https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-23-29/15 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 10.11.2023

Sätte asjassepuutuvust on Riigikohtul võimalik hinnata siis, kui asja lahendanud kohus on välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi. Seetõttu ei luba PSJKS § 9 lõige 1 esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist ega teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Kohus peab lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele lahendama ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks. (p 47)


Riigikohus on korduvalt leidnud, et PSJKS § 9 lõige 1 ei luba üldjuhul kohtul algatada konkreetse normikontrolli menetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega. Põhjus on eelkõige selles, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on ajutine ning seeläbi ei lahendata vaidlusalust õigusküsimust lõplikult. Esialgse õiguskaitse andmisel kohaldab kohus menetlusseaduse norme ning see ei eelda mõne kehtiva (ja õigusküsimuse lõplikul lahendamisel otsustava tähtsusega) materiaalõiguse normi kohaldamata jätmist ega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Üksnes õigusküsimuse lõplikul lahendamisel saab otsustava tähtsusega materiaalõiguse norm kuuluda kohaldamisele, mistõttu on alles siis kohtul võimalik ka norm kohaldamata jätta selle põhiseadusvastasuse tõttu (PS § 152 lõige 1). Eelöelduga on kooskõlas ka Riigikohtu 2015. a lahendi sedastus, et esialgse õiguskaitse määrusega saab konkreetse normikontrolli algatada, kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane. Esialgse õiguskaitse rakendamisel tähendab „kohaldatav norm“ kohaldatavat asjakohast menetlusnormi ning pole välistatud, et see (või ka kohase menetlusnormi puudumine) on kohtu hinnangul põhiseadusega vastuolus. (p-d 48–49)

Esialgse õiguskaitse eesmärgiks on vältida olukorda, kus kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega oleks oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lõike 1 esimene lause). Kohus saab kohaldada esialgse õiguskaitse abinõusid, mis on seotud vaidlustatud haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lõige 1). Välistatud ei ole esialgse õiguskaitse tagamiseks ka sellise HKMS §‑s 251 nimetatud abinõu võtmine, mis on kaebuse esemeks. Seejuures võimaldab HKMS § 251 lõike 1 punkt 5 esialgse õiguskaitse määrusega seada keelde ja kohustusi ka eraisikutele. Kui esialgse õiguskaitse abinõu läheb vastuollu põhiasja lahendamisel kohaldamisele kuuluva sättega, ei pea kohus abinõu rakendamiseks algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Siiski peab kohus ka sellises olukorras hindama esialgselt ja ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata kaebuse eduväljavaateid, sh tõenäosust, et põhiasja lahendamisel kohalduv säte tuleb asja lõplikul lahendamisel tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata. Kaebajate õiguste kaitsmiseks halduskohtumenetluse vältel piisab aga esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisest. (p-d 54–55)


Üksnes õigusküsimuse lõplikul lahendamisel saab otsustava tähtsusega materiaalõiguse norm kuuluda kohaldamisele, mistõttu on alles siis kohtul võimalik ka norm kohaldamata jätta selle põhiseadusvastasuse tõttu (PS § 152 lõige 1). (p 48)

5-23-35/15 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.11.2023

Kuigi konkreetse normikontrolli algatanud kohtus tuli kohaldada üksnes vaidlusaluse normi ühte osa (kinnisest vanglast avavanglasse paigutamine), oli ka normi teine osa (kinnisest vanglast kinnise vangla avavangla osakonda paigutamine) samadel põhjustel põhiseadusega vastuolus ning selle kehtima jäämine tekitaks õigusselgusetust ning uusi võimalikke kohtuvaidlusi. (p 42)


Normi erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega paremini kooskõlas olevat tõlgendust (viimati RKPJKo nr 5-23-16/15, p 44). Sellest põhimõttest tuleb aga juhinduda üksnes siis, kui normil on mitu tõlgendusvõimalust (nt selles kasutatud sõnade mitmeti mõistetavuse tõttu). Eesmärk saavutada põhiseaduspärane olukord ei õigusta haldusorganit või kohut eirama kohaldatava normi selget sõnastust. Nõue austada kehtiva õigusnormi sõnastust tuleneb lõppkokkuvõttes demokraatia põhimõttest. Kui normi tekst ei võimalda põhiseaduspärast tõlgendust, on normi andjal võimalik seda muuta või normi kohaldamise üle tekkinud vaidlust lahendaval kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Samuti tuleb silmas pidada, et normi põhiseaduspärane tõlgendamine ei tooks kaasa õigusselgusetust. (p 34)


PS § 3 lõike 1 esimeses lauses väljendatud seaduslikkuse põhimõte nõuab, et alamalseisev õigusakt peab olema kooskõlas kõrgema õigusega. Seaduslikkuse põhimõte avaldub ka PS § 94 lõikes 2, mille kohaselt minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Haldusmenetluse seadus täpsustab, et haldusmenetluses võib isiku õigusi piirata ainult seaduse alusel ning määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas selle piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 27)


Termini „kord“ tõlgendamisel on Riigikohtu praktikas järjekindlalt leitud, et see saab tähendada üksnes menetluslike ja tehniliste küsimuste reguleerimist. Menetlus võib siiski hõlmata ka norme selle kohta, kuidas seaduses sätestatud sisulised tingimused välja selgitatakse. (p 41)

Määruses elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)


Kinnipeetava õigus kanda karistust avavanglas ei tulene vahetult põhiseadusest. Vangistus on kuriteo toimepanemise eest kohtu mõistetav karistus, mis piirab põhiõigust vabadusele. Vangistuse kui vabaduse piirangu alused ja kord peavad olema sätestatud seaduses ning kinnipeetaval on õigus sellele, et tema vangistuse täideviimisel lähtutaks seadusest. Kuivõrd seadusandja on näinud ette võimaluse, et vangistus viiakse täide avavanglas, ning sätestanud selleks vajalikud normid, on kinnipeetaval õigus sellele, et seadust järgitakse ka avavanglasse paigutamisel. (p 28)


