5-23-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.06.2023 |
|
Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 44)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)
Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. (p 74)
Kui riivel on mitu eesmärki ning puudub üks meede, mis võimaldaks mõlemat eesmärki sama efektiivselt saavutada, tuleb hinnata eelkõige põhiõiguste riive mõõdukust. (p 76)
Perekonnapõhiõigus annab igaühele õiguse oodata, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Isikul on ka õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. (p 54)
Perekond põhiseaduse tähenduses hõlmab üldjuhul perekonna tuumikut, vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kuid ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe. (p 54)
Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. Perekonnaelu hõlmab ka õigust üksteise eest hoolitseda, seda nii ainelise abi andmise kui isikliku hoolduse näol. (p 55)
Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Välismaalase õigus Eestis elada võib tuleneda seaduse alusel välja antud elamisloast. (p 56)
PS § 27 lõige 5, mis paneb perekonnaliikmetele kohustuse hoolitseda abivajavate liikmete eest. (p 55)
Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. (p 56)
PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 60)
Nii nagu teisedki põhiseaduses tagatud põhiõigused, ei ole ka perekonnapõhiõigus ega võrdsuspõhiõigus absoluutsed. (p 62)
Perekonnapõhiõigust lubab põhiseadus piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. PS § 12 lõikes 1 tagatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Seetõttu lähtub kolleegium perekonnapõhiõiguse kui kõrgema kaitsestandardiga põhiõiguse piiramise legitiimsetest eesmärkidest, kontrollides seejuures võrdsuspõhiõiguse riivet koostoimes perekonnapõhiõiguse riivega (arvestades võrdsuspõhiõiguse riivet perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalsuse kontrollimisel). (p 63)
Sotsiaalkaitse korraldust Eestis reguleeriv SÜS laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele. (p 73)
Kuigi tervislikud põhjused võivad riigist väljasaatmise välistada üksnes erandjuhtudel, siis õigust tervise kaitsele võib riivata nii riigist lahkumine iseenesest (kui reisimine on isikule ülemäära koormav) kui ka vajalike ravivõimaluste puudumine riigis, kuhu välismaalane lahkub. Lõppkokkuvõttes tuleb arvestada, et kahjustada ei saaks isiku inimväärikus, mille tagamine on üks Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest (PS § 10). (p 58)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)
Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)
Legitiimne ja kaalukas on ka eesmärk hoida sisserände piiramise kaudu ära ülemäärane koormus Eesti sotsiaalsüsteemile. PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on seevastu igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS), mis reguleerib sotsiaalkaitse korraldust Eestis, laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele (SÜS § 3 lõige 1). Võimalikku koormust Eesti sotsiaalsüsteemile saaks vaidlusaluse õigusliku aluse puhul piirata sarnaste meetmetega, mis on juba kasutusel pererände eesmärgil antavate tähtajaliste elamislubade puhul. (p 73)
Perekondade taasühinemise valdkond on osaliselt harmoneeritud Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu Nõukogu 22. detsembri 2003. a direktiiv perekonna taasühinemise õiguse kohta (2003/86/EÜ), mis reguleerib liikmesriigi territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike pererände tingimusi, ei nõua ega keela vaidlusaluse õigusliku aluse kehtestamist (vt direktiivi artikkel 4 ja artikli 3 lõige 5). Praegusel juhul ei piira Euroopa Liidu õigus põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavust. (p 49)
Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)
Välismaalaste seaduses on ette nähtud alused ja tingimused tähtajalise elamisloa taotlemiseks, et asuda elama lähedase sugulase juurde, kuid kaebaja (täisealine laps, kes soovis Eestisse tulla vanemat hooldama) neile nõuetele ei vastanud. Välismaalasest täisealine laps saab sellel alusel elamisluba taotleda elama asumiseks Eestis elava Eesti kodanikust või siin elamisloa alusel elava vanema juurde üksnes juhul, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebajale ei saanud elamisluba väljastada ka välislepingu alusel, kuivõrd puudub Eesti või Euroopa Liidu sõlmitud välisleping, mis kohustaks kaebuses nimetatud asjaoludel elamisluba andma. (p 48)
Seadus võimaldab praegu pererände raames tähtajalise elamisloa anda välismaalase abivajavale pereliikmele Eestisse elama asumiseks. Lähedase sugulase juurde Eestisse elama asumiseks saab lisaks abivajavale täisealisele lapsele ja vanemale elamisluba taotleda ka abivajadusega vanavanem, et asuda elama Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava lapselapse juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 3, lõige 2). Samuti saavad elamisluba taotleda Eestis elava välismaalase alaealised lapsed (VMS § 150 lõike 1 punkt 1) ning eestkostetavad elama asumiseks Eestis elava välismaalasest eestkostja juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 4). (p 66)
Võimalus saada tähtajaline elamisluba hooldust vajava lähedase sugulase (praegusel juhul vanema) juurde Eestisse elama tulekuks avaks uue sisserändekanali eesmärgil, mida seni seaduses ei ole. On tõenäoline, et see võib suurendada pererännet Eestisse, mis suurendab välismaalaste osakaalu Eesti elanike seas. Kombineerituna teiste pererände eesmärgil väljastatavate tähtajaliste elamislubadega (abikaasa, alaealised lapsed, abi vajavad täisealised lapsed või vanemad ja vanavanemad), võib pereränne seejuures oluliselt suureneda – rohkem kui üksnes praegu vaidluse all olevate isikute arvel (täisealine laps hooldust vajava vanema juurde). Potentsiaalselt lisanduvat sisserännet piiraks mõningal määral siiski asjaolu, et tähtajalise elamisloa saab üldjuhul kehtetuks tunnistada, kui elamisloa andmise alus ära langeb (VMS § 135 lõike 2 punkt 2 ja VMS § 123 punkt 1). Vanema tervenemise või surma korral langeks eelduslikult ära ka täisealisele lapsele tähtajalise elamisloa andmise alus. Selleks ajaks võivad täisealisel lapsel aga olla tekkinud sellised sidemed Eestiga, mis on kaitstavad põhiõigustena. (p 69)
PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. (p 73)
Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. (p 73)
