/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-6-12 PDF Riigikohus 12.07.2012
ESML on välisleping PS § 123 lõike 1 tähenduses. (p 109) PS § 123 lõike 1 mõttega on kooskõlas, et seadusandja on PSJKS § 6 lõike 1 punktiga võimaldanud õiguskantsleril vaidlustada alla kirjutatud välislepingut. (p 117) Kui seadusandja pani õiguskantslerile lisaülesande, võis ta ka valida selle täitmiseks kohase menetlusviisi ega pidanud seda siduma PS §-s 142 sätestatud menetluskorraga. (p 117)
Euroala majanduslik ja finantsiline jätkusuutlikkus kuulub alates Eesti kuulumisest euroala riikide sekka Eesti põhiseaduslike väärtuste hulka. (p 163) Põhiseaduse preambulist tuleneb Eesti riigi kohustus kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Muu hulgas on sellise riigi toimimiseks tarvilik tagada keskkond, kus riigieelarveline tulu laekub plaanipäraselt, mis võimaldab täita riigi tuumikfunktsioone. (p 167)
3-4-1-16-10 PDF Riigikohus 21.06.2011
PS § 23 lg-st 1 tuleneb karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa). Selle kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. (p 50) Karistusjärgne kinnipidamine materiaalses mõttes on karistus kuigi KarS § 87^2 lg-s 1 nimetatakse seda meedet „mittekaristuslikuks mõjutusvahendiks“. (p 51) Karistusjärgne kinnipidamine ei erine oma sisult vangistusest, mis on karistus nii formaalses kui ka materiaalses mõttes. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine vangistusest ka selle abi poolest, mida isikule tema ohtlikkuse vähendamiseks pakutakse. EIK on rõhutanud, et sellise abi osutamine on karistusjärgse kinnipidamise ajal iseäranis oluline (nt EIK otsus kohtuasjas M. vs. Saksamaa, punkt 129). VangS § 104^1 kohaselt aidatakse karistusjärgselt kinnipeetavat ühiskonda tagasipöördumiseks valmistumisel. Ühestki õigusaktist aga ei nähtu, kuidas peaks vangla seda ülesannet täitma ning milliseid teenuseid osutama. (p 53) Määratletusnõudest tulenevalt peavad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused ja tagajärg olema piisavalt selgelt määratletud. Karistusjärgse kinnipidamise puhul on määratletusnõue väga oluline, sest karistusjärgse kinnipidamisega riivatakse intensiivselt isiku vabadusõigust. (p 66) KarS § 87^2 lg 2 ei määratle kuritegelikku kalduvust ega reguleeri selle tuvastamist piisavalt. KarS § 87^2 lg 2 punktist 3 tulenevalt peaks kohus süüdimõistetu kuritegelikku kalduvust hindama tema isiku põhjal. Seadusandja on jätnud lahtiseks, milliseid isikut iseloomustavaid asjaolusid täpsemalt arvestada tuleb, ning andnud kolm üldist tunnust (varasem elukäik, elutingimused ja kuritegude toimepanemise asjaolud). Põhjalik eelnõu seletuskiri ei kõrvalda regulatsiooni puudusi. Tegemist on regulatsiooniga, mis võimaldab prognoosi alusel võtta pikaks ajaks isikult vabaduse ning seetõttu tuleb esitada regulatsiooni määratletusele kõrgendatud nõudmised. (p 75)
PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“ ei anna alust KarS § 87^2 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsele kinnipidamisele. KarS § 87^2 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel ei ole PS § 20 lg 2 punktis 1 nõutavat seost isiku süüdimõistmisega selle eest, et ta on toime pannud konkreetse kuriteo. Karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldata kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise tulemusena, vaid määratakse lisaks lähtudes isiku kuritegelikust kalduvusest. Karistusjärgsel kinnipidamisel on sisuline seos üksnes prognoosiga isiku ohtlikkuse kohta. Isiku kuritegelikust kalduvusest tulenev ohtlikkus on ainus asjaolu, millele kohus peab karistusjärgset kinnipidamist kohaldades sisulise hinnangu andma. Samamoodi saab üksnes isiku ohtlikkuse äralangemine olla aluseks kohtu otsustusele lõpetada karistusjärgne kinnipidamine. PS § 20 lg 2 punkt 1 ei anna alust võtta isikult vabadus üksnes isiku ohtlikkuse tõttu. Ainult vormilisest seosest kuriteo toimepanemise ja süüdimõistmisega ei piisa PS § 20 lg 2 punkti 1 nõuete täitmiseks. (p 84)
3-4-1-15-10 PDF Riigikohus 03.03.2011
Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda aga seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12) Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)
Isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)
Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)
3-4-1-18-10 PDF Riigikohus 22.02.2011
Põhiseaduses ega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ei sisaldu põhiõigust, mis nõuaks, et jõustunud kohtuotsust oleks võimalik teista konventsiooni kohaselt sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel. Sellist järeldust ei saa teha ka EIK 29. juuni 2010. aasta otsuse Hakimi vs. Belgia põjhal. (p 14) Asi kustutatakse kohtuasjade nimekirjast, kui on saavutatud sõbralik kokkulepe, mis tähendab asja lõplikku lahendamist. (p 15) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise mõte on just selles, et pärast asja lõplikku lahendamist ei oleks kaebajal selle asjaga seoses edaspidi riigi vastu nõudeid. Nii on see väljendatud ka EIK otsustes, millega sõbralikud kokkulepped kinnitatakse. (p 16) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimisel nõustub kaebaja ka sellega, et tema asja ei vaadata Eestis uuesti läbi. (p 17)
Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 9) Isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. (p 11) Kohtul on konkreetse kohtuasja menetlemise raames – sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel – ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadus-vastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)
3-4-1-10-10 PDF Riigikohus 14.12.2010
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkti 12; 11.10.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-7-01 punkti 13; 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkti 22). Isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine (vt Riigikohtu 11.10.2001 otsus asjase nr 3-4-1-7-01 punkti 13). (p 40) Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on samuti üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (Riigikohtu 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkt 24). Käesolevas asjas relvalubade kehtetuks tunnistamisel pidi isik relvad politseiprefektuurile üle andma ja tal ei olnud enam õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga turvalisust tagada, millega on piiratud tema PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. (p 45) Seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid (Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkt 17). Kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ei pruugi tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks. Ka relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo asjaoludega. Seejuures tuleb rõhutada, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks. (p 60)
Üldjuhul ei ole Riigikohtul pädevust lahendada taotlusi, mis on esitatud Eesti õigustloova akti Euroopa Liidu õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Selline pädevus on Riigikohtul muude erandite seas juhul, kui Euroopa Liidu õigus võimaldab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (vt Riigikohtu 26. 06.2008 määruse asjas nr 3-4-1-5-08 punkte 30 ja 36). Euroopa Nõukogu direktiiv 91/477/EÜ jätab liikmesriigile selle ülevõtmisel ja rakendamisel diskretsiooniõiguse, mille kasutamisel on Eesti Vabariik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine peab olema kooskõlas nii Euroopa Liidu õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele. (p 38)
3-4-1-3-10 PDF Riigikohus 10.06.2010
Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Erandjuhul saab isik pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole, kuid seda üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, s.t kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 13) Ka juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, saab isik oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole pöörduda vaid siis, kui tema õigusi on rikutud mingite normide tema suhtes kohaldamisega. Nende normide põhiseadusele vastavuse küsimus peab tekkima nende konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, mitte nende täpsustamata kohaldamisest minevikus või võimalikust kohaldamisest tulevikus. Põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle peab olema tegelik vaidlus. (p 14) Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning selle kohaldamise praktika üldisemalt ei nõua, et igaühel oleks võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ükskõik millise sätte kohta, mida riigiorganid on isiku suhtes täpsustamata minevikuhetkel kohaldanud või tulevikus võivad kohaldada. Tõhus õiguskaitse on tagatud ka siis, kui igaüks saab mingi normi põhiseadusele vastavust põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise tõttu kohtus vaidlustada siis, kui seda normi on isiku suhtes konkreetsel juhul kohaldatud. (p 19)