VMS § 43 lõike 1 punkti 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. VMS § 43 lõike 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Samuti annab välismaalaste seadus kinnipidamisasutuses viibivale kinnipeetavale, vahistatule või arestialusele õiguse Eestis töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal (VMS § 105 lõige 1). VangS § 181 kohaselt on vanglas kinnipidamise õiend kinnipeetava isikut tõendav dokument (lõige 1) ning sellega saab kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust (lõige 3). (p 30)


Nii kinnine kui avavangla on kinnipidamisasutus VMS § 43 lõike 3 tähenduses. Seega ei pea avavanglas viibimiseks olema välismaalasest kinnipeetaval elamisluba, vaid tema õigus Eestis ajutiselt viibida tuleneb seadusest. Ühtlasi ei ole PPA-l kohustust anda kinnipeetavale elamisluba ainuüksi seetõttu, et kinnipeetav viibib avavanglas või soovib taotleda sinna ümberpaigutamist kinnisest vanglast. Kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata (VMS § 219 lõike 1 punkt 6). (p 31)

VangS § 20 lõike 3 sõnastusest tuleb järeldada, et seadusandja ei ole volitanud ministrit kehtestama avavanglasse paigutamise sisulisi tingimusi, vaid üksnes menetlust. Seejuures saab minister mh sätestada menetlusnorme seaduses sätestatud avavanglasse paigutamise eelduse – uute kuritegude toimepanemise ohu – väljaselgitamiseks. (p 41)

Täitmisplaani § 17 lõike 2 punktis 5 elamisloa olemasolu imperatiivse nõude sätestamisega on minister läinud kaugemale oma volituse piiridest ehk menetlusliku küsimuse reguleerimisest. Elamisloa olemasolu ei ole üksnes üks asjaolu, mis kogumis teistega võib vanglal aidata hinnata seda, kas kinnipeetav võib toime panna uusi õigusrikkumisi (sh kinnipidamisasutusest põgenemise) või mitte. Minister on kirja pannud reegli, mille kohaselt on põgenemisoht piisavalt välistatud üksnes nende kinnipeetavate puhul, kellel on avavanglasse paigutamise taotlemise ajal olemas elamisluba. See ei võimalda aga sisuliselt hinnata tegelikku põgenemisohtu ehk uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu, mille hindamist VangS § 20 lõige 1 nõuab. Seda eelkõige põhjusel, et kinnipeetav võib saada avavanglas viibides või sealt vabanedes elamisloa, samuti võib tal olla pärast kinnipidamisasutusest vabanemist õigus Eestis viibida muul õiguslikul alusel. Täitmisplaani § 17 lõike 2 punkt 5 välistab ka nende välismaalastest kinnipeetavate avavanglasse paigutamise või seal viibimise, kelle puhul sellist põgenemisohtu, mida minister vältida on soovinud, tegelikult ei ole. (p 42)

5-23-34/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.11.2023

Käesolevas asjas tunnistas ringkonnakohus kostja määruskaebust lahendades määrusega põhiseadusevastaseks TsMS-i sätte, mis piiras tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmist eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kuna kostja taotles põhikohtuasjas menetlusabi vastuhagi esitamiseks, siis pidid nii maakohus kui ka kostja määruskaebust lahendav ringkonnakohus otsustama menetlusabi andmise lubatavuse üle. Seega pidid kohtud seda sätet menetlusabi andmise küsimuse otsustamisel kas kohaldama või jätma sätte kohaldamata, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

Taotlus on lubatav sõltumata sellest, et ringkonnakohus ei otsustanud lõplikult, kas kostjale tuleb menetlusabi anda või mitte. Kui ringkonnakohtul ei oleks võimalik otsustada vaidlusaluse normi põhiseaduspärasuse üle ilma menetlusabi taotlust lahendamata, tooks see kaasa olukorra, kus kohus ei saaks otsustada selle normi põhiseaduspärasuse üle, mida ta peab kohtuasjas kohaldama. Selline piirang oleks vastuolus PS § 152 lõikest 1 tuleneva kohtu kohustusega jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seadus või muu õigusakt, kui see on vastuolus põhiseadusega.

Kuna konkreetse normikontrolli eesmärk on aga eelkõige kaitsta kohtuasja menetlusosaliste õigusi, siis ei takista eelöeldu Riigikohut kontrollimast, kas TsMS § 183 lõike 1 esimesest lausest tulenev piirang rikub kostja põhiseaduslikke õigusi konkreetse kohtuasja asjaoludel, sh ka nende asjaolude hindamist, mis kohtuasja materjalidest ilmnevad, kuid mida ringkonnakohus ei ole oma määruses käsitlenud. (p-d 35, 38-39)


Olukorras, kus riigilõivust vabastamise piirang takistab äriühingut kohtusse pöördumisel, on riivatud tema PS § 15 lõikes 1 sätestatud üldist põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis laieneb ka juriidilistele isikutele. Üldine põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele on ilma seadusereservatsioonita põhiõigus, mida saab riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks.

