https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-23-11 PDF Riigikohus 27.12.2011

PS § 28 lg 2 alusel on isikul õigus riigi abile puuduse korral. Vanemahüvitis on ette nähtud sõltumata sellest, kas isik elab puuduses või mitte. Kui vanemahüvitise seadust poleks, ei oleks isikul üksnes põhiseaduse alusel õigust nõuda vanemahüvitist, nagu kehtiv seadus ette näeb. Eeltoodust järeldub, et vanemahüvitise puhul on tegemist võrdse kohtlemise küsimusega sotsiaalpoliitika valdkonnas, kus riik on endale ise ülesande võtnud. See ei ole põhiseadusest tulenev kohutus. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega. (p 68)


Võrdsuspõhiõiguse riive peab legitiimsete eesmärkide suhtes olema sobiv, vajalik ja mõõdukas ehk proportsionaalne PS § 11 mõttes. (p 61) Võrdsuspõhiõiguse piirangu legitiimseteks eesmärkideks saab pidada kompenseerida ja vähendada tööandja maksejõuetusest tingitud või sotsiaalmaksu maksja süül tekkinud moonutusi, riigi raha kokkuhoidu ning administreerimise lihtsust. (p 60)


Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses varem korduvalt hinnanud seda, kas kohus pidi kohaldama norme, mille ta kohaldamata jättis, st kas normid on selles asjas asjassepuutuvad. Näiteks 28. oktoobri 2002. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leidis üldkogu: „[---] põhiseadusliku järelevalve kohus on õigustatud kontrollima, kas vaidlusalune säte on asjassepuutuv e kohaldatav. [---] Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud.“ (p 15) Lähtuvalt eeltoodust kontrollib kolleegium, kas halduskohus oleks pidanud kohaldama kohtuasjas põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 34)

Halduskohus oleks uurimispõhimõttest lähtuvalt pidanud välja selgitama isiku tegeliku soovi kaebuse esitamisel (HKMS § 19 lg 7; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2011. aasta kohtuotsus nr 3-3-1-80-10, p 22). Kaebaja vaidlustas halduskohtus küll vaideotsuse, kuid on ilmne, et ta soovis vaidlustada SKA toimingut, millega tema vanemahüvitist vähendati. Üksnes selle toimingu õigusvastaseks tunnistamisel oleks olnud võimalik vähendatud vanemahüvitise osa tagant järele väljamaksmine, mida kaebaja kaebuses samuti taotles. Seega juhul, kui kohus oleks lahendanud asja kõiki asjakohaseid norme järgides, st esmalt selgitanud välja taotleja tegeliku tahte ja seejärel tunnistanud vanemahüvitise vähendamise toimingu õigusvastaseks, oleks kohus pidanud kohaldama põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 36)

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei peaks kohus ühele isikutegrupile seadusandja antud soodustusi teistele isikutegruppidele laiendama.

Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis VHS § 3 lg 71 p-de 3 ja 4 sätestamisega kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud vanemahüvitise suuruse moonutusi. Seadusandja ei soovinud muudel juhtudel anda isikutele lisasoodustust, st teha hüve saamise tingimuste üldreeglist erandit. (p 69)

3-4-1-11-10 PDF Riigikohus 08.03.2011

Kohalik omavalitsus peab arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet. Omavalitsus on oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesande tõttu osutatavate teenuste või toetustega. (p 62)

Kohalikud elanikud maksavad osaliselt tulumaksu kohaliku omavalitsuse eelarvesse, mille abil on kohalikul omavalitsusel omakorda võimalik neile teenuseid osutada. (p 58) Sõltumata oma elukohast on mõlemad vanemad kohustatud lapse eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Sünnitoetusega aidatakse kanda vanemate ühiseid kulutusi. Isikute ja omavalitsuse vahelises suhtes tuleb vastastikkusest lähtuda, arvestades toetuse subjekte ühiselt. Isikutele, kes ei ole end kohalikeks elanikeks registreerinud, ei pea omavalitsus tagama sünnitoetuse maksmist võrdsetel alustel nendega, kes on end kohalikeks elanikeks registreerinud. (p 65)