Kui välismaalase tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), on perekonnapõhiõiguse riive äärmiselt intensiivne. See tähendab, et välismaalased peaksid loobuma õigusest elada koos või valima, kas riskida vanema tervisega ning põhjustama talle suuri kannatusi selleks, et koos elada. Selline olukord ei pruugi tagada inimväärset kohtlemist ning eesmärgid – välistada oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning mitte koormata sotsiaalsüsteemi – ei pruugi olla piisavalt kaalukad, et põhiõiguste riivet õigustada. Põhiõiguste riive intensiivsust vähendaks ning põhiseaduspärase tulemuse tagaks sellises olukorras võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)
Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, piirab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine perekonnaliikmete võimalust koos elada ning üksteise eest hoolitseda. Seetõttu võib ka Eestis õiguspäraselt elav välismaalane olla sunnitud Eestist lahkuma, mis võib sõltuvalt asjaoludest riivata aga tema õigust eraelu puutumatusele (PS § 26) ja tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). Võib eeldada, et pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elav välismaalane on siin elanud pikemat aega ning tal on tekkinud seosed (majanduslikud, kultuurilised, sotsiaalsed) Eestiga. (p 57)
Kui vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), leevendaks perekonnapõhiõiguse riivet võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)
VMS §-s 2103 on sätestatud erakorraliste asjaolude esinemisel tähtajalise elamisloa andmine Eestisse püsivalt elama asumiseks. Nimetatud sätte alusel saab anda elamisloa välismaalasele, kes viibib Eestis ja kelle Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav ning kellel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel. Säte sisaldab küll ulatuslikku kaalutlusruumi kohaldajale, kuid seda põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb liiga koormavaks pidada ka olukordi, kus välismaalasest täisealisel lapsel puudub võimalus Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava vanemaga koos elada ja vanema eest hoolitseda, kuna vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi. VMS §-s 2103 sätestatud õiguslik alus võimaldab arvestada eesmärke, mida seadusandja taotles vaidlusalust õiguslikku alust kehtestamata jättes. VMS § 2103 alusel saab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kes ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, ning see antakse piiratud ajaks – kuni üheks aastaks – ja selle kehtivusaega on võimalik pikendada kuni kolmeks aastaks korraga. (p 79)
|
| 5-23-16/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.06.2023 |
|
Kohus tunnistas põhiseadusevastaseks kinnipidamiskeskuses mobiiltelefoni kasutamist keelava sisekorraeeskirja sätte (§ 25 p 11) ning seadusesätted, mis kohtu hinnangul ei kohusta kinnipidamiskeskust tagama ligipääsu internetile (VSS § 23 lg 5 ja VRKS § 363 lg 2). Viimasel juhul seadis halduskohus seega küsimuse alla õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduspärasuse. Õigustloova akti andmata jätmine on põhiseadusega vastuolus üksnes siis, kui seeläbi rikutakse mõnda põhiseadusest tulenevat positiivset kohustust (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 26). (p 35)
Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 33)
Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 33)
Konkreetse normikontrolli menetluses hüvitatakse PSJKS § 10 lg 1 p-s 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Ilma menetluskulude nimekirja ega kuludokumentideta pole kohtule teada õigusabikulude suurus ning samuti ei ole kohtul võimalik hinnata kulude vajalikkust ja põhjendatust. (p 52)
Vt p 39.
Kui norme on võimalik tõlgendada mitmel erineval moel, tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. (p 44)
Täiemahuline keeld kasutada vabalt ning isikliku seadme abil internetti võib riivata paljusid põhiõigusi, kuivõrd interneti kasutamiseta on tänapäeval paljude põhiõiguste teostamine raskendatud (vrd RKÜKo nr 3-18-477/73, p 52). (p 42)
VSS § 23 lg 5 näeb ette teenuste loetelu, mis tuleb tagada välismaalasele juhul, kui teda peetakse kinni VSS § 23 lg-s 4 sätestatud juhul ehk arestimajas või teises kinnipidamiskohas peale kinnipidamiskeskuse. Kinnipidamiskeskuses osutatavate teenuste miinimumtase on ette nähtud VSS 41. peatükis. Tulenevalt VRKS § 363 lg-st 1 kohaldatakse väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise kohta sätestatut ka rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisele kinnipidamiskeskuses. (p 36)
Kinnipidamiskeskus ei ole karistuse kandmise koht, vaid sinna paigutatakse spetsiifiliste haldusmenetluste – rahvusvahelise kaitse menetluse, Eestist lahkuma kohustamise menetluse või lahkumiskohustuse täitmise – tagamiseks, kui muid järelevalvemeetmeid pole võimalik tõhusalt kohaldada (VRKS § 361 lg 1 ja VSS § 23 lg 1). Seega ei tohi kinnipidamiskeskuses põhiõiguste piiramisel lähtuda vangistuse kohaldamisega sarnastest eesmärkidest, sest kinnipidamiskeskusesse paigutamise eesmärk pole suunata isikut õiguskuulekale käitumisele. Paljud kinnipidamise alused ei eelda ühegi õigusnormi rikkumise kahtlust, vaid pelgalt ohtu, et välismaalane ei pruugi tulevikus järgida talle pandud või eeldatavasti pandavaid kohustusi. Sel põhjusel ei saa kinnipidamiskeskusele automaatselt üle kanda vangla spetsiifilise julgeolekukeskkonna olemust, mis tuleneb vangistuse eesmärkidest (vrd RKPJKo nr 5-19-40/36, p 40). (p 45)
VSS § 2611 lg-s 1 on sätestatud, et väljasaadetaval võimaldatakse pidada kirjavahetust ning samuti on tal võimalus kasutada oma raha eest telefoni ja muid üldkasutatavaid sidekanaleid kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjas sätestatud korras. See säte annab ühest küljest isikule õiguse nõuda sättes nimetatud hüvesid, teisest küljest paneb riigile kohustuse neid väljasaadetavatele (ja rahvusvahelise kaitse taotlejatele) võimaldada. Üldkasutatavaks sidekanaliks või -vahendiks VSS § 2611 lg 1 tähenduses on kahtlemata ka internet ja selle kasutamist võimaldav seade, sh mobiiltelefon ja arvuti. (p 37)
Tõlgendades VSS § 2621 lg-d 1–3 ning § 2611 lg-d 1 ja 4 koostoimes, ei tulene seadusest määrusandjale volitust kehtestada keelatud esemete loetelu abil üldist interneti kasutamise keeldu. Kui mobiiltelefoni saaks lugeda kinnipidamiskeskuses keelatud esemeks, muutuks sisutühjaks VSS § 2611 lg-s 4 sisalduv volitus piirata kaalutlusotsusega muude sidevahendite kasutamist, kui see võib ohustada kinnipidamiskeskuse sisekorda või takistada väljasaatmise täideviimist. (p 48)