Kohtumenetluses (sh tsiviilkohtumenetluses) menetlusabi andmise piiramise legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmisel osalemise tagamine. (p-d 40 ja 41)


Seadusandjal on menetlusabi süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Õiguslik regulatsioon, mis ei taga kohtule menetlusabi andmisel kaalumisõigust, ei tähenda tingimata põhiseadusvastast olukorda, sest seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguseta. Põhikohtuasja materjalide põhjal pole võimalik järeldada, et menetlusabi andmise piirang oleks viinud kostja PS § 15 lõikes 1 sätestatud õiguse põhiseadusvastasele piiramisele. Asjaolu, et regulatsioon võiks olla paindlikum, ei ole iseenesest aluseks selle põhiseadusvastaseks tunnistamisele. (p 53)

5-23-6/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 22.06.2023

Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 44)


PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)

Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. (p 74)

Kui riivel on mitu eesmärki ning puudub üks meede, mis võimaldaks mõlemat eesmärki sama efektiivselt saavutada, tuleb hinnata eelkõige põhiõiguste riive mõõdukust. (p 76)


Perekonnapõhiõigus annab igaühele õiguse oodata, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Isikul on ka õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. (p 54)

Perekond põhiseaduse tähenduses hõlmab üldjuhul perekonna tuumikut, vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kuid ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe. (p 54)

Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. Perekonnaelu hõlmab ka õigust üksteise eest hoolitseda, seda nii ainelise abi andmise kui isikliku hoolduse näol. (p 55)

Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Välismaalase õigus Eestis elada võib tuleneda seaduse alusel välja antud elamisloast. (p 56)


PS § 27 lõige 5, mis paneb perekonnaliikmetele kohustuse hoolitseda abivajavate liikmete eest. (p 55)


Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. (p 56)


PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 60)

Nii nagu teisedki põhiseaduses tagatud põhiõigused, ei ole ka perekonnapõhiõigus ega võrdsuspõhiõigus absoluutsed. (p 62)

Perekonnapõhiõigust lubab põhiseadus piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. PS § 12 lõikes 1 tagatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Seetõttu lähtub kolleegium perekonnapõhiõiguse kui kõrgema kaitsestandardiga põhiõiguse piiramise legitiimsetest eesmärkidest, kontrollides seejuures võrdsuspõhiõiguse riivet koostoimes perekonnapõhiõiguse riivega (arvestades võrdsuspõhiõiguse riivet perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalsuse kontrollimisel). (p 63)


Sotsiaalkaitse korraldust Eestis reguleeriv SÜS laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele. (p 73)


Kuigi tervislikud põhjused võivad riigist väljasaatmise välistada üksnes erandjuhtudel, siis õigust tervise kaitsele võib riivata nii riigist lahkumine iseenesest (kui reisimine on isikule ülemäära koormav) kui ka vajalike ravivõimaluste puudumine riigis, kuhu välismaalane lahkub. Lõppkokkuvõttes tuleb arvestada, et kahjustada ei saaks isiku inimväärikus, mille tagamine on üks Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest (PS § 10). (p 58)


Välismaalaste seaduses on ette nähtud alused ja tingimused tähtajalise elamisloa taotlemiseks, et asuda elama lähedase sugulase juurde, kuid kaebaja (täisealine laps, kes soovis Eestisse tulla vanemat hooldama) neile nõuetele ei vastanud. Välismaalasest täisealine laps saab sellel alusel elamisluba taotleda elama asumiseks Eestis elava Eesti kodanikust või siin elamisloa alusel elava vanema juurde üksnes juhul, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebajale ei saanud elamisluba väljastada ka välislepingu alusel, kuivõrd puudub Eesti või Euroopa Liidu sõlmitud välisleping, mis kohustaks kaebuses nimetatud asjaoludel elamisluba andma. (p 48)

Seadus võimaldab praegu pererände raames tähtajalise elamisloa anda välismaalase abivajavale pereliikmele Eestisse elama asumiseks. Lähedase sugulase juurde Eestisse elama asumiseks saab lisaks abivajavale täisealisele lapsele ja vanemale elamisluba taotleda ka abivajadusega vanavanem, et asuda elama Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava lapselapse juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 3, lõige 2). Samuti saavad elamisluba taotleda Eestis elava välismaalase alaealised lapsed (VMS § 150 lõike 1 punkt 1) ning eestkostetavad elama asumiseks Eestis elava välismaalasest eestkostja juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 4). (p 66)

Võimalus saada tähtajaline elamisluba hooldust vajava lähedase sugulase (praegusel juhul vanema) juurde Eestisse elama tulekuks avaks uue sisserändekanali eesmärgil, mida seni seaduses ei ole. On tõenäoline, et see võib suurendada pererännet Eestisse, mis suurendab välismaalaste osakaalu Eesti elanike seas. Kombineerituna teiste pererände eesmärgil väljastatavate tähtajaliste elamislubadega (abikaasa, alaealised lapsed, abi vajavad täisealised lapsed või vanemad ja vanavanemad), võib pereränne seejuures oluliselt suureneda – rohkem kui üksnes praegu vaidluse all olevate isikute arvel (täisealine laps hooldust vajava vanema juurde). Potentsiaalselt lisanduvat sisserännet piiraks mõningal määral siiski asjaolu, et tähtajalise elamisloa saab üldjuhul kehtetuks tunnistada, kui elamisloa andmise alus ära langeb (VMS § 135 lõike 2 punkt 2 ja VMS § 123 punkt 1). Vanema tervenemise või surma korral langeks eelduslikult ära ka täisealisele lapsele tähtajalise elamisloa andmise alus. Selleks ajaks võivad täisealisel lapsel aga olla tekkinud sellised sidemed Eestiga, mis on kaitstavad põhiõigustena. (p 69)


Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)

Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)

Legitiimne ja kaalukas on ka eesmärk hoida sisserände piiramise kaudu ära ülemäärane koormus Eesti sotsiaalsüsteemile. PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on seevastu igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS), mis reguleerib sotsiaalkaitse korraldust Eestis, laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele (SÜS § 3 lõige 1). Võimalikku koormust Eesti sotsiaalsüsteemile saaks vaidlusaluse õigusliku aluse puhul piirata sarnaste meetmetega, mis on juba kasutusel pererände eesmärgil antavate tähtajaliste elamislubade puhul. (p 73)


