https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 49| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-24-12 PDF Riigikohus 18.12.2012

PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; 3. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-08, punkt 5). Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punkt 20). (p 21) Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25). (p 22)


Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on vältida muuhulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille tulemusena väheneb läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet (vt ka Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.3). (p 23)

Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb silmas pidada, et kuigi kõrgemad riigilõivud võivad suuremal määral hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast, toovad nad endaga kaasa ka suuremal hulgal menetlusabi taotlusi. Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele ning kõrge riigilõiv ei aita seetõttu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 45). (p 29) Tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava) kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse riivena (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 24)


PS § 15 lõikest 1 tulenev igaühe õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. See põhiõigus laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 19)


RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti hagi esitamisel riigilõivu 11 184 eurot 53 senti ei ole vajalik meede menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. (p 27) Riigikohus on korduvalt leidnud, et enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punktid 31.1 ja 31.4; 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punktid 27.3 ja 27.6). Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel tuli 265 000 euro suuruse hagihinna korral tasuda riigilõivu 5991 eurot 71 senti ehk ligi poole vähem. Seetõttu ei ole tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti kohustus tasuda 11 184 eurot 53 senti riigilõivu menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede. (p 30) Seega 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti. (p 32)

3-4-1-11-12 PDF Riigikohus 11.12.2012

Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). Isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja sisulise otsustuse saamine välistatud. Kohus ei saa kontrollida, kas isiku õigusi on rikutud. (p 39)


Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). Isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja sisulise otsustuse saamine välistatud. Kohus ei saa kontrollida, kas isiku õigusi on rikutud. (p 39)

Haldusasjades vaidlustatud riigilõivud 5485 eurot 18 senti ja 17 895 eurot 26 senti ei ole vajalikud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi saavutamiseks. Menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärke on võimalik saavutada väiksemate riigilõivudega, mis on nende eesmärkide saavutamisel vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud, kuid koormavad isikuid vähem. (p 44)

Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel oleks halduskohtus nõude puhul üle 511 293 euro 18 sendi kuni 575 204 eurot 83 senti olnud riigilõiv 8931 eurot 65 senti (139 750 krooni) ehk ligi 50% väiksem. Arvatavasti tagas ka sellises suuruses riigilõiv menetlusökonoomia ja võimaldas osaliselt kanda õigusemõistmise kulutusi. Seetõttu ei ole riigilõiv 17 895 eurot 26 senti menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste osalise kandmise eesmärkidel vajalik. (p 53)

Hinnates selle riigilõivu põhiseaduspärasust, on oluline võtta ka arvesse, et kohtuvõim peab isiku taotlusel saama kontrollida täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust. Riigi huvi menetlusökonoomia vastu ei tohi kaaluda üles isiku võimalust esitada kahju hüvitamise nõue avaliku võimu vastu ja kaitsta enda õigusi, mida avalik võim võib olla piiranud. (p 45)


Haldusasjades vaidlustatud riigilõivud 5485 eurot 18 senti ja 17 895 eurot 26 senti ei ole vajalikud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi saavutamiseks. Menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärke on võimalik saavutada väiksemate riigilõivudega, mis on nende eesmärkide saavutamisel vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud, kuid koormavad isikuid vähem. (p 44)

Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel oleks halduskohtus nõude puhul üle 511 293 euro 18 sendi kuni 575 204 eurot 83 senti olnud riigilõiv 8931 eurot 65 senti (139 750 krooni) ehk ligi 50% väiksem. Arvatavasti tagas ka sellises suuruses riigilõiv menetlusökonoomia ja võimaldas osaliselt kanda õigusemõistmise kulutusi. Seetõttu ei ole riigilõiv 17 895 eurot 26 senti menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste osalise kandmise eesmärkidel vajalik. (p 53)

Hinnates selle riigilõivu põhiseaduspärasust, on oluline võtta ka arvesse, et kohtuvõim peab isiku taotlusel saama kontrollida täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust. Riigi huvi menetlusökonoomia vastu ei tohi kaaluda üles isiku võimalust esitada kahju hüvitamise nõue avaliku võimu vastu ja kaitsta enda õigusi, mida avalik võim võib olla piiranud. (p 45)


Haldusasjas taotles menetlusosaline Riigikohtult, et kaebuselt tegelikult tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks määrataks 750 eurot. PSJKS § 14 lõike 2 kohaselt kontrollib Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti põhiseaduspärasust ega lahenda õigusvaidlust, mis tuleb lahendada haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi.