3-4-1-8-09 PDF Riigikohus 16.03.2010
Omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis on PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (omavalitsusüksuste enesekorraldusõigus). (p 53) PS § 154 lg-st 1 tulenevat õigust ja kohustust on omavalitsusüksusel võimalik järgida üksnes juhul, kui tal on selleks piisavalt raha. Seetõttu eeldab PS § 154 lg-s 1 sätestatud enesekorraldusõigus juba olemuslikult, et omavalitsusüksustele oleks tagatud õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Sellist tõlgendust toetab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 9. (p 55) Omavalitsuslike ülesannete rahastamise tase peab olema vastavuses omavalitsusüksusele pandud ülesannete mahuga. Lisaks seaduses sätestatud kohalike ülesannete täitmisele peab omavalitsusüksusel enesekorraldusõiguse teostamiseks olema raha ka selleks, et otsustada ja korraldada seaduses sätestamata olulisi kohaliku elu küsimusi. (p 65) Õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei hõlma õigust sellele, et kord juba saavutatud kohalike ülesannete rahastamise taset mitte kunagi ei vähendataks. (p 68)
Riigil on kohustus luua selline rahastamissüsteem, mis kindlustab omavalitsusüksustele piisavad rahalised vahendid omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. (p 56) PS § 154 lg-st 2 tuleneb omavalitsusüksuse õigus sellele, et talle seadusega pandud riiklikud kohustused oleksid täies ulatuses rahastatud riigieelarvest. (p 74) Seejuures tuleb tagada, et omavalitsusülesannete täitmiseks eraldatav raha oleks eristatav riiklike kohustuste täitmiseks eraldatavatest vahenditest. (p 91) Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. (p 56) Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate õigusaktide ebasoodsas suunas muutmine ei ole välistatud. (p 81) Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja seega tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral, s.t piisavalt aega. Piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu. (p 83)
PSJKS § 7 kohaselt on omavalitsusüksuse volikogu võimalus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks piiratud. Omavalitsusüksuse volikogu ei saa taotleda õigusakti või selle sätte tunnistamist vastuolus olevaks põhiseaduse mis tahes normiga, vaid üksnes põhiseaduse mõne sellise normiga, mis kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka. Kui põhiseaduse norm, millele taotluses tuginetakse, ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis, on taotlus PSJKS § 7 kohaselt lubamatu ja tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kui aga põhiseaduse norm kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka, on taotlus lubatav ja tuleb sisuliselt läbi vaadata. (p 45) Kui omavalitsusüksuse volikogu vaidlustab õigusakti või sätte põhiseaduse mitme normi alusel, millest mõni on käsitatav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, mõni aga mitte, on taotlus lubatav. (p 46) Varasemas praktikas on leitud, et omavalitsusüksuse volikogu taotluse lubatavuse hindamiseks tuleb ka kontrollida, kas vaidlustatud õigusakti või sätte puhul on kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik (vt nt Riigikohtu 16.01.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-9-06, p-i 16 ja 19.01.2010. a otsuse asjas nr 3-4-1-13-09, p-i 17). (p 47) PSJKS § 7 kohaselt ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalikkus taotluse lubatavuse eeldus. Järeldus, et mingi õigusakti või sätte puhul ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik, tähendab sisuliselt seda, et riive puudumine on ilmselge. Kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatise riive (ilmselge) puudumine tähendab, et õigusakt või selle säte ning kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis ei ole vastuolus. (p 48)
3-4-1-25-09 PDF Riigikohus 15.12.2009
Kuna PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. (p 23) Kohtusse pöördumise riigilõivude tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele. Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Seaduses ettenähtud võimalus juriidilise isiku organi otsuseid vaidlustada peab olema tegelik, mitte pelgalt illusoorne. (p 26) Praegusel juhul on hagejatelt nõutav riigilõiv 75 000 krooni umbes kuuekordne Eesti keskmine kuupalk ja umbes seitsmeteistkümnekordne Eestis kehtiv miinimumpalk. Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel korral tunnistanud Euroopa inimõiguste konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseks liiga suure riigilõivu. Näiteks on asjas Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi leitud, et neljakordse alampalga suuruse riigilõivu nõudmine sissetulekuta isikult on art 6 lg 1 rikkumine (Euroopa Inimõiguste Kohtu 17. juuli 2007. a otsus asjas Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi, p 38). (p 27)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 17) Praegusel juhul on asjassepuutuvad sätted TsMS § 131 lg 2, lg 3 (ulatuses, milles viidatakse lg-le 2) ning RLS lisa 1 osas, milles nähakse ette kohustus tasuda hooneühistu üldkoosoleku otsuse tühisuse tunnustamise hagilt riigilõivu 75 000 krooni. (p 18)Vaidlusalused sätted puudutavad PS § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Põhiõigust riivav riigilõivu tasumise kohustus hagi esitamisel tsiviilasjas peab olema formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. (p 20)
3-4-1-12-09 PDF Riigikohus 30.06.2009
PS § 160 alusel vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-dest 56-57^1 ega ka ühestki muust õigusaktist ei ole võimalik üheselt järeldada, et seadusandja oleks nende sätetega piiranud kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust oma sisemise ülesehituse otsustamisel. Kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kohustatud osutama kõiki avalikke teenuseid omavalitsusüksuse erinevates piirkondades neis sätteis kirjeldatud osavaldade või linnaosade moodustamise teel. Asjaolust, et mitmetes seadustes on erinevad õiguslikud tagajärjed seatud sõltuvusse linnaosade olemasolust, ei saa tuletada piiranguid enesekorraldusõigusele. (p 30) Kuigi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on avalike teenuste osutamise ühe võimalusena nähtud ette teha seda omavalitsusüksuse erinevates piirkondades osavaldade ja linnaosade kaudu, ei ole see ainus võimalus kohalike olude ja eripäradega arvestava organisatsioonilise struktuuri kujundamiseks. Seejuures on vajalik silmas pidada, et nii Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast kui PS § 154 lõige 1 võimaldavad seadusandjal enesekorraldusõigust piirata ja reguleerida teatud ulatuses ka omavalitsusüksuse sisemist organisatsioonilist struktuuri. Selline regulatsioon peab aga arvestama PS § 154 lõike 1 ja harta piiranguid ning allub samuti põhiseaduslikkuse järelevalvele. (p 31)
3-4-1-19-08 PDF Riigikohus 11.03.2009
Menetlusosalise mittenõustumine tema kohta tehtud ja jõustunud kohtulahendiga ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus õiguskaitsevahend (vt Riigikohtu 09.05.2006 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-4-06, p-i 12). Ka kohtuniku eriarvamus ei saa anda alust samasuguseks väiteks, kuna selles väljendatakse asjas tehtava lahendi kohta vähemusse jäänud seisukohta. (p 15) Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. (p 14)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. (p 14)
3-4-1-10-08 PDF Riigikohus 03.07.2008
PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Põhiseaduse kõnealuse sätte kohaselt peab edasikaebeõigus olema tagatud isikule, kelle kohta on kohtulahend tehtud, keda see eeskätt puudutab. Süüteomenetluse lõpetamise määrust ei saa lugeda kohtulahendiks, mis puudutaks võrdsel määral nii isikut, kelle suhtes on süüteomenetlus lõpetatud, kui ka isikut, kes loeb end süüteos kannatanuks. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on mõistlik ja põhiseadusega kooskõlas süüteomenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise piirangud, ja seda eriti tingimusel, kui end kannatanuks pidaval isikul säilivad enda õiguste kaitsmise võimalused muudes kohtumenetlustes (10).