VSS § 2611 lg 4 võimaldab kaaluda ühelt poolt kinnipidamiskeskuse turvalisust ning seal viibivate isikute õigusi ja teiselt poolt kinnipidamiskeskuses viibiva välismaalase põhiõigusi. Et kõnealune säte ei kirjuta sidevahendite kasutamise piiramise viisi kinnipidamiskeskuse juhatajale või tema määratud ametnikule ette, võib olla mõeldav piirangute kehtestamine nii isikuliselt, ajaliselt kui ka ruumiliselt. Mobiiltelefoni ei pea saama kasutada igaüks kogu kinnipidamiskeskuse territooriumil ööpäev läbi, vaid kaalutlusotsuse tegemisel saab arvestada nii isikust tulenevaid kui ka muid asjaolusid. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 25 p 12 ei saa tõlgendada põhiseaduspäraselt viisil, et see keelab kõik mobiiltelefonid ja muud interneti kasutamist võimaldavad seadmed, millega on võimalik teha foto-, video- või helisalvestisi. Küll aga saab seadmete selliseid funktsioone arvestada VSS § 2611 lg-s 4 sätestatud eesmärkidel piirangute seadmisel. (p-d 50 ja 51)
|
| 5-21-30/14
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.05.2022 |
|
Isiku au ja head nime (PS § 17), eraelu puutumatust (PS § 26) või ettevõtlusvabadust (PS § 31) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada eeltõendamismenetluse sätteid. Eeltõendamismenetluse algatamisel ja korraldamisel tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid koos sama seadustiku üldiste tõendamist reguleerivate sätete, ESS § 1141, infoühiskonna teenuse seaduse § 11 lõike 5 ja isikuandmete kaitse üldmäärusega (vt RKTKm nr 2-21-5736/29, p-d 14–24). Isikuandmete väljanõudmise ja edastamise eesmärk on, et isik, kelle õigusi internetis tehtud postitus on kahjustanud, saaks esitada enda põhiõiguste kaitseks nõude postituse autorile (lõppastmes pöörduda PS §-des 17, 26 või 31 sätestatud põhiõiguse kaitseks ja vajaduse korral kahju hüvitamiseks (PS § 25) kohtusse PS §-s 15 sätestatud põhiõigust kasutades). Isikuandmeid võib välja nõuda ja kahjustatud isikule edastada tingimustel ja menetluslikus korras, mis tulenevad viidatud sätetest, nagu neid on selgitanud Riigikohtu tsiviilkolleegium. Tegemist on menetlusnormidega, mille alusel saab kohus kaitsta nii kahjustatud isiku kui ka andmesubjekti põhiõigusi. (p 25)
Asjas ei esinenud asjassepuutuvat lünka, mille põhiseadusele vastavust saaks hinnata, kuna ringkonnakohus oli valesti mõistnud kehtivat õigust (vrd RKPJKm nr 5-20-11/9, p-d 15, 18 ja 26, samuti eespool viidatud määruse nr 5-21-14/15, p-d 18, 22 ja 23). (p-d 24–26)
|
| 5-21-14/15
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
30.11.2021 |
|
Riigikohus aktsepteeris põhiseaduslikkuse järelevalve asjas, et isiku au ja head nime (PS § 17) ja eraelu puutumatust (PS § 26) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada eeltõendamismenetluse sätteid. TsMS § 244 lõike 1 kohaldamisel tuleb tagada, et avaldaja au ja hea nime (PS § 17) ning eraelu kaitseks (PS § 26) kohtusse pöördumise tagamiseks (PS § 15) isikuandmete väljanõudmisega ei sekkutaks ebaproportsionaalselt postituse potentsiaalse autori eraellu (PS § 26). (p 22)
Isiku au ja head nime (PS § 17) ja eraelu puutumatust (PS § 26) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada tsiviilkohtumeneltuse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid. (p 22)
Isikul peab olema võimalik kasutada PS § 15 tulenevat õigust pöörduda kohtusse ka oma au ja head nime (PS § 17) või eraelu puutumatust (PS § 26) riivava internetipostitutse autori vastu. Sel eesmärgil on põhjendatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud eeltõendamismenetluses nõuda välja postituse autori isikuandmeid, mis on kaitstud PS §-ga 26. (p 22)
Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). Praegusel asjas ei olnud aga selge, kuidas oli põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus jättis tema taotluse läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena oli tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerkinud vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. (p 21)
Määrusest ei nähtu, kuidas on lünga põhiseadusvastaseks tunnistamine olnud vajalik maakohtule esitatud eeltõendamismenetluse taotluse lahendamiseks (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 30, milles Riigikohus selgitas, et õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduslikkuse kontrolli algatav kohus peab näitama, kas ja kuidas selle rikkumise tuvastamine oli vajalik konkreetse kohtuasja lahendamiseks). Maakohus on jätnud taotluse ühtviisi läbi vaatamata nii õigustloova akti andmata jätmist põhiseaduspäraseks pidades kui ka pärast selle põhiseadusvastseks tunnistamist. (p 20)
Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27; RKÜKo nr 3-4-1-19-07, p 32; RKPJKm nr 3-4-1-14-10, p12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 21)
Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 18)
Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). Praegusel juhul ei ole aga selge, kuidas on põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus on tema taotluse jätnud läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerki vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27; RKÜKo nr 3-4-1-19-07, p 32; RKPJKm nr 3-4-1-14-10, p 12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 21)
Ühtlasi ei saanud maakohtu lahendada olnud asjas esineda kirjeldatud lünka, kuna ringkonnakohus oli samas asjas andnud maakohtule juhised tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse normide tõlgendamise ja kohaldamise kohta koostoimes põhiseaduse asjakohaste põhiõigustega. Maakohtu lahendada olnud asjas ei saanud seega esineda kirjeldatud lünka tulenevalt ringkonnakohtu määrusest, milles anti TsMS § 658 lõike 2 kohaselt TsMS § 244 lõike 1 põhiseadusega koostoimes tõlgendamise ja kohaldamise kohta järgimiseks kohustuslik tõlgendus. Kuna lünka sel põhjusel ei esinenud, ei saanud see olla asjassepuutuv eeltõendamistaotluse lahendamisel ja Riigikohus maakohtu kirjeldatud lünga põhiseadusele vastavust ei kontrolli. (p 22)
|
| 5-21-10/18
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.11.2021 |
|
Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et sõlmitud abielu nõue tähtajalise elamisloa andmise eeldusena ei ole iseenesest ebaproportsionaalne perekonnapõhiõiguse piirang. Ebaproportsionaalseks võib see nõue osutuda halduskolleegiumi hinnangul näiteks siis, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest isikutest sõltumatu õiguslik takistus (õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d) ei saa kõrvaldada), näiteks puudub elukaaslasel võimalus saada abielulahutust (RKHKo nr 3-3-1-61-09, p 33). Praeguses asjas selliseid asjaolusid ei esine. (p 59)
