/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 42| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-6-12 PDF Riigikohus 12.07.2012
ESML on välisleping PS § 123 lõike 1 tähenduses. (p 109) PS § 123 lõike 1 mõttega on kooskõlas, et seadusandja on PSJKS § 6 lõike 1 punktiga võimaldanud õiguskantsleril vaidlustada alla kirjutatud välislepingut. (p 117) Kui seadusandja pani õiguskantslerile lisaülesande, võis ta ka valida selle täitmiseks kohase menetlusviisi ega pidanud seda siduma PS §-s 142 sätestatud menetluskorraga. (p 117)
Euroala majanduslik ja finantsiline jätkusuutlikkus kuulub alates Eesti kuulumisest euroala riikide sekka Eesti põhiseaduslike väärtuste hulka. (p 163) Põhiseaduse preambulist tuleneb Eesti riigi kohustus kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Muu hulgas on sellise riigi toimimiseks tarvilik tagada keskkond, kus riigieelarveline tulu laekub plaanipäraselt, mis võimaldab täita riigi tuumikfunktsioone. (p 167)
3-4-1-16-10 PDF Riigikohus 21.06.2011
PS § 23 lg-st 1 tuleneb karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa). Selle kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. (p 50) Karistusjärgne kinnipidamine materiaalses mõttes on karistus kuigi KarS § 87^2 lg-s 1 nimetatakse seda meedet „mittekaristuslikuks mõjutusvahendiks“. (p 51) Karistusjärgne kinnipidamine ei erine oma sisult vangistusest, mis on karistus nii formaalses kui ka materiaalses mõttes. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine vangistusest ka selle abi poolest, mida isikule tema ohtlikkuse vähendamiseks pakutakse. EIK on rõhutanud, et sellise abi osutamine on karistusjärgse kinnipidamise ajal iseäranis oluline (nt EIK otsus kohtuasjas M. vs. Saksamaa, punkt 129). VangS § 104^1 kohaselt aidatakse karistusjärgselt kinnipeetavat ühiskonda tagasipöördumiseks valmistumisel. Ühestki õigusaktist aga ei nähtu, kuidas peaks vangla seda ülesannet täitma ning milliseid teenuseid osutama. (p 53) Määratletusnõudest tulenevalt peavad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused ja tagajärg olema piisavalt selgelt määratletud. Karistusjärgse kinnipidamise puhul on määratletusnõue väga oluline, sest karistusjärgse kinnipidamisega riivatakse intensiivselt isiku vabadusõigust. (p 66) KarS § 87^2 lg 2 ei määratle kuritegelikku kalduvust ega reguleeri selle tuvastamist piisavalt. KarS § 87^2 lg 2 punktist 3 tulenevalt peaks kohus süüdimõistetu kuritegelikku kalduvust hindama tema isiku põhjal. Seadusandja on jätnud lahtiseks, milliseid isikut iseloomustavaid asjaolusid täpsemalt arvestada tuleb, ning andnud kolm üldist tunnust (varasem elukäik, elutingimused ja kuritegude toimepanemise asjaolud). Põhjalik eelnõu seletuskiri ei kõrvalda regulatsiooni puudusi. Tegemist on regulatsiooniga, mis võimaldab prognoosi alusel võtta pikaks ajaks isikult vabaduse ning seetõttu tuleb esitada regulatsiooni määratletusele kõrgendatud nõudmised. (p 75)
PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“ ei anna alust KarS § 87^2 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsele kinnipidamisele. KarS § 87^2 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel ei ole PS § 20 lg 2 punktis 1 nõutavat seost isiku süüdimõistmisega selle eest, et ta on toime pannud konkreetse kuriteo. Karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldata kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise tulemusena, vaid määratakse lisaks lähtudes isiku kuritegelikust kalduvusest. Karistusjärgsel kinnipidamisel on sisuline seos üksnes prognoosiga isiku ohtlikkuse kohta. Isiku kuritegelikust kalduvusest tulenev ohtlikkus on ainus asjaolu, millele kohus peab karistusjärgset kinnipidamist kohaldades sisulise hinnangu andma. Samamoodi saab üksnes isiku ohtlikkuse äralangemine olla aluseks kohtu otsustusele lõpetada karistusjärgne kinnipidamine. PS § 20 lg 2 punkt 1 ei anna alust võtta isikult vabadus üksnes isiku ohtlikkuse tõttu. Ainult vormilisest seosest kuriteo toimepanemise ja süüdimõistmisega ei piisa PS § 20 lg 2 punkti 1 nõuete täitmiseks. (p 84)
3-4-1-19-10 PDF Riigikohus 31.03.2011
Menetlusabi andmise tingimused on sätestatud TsMS §-s 181. Menetlusabi taotluse lahendamisel hinnatakse TsMS § 181 lõike 1 kohaselt menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit ning menetluses osalemise edukust. Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi TsMS § 182 lõike 2 punktides 1–2 sätestatud juhul. 14. juunil 2010 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus, millega täiendati TsMS § 181 lõikega 31. Kuigi selle sätte ühesugune mõistmine koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste menetlusabi reguleerivate sätetega on raskendatud, on seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil võimalik järeldada seadusandja tahet sätestada füüsilistele isikutele üldisest menetlusabi andmise korrast erand riigilõivu ajatamiseks (vt ka Riigikohtu 09.11. 2010 määruse nr 3-2-1-95-10 p-i 9; 21.12.2010 määruse nr 3-2-1-147-10 p-i 10). (pp 33-37) Menetlusabi taotluse läbivaatamisel TsMS § 181 lõike 31 alusel menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena maksmise määramiseks on kohtul kaalutlusõigus olukorda hinnata ning otsustada riigilõivu ajatamist. (p 39) Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist. Seetõttu on põhiseaduspärane, et kohtul tuleb riigilõivu ajatamise kaalumisel seadusandja juhise kohaselt hinnata ja sisustada määratlemata õigusmõiste "takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult". (p 40) Norm ei anna kriteeriume, milliseid kohtuasja asjaolusid tuleks kohtul kaalutlusõiguse alusel hinnata, kuid olenevalt sellest kui suure õigushüve üle vaieldakse on asja tähendus menetlusosalisele erinev sõltuvalt sellest. Kohtuasja asjaolusid tuleks hinnata laiemalt kui ainult vaidluseseme asjaolusid ning õige on hinnata ka kohtuasja menetlemisega seotud asjaolusid. (p 41)
