/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-23-11 PDF Riigikohus 27.12.2011
Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses varem korduvalt hinnanud seda, kas kohus pidi kohaldama norme, mille ta kohaldamata jättis, st kas normid on selles asjas asjassepuutuvad. Näiteks 28. oktoobri 2002. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leidis üldkogu: „[---] põhiseadusliku järelevalve kohus on õigustatud kontrollima, kas vaidlusalune säte on asjassepuutuv e kohaldatav. [---] Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud.“ (p 15) Lähtuvalt eeltoodust kontrollib kolleegium, kas halduskohus oleks pidanud kohaldama kohtuasjas põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 34) Halduskohus oleks uurimispõhimõttest lähtuvalt pidanud välja selgitama isiku tegeliku soovi kaebuse esitamisel (HKMS § 19 lg 7; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2011. aasta kohtuotsus nr 3-3-1-80-10, p 22). Kaebaja vaidlustas halduskohtus küll vaideotsuse, kuid on ilmne, et ta soovis vaidlustada SKA toimingut, millega tema vanemahüvitist vähendati. Üksnes selle toimingu õigusvastaseks tunnistamisel oleks olnud võimalik vähendatud vanemahüvitise osa tagant järele väljamaksmine, mida kaebaja kaebuses samuti taotles. Seega juhul, kui kohus oleks lahendanud asja kõiki asjakohaseid norme järgides, st esmalt selgitanud välja taotleja tegeliku tahte ja seejärel tunnistanud vanemahüvitise vähendamise toimingu õigusvastaseks, oleks kohus pidanud kohaldama põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 36)
PS § 28 lg 2 alusel on isikul õigus riigi abile puuduse korral. Vanemahüvitis on ette nähtud sõltumata sellest, kas isik elab puuduses või mitte. Kui vanemahüvitise seadust poleks, ei oleks isikul üksnes põhiseaduse alusel õigust nõuda vanemahüvitist, nagu kehtiv seadus ette näeb. Eeltoodust järeldub, et vanemahüvitise puhul on tegemist võrdse kohtlemise küsimusega sotsiaalpoliitika valdkonnas, kus riik on endale ise ülesande võtnud. See ei ole põhiseadusest tulenev kohutus. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega. (p 68)
Võrdsuspõhiõiguse riive peab legitiimsete eesmärkide suhtes olema sobiv, vajalik ja mõõdukas ehk proportsionaalne PS § 11 mõttes. (p 61) Võrdsuspõhiõiguse piirangu legitiimseteks eesmärkideks saab pidada kompenseerida ja vähendada tööandja maksejõuetusest tingitud või sotsiaalmaksu maksja süül tekkinud moonutusi, riigi raha kokkuhoidu ning administreerimise lihtsust. (p 60)
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei peaks kohus ühele isikutegrupile seadusandja antud soodustusi teistele isikutegruppidele laiendama. Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis VHS § 3 lg 7^1 p-de 3 ja 4 sätestamisega kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud vanemahüvitise suuruse moonutusi. Seadusandja ei soovinud muudel juhtudel anda isikutele lisasoodustust, st teha hüve saamise tingimuste üldreeglist erandit. (p 69)
3-4-1-11-10 PDF Riigikohus 08.03.2011
Kohalik omavalitsus peab arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet. Omavalitsus on oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesande tõttu osutatavate teenuste või toetustega. (p 62) Kohalikud elanikud maksavad osaliselt tulumaksu kohaliku omavalitsuse eelarvesse, mille abil on kohalikul omavalitsusel omakorda võimalik neile teenuseid osutada. (p 58) Sõltumata oma elukohast on mõlemad vanemad kohustatud lapse eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Sünnitoetusega aidatakse kanda vanemate ühiseid kulutusi. Isikute ja omavalitsuse vahelises suhtes tuleb vastastikkusest lähtuda, arvestades toetuse subjekte ühiselt. Isikutele, kes ei ole end kohalikeks elanikeks registreerinud, ei pea omavalitsus tagama sünnitoetuse maksmist võrdsetel alustel nendega, kes on end kohalikeks elanikeks registreerinud. (p 65) Kui laps ja tema vanem on registreeritud omavalitsuse elanikeks ning teine vanem puudub, on ka üksikvanemal on õigus sünnitoetust saada. (p 72)
Kohalik omavalitsus peab arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet. Omavalitsus on oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesande tõttu osutatavate teenuste või toetustega. (p 62)
Sünnitoetuse maksmine sõltumata perekonna sissetulekust on kohaliku omavalitsuse enesele võetud kohalik ülesanne. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, milliseid toetusi, soodustusi ja teenuseid ta pakub lisaks põhiseadusest ja seadusest tulenevatele kohustuslikele teenustele. (p 61)
3-4-1-2-05 PDF Riigikohus 27.06.2005
