, kui laiema isikulise ulatusega piirangute kehtestamine ei olnud nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumiseks vajalik. Kõigi isikute õiguste ühetaoline piiramine ei oleks võimaldanud tagada piirangute proportsionaalsust nende isikute suhtes, kelle tegevuse kitsendamine tõrjemeetmete eesmärke samaväärselt ei mõjuta (PS § 11). (p 56)
Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). (p 48)
Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). (p 48)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)
Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). Riivete intensiivsust ei vähendanud asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid. Siiski vähendab õiguse elule riive intensiivsust seni teadaolevaid andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. (p-d 48 ja 49)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)
Koroonahaiguse vastu vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. aasta teadmiste taset arvestades käsitada ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena (PS § 18 lõige 2). (p 52)
Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)
Kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust (PS § 10). (p 50)
Nii karantiinikohustusest kui kontrollitud tegevustes osalemise keelust tulenevad piirangud riivasid esmajoones kaebajate liikumisvabadust (PS § 34) ja mõjutasid intensiivselt nende igapäevaelu, ligipääsu teenustele ja üritustele (PS § 19 lõige 1). Samuti riivasid piirangud vähemalt osa kaebajate puhul õigust haridusele (PS § 37), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja piirasid õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lõige 1). Piirangud võisid negatiivselt mõjutada ka kaebajate perekonna- ja eraelu (PS § 26). Samuti piirab keeld lubada nõuetele mittevastavaid isikuid kontrollitud tegevustele sõltuvalt asjaoludest mitmesuguseid vastutava isiku vabadusõigusi, nagu ettevõtlusvabadus, privaatautonoomia, ühinemisvabadus (PS § 48) ja kunstiline eneseväljendusõigus (PS § 38 lõige 1). (p 45)
Vabariigi Valitsuse puhul on seaduse reservatsiooni väljendavaks erinormiks PS § 87 punkt 6, mille kohaselt annab valitsus määrusi ning korraldusi seaduse alusel ja täitmiseks. (p 58)
Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada Vabariigi Valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Seda eriti arvestades, et vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)
Piirangutest vabanemist võimaldas täiskasvanud isikule üksnes vaktsineerimine või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine. Ehkki puudus otsene õigusnormist tulenev kohustus ennast vaktsineerida, tähendas selline riive kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist, mille puhul ei saa rääkida täiesti vabast otsustusõigusest enda vaktsineerimise üle. Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). Inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus on kaalukas põhiseaduslik eesmärk. (p 68)
HMS § 51 lõigete 1 ja 2 koostoimest nähtuvalt on seadusandja käsitlenud üldkorraldust haldusakti eriliigina, mille üldisusaste on tavalisest haldusaktist suurem (on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikute ringile või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele), kuid halduse üldaktist (määrusest) väiksem. (p 88)
Ammendavalt määratava konkreetsusastme puudumine on üksikakti (sh Vabariigi Valitsuse korralduse) olemuslik, mitte HMS-ist tulenev tunnus. Seetõttu pole korralduse lubatava konkreetsusastme määramisel otsustavat tähtsust küsimusel, kas HMS § 51 lõikes 2 sätestatud üldkorralduse mõiste laieneb valitsuse korraldustele. (p 89)
Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)
Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)
Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab juhtumi piiritletust, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Kui reguleeritavate juhtumite kogum üheski nimetatud aspektis konkretiseeritud ei ole, siis tuleb see reguleerida üldaktiga. (p 77)
Pädevusnormid näitavad, milline võimuorgan peab riigis asjaomast avalikku ülesannet täitma. Volitusnormid näitavad, milliseid avaliku võimu meetmeid võib pädev organ ülesande täitmiseks rakendada. Avalikust ülesandest endast ei tulene asutusele volitust rakendada selle täitmiseks õigusi piiravaid meetmeid. PS § 3 lõikes 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte kohaselt on avalik võim õigustatud tegutsema siis, kui õigusnormid näevad ette nii pädevuse kui ka volituse. Määrava tähtsusega pädevusnormid on praeguses asjas NETS § 27 lõike 3 teine lause ja § 28 lõige 6. Põhiseaduspärasuse korral tuleb neist normidest juhinduda ja nende valguses oli Vabariigi Valitsus ilmselgelt pädev koroonapiiranguid kehtestama. Ka põhiseadusvastasuse korral poleks korraldused tühised, sest valitsus ise ei saa pädevusnorme põhiseadusvastasuse motiivil kohaldamata jätta. Vaid kohus saab põhiseaduse rikkumise tõttu pädevusnormi kohaldamata jätta, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, lugedes haldusorgani ebapädevaks ja tühistades ebapädeva haldusorgani antud haldusakti. Haldusakt on tühine üksnes haldusogani pädevuse ilmselge puudumise korral. Seevastu ilma volituseta või volitust ületades antud haldusakt ei ole HMS §-st 63 tulenevalt tühine isegi ilmselges olukorras, kuid on õigusvastane ja tühistatav (HMS § 54). (p 32)
PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. (p 94)
HKMS § 109 lõike 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Seda normi tuleb analoogia korras kohaldada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. (p 96)
|
Facebook
X.com