/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-23-11 PDF Riigikohus 27.12.2011
Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses varem korduvalt hinnanud seda, kas kohus pidi kohaldama norme, mille ta kohaldamata jättis, st kas normid on selles asjas asjassepuutuvad. Näiteks 28. oktoobri 2002. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leidis üldkogu: „[---] põhiseadusliku järelevalve kohus on õigustatud kontrollima, kas vaidlusalune säte on asjassepuutuv e kohaldatav. [---] Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud.“ (p 15) Lähtuvalt eeltoodust kontrollib kolleegium, kas halduskohus oleks pidanud kohaldama kohtuasjas põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 34) Halduskohus oleks uurimispõhimõttest lähtuvalt pidanud välja selgitama isiku tegeliku soovi kaebuse esitamisel (HKMS § 19 lg 7; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2011. aasta kohtuotsus nr 3-3-1-80-10, p 22). Kaebaja vaidlustas halduskohtus küll vaideotsuse, kuid on ilmne, et ta soovis vaidlustada SKA toimingut, millega tema vanemahüvitist vähendati. Üksnes selle toimingu õigusvastaseks tunnistamisel oleks olnud võimalik vähendatud vanemahüvitise osa tagant järele väljamaksmine, mida kaebaja kaebuses samuti taotles. Seega juhul, kui kohus oleks lahendanud asja kõiki asjakohaseid norme järgides, st esmalt selgitanud välja taotleja tegeliku tahte ja seejärel tunnistanud vanemahüvitise vähendamise toimingu õigusvastaseks, oleks kohus pidanud kohaldama põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 36)
PS § 28 lg 2 alusel on isikul õigus riigi abile puuduse korral. Vanemahüvitis on ette nähtud sõltumata sellest, kas isik elab puuduses või mitte. Kui vanemahüvitise seadust poleks, ei oleks isikul üksnes põhiseaduse alusel õigust nõuda vanemahüvitist, nagu kehtiv seadus ette näeb. Eeltoodust järeldub, et vanemahüvitise puhul on tegemist võrdse kohtlemise küsimusega sotsiaalpoliitika valdkonnas, kus riik on endale ise ülesande võtnud. See ei ole põhiseadusest tulenev kohutus. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega. (p 68)
Võrdsuspõhiõiguse riive peab legitiimsete eesmärkide suhtes olema sobiv, vajalik ja mõõdukas ehk proportsionaalne PS § 11 mõttes. (p 61) Võrdsuspõhiõiguse piirangu legitiimseteks eesmärkideks saab pidada kompenseerida ja vähendada tööandja maksejõuetusest tingitud või sotsiaalmaksu maksja süül tekkinud moonutusi, riigi raha kokkuhoidu ning administreerimise lihtsust. (p 60)
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei peaks kohus ühele isikutegrupile seadusandja antud soodustusi teistele isikutegruppidele laiendama. Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis VHS § 3 lg 7^1 p-de 3 ja 4 sätestamisega kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud vanemahüvitise suuruse moonutusi. Seadusandja ei soovinud muudel juhtudel anda isikutele lisasoodustust, st teha hüve saamise tingimuste üldreeglist erandit. (p 69)
3-4-1-12-10 PDF Riigikohus 07.06.2011
Seadusandjal on sotsiaalsete õiguste tagamisel avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Samuti sõltub sotsiaalsete põhiõiguste täpsem maht riigi majanduslikust olukorrast. Samas ei tohi riigi sotsiaalpoliitilistest kaalutlustest lähtuvad valikud kaasa tuua, et piiratud ravikindlustuse vahendeid jagatakse võrdsuspõhiõigust rikkudes. Isiku tahtest sõltumatu tunnuse – vanuse – alusel toimuvale ebavõrdsele kohtlemisele tuleb leida õigustuseks kaalukad põhjendused. Vähemalt 65-aastaste isikute pealt haigushüvitise maksmiseks kuluva ravikindlustuse raha kokkuhoidu ei õigusta eakate keskmiselt halvem tervis ega vanaduspensioni saamine. Vanusepiir kui formaalne kriteerium ja riikliku vanaduspensioni saamine ei saa olla piisavad põhjused, jätmaks vähemalt 65-aastaseid isikuid ilma hüvedest, mida alla 65-aastased isikud saavad. Seetõttu ei ole RaKS § 57 lõikes 6 sätestatud vähemalt 65-aastaste isikute ebavõrdne kohtlemine haigushüvitise maksmise kestusel ühes kalendriaastas võrreldes alla 65-aastaste isikutega (RaKS § 57 lõige 5) ravikindlustuse vahendite säästmise eesmärgil mõõdukas abinõu. (p 58) Samuti ei ole mõõdukas seada vähemalt 65-aastastele isikutele ühe haiguse või vigastuse korral haigushüvitise maksimaalse järjest maksmise piiriks 60 päeva (RaKS § 57 lõige 6 osas, milles vähemalt 65-aastasel kindlustatud isikul on haiguse või vigastuse korral õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva). (p 64)
Üldkogu arvates ei ole mõistlikku põhjust kontrollida PS § 12 lõike 1 võrdsuspõhiõiguse riive proportsionaalsust teisiti kui vabadusõiguste riive proportsionaalsust. Nii meelevaldsuse ehk asjakohase ja mõistliku põhjuse kui ka proportsionaalsuse ehk legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse kontrolli tulemus on põhiseaduslikkuse mõttes sama. (p 35)
Riigikohus on PS § 12 lõike 1 esimesele ja teisele lausele andnud erineva sisu. Praktika analüüsimise järel leidis üldkogu, et vahetegu PS § 12 lõike 1 esimese ja teise lause diskrimineerimisaluste ning riive legitiimsete eesmärkide vahel ei ole põhjendatud. PS § 12 lõikes 1 sisaldub võrdsuspõhiõigus, mis on ühtne kõikide ebavõrdse kohtlemise aluste suhtes (vrd PS §-dega 26, 31 ja 34). See tagab tervikliku lähenemise võrdsuspõhiõigusele. PS § 12 lõike 1 võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Tegu on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. (p 31) PS § 12 lõikes 1 sisalduva võrdsuspõhiõiguse diskrimineerimiskeeldude loetelu on lahtine ja seepärast näitlik. (p 32) Riigikohtu praktika on olnud erinev ka võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamise kontrolliskeemi valikul. Enamasti on leitud, et PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tuleneva võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks tuleb näidata, et ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne ehk selleks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Samas on PS § 12 lõike 1 esimese lause riive osas tehtud ka proportsionaalsuse kontrolli. (p 34) Üldkogu arvates ei ole mõistlikku põhjust kontrollida PS § 12 lõike 1 võrdsuspõhiõiguse riive proportsionaalsust teisiti kui vabadusõiguste riive proportsionaalsust. Nii meelevaldsuse ehk asjakohase ja mõistliku põhjuse kui ka proportsionaalsuse ehk legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse kontrolli tulemus on põhiseaduslikkuse mõttes sama. (p 35)
3-4-1-3-11 PDF Riigikohus 02.06.2011
AVVKHS § 1 lõike 1 punkt 1 kohtleb isikuid erinevalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel sõltuvalt menetlusetapist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetati. Tegemist on võrdsuspõhiõiguse riivega, mille põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb leida legitiimne eesmärk. (p 21) AVVKHS § 1 lõike 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise aluste loetelu hakkas kehtima AVVKHS jõustumise tõttu 1. jaanuaril 1998. Sel ajal kuritegu kohtumenetluse kestel ei aegunud ja seega sisaldas AVVKHS § 1 lõike 1 loetelu kuni 31. augustini 2002 kõik võimalikud erinevas menetlusetapis kuriteo aegumise alusel kriminaalmenetluse lõpetamise juhud. 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustiku § 81 kohaselt aegub kuritegu ka kohtumenetluse ajal. Karistusseadustiku rakendamise seadusega muudeti AVVKHS § 1 lõiget 1, sh muudeti § 1 lõike 1 punkti 1 sõnastust, kuid jäeti seejuures tõenäoliselt tähelepanuta aegumise instituudi uus korraldus karistusseadustikus ja sätestamata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine isikutele, kes viibisid kohtu loal vahi all ja kelle kriminaalmenetlus lõpetati kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu kohtuliku arutamise ajal. (p 22) Seadusandjal ei olnud legitiimset eesmärki kohelda isikuid AVVKHS § 1 lõikes 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel erinevalt sõltuvalt menetlusstaadiumist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu lõpetati. (p 23)
