/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 97| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-1613/165 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.11.2018
3-16-2231/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.10.2018
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8) Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis oli valdkonna eest vastutava ministri otsustada, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9) Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11) Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8) Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis ei ole kohaldatav määruse nr 2015/1375 art 15 lg 2, mille kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele viidetena määrusele nr 2015/1375. Valdkonna eest vastutava ministri otsustada oli, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9) Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11) Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)
HÕNTE § 29 lg-s 3 on silmas peetud üksnes neid norme, mille vastuvõtmise kohustus tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Sellistel juhtudel lisatakse nii seaduseelnõule kui ka määruse eelnõule normitehniline märkus, milles esitatakse muuhulgas ka viidatud õigusakti muutva õigusakti andmed (HÕNTE § 27 lg 4 ja § 51). Neil puhkudel on tegemist dünaamilise viitenormiga ja normitehniline märkus aitab tagada, et dünaamiline viitenorm oleks kooskõlas õigusselguse põhimõttega. (p 9) Praegusel juhul tuleb liikmesriigi pädevuses olevas valdkonnas kehtestatud riigisiseses määruses sisalduvat Euroopa Liidu õigusega seotud viitenormi mõista staatilise viitenormina. Staatiline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna praeguseks kehtetus Euroopa Komisjoni rakendusmääruses sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu siseriikliku määruse osaks, ei tähenda selle määruse kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas siseriiklikus määruses sisalduv viide kehtetule Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda rakendusmääruse redaktsioonist, mis kehtis siseriikliku määruse kehtestamise ajal. (p 11)
3-17-2226/113 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2018
Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)
Vt p 4. Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)
Vt p 4. Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)
Lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik mõjuval põhjusel erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4, lg 3; vrd RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 5.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)
3-4-1-24-12 PDF Riigikohus 18.12.2012
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; 3. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-08, punkt 5). Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punkt 20). (p 21) Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25). (p 22)
Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on vältida muuhulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille tulemusena väheneb läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet (vt ka Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.3). (p 23) Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb silmas pidada, et kuigi kõrgemad riigilõivud võivad suuremal määral hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast, toovad nad endaga kaasa ka suuremal hulgal menetlusabi taotlusi. Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele ning kõrge riigilõiv ei aita seetõttu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 45). (p 29) Tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava) kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse riivena (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 24)
PS § 15 lõikest 1 tulenev igaühe õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. See põhiõigus laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 19)
RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti hagi esitamisel riigilõivu 11 184 eurot 53 senti ei ole vajalik meede menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. (p 27) Riigikohus on korduvalt leidnud, et enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punktid 31.1 ja 31.4; 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punktid 27.3 ja 27.6). Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel tuli 265 000 euro suuruse hagihinna korral tasuda riigilõivu 5991 eurot 71 senti ehk ligi poole vähem. Seetõttu ei ole tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti kohustus tasuda 11 184 eurot 53 senti riigilõivu menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede. (p 30) Seega 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti. (p 32)