3-4-1-15-10 PDF Riigikohus 03.03.2011
Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda aga seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12) Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)
Isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)
Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)
3-4-1-18-10 PDF Riigikohus 22.02.2011
Põhiseaduses ega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ei sisaldu põhiõigust, mis nõuaks, et jõustunud kohtuotsust oleks võimalik teista konventsiooni kohaselt sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel. Sellist järeldust ei saa teha ka EIK 29. juuni 2010. aasta otsuse Hakimi vs. Belgia põjhal. (p 14) Asi kustutatakse kohtuasjade nimekirjast, kui on saavutatud sõbralik kokkulepe, mis tähendab asja lõplikku lahendamist. (p 15) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise mõte on just selles, et pärast asja lõplikku lahendamist ei oleks kaebajal selle asjaga seoses edaspidi riigi vastu nõudeid. Nii on see väljendatud ka EIK otsustes, millega sõbralikud kokkulepped kinnitatakse. (p 16) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimisel nõustub kaebaja ka sellega, et tema asja ei vaadata Eestis uuesti läbi. (p 17)
Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 9) Isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. (p 11) Kohtul on konkreetse kohtuasja menetlemise raames – sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel – ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadus-vastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)
3-4-1-10-10 PDF Riigikohus 14.12.2010
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkti 12; 11.10.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-7-01 punkti 13; 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkti 22). Isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine (vt Riigikohtu 11.10.2001 otsus asjase nr 3-4-1-7-01 punkti 13). (p 40) Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on samuti üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (Riigikohtu 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkt 24). Käesolevas asjas relvalubade kehtetuks tunnistamisel pidi isik relvad politseiprefektuurile üle andma ja tal ei olnud enam õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga turvalisust tagada, millega on piiratud tema PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. (p 45) Seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid (Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkt 17). Kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ei pruugi tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks. Ka relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo asjaoludega. Seejuures tuleb rõhutada, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks. (p 60)
Üldjuhul ei ole Riigikohtul pädevust lahendada taotlusi, mis on esitatud Eesti õigustloova akti Euroopa Liidu õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Selline pädevus on Riigikohtul muude erandite seas juhul, kui Euroopa Liidu õigus võimaldab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (vt Riigikohtu 26. 06.2008 määruse asjas nr 3-4-1-5-08 punkte 30 ja 36). Euroopa Nõukogu direktiiv 91/477/EÜ jätab liikmesriigile selle ülevõtmisel ja rakendamisel diskretsiooniõiguse, mille kasutamisel on Eesti Vabariik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine peab olema kooskõlas nii Euroopa Liidu õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele. (p 38)
3-4-1-3-10 PDF Riigikohus 10.06.2010
Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Erandjuhul saab isik pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole, kuid seda üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, s.t kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 13) Ka juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, saab isik oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole pöörduda vaid siis, kui tema õigusi on rikutud mingite normide tema suhtes kohaldamisega. Nende normide põhiseadusele vastavuse küsimus peab tekkima nende konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, mitte nende täpsustamata kohaldamisest minevikus või võimalikust kohaldamisest tulevikus. Põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle peab olema tegelik vaidlus. (p 14) Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning selle kohaldamise praktika üldisemalt ei nõua, et igaühel oleks võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ükskõik millise sätte kohta, mida riigiorganid on isiku suhtes täpsustamata minevikuhetkel kohaldanud või tulevikus võivad kohaldada. Tõhus õiguskaitse on tagatud ka siis, kui igaüks saab mingi normi põhiseadusele vastavust põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise tõttu kohtus vaidlustada siis, kui seda normi on isiku suhtes konkreetsel juhul kohaldatud. (p 19)