Kolleegium ei välista, et võib välismaalaste seaduse asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasuse küsimuses jõuda teistsuguste asjaolude korral praegusest erinevale seisukohale. Riigikohus kontrollib kohtu algatatud normikontrollis asjassepuutuva sätte põhiseadusele vastavust ennekõike konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ehk kaaludes seda, kas konkreetse kaebaja puhul on tema vaidlusalust põhiõigust proportsionaalselt piiratud (vt nt RKÜKo nr 5-18-8/19, p 57). (p 67)
Perekonnapõhiõigust lubab põhiseadus piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. Kohtuasjades nr 5-18-5 ja 5-21-4 leidis Riigikohus, et välismaalaste seadusest tulenevat perekonnapõhiõiguse riivet õigustasid põhiseaduse preambulis väljendatud väärtused, nagu sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimine. (vt RKÜKo nr 5-18-5/17, p 67; RKPJKo 5-21-4/13, p 44). (p 55)
Kontroll sisserände üle on üks sisemise rahu tagamise viise ja seega perekonnapõhiõiguse riive eesmärgina legitiimne. Riigi kontrolli sisserände üle on EIÕK artiklis 8 sätestatud perekonnapõhiõiguse piiramise legitiimse eesmärgina järjekindlalt aktsepteerinud ka EIK (vt nt EIKo asjas Jeunesse vs. Madalmaad, p 100). (p 56)
Elamisloa andmist elama asumiseks vastassoost registreeritud elukaaslase juurde asjaoludel nagu praegused ei nõua ka EIÕK ega selle rakenduspraktika. Esiteks on EIK alati rõhutanud osalisriikide ulatuslikku otsustusruumi välismaalaste riiki sisenemist ja seal viibimist puudutavates küsimustes, märkides, et konventsioon ei taga iseenesest välismaalasele õigust siseneda mingisse konkreetsesse riiki või seal elada (EIKo asjas Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 55 koos seal esitatud viidetega). Teiseks on see kohus ka abikaasade perekonnaelu kohta korduvalt märkinud, et sisserände aspektist ei aseta EIÕK artikkel 8 konventsiooni osalisriikidele üldist kohustust austada abielupaaride valikut selles osas, millises riigis nad soovivad abikaasadena koos elada, vaid kohustust võtta arvesse konkreetsete isikute perekonnaelu eriomaseid asjaolusid, nagu nende ja asjaomase riigi vaheliste sidemete ulatus või päritoluriigis perekonnaelu elamise ületamatud takistused (vt nt EIKo Jeunesse vs. Madalmaad, p 107). Kolmandaks puudutavad kõik välismaalaste perekonnapõhiõigust käsitlevates EIK otsustes väljendatud seisukohad, millele menetlusosalised oma arvamustes viitavad, samast soost isikute konventsioonijärgseid õigusi ega ole käesoleva põhikohtuasja asjaoludele ülekantavad. (p 63)
Kohustust kohelda elamisloa taotlemisel vastassoost registreeritud partnereid abikaasadega ühetaoliselt ei tulene ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Liidus kolmandate riikide kodanike perekondade taasühinemist reguleeriva nõukogu direktiivi 2003/86/EÜ (taasühinemise direktiiv) artikli 4 lõike 1 punkti a) kohaselt lubavad liikmesriigid oma territooriumile ja seal elada perekonna taasühinemist taotleva isiku abikaasal. Sama artikli lõike 3 esimese lause kohaselt võivad liikmesriigid lubada siseneda oma territooriumile ja elada seal muu hulgas perekonna taasühinemist taotleva isiku kolmanda riigi kodanikust vallalisel elukaaslasel, kellega perekonna taasühinemist taotleval isikul on nõuetekohaselt tõendatud püsisuhe, või kolmanda riigi kodanikul, kes on perekonna taasühinemist taotleva isikuga registreeritud kooselus. Seega on taasühinemise direktiivi järgi abikaasa kui nn tuumikperekonna liikme riiki lubamine obligatoorne, registreerimata või registreeritud elukaaslase oma aga fakultatiivne. Taasühinemise direktiivi artikli 4 lõike 3 teine lause sätestab aga, et liikmesriigid võivad otsustada, et registreeritud elukaaslasi tuleb perekonna taasühinemise puhul kohelda võrdselt abikaasadega, mis viitab sõnaselgelt liikmesriigi võimalusele, mitte kohustusele seda teha. (p 62)
Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. (p 46)
Kui halduskohtumenetluses sõltub kaebuse lahendamine sellest, kas õigusliku aluse puudumine on põhiseadusega kooskõlas või mitte, on õigusliku aluse puudumine kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv ja kohtu taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks lubatav. (p 48)
Konkreetse normikontrolli menetluse hüvitatakse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKo nr 5-18-5/33, p 16). (p 69)
PS §-s 26 ja § 27 lõikes 1 tagatud perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos. See annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Püsivas partnerluses elavad inimesed võivad moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest (vrd RKPJKo nr 5-21-4/13, p 38). Kahtluseta kaitseb perekonnapõhiõigus ka vastassoost elukaaslasi, kes on oma perekonnaelu seadustanud kooselulepingu sõlmimise teel. (p 50)
PS § 9 lõike 1 kohaselt laieneb perekonnapõhiõigus kui kõigi ja igaühe õigus ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele ning nende perekonnaliikmetele. Välismaalaste subjektiivne õigus elada Eestis elamisloa alusel võib tuleneda välismaalaste seadusest ja selle alusel väljastatud haldusaktist (vrd RKPJKo nr 5-21-4/13, p 39). (p 51)
Samuti riivab vaidlusaluse õigusliku aluse puudumine PS § 12 lõikes 1 sisalduvat võrdsuspõhiõigust. Kolleegium ei kontrolli praeguses asjas võrdsuspõhiõiguse riivet eraldi, vaid koostoimes perekonnapõhiõiguse riivega. Kuna võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (vt RKÜKo nr 3-4-1-12-10, p 31), lähtub kolleegium riive põhiseaduspärasuse kontrollimisel seejuures perekonnapõhiõiguse kui kõrgema kaitsestandardiga põhiõiguse piiramise legitiimsetest eesmärkidest. (p 53)
Perekonnapõhiõigus ja võrdsuspõhiõigus ei ole piiramatud. Vastavalt PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele on põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui sellel on legitiimne eesmärk ning kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isiku põhiõigusi vähem koormava meetmega, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (Riigikohtu järjekindel praktika alates RKPJK otsusest asjas nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 54)
Riigi sisemise rahu tagamiseks ja kontrollimatu sisserände vältimiseks on seadusandja otsustanud võimaldada pererännet vaid nendele paaridele, kelle perekonnaelu on püsiv ja tegelik, kehtestades (VMS § 138 alusel ümberlükatava) eelduse, et perekonnaelu on püsiv ja tegelik siis, kui see on seadustatud abieluna (RKÜKo nr 5-18-5/17 ja RKPJKo nr 5-21-4/13 tulenevate eranditega). Kolleegium leiab, et abinõu on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. (p-d 56 ja 57)