AVVKHS § 1 lõike 1 punkt 1 kohtleb isikuid erinevalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel sõltuvalt menetlusetapist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetati. Tegemist on võrdsuspõhiõiguse riivega, mille põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb leida legitiimne eesmärk. (p 21) AVVKHS § 1 lõike 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise aluste loetelu hakkas kehtima AVVKHS jõustumise tõttu 1. jaanuaril 1998. Sel ajal kuritegu kohtumenetluse kestel ei aegunud ja seega sisaldas AVVKHS § 1 lõike 1 loetelu kuni 31. augustini 2002 kõik võimalikud erinevas menetlusetapis kuriteo aegumise alusel kriminaalmenetluse lõpetamise juhud. 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustiku § 81 kohaselt aegub kuritegu ka kohtumenetluse ajal. Karistusseadustiku rakendamise seadusega muudeti AVVKHS § 1 lõiget 1, sh muudeti § 1 lõike 1 punkti 1 sõnastust, kuid jäeti seejuures tõenäoliselt tähelepanuta aegumise instituudi uus korraldus karistusseadustikus ja sätestamata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine isikutele, kes viibisid kohtu loal vahi all ja kelle kriminaalmenetlus lõpetati kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu kohtuliku arutamise ajal. (p 22) Seadusandjal ei olnud legitiimset eesmärki kohelda isikuid AVVKHS § 1 lõikes 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel erinevalt sõltuvalt menetlusstaadiumist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu lõpetati. (p 23)
3-4-1-11-10 PDF Riigikohus 08.03.2011
Kohalik omavalitsus peab arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet. Omavalitsus on oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesande tõttu osutatavate teenuste või toetustega. (p 62) Kohalikud elanikud maksavad osaliselt tulumaksu kohaliku omavalitsuse eelarvesse, mille abil on kohalikul omavalitsusel omakorda võimalik neile teenuseid osutada. (p 58) Sõltumata oma elukohast on mõlemad vanemad kohustatud lapse eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Sünnitoetusega aidatakse kanda vanemate ühiseid kulutusi. Isikute ja omavalitsuse vahelises suhtes tuleb vastastikkusest lähtuda, arvestades toetuse subjekte ühiselt. Isikutele, kes ei ole end kohalikeks elanikeks registreerinud, ei pea omavalitsus tagama sünnitoetuse maksmist võrdsetel alustel nendega, kes on end kohalikeks elanikeks registreerinud. (p 65) Kui laps ja tema vanem on registreeritud omavalitsuse elanikeks ning teine vanem puudub, on ka üksikvanemal on õigus sünnitoetust saada. (p 72)
Kohalik omavalitsus peab arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet. Omavalitsus on oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesande tõttu osutatavate teenuste või toetustega. (p 62)
Sünnitoetuse maksmine sõltumata perekonna sissetulekust on kohaliku omavalitsuse enesele võetud kohalik ülesanne. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, milliseid toetusi, soodustusi ja teenuseid ta pakub lisaks põhiseadusest ja seadusest tulenevatele kohustuslikele teenustele. (p 61)
3-4-1-17-10 PDF Riigikohus 30.11.2010
KOKS § 18 lg 1 p 6 ja § 19 lg 2 p 1 sätestavad ametikohtade ühitamise keelu, mis teenib kohaliku omavalitsuse funktsioonide ja vastutuse lahususe organisatsioonilist tugevdamist nende ohtude vastu, mis võivad tuleneda ametikoha ja mandaadi ühitamisest esinduskogus. Tegemist on legitiimse eesmärgiga, mille saavutamiseks puuduvad muud vahendid peale vallavalitsusse asunud volikogu liikme volituste peatumise ja valla teenistusse ametnikuna asunud volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise. Valla- või linnavalitsuse liikme ning valla- või linnaametniku erinev kohtlemine on õigustatud sellega, et valitsuse liige kannab poliitilist vastutust volikogu ees, valla- või linnavalitsuse ametnik aga teenistusalast vastutust avaliku teenistuse seaduse järgi. (p 27) Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste peatamiseks vajalik valimiskomisjoni kaks otsustust. Ühega lõpetatakse volikogu liikme volitused, teisega antakse asendusliikmele volitused. (p 14)
KOKS § 20 lg 2 seostab asendusliikme volituste alguse valimiskomisjoni otsusega, mis on juriidiline fakt, millest tekivad asendusliikme volitused. (p 20) Valimiskomisjoni otsuse põhjendavas osas oleks õiguslikult korrektne konstateerida millisel KOKS §-s 18 nimetatud alusel on volikogu liikme volitused ennetähtaegselt lõppenud, samuti tema asemele seetõttu asendusliikme määramine. Ka juhul, kui valimiskomisjon on otsuse resolutsioonis võtnud vastu otsustuse, et volikogu liikme volitused on lõppenud ennetähtaegselt, ei oma selline otsustus volikogu liikme volitusi lõpetava juriidilise fakti tähendust. (p 21) Valla- või linnasekretärile KOKS § 18 lg-ga 3 pandud informeerimiskohustuse eesmärgiks on teavitada valimiskomisjoni asjaoludest, mis on kaasa toonud volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise selleks, et komisjon saaks määrata asendusliikme. (p 22) Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus seostab volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise sama seaduse § 18 lg-s 1 nimetatud juriidilise faktiga ega näe ette volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõpetamise valimiskomisjoni otsusega. Seega lõpevad volikogu liikme volitused KOKS § 18 lg-s 1 nimetatud juriidilise fakti korral automaatselt. Selline regulatsioon tagab, et volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõppemine ei sõltu valimiskomisjoni tegevusest või tegevusetusest, valimiskomisjonil puudub võimalus mõjutada näiteks süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral volikogu liikme volituste lõppemist ega volituste lõppemise aega. (p 18) KOKS § 20 lg 4 esimene lause on ebatäpne osas, milles viidatakse KOKS §-s 18 ette nähtud otsusele, kuna KOKS §-s 18 ei nimetata ühtegi valimiskomisjoni otsust ega seostata volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõppemist valimiskomisjoni otsusega. (p 19)
3-4-1-7-10 PDF Riigikohus 01.07.2010