3-4-1-20-12 PDF Riigikohus 11.12.2012
Põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus kohtuasjas nr 3-3-1-38-00, p 15). Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lg 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (vt nt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 29) PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigus on osa üldisest põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lg 1 esimene lause koostoimes PS §-ga 14). PS § 15 lg 1 esimeses lauses on tagatud ilma reservatsioonita põhiõigus, PS § 24 lg-s 5 aga lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusi tohib seadusega piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Ilma reservatsioonita tagatud põhiõigusi tohib aga riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 23). Seetõttu tagab PS § 15 lg 1 esimene lause tugevama põhiõigusliku kaitse kui PS § 24 lg 5. (p 31) PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. (p 32)
Vabaduspõhiõigus on üks kõige kaalukamaid põhiõigusi põhiseaduses ja eelduseks paljude teiste põhiõiguste kasutamiseks. (p 42)
KrMS § 407 välistab alaealise õiguse esitada kaebus maakohtu kohtuniku määruse peale, millega kohtunik annab KrMS § 406 lg 3 järgi loa paigutada alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli. KrMS § 407 riivab PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigust. (p 33) PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu üldkogu (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-50-10, p 48). Kui menetluses, mille tulemusena kohus otsustuse langetas, olid menetlusosalise menetluslikud õigused piiratud, tuleb seda arvestada edasikaebepõhiõiguse riive mõõdukuse kaalumisel. (p 32)
Kohtusüsteemi tõhusus üldises plaanis on kaalukas väärtus. Tulenevalt PS §-st 14 on õiguste ja vabaduste kaitsmine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kui kohtusüsteem ei toimi tõhusalt, ei saa kohus täita talle põhiseadusega pandud kohustusi ja teiste subjektiivsed õigused võivad jääda kaitseta. (p 41)
Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu üldkogu 26. märtsi 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-16-08, p 29). (p 39)
PS § 24 lg 5 annab igaühele õiguse tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lg 5 eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, vältimaks eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04, p 21). Riigikohus on leidnud, et tulenevalt kohustusest tõlgendada põhiõigusi sätestavaid norme laiendavalt ja tagamaks põhiõiguste lünkadeta kaitse, peab edasikaebeõigus põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest (vt nt Riigikohtu üldkogu 10. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 25). Seetõttu kuulub PS § 24 lg 5 kaitsealasse õigus kaevata kõrgemalseisvale kohtule ka määruse peale. (p 30) PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu üldkogu (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-50-10, p 48). (p 32) Riigikohus on leidnud, et PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginedes edasikaebeõigust diferentseerima (Riigikohtu üldkogu 10. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 27). Riigikohus on kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist käsitlenud PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-04, p 21). (p 36) KrMS §-s 407 sätestatud edasikaebeõiguse piirangut võib pidada sobivaks abinõuks kohtusüsteemi tõhususe ja mõjutusvahendi kohaldamise menetluse kiiruse tagamisel. Kohtusüsteemi üldise tõhususe tagamiseks on piirang ka vajalik, sest kui eesmärgiks on kohtute aja ja kulude kokkuhoid, pole muu vahendiga võimalik samaväärset kokkuhoidu saavutada. (p 40) KrMS §-s 407 sätestatud edasikaebeõiguse piirang ei ole mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. Arvestades seda, et menetluses, milles alaealise kasvatuslike erivajadustega õpilaste kooli paigutamiseks loa andmise määrus tehakse, puudub alaealisel õigus ärakuulamisele ja kaitsele, samuti mõju, mille määrus toob kaasa alaealise õiguste jaoks, peab alaealisel olema võimalik taotleda maakohtu otsustuse õigsuse kontrolli kõrgema astme kohtus. KrMS § 407 on osas, milles välistab alaealise õiguse esitada kaebus määruse peale, millega kohus annab loa paigutada alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli, vastuolus PS § 24 lg-ga 5. (p 47)
3-4-1-4-12 PDF Riigikohus 20.11.2012
