Kohtulahendite liigitus

Kokku: 42| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-4-1-6-12 PDF Riigikohus 12.07.2012
3-4-1-16-10 PDF Riigikohus 21.06.2011
PS § 23 lg-st 1 tuleneb karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa). Selle kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. (p 50) Karistusjärgne kinnipidamine materiaalses mõttes on karistus kuigi KarS § 87^2 lg-s 1 nimetatakse seda meedet „mittekaristuslikuks mõjutusvahendiks“. (p 51) Karistusjärgne kinnipidamine ei erine oma sisult vangistusest, mis on karistus nii formaalses kui ka materiaalses mõttes. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine vangistusest ka selle abi poolest, mida isikule tema ohtlikkuse vähendamiseks pakutakse. EIK on rõhutanud, et sellise abi osutamine on karistusjärgse kinnipidamise ajal iseäranis oluline (nt EIK otsus kohtuasjas M. vs. Saksamaa, punkt 129). VangS § 104^1 kohaselt aidatakse karistusjärgselt kinnipeetavat ühiskonda tagasipöördumiseks valmistumisel. Ühestki õigusaktist aga ei nähtu, kuidas peaks vangla seda ülesannet täitma ning milliseid teenuseid osutama. (p 53) Määratletusnõudest tulenevalt peavad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused ja tagajärg olema piisavalt selgelt määratletud. Karistusjärgse kinnipidamise puhul on määratletusnõue väga oluline, sest karistusjärgse kinnipidamisega riivatakse intensiivselt isiku vabadusõigust. (p 66) KarS § 87^2 lg 2 ei määratle kuritegelikku kalduvust ega reguleeri selle tuvastamist piisavalt. KarS § 87^2 lg 2 punktist 3 tulenevalt peaks kohus süüdimõistetu kuritegelikku kalduvust hindama tema isiku põhjal. Seadusandja on jätnud lahtiseks, milliseid isikut iseloomustavaid asjaolusid täpsemalt arvestada tuleb, ning andnud kolm üldist tunnust (varasem elukäik, elutingimused ja kuritegude toimepanemise asjaolud). Põhjalik eelnõu seletuskiri ei kõrvalda regulatsiooni puudusi. Tegemist on regulatsiooniga, mis võimaldab prognoosi alusel võtta pikaks ajaks isikult vabaduse ning seetõttu tuleb esitada regulatsiooni määratletusele kõrgendatud nõudmised. (p 75)
3-4-1-19-10 PDF Riigikohus 31.03.2011
Menetlusabi andmise tingimused on sätestatud TsMS §-s 181. Menetlusabi taotluse lahendamisel hinnatakse TsMS § 181 lõike 1 kohaselt menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit ning menetluses osalemise edukust. Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi TsMS § 182 lõike 2 punktides 1–2 sätestatud juhul. 14. juunil 2010 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus, millega täiendati TsMS § 181 lõikega 31. Kuigi selle sätte ühesugune mõistmine koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste menetlusabi reguleerivate sätetega on raskendatud, on seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil võimalik järeldada seadusandja tahet sätestada füüsilistele isikutele üldisest menetlusabi andmise korrast erand riigilõivu ajatamiseks (vt ka Riigikohtu 09.11. 2010 määruse nr 3-2-1-95-10 p-i 9; 21.12.2010 määruse nr 3-2-1-147-10 p-i 10). (pp 33-37) Menetlusabi taotluse läbivaatamisel TsMS § 181 lõike 31 alusel menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena maksmise määramiseks on kohtul kaalutlusõigus olukorda hinnata ning otsustada riigilõivu ajatamist. (p 39) Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist. Seetõttu on põhiseaduspärane, et kohtul tuleb riigilõivu ajatamise kaalumisel seadusandja juhise kohaselt hinnata ja sisustada määratlemata õigusmõiste "takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult". (p 40) Norm ei anna kriteeriume, milliseid kohtuasja asjaolusid tuleks kohtul kaalutlusõiguse alusel hinnata, kuid olenevalt sellest kui suure õigushüve üle vaieldakse on asja tähendus menetlusosalisele erinev sõltuvalt sellest. Kohtuasja asjaolusid tuleks hinnata laiemalt kui ainult vaidluseseme asjaolusid ning õige on hinnata ka kohtuasja menetlemisega seotud asjaolusid. (p 41)
3-4-1-15-10 PDF Riigikohus 03.03.2011
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12) Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)
3-4-1-18-10 PDF Riigikohus 22.02.2011