Pererändele tingimuste seadmine on sisemise rahu tagamiseks vajalik meede. Võimalik on ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata konkreetsest elamisloa taotlejast lähtuvat spetsiifilist ohtu, ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle puhul vastav oht ilmneb (vrd RKÜKo nr 5-18-5/17, p 70 ja RKPJKo nr 5-21-4/13, p 45). Kolleegium leiab siiski, et välismaalaste seaduse vaidlusaluse regulatsiooni eesmärk ei piirdu konkreetsest üksikust elamisloa taotlejast lähtuva spetsiifilise ohu välistamisega, vaid seisneb üldisemas taotluses vältida kontrollimatut rännet. Migratsioon võib olla ohuks sisemisele rahule, ilma et seda rahu ohustaks pererände alusel riiki sisenev isik eraldivõetuna. Seda üldisemat eesmärki on põhimõtteliselt võimalik saavutada ka iga üksiku liidu, mille alusel pererännet taotletakse, perekonnaelu olemasolu juhtumipõhise hindamisega, kuid kolleegium ei leia, et see meede oleks vaatlusaluse abielunõude kehtestamisega võrreldes sama efektiivne. Samuti tuleb arvestada erinevusi riigi kulutustes (vrd RKPJKo nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 58)
|
| 5-21-4/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
28.09.2021 |
|
Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Erinevalt Eesti kodanikust ei ole välismaalasel põhiseadusest tulenevat õigust Eestis elada (PS § 36 lõige 1). Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, takistab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine samast soost registreeritud elukaaslastel Eestis koos elamist. Seetõttu võib ka Eestis õiguspäraselt elav välismaalane olla sunnitud Eestist lahkuma (vrd RKÜKo nr 5-18-5/17, p 59). Perekonnapõhiõiguse riivet ei muuda olematuks see, et kaebaja kui Eestisse elama asuda sooviv välismaalane võib taotleda elamisluba mõnel muul alusel, mis ei ole ette nähtud pererände võimaldamiseks. Elamisloa väljastamine muudel alustel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu (vt RKÜKo nr 5-18-5/17, p 60). (p 39)
Võrdsuspõhiõiguse riivatakse siis, kui oluliste tunnuste poolest sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse erinevalt. (p 40)
Eestis elamisloa alusel elava välismaalase samast soost abikaasa ja samast soost registreeritud elukaaslane on oluliste tunnuste poolest sarnases olukorras, kuid neid koheldakse erinevalt. Samast soost inimeste välismaal sõlmitud abielu loetakse Eestis kehtivaks, kui see vastab rahvusvahelise eraõiguse seaduse tingimustele. Sellisel juhul võimaldab välismaalaste seadus anda tähtajalise elamisloa Eestisse samast soost abikaasa juurde elama asumiseks. Välismaalasele, kes on registreerinud samast soost elukaaslasega kooselu, tähtajalist elamisluba elukaaslase juurde elama asumiseks välismaalaste seadus anda ei võimalda. (p 40)
Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõike 2 esimene lause). (p 32)
PS §-des 26 ja 27 tagatud perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos. See annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Perekonnapõhiõigus kaitseb ka samast soost inimeste õigust elada perekonnaelu Eestis. Samuti nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest. (Vt RKÜKo nr 5-18-5/17, p-d 47-48, 52). (p 38)
Isikul on õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. (p 38)
Seadusandjal on põhiseadusest tulenev kohustus kehtestada põhiseadusega kooskõlas olev õiguslik alus juhul, kui selle puudumine riivab põhiõigusi ebaproportsionaalselt. (p 46)
PS §-st 11 tulenevalt peab põhiõiguse riivel olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) abinõu. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Abinõu on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (Riigikohtu järjekindel praktika alates RKPJK otsusest nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 42)
Kuna perekonnapõhiõigus on tagatud PS § 26 esimeses lauses ja § 27 lõikes 1, siis lubab põhiseadus seda põhiõigust piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. PS § 12 lõikes 1 tagatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (vt RKÜKo 3-4-1-12-10, p 31). (p 43)
Välismaalaste seadusest tulenevat perekonnapõhiõiguse riivet õigustavad põhiseaduse preambulis väljendatud väärtused. Põhiseaduse preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimise. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi (vt ka RKÜKo nr 5-18-5/17, p 67). (p 44)
Sisemise rahu ja rahvuse säilimise tagamiseks on põhiõigusi riivava abinõu (välismaalaste seaduses õigusliku aluse puudumisel) sobiv, kuid mitte vajalik, kuna neid eesmärke on võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivavate vahenditega. Seadustes on võimalik ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata konkreetsest elamisloa taotlejast lähtuvat spetsiifilist ohtu, ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle puhul vastav oht ilmneb (vrd RKÜKo nr 5-18-5/17, p 70). (p 45)
Kuni välismaalase samast soost registreeritud elukaaslasele tähtajalise elamisloa andmiseks kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim tähtajalise elamisloa taotluste läbivaatamisel lähtuda välismaalaste seaduses abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise kohta sätestatust. (p 47)
Välismaalaste seaduse alusel antud siseministri määrus tunnistatakse põhiseadusevastaseks samadel kaalutlustel, miks välismaalaste seaduses tunnistati põhiseadusvastaseks vastuolu tõttu perekonnapõhiõiguse ja võrdsuspõhiõigusega. Siseministri määruse on põhiseadusvastane osas, milles see ei sätesta tähtajalise elamisloa taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui Eestis elamisloa alusel elava välismaalase samast soost registreeritud elukaaslane taotleb Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba. (p 52)
Kui õiguskorras on olemas seadus, kuhu võiksid kuuluda normid, mida seadusandja põhiseadusvastaselt on kehtestamata jätnud, tunnistab Riigikohus põhiseadusvastasega vastuolus olevaks asjakohase seaduse osas, milles see põhiseaduslikult nõutavaid õigusnorme ette ei näe (õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastasus). (p 71)
Välismaalaste seaduse sätteid, mis reguleerivad erinevate tähtajaliste elamislubade andmist, saab pidada delegatsiooninorme täiendavateks säteteks, mida minister peab määrust andes arvestama. Kuna välismaalaste seadus ei näe ette õiguslikku alust Eestis elamisloa alusel elava välismaalase samast soost registreeritud elukaaslasele elamisloa andmiseks, ei reguleeri ka siseministri määrus nr 7 küsimust, millised andmed ja tõendid peaks taotleja sellisel juhul esitama. (p 50)
|
| 5-20-11/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.03.2021 |
|