Perekondade taasühinemise valdkond on osaliselt harmoneeritud Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu Nõukogu 22. detsembri 2003. a direktiiv perekonna taasühinemise õiguse kohta (2003/86/EÜ), mis reguleerib liikmesriigi territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike pererände tingimusi, ei nõua ega keela vaidlusaluse õigusliku aluse kehtestamist (vt direktiivi artikkel 4 ja artikli 3 lõige 5). Praegusel juhul ei piira Euroopa Liidu õigus põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavust. (p 49)


Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)


PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. (p 73)


Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. (p 73)


Kui välismaalase tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), on perekonnapõhiõiguse riive äärmiselt intensiivne. See tähendab, et välismaalased peaksid loobuma õigusest elada koos või valima, kas riskida vanema tervisega ning põhjustama talle suuri kannatusi selleks, et koos elada. Selline olukord ei pruugi tagada inimväärset kohtlemist ning eesmärgid – välistada oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning mitte koormata sotsiaalsüsteemi – ei pruugi olla piisavalt kaalukad, et põhiõiguste riivet õigustada. Põhiõiguste riive intensiivsust vähendaks ning põhiseaduspärase tulemuse tagaks sellises olukorras võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)


Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, piirab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine perekonnaliikmete võimalust koos elada ning üksteise eest hoolitseda. Seetõttu võib ka Eestis õiguspäraselt elav välismaalane olla sunnitud Eestist lahkuma, mis võib sõltuvalt asjaoludest riivata aga tema õigust eraelu puutumatusele (PS § 26) ja tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). Võib eeldada, et pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elav välismaalane on siin elanud pikemat aega ning tal on tekkinud seosed (majanduslikud, kultuurilised, sotsiaalsed) Eestiga. (p 57)


Kui vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), leevendaks perekonnapõhiõiguse riivet võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)

VMS §-s 2103 on sätestatud erakorraliste asjaolude esinemisel tähtajalise elamisloa andmine Eestisse püsivalt elama asumiseks. Nimetatud sätte alusel saab anda elamisloa välismaalasele, kes viibib Eestis ja kelle Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav ning kellel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel. Säte sisaldab küll ulatuslikku kaalutlusruumi kohaldajale, kuid seda põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb liiga koormavaks pidada ka olukordi, kus välismaalasest täisealisel lapsel puudub võimalus Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava vanemaga koos elada ja vanema eest hoolitseda, kuna vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi. VMS §-s 2103 sätestatud õiguslik alus võimaldab arvestada eesmärke, mida seadusandja taotles vaidlusalust õiguslikku alust kehtestamata jättes. VMS § 2103 alusel saab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kes ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, ning see antakse piiratud ajaks – kuni üheks aastaks – ja selle kehtivusaega on võimalik pikendada kuni kolmeks aastaks korraga. (p 79)

5-23-16/15 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2023

Kohus tunnistas põhiseadusevastaseks kinnipidamiskeskuses mobiiltelefoni kasutamist keelava sisekorraeeskirja sätte (§ 25 p 11) ning seadusesätted, mis kohtu hinnangul ei kohusta kinnipidamiskeskust tagama ligipääsu internetile (VSS § 23 lg 5 ja VRKS § 363 lg 2). Viimasel juhul seadis halduskohus seega küsimuse alla õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduspärasuse. Õigustloova akti andmata jätmine on põhiseadusega vastuolus üksnes siis, kui seeläbi rikutakse mõnda põhiseadusest tulenevat positiivset kohustust (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 26). (p 35)


Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 33)


Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 33)


Konkreetse normikontrolli menetluses hüvitatakse PSJKS § 10 lg 1 p-s 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Ilma menetluskulude nimekirja ega kuludokumentideta pole kohtule teada õigusabikulude suurus ning samuti ei ole kohtul võimalik hinnata kulude vajalikkust ja põhjendatust. (p 52)


Vt p 39.

Kui norme on võimalik tõlgendada mitmel erineval moel, tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. (p 44)


Täiemahuline keeld kasutada vabalt ning isikliku seadme abil internetti võib riivata paljusid põhiõigusi, kuivõrd interneti kasutamiseta on tänapäeval paljude põhiõiguste teostamine raskendatud (vrd RKÜKo nr 3-18-477/73, p 52). (p 42)


VSS § 23 lg 5 näeb ette teenuste loetelu, mis tuleb tagada välismaalasele juhul, kui teda peetakse kinni VSS § 23 lg-s 4 sätestatud juhul ehk arestimajas või teises kinnipidamiskohas peale kinnipidamiskeskuse. Kinnipidamiskeskuses osutatavate teenuste miinimumtase on ette nähtud VSS 41. peatükis. Tulenevalt VRKS § 363 lg-st 1 kohaldatakse väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise kohta sätestatut ka rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisele kinnipidamiskeskuses. (p 36)

Kinnipidamiskeskus ei ole karistuse kandmise koht, vaid sinna paigutatakse spetsiifiliste haldusmenetluste – rahvusvahelise kaitse menetluse, Eestist lahkuma kohustamise menetluse või lahkumiskohustuse täitmise – tagamiseks, kui muid järelevalvemeetmeid pole võimalik tõhusalt kohaldada (VRKS § 361 lg 1 ja VSS § 23 lg 1). Seega ei tohi kinnipidamiskeskuses põhiõiguste piiramisel lähtuda vangistuse kohaldamisega sarnastest eesmärkidest, sest kinnipidamiskeskusesse paigutamise eesmärk pole suunata isikut õiguskuulekale käitumisele. Paljud kinnipidamise alused ei eelda ühegi õigusnormi rikkumise kahtlust, vaid pelgalt ohtu, et välismaalane ei pruugi tulevikus järgida talle pandud või eeldatavasti pandavaid kohustusi. Sel põhjusel ei saa kinnipidamiskeskusele automaatselt üle kanda vangla spetsiifilise julgeolekukeskkonna olemust, mis tuleneb vangistuse eesmärkidest (vrd RKPJKo nr 5-19-40/36, p 40). (p 45)