Põhiseaduses ega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ei sisaldu põhiõigust, mis nõuaks, et jõustunud kohtuotsust oleks võimalik teista konventsiooni kohaselt sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel. Sellist järeldust ei saa teha ka EIK 29. juuni 2010. aasta otsuse Hakimi vs. Belgia põjhal. (p 14) Asi kustutatakse kohtuasjade nimekirjast, kui on saavutatud sõbralik kokkulepe, mis tähendab asja lõplikku lahendamist. (p 15) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise mõte on just selles, et pärast asja lõplikku lahendamist ei oleks kaebajal selle asjaga seoses edaspidi riigi vastu nõudeid. Nii on see väljendatud ka EIK otsustes, millega sõbralikud kokkulepped kinnitatakse. (p 16) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimisel nõustub kaebaja ka sellega, et tema asja ei vaadata Eestis uuesti läbi. (p 17)
3-4-1-10-10 PDF Riigikohus 14.12.2010
Üldjuhul ei ole Riigikohtul pädevust lahendada taotlusi, mis on esitatud Eesti õigustloova akti Euroopa Liidu õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Selline pädevus on Riigikohtul muude erandite seas juhul, kui Euroopa Liidu õigus võimaldab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (vt Riigikohtu 26. 06.2008 määruse asjas nr 3-4-1-5-08 punkte 30 ja 36). Euroopa Nõukogu direktiiv 91/477/EÜ jätab liikmesriigile selle ülevõtmisel ja rakendamisel diskretsiooniõiguse, mille kasutamisel on Eesti Vabariik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine peab olema kooskõlas nii Euroopa Liidu õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele. (p 38)
3-4-1-3-10 PDF Riigikohus 10.06.2010
Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Erandjuhul saab isik pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole, kuid seda üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, s.t kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 13) Ka juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, saab isik oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole pöörduda vaid siis, kui tema õigusi on rikutud mingite normide tema suhtes kohaldamisega. Nende normide põhiseadusele vastavuse küsimus peab tekkima nende konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, mitte nende täpsustamata kohaldamisest minevikus või võimalikust kohaldamisest tulevikus. Põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle peab olema tegelik vaidlus. (p 14) Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning selle kohaldamise praktika üldisemalt ei nõua, et igaühel oleks võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ükskõik millise sätte kohta, mida riigiorganid on isiku suhtes täpsustamata minevikuhetkel kohaldanud või tulevikus võivad kohaldada. Tõhus õiguskaitse on tagatud ka siis, kui igaüks saab mingi normi põhiseadusele vastavust põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise tõttu kohtus vaidlustada siis, kui seda normi on isiku suhtes konkreetsel juhul kohaldatud. (p 19)
3-4-1-8-09 PDF Riigikohus 16.03.2010
Omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis on PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (omavalitsusüksuste enesekorraldusõigus). (p 53) PS § 154 lg-st 1 tulenevat õigust ja kohustust on omavalitsusüksusel võimalik järgida üksnes juhul, kui tal on selleks piisavalt raha. Seetõttu eeldab PS § 154 lg-s 1 sätestatud enesekorraldusõigus juba olemuslikult, et omavalitsusüksustele oleks tagatud õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Sellist tõlgendust toetab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 9. (p 55) Omavalitsuslike ülesannete rahastamise tase peab olema vastavuses omavalitsusüksusele pandud ülesannete mahuga. Lisaks seaduses sätestatud kohalike ülesannete täitmisele peab omavalitsusüksusel enesekorraldusõiguse teostamiseks olema raha ka selleks, et otsustada ja korraldada seaduses sätestamata olulisi kohaliku elu küsimusi. (p 65) Õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei hõlma õigust sellele, et kord juba saavutatud kohalike ülesannete rahastamise taset mitte kunagi ei vähendataks. (p 68)
3-4-1-25-09 PDF Riigikohus 15.12.2009
Kuna PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. (p 23) Kohtusse pöördumise riigilõivude tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele. Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Seaduses ettenähtud võimalus juriidilise isiku organi otsuseid vaidlustada peab olema tegelik, mitte pelgalt illusoorne. (p 26) Praegusel juhul on hagejatelt nõutav riigilõiv 75 000 krooni umbes kuuekordne Eesti keskmine kuupalk ja umbes seitsmeteistkümnekordne Eestis kehtiv miinimumpalk. Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel korral tunnistanud Euroopa inimõiguste konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseks liiga suure riigilõivu. Näiteks on asjas Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi leitud, et neljakordse alampalga suuruse riigilõivu nõudmine sissetulekuta isikult on art 6 lg 1 rikkumine (Euroopa Inimõiguste Kohtu 17. juuli 2007. a otsus asjas Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi, p 38). (p 27)