3-4-1-20-12 PDF Riigikohus 11.12.2012

Põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus kohtuasjas nr 3-3-1-38-00, p 15). Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lg 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (vt nt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 29) PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigus on osa üldisest põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lg 1 esimene lause koostoimes PS §-ga 14). PS § 15 lg 1 esimeses lauses on tagatud ilma reservatsioonita põhiõigus, PS § 24 lg-s 5 aga lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusi tohib seadusega piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Ilma reservatsioonita tagatud põhiõigusi tohib aga riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 23). Seetõttu tagab PS § 15 lg 1 esimene lause tugevama põhiõigusliku kaitse kui PS § 24 lg 5. (p 31) PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. (p 32)


Vabaduspõhiõigus on üks kõige kaalukamaid põhiõigusi põhiseaduses ja eelduseks paljude teiste põhiõiguste kasutamiseks. (p 42)


KrMS § 407 välistab alaealise õiguse esitada kaebus maakohtu kohtuniku määruse peale, millega kohtunik annab KrMS § 406 lg 3 järgi loa paigutada alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli. KrMS § 407 riivab PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigust. (p 33)

PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu üldkogu (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-50-10, p 48). Kui menetluses, mille tulemusena kohus otsustuse langetas, olid menetlusosalise menetluslikud õigused piiratud, tuleb seda arvestada edasikaebepõhiõiguse riive mõõdukuse kaalumisel. (p 32)


Kohtusüsteemi tõhusus üldises plaanis on kaalukas väärtus. Tulenevalt PS §-st 14 on õiguste ja vabaduste kaitsmine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kui kohtusüsteem ei toimi tõhusalt, ei saa kohus täita talle põhiseadusega pandud kohustusi ja teiste subjektiivsed õigused võivad jääda kaitseta. (p 41)


Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu üldkogu 26. märtsi 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-16-08, p 29). (p 39)


PS § 24 lg 5 annab igaühele õiguse tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lg 5 eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, vältimaks eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04, p 21). Riigikohus on leidnud, et tulenevalt kohustusest tõlgendada põhiõigusi sätestavaid norme laiendavalt ja tagamaks põhiõiguste lünkadeta kaitse, peab edasikaebeõigus põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest (vt nt Riigikohtu üldkogu 10. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 25). Seetõttu kuulub PS § 24 lg 5 kaitsealasse õigus kaevata kõrgemalseisvale kohtule ka määruse peale. (p 30)

PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu üldkogu (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-50-10, p 48). (p 32)

Riigikohus on leidnud, et PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginedes edasikaebeõigust diferentseerima (Riigikohtu üldkogu 10. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 27). Riigikohus on kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist käsitlenud PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-04, p 21). (p 36)

KrMS §-s 407 sätestatud edasikaebeõiguse piirangut võib pidada sobivaks abinõuks kohtusüsteemi tõhususe ja mõjutusvahendi kohaldamise menetluse kiiruse tagamisel. Kohtusüsteemi üldise tõhususe tagamiseks on piirang ka vajalik, sest kui eesmärgiks on kohtute aja ja kulude kokkuhoid, pole muu vahendiga võimalik samaväärset kokkuhoidu saavutada. (p 40) KrMS §-s 407 sätestatud edasikaebeõiguse piirang ei ole mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. Arvestades seda, et menetluses, milles alaealise kasvatuslike erivajadustega õpilaste kooli paigutamiseks loa andmise määrus tehakse, puudub alaealisel õigus ärakuulamisele ja kaitsele, samuti mõju, mille määrus toob kaasa alaealise õiguste jaoks, peab alaealisel olema võimalik taotleda maakohtu otsustuse õigsuse kontrolli kõrgema astme kohtus. KrMS § 407 on osas, milles välistab alaealise õiguse esitada kaebus määruse peale, millega kohus annab loa paigutada alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli, vastuolus PS § 24 lg-ga 5. (p 47)

