/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-7-03 PDF Riigikohus 21.01.2004

Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Isikute, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama, inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks. (p 14) Põhiseadus annab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule pädevuse hoida ära inimväärikuse rikkumist. Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)


Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. (p 14) Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust Põhiseadusele. Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigi abi puuduse korral langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseaduse § 28 lg 2 nimetab ühe alusena, millal isikul on õigus saada riigilt abi ning riigil kohustus talle abi anda, puudust. Puudust kannatada võivate isikute ringi Põhiseadus ei piiritle. Ka ei täpsusta Põhiseadus, millal isik kannatab puudust ehk millal pole tagatud tema esmavajaduste rahuldamine. (p 16) Sotsiaalharta kohaldamise praktika lähtub puuduse hindamisel riigi poolt kindlaksmääratud elatusmiinimumist, mis tähendab, et puudustkannatav on isik, kelle vahendid ei taga elatusmiinimumi. Isikule antava abi suurus ei tohi seetõttu olla riigi elatusmiinimumiga ilmselges mittevastavuses. (p 20) Sotsiaalhoolekande seaduse regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid selles seadusesättes nimetamata eluruumi, ei hüvitatud eluasemekulusid ega võetud neid arvesse toimetulekutoetuse määramisel, on vastuolus Põhiseaduses sätestatud igaühe õigusega saada riigilt abi puuduse korral (§ 28 lg 2). (p 40)


Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)


Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub eelkõige seadusandja pädevusse. Seega on Riigikogul ulatuslik vabadus otsustada, millises ulatuses ja kellele tagada Põhiseaduse §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003 otsust asjas nr 3-3-1-65-03 (RT I 2003, 34, 349). Samas on seadusandja sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel seotud Põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. (p 16)


Sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab ka kindlustama, et järgitaks Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust. Sotsiaalsete põhiõiguste seos võrdsuspõhiõigusega on tuntavam kui muude põhiõiguste puhul. Põhiseaduse § 12 esimese lõike esimene lause tagab võrdsuse õiguse kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud: "Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi" (vt Riigikohtu üldkogu otsus 17. märtsist 2003 asjas nr 3-1-3-10-02 - (RT III 2003, 10, 95, p 36). (p 17) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. Ülemäärane koormus riigieelarvele on argument, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle otsustamisel, kuid sellega ei saa õigustada puudustkannatavate inimeste ja perekondade ebavõrdset kohtlemist. (p 39) Sotsiaalhoolekande regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid eluruumi vaidlustatud sättes nimetamata alusel, tõi kaasa puudustkannatavate isikute ja perekondade ebavõrdse kohtlemise, milleks polnud mõistlikku põhjust. Seetõttu on kontrollitav säte vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12 lg 1). (p 40)


Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi, mis täna pole küll Eestile õiguslikult siduv dokument, tunnustab liit õigust saada sotsiaal- ja eluasemeabi, tagamaks inimväärse eksistentsi kõigile, kellel pole piisavaid vahendeid. (p 20)


Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti (RT II 1993, 10/11, 13) art 11 tunnustab "igaühe ja tema perekonna õigust adekvaatsele elatustasemele". (p 20)

Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)


Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. (p 14) Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json