3-4-1-8-09 PDF Riigikohus 16.03.2010
Omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis on PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (omavalitsusüksuste enesekorraldusõigus). (p 53) PS § 154 lg-st 1 tulenevat õigust ja kohustust on omavalitsusüksusel võimalik järgida üksnes juhul, kui tal on selleks piisavalt raha. Seetõttu eeldab PS § 154 lg-s 1 sätestatud enesekorraldusõigus juba olemuslikult, et omavalitsusüksustele oleks tagatud õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Sellist tõlgendust toetab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 9. (p 55) Omavalitsuslike ülesannete rahastamise tase peab olema vastavuses omavalitsusüksusele pandud ülesannete mahuga. Lisaks seaduses sätestatud kohalike ülesannete täitmisele peab omavalitsusüksusel enesekorraldusõiguse teostamiseks olema raha ka selleks, et otsustada ja korraldada seaduses sätestamata olulisi kohaliku elu küsimusi. (p 65) Õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei hõlma õigust sellele, et kord juba saavutatud kohalike ülesannete rahastamise taset mitte kunagi ei vähendataks. (p 68)
Riigil on kohustus luua selline rahastamissüsteem, mis kindlustab omavalitsusüksustele piisavad rahalised vahendid omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. (p 56) PS § 154 lg-st 2 tuleneb omavalitsusüksuse õigus sellele, et talle seadusega pandud riiklikud kohustused oleksid täies ulatuses rahastatud riigieelarvest. (p 74) Seejuures tuleb tagada, et omavalitsusülesannete täitmiseks eraldatav raha oleks eristatav riiklike kohustuste täitmiseks eraldatavatest vahenditest. (p 91) Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. (p 56) Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate õigusaktide ebasoodsas suunas muutmine ei ole välistatud. (p 81) Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja seega tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral, s.t piisavalt aega. Piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu. (p 83)
PSJKS § 7 kohaselt on omavalitsusüksuse volikogu võimalus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks piiratud. Omavalitsusüksuse volikogu ei saa taotleda õigusakti või selle sätte tunnistamist vastuolus olevaks põhiseaduse mis tahes normiga, vaid üksnes põhiseaduse mõne sellise normiga, mis kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka. Kui põhiseaduse norm, millele taotluses tuginetakse, ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis, on taotlus PSJKS § 7 kohaselt lubamatu ja tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kui aga põhiseaduse norm kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka, on taotlus lubatav ja tuleb sisuliselt läbi vaadata. (p 45) Kui omavalitsusüksuse volikogu vaidlustab õigusakti või sätte põhiseaduse mitme normi alusel, millest mõni on käsitatav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, mõni aga mitte, on taotlus lubatav. (p 46) Varasemas praktikas on leitud, et omavalitsusüksuse volikogu taotluse lubatavuse hindamiseks tuleb ka kontrollida, kas vaidlustatud õigusakti või sätte puhul on kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik (vt nt Riigikohtu 16.01.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-9-06, p-i 16 ja 19.01.2010. a otsuse asjas nr 3-4-1-13-09, p-i 17). (p 47) PSJKS § 7 kohaselt ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalikkus taotluse lubatavuse eeldus. Järeldus, et mingi õigusakti või sätte puhul ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik, tähendab sisuliselt seda, et riive puudumine on ilmselge. Kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatise riive (ilmselge) puudumine tähendab, et õigusakt või selle säte ning kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis ei ole vastuolus. (p 48)
3-4-1-25-09 PDF Riigikohus 15.12.2009
Kuna PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. (p 23) Kohtusse pöördumise riigilõivude tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele. Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Seaduses ettenähtud võimalus juriidilise isiku organi otsuseid vaidlustada peab olema tegelik, mitte pelgalt illusoorne. (p 26) Praegusel juhul on hagejatelt nõutav riigilõiv 75 000 krooni umbes kuuekordne Eesti keskmine kuupalk ja umbes seitsmeteistkümnekordne Eestis kehtiv miinimumpalk. Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel korral tunnistanud Euroopa inimõiguste konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseks liiga suure riigilõivu. Näiteks on asjas Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi leitud, et neljakordse alampalga suuruse riigilõivu nõudmine sissetulekuta isikult on art 6 lg 1 rikkumine (Euroopa Inimõiguste Kohtu 17. juuli 2007. a otsus asjas Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi, p 38). (p 27)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 17) Praegusel juhul on asjassepuutuvad sätted TsMS § 131 lg 2, lg 3 (ulatuses, milles viidatakse lg-le 2) ning RLS lisa 1 osas, milles nähakse ette kohustus tasuda hooneühistu üldkoosoleku otsuse tühisuse tunnustamise hagilt riigilõivu 75 000 krooni. (p 18)Vaidlusalused sätted puudutavad PS § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Põhiõigust riivav riigilõivu tasumise kohustus hagi esitamisel tsiviilasjas peab olema formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. (p 20)