VEB Fond loodi ja selle sertifikaadid anti välja Riigikogu 1993. aasta otsuse alusel seoses Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga varade külmutamisega endise NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB). Üldkogu hinnangul tulenes Riigikogu pädevus 15. veebruari 2012. a otsuse vastuvõtmiseks PS § 65 punktist 16. Kuna VEB Fondiga seotud küsimustesse oli Riigikogu juba 1993. a-l sekkunud oma otsusega, oli ka 2012. aastal jätkuvalt tegemist riigielu küsimusega. Küsimuse vastu esines ka 2012. aastal jätkuvalt suur avalik huvi. (p 46) Küsimus on, kas seadusest võiks tuleneda kaebajate nõudeõigus suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati. (p 48) Üldkogu hinnangul ei ole õiguslikku alust, millele tuginedes saaks määrata hüvitise sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. (p 49) Ükski seadus ei kohustanud Riigikogu lahendama kaebajate nõudeid tulenevalt võimalikust kahju tekitamisest või sundvõõrandamisest VEB Fondi loomise ja selle tegevuse korraldamise tõttu. Sääraste nõuete lahendamine kuulub kohtu pädevusse (PS § 146 esimene lause; vt ka allpool punkt 73). Ka haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei kohustanud Riigikogu lahendama kahju hüvitamise küsimust, vaid üksnes otsustama selle üle, mis saab VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuetest. (p 55) Seega ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata suurem hüvitis, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ette nähti. (p 56) PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. (p 64) Üldkogu leiab, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei tekitatud kaebajatele kahju. Varaline kahju oleks kaebajatele tekkinud juhul, kui selle otsuse tagajärjel oleks nende varaline seisund halvem kui olukorras, kus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust ei oleks tehtud. Enne Riigikogu otsuse tegemist oli otsustatud SA VEB likvideerida (vt otsuse punkt 25). Riigikogu otsusega sätestati SA VEB likvideerimisel sertifikaadiomanikele sama tagajärg, mis tulenes seadusest (vt otsuse punkt 54). Seega ei halvenenud Riigikogu otsuse tulemusena kaebajate varaline olukord. (p 65) PS § 32 sätestab omandiõiguse kaitse. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised õigused. Praegusel juhul ei esine omandiõiguse riivet, sest Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei halvendatud kaebajate varalist seisu (eespool punktid 54 ja 65). (p 74) PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Üldkogul ei ole vajadust hinnata, kas VEB Fondi sertifikaadid kujutasid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega kaasnenud võimaliku sundvõõrandamise eest kohest ja õiglast hüvitust, kuna praeguses asjas on küsimus üksnes sertifikaatide eest määratud hüvitise õiguspärasuses. (p 75) Põhiseadusest tulenevalt ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega kaebajatele VEB Fondi sertifikaatide eest suuremat hüvitist ette nägema. (p 77)
Üldkogu ei nõustu sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei võiks menetluskulude hüvitamise regulatsiooni analoogia korras rakendada. Menetlusõiguse üldpõhimõte on, et põhjendamata avalduse esitanud menetlusosaline kannab teiste menetlusosaliste menetluskulud. Kaebajad ei saanud eeldada, et kaebuse lahendamisel ei teki vajadust kaasata kolmandaid isikuid. (p 81)
3-4-1-7-12 PDF Riigikohus 07.05.2012
RLS § 57 lõiked 1 ja 22 (RT I 2010, 21, 107; RT I, 30.12.2011, 4) koostoimes lisaga 1 alusel tsiviilasjas nõudelt hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti määratud riigilõiv 5432 eurot 49 senti, ja tsiviilasjas nõudes hinnaga 191 734 eurot 94 senti kuni 223 690 eurot 76 senti määratud riigilõiv 9267 eurot 18 senti on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 45, 49) 5432 euro 49 sendi ja 9267 euro 18 sendi suurused hagilt tasutavad riigilõivud ületavad ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu ringkonnakohtus vastavalt ligi 7,8 ja 13,2 korda. Oluliselt väiksem riigilõiv kataks tõenäoliselt õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 46)
Abinõu proportsionaalsuse kaalumisel on vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.3). Üldkogu võrdles asjas nr 3-2-1-67-11 vaidlustatud riigilõivu määra 2010. aastal kehtinud Eesti keskmise brutokuupalga määra ning töötasu alammääraga, samuti Justiitsministeeriumi 2010. aasta andmetega ühe tsiviilasja keskmise arvestusliku kulu kohta. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-12 on selline võrdlus vaidlustatud kehtivate riigilõivumäärade põhiseaduslikkuse kaalumisel asjakohane. (p 44)
Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 36) Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 18; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 37)
3-4-1-25-11 PDF Riigikohus 17.04.2012