3-4-1-14-12 PDF Riigikohus 30.10.2012

PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu üldkogu järeldas 12. aprilli 2011. aasta otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 punktis 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse (vähemalt) rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlus-ökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). (p 51)


Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus tähendab PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse – kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule – kasutamist. Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 50)


Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti riigilõivu 4473 eurot 81 senti, hinnaga 57 520 eurot 48 senti kuni 63 911 eurot 64 senti riigilõivu 4793 eurot 37 senti ja hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti 8308 euro 51 sendi suuruse riigilõivu tasumise nõue ei ole vajalik. Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud. Üldiselt olid riigilõivuseaduse lisa 1 järgsed riigilõivud alates 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 põhimõtteliselt samas määras hoolimata vääringust, milles need olid riigilõivuseaduse lisas 1 esitatud, ja seega omavahel võrreldavad. Riigikohtu üldkogu on lisaks rõhutanud, et edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.2). (p 53)

3-4-1-15-12 PDF Riigikohus 18.10.2012

Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30)

PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse piiramise eesmärkidena on riigilõivude puhul legitiimsed õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika; Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45; Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 31)


Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30)


Hagilt hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti riigilõivu 14 060 eurot 56 senti ja hagilt hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti riigilõivu 19 173 eurot 49 senti tasumise nõue ei ole vajalik. Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui nimetatud määras riigilõivud. (p 33) Kolleegium on seisukohal, et menetluses ei esine asjaolusid, mille tõttu peaks otsustama teisiti, kui on olnud Riigikohtu senine praktika 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud riigilõivude põhiseaduspärasuse hindamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. aasta otsus asjas nr3-4-1-9-12, kus tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti). (p 36)

3-4-1-12-12 PDF Riigikohus 28.06.2012

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 20. juuni 2012. a otsusega asjas nr 3-4-1-10-12 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kehtiva riigilõivuseaduse § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasjas hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. RLS § 57 lg 22 järgi tasutakse tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Oleks mõeldamatu rakendada viidatud riigilõivuseaduse normi selliselt, et määrata apellatsioonkaebuselt tasutav riigilõiv riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause järgi, mis on tunnistatud hagiavalduse esitamisel tasutava riigilõivu osas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 30) Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lg 1 p 2 alusel põhiseaduse §-dega 24 lg 5 ja 11 vastuolus olevaks ja kehtetuks RLS (RT I, 23.03.2011, 1; RT I, 02.03.2012, 5) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. (p 32)

3-4-1-9-12 PDF Riigikohus 20.06.2012

PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 43, ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohtu üldkogu järeldas asjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse p-s 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Tsiviilkohtumenetluses järgib menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte riigieelarvevahendite säästliku avalikke huve arvestava kasutamise huvi ja on seega põhiseaduslik väärtus ning kohtusse pöördumise õiguse legitiimne riive (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 25.5). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 23). (p 31) Asjassepuutuvateks säteteks on RLS § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti. (p 28) Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas vaidlustatud riigilõiv vajalik meede menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks. (p 38)

3-4-1-7-12 PDF Riigikohus 07.05.2012

Abinõu proportsionaalsuse kaalumisel on vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.3). Üldkogu võrdles asjas nr 3-2-1-67-11 vaidlustatud riigilõivu määra 2010. aastal kehtinud Eesti keskmise brutokuupalga määra ning töötasu alammääraga, samuti Justiitsministeeriumi 2010. aasta andmetega ühe tsiviilasja keskmise arvestusliku kulu kohta. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-12 on selline võrdlus vaidlustatud kehtivate riigilõivumäärade põhiseaduslikkuse kaalumisel asjakohane. (p 44)


Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 36) Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 18; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 37)


RLS § 57 lõiked 1 ja 22 (RT I 2010, 21, 107; RT I, 30.12.2011, 4) koostoimes lisaga 1 alusel tsiviilasjas nõudelt hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti määratud riigilõiv 5432 eurot 49 senti, ja tsiviilasjas nõudes hinnaga 191 734 eurot 94 senti kuni 223 690 eurot 76 senti määratud riigilõiv 9267 eurot 18 senti on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 45, 49) 5432 euro 49 sendi ja 9267 euro 18 sendi suurused hagilt tasutavad riigilõivud ületavad ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu ringkonnakohtus vastavalt ligi 7,8 ja 13,2 korda. Oluliselt väiksem riigilõiv kataks tõenäoliselt õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 46)

3-2-1-67-11 PDF Riigikohus 06.03.2012

Riigikohtu üldkogu tunnistab, et RLS § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, mis nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 220 000 krooni, olid põhiseadusega vastuolus. 220 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Ka 117 750 krooni suurune või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv võib hoida ära põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste kergekäelist esitamist ning kataks õigusemõistmise kulud ja oleks tõenäoliselt sama efektiivse mõjuga kui 220 000 krooni suurune riigilõiv. Samas koormaks 117 750 krooni suurune või mõnevõrra väiksem riigilõiv isikuid vähem.


RLS § 56 lõike 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) alusel nõudelt hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni määratud riigilõiv 220 000 krooni on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 27.3, 28) 220 000 krooni (14 060 euro 56 sendi) suurune hagilt tasutav riigilõiv ületab ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu maakohtus ca 50 korda. Isegi kui eeldada, et praeguses asjas esitatud hagi menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 27.5)


Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 18) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 18.4)

3-4-1-18-11 PDF Riigikohus 22.11.2011

Halduskohtu määruse peale edasikaebeõiguse puudumine riivab PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust. (p 41)

Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. Samas ei aita olukord, kus MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale on määruskaebuse esitamine välistatud, kaasa maksude paremale laekumisele. Teisisõnu ei sobi edasikaebeõiguse välistamine selle eesmärgi saavutamiseks. Nimelt ei takista loa andmise määruse peale määruskaebuse esitamine selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 1361 lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles (vt Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-28-11, punktid 30-34). (p 42)

Edasikaebeõiguse välistamine võib põhimõtteliselt olla õigustatud ka menetlusökonoomia kaalutlustel ehk täitetoimingu tegemiseks kuluva menetlusaja lühendamiseks ja kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks. Edasikaebeõiguse välistamine ei aita aga lühendada täitetoimingu tegemiseks kuluvat menetlusaega, kuna seda toimingut on võimalik teha sõltumata määruskaebuse esitamisest. Samas kohtute töökoormuse vähendamisele aitab edasikaebeõiguse välistamine praegusel juhul kahtlemata kaasa ja on seega selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu. (p 43)

Kolleegiumi hinnangul ei kaalu aga vajadus vähendada kohtute töökoormust praegusel juhul üles MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute tegemisega põhjustatava omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust ja võimatust kaalul olevaid põhiõigusi halduskohtumenetluses muul viisil kaitsta. Kehtestatud edasikaebeõiguse piirangut ei saa seetõttu pidada mõõdukaks. (p 44)

3-4-1-17-11 PDF Riigikohus 01.11.2011

Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus on PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse realiseerimine kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõike 5 edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega keelatud (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 38). Kaebeõigust riivab apellatsioonkaebuselt suure riigilõivu ettenägemine. (p 24)

Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusemõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse tegelik võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv 3% samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks (hagi rahuldamata jätmise korral) tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. (p 27)