3-4-1-12-09 PDF Riigikohus 30.06.2009
PS § 160 alusel vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-dest 56-57^1 ega ka ühestki muust õigusaktist ei ole võimalik üheselt järeldada, et seadusandja oleks nende sätetega piiranud kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust oma sisemise ülesehituse otsustamisel. Kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kohustatud osutama kõiki avalikke teenuseid omavalitsusüksuse erinevates piirkondades neis sätteis kirjeldatud osavaldade või linnaosade moodustamise teel. Asjaolust, et mitmetes seadustes on erinevad õiguslikud tagajärjed seatud sõltuvusse linnaosade olemasolust, ei saa tuletada piiranguid enesekorraldusõigusele. (p 30) Kuigi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on avalike teenuste osutamise ühe võimalusena nähtud ette teha seda omavalitsusüksuse erinevates piirkondades osavaldade ja linnaosade kaudu, ei ole see ainus võimalus kohalike olude ja eripäradega arvestava organisatsioonilise struktuuri kujundamiseks. Seejuures on vajalik silmas pidada, et nii Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast kui PS § 154 lõige 1 võimaldavad seadusandjal enesekorraldusõigust piirata ja reguleerida teatud ulatuses ka omavalitsusüksuse sisemist organisatsioonilist struktuuri. Selline regulatsioon peab aga arvestama PS § 154 lõike 1 ja harta piiranguid ning allub samuti põhiseaduslikkuse järelevalvele. (p 31)
3-4-1-1-09 PDF Riigikohus 19.05.2009
Tõlgendades AvTS § 28 lg 1 punktis 25 kasutatud mõistet palgamäär konkreetse isiku töölepingus sisalduva töötasuna, siis kohustaks see säte teabevaldajat avalikustama töötaja palgaandmeid tema nõusolekuta. Palgaandmete avalikustamine aga riivab PS §-s 26 sätestatud igaühe õigust eraelu puutumatusele (vt Riigikohtu 24.12.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-10-02 p-i 28). Eraelu puutumatuse riivamise välistab tõlgendus, mille kohaselt kohustab AvTS § 28 lg 1 p 25 avalikustama üksnes abstraktsed, isikuga seostamata palgamäärad, mis on hallatavate asutuste töötajate jaoks kehtestatud kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktiga. Sellist tõlgendust toetab ka AvTS § 4 lg 3, mis sätestab, et teabele juurdepääsu võimaldamisel peab olema tagatud isiku eraelu puutumatus. Töölepingus sisalduvate palgaandmete avalikustamise välistab ka PalS § 8 lg 3. Tagades eraelu puutumatuse ulatuslikuma kaitse, ei kahjusta esitatud tõlgendus PS § 44 lõikes 2 sätestatud õigust saada informatsiooni riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutuste tegevuse kohta. Palgamäärade avalikustamise eesmärk on võimaldada avalikkuse kontrolli hallatavate asutuste palgakulude üle. Ülevaadet palgakulude kohta on võimalik saada ka muust avalikustamisele kuuluvast teabest, nagu hallatava asutuse eelarve, eelarve täitmise aruanne ja ametikohtade loetelu. (p 19)
Erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Samuti tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (vt Riigikohtu 22.02.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-73-04 p-i 36). Tõlgendades AvTS § 28 lg 1 punktis 25 kasutatud mõistet palgamäär konkreetse isiku töölepingus sisalduva töötasuna, siis kohustaks see säte teabevaldajat avalikustama töötaja palgaandmeid tema nõusolekuta. Palgaandmete avalikustamine aga riivab PS §-s 26 sätestatud igaühe õigust eraelu puutumatusele (vt Riigikohtu 24.12.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-10-02 p-i 28). Eraelu puutumatuse riivamise välistab tõlgendus, mille kohaselt kohustab AvTS § 28 lg 1 p 25 avalikustama üksnes abstraktsed, isikuga seostamata palgamäärad, mis on hallatavate asutuste töötajate jaoks kehtestatud kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktiga. Sellist tõlgendust toetab ka AvTS § 4 lg 3, mis sätestab, et teabele juurdepääsu võimaldamisel peab olema tagatud isiku eraelu puutumatus. Töölepingus sisalduvate palgaandmete avalikustamise välistab ka PalS § 8 lg 3. Tagades eraelu puutumatuse ulatuslikuma kaitse, ei kahjusta esitatud tõlgendus PS § 44 lõikes 2 sätestatud õigust saada informatsiooni riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutuste tegevuse kohta. Palgamäärade avalikustamise eesmärk on võimaldada avalikkuse kontrolli hallatavate asutuste palgakulude üle. Ülevaadet palgakulude kohta on võimalik saada ka muust avalikustamisele kuuluvast teabest, nagu hallatava asutuse eelarve, eelarve täitmise aruanne ja ametikohtade loetelu. (p 19)
3-4-1-17-08 PDF Riigikohus 19.03.2009
RKS
Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna ei saa põhiseaduses kasutatud mõiste sisu sõltuda alamal seisvas õigusaktis kasutatavast määratlusest, kuid võib sellega kattuda. Kui põhiseadusest madalamal seisva õigusaktiga oleks võimalus siduvalt määratleda põhiseaduse mõistete sisu, siis tähendaks see, et põhiseaduse sisu oleks allutatud seadusandja tahtele. (p 32) Õige ei ole seisukoht, et PS § 133 punktis 3 kasutatud mõiste "riigivara" ei hõlma rahalisi vahendeid, kuna seda ei ole ette nähtud riigivaraseaduse §-s 2. (p 39) Ka PS § 133 punktis 3 kasutatud mõistet "valdus" ei saa tulenevalt autonoomse tõlgendamise nõudest sisustada asjaõigusseaduse kaudu. (p 32) Kontrollimise võimalus ei tohi sõltuda subjektist, kes riigivara kasutab. Samuti ei või kontrollivõimalus sõltuda ka vara liigist ehk sellest, kas vara esineb asjade või õiguste kujul. Avalikkuse huvides peab riigivara üle olema lünkadeta kontrolli võimalus. Avalike vahendite üleandmine riigilt teistele isikutele (sh kohaliku omavalitsuse üksustele) ei või tähendada, et riigil ja avalikkusel kaob ülevaade avalike vahendite kasutamise üle. (p 34)
Kohaliku omavalitsuse üksustel ei ole avaliku võimu teostajana võimalik tugineda PS § 13 lõikele 2, kuna see säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused", mis käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 25) Seadusandja peab õigusselguse põhimõttega arvestama siiski ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. Õigusselgus ehk kindlus kehtiva õiguse sisus on üks õigusriigi alustalasid. Õigusele rajatud riigi ehk õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Kohalik omavalitsus saab tugineda õigusselguse põhimõttele kui ühele osale õigusriigi põhimõttest. (p 26)
Riigikontrolli kontrolliaruande avalikustamine ei riiva kohaliku omavalitsuse õigust otsustada ja korraldada seaduste alusel iseseisvalt kõiki kohaliku elu küsimusi. (p 20) Põhiseaduse mõtte kohaselt on kogu avaliku sektori tegevus avalik ja allutatud avalikkuse kontrollile. Riigikontrolli aruande avalikustamine on üks avalikkuse teavitamise ja selle kaudu kontrolli tegemise viise. Aruandes avalike vahendite kasutamise õiguspärasusele ja tulemuslikkusele heakskiidu andmine avaldab pigem positiivset mõju omavalitsusüksuse mainele ja tegevusele. Ka puuduste kõrvaldamiseks ja nende edasiseks vältimiseks tehtud ettepanekute mõju saab olla soodne ja avalikkuse huve arvestav. Kui taunivad hinnangud ja ettepanekud on kohaliku omavalitsuse üksuse arvates väärad või põhjendamatud, on tal võimalik reageerida vastulause esitamisega oma kirjalikus arvamuses. (p 22) Kohaliku omavalitsuse üksused ei ole kontrolli tulemusel allutatud Riigikontrollile, nende ja Riigikontrolli vahel ei esine subordinatsioonisuhteid. Kohaliku omavalitsuse üksused teevad oma otsused iseseisvalt ja need otsused teinud isikud kannavad õiguslikku ja poliitilist vastutust õigusaktides ette nähtud korras. Riigikontrolli tegevus ei too kaasa vahetut sanktsiooni. Õigusvastase tegevuse kohta märkuse tegemine selle õiguspärasele rajale pööramiseks ei saa olla kohaliku omavalitsuse üksuse autonoomiasse sekkumine. (p 55) Ka kohaliku omavalitsuse üksustele laieneb seaduslikkuse põhimõte (PS § 3 lõige 1), mille kohaselt peavad nad oma võimu teostamisel lähtuma põhiseadusest ja nii riigi kui ka endi kehtestatud õigusaktidest. Riigikontrolli üks ülesandeist on tagada õiguspärasuse kontrolli käigus selle põhimõtte järgimine. (p 46)
PS § 133 punkt 3 ei piira seadusandja vabadust reguleerida PS §-s 132 märgitud majanduskontrolli ulatust riigivara üle kontrolli teostamisel. Kohaliku omavalitsuse üksuste valdusse antud riigivara üle võib seega ette näha RKS § 6 lõikeis 2 ja 3 sätestatud kontrolli ehk kontrolli kohaliku omavalitsuse üksuste sisekontrolli, finantsjuhtimise, finantsarvestuse ja finantsaruannete, majandustegevuse, sealhulgas majandustehingute õiguspärasuse ning juhtimise, organisatsiooni ja tegevuse tulemuslikkuse üle, samuti infotehnoloogiasüsteemide usaldatavuse kontrolli. (p 39) Kohaliku omavalitsuse üksused ei ole kontrolli tulemusel allutatud Riigikontrollile, nende ja Riigikontrolli vahel ei esine subordinatsioonisuhteid. Kohaliku omavalitsuse üksused teevad oma otsused iseseisvalt ja need otsused teinud isikud kannavad õiguslikku ja poliitilist vastutust õigusaktides ette nähtud korras. Riigikontrolli tegevus ei too kaasa vahetut sanktsiooni. Õigusvastase tegevuse kohta märkuse tegemine selle õiguspärasele rajale pööramiseks ei saa olla kohaliku omavalitsuse üksuse autonoomiasse sekkumine. (p 55) RKS § 6 lõike 2 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud ulatuses kontrolli kehtestamine kohaliku omavalitsuse üksuste üle ei ole vastuolus Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 8 lõikega 2. Hartaga oleks vastuolus munitsipaalvara kasutamise, valdamise ja käsutamise tulemuslikkuse kontrollimine. (p 50)
3-4-1-19-08 PDF Riigikohus 11.03.2009
Menetlusosalise mittenõustumine tema kohta tehtud ja jõustunud kohtulahendiga ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus õiguskaitsevahend (vt Riigikohtu 09.05.2006 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-4-06, p-i 12). Ka kohtuniku eriarvamus ei saa anda alust samasuguseks väiteks, kuna selles väljendatakse asjas tehtava lahendi kohta vähemusse jäänud seisukohta. (p 15) Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. (p 14)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. (p 14)
3-4-1-18-08 PDF Riigikohus 23.02.2009