Tuvastades riivet põhiseaduse §-st 14 tulenevale õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele, mis muu hulgas sisaldab õigust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63), tuleb arvestada seda, et ARK tugineb juhtimisõiguse peatamisel väärteomenetluses tuvastatud rikkumise faktile ja isiku süüle. Väärteomenetluses on menetlusalusel isikul õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi (VTMS § 5 punkt 2 ja § 19 lõike 1 punkt 4). Üldmenetluses on isikul VTMS § 69 lõike 6 kohaselt õigus esitada vastulause väärteoprotokollile. Seega kuulatakse väärteomenetluses isik ära juhtimisõiguse peatamise jaoks keskses küsimuses - kas rikkumine leidis aset ja kas isik on rikkumises süüdi. Kuna ARK eelnimetatud asjaolu uuesti ei tuvasta, puudub ses osas isiku ARK-is uuesti ärakuulamiseks vajadus. (pp 33, 34) Juhtimisõiguse peatamist reguleeriv liiklusseadus ei keela ARK-il isikut ära kuulata. Isikul on seega õigus pärast väärteomenetluses tehtud karistusotsuse jõustumist pöörduda ARK-i poole seisukohtade esitamiseks asjaolude osas, mis seaduse kohaselt välistavad juhtimisõiguse peatamise. Sellest hoolimata on tema õigust ärakuulamisele riivatud, kuna isikut ei teavitata sellest, kuhu ja mis aja jooksul ta pöörduma peab. Lisaks on juhtimisõiguse peatamise menetluse tähtaeg ARK-is LS § 41^3 lõike 10 järgi äärmiselt lühike, sest otsus vormistatakse kolme päeva jooksul jõustunud karistusotsuse ARK-i saabumisest. Seega võib olla takistatud isiku õigeaegne taotluste ja seisukohtade esitamine juhtimisõiguse peatamist välistavate asjaolude kohta, millega on piiratud PS §-st 14 tulenevat õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele ning esineb PS § 14 riive. (p 36) Sellise piirangu tingib legitiimne eesmärk hoida kokku menetlusele kuluvaid ressursse ja tagada suure hulga sarnaste asjade efektiivne menetlemine (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63). On ilmne, et isikute ARK-is ärakuulamine kõigil neil juhtudel oleks ressursimahukas. Samal ajal on juhtimisõiguse peatamise vormistamiseks vajalikud asjaolud üldreeglina õigesti tuvastatavad ka isikut ära kuulamata (nt kehtivate karistuste väljaselgitamisel tuleb lähtuda karistusregistri andmetest) ning isiku ära kuulamata jätmine viib ebaõige otsuseni harvadel juhtudel. Eesmärgi saavutamiseks puudub meede, mis riivaks puudutatud isikute õigusi vähem intensiivselt. Riive on proportsionaalne, kuna ära kuulamata jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit. Lisaks on isikul LS § 41 lõike 10 kohaselt võimalus esitada juhtimisõiguse peatamise otsuse peale kaebus kõrgemalseisvale ametiisikule või vaidlustada see kohtus, mis samuti tagab tema õiguse ärakuululamisele ja võimaldab ühtlasi selgitada oma seisukohti ning esitada taotlusi ja vastuväiteid. Eelnevast tulenevalt ei ole PS § 14 riive intensiivne ja selle kaalub üles avalik huvi juhtimisõiguse peatamise asjade efektiivseks menetlemiseks. (p 37)
Juhtimisõiguse peatamine LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, seega kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-is toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. Nimelt tehakse suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. (p 28) Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-29-04 (RT III 2004, 28, 298)) ja nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 19). Kirjeldatud seisukoha muutmiseks ei ole alust ning LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 ei ole vastuolus põhiseaduse § 23 lõikega 3. (p 29)
Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab põhiseaduse § 34 järgset isikute õigust vabalt liikuda. Seega on tegemist isiku liikumisvabaduse riivega. Õiguste ja vabaduste riived peavad vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel. (p 56) Juhtimisõiguse peatamine LS § 41^3 alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas on seadusandjal õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. (p 57) Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. (p 58) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. (p 59)
Põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenev perekonna hoolitsuskohustus on abivajavate isikute toimetuleku tagamise seisukohalt oluline ja riik ei tohi õigustamatult takistada isikut seda kohustust täitmast. Sellest ei tulene siiski, et riik ei või perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsema kohustatud isikut ebasoodsalt mõjutada. Igal üksikul juhul tuleb kõigepealt hinnata, kas riigipoolne sekkumine, käesoleval juhul kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine, raskendab isikul oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsemist. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb välja selgitada, kas sellist piirangut õigustab mõne põhiõiguse või muu põhiseadusliku väärtuse tagamise vajadus. (p 63) Juhtimisõiguse peatamine piirab isiku võimalusi oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitseda. Samas ei ole piirang üldkogu hinnangul intensiivne, sest isikult ei ole ära võetud võimalust jõuda abivajavate perekonnaliikmete juurde muul viisil kui ise mootorsõidukit juhtides. Juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla abivajavate pereliikmete eest hoolitsemise eeltingimuseks. Tegemist on eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei takista isikul üldjuhul perekonna hoolitsuskohustuse täitmist. (p 64) Kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine on perekonna hoolitsuskohustuse õigustatud piirang ja põhiseadusega kooskõlas, kuna juhtimisõiguse peatamisega taotletav isikute elu, tervise ja vara ning õiguskorra kaitse vajadus tervikuna kaalub üles isiku õiguse ja kohustuse hoolitseda oma abivajavate perekonnaliikmete eest tema poolt valitud viisil. (pp 65, 66)
Põhiseaduse § 29 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Põhiseaduse §-s 29 sätestatud subjektiivne õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei hõlma juba tekkinud töö- või teenistussuhet ega selle lõpetamist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. juuni 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-1-97 - RT I 1997, 50, 821; 6. oktoobri 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-2-97 - RT I 1997, 74, 1267; 27. mai 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-4-98 - RT I 1998, 49, 752). (p 68) Praegusel juhul sõltub isiku võimalus töötada autojuhina juhtimisõiguse peatamisest. Seega on tegemist PS §-s 29 sätestatud elukutse valiku vabaduse riivega. (p 69) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on kaasajal levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega, arvestades õiguserikkumise iseloomu. Liikluseeskirja § 227 kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud juht teatama õnnetusest politseile, kui liiklusõnnetuses said viga inimesed või kui varalise kahju korral liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) ei ole vastutuse küsimuses ühel meelel või kahju saaja ei ole teada. Seega on politsei liiklusõnnetusest teavitamine vajalik selleks, et oleks võimalik välja selgitada isik, kes vastutab teiste isikute õigushüvede - tervise või omandi - kahjustamise eest. Selle takistamine kujutab endast olulist rikkumist. (p 70) Autojuhtimist saab pidada eneseteostuslikuks tegevuseks (vt Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03 - RT III 2004, 12, 143, p 33). (p 71) Õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalus autot juhtida, on lähtuvalt põhiseaduse § 19 lõikest 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Käesoleval juhul on seadusandja juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistusega piiranud isiku õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute õiguste ja õiguskorra kaitseks, mistõttu juhtimisõiguse peatamine ei ole ilmselgelt ülemäärane isiku eneseteostuse vabaduse riive. Seega on liiklusõnnetusest teatamata jätmise eest juhtimisõiguse peatamise näol tegemist proportsionaalse ja põhiseadusega kooskõlas oleva eneseteostusvabaduse piiranguga. (pp 72, 73)
Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ei oleks iseenesest välistatud võimalus peatada Eestis juhtimisõigus ka isikutel, kellele on juhiloa väljastanud mõne välisriigi pädev asutus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. märtsi 1992. a otsuse (RT 1992, 12, 194) kohaselt ühines Eesti Vabariik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1968. aasta teeliikluse alasel Viini konverentsil vastuvõetud teeliikluse konventsiooniga (konventsioon). Konventsiooni art 42 lõige 1 annab osalisriikidele pädevuse võtta juhilt ära õigus kasutada selle riigi territooriumil oma kodumaist või rahvusvahelist juhiluba, kui isik paneb riigi territooriumil toime õigusrikkumise, millega selle riigi seaduste kohaselt kaasneb juhiloa äravõtmine. Samas näeb konventsioon välisriigis välja antud juhtimisõiguse kehtivuse peatamiseks ette kindlad tingimused. Muu hulgas tuleneb konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a), et isikult juhiloa äravõtmise korral tuleb see talle tagastada hiljemalt riigi territooriumilt