Tehnovõrkude ja -rajatistega koormatud kinnisasjade omanikele ette nähtud talumise kohustuse tasu piiramise legitiimseks eesmärgiks on kõigile isikutele universaalteenuste mõistliku hinna tagamine. (p 38) Igal juhul on tegemist omandiõiguse ebaproportsionaalse piiranguga, kui maa sihtotstarbeline kasutamine on võimatu ning piirangu eest saadav hüvitis on isegi väiksem kui maamaks. (p 43) Piirang on üldjuhul ebaproportsionaalne ka siis, kui talumiskohustuse eest makstav tasu piirdub koormatud kinnisasja osa eest tasuda tuleva maamaksuga ja kui omanik saab kinnisasja osaliselt kasutada vaatamata piirangutele. (p 46) Kehtiv õigus lähtub talumistasu arvestamisel küll kinnisasja väärtusest (maa maksustamishinna kaudu – AÕSRS § 15^4 lõike 2 esimene lause), koormatud osa suurusest ja maa sihtotstarbest, kuid arvestatud ei ole koormava objekti mõju kinnisasja tavapärasele kasutusele. Piirangu tegeliku mõju arvestamiseks ei oleks tarvilik iga üksiku kinnistu tavapärast kasutust ja sellel asuvat objekti eraldi uurida, võimalik on ka tehnovõrkude osad ja tehnorajatised liigitada, arvestades nendega tavapäraselt kaasnevaid faktilisi ja õiguslikke piiranguid olenevalt maa sihtotstarbest. (p 47) Erandlikel asjaoludel võib tehnovõrgu või -rajatise mõju olla ulatuslikum kui üldjuhtudel. Ei saa välistada, et sellistel puhkudel peaks kinnisasja omanikul olema õigus nõuda ühtse meetodi alusel arvestatud tasust suuremat tasu. (p 48) Arvestades nii üldist huvi saada universaalteenuseid mõistliku hinnaga kui ka talumiskohustusega koormatud kinnisasja omanike põhiseadusest tulenevat õigust saada hüvitist talumiskohustuse eest, tuleb piirang kinnisasja omanikele igal juhul hüvitada. Kuigi piirangu eest tuleb igal juhul ette näha hüvitis, võib see üldise huvi tõttu olla väiksem, kui oleks piirangu täies ulatuses hüvitamine. (p 50)
3-4-1-24-11 PDF Riigikohus 31.01.2012
Eesmärk tagada maksupettuste vähenemine ja soodustada ausat konkurentsi lähtub teiste ettevõtjate ettevõtlusvabaduse kaitse vajadusest. (p 53) Ettevõtjatelt ei saa nõuda, et nad peaksid hakkama juba eelnõu menetlemise ajal otsima vahendeid tulevikus võib-olla tekkiva kohustuse täitmiseks. (p 62) Kui regulatsiooni muutumisega on edasine ettevõtluses tegutsemine võimatu, on tegemist õiguspärase ootuse intensiivse riivega. (p 63) Ettevõtja mõistlik ootus registreeringu ja esitatud tagatise püsima jäämisesse kuni kehtiva registreeringu tähtajani kaalub üles avaliku huvi teha võimalikult kiiresti ümberkorraldusi, kui seaduse muudatus oli kütuseturul varem tegutsenud ettevõtjate suhtes ootamatu, kui tegemist oli ulatusliku muudatusega ning kui uueks tähtajaks registreerimistaotluse ja tagatise esitamata jätmisel oli kütuseturul tegevuse jätkamine võimatu. Selline regulatsioon riivab ebaproportsionaalselt ettevõtja õiguspärast ootust. (p 64)
Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õigusriigi põhimõte, mis hõlmab õiguskindluse põhimõtte. Õiguskindluse põhimõte hõlmab omakorda õiguspärase ootuse ja vacatio legis’e põhimõtte. (p 48) Õiguspärase ootuse põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. (p 50) Ettevõtjatelt ei saa nõuda, et nad peaksid hakkama juba eelnõu menetlemise ajal otsima vahendeid tulevikus võib-olla tekkiva kohustuse täitmiseks. (p 62) Kui regulatsiooni muutumisega on edasine ettevõtluses tegutsemine võimatu, on tegemist õiguspärase ootuse intensiivse riivega. (p 63) Ettevõtja mõistlik ootus registreeringu ja esitatud tagatise püsima jäämisesse kuni kehtiva registreeringu tähtajani kaalub üles avaliku huvi teha võimalikult kiiresti ümberkorraldusi, kui seaduse muudatus oli kütuseturul varem tegutsenud ettevõtjate suhtes ootamatu, et tegemist oli ulatusliku muudatusega ning et uueks tähtajaks registreerimistaotluse ja tagatise esitamata jätmisel oli kütuseturul tegevuse jätkamine võimatu. Selline regulatsioon riivab ebaproportsionaalselt ettevõtja õiguspärast ootust. (p 64)
3-4-1-23-11 PDF Riigikohus 27.12.2011
Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses varem korduvalt hinnanud seda, kas kohus pidi kohaldama norme, mille ta kohaldamata jättis, st kas normid on selles asjas asjassepuutuvad. Näiteks 28. oktoobri 2002. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leidis üldkogu: „[---] põhiseadusliku järelevalve kohus on õigustatud kontrollima, kas vaidlusalune säte on asjassepuutuv e kohaldatav. [---] Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud.“ (p 15) Lähtuvalt eeltoodust kontrollib kolleegium, kas halduskohus oleks pidanud kohaldama kohtuasjas põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 34) Halduskohus oleks uurimispõhimõttest lähtuvalt pidanud välja selgitama isiku tegeliku soovi kaebuse esitamisel (HKMS § 19 lg 7; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2011. aasta kohtuotsus nr 3-3-1-80-10, p 22). Kaebaja vaidlustas halduskohtus küll vaideotsuse, kuid on ilmne, et ta soovis vaidlustada SKA toimingut, millega tema vanemahüvitist vähendati. Üksnes selle toimingu õigusvastaseks tunnistamisel oleks olnud võimalik vähendatud vanemahüvitise osa tagant järele väljamaksmine, mida kaebaja kaebuses samuti taotles. Seega juhul, kui kohus oleks lahendanud asja kõiki asjakohaseid norme järgides, st esmalt selgitanud välja taotleja tegeliku tahte ja seejärel tunnistanud vanemahüvitise vähendamise toimingu õigusvastaseks, oleks kohus pidanud kohaldama põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 36)
PS § 28 lg 2 alusel on isikul õigus riigi abile puuduse korral. Vanemahüvitis on ette nähtud sõltumata sellest, kas isik elab puuduses või mitte. Kui vanemahüvitise seadust poleks, ei oleks isikul üksnes põhiseaduse alusel õigust nõuda vanemahüvitist, nagu kehtiv seadus ette näeb. Eeltoodust järeldub, et vanemahüvitise puhul on tegemist võrdse kohtlemise küsimusega sotsiaalpoliitika valdkonnas, kus riik on endale ise ülesande võtnud. See ei ole põhiseadusest tulenev kohutus. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega. (p 68)
Võrdsuspõhiõiguse riive peab legitiimsete eesmärkide suhtes olema sobiv, vajalik ja mõõdukas ehk proportsionaalne PS § 11 mõttes. (p 61) Võrdsuspõhiõiguse piirangu legitiimseteks eesmärkideks saab pidada kompenseerida ja vähendada tööandja maksejõuetusest tingitud või sotsiaalmaksu maksja süül tekkinud moonutusi, riigi raha kokkuhoidu ning administreerimise lihtsust. (p 60)
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei peaks kohus ühele isikutegrupile seadusandja antud soodustusi teistele isikutegruppidele laiendama. Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis VHS § 3 lg 7^1 p-de 3 ja 4 sätestamisega kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud vanemahüvitise suuruse moonutusi. Seadusandja ei soovinud muudel juhtudel anda isikutele lisasoodustust, st teha hüve saamise tingimuste üldreeglist erandit. (p 69)
3-4-1-15-11 PDF Riigikohus 12.10.2011
PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Tegelikult on sätte kaitseala laiem, hõlmates kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus nr 3-4-1-10-00, p 20). Seega tuleb riive väljaselgitamiseks tuvastada, kas valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega. (p 19) Avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks saab pidada niisugust rahalist kohustust, mille tasumise kohustus tuleneb avalik-õiguslikust suhtest. Sõiduk teisaldati parkimist keelava liiklusmärgi eiramise tõttu. Kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse järgi oli liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus (LS § 45 lõige 1). Sellest tuleneb, et liiklust korraldati avalikes huvides. Üheks liikluse korraldamise viisiks oli liikluskorraldusvahendite paigaldamine. Nõuetest kinnipidamise üle tehti järelevalvet samuti avalikes huvides. Ka Riigikohtu erikogu on 12. novembri 2002. aasta määruses nr 3-3-4-7-02 leidnud, et sõiduki teisaldamine on haldusülesande täitmine ning teisaldamistasu võtja tegutseb haldusülesande täitja nimel (punkt 10). Seega olid järelevalve käigus tekkinud suhted avalik-õiguslikud. Järelikult olid ka teisaldamisel tekkinud rahalised kohustused avalik-õiguslikud. (p 20)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19. detsembri 2003. aasta otsuses nr 3-4-1-22-03 märkinud: „Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms“ (punkt 19). Seega on delegeerimine lubatav, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. (p 22) Sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu sõltub turusituatsioonist. Kuigi menetlusosalised on välja toonud, et kulud on püsinud pikka aega muutumatuna, on siiski olemuslikult tegemist seesuguse rahalise kohustusega, mille kiire ja paindlik muutmine võib olla vajalik. Sestap tuleb teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu iseloomu pidada seesuguseks, et selle kehtestamise võib delegeerida täitevvõimule. (p 23)
3-4-1-16-10 PDF Riigikohus 21.06.2011