PS § 75 teist osalauset tuleb mõista nii, et Riigikogul on keelatud ametisoleva Riigikogu koosseisu jaoks Riigikogu liikme palka suurendada ja vähendada, muu töötulu saamise piiranguid leevendada ja seada lisapiiranguid muu töötulu saamisele, samuti kujundada ümber palga arvestamise aluseid. (p 23) Keelus iseenda palkasid muuta saab põhiseaduse kohaselt teha erandi vaid siis, kui palga muutmatajätmine seab ohtu Riigikogu liikme sõltumatuse, mandaadi kasutamise vabaduse või riigi kaitsmise. Selliste eranditena võivad kõne alla tulla näiteks hüperinflatsioon, sõjaseisukord või olukord, kus riigikogu eelmine koosseis on järgneva koosseisu jaoks kehtestanud ebapiisava sissetuleku. (p 29) Riigikogu liikme tööga seotud hüvitistele PS §-st 75 tulenev keeld selle sätte sõnastuse kohaselt ei laiene. Sisulised piirid Riigikogu liikme tööga seotud hüvitiste reguleerimisele võivad tuleneda kohustusest tagada laiaulatuslik Riigikokku kandideerimise õigus (PS § 60 lg 2) ja Riigikogu liikme mandaadi kasutamise vabadus (PS § 62). Hüvitiste liigid ja ulatus tuleb määrata lähtuvalt nende kahe kohustuse eesmärkidest ning nende maksmine ei või teenida muid eesmärke, näiteks fraktsiooni või erakonna rahastamine või valimiskulude katmine. Niisamuti ei või sellised hüvitised olla olemuselt Riigikogu liikmetele makstav palgalisa. (p 23)
Keelelisel tõlgendamisel tuleb eelkõige lähtuda sättes kasutatud sõnade tavapärasest tähendusest üldkeeles. Sõnade üldkeelsel tähendusel rajanev tõlgendus aitab kõige paremini tagada õigusselgust, õiguslike tagajärgede ennustatavust, õiguskindlust ja pakkuda kaitset erinevate otsustajate tõlgenduseelistuste eest. (p 17) Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna võib põhiseaduses kasutatava termini sisu aga erineda sama sõna sisust üldkeeles või üksikutes õigusharudes. (p 18)
PS §-st 75 tuleneb lisaks Riigikogule adresseeritud kohustusele ka keeld muuta tasu ja muu töötulu saamise piiranguid Riigikogu ametisoleva koosseisu kohta. PS § 75 teist osalauset ei saa mõista pelgalt loana muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel. Kõnealuse sättega eraldatakse lubatud tegevused (praegusel juhul tasu ja muu töötulu saamise piirangute muutmine Riigikogu järgmise koosseisu kohta) neist, mida ei ole lubatud (muutmine ametisoleva koosseisu kohta). Riigikogu pädevus seaduste vastuvõtmiseks, muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks tuleneb PS § 65 punktist 1. Nimetatud sätte alusel oleks Riigikogul õigus muuta juba kord seadusega kehtestatud tasu ja muu töötulu saamise piiranguid nii ametisoleva koosseisu kui ka Riigikogu järgmise koosseisu kohta, mistõttu ei oleks PS § 75 teisel osalausel iseseisvat mõtet. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei tohi seadust tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks (vt Riigikohtu 02.11.994 otsuse asjas nr III 4/A 6/94 p-i 1). PS § 75 teist osalauset ei saa tõlgendada Riigikogule seaduste andmiseks omistatud üldvolituse tarbetu kordusena, sest on olemas teistsugune mõistlik tõlgendusvõimalus. Sõnadel "Riigikogu järgmise koosseisu kohta" on selles sättes iseseisev tähendus vaid siis, kui seda mõista keeluna muuta Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel ametisoleva koosseisu jaoks. (p 14)
3-4-1-10-08 PDF Riigikohus 03.07.2008
PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Põhiseaduse kõnealuse sätte kohaselt peab edasikaebeõigus olema tagatud isikule, kelle kohta on kohtulahend tehtud, keda see eeskätt puudutab. Süüteomenetluse lõpetamise määrust ei saa lugeda kohtulahendiks, mis puudutaks võrdsel määral nii isikut, kelle suhtes on süüteomenetlus lõpetatud, kui ka isikut, kes loeb end süüteos kannatanuks. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on mõistlik ja põhiseadusega kooskõlas süüteomenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise piirangud, ja seda eriti tingimusel, kui end kannatanuks pidaval isikul säilivad enda õiguste kaitsmise võimalused muudes kohtumenetlustes (10).
PSJKS ei näe ette võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. Tulenevalt PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse jäetakse selline kaebuse menetlusse võtmata vaid juhul, kui isikul ei ole muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseadusega tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; 06.01.2004 otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 32)(p 7). Juriidiliste isikute puhul võib ettevõtlusvabaduse piirang kahjustada isikut eelkõige varaliselt. Varalisi nõudeid, sh kahju hüvitamise nõudeid, tuleb üldjuhul menetleda tsiviilkohtupidamise korras(p11). PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Põhiseaduse kõnealuse sätte kohaselt peab edasikaebeõigus olema tagatud isikule, kelle kohta on kohtulahend tehtud, keda see eeskätt puudutab. Süüteomenetluse lõpetamise määrust ei saa lugeda kohtulahendiks, mis puudutaks võrdsel määral nii isikut, kelle suhtes on süüteomenetlus lõpetatud, kui ka isikut, kes loeb end süüteos kannatanuks. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on mõistlik ja põhiseadusega kooskõlas süüteomenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise piirangud, ja seda eriti tingimusel, kui end kannatanuks pidaval isikul säilivad enda õiguste kaitsmise võimalused muudes kohtumenetlustes(p10).