Valimistel saadav mandaat on KOVVS §-s 5 sätestatud passiivse valimisõiguse üks osa (vt ka Riigikohtu 27.06.2001 otsuse asjas nr 3-3-1-35-01 p-e 2 ja 3). Volikogu liikme passiivsesse valimisõigusesse sekkumine peab toimuma põhiseaduspäraselt. See, et volituste ennetähtaegne lõppemine pole sätestatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses, vaid kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, ei mõjuta passiivsesse valimisõigusesse sekkumise põhiseaduspärasust. Valimisseadus ei pea ilmtingimata sätestama volikogu liikme volituste lõppemise aluseid ja korda. (p 8) Volikogu liikme volituste lõppemisega ei rakendata isiku suhtes lisakaristust. Lisakaristused on reguleeritud karistusseadustiku 3. peatüki 3. jaos. Kriminaalasjas süüdimõistmise järelmid ei piirdu üksnes kohtu poolt isikule määratud karistuse ja lisakaristusega ning avaliku hukkamõistuga. Lisaks sellele toob kuriteo toimepanemises süüdimõistmine isikule kaasa muid piiranguid, mida ei rakendata kellegi suhtes eraldi, tema isikust lähtuvalt, vaid need piiranguid kohalduvad kõigile süüdimõistetutele või osale süüdimõistetutest sõltuvalt nende poolt toime pandud kuriteo liigist. (p 10)
Valimistel saadav mandaat on KOVVS §-s 5 sätestatud passiivse valimisõiguse üks osa (vt ka Riigikohtu 27.06.2001 otsuse asjas nr 3-3-1-35-01 p-e 2 ja 3). Volikogu liikme passiivsesse valimisõigusesse sekkumine peab toimuma põhiseaduspäraselt. See, et volituste ennetähtaegne lõppemine pole sätestatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses, vaid kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, ei mõjuta passiivsesse valimisõigusesse sekkumise põhiseaduspärasust. Valimisseadus ei pea ilmtingimata sätestama volikogu liikme volituste lõppemise aluseid ja korda. (p 8) Volikogu liikme volituste lõppemisega ei rakendata isiku suhtes lisakaristust. Lisakaristused on reguleeritud karistusseadustiku 3. peatüki 3. jaos. Kriminaalasjas süüdimõistmise järelmid ei piirdu üksnes kohtu poolt isikule määratud karistuse ja lisakaristusega ning avaliku hukkamõistuga. Lisaks sellele toob kuriteo toimepanemises süüdimõistmine isikule kaasa muid piiranguid, mida ei rakendata kellegi suhtes eraldi, tema isikust lähtuvalt, vaid need piiranguid kohalduvad kõigile süüdimõistetutele või osale süüdimõistetutest sõltuvalt nende poolt toime pandud kuriteo liigist. (p 10) Isikut, kelle suhtes jõustub süüdimõistev kohtuotsus tema volikogu liikme volituste kehtimise ajal, ei kohelda ebavõrdselt võrreldes isikuga, kelle suhtes on tahtliku kuriteo eest süüdimõistev karistus jõustunud enne valimisi. Tegemist ei ole võrreldavate isikute gruppidega. Ühel juhul selgub pärast valimisi kohtuotsuse jõustumisel, et isik on toime pannud kuriteo. Teisel juhul teavad valijad valitavat ja tema tegusid tänu jõustunud kohtuotsusele juba enne valimisi ning saavad kõiki asjaolusid arvestades isiku suhtes oma seisukoha kujundada ja vastavalt valimistel hääletada. (p 9)
Isikut, kelle suhtes jõustub süüdimõistev kohtuotsus tema volikogu liikme volituste kehtimise ajal, ei kohelda ebavõrdselt võrreldes isikuga, kelle suhtes on tahtliku kuriteo eest süüdimõistev karistus jõustunud enne valimisi. Tegemist ei ole võrreldavate isikute gruppidega. Ühel juhul selgub pärast valimisi kohtuotsuse jõustumisel, et isik on toime pannud kuriteo. Teisel juhul teavad valijad valitavat ja tema tegusid tänu jõustunud kohtuotsusele juba enne valimisi ning saavad kõiki asjaolusid arvestades isiku suhtes oma seisukoha kujundada ja vastavalt valimistel hääletada. (p 9)
3-4-1-1-10 PDF Riigikohus 08.06.2010
PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p-d 20 ja 21). (p 56) Kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (vt Riigikohtu 19.12.2003 otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19). Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41). Kohalik omavalitsus võib tulenevalt PS §-st 113 kehtestada avalik-õigusliku kohustuse üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus. (p 58)
Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Kõik riigipiiri ja piirirežiimiga seonduv on riigielu valdkond, mistõttu piirirežiimi reguleerimine ja rahastamine on seega riigi ülesanne. Praegusel juhul on riik halduslepinguga andnud piirirežiimiga seotud ülesande täitmise üle kohalikule omavalitsusele. (p 70) Ebapiisavalt korraldatud piiriületusega kaasnevad probleemid mõjutavad nii riiki kui ka kohalikku omavalitsust, kelle territooriumil piiripunkt asub. (p 71) Sellise olukorra lahendamiseks võib olla halduslepinguga riikliku ülesande üleandmine kohane vahend. (p 72) Seejuures ei saa aga jätta tähelepanuta halduslepinguga kohalikule omavalitsusele üleantud ülesannete rahastamise kohustust. (p 73) Kokkuleppe alusel kohalikule omavalitsusele pandud riiklike ülesannete rahastamise korda põhiseadus otsesõnu ei sätesta. PS § 154 lg 2 teises lauses käsitletud seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustuste all tuleb mõista ka seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga kohalikule omavalitsusele pandud riiklikke kohustusi. Riigi ülesande täitmata jätmine võib märkimisväärselt häirida kohalikku elu ning kohaliku halduse toimimist. Riik ei tohi panna kohalikku omavalitsust sundolukorda, kus on valida, kas võtta riikliku ülesande täitmine ja rahastamine enda kanda või kannatada kahju ülesande täitmata jätmise tõttu. Haldusleping ei tohi olla riigile vahend, vähendamaks kulutusi oma ülesannete täitmisele. (p 75)
3-4-1-19-07 PDF Riigikohus 02.06.2008
PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 28 ja 28.04.2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-e 28-29). Tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigustega, mille piiramise õigustusena saavad arvesse tulla teised põhiõigused, aga ka põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu(p 23). Mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees(p 24). Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi, sh ka süüdimõistetu õigust leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata aga üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb(p 25).
Kui kergemat karistusseadust kohaldada tagasiulatuvalt üksnes isikute suhtes, keda pole veel süüdi mõistetud, satuksid ühel ja samal ajal samasuguse teo toime pannud isikutest eelisolukorda need, kelle karistamiseni jõutakse näiteks süüdlase menetlusest kõrvalehoidumise või menetleja suurema töökoormuse tõttu alles siis, kui kergem karistusseadus juba kehtib. Mõistetud raskema karistuse kandmine kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtivusajal toob seega kaasa ka võrdsuspõhiõiguse riive (vt Riigikohtu Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-e 35-39 ja 28.04. 2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-i 27)(p 21).
Kuna seadusandja ei ole ette näinud ühtegi alust, mis võimaldaks piirata karistusseadustiku järgi mõistetud karistust kandvate isikute põhiõigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja KarS § 5 lg-st 2 selliste isikute karistus viia kooskõlla pärast süüdimõistmist jõustunud seadusega, mis kergendab isiku olukorda. Uue, leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Sellises olukorras ei saa seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi, näiteks õiguskindlust, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 2007. a määruses asjas nr 3-1-2-2-07, p 11 ja leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus(p 28). PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsust asjas nr 3-1-3-10-02 ja 28.04.2004 määrust asjas nr 3-3-1-69-03, p 26)(p 21). PS § 23 lg 2 teisest lausest ei tulene süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega(p 22).