Kui laps ja tema vanem on registreeritud omavalitsuse elanikeks ning teine vanem puudub, on ka üksikvanemal on õigus sünnitoetust saada. (p 72)


Kohalik omavalitsus peab arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet. Omavalitsus on oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesande tõttu osutatavate teenuste või toetustega. (p 62)


Sünnitoetuse maksmine sõltumata perekonna sissetulekust on kohaliku omavalitsuse enesele võetud kohalik ülesanne. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, milliseid toetusi, soodustusi ja teenuseid ta pakub lisaks põhiseadusest ja seadusest tulenevatele kohustuslikele teenustele. (p 61)

3-4-1-7-10 PDF Riigikohus 01.07.2010

Valimistel saadav mandaat on KOVVS §-s 5 sätestatud passiivse valimisõiguse üks osa (vt ka Riigikohtu 27.06.2001 otsuse asjas nr 3-3-1-35-01 p-e 2 ja 3). Volikogu liikme passiivsesse valimisõigusesse sekkumine peab toimuma põhiseaduspäraselt. See, et volituste ennetähtaegne lõppemine pole sätestatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses, vaid kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, ei mõjuta passiivsesse valimisõigusesse sekkumise põhiseaduspärasust. Valimisseadus ei pea ilmtingimata sätestama volikogu liikme volituste lõppemise aluseid ja korda. (p 8)

Volikogu liikme volituste lõppemisega ei rakendata isiku suhtes lisakaristust. Lisakaristused on reguleeritud karistusseadustiku 3. peatüki 3. jaos. Kriminaalasjas süüdimõistmise järelmid ei piirdu üksnes kohtu poolt isikule määratud karistuse ja lisakaristusega ning avaliku hukkamõistuga. Lisaks sellele toob kuriteo toimepanemises süüdimõistmine isikule kaasa muid piiranguid, mida ei rakendata kellegi suhtes eraldi, tema isikust lähtuvalt, vaid need piiranguid kohalduvad kõigile süüdimõistetutele või osale süüdimõistetutest sõltuvalt nende poolt toime pandud kuriteo liigist. (p 10)


Valimistel saadav mandaat on KOVVS §-s 5 sätestatud passiivse valimisõiguse üks osa (vt ka Riigikohtu 27.06.2001 otsuse asjas nr 3-3-1-35-01 p-e 2 ja 3). Volikogu liikme passiivsesse valimisõigusesse sekkumine peab toimuma põhiseaduspäraselt. See, et volituste ennetähtaegne lõppemine pole sätestatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses, vaid kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, ei mõjuta passiivsesse valimisõigusesse sekkumise põhiseaduspärasust. Valimisseadus ei pea ilmtingimata sätestama volikogu liikme volituste lõppemise aluseid ja korda. (p 8)

Volikogu liikme volituste lõppemisega ei rakendata isiku suhtes lisakaristust. Lisakaristused on reguleeritud karistusseadustiku 3. peatüki 3. jaos. Kriminaalasjas süüdimõistmise järelmid ei piirdu üksnes kohtu poolt isikule määratud karistuse ja lisakaristusega ning avaliku hukkamõistuga. Lisaks sellele toob kuriteo toimepanemises süüdimõistmine isikule kaasa muid piiranguid, mida ei rakendata kellegi suhtes eraldi, tema isikust lähtuvalt, vaid need piiranguid kohalduvad kõigile süüdimõistetutele või osale süüdimõistetutest sõltuvalt nende poolt toime pandud kuriteo liigist. (p 10)

Isikut, kelle suhtes jõustub süüdimõistev kohtuotsus tema volikogu liikme volituste kehtimise ajal, ei kohelda ebavõrdselt võrreldes isikuga, kelle suhtes on tahtliku kuriteo eest süüdimõistev karistus jõustunud enne valimisi. Tegemist ei ole võrreldavate isikute gruppidega. Ühel juhul selgub pärast valimisi kohtuotsuse jõustumisel, et isik on toime pannud kuriteo. Teisel juhul teavad valijad valitavat ja tema tegusid tänu jõustunud kohtuotsusele juba enne valimisi ning saavad kõiki asjaolusid arvestades isiku suhtes oma seisukoha kujundada ja vastavalt valimistel hääletada. (p 9)