PSJKS ei näe ette võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. Tulenevalt PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse jäetakse selline kaebuse menetlusse võtmata vaid juhul, kui isikul ei ole muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseadusega tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; 06.01.2004 otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 32)(p 7). Juriidiliste isikute puhul võib ettevõtlusvabaduse piirang kahjustada isikut eelkõige varaliselt. Varalisi nõudeid, sh kahju hüvitamise nõudeid, tuleb üldjuhul menetleda tsiviilkohtupidamise korras(p11). PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Põhiseaduse kõnealuse sätte kohaselt peab edasikaebeõigus olema tagatud isikule, kelle kohta on kohtulahend tehtud, keda see eeskätt puudutab. Süüteomenetluse lõpetamise määrust ei saa lugeda kohtulahendiks, mis puudutaks võrdsel määral nii isikut, kelle suhtes on süüteomenetlus lõpetatud, kui ka isikut, kes loeb end süüteos kannatanuks. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on mõistlik ja põhiseadusega kooskõlas süüteomenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise piirangud, ja seda eriti tingimusel, kui end kannatanuks pidaval isikul säilivad enda õiguste kaitsmise võimalused muudes kohtumenetlustes(p10).
PSJKS ei näe ette võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. Tulenevalt PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse jäetakse selline kaebuse menetlusse võtmata vaid juhul, kui isikul ei ole muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseadusega tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; 06.01.2004 otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 32)(p 7). Juriidiliste isikute puhul võib ettevõtlusvabaduse piirang kahjustada isikut eelkõige varaliselt. Varalisi nõudeid, sh kahju hüvitamise nõudeid, tuleb üldjuhul menetleda tsiviilkohtupidamise korras(p11). PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Põhiseaduse kõnealuse sätte kohaselt peab edasikaebeõigus olema tagatud isikule, kelle kohta on kohtulahend tehtud, keda see eeskätt puudutab. Süüteomenetluse lõpetamise määrust ei saa lugeda kohtulahendiks, mis puudutaks võrdsel määral nii isikut, kelle suhtes on süüteomenetlus lõpetatud, kui ka isikut, kes loeb end süüteos kannatanuks. Erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on mõistlik ja põhiseadusega kooskõlas süüteomenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise piirangud, ja seda eriti tingimusel, kui end kannatanuks pidaval isikul säilivad enda õiguste kaitsmise võimalused muudes kohtumenetlustes(p10).
3-4-1-5-08 PDF Riigikohus 26.06.2008
EÜ asutamislepingu artiklite 230 ja 234 kohaselt kontrollib EL-i teisese õiguse õiguspärasust Euroopa Kohus ning üksnes Euroopa Kohtul on võimalik teisese õiguse akte kehtetuks tunnistada. EL-i õigusega oleks vastuolus, kui Riigikohus hindaks, kas EL-i teisese õiguse hulka kuuluv õigusakt on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Riigikohtu pädevuses ei ole üldjuhul ka Eesti õigustloova akti EL-i õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontroll ja selle sätte kehtetuks tunnistamine, kui vastav säte on kooskõlas selle aluseks oleva EL-i õigusega (p 29). EL-i õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele saab kontrollida, kui on vaidlustatud sellise sätte formaalne põhiseaduspärasus, sest EL-i õigus ei reguleeri Eestis õigustloovate aktide andmiseks kehtestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid, parlamendireservatsiooni järgimist ja õigusselguse nõudeid (p 34). Kontroll on võimalik ka juhul, kui vaidlusalune säte reguleerib lisaks olukordi, mida EL-i õigus ei reguleeri, ja põhiseadusele vastavuse kontrolli taotletakse neid olukordi reguleeriva osa suhtes (p 35). Samuti olukorras, kus EL-i õigus, sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL-i õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega (p 36). Kui kohtuasja raames on samaaegselt seatud kahtluse alla mingi sätte vastavus nii põhiseadusele kui ka EL-i õigusele, on asja lahendaval kohtul esmalt kohustus kontrollida Eesti õiguse kooskõla EL-i õigusega. Riigikohtul ei ole seda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võimalik teha, kuna niisugune kontroll on osa õigusvaidluse lahendamisest ja väljuks seetõttu põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise piiridest (p 31).
Mingi sätte vastuolu EL-i õigusega ei tähenda iseenesest selle sätte vastuolu põhiseaduse või põhiseaduse täiendamise seadusega. Kohtule ei ole aga antud pädevust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust põhjusel, et õigustloov akt on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Olukorras, kus ilmneb Eesti õiguse sätte vastuolu EL-i õigusega, on siseriikliku õiguse ning Euroopa Liidu õiguse kooskõlla viimiseks erinevaid võimalusi. Põhiseaduse ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei pea selleks eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. EL-i õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata jätta (vt Riigikohtu 19.04.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-1-05 - p-i 49 ja selles viidatud Euroopa Kohtu 22.10.1998 otsus liidetud kohtuasjades C-10/97-C-22/97) (p 32).
3-4-1-19-07 PDF Riigikohus 02.06.2008
PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 28 ja 28.04.2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-e 28-29). Tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigustega, mille piiramise õigustusena saavad arvesse tulla teised põhiõigused, aga ka põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu(p 23). Mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees(p 24). Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi, sh ka süüdimõistetu õigust leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata aga üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb(p 25).
Kui kergemat karistusseadust kohaldada tagasiulatuvalt üksnes isikute suhtes, keda pole veel süüdi mõistetud, satuksid ühel ja samal ajal samasuguse teo toime pannud isikutest eelisolukorda need, kelle karistamiseni jõutakse näiteks süüdlase menetlusest kõrvalehoidumise või menetleja suurema töökoormuse tõttu alles siis, kui kergem karistusseadus juba kehtib. Mõistetud raskema karistuse kandmine kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtivusajal toob seega kaasa ka võrdsuspõhiõiguse riive (vt Riigikohtu Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-e 35-39 ja 28.04. 2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-i 27)(p 21).