3-4-1-14-07 PDF Riigikohus 01.10.2007
Õigusloome võrdsus tähendab, et seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02 p-i 17). (p 13)
Avaliku teenistuse seadus eristab isikuid, kes on 65-aastaseks saamise tõttu teenistusest vabastatud, ja isikuid, keda ei ole vaatamata 65-aastaseks saamisele teenistusest vabastatud. Tegemist on analoogilises olukorras olevate isikute gruppide ebavõrdse kohtlemisega. Avaliku teenistuse seaduse § 120 lg-ga 1 ja sellega lahutamatult seotud normidega on riivatud 65-aastaste ja vanemate isikute PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 14) Sellisele üldises avalikku teenistust reguleerivas seaduses sätestatud regulatsioonile, mis võimaldab ühe 65-aastaseks saanud ametniku jätta teenistusse ja teise vabastada, põhjendades vabastamist üksnes isiku vanusega, pole võimalik leida mõistlikku põhjendust. Meelevaldse erineva kohtlemise vältimiseks peavad teenistusest vabastamise motiivid olema läbipaistvad ja kirjeldama tegelikku olukorda. (p 15)
Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on tihedas seoses vaidlustatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes. (p 12)
3-4-1-12-07 PDF Riigikohus 26.09.2007
KMS
KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)
Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19)
Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19) KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)
3-4-1-9-07 PDF Riigikohus 15.06.2007
PS
KTS § 25^21 alusel täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu kujutab endast põhiseaduse § 32 lõikega 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kuna kohtutäituri lisatasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuulub selline omandiõiguse riive samaaegselt ka PS § 113 kaitsealasse ning peab vastama sellest sättest tulenevatele nõuetele. (p 22) Nii PS §-st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Seega ei või seda laadi omandi kitsendusi ette näha seadusest alamalseisva aktiga, milline nõue on täidetud. (p 23) Nii PS § 32 lõige 2 kui ka § 113 nõuavad, et omandiõiguse piirang oleks proportsionaalne, s.t sobiv, vajalik ja mõõdukas. ( p 25) Kuna kohtutäituri lisatasu on oma olemuselt sarnane riiklikule lõivule, peab selle määr olema kehtestatud kulupõhimõttest lähtudes. Seadusandja on kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest kehtestanud kindlas määras, s.o 0,5% arestitava kinnisasja väärtusest. Järelikult ei võimalda kinnisasja arestimise eest ettenähtud kohtutäituri lisatasu regulatsioon mingil viisil kohtutäituri lisatasu määramisel arvestada konkreetse kinnisasja arestimise keerukust ega kinnisasja arestimisele kulutatud aega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud võlgniku omandiõiguse piirangu mõõdukus. (p 28)
PSJV § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Hindamaks KTS § 25^21 põhiseaduspärasuse kontrollimise lubatavust, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas KTS § 25^21 näol on tegemist käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise aluseks olnud vaidluse seisukohalt asjassepuutuva normiga. (p 15) Norm on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtutäiturile kohustuslik kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest tuleneb üheselt KTS §-st 25^21. KTS § 25^21 põhiseadusele mittevastavuse korral tühistab kohus kohtutäituri lisatasu määramise otsuse, järelikult on KTS § 25^21 asjassepuutuv. (p 16)
3-4-1-14-06 PDF Riigikohus 31.01.2007
PS
ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduses ei ole ei ole nimetatud sätte kehtetuks tunnistamisega kaasnevate probleemide lahendamiseks välja töötatud tõhusat regulatsioon, mis võimaldaks ümberasunutel ja õigusvastaselt võõrandatud eluruumide erastamiseks õigustatud isikutel oma õigusi kasutada. (p 33) Seaduses ettenähtud reeglid ei lahenda põhiseaduspäraselt ORAS-e § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega seonduvaid õiguslikke küsimusi ja tekitavad erinevaid ümberasunute gruppe ebavõrdselt koheldes pigem probleeme juurde. Seega ei vasta seadus põhiseaduse §-dest 13, 14 ja § 12 lõikest 1 tulenevale üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõiguse võrdse kaitse põhimõttele. (p 34)
3-4-1-33-05 PDF Riigikohus 20.03.2006
PS
VHS
Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet (vt Riigikohtu 3.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02, p 17). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 26) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete raskustega (vt Riigikohtu 21.12.2004 otsuse nr 3-4-1-7-03, p 39). Vanemahüvitise lihtsat administreeritavust ei saa pidada mõistlikuks põhjuseks, mis õigustaks isiku erinevat kohtlemist võrreldes nende lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu õigeaegselt. (p 30) Seega rikub vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 teine lause PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet osas, millega nähakse ette, et isikule määratud vanemahüvitist vähendatakse talle tööandja süü tõttu vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud ja varem saamatajäänud töötasu võrra. (p 32)
Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus kaasa toob. Õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. (p 21)
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi arvates ei saa normide asjassepuutuvuse hindamisel piirduda üksnes nentimisega, et haldusorgan on isiku suhtes tehtud otsuses vaidlustatavatele normidele viidanud. Lähtudes Riigikohtu varasemast praktikast, saab asjassepuutuvateks lugeda üksnes neid norme, mis omavad otsustavat tähtsust kohtuasja lahendamisel (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsuse nr 3-4-1-10-00,p 10). Otsustavat tähtsust omavad kohtuasjas normid, millest lähtudes isiku haldusasi oleks tegelikult seaduse kohaselt tulnud lahendada. Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust. (p 18)
3-4-1-13-05 PDF Riigikohus 01.09.2005
Elektroonilise hääletuse kasutuselevõtt elektrooniliselt antud hääle muutmist võimaldamata võib seada ohtu valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse põhimõtte. Valimiste vabaduse põhimõtte sätestab põhiseaduse § 156 lõike 1 esimene lause, mille järgi valitakse kohaliku omavalitsuse volikogu vabadel valimistel. Hääletamise salajasus valimisvabaduse ühe alaprintsiibina on valimiste vabaduse eeltingimuseks. Valimiste vabaduse põhimõtte kohaselt on vabatahtlik nii valimistel osalemine kui valiku tegemine. Lisaks riigi kohustusele hoiduda isiku valimisvabadusse sekkumisest tuleneb sellest põhimõttest ka riigi kohustus tagada valija kaitse tema valikut mõjutada püüdvate isikute eest. Riik peab selle põhimõtte kohaselt looma vajalikud eeldused vaba hääletamise läbiviimiseks ning kaitsma valijat mõjutuste eest, mis takistavad tal oma häält soovitud viisil anda või andmata jätta. (p 27) Elektroonilise hääletamise korral kontrollimata keskkonnast ehk kasutades Interneti keskkonda väljaspool valimisjaoskonda, on välistest mõjudest vaba hääletamist ja salajasust riiklikult raskem tagada. (p 28) Valija võimalus elektrooniliselt antud häält eelhääletamise ajal muuta annab olulise lisagarantii valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse printsiibi järgimisele elektroonilisel hääletamisel. Valija, keda on elektroonilise hääletamise käigus ebaseaduslikult mõjutatud või jälgitud, saab taastada valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse, hääletades mõjutustest vabanenult uuesti elektrooniliselt või valimissedeliga. Lisaks võimalusele mõjutuste all antud häält tagantjärele korrigeerida on ülehääletamisel ka oluline preventiivne funktsioon. Kui elektroonilist hääletusviisi kasutaval valijal on seadusega tagatud võimalus elektrooniliselt antud häält muuta, väheneb motivatsioon tema ebaseaduslikuks mõjutamiseks. Elektroonilise hääle muutmise võimaluse kõrval puuduvad muud, samavõrra mõjusad meetmed valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel kontrollimata hääletuskeskkonnas. Karistusõiguslikel meetmetel on küll preventiivne tähendus, ent hilisem karistamine ei aita erinevalt elektroonilise hääle muutmise võimaluse kasutamisest valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse rikkumist kõrvaldada. (p 30)