PSJKS ei näe ette võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. Tulenevalt PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse jäetakse selline kaebuse menetlusse võtmata vaid juhul, kui isikul ei ole muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseadusega tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; 06.01.2004 otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 32)(p 7). Juriidiliste isikute puhul võib ettevõtlusvabaduse piirang kahjustada isikut eelkõige varaliselt. Varalisi nõudeid, sh kahju hüvitamise nõudeid, tuleb üldjuhul menetleda tsiviilkohtupidamise korras(p11). PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Põhiseaduse kõnealuse sätte kohaselt peab edasikaebeõigus olema tagatud isikule, kelle kohta on kohtulahend tehtud, keda see eeskätt puudutab. Süüteomenetluse lõpetamise määrust ei saa lugeda kohtulahendiks, mis puudutaks võrdsel määral nii isikut, kelle suhtes on süüteomenetlus lõpetatud, kui ka isikut, kes loeb end süüteos kannatanuks. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on mõistlik ja põhiseadusega kooskõlas süüteomenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise piirangud, ja seda eriti tingimusel, kui end kannatanuks pidaval isikul säilivad enda õiguste kaitsmise võimalused muudes kohtumenetlustes(p10).
3-4-1-5-08 PDF Riigikohus 26.06.2008
EÜ asutamislepingu artiklite 230 ja 234 kohaselt kontrollib EL-i teisese õiguse õiguspärasust Euroopa Kohus ning üksnes Euroopa Kohtul on võimalik teisese õiguse akte kehtetuks tunnistada. EL-i õigusega oleks vastuolus, kui Riigikohus hindaks, kas EL-i teisese õiguse hulka kuuluv õigusakt on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Riigikohtu pädevuses ei ole üldjuhul ka Eesti õigustloova akti EL-i õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontroll ja selle sätte kehtetuks tunnistamine, kui vastav säte on kooskõlas selle aluseks oleva EL-i õigusega (p 29). EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele saab kontrollida, kui on vaidlustatud sellise sätte formaalne põhiseaduspärasus, sest EL-i õigus ei reguleeri Eestis õigustloovate aktide andmiseks kehtestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid, parlamendireservatsiooni järgimist ja õigusselguse nõudeid (p 34). Kontroll on võimalik ka juhul, kui vaidlusalune säte reguleerib lisaks olukordi, mida EL-i õigus ei reguleeri, ja põhiseadusele vastavuse kontrolli taotletakse neid olukordi reguleeriva osa suhtes (p 35). Samuti olukorras, kus EL-i õigus, sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL-i õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega (p 36). Kui kohtuasja raames on samaaegselt seatud kahtluse alla mingi sätte vastavus nii põhiseadusele kui ka EL-i õigusele, on asja lahendaval kohtul esmalt kohustus kontrollida Eesti õiguse kooskõla EL-i õigusega. Riigikohtul ei ole seda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võimalik teha, kuna niisugune kontroll on osa õigusvaidluse lahendamisest ja väljuks seetõttu põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise piiridest (p 31).
Mingi sätte vastuolu EL-i õigusega ei tähenda iseenesest selle sätte vastuolu põhiseaduse või põhiseaduse täiendamise seadusega. Kohtule ei ole aga antud pädevust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust põhjusel, et õigustloov akt on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Olukorras, kus ilmneb Eesti õiguse sätte vastuolu EL-i õigusega, on siseriikliku õiguse ning Euroopa Liidu õiguse kooskõlla viimiseks erinevaid võimalusi. Põhiseaduse ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei pea selleks eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. EL-i õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata jätta (vt Riigikohtu 19.04.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-1-05 - p-i 49 ja selles viidatud Euroopa Kohtu 22.10.1998 otsus liidetud kohtuasjades C-10/97-C-22/97) (p 32).
3-4-1-19-07 PDF Riigikohus 02.06.2008
PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 28 ja 28.04.2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-e 28-29). Tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigustega, mille piiramise õigustusena saavad arvesse tulla teised põhiõigused, aga ka põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu(p 23). Mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees(p 24). Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi, sh ka süüdimõistetu õigust leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata aga üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb(p 25).
Kui kergemat karistusseadust kohaldada tagasiulatuvalt üksnes isikute suhtes, keda pole veel süüdi mõistetud, satuksid ühel ja samal ajal samasuguse teo toime pannud isikutest eelisolukorda need, kelle karistamiseni jõutakse näiteks süüdlase menetlusest kõrvalehoidumise või menetleja suurema töökoormuse tõttu alles siis, kui kergem karistusseadus juba kehtib. Mõistetud raskema karistuse kandmine kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtivusajal toob seega kaasa ka võrdsuspõhiõiguse riive (vt Riigikohtu Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-e 35-39 ja 28.04. 2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-i 27)(p 21).
Kuna seadusandja ei ole ette näinud ühtegi alust, mis võimaldaks piirata karistusseadustiku järgi mõistetud karistust kandvate isikute põhiõigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja KarS § 5 lg-st 2 selliste isikute karistus viia kooskõlla pärast süüdimõistmist jõustunud seadusega, mis kergendab isiku olukorda. Uue, leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Sellises olukorras ei saa seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi, näiteks õiguskindlust, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 2007. a määruses asjas nr 3-1-2-2-07, p 11 ja leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus(p 28). PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsust asjas nr 3-1-3-10-02 ja 28.04.2004 määrust asjas nr 3-3-1-69-03, p 26)(p 21). PS § 23 lg 2 teisest lausest ei tulene süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega(p 22).