Isikut, kelle suhtes jõustub süüdimõistev kohtuotsus tema volikogu liikme volituste kehtimise ajal, ei kohelda ebavõrdselt võrreldes isikuga, kelle suhtes on tahtliku kuriteo eest süüdimõistev karistus jõustunud enne valimisi. Tegemist ei ole võrreldavate isikute gruppidega. Ühel juhul selgub pärast valimisi kohtuotsuse jõustumisel, et isik on toime pannud kuriteo. Teisel juhul teavad valijad valitavat ja tema tegusid tänu jõustunud kohtuotsusele juba enne valimisi ning saavad kõiki asjaolusid arvestades isiku suhtes oma seisukoha kujundada ja vastavalt valimistel hääletada. (p 9)

3-4-1-1-10 PDF Riigikohus 08.06.2010

PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p-d 20 ja 21). (p 56) Kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (vt Riigikohtu 19.12.2003 otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19). Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41). Kohalik omavalitsus võib tulenevalt PS §-st 113 kehtestada avalik-õigusliku kohustuse üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus. (p 58)


Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Kõik riigipiiri ja piirirežiimiga seonduv on riigielu valdkond, mistõttu piirirežiimi reguleerimine ja rahastamine on seega riigi ülesanne. Praegusel juhul on riik halduslepinguga andnud piirirežiimiga seotud ülesande täitmise üle kohalikule omavalitsusele. (p 70) Ebapiisavalt korraldatud piiriületusega kaasnevad probleemid mõjutavad nii riiki kui ka kohalikku omavalitsust, kelle territooriumil piiripunkt asub. (p 71) Sellise olukorra lahendamiseks võib olla halduslepinguga riikliku ülesande üleandmine kohane vahend. (p 72) Seejuures ei saa aga jätta tähelepanuta halduslepinguga kohalikule omavalitsusele üleantud ülesannete rahastamise kohustust. (p 73)

Kokkuleppe alusel kohalikule omavalitsusele pandud riiklike ülesannete rahastamise korda põhiseadus otsesõnu ei sätesta. PS § 154 lg 2 teises lauses käsitletud seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustuste all tuleb mõista ka seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga kohalikule omavalitsusele pandud riiklikke kohustusi. Riigi ülesande täitmata jätmine võib märkimisväärselt häirida kohalikku elu ning kohaliku halduse toimimist. Riik ei tohi panna kohalikku omavalitsust sundolukorda, kus on valida, kas võtta riikliku ülesande täitmine ja rahastamine enda kanda või kannatada kahju ülesande täitmata jätmise tõttu. Haldusleping ei tohi olla riigile vahend, vähendamaks kulutusi oma ülesannete täitmisele. (p 75)

3-4-1-14-07 PDF Riigikohus 01.10.2007

Õigusloome võrdsus tähendab, et seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02 p-i 17). (p 13)


Avaliku teenistuse seadus eristab isikuid, kes on 65-aastaseks saamise tõttu teenistusest vabastatud, ja isikuid, keda ei ole vaatamata 65-aastaseks saamisele teenistusest vabastatud. Tegemist on analoogilises olukorras olevate isikute gruppide ebavõrdse kohtlemisega. Avaliku teenistuse seaduse § 120 lg-ga 1 ja sellega lahutamatult seotud normidega on riivatud 65-aastaste ja vanemate isikute PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 14) Sellisele üldises avalikku teenistust reguleerivas seaduses sätestatud regulatsioonile, mis võimaldab ühe 65-aastaseks saanud ametniku jätta teenistusse ja teise vabastada, põhjendades vabastamist üksnes isiku vanusega, pole võimalik leida mõistlikku põhjendust. Meelevaldse erineva kohtlemise vältimiseks peavad teenistusest vabastamise motiivid olema läbipaistvad ja kirjeldama tegelikku olukorda. (p 15)


Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on tihedas seoses vaidlustatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes. (p 12)

3-4-1-12-07 PDF Riigikohus 26.09.2007
KMS

KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)


Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19)


Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19)

KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)