Kohtulahendi alusel saab konkreetsest kohtuasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hinnata sellise normi põhiseaduspärasust, mis on PSJK § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuv (asjassepuutuvuse tingimuse kohta vt RKÜKo 22.12.2000, nr 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; menetlusnormide asjassepuutuvuse kohta RKÜKm 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm 10.04.2018, nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 15)
Vt RKPJKo 31.12.2014, nr 3-4-1-50-14, p 30 ja seal viidatud kohtupraktikat, milles rõhutati normide õiget tõlgendust asjassepuutuvuse eeldusena. (p 18)
PS §-st 20 ei tulene kohustust reguleerida tõendite kogumist kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande lahendamisel sarnase põhjalikkusega nagu menetluses, milles isik kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatakse ja teda vangistusega karistatakse. Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-9-15, punkt 31, Euroopa Inimõiguse Kohtu eespool viidatud otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)
KarS § 74 lõige 4 näeb rikkumise tuvastamisel ette kohustuse kasutada kaalutlusõigust ja kohaldada mõnda võimalikest järelmitest, sh on kohtul ka võimalus jätta seaduses kirjeldatud meetmed rakendamata (vt RKKKm nr 1-06-9135/67, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)
KarS § 74 alusel vangistusest tingimisi vabastamine tähendab isikule soodustusena tingimusliku vabaduse andmist, mille eest ootab avalik võim temalt kindlate nõuete ja kohustuste täitmist. Nende üldisemaks eesmärgiks on saavutada isiku õiguskuulekas käitumine (KrHS § 1 lõige 1). Tingimisi vangistusest vabastamise korraldus eeldab isiku aktiivset osalust enda käitumise kontrollimisel ja parandamisel koostöös kriminaalhooldajaga. (p 19)
KarS § 75 lõike 1 punkt 3 sätestab kriminaalhooldusalusele laieneva kontrollnõudena ka koostöökohustuse ehk kohustuse esitada kriminaalhooldajale andmeid kohustuste täitmise kohta. See tähendab muu hulgas, et kriminaalhooldaja nõudel peab süüdimõistetu andma selgitusi oma tegevuse kohta, mis võib mõjutada kriminaalhooldust. Kui kriminaalhooldajal on alus kahtlustada isikut kontrollnõuete rikkumises, siis tuleb süüdimõistetul selle kohta vajaduse korral aru anda, nagu ta peab vajaduse korral aru andma kohustuste täitmise kohta ka siis, kui kriminaalhooldajal selliseid kahtlusi ei ole (nt kohustus esitada andmeid elatusvahendite kohta). Hooldusaluse seletusi eeldab ka KrHS § 31 lõige 2, mis reguleerib kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande koostamist. Kokkuvõttes paneb KarS § 75 lõike 1 punkt 3 käitumiskontrollile allutatud süüdimõistetule kohustuse teha kriminaalhoolduse käigus kriminaalhooldusametnikuga koostööd, sh talle pandud kohustuste täitmisel. (p 19)
Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)
Isik ei pea PS § 22 lõikest 3 tulenevalt kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses enda vastu tunnistusi andma võimalike uute süütegude kohta. (p 19)
PS § 22 lõikest 3 ei tulene kohustust anda kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses süüdimõistetule õigus mitte tunnistada enda vastu. PS § 22 lõige 3 ei ole selles menetluses kohaldatav. (p 20)
Kontrollnõuete rikkumine ei ole süütegu, mille eest tunnistataks isik süüdi ja mõistetaks karistus. Isiku süüditunnistamine ja tema vangistusega karistamine on otsustatud juba varasemas kriminaalmenetluses. (p 20)
Vangistuse täitmisele pööramine olukorras, kus isikule on jäetud piiratud vabadus üksnes kohtu seatud tingimustel, ei ole võrreldav eelnenud süüditunnistamise ja vangistusega karistamisega (vt ka EIKo asjas Ganusauskas vs. Leedu, nr 47922/99, ja EIKo asjas Brown vs. Ühendkuningriik, nr 968/04, milles leiti, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 menetluslikud õigused ei ole kohaldatavad võrreldavates menetlustes). Seetõttu pole tegemist menetlusega, milles saaks tugineda PS § 22 lõikes 3 antud õigusele. (p 20)
Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)
Tõhus ja õiglane menetlus tähendab, et isikul peab olema võimalik saavutada talle soodus otsus menetluses, mis tagab osalemis-, ärakuulamis- ja vaidlustamisvõimaluse koos võimalustega esitada tõendeid enda kasuks ja avaldada arvamust enda vastu esitatud tõendite kohta. (p 22)
Kohus peab hindama, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab, samuti seda, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-82-12, p 12, milles heideti kõrvale väide, et süüdimõistetu enda seletuste põhjal ei ole lubatud alkoholi tarvitamise keelu rikkumist tuvastatuks lugeda, kuna pole järgitud politsei ja piirivalve seaduse nõudeid). Otsused alluvad edasikaebekorras kohtute kontrollile, mis annab võimaluse vaidlusi tekitavates menetlusküsimustes ühtlase kohtupraktika kujunemiseks. (p 23)
Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)
Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)
|
| 5-18-5/17
|
Riigikohtu üldkogu |
21.06.2019 |
|
Esimese või teise astme kohtu taotluse alusel tunnistab Riigikohus kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõike 2 esimene lause). Seejuures ei lahenda Riigikohus õigusvaidlust, mis tuleb lahendada haldus-, tsiviil- või kriminaalasjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). (p 42)
Esimese või teise astme kohtu taotlus õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on lubatav juhul, kui õigustloov akt oli kohtuasja lahendamisel osas, milles kohus pani seaduse põhiseaduspärasuse vaidluse alla, asjassepuutuv. (p 43)
Perekonnapõhiõigus tuleneb PS § 26 esimesest lausest, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, ning PS § 27 lõikest 1, mis annab perekonna rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse alla. Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos (RKPJKo nr 3-4-1-9-10, p 43). (p 47)
Perekonnapõhiõigus annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. (p 48)
Perekonnapõhiõigus annab isikule ka õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu (RKPJKo nr 3-4-1-2-01, p 14). Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 36). (p 48)
Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et „[p]erekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole põhiseaduse tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Sellised kitsendused ei ole põhiseadusest leitavad ka tõlgendamise teel“ (RKHKm nr 3-3-1-19-17, p 16). Samuti nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest. (p 52)
Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ja põhiseaduse tõlgendamisel tuleb arvestada konventsiooni ning selle kohaldamispraktikat EIK-s. EIK on korduvalt leidnud, et konventsiooni artikliga 8 kaitstud perekonnaelu hõlmab ka samast soost inimeste kooselu, kui tegemist on püsiva faktilise partnerlusega (vt EIKo Schalk ja Kopf vs. Austria; EIKo Vallianatos jt vs. Kreeka; EIKo Oliari jt vs. Itaalia; EIKo Pajić vs. Horvaatia; EIKo Taddeucci ja McCall vs. Itaalia; EIKo Orlandi jt vs. Itaalia). (p 50)