3-4-1-15-07 PDF Riigikohus 08.10.2007
HMS
Vedelkütusevaru seadusega ei ole konkretiseeritud haldusõiguse üldpõhimõtteid nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni. Vedelkütusevaru seaduse vastava menetluse eripära arvestades pole vajalik regulatsioon saavutatav ka haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldades. Vedelkütusevaru makse menetlus ei vasta hea halduse põhimõtetele ega taga isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele. (p 19)
3-4-1-4-07 PDF Riigikohus 08.06.2007
PS
Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12) Kohaliku omavalitsuse kohaliku elu küsimuste otsustamise õigust võib ta mõne põhiseadusliku väärtuse kaitseks. Kuna sõjahaudadega seonduv on riigielu küsimus, ning sõjahaudade kaitse seaduse eesmärgiks on sõjategevuses hukkunud isikute säilmete kaitse, austamine ja väärikas kohtlemine, tuleb pidada riigi rahvusvahelise kohustuse - sõjahaudade kaitse - korrektset täitmist ja sõjahaudade kaitse ühtset reguleerimist kogu riigis legitiimseteks eesmärkideks, mille tagamiseks võib piirata kohaliku omavalitsuse õigust korraldada kohalikku elu. (p 20) ShKS § 8 lg-ga 2 ja § 9 lg-ga 4 sätestatud piirangud on sobivad ja vajalikud riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks sõjategevuses hukkunute säilmete ja mälestuse kaitsel. Tegemist on oluliste rahvusvahelisest õigusest tulenevate ja põhiseadusega kaitstud väärtuste ning põhimõtetega. Kuigi sõjahaudade kaitse seadus välistab kohalike omavalitsuste otsustusõiguse, on piirang eeltoodust lähtudes väheintensiivne ja tervikuna proportsionaalne. (p 24)
Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. (p 12) Kehtiva õiguskorra kohaselt ei ole seadusandja määranud sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuvat sõnaselgelt riigi või kohaliku omavalitsuse ainupädevuses oleva küsimusena. 1949. a Genfi konventsioonidest tulenevate kohustuste täitmise eest on rahvusvaheliselt vastutav Eesti Vabariik, seetõttu on sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuv riigielu küsimus. (p 14) Ka riigielu küsimuste üle otsustamisel tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute õiguste võimaliku riivega. Sõjahaudade monumentide ja -tähiste rajamisel, säilitamisel, kohandamisel, lammutamisel, demonteerimisel ja teisaldamisel on puutumus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantiiga, kuna mainitud tegevused seonduvad kohaliku omavalitsuse ülesannetega avaliku ruumi ja miljöö kujundamisel ning kaitsel. (p 15) Samuti ei välista asjaolu, et tegemist on riigielu küsimusega kohaliku omavalitsuse kaasamist otsustusprotsessi. Selline kaasamine peab tagama igal konkreetsel juhul kohaliku omavalitsuse võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning tasakaalustatud ja põhjendatud otsuste langetamise. Sõjahaudade kaitse seaduses ette nähtud otsuste tegemisel ning toimingute sooritamisel on kohaldatav haldusmenetluse seadus ning hea halduse põhimõtteid. (p 25)
Linnavolikogu taotluse lubatavuse küsimuse lahendamisel tuleb välja selgitada, kas vaidlustatud seaduse sätted riivavad kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riigi- või kohaliku elu küsimusega. (p 11) Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12)
3-4-1-3-06 PDF Riigikohus 11.05.2006
PS
Kuna Eesti Vabariigi põhiseadust täiendati 14. septembri 2003. a rahvahääletusel, tuleb põhiseadust lugeda koos Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusega, kohaldades põhiseadusest üksnes seda osa, mida põhiseaduse täiendamise seadus ei muuda. (p 14) Põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmise tulemusena muutus Euroopa Liidu õigus üheks põhiseaduse tõlgendamise ja rakendamise aluseks. (p 15) Sisuliselt tähendab see põhiseaduse olulist ja läbivat muutmist osas, milles see ei vasta Euroopa Liidu õigusele. Põhiseadusest saab kohaldada osa, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Nende sätete toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja mida seepärast kohaldada ei saa, peatub. See tähendab, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste, sealhulgas põhiseaduse vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust. (p 16)
Riigikogule seisukoha andmine on põhjendatud vaid olukorras, kus põhiseaduse sätte või põhimõtte tähendus on selle tõlgendamisel koosmõjus põhiseaduse täiendamise seaduse ja Euroopa Liidu õigusega ebaselge või vaieldav, mistõttu sellega seonduva seaduseelnõu menetlemine Riigikogus on raskendatud. Selleks, et põhiseaduse tõlgendamisel koostoimes Euroopa Liidu õigusega oleks eelnõu vastuvõtmisel otsustav tähtsus, peab eelnõu või selle säte otseselt seonduma Riigikogu osundatud põhiseaduse sätte või põhimõttega. Ka ei või Riigikogu osundatud põhiseaduse sätte või põhimõtte tõlgendus koostoimes põhiseaduse täiendamise seaduse ja Euroopa Liidu õigusega olla niigi ilmne. (p 9)

Kokku: 42| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json