3-4-1-12-09 PDF Riigikohus 30.06.2009
PS § 160 alusel vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-dest 56-57^1 ega ka ühestki muust õigusaktist ei ole võimalik üheselt järeldada, et seadusandja oleks nende sätetega piiranud kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust oma sisemise ülesehituse otsustamisel. Kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kohustatud osutama kõiki avalikke teenuseid omavalitsusüksuse erinevates piirkondades neis sätteis kirjeldatud osavaldade või linnaosade moodustamise teel. Asjaolust, et mitmetes seadustes on erinevad õiguslikud tagajärjed seatud sõltuvusse linnaosade olemasolust, ei saa tuletada piiranguid enesekorraldusõigusele. (p 30) Kuigi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on avalike teenuste osutamise ühe võimalusena nähtud ette teha seda omavalitsusüksuse erinevates piirkondades osavaldade ja linnaosade kaudu, ei ole see ainus võimalus kohalike olude ja eripäradega arvestava organisatsioonilise struktuuri kujundamiseks. Seejuures on vajalik silmas pidada, et nii Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast kui PS § 154 lõige 1 võimaldavad seadusandjal enesekorraldusõigust piirata ja reguleerida teatud ulatuses ka omavalitsusüksuse sisemist organisatsioonilist struktuuri. Selline regulatsioon peab aga arvestama PS § 154 lõike 1 ja harta piiranguid ning allub samuti põhiseaduslikkuse järelevalvele. (p 31)
3-4-1-1-09 PDF Riigikohus 19.05.2009
Erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Samuti tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (vt Riigikohtu 22.02.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-73-04 p-i 36). Tõlgendades AvTS § 28 lg 1 punktis 25 kasutatud mõistet palgamäär konkreetse isiku töölepingus sisalduva töötasuna, siis kohustaks see säte teabevaldajat avalikustama töötaja palgaandmeid tema nõusolekuta. Palgaandmete avalikustamine aga riivab PS §-s 26 sätestatud igaühe õigust eraelu puutumatusele (vt Riigikohtu 24.12.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-10-02 p-i 28). Eraelu puutumatuse riivamise välistab tõlgendus, mille kohaselt kohustab AvTS § 28 lg 1 p 25 avalikustama üksnes abstraktsed, isikuga seostamata palgamäärad, mis on hallatavate asutuste töötajate jaoks kehtestatud kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktiga. Sellist tõlgendust toetab ka AvTS § 4 lg 3, mis sätestab, et teabele juurdepääsu võimaldamisel peab olema tagatud isiku eraelu puutumatus. Töölepingus sisalduvate palgaandmete avalikustamise välistab ka PalS § 8 lg 3. Tagades eraelu puutumatuse ulatuslikuma kaitse, ei kahjusta esitatud tõlgendus PS § 44 lõikes 2 sätestatud õigust saada informatsiooni riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutuste tegevuse kohta. Palgamäärade avalikustamise eesmärk on võimaldada avalikkuse kontrolli hallatavate asutuste palgakulude üle. Ülevaadet palgakulude kohta on võimalik saada ka muust avalikustamisele kuuluvast teabest, nagu hallatava asutuse eelarve, eelarve täitmise aruanne ja ametikohtade loetelu. (p 19)
3-4-1-17-08 PDF Riigikohus 19.03.2009
RKS
Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna ei saa põhiseaduses kasutatud mõiste sisu sõltuda alamal seisvas õigusaktis kasutatavast määratlusest, kuid võib sellega kattuda. Kui põhiseadusest madalamal seisva õigusaktiga oleks võimalus siduvalt määratleda põhiseaduse mõistete sisu, siis tähendaks see, et põhiseaduse sisu oleks allutatud seadusandja tahtele. (p 32) Õige ei ole seisukoht, et PS § 133 punktis 3 kasutatud mõiste "riigivara" ei hõlma rahalisi vahendeid, kuna seda ei ole ette nähtud riigivaraseaduse §-s 2. (p 39) Ka PS § 133 punktis 3 kasutatud mõistet "valdus" ei saa tulenevalt autonoomse tõlgendamise nõudest sisustada asjaõigusseaduse kaudu. (p 32) Kontrollimise võimalus ei tohi sõltuda subjektist, kes riigivara kasutab. Samuti ei või kontrollivõimalus sõltuda ka vara liigist ehk sellest, kas vara esineb asjade või õiguste kujul. Avalikkuse huvides peab riigivara üle olema lünkadeta kontrolli võimalus. Avalike vahendite üleandmine riigilt teistele isikutele (sh kohaliku omavalitsuse üksustele) ei või tähendada, et riigil ja avalikkusel kaob ülevaade avalike vahendite kasutamise üle. (p 34)