3-4-1-9-07 PDF Riigikohus 15.06.2007
PS

PSJV § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Hindamaks KTS § 2521 põhiseaduspärasuse kontrollimise lubatavust, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas KTS § 2521 näol on tegemist käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise aluseks olnud vaidluse seisukohalt asjassepuutuva normiga. (p 15) Norm on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtutäiturile kohustuslik kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest tuleneb üheselt KTS §-st 2521. KTS § 2521 põhiseadusele mittevastavuse korral tühistab kohus kohtutäituri lisatasu määramise otsuse, järelikult on KTS § 2521 asjassepuutuv. (p 16)


KTS § 2521 alusel täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu kujutab endast põhiseaduse § 32 lõikega 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kuna kohtutäituri lisatasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuulub selline omandiõiguse riive samaaegselt ka PS § 113 kaitsealasse ning peab vastama sellest sättest tulenevatele nõuetele. (p 22) Nii PS §-st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Seega ei või seda laadi omandi kitsendusi ette näha seadusest alamalseisva aktiga, milline nõue on täidetud. (p 23)

Nii PS § 32 lõige 2 kui ka § 113 nõuavad, et omandiõiguse piirang oleks proportsionaalne, s.t sobiv, vajalik ja mõõdukas. ( p 25) Kuna kohtutäituri lisatasu on oma olemuselt sarnane riiklikule lõivule, peab selle määr olema kehtestatud kulupõhimõttest lähtudes. Seadusandja on kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest kehtestanud kindlas määras, s.o 0,5% arestitava kinnisasja väärtusest. Järelikult ei võimalda kinnisasja arestimise eest ettenähtud kohtutäituri lisatasu regulatsioon mingil viisil kohtutäituri lisatasu määramisel arvestada konkreetse kinnisasja arestimise keerukust ega kinnisasja arestimisele kulutatud aega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud võlgniku omandiõiguse piirangu mõõdukus. (p 28)

3-4-1-33-05 PDF Riigikohus 20.03.2006
PS
VHS

Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet (vt Riigikohtu 3.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02, p 17). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 26) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete raskustega (vt Riigikohtu 21.12.2004 otsuse nr 3-4-1-7-03, p 39). Vanemahüvitise lihtsat administreeritavust ei saa pidada mõistlikuks põhjuseks, mis õigustaks isiku erinevat kohtlemist võrreldes nende lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu õigeaegselt. (p 30) Seega rikub vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 teine lause PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet osas, millega nähakse ette, et isikule määratud vanemahüvitist vähendatakse talle tööandja süü tõttu vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud ja varem saamatajäänud töötasu võrra. (p 32)


Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus kaasa toob. Õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. (p 21)


Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi arvates ei saa normide asjassepuutuvuse hindamisel piirduda üksnes nentimisega, et haldusorgan on isiku suhtes tehtud otsuses vaidlustatavatele normidele viidanud. Lähtudes Riigikohtu varasemast praktikast, saab asjassepuutuvateks lugeda üksnes neid norme, mis omavad otsustavat tähtsust kohtuasja lahendamisel (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsuse nr 3-4-1-10-00,p 10). Otsustavat tähtsust omavad kohtuasjas normid, millest lähtudes isiku haldusasi oleks tegelikult seaduse kohaselt tulnud lahendada. Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust. (p 18)