Kuna seadusandja ei ole ette näinud ühtegi alust, mis võimaldaks piirata karistusseadustiku järgi mõistetud karistust kandvate isikute põhiõigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja KarS § 5 lg-st 2 selliste isikute karistus viia kooskõlla pärast süüdimõistmist jõustunud seadusega, mis kergendab isiku olukorda. Uue, leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Sellises olukorras ei saa seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi, näiteks õiguskindlust, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 2007. a määruses asjas nr 3-1-2-2-07, p 11 ja leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus(p 28). PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsust asjas nr 3-1-3-10-02 ja 28.04.2004 määrust asjas nr 3-3-1-69-03, p 26)(p 21). PS § 23 lg 2 teisest lausest ei tulene süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega(p 22).
3-4-1-15-07 PDF Riigikohus 08.10.2007
HMS
Vedelkütusevaru seadusega ei ole konkretiseeritud haldusõiguse üldpõhimõtteid nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni. Vedelkütusevaru seaduse vastava menetluse eripära arvestades pole vajalik regulatsioon saavutatav ka haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldades. Vedelkütusevaru makse menetlus ei vasta hea halduse põhimõtetele ega taga isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele. (p 19)
3-4-1-4-07 PDF Riigikohus 08.06.2007
PS
Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12) Kohaliku omavalitsuse kohaliku elu küsimuste otsustamise õigust võib ta mõne põhiseadusliku väärtuse kaitseks. Kuna sõjahaudadega seonduv on riigielu küsimus, ning sõjahaudade kaitse seaduse eesmärgiks on sõjategevuses hukkunud isikute säilmete kaitse, austamine ja väärikas kohtlemine, tuleb pidada riigi rahvusvahelise kohustuse - sõjahaudade kaitse - korrektset täitmist ja sõjahaudade kaitse ühtset reguleerimist kogu riigis legitiimseteks eesmärkideks, mille tagamiseks võib piirata kohaliku omavalitsuse õigust korraldada kohalikku elu. (p 20) ShKS § 8 lg-ga 2 ja § 9 lg-ga 4 sätestatud piirangud on sobivad ja vajalikud riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks sõjategevuses hukkunute säilmete ja mälestuse kaitsel. Tegemist on oluliste rahvusvahelisest õigusest tulenevate ja põhiseadusega kaitstud väärtuste ning põhimõtetega. Kuigi sõjahaudade kaitse seadus välistab kohalike omavalitsuste otsustusõiguse, on piirang eeltoodust lähtudes väheintensiivne ja tervikuna proportsionaalne. (p 24)
Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. (p 12) Kehtiva õiguskorra kohaselt ei ole seadusandja määranud sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuvat sõnaselgelt riigi või kohaliku omavalitsuse ainupädevuses oleva küsimusena. 1949. a Genfi konventsioonidest tulenevate kohustuste täitmise eest on rahvusvaheliselt vastutav Eesti Vabariik, seetõttu on sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuv riigielu küsimus. (p 14) Ka riigielu küsimuste üle otsustamisel tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute õiguste võimaliku riivega. Sõjahaudade monumentide ja -tähiste rajamisel, säilitamisel, kohandamisel, lammutamisel, demonteerimisel ja teisaldamisel on puutumus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantiiga, kuna mainitud tegevused seonduvad kohaliku omavalitsuse ülesannetega avaliku ruumi ja miljöö kujundamisel ning kaitsel. (p 15) Samuti ei välista asjaolu, et tegemist on riigielu küsimusega kohaliku omavalitsuse kaasamist otsustusprotsessi. Selline kaasamine peab tagama igal konkreetsel juhul kohaliku omavalitsuse võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning tasakaalustatud ja põhjendatud otsuste langetamise. Sõjahaudade kaitse seaduses ette nähtud otsuste tegemisel ning toimingute sooritamisel on kohaldatav haldusmenetluse seadus ning hea halduse põhimõtteid. (p 25)
Linnavolikogu taotluse lubatavuse küsimuse lahendamisel tuleb välja selgitada, kas vaidlustatud seaduse sätted riivavad kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riigi- või kohaliku elu küsimusega. (p 11) Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12)
3-4-1-16-05 PDF Riigikohus 15.12.2005
Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. (p 20)
Põhiseadusega nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata. (p 21) Põhiseadusega nõutava ja vajaliku õigusselguse määra piiritlemisel saab kohus arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Sunday Times vs. Ühendkuningriik leidnud: "Normi saab pidada "seaduseks" üksnes siis, kui see on formuleeritud piisava täpsusega, võimaldamaks kodanikul oma käitumist reguleerida: ta peab saama - kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga - asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mille teatud tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu. Kuigi kindlus on väga soovitatav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Seetõttu on vältimatu, et paljud seadused on sõnastatud, kasutades termineid, mis on suuremal või vähemal määral ähmased ning mille tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus." (Euroopa Inimõiguste Kohtu täiskogu 26. aprilli 1979. a otsus asjas Sunday Times vs. Ühendkuningriik, p 49.) (p 22) Normi määratletust ei tule hinnata konkreetse vaidluse poolte seisukohalt vaadatuna. Mõõdupuuks on normi adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik. (p 23) AÕSRS § 13^1 on sõnastatud raskepäraselt ja esmapilgul ebaloogiliseltki ning selle ühesugune mõistmine eriteadmisi omamata on raskendatud. Samas on see nii ka paljude teiste seadusesätete puhul. Eriti on analoogseid probleeme nn reformiseadustega, mida on korduvalt muudetud ja millega on kaasnenud loogilised vastuolud seaduste vahel ning seadustes eneses. Kohtu ülesandeks on muu hulgas seaduste tõlgendamine ja vajadusel ka tekkinud vastuolude ja lünkade ületamine. Igasugune seaduse ebaselgus ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. (p 23) AÕSRS § 13^1 lõike 6 teise lause kohaselt on vallasasjast ehitise või selle osa tsiviilkäive allutatud kohustuslikule notariaalse tõestamise nõudele. Järelikult nõustab notar erastatud eluruumi omanikku ja erastatud eluruumi ostjat, selgitades neile tehinguga kaasnevaid õigusi ja kohustusi, sealhulgas kaasomaniku ostueesõiguse olemasolu, kaasomanike teavitamise kohustust ja õiguslikke tagajärgi. Notarite Koja andmetel on vaidlusaluse regulatsiooni pinnalt välja kujunenud ühtne notariaalpraktika ning vaidlusi selle üle, kas AÕSRS § 13^1 näeb ette erastatud eluruumi ostueesõiguse, varem tekkinud ei ole. Kuigi see ei ole normi õigusselguse hindamisel määrav, kinnitab see siiski, et seni on normi adressaatideks olevad isikud saanud asjakohase nõustamise abiga normi sisust aru. (p 24)
Riigikohus saab vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõikele 2 kohtu taotlusel kontrollida üksnes asjassepuutuva normi põhiseadusele vastavust. Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10). (p 13)
Erastatud elamu osad, mis ei ole mõne korteriomaniku ainuomandis, on kõigi korteriomanike kaasomandis. Samale seisukohale on asunud ka ringkonnakohus. Enne kinnistamist on korterid tsiviilkäibes vallasasjadena (elamu reaalosadena) koos nende juurde lahutamatult kuuluvate mõtteliste osadega elamust. Seega on erastatud eluruumide omanikud samaaegselt ka elamu kaasomanikud. (p 16)