VSS § 2611 lg-s 1 on sätestatud, et väljasaadetaval võimaldatakse pidada kirjavahetust ning samuti on tal võimalus kasutada oma raha eest telefoni ja muid üldkasutatavaid sidekanaleid kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjas sätestatud korras. See säte annab ühest küljest isikule õiguse nõuda sättes nimetatud hüvesid, teisest küljest paneb riigile kohustuse neid väljasaadetavatele (ja rahvusvahelise kaitse taotlejatele) võimaldada. Üldkasutatavaks sidekanaliks või -vahendiks VSS § 2611 lg 1 tähenduses on kahtlemata ka internet ja selle kasutamist võimaldav seade, sh mobiiltelefon ja arvuti. (p 37)

Tõlgendades VSS § 2621 lg-d 1–3 ning § 2611 lg-d 1 ja 4 koostoimes, ei tulene seadusest määrusandjale volitust kehtestada keelatud esemete loetelu abil üldist interneti kasutamise keeldu. Kui mobiiltelefoni saaks lugeda kinnipidamiskeskuses keelatud esemeks, muutuks sisutühjaks VSS § 2611 lg-s 4 sisalduv volitus piirata kaalutlusotsusega muude sidevahendite kasutamist, kui see võib ohustada kinnipidamiskeskuse sisekorda või takistada väljasaatmise täideviimist. (p 48)

VSS § 2611 lg 4 võimaldab kaaluda ühelt poolt kinnipidamiskeskuse turvalisust ning seal viibivate isikute õigusi ja teiselt poolt kinnipidamiskeskuses viibiva välismaalase põhiõigusi. Et kõnealune säte ei kirjuta sidevahendite kasutamise piiramise viisi kinnipidamiskeskuse juhatajale või tema määratud ametnikule ette, võib olla mõeldav piirangute kehtestamine nii isikuliselt, ajaliselt kui ka ruumiliselt. Mobiiltelefoni ei pea saama kasutada igaüks kogu kinnipidamiskeskuse territooriumil ööpäev läbi, vaid kaalutlusotsuse tegemisel saab arvestada nii isikust tulenevaid kui ka muid asjaolusid. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 25 p 12 ei saa tõlgendada põhiseaduspäraselt viisil, et see keelab kõik mobiiltelefonid ja muud interneti kasutamist võimaldavad seadmed, millega on võimalik teha foto-, video- või helisalvestisi. Küll aga saab seadmete selliseid funktsioone arvestada VSS § 2611 lg-s 4 sätestatud eesmärkidel piirangute seadmisel. (p-d 50 ja 51)

5-17-13/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 19.12.2017

Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral. (p 29)


Õigus ametipensionile, ka kohtuniku vanaduspensionile, oli seadusandja poolt kohtunikule antud subjektiivne õigus, mille kehtestamist põhiseadus ei nõua. Õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõiguse kaitsealasse. PS §-st 10 tulenev õiguspärase ootuse põhimõte peab andma isikule kindluse kehtestatud õigusnormide püsimajäämise suhtes. Igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik, riik ei tohi tegutseda sõnamurdlikult ka varem seadusega antud pensioni saamise õiguse äravõtmisel. PS § 12 lõikest 1 tulenev üldine võrdsuspõhiõigus kaitseb isikut ka tema põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise eest pensioniõiguse tekkimisel või pensioni maksmisel võrreldes muude sarnases olukorras olevate isikutega. (p-d 34, 36)


Õiguslikku regulatsiooni, mille kehtima jäämist kaitseb isiku õiguspärane ootus, on võimalik põhiseaduspärasel viisil muuta, kui muudatustel on eesmärk, mis kaalub üles kaebaja õiguspärase ootuse regulatsiooni kehtima jäämiseks. Uue regulatsiooni jõustumiseks peab olema ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul normi adressaadid saavad oma tegevuse vajadusel ümber korraldada. (p 41)


Pooleteise aasta pikkune ajavahemik ei ole liiga lühike periood, et kohtunikul ei oleks võimalik õiguslike muudatuste mõju ette näha ja enda paremaks kindlustamiseks ettevalmistusi teha. Arvestada tuleb ka kohtuniku õiguslikku asjatundlikkust ja keskmisest isikust eelduslikult paremat võimet õiguslike muudatuste tähendust mõista ning oma käitumist vastavalt sellele suunata.

TVTS-i kehtestamisel ei rikutud kaebaja omandipõhiõigust koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega. (p 51, 52)


Kolleegium tunnistab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes põhiseadusvastaseks ja kehtetuks KS § 1322 lõike 21 osas, milles see norm ei näe ette kohtuniku vanaduspensioni taotlemise õigust kuni 1. juulini 2016 kehtinud KS § 1322 lõike 2 alusel kohtunikule, kelle enne 1. juulit 2016 tekkinud 100, 90 või 80-protsendilist püsivat töövõime kaotust ei tuvastatud kohtuniku terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel enne 1. juulit 2016, ega võimalda kohtunikul püsiva töövõime kaotuse tekkimise aja tagasiulatuvat tuvastamist. (p-d 56-61)


Isiku õiguspärane ootus saab tugineda eelkõige sellisele riigipoolsele lubadusele, mille puhul isik saab mõistlikult loota, et seda ei muudeta. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 50). (p 38)

Õiguspärase ootuse põhimõte ei võta parlamendilt õigust juba kehtivaid seadusi muuta. Rahvas on kõrgeima võimu kandja (PS § 1), keda esindusdemokraatia tingimustes esindab perioodiliselt toimuvate valimiste teel volitatud Riigikogu. Seadusandja võib õigussuhteid muutunud olude järgi ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (RKPJKo nr 3-4-1-20-04, p 14). (p 39)