EIK on perekonnaelu küsimust sageli käsitlenud koos konventsiooni artiklis 14 tagatud õigusega võrdsele kohtlemisele, kuna nimetatud artikkel keelab kohtu tõlgenduse järgi diskrimineerimise ka seksuaalse orientatsiooni alusel. Kohus on leidnud, et samast soost paarid võivad täpselt samuti nagu erinevast soost paarid elada stabiilses, pühendunud suhtes, olles seetõttu oluliste tunnuste poolest heteropaaridega sarnases olukorras (vt EIKo Schalk ja Kopf vs. Austria, p-d 92-95 ja 99). Erinev kohtlemine seksuaalse orientatsiooni alusel nõuab EIK hinnangul iseäranis kaalukaid põhjuseid erineva kohtlemise õigustamiseks ning riigi hindamisruum on sellisel juhul kitsas (vt EIKo Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 89; EIKo Pajić vs. Horvaatia, p 59). (p 51)
Arvestades EIK praktikat, samuti Eesti põhiseaduses tagatud inimväärikuse (PS § 10) ja võrdse kohtlemise (PS § 12 lõige 1) põhimõtteid, kaitseb PS § 26 esimese lauses ja § 27 lõikes 1 tagatud perekonnapõhiõigus ka samast soost inimeste õigust elada perekonnaelu Eestis. (p 52)
Nii nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost inimesed sõlmida 1. jaanuaril 2016 jõustunud kooseluseaduse alusel kooselulepingu (KooS § 1 lõige 1). Samuti on Eesti rahvusvahelise eraõiguse reeglite alusel võimalik lugeda Eestis kehtivaks samast soost inimeste välismaal registreeritud kooselu (KooS § 7 lõige 2). Kuigi perekonnaseaduse järgi saavad abielu sõlmida üksnes naine ja mees (PKS § 1 lõige 1), siis loetakse Eestis kehtivaks ka välismaal sõlmitud samast soost inimeste abielu, mis on sõlmitud vastavalt rahvusvahelise eraõiguse reeglitele (vrd RKHKm nr 3-3-1-19-17, p 28). Ka Euroopa Liidu õigusest võib tuleneda Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme (sh samast soost abikaasa, registreeritud või faktilise partneri) tähtajaline elamisõigus liikmesriigis (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (vt artikli 2 punkti 2 alapunktid a ja b ning artikli 3 lõike 2 alapunkt b); vt ka EIKo asjas Coman, C-673/16, p-d 34-35 ja 51; samuti ELKS § 22). (p 53)
Välismaalaste seadus ei näe ette alust anda tähtajaline elamisluba välismaalasele, kes soovib Eestisse elama asuda Eesti kodanikust samast soost registreeritud kooselupartneri juurde. Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, riivab välismaalaste seadus osas, milles see kirjeldatud alust ette ei näe, nii elamisluba taotleva välismaalase kui ka tema Eesti kodanikust kooselupartneri perekonnapõhiõigust. PS § 36 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul subjektiivne õigus elada Eestis. Kui tähtajalise elamisloa puudumisel ei saa samast soost registreeritud elukaaslased Eestis koos elada, võib Eesti kodanik olla sunnitud Eestist lahkuma (vt RKHKo nr 3-3-1-11-00, p 6). (p 59)
Perekonnapõhiõiguse riivet ei muuda olematuks see, et Eesti kodaniku samast soost registreeritud elukaaslasel pole keelatud taotleda elamisluba mõnel muul alusel, mis ei ole ette nähtud pererände võimaldamiseks. Elamisloa väljastamine muudel alustel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu. (p 60)
Konstitutsiooniõigus > Märksõnad alates 2013 > Põhiseadus > II peatükk. Põhiõigused, vabadused ja kohustused > Võrdsuspõhiõigus (§ 12)
Lisaks perekonnapõhiõigusele riivab välismaalaste seadus asjassepuutuvas osas ka võrdsuspõhiõigust (PS § 12 lõige 1). Kuigi samast soost inimesed ei saa Eestis abielu sõlmida, loetakse samast soost inimeste välismaal sõlmitud abielu teatud tingimustel ka Eestis kehtivaks (vt otsuse p 53). Seetõttu on välismaalaste seaduse sätete alusel, mis reguleerivad elamisloa väljastamist abikaasa juurde Eestisse elama asumiseks, võimalik anda tähtajaline elamisluba ka Eesti kodaniku samast soost abikaasale. (p 61)
Välismaalased, kes on samast soost Eesti kodanikuga sõlminud abielu või registreerinud oma kooselu muus juriidilises vormis, on elamisloa taotlemisel oluliste tunnuste poolest sarnases olukorras. Mõlemal juhul soovivad isikud elamisluba selleks, et asuda Eestisse elama Eesti kodanikust perekonnaliikme juurde, tuginedes perekonnapõhiõigusele. Välismaalaste seadus kohtleb aga neid sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt, kuna võimaldab anda elamisloa Eesti kodaniku samast soost abikaasale, kuid välistab elamisloa andmise registreeritud kooselupartnerile. Samast soost inimeste võimalus sõlmida abielu on paljudes riikides (sh Eestis) piiratud, mistõttu on tegemist isikutest sõltumatu õigusliku takistusega oma põhiõiguste teostamisel (vrd RKHKo nr 3-3-1-61-09, p 33). (p 63)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKPJKo nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 65)
Kuna perekonnapõhiõigus on tagatud PS § 26 esimeses lauses ja § 27 lõikes 1, siis lubab põhiseadus seda põhiõigust piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. (p 66)
Välismaalaste seadusest tulenevat perekonnapõhiõiguse riivet õigustavad põhiseaduse preambulis väljendatud väärtused. Põhiseaduse preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimise. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi (vrd RKHKo nr 3-3-1-11-00, p 3; RKHKm nr 3-3-1-19-17, pt 16). (p 67)
Ka EIK tunnustab konventsiooni osalisriikide ulatuslikku otsustusruumi välismaalaste riiki sisenemist ja seal viibimist puudutavates küsimustes ning on korduvalt märkinud, et konventsioon ei taga välismaalasele õigust siseneda mingisse konkreetsesse riiki või seal elada (EIKo Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 55 koos seal esitatud viidetega). Siiski peavad riigid selle otsustusruumi kasutamisel arvestama inimeste era- ja perekonnaelu kaitsmise vajadusega. Riigi otsustusruum kahaneb eriti kitsaks juhul, kui seejuures koheldakse inimesi erinevalt nende soo ja seksuaalse sättumuse tõttu (EIKo Pajić vs. Horvaatia, p-d 58-60). (p 68)
Põhiseaduse preambulis nimetatud eesmärkide saavutamiseks on välismaalaste seadusest tulenev vaidlusalune perekonnapõhiõiguse riive üldkogu hinnangul küll sobiv, kuid mitte vajalik meede. Välismaalaste seaduse regulatsioon tervikuna, samuti selles ettenähtud põhiõiguste piirangud, võimaldavad riigil kontrollida välismaalaste Eestisse saabumist ja Eestis viibimist ning sel viisil edendada eelnimetatud põhiseaduslikke eesmärke. Neid eesmärke on aga võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivavate vahenditega. (p 69)