lahkumisel ning seda ka juhul, kui juhtimisõiguse peatamise tähtaeg ei ole isiku riigist lahkumise hetkeks veel möödunud. (p 43) Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 41^1 lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a) lähtudes lasuks Eesti Vabariigil kohustus tagastada äravõetud juhiluba, sõltumata juhtimisõiguse peatamise tähtaja möödumisest, hiljemalt siis, kui välisriigis juhiloa omandanud isik Eesti territooriumilt lahkub. Üldkogu tõdeb, et sellise kohustuse täitmiseks peaks riik kujundama süsteemi välisriigis välja antud juhilubade tagastamiseks. Selline süsteem peaks ühelt poolt tagama, et välisriigis välja antud juhiluba saaks omanikule enne Eestist lahkumist tagastatud, kuid teisalt välistama võimaluse, et riigist lahkumise ettekäändel või lühiajalisel lahkumisel isikule tagastatud juhiluba kasutatakse enne juhtimisõiguse peatamise tähtaja lõppu Eestis edasi. Seega eesmärk vältida konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi võib õigustada LS § 41^3 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45)
Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17; Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32, 345, p 22 ja 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 36.) (p 39) Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras. (p 40) LS § 41^3 lõigetes 1 ja 4 nimetatud liiklusväärteo või -väärtegude kogumi toime pannud isikuid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas isikule on juhiloa väljastanud ARK või välisriigi pädev asutus. Juhtimisõiguse peatamine on võimalik üksnes esimesena nimetatud isikute puhul. LS § 41^3 lõigetes 1 või 4 nimetatud väärteod toime pannud isikud, sõltumata juhiloa väljaandmise kohast, on võrreldavas olukorras. (p 42) Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 41^1 lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Samas, et vältida ÜRO teeliikluse konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi, võib õigustada LS § 41^3 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45) Juhtimisõiguse peatamisel LS § 41^3 lõigetes 1 või 4 nimetatud liiklusalase väärteo või väärtegude kogumi toime pannud isikute ebavõrdne kohtlemine, lähtudes asjaolust, kas juhiloa on välja andnud ARK või välisriigi pädev asutus, ei riku PS § 12 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õigusloome võrdsuse põhimõtet. (p 47)
Juhtimisõiguse peatamine LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, seega kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-is toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. Suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) tehakse väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. (p 28) Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-29-04 (RT III 2004, 28, 298)) ja nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 19). Kirjeldatud seisukoha muutmiseks ei ole alust ning LS § 41^3 lõiked 1, 4 ja 8 ei ole vastuolus põhiseaduse § 23 lõikega 3. (p 29)
Meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Teatud juhtudel võib seadusandja jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-11-03 - RT III 2003, 8, 84, p 43; Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III 2001, 26, 280, p 24). (p 60)
Õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, kuid see ei nõua tingimata, et kõik teo õiguslikud järelmid peaksid olema koondatud ühte ja samasse õigusnormi. Tuleb korrata asjas nr 3-4-1-10-04 tehtud otsuse punktis 24 väljendatud seisukohta, et mootorsõiduki juhil on võimalik hästi ette näha, millised tagajärjed tema jaoks õigusvastase tegevusega kaasnevad, ning väärteomenetluse käigus end nende eest kaitsta. Vastavalt LS § 28 lõikele 3 on juhtimisõiguse saamise eelduseks liiklusalaste õigusaktide nõuete tundmine, juhtimisõiguse peatamine on aga üheselt ja siduvalt ette nähtud liiklusseaduse § 41^3 lõigetes 1-8. (p 31) Ka väärteomenetluse regulatsioon tagab isiku teavitamise sellest, et väärteomenetluses tehtav karistamisotsus toob endaga kaasa juhtimisõiguse peatamise. Nimelt näeb väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 58 lõige 3 ette, et nende seaduse nõuete rikkumisel, mille eest on ette nähtud eriõiguse peatamine, võetakse väärteomenetluse alustamisel isikult viivitamatult ära eriõigust tõendav dokument, mis lisatakse väärteomenetluse materjalidele. Vastavalt VTMS § 19 lõike 1 punktile 5 on menetlusalusel isikul õigus teada menetlustoimingu eesmärki. Juhiloa äravõtmine on sätestatud väärteomenetluse seadustikus ja kujutab endast seega väärteomenetluse toimingut, mis tähendab, et kohtuväline menetleja peab menetlusalusele isikule selgitama juhiloa äravõtmise põhjust. Väärteomenetluse seadustiku § 108 punkti 7 järgi tuleb aga väärteoasjas tehtud otsuses märkida, kuidas toimitakse äravõetud esemetega. See nõue on kohaldatav ka VTMS § 58 lõike 3 alusel äravõetud juhiloa suhtes. (p 32)
Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab põhiseaduse § 34 järgset isikute õigust vabalt liikuda. Seega on tegemist isiku liikumisvabaduse riivega. Õiguste ja vabaduste riived peavad vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel. (p 56) Juhtimisõiguse peatamine LS § 413 alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas on seadusandjal õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. (p 57) Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. (p 58) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. (p 59)
3-4-1-7-03 PDF Riigikohus 21.01.2004
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Isikute, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama, inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks. (p 14) Põhiseadus annab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule pädevuse hoida ära inimväärikuse rikkumist. Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. (p 14) Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust Põhiseadusele. Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigi abi puuduse korral langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseaduse § 28 lg 2 nimetab ühe alusena, millal isikul on õigus saada riigilt abi ning riigil kohustus talle abi anda, puudust. Puudust kannatada võivate isikute ringi Põhiseadus ei piiritle. Ka ei täpsusta Põhiseadus, millal isik kannatab puudust ehk millal pole tagatud tema esmavajaduste rahuldamine. (p 16) Sotsiaalharta kohaldamise praktika lähtub puuduse hindamisel riigi poolt kindlaksmääratud elatusmiinimumist, mis tähendab, et puudustkannatav on isik, kelle vahendid ei taga elatusmiinimumi. Isikule antava abi suurus ei tohi seetõttu olla riigi elatusmiinimumiga ilmselges mittevastavuses. (p 20) Sotsiaalhoolekande seaduse regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid selles seadusesättes nimetamata eluruumi, ei hüvitatud eluasemekulusid ega võetud neid arvesse toimetulekutoetuse määramisel, on vastuolus Põhiseaduses sätestatud igaühe õigusega saada riigilt abi puuduse korral (§ 28 lg 2). (p 40)
Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub eelkõige seadusandja pädevusse. Seega on Riigikogul ulatuslik vabadus otsustada, millises ulatuses ja kellele tagada Põhiseaduse §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003 otsust asjas nr 3-3-1-65-03 (RT I 2003, 34, 349). Samas on seadusandja sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel seotud Põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. (p 16)
Sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab ka kindlustama, et järgitaks Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust. Sotsiaalsete põhiõiguste seos võrdsuspõhiõigusega on tuntavam kui muude põhiõiguste puhul. Põhiseaduse § 12 esimese lõike esimene lause tagab võrdsuse õiguse kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud: "Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi" (vt Riigikohtu üldkogu otsus 17. märtsist 2003 asjas nr 3-1-3-10-02 - (RT III 2003, 10, 95, p 36). (p 17) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. Ülemäärane koormus riigieelarvele on argument, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle otsustamisel, kuid sellega ei saa õigustada puudustkannatavate inimeste ja perekondade ebavõrdset kohtlemist. (p 39) Sotsiaalhoolekande regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid eluruumi vaidlustatud sättes nimetamata alusel, tõi kaasa puudustkannatavate isikute ja perekondade ebavõrdse kohtlemise, milleks polnud mõistlikku põhjust. Seetõttu on kontrollitav säte vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12 lg 1). (p 40)
Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi, mis täna pole küll Eestile õiguslikult siduv dokument, tunnustab liit õigust saada sotsiaal- ja eluasemeabi, tagamaks inimväärse eksistentsi kõigile, kellel pole piisavaid vahendeid. (p 20)
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti (RT II 1993, 10/11, 13) art 11 tunnustab "igaühe ja tema perekonna õigust adekvaatsele elatustasemele". (p 20) Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. (p 14) Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json