Põhiseadus ei kaitse isikut iga pettumuse eest, mis on tingitud talle soodsa regulatsiooni muutmisest, vaid keelab õigussuhete ümberkujundamisel kehtivat regulatsiooni usaldanud isikute ülemäärase kahjustamise (vrd RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p-d 50 ja 69). (p 40)

Riik ei andnud 1. juulil 2013 tehtud kohtunike ametipensionide süsteemi muudatusega isikutele õiguslikku lubadust, et kohtunike sotsiaalseid tagatisi tulevikus enam ei muudeta. (p 49)

5-17-31/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.12.2017

Selleks, et Riigikohus saaks kohtu algatatud konkreetse normikontrolli raames hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti sätte põhiseaduspärasust, peab see säte olema asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega Sätte asjassepuutuvuse kontrollimine eeldab Riigikohtus ka selle hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on tuvastanud olulise tähendusega asjaolud. (p-d 11 ja 12)

Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid (p 18)


Kui kohtule on esitatud RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi taotlus kaebusega EIK-sse pöördumiseks, peab kohus tegema sama paragrahvi lõikest 3 tulenevalt kindlaks, kas esitatav kaebus oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 35 kohaselt vastuvõetav. (p 13)

Selleks, et kaebus oleks konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav, peab isik olema ammendanud kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid (konventsiooni artikkel 35 lg 1). (p 14)

Kaebus peab olema EIK-le esitatud kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates (konventsiooni artikkel 35 lg 1). (p 15)

EIK-le esitatud kaebus ei tohi olla selgelt põhjendamatu, mille välja selgitamiseks tuleb hinnata kas kaebuses toodud asjaoludel võiks olla tegemist konventsiooni mõne artikli rikkumisega (konventsiooni artikkel 35 lg 3 punkt a). (p 16)


Kui esineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist tulenev kaebuse vastuvõtmist välistav asjaolu, siis tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda RÕS § 37 lg 3 alusel ega saa kohaldada RÕS § 37 lg-t 1. Sellises olukorras oleks riigi õigusabi taotluse lahendus sama sõltumata RÕS § 37 lg 1 põhiseadusvastasusest ja riigi õigusabi andmiseks ei oleks alust, mistõttu RÕS § 37 lg-t 1 ei saa pidada asjassepuutuvaks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. (p 17)


Kui ühtegi õigusabi andmist välistavat asjaolu ei esine, siis tuleb kohtul enne RÕS § 37 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist analüüsida, kas ja kuidas seda sätet kohaldada koostoimes pagulasseisundi konventsiooni artikli 16 lg-ga 2. Selle artikli kohaselt on pagulasel võrdselt tema asukohariigi kodanikuga õigus pöörduda kohtusse ning saada õigusabi. (p 20)

5-17-10/10 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.12.2017

PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatud konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 14)

Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuvaks säte, mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. (p 15)

Riigikohus ei saa põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kontrollida kaebuse esitaja suhtes põhjendamatult kohaldatud normi põhiseadusele vastavust. Käesolevas asjas ei ole asjakohane Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse omaalgatuslik laiendamine HKMS § 283 lõikele 2. Käesolevas asjas ei õigustaks normikontrolli laiendamist ka HKMS § 46 lõike 2 teise lause ja HKMS § 283 lõike 2 olemuslik lähedus või koostoime haldusasja lahendamisel. Tegemist on kahe erineva menetlustähtaega sätestava normiga, mida tuleb kohaldada erinevate õiguslike eelduste esinemisel ning mis sätestavad erineva pikkusega kohtusse pöördumise tähtajad. (p 52)


Protsessiõiguse normidega kohtusse pöördumise õiguse kitsendamine, sh kaebetähtaegade sätestamine, riivab PS § 15 lõikest 1 tulenevat põhiõigust. Selle põhiõiguse riivamine on põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui riivet õigustab muu põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitsmise vajadus ning riive on oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne abinõu. (p 57)


Kaebetähtaja sätestamine ja sellega kaebeõiguse piiramine tagab PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõtte järgimist, andes haldusmenetluse osalistele ja haldusorganitele kindluse, et menetluse tulemusena kujunenud õigussuhteid kaebetähtaja möödumisel kohus enam ei muuda. Samuti on kaebuste ebamõistlikult hilise esitamise välistamise eesmärgiks vältida haldusorganite ja halduskohtute tarbetut koormamist, st tagada menetlusökonoomia. Mõlema nimetatud põhiseadusliku väärtuse kaitsmine on kohtusse pöördumise õiguse piiramise eesmärgina legitiimne. (p 58)


Kolleegiumi hinnangul ei saa menetlusosalise mõistliku hoolsusnõude täitmist haldusmenetluses siiski võrdsustada järelevalve tegemisega haldusorgani tegevuse üle. See ei ole järelevalve, vaid sammud, mida mõistlikult toimiv isik peaks astuma enda õiguste kaitseks. Kaebetähtaja ennistamise taotlemisel saab esitada väiteid ka haldusorgani menetlusliku käitumise kohta. Kui kohtud ei nõustu tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel kaebaja väidetega haldusorgani tegevuse kohta menetluses ja jätavad kaebetähtaja ennistamata, siis tulebki kaebajal paratamatult leppida õigusvastase olukorra püsima jäämisega. (p 63)

Kolleegium ei näe põhjust kahelda HKMS § 46 lõike 2 teises lauses ja HKMS § 283 lõikes 2 sätestatud kaebetähtaegade põhiseaduspärasuses. (p 65)