PS § 23 lg-st 1 tuleneb karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa). Selle kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. (p 50) Karistusjärgne kinnipidamine materiaalses mõttes on karistus kuigi KarS § 87^2 lg-s 1 nimetatakse seda meedet „mittekaristuslikuks mõjutusvahendiks“. (p 51) Karistusjärgne kinnipidamine ei erine oma sisult vangistusest, mis on karistus nii formaalses kui ka materiaalses mõttes. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine vangistusest ka selle abi poolest, mida isikule tema ohtlikkuse vähendamiseks pakutakse. EIK on rõhutanud, et sellise abi osutamine on karistusjärgse kinnipidamise ajal iseäranis oluline (nt EIK otsus kohtuasjas M. vs. Saksamaa, punkt 129). VangS § 104^1 kohaselt aidatakse karistusjärgselt kinnipeetavat ühiskonda tagasipöördumiseks valmistumisel. Ühestki õigusaktist aga ei nähtu, kuidas peaks vangla seda ülesannet täitma ning milliseid teenuseid osutama. (p 53) Määratletusnõudest tulenevalt peavad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused ja tagajärg olema piisavalt selgelt määratletud. Karistusjärgse kinnipidamise puhul on määratletusnõue väga oluline, sest karistusjärgse kinnipidamisega riivatakse intensiivselt isiku vabadusõigust. (p 66) KarS § 87^2 lg 2 ei määratle kuritegelikku kalduvust ega reguleeri selle tuvastamist piisavalt. KarS § 87^2 lg 2 punktist 3 tulenevalt peaks kohus süüdimõistetu kuritegelikku kalduvust hindama tema isiku põhjal. Seadusandja on jätnud lahtiseks, milliseid isikut iseloomustavaid asjaolusid täpsemalt arvestada tuleb, ning andnud kolm üldist tunnust (varasem elukäik, elutingimused ja kuritegude toimepanemise asjaolud). Põhjalik eelnõu seletuskiri ei kõrvalda regulatsiooni puudusi. Tegemist on regulatsiooniga, mis võimaldab prognoosi alusel võtta pikaks ajaks isikult vabaduse ning seetõttu tuleb esitada regulatsiooni määratletusele kõrgendatud nõudmised. (p 75)
PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“ ei anna alust KarS § 87^2 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsele kinnipidamisele. KarS § 87^2 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel ei ole PS § 20 lg 2 punktis 1 nõutavat seost isiku süüdimõistmisega selle eest, et ta on toime pannud konkreetse kuriteo. Karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldata kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise tulemusena, vaid määratakse lisaks lähtudes isiku kuritegelikust kalduvusest. Karistusjärgsel kinnipidamisel on sisuline seos üksnes prognoosiga isiku ohtlikkuse kohta. Isiku kuritegelikust kalduvusest tulenev ohtlikkus on ainus asjaolu, millele kohus peab karistusjärgset kinnipidamist kohaldades sisulise hinnangu andma. Samamoodi saab üksnes isiku ohtlikkuse äralangemine olla aluseks kohtu otsustusele lõpetada karistusjärgne kinnipidamine. PS § 20 lg 2 punkt 1 ei anna alust võtta isikult vabadus üksnes isiku ohtlikkuse tõttu. Ainult vormilisest seosest kuriteo toimepanemise ja süüdimõistmisega ei piisa PS § 20 lg 2 punkti 1 nõuete täitmiseks. (p 84)
3-4-1-12-10 PDF Riigikohus 07.06.2011
Seadusandjal on sotsiaalsete õiguste tagamisel avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Samuti sõltub sotsiaalsete põhiõiguste täpsem maht riigi majanduslikust olukorrast. Samas ei tohi riigi sotsiaalpoliitilistest kaalutlustest lähtuvad valikud kaasa tuua, et piiratud ravikindlustuse vahendeid jagatakse võrdsuspõhiõigust rikkudes. Isiku tahtest sõltumatu tunnuse – vanuse – alusel toimuvale ebavõrdsele kohtlemisele tuleb leida õigustuseks kaalukad põhjendused. Vähemalt 65-aastaste isikute pealt haigushüvitise maksmiseks kuluva ravikindlustuse raha kokkuhoidu ei õigusta eakate keskmiselt halvem tervis ega vanaduspensioni saamine. Vanusepiir kui formaalne kriteerium ja riikliku vanaduspensioni saamine ei saa olla piisavad põhjused, jätmaks vähemalt 65-aastaseid isikuid ilma hüvedest, mida alla 65-aastased isikud saavad. Seetõttu ei ole RaKS § 57 lõikes 6 sätestatud vähemalt 65-aastaste isikute ebavõrdne kohtlemine haigushüvitise maksmise kestusel ühes kalendriaastas võrreldes alla 65-aastaste isikutega (RaKS § 57 lõige 5) ravikindlustuse vahendite säästmise eesmärgil mõõdukas abinõu. (p 58) Samuti ei ole mõõdukas seada vähemalt 65-aastastele isikutele ühe haiguse või vigastuse korral haigushüvitise maksimaalse järjest maksmise piiriks 60 päeva (RaKS § 57 lõige 6 osas, milles vähemalt 65-aastasel kindlustatud isikul on haiguse või vigastuse korral õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva). (p 64)
Üldkogu arvates ei ole mõistlikku põhjust kontrollida PS § 12 lõike 1 võrdsuspõhiõiguse riive proportsionaalsust teisiti kui vabadusõiguste riive proportsionaalsust. Nii meelevaldsuse ehk asjakohase ja mõistliku põhjuse kui ka proportsionaalsuse ehk legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse kontrolli tulemus on põhiseaduslikkuse mõttes sama. (p 35)