3-4-1-19-08 PDF Riigikohus 11.03.2009
Menetlusosalise mittenõustumine tema kohta tehtud ja jõustunud kohtulahendiga ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus õiguskaitsevahend (vt Riigikohtu 09.05.2006 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-4-06, p-i 12). Ka kohtuniku eriarvamus ei saa anda alust samasuguseks väiteks, kuna selles väljendatakse asjas tehtava lahendi kohta vähemusse jäänud seisukohta. (p 15) Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. (p 14)
3-4-1-18-08 PDF Riigikohus 23.02.2009
Keelelisel tõlgendamisel tuleb eelkõige lähtuda sättes kasutatud sõnade tavapärasest tähendusest üldkeeles. Sõnade üldkeelsel tähendusel rajanev tõlgendus aitab kõige paremini tagada õigusselgust, õiguslike tagajärgede ennustatavust, õiguskindlust ja pakkuda kaitset erinevate otsustajate tõlgenduseelistuste eest. (p 17) Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna võib põhiseaduses kasutatava termini sisu aga erineda sama sõna sisust üldkeeles või üksikutes õigusharudes. (p 18)
3-4-1-10-08 PDF Riigikohus 03.07.2008
PSJKS ei näe ette võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. Tulenevalt PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse jäetakse selline kaebuse menetlusse võtmata vaid juhul, kui isikul ei ole muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseadusega tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; 06.01.2004 otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 32)(p 7). Juriidiliste isikute puhul võib ettevõtlusvabaduse piirang kahjustada isikut eelkõige varaliselt. Varalisi nõudeid, sh kahju hüvitamise nõudeid, tuleb üldjuhul menetleda tsiviilkohtupidamise korras(p11). PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Põhiseaduse kõnealuse sätte kohaselt peab edasikaebeõigus olema tagatud isikule, kelle kohta on kohtulahend tehtud, keda see eeskätt puudutab. Süüteomenetluse lõpetamise määrust ei saa lugeda kohtulahendiks, mis puudutaks võrdsel määral nii isikut, kelle suhtes on süüteomenetlus lõpetatud, kui ka isikut, kes loeb end süüteos kannatanuks. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on mõistlik ja põhiseadusega kooskõlas süüteomenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise piirangud, ja seda eriti tingimusel, kui end kannatanuks pidaval isikul säilivad enda õiguste kaitsmise võimalused muudes kohtumenetlustes(p10).
3-4-1-5-08 PDF Riigikohus 26.06.2008
EÜ asutamislepingu artiklite 230 ja 234 kohaselt kontrollib EL-i teisese õiguse õiguspärasust Euroopa Kohus ning üksnes Euroopa Kohtul on võimalik teisese õiguse akte kehtetuks tunnistada. EL-i õigusega oleks vastuolus, kui Riigikohus hindaks, kas EL-i teisese õiguse hulka kuuluv õigusakt on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Riigikohtu pädevuses ei ole üldjuhul ka Eesti õigustloova akti EL-i õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontroll ja selle sätte kehtetuks tunnistamine, kui vastav säte on kooskõlas selle aluseks oleva EL-i õigusega (p 29). EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele saab kontrollida, kui on vaidlustatud sellise sätte formaalne põhiseaduspärasus, sest EL-i õigus ei reguleeri Eestis õigustloovate aktide andmiseks kehtestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid, parlamendireservatsiooni järgimist ja õigusselguse nõudeid (p 34). Kontroll on võimalik ka juhul, kui vaidlusalune säte reguleerib lisaks olukordi, mida EL-i õigus ei reguleeri, ja põhiseadusele vastavuse kontrolli taotletakse neid olukordi reguleeriva osa suhtes (p 35). Samuti olukorras, kus EL-i õigus, sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL-i õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega (p 36). Kui kohtuasja raames on samaaegselt seatud kahtluse alla mingi sätte vastavus nii põhiseadusele kui ka EL-i õigusele, on asja lahendaval kohtul esmalt kohustus kontrollida Eesti õiguse kooskõla EL-i õigusega. Riigikohtul ei ole seda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võimalik teha, kuna niisugune kontroll on osa õigusvaidluse lahendamisest ja väljuks seetõttu põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise piiridest (p 31).