5-17-12/9 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.12.2017

Kolleegium on seisukohal, et väärteomenetluse seadustikus on lünk, kuivõrd seadus ühelt poolt ei piira hoiatustrahvi vaidlustamist ning teiselt poolt ei näe ette kohtuvälisele menetlejale ette ühtki käitumisvõimalust olukorras, kus mootorsõiduki eest vastutav isik vaidlustab hoiatustrahvi väärteokoosseisu puudumise tõttu. Menetlejal ei ole võimalust jätta kaebust läbi vaatamata, samas ei ole tal alust ei kaebuse rahuldamiseks, s.o väärteomenetluse uuendamiseks või trahviteate tühistamiseks, ega ka rahuldamata jätmiseks. Seega on praeguse kohtuasja põhiküsimuseks, kuidas asjassepuutuvat sätet tõlgendada. (p 31)


Riigikohus on leidnud, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Riigikohtul ei ole alust normi põhiseadusvastasuse motiivil kehtetuks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt. Samuti tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse (vt RKÜKo nr 3-2-1-73-04 p 36). (p 32)


VTMS § 541 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhtudel tuleb eeldada, et rikkumise asetleidmine on tuvastatud veatult, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud ja väärteomenetlust välistavaid asjaolusid ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei tohi aga sellisest eeldusest lähtumine täielikult välistada hoiatustrahvi määramise aluseks olevate asjaolude vaidlustamist kohtus. See võib olla põhiseaduslikult nõutav muuhulgas praeguses vaidluses, kui on tekkinud vaidlus küsimuses, kas fotol, filmil või muul teabesalvestisel jäädvustatud tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Kui kõnealuse küsimuste lahendamisel jätta isik ilma kohtusse pöördumise võimalusest, võib see viia trahvi alusetu määramiseni, mis aga ei oleks põhiseadusega kooskõlas. (p 34)

Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et VTMS § 546 lõikes 6 sätestatud väärteomenetluse uuendamise alust tuleb analoogia alusel kohaldada ka juhul, kui hoiatustrahvi vaidlustab mootorsõiduki eest vastutav isik. Selline tõlgendus viib põhiseadusega kooskõlas oleva tulemuseni, kuna tagab ka mootorsõiduki eest vastutava isiku õiguste kohtuliku kaitse. Samuti koheldakse sellisel juhul mootorsõiduki eest vastutavat isikut võrdselt isikuga, kelle andmed esitas mootorsõiduki eest vastutav isik VTMS § 545 lõike 3 või 5 kohaselt kaebuses ning kes vaidlustas hoiatustrahvi VTMS § 546 lõike 6 kohaselt. (p 35)


5-17-40/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.11.2017

PS § 15 lõike 2 ja § 152 lõike 1 ning PSJKS § 9 lõike 1 järgi on esimese ja teise astme kohtul kohtuasja lahendamisel õigus ja kohustus jätta kohaldamata mistahes asjassepuutuv ja põhiseadusega vastuolus olev seadus või muu õigustloov akt ning edastada vastav otsuse või määruse Riigikohtule. PS § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt on Riigikohtu pädevuses tunnistada asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sätted, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja mille põhiseadusvastasuse ning kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p-d 8 ja 9)


Sätte asjassepuutuvuse hindamiseks on vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi, mistõttu ei luba PSJKS § 9 lõige 1 esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist ega teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Riigikohtu sõnul ei luba PSJKS § 9 lõige 1 kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane (vt RKPJKo nr 3-4-1-28-15 p 29). (p 9)


Kehtiva õigustloova akti kehtetuks tunnistamise pädevus on Riigikohtul (PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2). Seega ei peata VSKE sätete põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine halduskohtu lahendi resolutsioonis nende sätete kehtivust ega tooks kaasa halduskohtu poolt soovitud tagajärge. (p 11)


Halduskohus oleks saanud kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale suitsetamiseks vajalike esemete kasutamist ka olukorras, kus see oleks vastuolus VSKE sätetega. Kinnipeetaval oleks võimalik lisaks vangla kodukorra muudatuste tühistamisele esitada halduskohtule kohustamisnõue vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks, taotleda VSKE sätete kohaldamata jätmist ning esialgse õiguskaitse kohaldamist. (p 11)

5-17-33/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.11.2017

PS § 15 lõike 2 ja § 152 lõike 1 ning PSJKS § 9 lõike 1 järgi on esimese ja teise astme kohtul kohtuasja lahendamisel õigus ja kohustus jätta kohaldamata mistahes asjassepuutuv ja põhiseadusega vastuolus olev seadus või muu õigustloov akt ning edastada vastav otsuse või määruse Riigikohtule. PS § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt on Riigikohtu pädevuses tunnistada asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sätted, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja mille põhiseadusvastasuse ning kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p-d 8 ja 9)


Sätte asjassepuutuvuse hindamiseks on vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi, mistõttu ei luba PSJKS § 9 lõige 1 esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist ega teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Riigikohtu sõnul ei luba PSJKS § 9 lõige 1 kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane (vt RKPJKo nr 3-4-1-28-15 p 29). (p 9)


Halduskohus oleks saanud kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale suitsetamiseks vajalike esemete kasutamist ka olukorras, kus see oleks vastuolus VSKE sätetega. Kinnipeetaval oleks võimalik lisaks vangla kodukorra muudatuste tühistamisele esitada halduskohtule kohustamisnõue vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks, taotleda VSKE sätete kohaldamata jätmist ning esialgse õiguskaitse kohaldamist. (p 11)


Kehtiva õigustloova akti kehtetuks tunnistamise pädevus on Riigikohtul (PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2). Seega ei peata VSKE sätete põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine halduskohtu lahendi resolutsioonis nende sätete kehtivust ega tooks kaasa halduskohtu poolt soovitud tagajärge. (p 11)

5-17-41/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.11.2017

PS § 15 lõike 2 ja § 152 lõike 1 ning PSJKS § 9 lõike 1 järgi on esimese ja teise astme kohtul kohtuasja lahendamisel õigus ja kohustus jätta kohaldamata mistahes asjassepuutuv ja põhiseadusega vastuolus olev seadus või muu õigustloov akt ning edastada vastav otsuse või määruse Riigikohtule. PS § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt on Riigikohtu pädevuses tunnistada asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sätted, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja mille põhiseadusvastasuse ning kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p-d 8 ja 9)