Põhiseadusega nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata. Kuivõrd kaasomaniku ostueesõigus piirab erastatud eluruumi omaniku käsutusõigust talle kuuluva eluruumi suhtes, peab selline kitsendus olema sätestatud viisil, mis võimaldab eluruumi omanikul sellega arvestada. (p 21)
Põhiseadusega nõutava ja vajaliku õigusselguse määra piiritlemisel saab kohus arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. (p 22)
3-4-1-13-05 PDF Riigikohus 01.09.2005
Elektroonilise hääletuse kasutuselevõtt elektrooniliselt antud hääle muutmist võimaldamata võib seada ohtu valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse põhimõtte. Valimiste vabaduse põhimõtte sätestab põhiseaduse § 156 lõike 1 esimene lause, mille järgi valitakse kohaliku omavalitsuse volikogu vabadel valimistel. Hääletamise salajasus valimisvabaduse ühe alaprintsiibina on valimiste vabaduse eeltingimuseks. Valimiste vabaduse põhimõtte kohaselt on vabatahtlik nii valimistel osalemine kui valiku tegemine. Lisaks riigi kohustusele hoiduda isiku valimisvabadusse sekkumisest tuleneb sellest põhimõttest ka riigi kohustus tagada valija kaitse tema valikut mõjutada püüdvate isikute eest. Riik peab selle põhimõtte kohaselt looma vajalikud eeldused vaba hääletamise läbiviimiseks ning kaitsma valijat mõjutuste eest, mis takistavad tal oma häält soovitud viisil anda või andmata jätta. (p 27) Elektroonilise hääletamise korral kontrollimata keskkonnast ehk kasutades Interneti keskkonda väljaspool valimisjaoskonda, on välistest mõjudest vaba hääletamist ja salajasust riiklikult raskem tagada. (p 28) Valija võimalus elektrooniliselt antud häält eelhääletamise ajal muuta annab olulise lisagarantii valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse printsiibi järgimisele elektroonilisel hääletamisel. Valija, keda on elektroonilise hääletamise käigus ebaseaduslikult mõjutatud või jälgitud, saab taastada valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse, hääletades mõjutustest vabanenult uuesti elektrooniliselt või valimissedeliga. Lisaks võimalusele mõjutuste all antud häält tagantjärele korrigeerida on ülehääletamisel ka oluline preventiivne funktsioon. Kui elektroonilist hääletusviisi kasutaval valijal on seadusega tagatud võimalus elektrooniliselt antud häält muuta, väheneb motivatsioon tema ebaseaduslikuks mõjutamiseks. Elektroonilise hääle muutmise võimaluse kõrval puuduvad muud, samavõrra mõjusad meetmed valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel kontrollimata hääletuskeskkonnas. Karistusõiguslikel meetmetel on küll preventiivne tähendus, ent hilisem karistamine ei aita erinevalt elektroonilise hääle muutmise võimaluse kasutamisest valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse rikkumist kõrvaldada. (p 30)
Võrdse kohtlemise printsiip esinduskogude valimise kontekstis ei tähenda, et kõikidele valimisõiguslikele isikutele peavad olema tagatud absoluutselt võrdsed võimalused valimistoimingu üheviisiliseks teostamiseks. Seaduses ette nähtud erinevate hääletamisviiside kasutajad on sisuliselt erinevas olukorras. Inimeste täieliku faktilise võrdsuse tagamine valimisõiguse teostamisel ei ole põhimõtteliselt võimalik ega põhiseaduslikult nõutav. (p 24) Riigikogus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse vastuvõtmisel 27. märtsil 2002. aastal tehtud otsus eesmärgiga suurendada valimisaktiivsust ehk rahva demokraatlikku osalust ühiselu otsuste tegemisel on valimiste üldisuse printsiipi silmas pidades legitiimne. Valimiste üldisuse põhimõtte järgi peab kõigile hääleõiguslikele isikutele olema tagatud võimalus valimistest osa võtta. Meetmed, mida riik tarvitusele võtab, et tagada võimalikult suurele osale valijaskonnast võimalus valimistest osa võtta, on õigustatud ja soovitatavad. (p 25) Teine elektroonilise hääletamise võimaldamise eesmärk on valimispraktika kaasajastamine ehk uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmine. Valimispraktika kaasajastamine ei ole põhiseaduse kohaselt keelatud ning on seega võrdsusõiguse ja ühetaolisuse printsiibi riive õigustajana legitiimne. (p 26) Võrdsusõiguse ja ühetaolisuse riive, millena võib käsitada elektroonilise hääletamisviisi kasutajate õigust oma häält piiramatu arv kordi muuta, ei ole piisavalt intensiivne, kaalumaks üles valimisaktiivsuse suurendamise ja uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu eesmärki. Elektroonilise hääle muutmise võimalus on vajalik valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel. Vaidlustatud regulatsiooni andes on seadusandja erinevaid printsiipe ja nende taga seisvaid väärtusi kaaludes leidnud kohase tasakaalu kõigi põhiseadusest tulenevate valimispõhimõtete vahel. (p 32)
Ehkki Euroopa Nõukogu 30. septembri 2004. a soovituse Rec(2004)11 "E-hääletamise õiguslikud, operatsioonilised ja tehnilised standardid" näol ei ole tegemist õiguslikult siduva dokumendiga, koondab see endasse Euroopa demokraatlike riikide arusaamad elektroonilise hääletamise kooskõlast demokraatlikele riikidele omaste valimispõhimõtetega ja on seega põhiseaduse tõlgendamisel kohaseks abivahendiks. (p 17)
Riigikogus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse vastuvõtmisel 27. märtsil 2002. aastal tehtud otsus eesmärgiga suurendada valimisaktiivsust ehk rahva demokraatlikku osalust ühiselu otsuste tegemisel on valimiste üldisuse printsiipi silmas pidades legitiimne. Valimiste üldisuse põhimõtte järgi peab kõigile hääleõiguslikele isikutele olema tagatud võimalus valimistest osa võtta. Meetmed, mida riik tarvitusele võtab, et tagada võimalikult suurele osale valijaskonnast võimalus valimistest osa võtta, on õigustatud ja soovitatavad. (p 25) Teine elektroonilise hääletamise võimaldamise eesmärk on valimispraktika kaasajastamine ehk uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmine. Valimispraktika kaasajastamine ei ole põhiseaduse kohaselt keelatud ning on seega võrdsusõiguse ja ühetaolisuse printsiibi riive õigustajana legitiimne. (p 26) Võrdsusõiguse ja ühetaolisuse riive, millena võib käsitada elektroonilise hääletamisviisi kasutajate õigust oma häält piiramatu arv kordi muuta, ei ole piisavalt intensiivne, kaalumaks üles valimisaktiivsuse suurendamise ja uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu eesmärki. Elektroonilise hääle muutmise võimalus on vajalik valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel. Vaidlustatud regulatsiooni andes on seadusandja erinevaid printsiipe ja nende taga seisvaid väärtusi kaaludes leidnud kohase tasakaalu kõigi põhiseadusest tulenevate valimispõhimõtete vahel. (p 32)
3-4-1-2-05 PDF Riigikohus 27.06.2005