3-4-1-19-07 PDF Riigikohus 02.06.2008
Kuna seadusandja ei ole ette näinud ühtegi alust, mis võimaldaks piirata karistusseadustiku järgi mõistetud karistust kandvate isikute põhiõigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja KarS § 5 lg-st 2 selliste isikute karistus viia kooskõlla pärast süüdimõistmist jõustunud seadusega, mis kergendab isiku olukorda. Uue, leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Sellises olukorras ei saa seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi, näiteks õiguskindlust, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 2007. a määruses asjas nr 3-1-2-2-07, p 11 ja leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus(p 28). PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsust asjas nr 3-1-3-10-02 ja 28.04.2004 määrust asjas nr 3-3-1-69-03, p 26)(p 21). PS § 23 lg 2 teisest lausest ei tulene süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega(p 22).
3-4-1-15-07 PDF Riigikohus 08.10.2007
HMS
Vedelkütusevaru seadusega ei ole konkretiseeritud haldusõiguse üldpõhimõtteid nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni. Vedelkütusevaru seaduse vastava menetluse eripära arvestades pole vajalik regulatsioon saavutatav ka haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldades. Vedelkütusevaru makse menetlus ei vasta hea halduse põhimõtetele ega taga isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele. (p 19)
3-4-1-4-07 PDF Riigikohus 08.06.2007
PS
Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. (p 12) Kehtiva õiguskorra kohaselt ei ole seadusandja määranud sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuvat sõnaselgelt riigi või kohaliku omavalitsuse ainupädevuses oleva küsimusena. 1949. a Genfi konventsioonidest tulenevate kohustuste täitmise eest on rahvusvaheliselt vastutav Eesti Vabariik, seetõttu on sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuv riigielu küsimus. (p 14) Ka riigielu küsimuste üle otsustamisel tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute õiguste võimaliku riivega. Sõjahaudade monumentide ja -tähiste rajamisel, säilitamisel, kohandamisel, lammutamisel, demonteerimisel ja teisaldamisel on puutumus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantiiga, kuna mainitud tegevused seonduvad kohaliku omavalitsuse ülesannetega avaliku ruumi ja miljöö kujundamisel ning kaitsel. (p 15) Samuti ei välista asjaolu, et tegemist on riigielu küsimusega kohaliku omavalitsuse kaasamist otsustusprotsessi. Selline kaasamine peab tagama igal konkreetsel juhul kohaliku omavalitsuse võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning tasakaalustatud ja põhjendatud otsuste langetamise. Sõjahaudade kaitse seaduses ette nähtud otsuste tegemisel ning toimingute sooritamisel on kohaldatav haldusmenetluse seadus ning hea halduse põhimõtteid. (p 25)
3-4-1-3-06 PDF Riigikohus 11.05.2006
PS
Kuna Eesti Vabariigi põhiseadust täiendati 14. septembri 2003. a rahvahääletusel, tuleb põhiseadust lugeda koos Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusega, kohaldades põhiseadusest üksnes seda osa, mida põhiseaduse täiendamise seadus ei muuda. (p 14) Põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmise tulemusena muutus Euroopa Liidu õigus üheks põhiseaduse tõlgendamise ja rakendamise aluseks. (p 15) Sisuliselt tähendab see põhiseaduse olulist ja läbivat muutmist osas, milles see ei vasta Euroopa Liidu õigusele. Põhiseadusest saab kohaldada osa, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Nende sätete toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja mida seepärast kohaldada ei saa, peatub. See tähendab, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste, sealhulgas põhiseaduse vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust. (p 16)

Kokku: 42| Näitan: 1 - 20