Sätte asjassepuutuvuse hindamiseks on vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi, mistõttu ei luba PSJKS § 9 lõige 1 esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist ega teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Riigikohtu sõnul ei luba PSJKS § 9 lõige 1 kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane (vt RKPJKo nr 3-4-1-28-15 p 29). (p 9)


Halduskohus oleks saanud kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale suitsetamiseks vajalike esemete kasutamist ka olukorras, kus see oleks vastuolus VSKE sätetega. Kinnipeetaval oleks võimalik lisaks vangla kodukorra muudatuste tühistamisele esitada halduskohtule kohustamisnõue vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks, taotleda VSKE sätete kohaldamata jätmist ning esialgse õiguskaitse kohaldamist. (p 11)


Kehtiva õigustloova akti kehtetuks tunnistamise pädevus on Riigikohtul (PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2). Seega ei peata VSKE sätete põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine halduskohtu lahendi resolutsioonis nende sätete kehtivust ega tooks kaasa halduskohtu poolt soovitud tagajärge. (p 11)

5-17-9/8 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 08.11.2017

Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. (p 19)


Kuigi käesolev kohtuasi puudutab lapsevanemate vaidlust, laiendab kolleegium menetlusökonoomia põhjendusel asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse kontrolli kõigile RPKS § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud isikutele. (p 23)


RPKS § 28 lg 2 p 12 näeb üheselt ette, et staaži on võimalik anda vaid ühele vanemale ja seda pole võimalik kahe vanema vahel jagada. (p 28)

RPKS § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud täiendava pensioniõigusliku staaži eesmärk on tunnustada üksnes sellist lapse kasvatamist, mis on ajaliselt kestnud vähemalt kaheksa aastat. Lapse kasvatamisega seotud toetuste ja soodustuste lähtekohaks ja eelduseks on vanemate võrdsus. Lapse kasvatamise eest RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel antav täiendav pensioniõiguslik staaž on mõeldud riikliku tunnustusena lapse kasvatamisele pühendatud aja eest, millel teiselt poolt on aga selgelt väljenduv rahaline mõõde täiendava pensionilisa saamise kaudu. (p-d 33 ja 36)

Vanemate põhiõigusi piirab ka kohustus lahendada täiendava pensioniõigusliku staaži kasutamist puudutav vaidlus alati kohtus. Selline korraldus koormab lisaks vanematele ka liigselt kohtusüsteemi ning on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. (p 39)


PS § 12 lg-s 1 sisalduv võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus ning on seega piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Sellisel piirangul peab aga olema legitiimne eesmärk ning piirang peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. (p 32)


RPKS § 28 lg 2 p-s 12 sätestatud võrdsusõiguse piirangul puudub mõistlik põhjus ning seetõttu tuleb RPKS § 28 lg 2 p 12 tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see näeb ette võimaluse saada täiendavat pensioniõiguslikku staaži vaid ühele vanematest, samas kui ka teine vanem vastab nimetatud sättes toodud pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele. (p 37)

3-4-1-3-17 PDF Riigikohus 18.05.2017

Kuigi valimistel kandideerimine ei ole kandidaadi majandus- ega kutsetegevus nende seaduste tähenduses, mis reguleerivad majandus- ja kutsetegevust, tuleb seda käsitada erakonna põhitegevuse ja kandidaadi poliitilise tegevuse (nt kandideerimine, poliitiline teavitustöö, suhtlemine valijatega ja erakonna piirkondlike organisatsioonidega) ühe peamise vahendina. Seetõttu tuleb kolleegiumi hinnangul RekS § 2 lg 2 p 4 tähenduses lugeda majandus- ja kutsetegevuseks ka erakonna või selle nimekirja kuuluva kandidaadi ja üksikkandidaadi poliitilist tegevust. Seega välistab RekS § 2 lg 2 p 4 ja RKVS § 51 süsteemne tõlgendamine poliitilise välireklaami keelu alt poliitiku kutsetegevuses kasutatava sõiduki tähistamise tema nime, kontaktandmete, kaubamärgi, domeeninime ja tegevusalaga. (p 22)


Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hindab Riigikohus PSJKS § 14 lg 2 alusel esmalt, kas tegemist on asjassepuutuva normiga. Sätte asjassepuutuvuse tuvastamine eeldab PSJKS § 14 lg 2 kohaselt mõnel juhul ka seda, et hinnatakse konkreetse normikontrolli algatanud kohtu õigusakti põhiseadusvastaseks tõlgendamise korrektsust. Samuti hinnatakse norme, mis näevad ette põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse (vt RKPJKo nr 3-4-1-14-15 p 34). (p-d 16 ja 18)


Praeguses asjas tuleb RKVS § 51 asjassepuutuvuse üle otsustamiseks hinnata, kas ettekirjutuse kohaselt eemaldada tulnud kaebaja nimi ning domeeninimi on poliitiline välireklaam riigikogu valimise seaduse mõttes. Selleks tuleb tõlgendada Riigikogu valimise seaduses sisalduvat poliitilise välireklaami mõistet koostoimes reklaamiseadusega. (p 18)

Eeltoodule tuginedes on kolleegium RKVS § 51 ja RekS § 2 lg 2 p 4 koostoimes tõlgendades seisukohal, et kaebaja kasutatavale sõidukile poliitilise välireklaami keeld ei laienenud ja RKVS § 51 ei keelanud selle sõiduki tähistamist PPA ettekirjutuses märgitud teabega. Eeltoodud põhjustel ei ole RKVS § 51 praeguses asjas asjassepuutuv norm. (p 23)

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json