3-4-1-13-05 PDF Riigikohus 01.09.2005

Elektroonilise hääletuse kasutuselevõtt elektrooniliselt antud hääle muutmist võimaldamata võib seada ohtu valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse põhimõtte. Valimiste vabaduse põhimõtte sätestab põhiseaduse § 156 lõike 1 esimene lause, mille järgi valitakse kohaliku omavalitsuse volikogu vabadel valimistel. Hääletamise salajasus valimisvabaduse ühe alaprintsiibina on valimiste vabaduse eeltingimuseks. Valimiste vabaduse põhimõtte kohaselt on vabatahtlik nii valimistel osalemine kui valiku tegemine. Lisaks riigi kohustusele hoiduda isiku valimisvabadusse sekkumisest tuleneb sellest põhimõttest ka riigi kohustus tagada valija kaitse tema valikut mõjutada püüdvate isikute eest. Riik peab selle põhimõtte kohaselt looma vajalikud eeldused vaba hääletamise läbiviimiseks ning kaitsma valijat mõjutuste eest, mis takistavad tal oma häält soovitud viisil anda või andmata jätta. (p 27) Elektroonilise hääletamise korral kontrollimata keskkonnast ehk kasutades Interneti keskkonda väljaspool valimisjaoskonda, on välistest mõjudest vaba hääletamist ja salajasust riiklikult raskem tagada. (p 28) Valija võimalus elektrooniliselt antud häält eelhääletamise ajal muuta annab olulise lisagarantii valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse printsiibi järgimisele elektroonilisel hääletamisel. Valija, keda on elektroonilise hääletamise käigus ebaseaduslikult mõjutatud või jälgitud, saab taastada valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse, hääletades mõjutustest vabanenult uuesti elektrooniliselt või valimissedeliga. Lisaks võimalusele mõjutuste all antud häält tagantjärele korrigeerida on ülehääletamisel ka oluline preventiivne funktsioon. Kui elektroonilist hääletusviisi kasutaval valijal on seadusega tagatud võimalus elektrooniliselt antud häält muuta, väheneb motivatsioon tema ebaseaduslikuks mõjutamiseks. Elektroonilise hääle muutmise võimaluse kõrval puuduvad muud, samavõrra mõjusad meetmed valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel kontrollimata hääletuskeskkonnas. Karistusõiguslikel meetmetel on küll preventiivne tähendus, ent hilisem karistamine ei aita erinevalt elektroonilise hääle muutmise võimaluse kasutamisest valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse rikkumist kõrvaldada. (p 30)


Võrdse kohtlemise printsiip esinduskogude valimise kontekstis ei tähenda, et kõikidele valimisõiguslikele isikutele peavad olema tagatud absoluutselt võrdsed võimalused valimistoimingu üheviisiliseks teostamiseks. Seaduses ette nähtud erinevate hääletamisviiside kasutajad on sisuliselt erinevas olukorras. Inimeste täieliku faktilise võrdsuse tagamine valimisõiguse teostamisel ei ole põhimõtteliselt võimalik ega põhiseaduslikult nõutav. (p 24) Riigikogus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse vastuvõtmisel 27. märtsil 2002. aastal tehtud otsus eesmärgiga suurendada valimisaktiivsust ehk rahva demokraatlikku osalust ühiselu otsuste tegemisel on valimiste üldisuse printsiipi silmas pidades legitiimne. Valimiste üldisuse põhimõtte järgi peab kõigile hääleõiguslikele isikutele olema tagatud võimalus valimistest osa võtta. Meetmed, mida riik tarvitusele võtab, et tagada võimalikult suurele osale valijaskonnast võimalus valimistest osa võtta, on õigustatud ja soovitatavad. (p 25) Teine elektroonilise hääletamise võimaldamise eesmärk on valimispraktika kaasajastamine ehk uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmine. Valimispraktika kaasajastamine ei ole põhiseaduse kohaselt keelatud ning on seega võrdsusõiguse ja ühetaolisuse printsiibi riive õigustajana legitiimne. (p 26)

Võrdsusõiguse ja ühetaolisuse riive, millena võib käsitada elektroonilise hääletamisviisi kasutajate õigust oma häält piiramatu arv kordi muuta, ei ole piisavalt intensiivne, kaalumaks üles valimisaktiivsuse suurendamise ja uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu eesmärki. Elektroonilise hääle muutmise võimalus on vajalik valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel. Vaidlustatud regulatsiooni andes on seadusandja erinevaid printsiipe ja nende taga seisvaid väärtusi kaaludes leidnud kohase tasakaalu kõigi põhiseadusest tulenevate valimispõhimõtete vahel. (p 32)


Ehkki Euroopa Nõukogu 30. septembri 2004. a soovituse Rec(2004)11 "E-hääletamise õiguslikud, operatsioonilised ja tehnilised standardid" näol ei ole tegemist õiguslikult siduva dokumendiga, koondab see endasse Euroopa demokraatlike riikide arusaamad elektroonilise hääletamise kooskõlast demokraatlikele riikidele omaste valimispõhimõtetega ja on seega põhiseaduse tõlgendamisel kohaseks abivahendiks. (p 17)