Tuvastades riivet põhiseaduse §-st 14 tulenevale õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele, mis muu hulgas sisaldab õigust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63), tuleb arvestada seda, et ARK tugineb juhtimisõiguse peatamisel väärteomenetluses tuvastatud rikkumise faktile ja isiku süüle. Väärteomenetluses on menetlusalusel isikul õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi (VTMS § 5 punkt 2 ja § 19 lõike 1 punkt 4). Üldmenetluses on isikul VTMS § 69 lõike 6 kohaselt õigus esitada vastulause väärteoprotokollile. Seega kuulatakse väärteomenetluses isik ära juhtimisõiguse peatamise jaoks keskses küsimuses - kas rikkumine leidis aset ja kas isik on rikkumises süüdi. Kuna ARK eelnimetatud asjaolu uuesti ei tuvasta, puudub ses osas isiku ARK-is uuesti ärakuulamiseks vajadus. (pp 33, 34) Juhtimisõiguse peatamist reguleeriv liiklusseadus ei keela ARK-il isikut ära kuulata. Isikul on seega õigus pärast väärteomenetluses tehtud karistusotsuse jõustumist pöörduda ARK-i poole seisukohtade esitamiseks asjaolude osas, mis seaduse kohaselt välistavad juhtimisõiguse peatamise. Sellest hoolimata on tema õigust ärakuulamisele riivatud, kuna isikut ei teavitata sellest, kuhu ja mis aja jooksul ta pöörduma peab. Lisaks on juhtimisõiguse peatamise menetluse tähtaeg ARK-is LS § 41^3 lõike 10 järgi äärmiselt lühike, sest otsus vormistatakse kolme päeva jooksul jõustunud karistusotsuse ARK-i saabumisest. Seega võib olla takistatud isiku õigeaegne taotluste ja seisukohtade esitamine juhtimisõiguse peatamist välistavate asjaolude kohta, millega on piiratud PS §-st 14 tulenevat õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele ning esineb PS § 14 riive. (p 36) Sellise piirangu tingib legitiimne eesmärk hoida kokku menetlusele kuluvaid ressursse ja tagada suure hulga sarnaste asjade efektiivne menetlemine (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63). On ilmne, et isikute ARK-is ärakuulamine kõigil neil juhtudel oleks ressursimahukas. Samal ajal on juhtimisõiguse peatamise vormistamiseks vajalikud asjaolud üldreeglina õigesti tuvastatavad ka isikut ära kuulamata (nt kehtivate karistuste väljaselgitamisel tuleb lähtuda karistusregistri andmetest) ning isiku ära kuulamata jätmine viib ebaõige otsuseni harvadel juhtudel. Eesmärgi saavutamiseks puudub meede, mis riivaks puudutatud isikute õigusi vähem intensiivselt. Riive on proportsionaalne, kuna ära kuulamata jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit. Lisaks on isikul LS § 41 lõike 10 kohaselt võimalus esitada juhtimisõiguse peatamise otsuse peale kaebus kõrgemalseisvale ametiisikule või vaidlustada see kohtus, mis samuti tagab tema õiguse ärakuululamisele ja võimaldab ühtlasi selgitada oma seisukohti ning esitada taotlusi ja vastuväiteid. Eelnevast tulenevalt ei ole PS § 14 riive intensiivne ja selle kaalub üles avalik huvi juhtimisõiguse peatamise asjade efektiivseks menetlemiseks. (p 37)
Juhtimisõiguse peatamine LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, seega kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-is toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. Nimelt tehakse suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. (p 28) Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-29-04 (RT III 2004, 28, 298)) ja nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 19). Kirjeldatud seisukoha muutmiseks ei ole alust ning LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 ei ole vastuolus põhiseaduse § 23 lõikega 3. (p 29)
Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab põhiseaduse § 34 järgset isikute õigust vabalt liikuda. Seega on tegemist isiku liikumisvabaduse riivega. Õiguste ja vabaduste riived peavad vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel. (p 56) Juhtimisõiguse peatamine LS § 41^3 alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas on seadusandjal õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. (p 57) Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. (p 58) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. (p 59)
Põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenev perekonna hoolitsuskohustus on abivajavate isikute toimetuleku tagamise seisukohalt oluline ja riik ei tohi õigustamatult takistada isikut seda kohustust täitmast. Sellest ei tulene siiski, et riik ei või perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsema kohustatud isikut ebasoodsalt mõjutada. Igal üksikul juhul tuleb kõigepealt hinnata, kas riigipoolne sekkumine, käesoleval juhul kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine, raskendab isikul oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsemist. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb välja selgitada, kas sellist piirangut õigustab mõne põhiõiguse või muu põhiseadusliku väärtuse tagamise vajadus. (p 63) Juhtimisõiguse peatamine piirab isiku võimalusi oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitseda. Samas ei ole piirang üldkogu hinnangul intensiivne, sest isikult ei ole ära võetud võimalust jõuda abivajavate perekonnaliikmete juurde muul viisil kui ise mootorsõidukit juhtides. Juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla abivajavate pereliikmete eest hoolitsemise eeltingimuseks. Tegemist on eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei takista isikul üldjuhul perekonna hoolitsuskohustuse täitmist. (p 64) Kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine on perekonna hoolitsuskohustuse õigustatud piirang ja põhiseadusega kooskõlas, kuna juhtimisõiguse peatamisega taotletav isikute elu, tervise ja vara ning õiguskorra kaitse vajadus tervikuna kaalub üles isiku õiguse ja kohustuse hoolitseda oma abivajavate perekonnaliikmete eest tema poolt valitud viisil. (pp 65, 66)
Põhiseaduse § 29 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Põhiseaduse §-s 29 sätestatud subjektiivne õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei hõlma juba tekkinud töö- või teenistussuhet ega selle lõpetamist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. juuni 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-1-97 - RT I 1997, 50, 821; 6. oktoobri 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-2-97 - RT I 1997, 74, 1267; 27. mai 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-4-98 - RT I 1998, 49, 752). (p 68) Praegusel juhul sõltub isiku võimalus töötada autojuhina juhtimisõiguse peatamisest. Seega on tegemist PS §-s 29 sätestatud elukutse valiku vabaduse riivega. (p 69) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on kaasajal levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega, arvestades õiguserikkumise iseloomu. Liikluseeskirja § 227 kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud juht teatama õnnetusest politseile, kui liiklusõnnetuses said viga inimesed või kui varalise kahju korral liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) ei ole vastutuse küsimuses ühel meelel või kahju saaja ei ole teada. Seega on politsei liiklusõnnetusest teavitamine vajalik selleks, et oleks võimalik välja selgitada isik, kes vastutab teiste isikute õigushüvede - tervise või omandi - kahjustamise eest. Selle takistamine kujutab endast olulist rikkumist. (p 70) Autojuhtimist saab pidada eneseteostuslikuks tegevuseks (vt Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03 - RT III 2004, 12, 143, p 33). (p 71) Õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalus autot juhtida, on lähtuvalt põhiseaduse § 19 lõikest 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Käesoleval juhul on seadusandja juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistusega piiranud isiku õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute õiguste ja õiguskorra kaitseks, mistõttu juhtimisõiguse peatamine ei ole ilmselgelt ülemäärane isiku eneseteostuse vabaduse riive. Seega on liiklusõnnetusest teatamata jätmise eest juhtimisõiguse peatamise näol tegemist proportsionaalse ja põhiseadusega kooskõlas oleva eneseteostusvabaduse piiranguga. (pp 72, 73)
Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ei oleks iseenesest välistatud võimalus peatada Eestis juhtimisõigus ka isikutel, kellele on juhiloa väljastanud mõne välisriigi pädev asutus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. märtsi 1992. a otsuse (RT 1992, 12, 194) kohaselt ühines Eesti Vabariik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1968. aasta teeliikluse alasel Viini konverentsil vastuvõetud teeliikluse konventsiooniga (konventsioon). Konventsiooni art 42 lõige 1 annab osalisriikidele pädevuse võtta juhilt ära õigus kasutada selle riigi territooriumil oma kodumaist või rahvusvahelist juhiluba, kui isik paneb riigi territooriumil toime õigusrikkumise, millega selle riigi seaduste kohaselt kaasneb juhiloa äravõtmine. Samas näeb konventsioon välisriigis välja antud juhtimisõiguse kehtivuse peatamiseks ette kindlad tingimused. Muu hulgas tuleneb konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a), et isikult juhiloa äravõtmise korral tuleb see talle tagastada hiljemalt riigi territooriumilt lahkumisel ning seda ka juhul, kui juhtimisõiguse peatamise tähtaeg ei ole isiku riigist lahkumise hetkeks veel möödunud. (p 43) Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 41^1 lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a) lähtudes lasuks Eesti Vabariigil kohustus tagastada äravõetud juhiluba, sõltumata juhtimisõiguse peatamise tähtaja möödumisest, hiljemalt siis, kui välisriigis juhiloa omandanud isik Eesti territooriumilt lahkub. Üldkogu tõdeb, et sellise kohustuse täitmiseks peaks riik kujundama süsteemi välisriigis välja antud juhilubade tagastamiseks. Selline süsteem peaks ühelt poolt tagama, et välisriigis välja antud juhiluba saaks omanikule enne Eestist lahkumist tagastatud, kuid teisalt välistama võimaluse, et riigist lahkumise ettekäändel või lühiajalisel lahkumisel isikule tagastatud juhiluba kasutatakse enne juhtimisõiguse peatamise tähtaja lõppu Eestis edasi. Seega eesmärk vältida konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi võib õigustada LS § 41^3 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45)
Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17; Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32, 345, p 22 ja 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 36.) (p 39) Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras. (p 40) LS § 41^3 lõigetes 1 ja 4 nimetatud liiklusväärteo või -väärtegude kogumi toime pannud isikuid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas isikule on juhiloa väljastanud ARK või välisriigi pädev asutus. Juhtimisõiguse peatamine on võimalik üksnes esimesena nimetatud isikute puhul. LS § 41^3 lõigetes 1 või 4 nimetatud väärteod toime pannud isikud, sõltumata juhiloa väljaandmise kohast, on võrreldavas olukorras. (p 42) Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 41^1 lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Samas, et vältida ÜRO teeliikluse konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi, võib õigustada LS § 41^3 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45) Juhtimisõiguse peatamisel LS § 41^3 lõigetes 1 või 4 nimetatud liiklusalase väärteo või väärtegude kogumi toime pannud isikute ebavõrdne kohtlemine, lähtudes asjaolust, kas juhiloa on välja andnud ARK või välisriigi pädev asutus, ei riku PS § 12 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õigusloome võrdsuse põhimõtet. (p 47)
Juhtimisõiguse peatamine LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, seega kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-is toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. Suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) tehakse väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is LS § 41^3 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. (p 28) Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-29-04 (RT III 2004, 28, 298)) ja nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 19). Kirjeldatud seisukoha muutmiseks ei ole alust ning LS § 41^3 lõiked 1, 4 ja 8 ei ole vastuolus põhiseaduse § 23 lõikega 3. (p 29)
Meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Teatud juhtudel võib seadusandja jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-11-03 - RT III 2003, 8, 84, p 43; Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III 2001, 26, 280, p 24). (p 60)
Õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, kuid see ei nõua tingimata, et kõik teo õiguslikud järelmid peaksid olema koondatud ühte ja samasse õigusnormi. Tuleb korrata asjas nr 3-4-1-10-04 tehtud otsuse punktis 24 väljendatud seisukohta, et mootorsõiduki juhil on võimalik hästi ette näha, millised tagajärjed tema jaoks õigusvastase tegevusega kaasnevad, ning väärteomenetluse käigus end nende eest kaitsta. Vastavalt LS § 28 lõikele 3 on juhtimisõiguse saamise eelduseks liiklusalaste õigusaktide nõuete tundmine, juhtimisõiguse peatamine on aga üheselt ja siduvalt ette nähtud liiklusseaduse § 41^3 lõigetes 1-8. (p 31) Ka väärteomenetluse regulatsioon tagab isiku teavitamise sellest, et väärteomenetluses tehtav karistamisotsus toob endaga kaasa juhtimisõiguse peatamise. Nimelt näeb väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 58 lõige 3 ette, et nende seaduse nõuete rikkumisel, mille eest on ette nähtud eriõiguse peatamine, võetakse väärteomenetluse alustamisel isikult viivitamatult ära eriõigust tõendav dokument, mis lisatakse väärteomenetluse materjalidele. Vastavalt VTMS § 19 lõike 1 punktile 5 on menetlusalusel isikul õigus teada menetlustoimingu eesmärki. Juhiloa äravõtmine on sätestatud väärteomenetluse seadustikus ja kujutab endast seega väärteomenetluse toimingut, mis tähendab, et kohtuväline menetleja peab menetlusalusele isikule selgitama juhiloa äravõtmise põhjust. Väärteomenetluse seadustiku § 108 punkti 7 järgi tuleb aga väärteoasjas tehtud otsuses märkida, kuidas toimitakse äravõetud esemetega. See nõue on kohaldatav ka VTMS § 58 lõike 3 alusel äravõetud juhiloa suhtes. (p 32)
Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab põhiseaduse § 34 järgset isikute õigust vabalt liikuda. Seega on tegemist isiku liikumisvabaduse riivega. Õiguste ja vabaduste riived peavad vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel. (p 56) Juhtimisõiguse peatamine LS § 413 alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas on seadusandjal õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. (p 57) Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. (p 58) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. (p 59)
3-4-1-9-04 PDF Riigikohus 21.06.2004
Põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele kohustab riigivõimu hoiduma sekkumisest perekonnaellu. Selle õiguse kaitseala hõlmab muuhulgas suhteid lapse ja tema bioloogiliste vanemate vahel. Põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele laieneb Põhiseaduse § 9 kohaselt nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Riigikohus on käsitanud perekonnaelu puutumatuse riivena välismaalasele elamisloa andmisest keeldumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mai 2000. a otsust asjas nr 3-3-1-11-00 - RT III 2000, 14, 149; 19. juuni 2000. a otsust asjas nr 3-3-1-16-00 - RT III 2000, 18, 190). (p 13) Õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele pole piiramatu õigus. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas Slivenko versus Läti Vabariik 9. oktoobril 2003. a tehtud otsuse punktis 117 märkinud, et avalik huvi saata tegevsõjaväelased ning nende perekonnaliikmed riigi territooriumilt välja, kaalub üldjuhul üles isiku huvi jääda riiki, kuid isegi säärasel juhul ei saa välistada, et isiku eriline olukord võib muuta väljasaatmise konventsiooniga vastuolus olevaks. (p 14) Otsustamaks, kas õiguse perekonnaelu puutumatusele kitsendamine on põhiseaduspärane, tuleb täitevvõimu organil kaaluda erinevaid vastanduvaid huve. (p 19)