Isegi olukorras, kus äriühingul on võimalik taotleda apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kohtul PS § 15 lõike 2 kohaselt kontrollida kahtluse korral edasikaebeõigust takistava riigilõivu põhiseaduspärasust. (p 22)

Teoreetiline võimalus saada menetlusabi ei tähenda seda, et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlev äriühing ei peaks olema valmis tasuma lõpuks kogu riigilõivu. Ka juhul, kui isikule antakse vaidluses menetlusabi, tuleb tal vaidluse kaotamise korral riigilõiv, mille tasumisest ta hagi esitamisel oli vabastatud, riigile siiski hüvitada (TsMS § 190 lõiked 4 ja 5). Seega tuleb kohtusse pöördujal võtta hagi esitamisel risk, et olenemata menetlusabi saamisest tuleb tal lõpptulemusena lõiv siiski tasuda. Menetluskulude riigi tuludesse tasumisest vabastamise aluseks saab TsMS § 190 lõike 7 järgi olla üksnes mõjuv põhjus, selliseks põhjuseks ei saa aga iseenesest olla asjaolu, et seaduses sätestatud riigilõivumäärad on liiga kõrged. (p 22)

3-4-1-19-11 PDF Riigikohus 01.11.2011

Menetlusabi saamise õigus on osa kohtusse pöördumise õigusest ja menetlusabi andmise tingimused riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Isik saab kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tasub riigilõivu, või siis, kui talle võimaldatakse menetlusabi kas riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise, riigilõivu määra vähendamise või riigilõivu tasumise ajatamise teel. (p 23)

Menetlusabi võimaldamine soodustab kolleegiumi arvates üldisemalt kohtusse pöördumist, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale kohtusse pöördumise õiguse riivele. Menetlusabi eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 54). Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab kolleegiumi arvates üldjoontes sama eesmärki kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia. (p 24)

3-4-1-13-10 PDF Riigikohus 19.04.2011

Äriühingute riigilõivust vabastamise regulatsioon (HKMS § 91 lõige 1) ja riigilõivu kehtestav regulatsioon (praeguses asjas RLS § 56 lõige 13 kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) moodustavad üksteisest sõltuva terviku. Kui riigilõivud on madalad, siis võimatus saada vabastust nende tasumisest ei takista kolleegiumi hinnangul halduskohtusse pöördumist. Äriühingute riigilõivust vabastamise keeld hakkab kohtusse pöördumist takistama siis, kui riigilõivud on kõrged. Riigilõivust vabastamise küsimus ja küsimus, kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega. (p 52)

Lõivu kehtestamise eesmärk on ka halduskohtumenetluses menetlusökonoomia (vt RKÜK 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45). Täpsemalt kahandab lõivu nõudmine põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste esitamist. Selle tulemusena ei suurene kohtute töökoormus ja aega saab kasutada isikute olulisi õigusi puudutavate vaidluste lahendamiseks. (p 54)

HKMS § 91 lõike 1 teine lause osas, milles see võimaldab äriühingu vabastada riigilõivu tasumisest vaid siis, kui selle äriühingu maksujõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks, sätestab piirangu äriühingute riigilõivust vabastamisele. (p 48) Sellega seatakse piirang PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusele pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See õigus laieneb ka juriidilistele isikutele (vt Riigikohtu 05.02. 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-1-08 p-i 3). (p 56)

Piirangu eesmärgiks on tagada kohtusüsteemi tõhus toimimine, kuna välditakse kohtute töökoormuse kasvu seoses riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega. Samuti võib eesmärgina näha ka soovi suunata maksuvaidluste lahendamine vaidemenetlusse, mis on odavam ja kiirem menetlus. Kaudsemalt on eesmärgiks põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise takistamine. (p 57) Üldjuhul peaks äriühing korraldama oma majandustegevuse viisil, mis võimaldab osaleda õiguskäibes, arvestama võimaliku vajadusega pöörduda halduskohtusse ning tasuda riigilõivu kui paratamatu osaga oma majandustegevuse kuludest. (p 66) Samuti on võimalik vältida riigilõivu tasumise kohustusega kaasnevat menetluslikku takistust, kui pöörduda oma õiguste kaitseks vaidega Maksu- ja Tolliameti poole. (p 68)

