/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-15-12 PDF Riigikohus 18.10.2012
Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30) PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse piiramise eesmärkidena on riigilõivude puhul legitiimsed õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika; Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45; Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 31)
Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30)
Hagilt hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti riigilõivu 14 060 eurot 56 senti ja hagilt hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti riigilõivu 19 173 eurot 49 senti tasumise nõue ei ole vajalik. Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui nimetatud määras riigilõivud. (p 33) Kolleegium on seisukohal, et menetluses ei esine asjaolusid, mille tõttu peaks otsustama teisiti, kui on olnud Riigikohtu senine praktika 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud riigilõivude põhiseaduspärasuse hindamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. aasta otsus asjas nr3-4-1-9-12, kus tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti). (p 36)
3-4-1-14-10 PDF Riigikohus 11.11.2010
Isik saab pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole üksnes juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohast kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, siis on tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 9) PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ning § 152 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu 08.06. 2009 otsuse asjas nr 3-4-1-7-08 p-i 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 13)
Kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu 02.06.2008 otsuse asjas nr 3-4-1-19-07 p-i 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)
PS § 15 lg-e 1 teine lause näeb ette igaühe õiguse nõuda "oma kohtuasja läbivaatamisel" mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Kui kohus nõustub menetlusosalise seisukohaga, jätab ta põhiseadusvastase normi kohaldamata ning kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus (PS § 152 lõige 2; PSJKS § 4 lõige 3). (p 11)
3-4-1-14-09 PDF Riigikohus 20.10.2009
Õigusele heale haldusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus vaidlustada haldusorgani otsust. Õigus heale haldusele ei hõlma isiku õigust nõuda, et haldusotsuste täitmiseks oleks olemas sunnivahendid, kui nende sunnivahendite kasutamisest ei sõltu isiku muude õiguste kaitse. Tuleb eristada kohustust kehtestavate materiaalõiguslike sätete rakendamiseks mõeldud menetlust sellest menetlusest, mis on mõeldud sunnivahendite kohaldamiseks juhul, kui materiaalõiguslikku kohustust ei täideta. Õigust heale haldusele saab riivata mõlemas menetluses. Samas asjaolu, et materiaalõigusliku kohustuse rakendamise menetlusele ei ole liidetud menetlust, mis võimaldaks isikut sundida seda kohustust täitma, ei saa riivata õigust heale haldusele. Õigusega heale haldusele oleks kokkusobimatu, kui isikul oleks selle toel võimalik nõuda, et avalik võim kasutaks tema vastu sunnivahendeid, kui ta on mõne kohustuse jätnud täitmata. Samuti oleks selle õigusega kokkusobimatu, kui ainuüksi niisuguste sunnivahendite puudumisel oleks isikul võimalik nõuda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks ka sätted, milles on kehtestatud materiaalõiguslik kohustus ja selle rakendamise haldusmenetlus. (p 44)
Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. (p 32) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
Nõue, et avalik-õiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega, tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused. (p 28) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
3-4-1-15-07 PDF Riigikohus 08.10.2007
HMS
Vedelkütusevaru seadusega ei ole konkretiseeritud haldusõiguse üldpõhimõtteid nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni. Vedelkütusevaru seaduse vastava menetluse eripära arvestades pole vajalik regulatsioon saavutatav ka haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldades. Vedelkütusevaru makse menetlus ei vasta hea halduse põhimõtetele ega taga isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele. (p 19)
3-4-1-14-06 PDF Riigikohus 31.01.2007
PS
ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduses ei ole ei ole nimetatud sätte kehtetuks tunnistamisega kaasnevate probleemide lahendamiseks välja töötatud tõhusat regulatsioon, mis võimaldaks ümberasunutel ja õigusvastaselt võõrandatud eluruumide erastamiseks õigustatud isikutel oma õigusi kasutada. (p 33) Seaduses ettenähtud reeglid ei lahenda põhiseaduspäraselt ORAS-e § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega seonduvaid õiguslikke küsimusi ja tekitavad erinevaid ümberasunute gruppe ebavõrdselt koheldes pigem probleeme juurde. Seega ei vasta seadus põhiseaduse §-dest 13, 14 ja § 12 lõikest 1 tulenevale üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõiguse võrdse kaitse põhimõttele. (p 34)
3-4-1-4-03 PDF Riigikohus 14.04.2003
Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 16) Kui ühe isiku põhiõiguste kaitse toob kaasa teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka põhiseaduse §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. (p 17) Võlgnikupoolsete vastuväidete esitamise kahenädalane tähtaeg täitemenetluses on piisav. Kahenädalase tähtaja kulgemise alguse sidumine teate saatmisega võlgnikule ei taga aga võlgniku varalistele õigustele piisavat kaitset. Kui võlgnik saab täitemenetluse algatamise kavatsusest teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, siis ei ole tal võimalustki kasutada täitemenetluse seadustikuga ettenähtud menetlust varaliste õiguste kaitseks. (p 19) Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega. Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda. (p 21)
Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 16) Kui ühe isiku põhiõiguste kaitse toob kaasa teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka põhiseaduse §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. (p 17)
Võlgnikupoolsete vastuväidete esitamise kahenädalane tähtaeg täitemenetluses on piisav. Kahenädalase tähtaja kulgemise alguse sidumine teate saatmisega võlgnikule ei taga aga võlgniku varalistele õigustele piisavat kaitset. Kui võlgnik saab täitemenetluse algatamise kavatsusest teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, siis ei ole tal võimalustki kasutada täitemenetluse seadustikuga ettenähtud menetlust varaliste õiguste kaitseks. (p 19) Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega. Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda. (p 21)
Kui ühe isiku põhiõiguste kaitse toob kaasa teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka põhiseaduse §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. (p 17) Võlgnikupoolsete vastuväidete esitamise kahenädalane tähtaeg täitemenetluses on piisav. Kahenädalase tähtaja kulgemise alguse sidumine teate saatmisega võlgnikule ei taga aga võlgniku varalistele õigustele piisavat kaitset. Kui võlgnik saab täitemenetluse algatamise kavatsusest teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, siis ei ole tal võimalustki kasutada täitemenetluse seadustikuga ettenähtud menetlust varaliste õiguste kaitseks. (p 19) Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega. Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda. (p 21)
Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 16)
3-4-1-1-03 PDF Riigikohus 17.02.2003
Põhiseaduse §-st 14 tuleneb, et avalik võim peab kehtestama haldusmenetluse reeglid. Kuigi Põhiseaduse § 14 on sõnastatud objektiivselt, tulenevad sellest sättest ka subjektiivsed õigused, sh üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele. (p 12) Põhiseaduse §-st 14 tuleneb ka isiku õigus heale haldusele, mis on üks põhiõigustest. (p 16) Kuigi haldusmenetluse seaduse muutmise ja rakendamise seadus ei täiendanud maareformi seadust sättega, mille kohaselt tuleks maareformi käigus toimuvale haldusmenetlusele kohaldada haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades maareformi erisusi, peab ka maareformi käigus toimuv haldusmenetlus vastama haldusõiguse printsiipidele, mis tulenevad muuhulgas põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele, õiguse üldpõhimõtetest ja põhiseaduse printsiipidest. (p 18) Maa enampakkumisega erastamise menetluse regulatsioon, mille kohaselt tuleb korraldada igal juhul uus enampakkumine, kui enampakkumise tulemused on kinnitamata jäetud, ei ole maa enampakkumisega erastamise eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Nimetatud regulatsioon piirab ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-st 14 tulenevat õigust heale haldusele. Maa enampakkumisega erastamise eesmärk võib olla saavutatav menetlusosalisi vähem koormavate abinõudega. Proportsionaalsuse põhimõttega ei ole kooskõlas, et erastamise korraldajal ei ole kaalutlusõigust otsustamaks uue enampakkumise korraldamise vajalikkuse üle. (p 23)
Demokraatliku õigusriigi põhimõtete (põhiseaduse § 10) kehtivus Eestis tähendab, et Eestis kehtivad sellised õiguse üldpõhimõtted ning põhiväärtused, mida tunnustatakse Euroopa õigusruumis. (p 14)
3-4-1-5-02 PDF Riigikohus 28.10.2002
Enam kui kümne aasta pikkune selgusetus, kas Saksa Riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või mitte, rikub ümberasujate ja nende pärijate ning vara praeguste kasutajate, kes soovivad vara erastada, õigust korraldusele ja menetlusele (PS § 14) ning on vastuolus õigusselguse põhimõttega (PS § 13 lg 2). (p 30)
Riigikohus kontrollib konkreetse normikontrolli raames vaid kohaldamisele kuuluva ehk asjassepuutuva seaduse põhiseaduspärasust. Vaidlustatud säte peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. Riigikohtul on õigus kontrollida, kas vaidlustatud säte on asjassepuutuv, andmata sealjuures hinnangut, kas menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud. (p 15)
Riigikohus ei saa tunnistada kehtetuks seadusandja poolset kohustuse täitmata jätmist. (p 37)

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json