Võrdse kohtlemise printsiip esinduskogude valimise kontekstis ei tähenda, et kõikidele valimisõiguslikele isikutele peavad olema tagatud absoluutselt võrdsed võimalused valimistoimingu üheviisiliseks teostamiseks. Seaduses ette nähtud erinevate hääletamisviiside kasutajad on sisuliselt erinevas olukorras. Inimeste täieliku faktilise võrdsuse tagamine valimisõiguse teostamisel ei ole põhimõtteliselt võimalik ega põhiseaduslikult nõutav. (p 24) Riigikogus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse vastuvõtmisel 27. märtsil 2002. aastal tehtud otsus eesmärgiga suurendada valimisaktiivsust ehk rahva demokraatlikku osalust ühiselu otsuste tegemisel on valimiste üldisuse printsiipi silmas pidades legitiimne. Valimiste üldisuse põhimõtte järgi peab kõigile hääleõiguslikele isikutele olema tagatud võimalus valimistest osa võtta. Meetmed, mida riik tarvitusele võtab, et tagada võimalikult suurele osale valijaskonnast võimalus valimistest osa võtta, on õigustatud ja soovitatavad. (p 25) Teine elektroonilise hääletamise võimaldamise eesmärk on valimispraktika kaasajastamine ehk uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmine. Valimispraktika kaasajastamine ei ole põhiseaduse kohaselt keelatud ning on seega võrdsusõiguse ja ühetaolisuse printsiibi riive õigustajana legitiimne. (p 26) Võrdsusõiguse ja ühetaolisuse riive, millena võib käsitada elektroonilise hääletamisviisi kasutajate õigust oma häält piiramatu arv kordi muuta, ei ole piisavalt intensiivne, kaalumaks üles valimisaktiivsuse suurendamise ja uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu eesmärki. Elektroonilise hääle muutmise võimalus on vajalik valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel. Vaidlustatud regulatsiooni andes on seadusandja erinevaid printsiipe ja nende taga seisvaid väärtusi kaaludes leidnud kohase tasakaalu kõigi põhiseadusest tulenevate valimispõhimõtete vahel. (p 32)
Ehkki Euroopa Nõukogu 30. septembri 2004. a soovituse Rec(2004)11 "E-hääletamise õiguslikud, operatsioonilised ja tehnilised standardid" näol ei ole tegemist õiguslikult siduva dokumendiga, koondab see endasse Euroopa demokraatlike riikide arusaamad elektroonilise hääletamise kooskõlast demokraatlikele riikidele omaste valimispõhimõtetega ja on seega põhiseaduse tõlgendamisel kohaseks abivahendiks. (p 17)
Riigikogus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse vastuvõtmisel 27. märtsil 2002. aastal tehtud otsus eesmärgiga suurendada valimisaktiivsust ehk rahva demokraatlikku osalust ühiselu otsuste tegemisel on valimiste üldisuse printsiipi silmas pidades legitiimne. Valimiste üldisuse põhimõtte järgi peab kõigile hääleõiguslikele isikutele olema tagatud võimalus valimistest osa võtta. Meetmed, mida riik tarvitusele võtab, et tagada võimalikult suurele osale valijaskonnast võimalus valimistest osa võtta, on õigustatud ja soovitatavad. (p 25) Teine elektroonilise hääletamise võimaldamise eesmärk on valimispraktika kaasajastamine ehk uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmine. Valimispraktika kaasajastamine ei ole põhiseaduse kohaselt keelatud ning on seega võrdsusõiguse ja ühetaolisuse printsiibi riive õigustajana legitiimne. (p 26) Võrdsusõiguse ja ühetaolisuse riive, millena võib käsitada elektroonilise hääletamisviisi kasutajate õigust oma häält piiramatu arv kordi muuta, ei ole piisavalt intensiivne, kaalumaks üles valimisaktiivsuse suurendamise ja uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu eesmärki. Elektroonilise hääle muutmise võimalus on vajalik valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel. Vaidlustatud regulatsiooni andes on seadusandja erinevaid printsiipe ja nende taga seisvaid väärtusi kaaludes leidnud kohase tasakaalu kõigi põhiseadusest tulenevate valimispõhimõtete vahel. (p 32)
3-4-1-2-05 PDF Riigikohus 27.06.2005
Tuvastades riivet põhiseaduse §-st 14 tulenevale õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele, mis muu hulgas sisaldab õigust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63), tuleb arvestada seda, et ARK tugineb juhtimisõiguse peatamisel väärteomenetluses tuvastatud rikkumise faktile ja isiku süüle. Väärteomenetluses on menetlusalusel isikul õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi (VTMS § 5 punkt 2 ja § 19 lõike 1 punkt 4). Üldmenetluses on isikul VTMS § 69 lõike 6 kohaselt õigus esitada vastulause väärteoprotokollile. Seega kuulatakse väärteomenetluses isik ära juhtimisõiguse peatamise jaoks keskses küsimuses - kas rikkumine leidis aset ja kas isik on rikkumises süüdi. Kuna ARK eelnimetatud asjaolu uuesti ei tuvasta, puudub ses osas isiku ARK-is uuesti ärakuulamiseks vajadus. (pp 33, 34) Juhtimisõiguse peatamist reguleeriv liiklusseadus ei keela ARK-il isikut ära kuulata. Isikul on seega õigus pärast väärteomenetluses tehtud karistusotsuse jõustumist pöörduda ARK-i poole seisukohtade esitamiseks asjaolude osas, mis seaduse kohaselt välistavad juhtimisõiguse peatamise. Sellest hoolimata on tema õigust ärakuulamisele riivatud, kuna isikut ei teavitata sellest, kuhu ja mis aja jooksul ta pöörduma peab. Lisaks on juhtimisõiguse peatamise menetluse tähtaeg ARK-is LS § 41^3 lõike 10 järgi äärmiselt lühike, sest otsus vormistatakse kolme päeva jooksul jõustunud karistusotsuse ARK-i saabumisest. Seega võib olla takistatud isiku õigeaegne taotluste ja seisukohtade esitamine juhtimisõiguse peatamist välistavate asjaolude kohta, millega on piiratud PS §-st 14 tulenevat õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele ning esineb PS § 14 riive. (p 36) Sellise piirangu tingib legitiimne eesmärk hoida kokku menetlusele kuluvaid ressursse ja tagada suure hulga sarnaste asjade efektiivne menetlemine (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63). On ilmne, et isikute ARK-is ärakuulamine kõigil neil juhtudel oleks ressursimahukas. Samal ajal on juhtimisõiguse peatamise vormistamiseks vajalikud asjaolud üldreeglina õigesti tuvastatavad ka isikut ära kuulamata (nt kehtivate karistuste väljaselgitamisel tuleb lähtuda karistusregistri andmetest) ning isiku ära kuulamata jätmine viib ebaõige otsuseni harvadel juhtudel. Eesmärgi saavutamiseks puudub meede, mis riivaks puudutatud isikute õigusi vähem intensiivselt. Riive on proportsionaalne, kuna ära kuulamata jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit. Lisaks on isikul LS § 41 lõike 10 kohaselt võimalus esitada juhtimisõiguse peatamise otsuse peale kaebus kõrgemalseisvale ametiisikule või vaidlustada see kohtus, mis samuti tagab tema õiguse ärakuululamisele ja võimaldab ühtlasi selgitada oma seisukohti ning esitada taotlusi ja vastuväiteid. Eelnevast tulenevalt ei ole PS § 14 riive intensiivne ja selle kaalub üles avalik huvi juhtimisõiguse peatamise asjade efektiivseks menetlemiseks. (p 37)
Juhtimisõiguse peatamine LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, seega kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-is toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. Nimelt tehakse suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. (p 28) Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-29-04 (RT III 2004, 28, 298)) ja nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 19). Kirjeldatud seisukoha muutmiseks ei ole alust ning LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 ei ole vastuolus põhiseaduse § 23 lõikega 3. (p 29)
Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab põhiseaduse § 34 järgset isikute õigust vabalt liikuda. Seega on tegemist isiku liikumisvabaduse riivega. Õiguste ja vabaduste riived peavad vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel. (p 56) Juhtimisõiguse peatamine LS § 41^3 alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas on seadusandjal õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. (p 57) Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. (p 58) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. (p 59)
Põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenev perekonna hoolitsuskohustus on abivajavate isikute toimetuleku tagamise seisukohalt oluline ja riik ei tohi õigustamatult takistada isikut seda kohustust täitmast. Sellest ei tulene siiski, et riik ei või perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsema kohustatud isikut ebasoodsalt mõjutada. Igal üksikul juhul tuleb kõigepealt hinnata, kas riigipoolne sekkumine, käesoleval juhul kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine, raskendab isikul oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsemist. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb välja selgitada, kas sellist piirangut õigustab mõne põhiõiguse või muu põhiseadusliku väärtuse tagamise vajadus. (p 63) Juhtimisõiguse peatamine piirab isiku võimalusi oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitseda. Samas ei ole piirang üldkogu hinnangul intensiivne, sest isikult ei ole ära võetud võimalust jõuda abivajavate perekonnaliikmete juurde muul viisil kui ise mootorsõidukit juhtides. Juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla abivajavate pereliikmete eest hoolitsemise eeltingimuseks. Tegemist on eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei takista isikul üldjuhul perekonna hoolitsuskohustuse täitmist. (p 64) Kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine on perekonna hoolitsuskohustuse õigustatud piirang ja põhiseadusega kooskõlas, kuna juhtimisõiguse peatamisega taotletav isikute elu, tervise ja vara ning õiguskorra kaitse vajadus tervikuna kaalub üles isiku õiguse ja kohustuse hoolitseda oma abivajavate perekonnaliikmete eest tema poolt valitud viisil. (pp 65, 66)
Põhiseaduse § 29 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Põhiseaduse §-s 29 sätestatud subjektiivne õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei hõlma juba tekkinud töö- või teenistussuhet ega selle lõpetamist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. juuni 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-1-97 - RT I 1997, 50, 821; 6. oktoobri 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-2-97 - RT I 1997, 74, 1267; 27. mai 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-4-98 - RT I 1998, 49, 752). (p 68) Praegusel juhul sõltub isiku võimalus töötada autojuhina juhtimisõiguse peatamisest. Seega on tegemist PS §-s 29 sätestatud elukutse valiku vabaduse riivega. (p 69) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on kaasajal levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega, arvestades õiguserikkumise iseloomu. Liikluseeskirja § 227 kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud juht teatama õnnetusest politseile, kui liiklusõnnetuses said viga inimesed või kui varalise kahju korral liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) ei ole vastutuse küsimuses ühel meelel või kahju saaja ei ole teada. Seega on politsei liiklusõnnetusest teavitamine vajalik selleks, et oleks võimalik välja selgitada isik, kes vastutab teiste isikute õigushüvede - tervise või omandi - kahjustamise eest. Selle takistamine kujutab endast olulist rikkumist. (p 70) Autojuhtimist saab pidada eneseteostuslikuks tegevuseks (vt Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03 - RT III 2004, 12, 143, p 33). (p 71) Õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalus autot juhtida, on lähtuvalt põhiseaduse § 19 lõikest 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Käesoleval juhul on seadusandja juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistusega piiranud isiku õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute õiguste ja õiguskorra kaitseks, mistõttu juhtimisõiguse peatamine ei ole ilmselgelt ülemäärane isiku eneseteostuse vabaduse riive. Seega on liiklusõnnetusest teatamata jätmise eest juhtimisõiguse peatamise näol tegemist proportsionaalse ja põhiseadusega kooskõlas oleva eneseteostusvabaduse piiranguga. (pp 72, 73)
Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ei oleks iseenesest välistatud võimalus peatada Eestis juhtimisõigus ka isikutel, kellele on juhiloa väljastanud mõne välisriigi pädev asutus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. märtsi 1992. a otsuse (RT 1992, 12, 194) kohaselt ühines Eesti Vabariik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1968. aasta teeliikluse alasel Viini konverentsil vastuvõetud teeliikluse konventsiooniga (konventsioon). Konventsiooni art 42 lõige 1 annab osalisriikidele pädevuse võtta juhilt ära õigus kasutada selle riigi territooriumil oma kodumaist või rahvusvahelist juhiluba, kui isik paneb riigi territooriumil toime õigusrikkumise, millega selle riigi seaduste kohaselt kaasneb juhiloa äravõtmine. Samas näeb konventsioon välisriigis välja antud juhtimisõiguse kehtivuse peatamiseks ette kindlad tingimused. Muu hulgas tuleneb konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a), et isikult juhiloa äravõtmise korral tuleb see talle tagastada hiljemalt riigi territooriumilt lahkumisel ning seda ka juhul, kui juhtimisõiguse peatamise tähtaeg ei ole isiku riigist lahkumise hetkeks veel möödunud. (p 43) Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 41^1 lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a) lähtudes lasuks Eesti Vabariigil kohustus tagastada äravõetud juhiluba, sõltumata juhtimisõiguse peatamise tähtaja möödumisest, hiljemalt siis, kui välisriigis juhiloa omandanud isik Eesti territooriumilt lahkub. Üldkogu tõdeb, et sellise kohustuse täitmiseks peaks riik kujundama süsteemi välisriigis välja antud juhilubade tagastamiseks. Selline süsteem peaks ühelt poolt tagama, et välisriigis välja antud juhiluba saaks omanikule enne Eestist lahkumist tagastatud, kuid teisalt välistama võimaluse, et riigist lahkumise ettekäändel või lühiajalisel lahkumisel isikule tagastatud juhiluba kasutatakse enne juhtimisõiguse peatamise tähtaja lõppu Eestis edasi. Seega eesmärk vältida konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi võib õigustada LS § 41^3 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45)
Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17; Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32, 345, p 22 ja 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 36.) (p 39) Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras. (p 40) LS § 41^3 lõigetes 1 ja 4 nimetatud liiklusväärteo või -väärtegude kogumi toime pannud isikuid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas isikule on juhiloa väljastanud ARK või välisriigi pädev asutus. Juhtimisõiguse peatamine on võimalik üksnes esimesena nimetatud isikute puhul. LS § 41^3 lõigetes 1 või 4 nimetatud väärteod toime pannud isikud, sõltumata juhiloa väljaandmise kohast, on võrreldavas olukorras. (p 42) Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 41^1 lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Samas, et vältida ÜRO teeliikluse konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi, võib õigustada LS § 41^3 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45) Juhtimisõiguse peatamisel LS § 41^3 lõigetes 1 või 4 nimetatud liiklusalase väärteo või väärtegude kogumi toime pannud isikute ebavõrdne kohtlemine, lähtudes asjaolust, kas juhiloa on välja andnud ARK või välisriigi pädev asutus, ei riku PS § 12 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õigusloome võrdsuse põhimõtet. (p 47)