Riigikohus on PS § 12 lõike 1 esimesele ja teisele lausele andnud erineva sisu. Praktika analüüsimise järel leidis üldkogu, et vahetegu PS § 12 lõike 1 esimese ja teise lause diskrimineerimisaluste ning riive legitiimsete eesmärkide vahel ei ole põhjendatud. PS § 12 lõikes 1 sisaldub võrdsuspõhiõigus, mis on ühtne kõikide ebavõrdse kohtlemise aluste suhtes (vrd PS §-dega 26, 31 ja 34). See tagab tervikliku lähenemise võrdsuspõhiõigusele. PS § 12 lõike 1 võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Tegu on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. (p 31) PS § 12 lõikes 1 sisalduva võrdsuspõhiõiguse diskrimineerimiskeeldude loetelu on lahtine ja seepärast näitlik. (p 32) Riigikohtu praktika on olnud erinev ka võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamise kontrolliskeemi valikul. Enamasti on leitud, et PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tuleneva võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks tuleb näidata, et ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne ehk selleks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Samas on PS § 12 lõike 1 esimese lause riive osas tehtud ka proportsionaalsuse kontrolli. (p 34) Üldkogu arvates ei ole mõistlikku põhjust kontrollida PS § 12 lõike 1 võrdsuspõhiõiguse riive proportsionaalsust teisiti kui vabadusõiguste riive proportsionaalsust. Nii meelevaldsuse ehk asjakohase ja mõistliku põhjuse kui ka proportsionaalsuse ehk legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse kontrolli tulemus on põhiseaduslikkuse mõttes sama. (p 35)
3-4-1-10-10 PDF Riigikohus 14.12.2010
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkti 12; 11.10.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-7-01 punkti 13; 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkti 22). Isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine (vt Riigikohtu 11.10.2001 otsus asjase nr 3-4-1-7-01 punkti 13). (p 40) Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on samuti üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (Riigikohtu 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkt 24). Käesolevas asjas relvalubade kehtetuks tunnistamisel pidi isik relvad politseiprefektuurile üle andma ja tal ei olnud enam õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga turvalisust tagada, millega on piiratud tema PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. (p 45) Seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid (Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkt 17). Kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ei pruugi tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks. Ka relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo asjaoludega. Seejuures tuleb rõhutada, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks. (p 60)
Üldjuhul ei ole Riigikohtul pädevust lahendada taotlusi, mis on esitatud Eesti õigustloova akti Euroopa Liidu õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Selline pädevus on Riigikohtul muude erandite seas juhul, kui Euroopa Liidu õigus võimaldab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (vt Riigikohtu 26. 06.2008 määruse asjas nr 3-4-1-5-08 punkte 30 ja 36). Euroopa Nõukogu direktiiv 91/477/EÜ jätab liikmesriigile selle ülevõtmisel ja rakendamisel diskretsiooniõiguse, mille kasutamisel on Eesti Vabariik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine peab olema kooskõlas nii Euroopa Liidu õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele. (p 38)
3-4-1-6-10 PDF Riigikohus 22.11.2010
Riigikohtu pädevuses on PSJKS § 2 punkti 1 kohaselt lahendada taotlusi kontrollida õigustloova akti vastavust põhiseadusele. Kohaliku omavalitsuse üksuse üksikaktide kohta esitatud taotluste lahendamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse. (p 41) Seadusandja määratud akti liik ei takista kohtul hinnata akti liiki akti sisu järgi. Seadusandja ei või oma suva järgi otsustada, et sisult üksikakti reguleerimisesemesse kuuluvas valdkonnas tuleb anda üldakt või vastupidi. Seda eelkõige põhjusel, et isiku õiguste kaitse on üksik- ja üldakti puhul erinev. (p 43) Käesolevas asjas vaidlustatud õigusakt mõjutab otseselt ja vahetult tarbija õigusi, kuna tal ei ole võimalik hinna üle mingil viisil läbirääkimisi pidada ja seda olukorras, kus tal ei ole enamasti võimalik ka teenuseta toime tulla. Vaidlustatud õigusakt kitsendab oluliselt tarbija lepinguvabadust. Tarbija ei saaks tsiviilkohtumenetluses vaidlustada võlaõigusliku lepingu hinnatingimust, kuna see on õigusaktiga imperatiivselt kindlaks määratud. Sellise akti lugemine üldaktiks ja selle õiguspärasuse kontrolli võimaldamine üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei ole põhjendatud. Vaidlustatud määruse liigitamine üldkorralduseks, mida on võimalik vaidlustada halduskohtus, tagab paremini veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse tarbijate huve ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonnas. (p 56)
