5-21-10/18
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.11.2021 |
|
Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et sõlmitud abielu nõue tähtajalise elamisloa andmise eeldusena ei ole iseenesest ebaproportsionaalne perekonnapõhiõiguse piirang. Ebaproportsionaalseks võib see nõue osutuda halduskolleegiumi hinnangul näiteks siis, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest isikutest sõltumatu õiguslik takistus (õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d) ei saa kõrvaldada), näiteks puudub elukaaslasel võimalus saada abielulahutust (RKHKo nr 3-3-1-61-09, p 33). Praeguses asjas selliseid asjaolusid ei esine. (p 59)
Kolleegium ei välista, et võib välismaalaste seaduse asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasuse küsimuses jõuda teistsuguste asjaolude korral praegusest erinevale seisukohale. Riigikohus kontrollib kohtu algatatud normikontrollis asjassepuutuva sätte põhiseadusele vastavust ennekõike konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ehk kaaludes seda, kas konkreetse kaebaja puhul on tema vaidlusalust põhiõigust proportsionaalselt piiratud (vt nt RKÜKo nr 5-18-8/19, p 57). (p 67)
Perekonnapõhiõigust lubab põhiseadus piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. Kohtuasjades nr 5-18-5 ja 5-21-4 leidis Riigikohus, et välismaalaste seadusest tulenevat perekonnapõhiõiguse riivet õigustasid põhiseaduse preambulis väljendatud väärtused, nagu sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimine. (vt RKÜKo nr 5-18-5/17, p 67; RKPJKo 5-21-4/13, p 44). (p 55)
Kontroll sisserände üle on üks sisemise rahu tagamise viise ja seega perekonnapõhiõiguse riive eesmärgina legitiimne. Riigi kontrolli sisserände üle on EIÕK artiklis 8 sätestatud perekonnapõhiõiguse piiramise legitiimse eesmärgina järjekindlalt aktsepteerinud ka EIK (vt nt EIKo asjas Jeunesse vs. Madalmaad, p 100). (p 56)
Elamisloa andmist elama asumiseks vastassoost registreeritud elukaaslase juurde asjaoludel nagu praegused ei nõua ka EIÕK ega selle rakenduspraktika. Esiteks on EIK alati rõhutanud osalisriikide ulatuslikku otsustusruumi välismaalaste riiki sisenemist ja seal viibimist puudutavates küsimustes, märkides, et konventsioon ei taga iseenesest välismaalasele õigust siseneda mingisse konkreetsesse riiki või seal elada (EIKo asjas Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 55 koos seal esitatud viidetega). Teiseks on see kohus ka abikaasade perekonnaelu kohta korduvalt märkinud, et sisserände aspektist ei aseta EIÕK artikkel 8 konventsiooni osalisriikidele üldist kohustust austada abielupaaride valikut selles osas, millises riigis nad soovivad abikaasadena koos elada, vaid kohustust võtta arvesse konkreetsete isikute perekonnaelu eriomaseid asjaolusid, nagu nende ja asjaomase riigi vaheliste sidemete ulatus või päritoluriigis perekonnaelu elamise ületamatud takistused (vt nt EIKo Jeunesse vs. Madalmaad, p 107). Kolmandaks puudutavad kõik välismaalaste perekonnapõhiõigust käsitlevates EIK otsustes väljendatud seisukohad, millele menetlusosalised oma arvamustes viitavad, samast soost isikute konventsioonijärgseid õigusi ega ole käesoleva põhikohtuasja asjaoludele ülekantavad. (p 63)
Kohustust kohelda elamisloa taotlemisel vastassoost registreeritud partnereid abikaasadega ühetaoliselt ei tulene ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Liidus kolmandate riikide kodanike perekondade taasühinemist reguleeriva nõukogu direktiivi 2003/86/EÜ (taasühinemise direktiiv) artikli 4 lõike 1 punkti a) kohaselt lubavad liikmesriigid oma territooriumile ja seal elada perekonna taasühinemist taotleva isiku abikaasal. Sama artikli lõike 3 esimese lause kohaselt võivad liikmesriigid lubada siseneda oma territooriumile ja elada seal muu hulgas perekonna taasühinemist taotleva isiku kolmanda riigi kodanikust vallalisel elukaaslasel, kellega perekonna taasühinemist taotleval isikul on nõuetekohaselt tõendatud püsisuhe, või kolmanda riigi kodanikul, kes on perekonna taasühinemist taotleva isikuga registreeritud kooselus. Seega on taasühinemise direktiivi järgi abikaasa kui nn tuumikperekonna liikme riiki lubamine obligatoorne, registreerimata või registreeritud elukaaslase oma aga fakultatiivne. Taasühinemise direktiivi artikli 4 lõike 3 teine lause sätestab aga, et liikmesriigid võivad otsustada, et registreeritud elukaaslasi tuleb perekonna taasühinemise puhul kohelda võrdselt abikaasadega, mis viitab sõnaselgelt liikmesriigi võimalusele, mitte kohustusele seda teha. (p 62)
Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. (p 46)
Kui halduskohtumenetluses sõltub kaebuse lahendamine sellest, kas õigusliku aluse puudumine on põhiseadusega kooskõlas või mitte, on õigusliku aluse puudumine kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv ja kohtu taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks lubatav. (p 48)
Konkreetse normikontrolli menetluse hüvitatakse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKo nr 5-18-5/33, p 16). (p 69)
PS §-s 26 ja § 27 lõikes 1 tagatud perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos. See annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Püsivas partnerluses elavad inimesed võivad moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest (vrd RKPJKo nr 5-21-4/13, p 38). Kahtluseta kaitseb perekonnapõhiõigus ka vastassoost elukaaslasi, kes on oma perekonnaelu seadustanud kooselulepingu sõlmimise teel. (p 50)
PS § 9 lõike 1 kohaselt laieneb perekonnapõhiõigus kui kõigi ja igaühe õigus ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele ning nende perekonnaliikmetele. Välismaalaste subjektiivne õigus elada Eestis elamisloa alusel võib tuleneda välismaalaste seadusest ja selle alusel väljastatud haldusaktist (vrd RKPJKo nr 5-21-4/13, p 39). (p 51)
Samuti riivab vaidlusaluse õigusliku aluse puudumine PS § 12 lõikes 1 sisalduvat võrdsuspõhiõigust. Kolleegium ei kontrolli praeguses asjas võrdsuspõhiõiguse riivet eraldi, vaid koostoimes perekonnapõhiõiguse riivega. Kuna võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (vt RKÜKo nr 3-4-1-12-10, p 31), lähtub kolleegium riive põhiseaduspärasuse kontrollimisel seejuures perekonnapõhiõiguse kui kõrgema kaitsestandardiga põhiõiguse piiramise legitiimsetest eesmärkidest. (p 53)
Perekonnapõhiõigus ja võrdsuspõhiõigus ei ole piiramatud. Vastavalt PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele on põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui sellel on legitiimne eesmärk ning kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isiku põhiõigusi vähem koormava meetmega, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (Riigikohtu järjekindel praktika alates RKPJK otsusest asjas nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 54)
Riigi sisemise rahu tagamiseks ja kontrollimatu sisserände vältimiseks on seadusandja otsustanud võimaldada pererännet vaid nendele paaridele, kelle perekonnaelu on püsiv ja tegelik, kehtestades (VMS § 138 alusel ümberlükatava) eelduse, et perekonnaelu on püsiv ja tegelik siis, kui see on seadustatud abieluna (RKÜKo nr 5-18-5/17 ja RKPJKo nr 5-21-4/13 tulenevate eranditega). Kolleegium leiab, et abinõu on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. (p-d 56 ja 57)
Pererändele tingimuste seadmine on sisemise rahu tagamiseks vajalik meede. Võimalik on ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata konkreetsest elamisloa taotlejast lähtuvat spetsiifilist ohtu, ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle puhul vastav oht ilmneb (vrd RKÜKo nr 5-18-5/17, p 70 ja RKPJKo nr 5-21-4/13, p 45). Kolleegium leiab siiski, et välismaalaste seaduse vaidlusaluse regulatsiooni eesmärk ei piirdu konkreetsest üksikust elamisloa taotlejast lähtuva spetsiifilise ohu välistamisega, vaid seisneb üldisemas taotluses vältida kontrollimatut rännet. Migratsioon võib olla ohuks sisemisele rahule, ilma et seda rahu ohustaks pererände alusel riiki sisenev isik eraldivõetuna. Seda üldisemat eesmärki on põhimõtteliselt võimalik saavutada ka iga üksiku liidu, mille alusel pererännet taotletakse, perekonnaelu olemasolu juhtumipõhise hindamisega, kuid kolleegium ei leia, et see meede oleks vaatlusaluse abielunõude kehtestamisega võrreldes sama efektiivne. Samuti tuleb arvestada erinevusi riigi kulutustes (vrd RKPJKo nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 58)
|
Facebook
Twitter