Riigikogus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse vastuvõtmisel 27. märtsil 2002. aastal tehtud otsus eesmärgiga suurendada valimisaktiivsust ehk rahva demokraatlikku osalust ühiselu otsuste tegemisel on valimiste üldisuse printsiipi silmas pidades legitiimne. Valimiste üldisuse põhimõtte järgi peab kõigile hääleõiguslikele isikutele olema tagatud võimalus valimistest osa võtta. Meetmed, mida riik tarvitusele võtab, et tagada võimalikult suurele osale valijaskonnast võimalus valimistest osa võtta, on õigustatud ja soovitatavad. (p 25) Teine elektroonilise hääletamise võimaldamise eesmärk on valimispraktika kaasajastamine ehk uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmine. Valimispraktika kaasajastamine ei ole põhiseaduse kohaselt keelatud ning on seega võrdsusõiguse ja ühetaolisuse printsiibi riive õigustajana legitiimne. (p 26)

Võrdsusõiguse ja ühetaolisuse riive, millena võib käsitada elektroonilise hääletamisviisi kasutajate õigust oma häält piiramatu arv kordi muuta, ei ole piisavalt intensiivne, kaalumaks üles valimisaktiivsuse suurendamise ja uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu eesmärki. Elektroonilise hääle muutmise võimalus on vajalik valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel. Vaidlustatud regulatsiooni andes on seadusandja erinevaid printsiipe ja nende taga seisvaid väärtusi kaaludes leidnud kohase tasakaalu kõigi põhiseadusest tulenevate valimispõhimõtete vahel. (p 32)

3-4-1-9-05 PDF Riigikohus 21.06.2005

Kogu pensionipõlve jooksul saadav veidi suurem pensionisumma ja mõningane täiendav koormus riikliku pensionikindlustuse eelarvele ei õigusta seda, et üldisesse vanaduspensioniikka jõudnud pensionäre koheldakse töötamise korral erinevalt sõltuvalt sellest, kas neile on määratud ennetähtaegne vanaduspension või vanaduspension RPKS § 7 alusel. Seepärast pole 7. jaanuaril 2005 jõustunud seadusemuudatus käsitatav nn positiivse erimeetmena, vaid ebavõrdse kohtlemise lõpetamisena. (p 23)

3-4-1-1-05 PDF Riigikohus 19.04.2005

Põhiseaduse §-st 48 ei tulene, et kõik ühingud, mis on poliitiliste eesmärkide nimel moodustatud, peaksid omama õigust kanda erakonna nime. (p 38) Seadusandjal on õigus kehtestada ühingu erakonnana registreerimiseks esitatavad nõuded. Kui poliitilistel eesmärkidel ühinejad neid nõudeid täita ei suuda, ei ole neilt ühinemisvabadust veel ära võetud. (p 39)


Ainult erakondade kandideerimine kohalikel valimistel seab ohtu kohalike omavalitsusorganite representatiivsuse (vrd ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-7-02, p 21). Statistilistele andmetele tuginedes ei ole olukorras, kus kandideerida saavad üksnes erakondade nimekirjad ja üksikkandidaadid, tagatud, et kohalikel valimistel on valijal võimalik teha valik erinevate nimekirjade vahel. (p 32)


Passiivse valimisõiguse (kandideerimisõigus) puhul tähendab valimiste ühetaolisuse põhimõte koosmõjus võrdse kohtlemise põhimõttega kõigile kandidaatidele võrdsete võimaluste tagamist valimistel kandideerimiseks. (p 16) Ainult erakondade kandideerimise võimaldamine kohalikel valimistel koosmõjus erakonnaseadusest tulenevate nõuetega erakonna registreerimisele ja tegevusele piiravad kandideerimisõigust kohalikul tasemel ebaproportsionaalselt, kuna erakonna moodustamine kandidaatide ülesseadmiseks ning kohaliku võimu teostamiseks ühe kohaliku omavalitsuse üksuse piires on praktiliselt võimatu. (pp 22, 36)


Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttest ei tulene nõuet, et siseriikliku õiguse vastavuse kontrollimiseks Euroopa Liidu õigusega peab eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus on kohaldamise ülimuslikkus, mis tähendab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses vaidluses kohaldamata jätta. (p 49)