Juhtimisõiguse peatamine LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, seega kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-is toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. Suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) tehakse väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. (p 28) Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-29-04 (RT III 2004, 28, 298)) ja nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 19). Kirjeldatud seisukoha muutmiseks ei ole alust ning LS § 41^3 lõiked 1, 4 ja 8 ei ole vastuolus põhiseaduse § 23 lõikega 3. (p 29)
Meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Teatud juhtudel võib seadusandja jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-11-03 - RT III 2003, 8, 84, p 43; Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III 2001, 26, 280, p 24). (p 60)
Õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, kuid see ei nõua tingimata, et kõik teo õiguslikud järelmid peaksid olema koondatud ühte ja samasse õigusnormi. Tuleb korrata asjas nr 3-4-1-10-04 tehtud otsuse punktis 24 väljendatud seisukohta, et mootorsõiduki juhil on võimalik hästi ette näha, millised tagajärjed tema jaoks õigusvastase tegevusega kaasnevad, ning väärteomenetluse käigus end nende eest kaitsta. Vastavalt LS § 28 lõikele 3 on juhtimisõiguse saamise eelduseks liiklusalaste õigusaktide nõuete tundmine, juhtimisõiguse peatamine on aga üheselt ja siduvalt ette nähtud liiklusseaduse § 41^3 lõigetes 1-8. (p 31) Ka väärteomenetluse regulatsioon tagab isiku teavitamise sellest, et väärteomenetluses tehtav karistamisotsus toob endaga kaasa juhtimisõiguse peatamise. Nimelt näeb väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 58 lõige 3 ette, et nende seaduse nõuete rikkumisel, mille eest on ette nähtud eriõiguse peatamine, võetakse väärteomenetluse alustamisel isikult viivitamatult ära eriõigust tõendav dokument, mis lisatakse väärteomenetluse materjalidele. Vastavalt VTMS § 19 lõike 1 punktile 5 on menetlusalusel isikul õigus teada menetlustoimingu eesmärki. Juhiloa äravõtmine on sätestatud väärteomenetluse seadustikus ja kujutab endast seega väärteomenetluse toimingut, mis tähendab, et kohtuväline menetleja peab menetlusalusele isikule selgitama juhiloa äravõtmise põhjust. Väärteomenetluse seadustiku § 108 punkti 7 järgi tuleb aga väärteoasjas tehtud otsuses märkida, kuidas toimitakse äravõetud esemetega. See nõue on kohaldatav ka VTMS § 58 lõike 3 alusel äravõetud juhiloa suhtes. (p 32)
Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab põhiseaduse § 34 järgset isikute õigust vabalt liikuda. Seega on tegemist isiku liikumisvabaduse riivega. Õiguste ja vabaduste riived peavad vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel. (p 56) Juhtimisõiguse peatamine LS § 413 alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas on seadusandjal õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. (p 57) Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. (p 58) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. (p 59)
3-4-1-9-05 PDF Riigikohus 21.06.2005
Kogu pensionipõlve jooksul saadav veidi suurem pensionisumma ja mõningane täiendav koormus riikliku pensionikindlustuse eelarvele ei õigusta seda, et üldisesse vanaduspensioniikka jõudnud pensionäre koheldakse töötamise korral erinevalt sõltuvalt sellest, kas neile on määratud ennetähtaegne vanaduspension või vanaduspension RPKS § 7 alusel. Seepärast pole 7. jaanuaril 2005 jõustunud seadusemuudatus käsitatav nn positiivse erimeetmena, vaid ebavõrdse kohtlemise lõpetamisena. (p 23)
3-4-1-3-05 PDF Riigikohus 02.05.2005
Riigikogule põhiseadusega omistatud ülesandeid ja pädevust ei ole võimalik jõustada tema liikmetest sõltumatult. Sellest tulenevalt on iga Riigikogu liige õigustatud osalema kõigis Riigikogu tegevustes. RKKS normid, mis seavad mandaadi teostamise ulatuse sõltuvusse fraktsiooni kuulumisest, kujutavad endast Riigikogu liikmete ebavõrdset kohtlemist neile kuuluva mandaadi teostamisel. (p 16) Riigikogu liikmeid, kes ei kuulu fraktsiooni, koheldakse ebavõrdselt võrreldes nende Riigikogu liikmetega, kelle võimalused oma vaba mandaadi teostamiseks on tulenevalt fraktsiooni kuulumisest laiemad. Ebavõrdset kohtlemist õigustavad aga valimissüsteemi proportsionaalsuse ning erakonnademokraatia põhimõte. (p 41) Kui jaatada põhiseaduslikku nõuet tagada vaba mandaadi teostamine võrdselt nii fraktsiooni kuuluvatele kui sinna mittekuuluvatele Riigikogu liikmetele, ei ole seadusandjal piisavalt meetmeid proportsionaalse valimissüsteemi ning erakonnademokraatia kindlustamiseks. Seadusandja on õigustatud kujundama reegleid, mis fraktsioonide moodustamist Riigikogu valimiste vahelisel ajal ja seeläbi valijate tahte moonutamist mingilgi moel takistavad. (p 41)
Demokraatia printsiibis sisalduva erakonnademokraatia printsiibi kohaselt on erakond demokraatiat tagavaks sillaks ühiskonna ja riigi vahel, mille funktsiooniks on poliitilisi seisukohti koondada ja hoomatavaks tervikuks kujundada ning neid valimistel edu saavutamise korral avalikku võimu teostades ellu viia. (p 31) Erakonnademokraatia tagamise eesmärk koos proportsionaalse valimissüsteemi toetamise eesmärgiga on piisavalt kaalukas, õigustamaks vaba mandaadi ja selle võrdse teostamise piiramist. (p 37)
Põhiseaduse § 60 lõikest 1 tuleneva proportsionaalse valimissüsteemi üldiseks eesmärgiks on kajastada parlamendi koosseisus valijaskonna poliitilisi tõekspidamisi ning kujundada nendel tõekspidamistele võimalikult vastav esinduskogu. ( p 40) Proportsionaalsuse põhimõttele vastavad nimekirjavalimised, mille puhul annavad valijad toetuse lõppkokkuvõttes mingi erakonna maailmavaatele ja erakonnale. Mis tahes valimistevahelisel ajal toimuv muudatus fraktsioonide koosseisus moonutab valijate tahet ning seega ka proportsionaalsuse põhimõtet. (p 30) Proportsionaalse valimissüsteemi toetamise eesmärk koosmõjus erakonnademokraatia tagamise eesmärgiga on piisavalt kaalukas, õigustamaks vaba mandaadi ja selle võrdse teostamise piiramist. (p 42)
Põhiseaduse §-st 62 tuleneva vaba mandaadi põhimõtte järgi ei saa Riigikogu liiget tagasi kutsuda ei rahvas, kes teda on valinud, ega erakond, kelle nimekirjas kandideerides ta on parlamenti valitud, kuna Riigikogu liige ei esinda Riigikogus mitte üksnes oma valijate huve, vaid teostab riigivõimu kogu rahva esindajana. Teiseks tuleneb vaba mandaadi põhimõttest, et parlamendi liikmel on õigus teha valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt, sh vabadus oma maailmavaatelisi seisukohti ja/või erakondlikke eelistusi muuta ilma ohuta saada seetõttu rahvaesindusest eemaldatud. Vaba mandaadi põhimõtte kohaselt ei ole Riigikogu liige seotud valimiste eelsel ajal antud lubadustega. (p 15) RKKS sätted, mis näevad fraktsiooni liikmete miinimumarvu ning sama erakonna nimekirjast parlamenti valimise nõude ning lubavad uue fraktsiooni registreerimist üksnes viie päeva jooksul pärast Riigikogu esimest istungit, kujutavad endast vaba mandaadi põhimõtte piirangut koosmõjus Riigikogu liikmete võrdse kohtlemise põhimõttega vaba mandaadi teostamisel, kuna seavad vaba mandaadi teostamise ulatuse sõltuvusse fraktsiooni kulumisest. Samas on tegemist vaba mandaadi põhimõtte põhiseaduspärasuse piiramisega, kuna seda õigustavad valimissüsteemi proportsionaalsuse ning erakonnademokraatia põhimõte. (p 19)