Sisemise rahu ja rahvuse säilimise tagamiseks on võimalik seadustes ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata konkreetsest elamisloa taotlejast lähtuvat spetsiifilist ohtu ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle puhul vastav oht ilmneb. See võimaldab välistada põhiõiguste ülemääraseid riiveid ning selline on ka välismaalaste seaduse elamislubade regulatsiooni üldine loogika. Samast soost registreeritud kooselupartneri juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise välistab välismaalaste seadus täielikult, piirates seega ühe isikute grupi perekonnapõhiõigust väga intensiivselt üldiste tunnuste alusel ehk võimaldamata siduda elamisloa andmisest keeldumist konkreetse isikuga seotud asjaoludega. (p 70)
Kui õiguskorras on olemas seadus, kuhu võiksid kuuluda normid, mida seadusandja põhiseadusvastaselt on kehtestamata jätnud, tunnistab Riigikohus põhiseadusvastasega vastuolus olevaks asjakohase seaduse osas, milles see põhiseaduslikult nõutavaid õigusnorme ette ei näe. (p 71)
Kuni kohaste õigusnormide (õigusliku aluse) kehtestamiseni saab täitevvõim tähtajalise elamisloa taotluste läbivaatamisel lähtuda välismaalaste seaduses abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise kohta sätestatust. (p 71)
Siseministri määrus, mis kehtis elamisloa taotluse esitamise ajal, oli asjassepuutuv osas, milles ei sätestanud juhuks, kui Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud elukaaslane taotleb Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba, taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu. (p 73)
Välismaalaste seaduse alusel antud siseministri määrus tunnistatakse põhiseadusevastaseks samadel kaalutlustel, miks välismaalaste seadus tunnistati põhiseadusvastaseks vastuolu tõttu perekonnapõhiõiguse ja võrdsuspõhiõigusega. Elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud iseministri määrus oli põhiseadusvastane osas, milles see ei sätestanud tähtajalise elamisloa taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud elukaaslane taotles Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba, taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu. (p 74)
Kui Riigikohus tunnistab konkreetse normikontrolli menetluses õigusvastaseks esimese või teise astme kohtus asjasse puutunud ja normikontrolli menetluse ajaks juba kehtivuse kaotanud õigustloova akti, võidakse samas normikontrolli menetluses põhiseadusvastaseks tunnistada ka asjasse puutunud õigustloova akti asemel kehtestatud analoogne õigustloov akt, mis esimese või teise astme kohtu menetluses kohaldamisele ei kuulunud. (p 75)
|
| 5-17-12/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.12.2017 |
|
Kolleegium on seisukohal, et väärteomenetluse seadustikus on lünk, kuivõrd seadus ühelt poolt ei piira hoiatustrahvi vaidlustamist ning teiselt poolt ei näe ette kohtuvälisele menetlejale ette ühtki käitumisvõimalust olukorras, kus mootorsõiduki eest vastutav isik vaidlustab hoiatustrahvi väärteokoosseisu puudumise tõttu. Menetlejal ei ole võimalust jätta kaebust läbi vaatamata, samas ei ole tal alust ei kaebuse rahuldamiseks, s.o väärteomenetluse uuendamiseks või trahviteate tühistamiseks, ega ka rahuldamata jätmiseks. Seega on praeguse kohtuasja põhiküsimuseks, kuidas asjassepuutuvat sätet tõlgendada. (p 31)
Riigikohus on leidnud, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Riigikohtul ei ole alust normi põhiseadusvastasuse motiivil kehtetuks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt. Samuti tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse (vt RKÜKo nr 3-2-1-73-04 p 36). (p 32)
VTMS § 541 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhtudel tuleb eeldada, et rikkumise asetleidmine on tuvastatud veatult, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud ja väärteomenetlust välistavaid asjaolusid ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei tohi aga sellisest eeldusest lähtumine täielikult välistada hoiatustrahvi määramise aluseks olevate asjaolude vaidlustamist kohtus. See võib olla põhiseaduslikult nõutav muuhulgas praeguses vaidluses, kui on tekkinud vaidlus küsimuses, kas fotol, filmil või muul teabesalvestisel jäädvustatud tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Kui kõnealuse küsimuste lahendamisel jätta isik ilma kohtusse pöördumise võimalusest, võib see viia trahvi alusetu määramiseni, mis aga ei oleks põhiseadusega kooskõlas. (p 34)
Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et VTMS § 546 lõikes 6 sätestatud väärteomenetluse uuendamise alust tuleb analoogia alusel kohaldada ka juhul, kui hoiatustrahvi vaidlustab mootorsõiduki eest vastutav isik. Selline tõlgendus viib põhiseadusega kooskõlas oleva tulemuseni, kuna tagab ka mootorsõiduki eest vastutava isiku õiguste kohtuliku kaitse. Samuti koheldakse sellisel juhul mootorsõiduki eest vastutavat isikut võrdselt isikuga, kelle andmed esitas mootorsõiduki eest vastutav isik VTMS § 545 lõike 3 või 5 kohaselt kaebuses ning kes vaidlustas hoiatustrahvi VTMS § 546 lõike 6 kohaselt. (p 35)
|
| 3-4-1-2-16
|
Riigikohus |
16.11.2016 |
|
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. Põhiseaduse § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja (p 119).
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81) Kohtuasjas saab kolleegium kontrollida üksnes konkreetsete kaebajate suhtes kehtiva keelu põhiseaduspärasust. (p 85)
Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk sätte põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 89) Taotluste rahuldamist takistas esmalt VangS § 94 lõige 5, mis välistab vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaluse. Samas ei saaks ka nimetatud sätte põhiseadusvastasuse korral kohus otsustada teisiti. Kaebuste rahuldamist takistas õiguskorras lisaks ka sellise normi puudumine, mis annaks vahistatute pikaajalise kokkusaamise õiguse. (p 91)
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus.(p 81)
Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele. (p 93) Tegemist on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata PS § 26 teises lauses loetletud põhjustel. (p 96) Vahistatu pikaajalise kohtumise keeld teenib ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki, mis on PS § 26 teises lauses loetletud eesmärkidest, ennekõike kuriteo tõkestamise eesmärgist hõlmatud. (p 97)
Põhiõigust perekonnaelu puutumatusele võib seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel: kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. (p 98)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest põhiseaduse sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)
|
Facebook
X.com