Proportsionaalsuse põhimõte seondub kaalutlusõigusega. Haldusmenetluse seaduse § 4 järgi on kaalutlusõigus haldusorganile antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning seda tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-11-03 p-d 41-43). Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Pädeval võimuorganil lasub üldjuhul kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik huvi on omavahel tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed. Hindamaks langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid (vt Riigikohtu üldkogu otsust asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III 2001, 26, 280 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuseid asjades nr 3-4-1-6-2000 - RT III 2000, 13, 140; 3-4-1-6-01 - RT III 2001, 15, 154; 3-4-1-1-03 - RT III 2003, 5, 48). (p 16) Kaalutlusõiguse puudumine Välismaalaste seaduse 12 lg 4 p-s 1 ja § 12 lg-s 5 tähendab, et sõltumata asjaoludest, toob igasugune valeandmete esitamine kaasa eitava vastuse elamisloa taotlusele. Täitevvõimu esindajal puudub võimalus kaaluda, kas vaidlustatud sätete kohaldamine on konkreetses asjas proportsionaalne või mitte. (p 21) Seetõttu on VMS § 12 lg 4 p-s 1 ja § 12 lg-s 5 sätestatu põhiseadusevastane osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu. (p 22) See aga ei tähenda, nagu ei võiks seadusandja näha ette situatsioone, kus täitevvõimu kaalutlusõigus puudub. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsust asjas nr 3-3-1-11-03 p 43). (p 18)
3-4-1-1-04 PDF Riigikohus 25.03.2004
Põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse instituut tugineb eeldusele, et on vajalik tagada kohtulahendite õigsuse kontroll. Kuna väärteomenetluse tulemus kujutab endast isiku õiguste tugevat riivet, on vajalik väärteoasjus lõplike lahendite - nii otsuste kui määruste - õigsuse kontrollimise võimalust. Kohtumenetluse ökonoomsus ja asja kiire lahendamise tagamine, mis on eelduslikult kaebevõimaluse välistamise põhjusteks, ei kaalu üles kahju, mida õiguskorrale võib tekitada väärteoasja ebaõige lahend. (p 21)
Kuriteos süüdistatava isiku protsessuaalsed põhiõigused on kirjas Põhiseaduse §-des 22-24. Neis sätetes sisalduvad õigused tõhusale õiguskaitsele, mis realiseeruvad ausas menetluses. Siseriiklikud seadused peavad lisaks Põhiseadusele arvestama ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 6 sätestatud õiglase kohtuliku arutamise põhimõtetega. Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse inimõiguste konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga. Vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse. (p 18) Euroopa Inimõiguste Kohus sisustab mõistet "kuritegu" pretsedendiõiguses väljakujunenud kriteeriumite alusel. Seetõttu ei pruugi EIÕK artiklis 6 nimetatud kriminaalsüüdistus olla sama, mida siseriiklik seadus kriminaalsüüdistuse all silmas peab. Kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu kriteeriumid võtavad lisaks õiguserikkumise klassifikatsioonile riigi seaduse järgi arvesse ka õiguserikkumise olemust ning ähvardava karistuse iseloomu ja raskust (vt Engel jt vs. Holland otsus 8. juunist 1976, p 82), siis nende kriteeriumite järgi võib osa väärtegusid liigitada kuritegude kategooriasse. Nendel juhtudel tuleb isikule tagada kõik protsessuaalsed õigused, mis on kuriteos süüdistataval isikul. (p 19)
Põhiseaduse § 22 lg 1 järgi saab isikut kuriteos süüdi tunnistada üksnes kohus. Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on kooskõlas, kui vähemtähtsate üleastumiste eest on karistuse kohaldamine usaldatud ametnikule või haldusorganile. Kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi peab inimesel olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud karistusotsus kohtus, mis tagab talle EIÕK art 6 ettenähtud õigused (vt Kadubec vs. Slovakkia otsus 2. septembrist 1998, p 57). (p 20)
Kuriteos süüdistatava isiku protsessuaalsed põhiõigused on kirjas Põhiseaduse §-des 22-24. Neis sätetes sisalduvad õigused tõhusale õiguskaitsele, mis realiseeruvad ausas menetluses. Siseriiklikud seadused peavad lisaks Põhiseadusele arvestama ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 6 sätestatud õiglase kohtuliku arutamise põhimõtetega. Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse inimõiguste konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga. Vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse. (p 18) Euroopa Inimõiguste Kohus sisustab mõistet "kuritegu" pretsedendiõiguses väljakujunenud kriteeriumite alusel. Seetõttu ei pruugi EIÕK artiklis 6 nimetatud kriminaalsüüdistus olla sama, mida siseriiklik seadus kriminaalsüüdistuse all silmas peab. Kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu kriteeriumid võtavad lisaks õiguserikkumise klassifikatsioonile riigi seaduse järgi arvesse ka õiguserikkumise olemust ning ähvardava karistuse iseloomu ja raskust (vt Engel jt vs. Holland otsus 8. juunist 1976, p 82), siis nende kriteeriumite järgi võib osa väärtegusid liigitada kuritegude kategooriasse. Nendel juhtudel tuleb isikule tagada kõik protsessuaalsed õigused, mis on kuriteos süüdistataval isikul. (p 19) Põhiseaduse § 22 lg 1 järgi saab isikut kuriteos süüdi tunnistada üksnes kohus. Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on kooskõlas, kui vähemtähtsate üleastumiste eest on karistuse kohaldamine usaldatud ametnikule või haldusorganile. Kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi peab inimesel olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud karistusotsus kohtus, mis tagab talle EIÕK art 6 ettenähtud õigused (vt Kadubec vs. Slovakkia otsus 2. septembrist 1998, p 57). (p 20)
Euroopa Inimõiguste Kohus sisustab mõistet "kuritegu" pretsedendiõiguses väljakujunenud kriteeriumite alusel. Seetõttu ei pruugi EIÕK artiklis 6 nimetatud kriminaalsüüdistus olla sama, mida siseriiklik seadus kriminaalsüüdistuse all silmas peab. Kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu kriteeriumid võtavad lisaks õiguserikkumise klassifikatsioonile riigi seaduse järgi arvesse ka õiguserikkumise olemust ning ähvardava karistuse iseloomu ja raskust (vt Engel jt vs. Holland otsus 8. juunist 1976, p 82), siis nende kriteeriumite järgi võib osa väärtegusid liigitada kuritegude kategooriasse. Nendel juhtudel tuleb isikule tagada kõik protsessuaalsed õigused, mis on kuriteos süüdistataval isikul. (p 19) Põhiseaduse § 22 lg 1 järgi saab isikut kuriteos süüdi tunnistada üksnes kohus. Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on kooskõlas, kui vähemtähtsate üleastumiste eest on karistuse kohaldamine usaldatud ametnikule või haldusorganile. Kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi peab inimesel olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud karistusotsus kohtus, mis tagab talle EIÕK art 6 ettenähtud õigused (vt Kadubec vs. Slovakkia otsus 2. septembrist 1998, p 57). (p 20)
Kuriteos süüdistatava isiku protsessuaalsed põhiõigused on kirjas Põhiseaduse §-des 22-24. Neis sätetes sisalduvad õigused tõhusale õiguskaitsele, mis realiseeruvad ausas menetluses. Siseriiklikud seadused peavad lisaks Põhiseadusele arvestama ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 6 sätestatud õiglase kohtuliku arutamise põhimõtetega. Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse inimõiguste konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga. Vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse. (p 18)

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json