Parlamendi enesekorraldusõiguse põhimõtte kohaselt on seadusandjal tema enda tegevust puudutavates küsimustes suhteliselt suur otsustusvabadus. Enese- ehk isekorraldusõiguse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 65 punktist 16 koosmõjus võimude lahususe põhimõttega. Isekorraldusõigus tähendab, et riigivõimu harud ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad olema neile põhiseadusega otsesõnu antud pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed ning neil on üldjuhul õigus ise kindlaks määrata oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-3-98, RT I 1998, 36/37, 558, IV). (p 42) Riigikogu fraktsioon on Riigikogu liikmete poliitiline ühendus, mis formeerub mingist maailmavaatest kantud programmi ümber, aidates sel viisil Riigikogu liikmete maailmavaatelisi seisukohti koondada. Sellise koondamisfunktsiooni kandjana teenivad fraktsioonid ja nende moodustamisele piirangute seadmine parlamendi töö hõlbustamise eesmärki. (p 25) Ehkki seadusandjal on lähtuvalt parlamendi enesekorraldusõigusest õigus teha valik erinevate fraktsioonikontseptsioonide vahel, ei saa ta fraktsiooni mõistet kujundada selliselt, et õigus ühineda fraktsioonidesse muutuks fiktiivseks või et seatud piirangutega kitsendataks ebaproportsionaalselt Riigikogu liikmete põhiseaduslikke õigusi või põhiseaduslikke printsiipe. (p 22)
3-4-1-1-05 PDF Riigikohus 19.04.2005
Põhiseaduse §-st 48 ei tulene, et kõik ühingud, mis on poliitiliste eesmärkide nimel moodustatud, peaksid omama õigust kanda erakonna nime. (p 38) Seadusandjal on õigus kehtestada ühingu erakonnana registreerimiseks esitatavad nõuded. Kui poliitilistel eesmärkidel ühinejad neid nõudeid täita ei suuda, ei ole neilt ühinemisvabadust veel ära võetud. (p 39)
Ainult erakondade kandideerimine kohalikel valimistel seab ohtu kohalike omavalitsusorganite representatiivsuse (vrd ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-7-02, p 21). Statistilistele andmetele tuginedes ei ole olukorras, kus kandideerida saavad üksnes erakondade nimekirjad ja üksikkandidaadid, tagatud, et kohalikel valimistel on valijal võimalik teha valik erinevate nimekirjade vahel. (p 32)
Passiivse valimisõiguse (kandideerimisõigus) puhul tähendab valimiste ühetaolisuse põhimõte koosmõjus võrdse kohtlemise põhimõttega kõigile kandidaatidele võrdsete võimaluste tagamist valimistel kandideerimiseks. (p 16) Ainult erakondade kandideerimise võimaldamine kohalikel valimistel koosmõjus erakonnaseadusest tulenevate nõuetega erakonna registreerimisele ja tegevusele piiravad kandideerimisõigust kohalikul tasemel ebaproportsionaalselt, kuna erakonna moodustamine kandidaatide ülesseadmiseks ning kohaliku võimu teostamiseks ühe kohaliku omavalitsuse üksuse piires on praktiliselt võimatu. (pp 22, 36)
Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttest ei tulene nõuet, et siseriikliku õiguse vastavuse kontrollimiseks Euroopa Liidu õigusega peab eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus on kohaldamise ülimuslikkus, mis tähendab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses vaidluses kohaldamata jätta. (p 49)
Õiguskantsleril puudub vastavalt õiguskantsleri seadusele ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusele pädevus taotleda Riigikohtult seaduse kehtetuks tunnistamist põhjusel, et see on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. (p 49)
Põhiseaduse §-s 154 sätestatud omavalitsuste küsimuste iseseisev otsustamine viitab kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttele. See põhimõte eksisteerib avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides ning tähendab, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed peavad saama otsuseid langetada sõltumata riigi keskvõimust, seades esikohale kohalikud huvid. (p 17) Kohalike huvide realiseerimine kohalikul tasemel, vajadusel ka vastuolus keskvõimu huvidega, on omavalitsuse autonoomia põhimõtte olemuslik sisu. (p 35) Kohalikel valimistel ainult erakondadele ja üksikkandidaatidele kandideerimise võimaldamine riivab ebaproportsionaalselt kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtet, kuna erakonna moodustamine kandidaatide ülesseadmiseks ning kohaliku võimu teostamiseks ühe kohaliku omavalitsuse üksuse piires on praktiliselt võimatu. (p 22)
3-4-1-7-03 PDF Riigikohus 21.01.2004
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Isikute, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama, inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks. (p 14) Põhiseadus annab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule pädevuse hoida ära inimväärikuse rikkumist. Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. (p 14) Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust Põhiseadusele. Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigi abi puuduse korral langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseaduse § 28 lg 2 nimetab ühe alusena, millal isikul on õigus saada riigilt abi ning riigil kohustus talle abi anda, puudust. Puudust kannatada võivate isikute ringi Põhiseadus ei piiritle. Ka ei täpsusta Põhiseadus, millal isik kannatab puudust ehk millal pole tagatud tema esmavajaduste rahuldamine. (p 16) Sotsiaalharta kohaldamise praktika lähtub puuduse hindamisel riigi poolt kindlaksmääratud elatusmiinimumist, mis tähendab, et puudustkannatav on isik, kelle vahendid ei taga elatusmiinimumi. Isikule antava abi suurus ei tohi seetõttu olla riigi elatusmiinimumiga ilmselges mittevastavuses. (p 20) Sotsiaalhoolekande seaduse regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid selles seadusesättes nimetamata eluruumi, ei hüvitatud eluasemekulusid ega võetud neid arvesse toimetulekutoetuse määramisel, on vastuolus Põhiseaduses sätestatud igaühe õigusega saada riigilt abi puuduse korral (§ 28 lg 2). (p 40)
Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub eelkõige seadusandja pädevusse. Seega on Riigikogul ulatuslik vabadus otsustada, millises ulatuses ja kellele tagada Põhiseaduse §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003 otsust asjas nr 3-3-1-65-03 (RT I 2003, 34, 349). Samas on seadusandja sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel seotud Põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. (p 16)
Sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab ka kindlustama, et järgitaks Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust. Sotsiaalsete põhiõiguste seos võrdsuspõhiõigusega on tuntavam kui muude põhiõiguste puhul. Põhiseaduse § 12 esimese lõike esimene lause tagab võrdsuse õiguse kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud: "Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi" (vt Riigikohtu üldkogu otsus 17. märtsist 2003 asjas nr 3-1-3-10-02 - (RT III 2003, 10, 95, p 36). (p 17) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. Ülemäärane koormus riigieelarvele on argument, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle otsustamisel, kuid sellega ei saa õigustada puudustkannatavate inimeste ja perekondade ebavõrdset kohtlemist. (p 39) Sotsiaalhoolekande regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid eluruumi vaidlustatud sättes nimetamata alusel, tõi kaasa puudustkannatavate isikute ja perekondade ebavõrdse kohtlemise, milleks polnud mõistlikku põhjust. Seetõttu on kontrollitav säte vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12 lg 1). (p 40)
Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi, mis täna pole küll Eestile õiguslikult siduv dokument, tunnustab liit õigust saada sotsiaal- ja eluasemeabi, tagamaks inimväärse eksistentsi kõigile, kellel pole piisavaid vahendeid. (p 20)
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti (RT II 1993, 10/11, 13) art 11 tunnustab "igaühe ja tema perekonna õigust adekvaatsele elatustasemele". (p 20) Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. (p 14) Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)
3-4-1-6-03 PDF Riigikohus 16.09.2003
Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. (p 16) Kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus. (p 24)
Kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus. (p 24)
Rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. (p 16)

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json