Selles otsuses tehtud järeldused ei puuduta riigilõivu tasumise kohustust ega riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonimenetluses või muude kaebuste puhul kui kaebused esitatakse maksuhalduri või muu riigiasutuse tegevuse peale maksusummade või maksete määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel. (p 73)

3-4-1-1-11 PDF Riigikohus 14.04.2011

Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusmõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. aasta otsuse asjas nr 3-2-1-62-10 punkt 48 jj). (p 41)

RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada. (p 42)


RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada. (p 42)

3-4-1-19-10 PDF Riigikohus 31.03.2011

Menetlusabi andmise tingimused on sätestatud TsMS §-s 181. Menetlusabi taotluse lahendamisel hinnatakse TsMS § 181 lõike 1 kohaselt menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit ning menetluses osalemise edukust. Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi TsMS § 182 lõike 2 punktides 1–2 sätestatud juhul. 14. juunil 2010 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus, millega täiendati TsMS § 181 lõikega 31. Kuigi selle sätte ühesugune mõistmine koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste menetlusabi reguleerivate sätetega on raskendatud, on seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil võimalik järeldada seadusandja tahet sätestada füüsilistele isikutele üldisest menetlusabi andmise korrast erand riigilõivu ajatamiseks (vt ka Riigikohtu 09.11. 2010 määruse nr 3-2-1-95-10 p-i 9; 21.12.2010 määruse nr 3-2-1-147-10 p-i 10). (pp 33-37)

Menetlusabi taotluse läbivaatamisel TsMS § 181 lõike 31 alusel menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena maksmise määramiseks on kohtul kaalutlusõigus olukorda hinnata ning otsustada riigilõivu ajatamist. (p 39) Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist. Seetõttu on põhiseaduspärane, et kohtul tuleb riigilõivu ajatamise kaalumisel seadusandja juhise kohaselt hinnata ja sisustada määratlemata õigusmõiste "takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult". (p 40) Norm ei anna kriteeriume, milliseid kohtuasja asjaolusid tuleks kohtul kaalutlusõiguse alusel hinnata, kuid olenevalt sellest kui suure õigushüve üle vaieldakse on asja tähendus menetlusosalisele erinev sõltuvalt sellest. Kohtuasja asjaolusid tuleks hinnata laiemalt kui ainult vaidluseseme asjaolusid ning õige on hinnata ka kohtuasja menetlemisega seotud asjaolusid. (p 41)

3-4-1-15-10 PDF Riigikohus 03.03.2011

Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda aga seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)

Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)

3-4-1-18-10 PDF Riigikohus 22.02.2011

Põhiseaduses ega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ei sisaldu põhiõigust, mis nõuaks, et jõustunud kohtuotsust oleks võimalik teista konventsiooni kohaselt sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel. Sellist järeldust ei saa teha ka EIK 29. juuni 2010. aasta otsuse Hakimi vs. Belgia põjhal. (p 14)

Asi kustutatakse kohtuasjade nimekirjast, kui on saavutatud sõbralik kokkulepe, mis tähendab asja lõplikku lahendamist. (p 15) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise mõte on just selles, et pärast asja lõplikku lahendamist ei oleks kaebajal selle asjaga seoses edaspidi riigi vastu nõudeid. Nii on see väljendatud ka EIK otsustes, millega sõbralikud kokkulepped kinnitatakse. (p 16) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimisel nõustub kaebaja ka sellega, et tema asja ei vaadata Eestis uuesti läbi. (p 17)


Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 9)

Isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. (p 11) Kohtul on konkreetse kohtuasja menetlemise raames – sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel – ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadus-vastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)

3-4-1-14-10 PDF Riigikohus 11.11.2010

Isik saab pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole üksnes juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohast kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, siis on tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 9)

PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ning § 152 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu 08.06. 2009 otsuse asjas nr 3-4-1-7-08 p-i 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 13)


Kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu 02.06.2008 otsuse asjas nr 3-4-1-19-07 p-i 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)

3-4-1-5-10 PDF Riigikohus 18.06.2010

Põhiseaduse § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seadusandja on kujundanud käskmenetluse seesuguseks, et kohtus süüdistatavat ära ei kuulata ja süüdistatav ega tema kaitsja ei saa esitada kohtumenetluse käigus taotlusi. Seega ei saa käskmenetluse raames taotleda ka normide põhiseaduspärasuse kontrolli. (p 17) Põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õiguse piirangul ei ole legitiimset eesmärki. Kriminaalmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate käskmenetluse normide põhiseadusvastaseks tunnistamist. (p 27)


Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, kas normi põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral oleks kohus pidanud tegema teistsuguse, st teistsuguse resolutiivosaga otsuse. Kui määrav oleks üksnes resolutiivosa erisus, ei oleks konkreetse normikontrolli raames võimalik paljude menetlusreeglite põhiseaduspärasust kontrollida - nende normide puudumisel kasutataks asja menetledes teisi menetlusnorme ja jõutaks samasuguse lõpptulemuseni. Seetõttu tuleb menetlusnormide asjassepuutuvusel lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. (p 19)

Põhiseaduse § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seadusandja on kujundanud käskmenetluse seesuguseks, et kohtus süüdistatavat ära ei kuulata ja süüdistatav ega tema kaitsja ei saa esitada kohtumenetluse käigus taotlusi. Seega ei saa käskmenetluse raames taotleda ka normide põhiseaduspärasuse kontrolli. (p 17) Põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õiguse piirangul ei ole legitiimset eesmärki. Kriminaalmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate käskmenetluse normide põhiseadusvastaseks tunnistamist. (p 27)


Põhiseaduse § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. (p 21) Edasikaebeõiguse tuum on, et isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus. Põhiõiguse vajalikkus on tingitud eelkõige sellest, et kohtunik võib eksida ja seetõttu peab olema tagatud kohtulahendi õigsuse kontroll. (p 16)

3-4-1-25-09 PDF Riigikohus 15.12.2009

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 17) Praegusel juhul on asjassepuutuvad sätted TsMS § 131 lg 2, lg 3 (ulatuses, milles viidatakse lg-le 2) ning RLS lisa 1 osas, milles nähakse ette kohustus tasuda hooneühistu üldkoosoleku otsuse tühisuse tunnustamise hagilt riigilõivu 75 000 krooni. (p 18)Vaidlusalused sätted puudutavad PS § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Põhiõigust riivav riigilõivu tasumise kohustus hagi esitamisel tsiviilasjas peab olema formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. (p 20)


Kuna PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. (p 23) Kohtusse pöördumise riigilõivude tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele. Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Seaduses ettenähtud võimalus juriidilise isiku organi otsuseid vaidlustada peab olema tegelik, mitte pelgalt illusoorne. (p 26) Praegusel juhul on hagejatelt nõutav riigilõiv 75 000 krooni umbes kuuekordne Eesti keskmine kuupalk ja umbes seitsmeteistkümnekordne Eestis kehtiv miinimumpalk. Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel korral tunnistanud Euroopa inimõiguste konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseks liiga suure riigilõivu. Näiteks on asjas Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi leitud, et neljakordse alampalga suuruse riigilõivu nõudmine sissetulekuta isikult on art 6 lg 1 rikkumine (Euroopa Inimõiguste Kohtu 17. juuli 2007. a otsus asjas Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi, p 38). (p 27)

Kokku: 49| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json