Õiguskantsleril puudub vastavalt õiguskantsleri seadusele ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusele pädevus taotleda Riigikohtult seaduse kehtetuks tunnistamist põhjusel, et see on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. (p 49)


Põhiseaduse §-s 154 sätestatud omavalitsuste küsimuste iseseisev otsustamine viitab kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttele. See põhimõte eksisteerib avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides ning tähendab, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed peavad saama otsuseid langetada sõltumata riigi keskvõimust, seades esikohale kohalikud huvid. (p 17) Kohalike huvide realiseerimine kohalikul tasemel, vajadusel ka vastuolus keskvõimu huvidega, on omavalitsuse autonoomia põhimõtte olemuslik sisu. (p 35) Kohalikel valimistel ainult erakondadele ja üksikkandidaatidele kandideerimise võimaldamine riivab ebaproportsionaalselt kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtet, kuna erakonna moodustamine kandidaatide ülesseadmiseks ning kohaliku võimu teostamiseks ühe kohaliku omavalitsuse üksuse piires on praktiliselt võimatu. (p 22)

3-4-1-7-03 PDF Riigikohus 21.01.2004

Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi, mis täna pole küll Eestile õiguslikult siduv dokument, tunnustab liit õigust saada sotsiaal- ja eluasemeabi, tagamaks inimväärse eksistentsi kõigile, kellel pole piisavaid vahendeid. (p 20)


Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub eelkõige seadusandja pädevusse. Seega on Riigikogul ulatuslik vabadus otsustada, millises ulatuses ja kellele tagada Põhiseaduse §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003 otsust asjas nr 3-3-1-65-03 (RT I 2003, 34, 349). Samas on seadusandja sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel seotud Põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. (p 16)


Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. (p 14) Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)


Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti (RT II 1993, 10/11, 13) art 11 tunnustab "igaühe ja tema perekonna õigust adekvaatsele elatustasemele". (p 20)

Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)


Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. (p 14) Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust Põhiseadusele. Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigi abi puuduse korral langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseaduse § 28 lg 2 nimetab ühe alusena, millal isikul on õigus saada riigilt abi ning riigil kohustus talle abi anda, puudust. Puudust kannatada võivate isikute ringi Põhiseadus ei piiritle. Ka ei täpsusta Põhiseadus, millal isik kannatab puudust ehk millal pole tagatud tema esmavajaduste rahuldamine. (p 16) Sotsiaalharta kohaldamise praktika lähtub puuduse hindamisel riigi poolt kindlaksmääratud elatusmiinimumist, mis tähendab, et puudustkannatav on isik, kelle vahendid ei taga elatusmiinimumi. Isikule antava abi suurus ei tohi seetõttu olla riigi elatusmiinimumiga ilmselges mittevastavuses. (p 20) Sotsiaalhoolekande seaduse regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid selles seadusesättes nimetamata eluruumi, ei hüvitatud eluasemekulusid ega võetud neid arvesse toimetulekutoetuse määramisel, on vastuolus Põhiseaduses sätestatud igaühe õigusega saada riigilt abi puuduse korral (§ 28 lg 2). (p 40)


Sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab ka kindlustama, et järgitaks Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust. Sotsiaalsete põhiõiguste seos võrdsuspõhiõigusega on tuntavam kui muude põhiõiguste puhul. Põhiseaduse § 12 esimese lõike esimene lause tagab võrdsuse õiguse kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud: "Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi" (vt Riigikohtu üldkogu otsus 17. märtsist 2003 asjas nr 3-1-3-10-02 - (RT III 2003, 10, 95, p 36). (p 17) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. Ülemäärane koormus riigieelarvele on argument, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle otsustamisel, kuid sellega ei saa õigustada puudustkannatavate inimeste ja perekondade ebavõrdset kohtlemist. (p 39) Sotsiaalhoolekande regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid eluruumi vaidlustatud sättes nimetamata alusel, tõi kaasa puudustkannatavate isikute ja perekondade ebavõrdse kohtlemise, milleks polnud mõistlikku põhjust. Seetõttu on kontrollitav säte vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12 lg 1). (p 40)


Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json