3-4-1-33-09 PDF Riigikohus 01.07.2010
Poliitilise välireklaami keeld on kehtestatud ühena hääletamis- ja kandideerimisõiguse kasutamise tingimustest, mida seadusandja on põhiseaduse kohaselt kohustatud sätestama. Poliitilise välireklaami keelamise eesmärgiks on soov suurendada hääletamisaktiivsust, tõsta demokraatliku arutelu kvaliteeti, vältida valijatega manipuleerimist ja vähendada raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel. Kõik need eesmärgid on kantud demokraatia tugevdamise ideest. Demokraatia on Eesti riigiehitusliku korralduse olulisemaid põhimõtteid. Keeldu toetab seega väga kaalukas põhiseaduslik põhimõte. (p 67) Keeluga ei piirata ei hääletamis- ega kandideerimisõiguse ega ka viimase õigusega seotud poliitilise väljendusvabaduse, samuti erakonna tegevusvabaduse kõige tugevamat kaitset vajavat osa. Keeld ei võta valijatelt võimalust valimistel osaleda või hääletada neile meelepärase kandidaadi poolt. Keeld ei välista kellegi kandideerimist valimistel ega võta kandidaatidelt, valimisliitudelt ja erakondadelt võimalust oma vaateid tutvustada ega keela avalikku arutelu kindlate teemade üle. (p 60) Välireklaami keeld ei takista poliitiliste vaadete edastamist ja ühiskonnaelu üle arutelu pidamist muul viisil (nt valimiskoosolekute, vahetu valijatega suhtlemise, trükimeedia, televisiooni, raadio, otsepostituse, siseruumides reklaamimise, nn uute tehnoloogiate kaudu). Keeld üksnes suunab poliitilisi arutelusid teistesse kanalitesse, kus neil on suurem tõenäosus kujuneda sisulisemaks. (p 63) Samuti ei ole keeluga olulises ulatuses sekkutud ettevõtlusvabadusse ning omandipõhiõigusesse. (p 65) Poliitilise välireklaami keeld on põhiseaduse kohaselt lubatud, kuid see ei tähenda, et põhiseadus sellise keelu kehtestamist nõuaks. Riigikogu on vaba nii keeldu kaotama, poliitilise välireklaami tegemisele aja, koha ja suuruse piiranguid seadma kui ka valimiskulutustele sellist ülempiiri kehtestama, mis ühest küljest vähendaks raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel ja teisalt tagaks kandidaatide võrdsed võimalused valimiskampaania korraldamisel. (p 70)
3-4-1-7-09 PDF Riigikohus 01.04.2010
Omavalitsusüksuste ja riigi vahelisi suhteid reguleerides peab seadusandja arvestama õigusriigi põhimõttega, mille üheks osaks on õiguskindluse põhimõte. Õiguskindlus nõuab muu hulgas seda, et õiguse subjektid saaksid olla kindlad kehtestatud normide püsimajäämises (õiguspärase ootuse põhimõte). (p 39) Omavalitsusüksustel peab olema võimalik tegutseda mõistlikus ootuses, et nende ülesannete rahastamiseks kehtestatud regulatsioon püsib stabiilsena ning et seda ei muudeta ootamatult omavalitsusüksustele ebasoodsamaks. Iga õigusakt, millega seda tehakse, riivab õigust rahastamissüsteemi stabiilsusele ka juhul, kui see ei põhjusta omavalitsuslike ülesannete rahastamise ebapiisavust. Niisuguseks riiveks ei saa aga pidada olukorda, kus omavalitsusüksuste tulud vähenevad riigivõimu sekkumiseta (nt maksulaekumiste kahanemise tõttu). (p 40) Rahastamissüsteemi stabiilsus ei saa aga olla eesmärk omaette. Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate õigusaktide muutmine ebasoodsamaks ei ole välistatud. Rahastamissüsteemi stabiilsus ei saa tähendada mingil ajal kehtiva regulatsiooni ja koos sellega ka sel ajal tagatud rahastamise taseme püsimist igaveseks. Omavalitsusüksused ei saa loota, et nende rahastamist reguleerivaid õigusakte mitte kunagi ei muudeta. Riigil on õigus rahastamist reguleerivaid õigusakte vajadusel ümber kujundada. (p 40)
Õigus võtta võlakohustusi ei ole piiramatu õigus ning seda võib piirata samadel tingimustel kui PS § 154 lõikest 1 tulenevat enesekorraldusõigust. VLES § 8^1 kehtestati põhiseaduses sätestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid järgides ning säte vastab õigusselguse ja PS § 3 lõike 1 esimese lause nõuetele. (p 29)
3-4-1-8-09 PDF Riigikohus 16.03.2010
Omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis on PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (omavalitsusüksuste enesekorraldusõigus). (p 53) PS § 154 lg-st 1 tulenevat õigust ja kohustust on omavalitsusüksusel võimalik järgida üksnes juhul, kui tal on selleks piisavalt raha. Seetõttu eeldab PS § 154 lg-s 1 sätestatud enesekorraldusõigus juba olemuslikult, et omavalitsusüksustele oleks tagatud õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Sellist tõlgendust toetab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 9. (p 55) Omavalitsuslike ülesannete rahastamise tase peab olema vastavuses omavalitsusüksusele pandud ülesannete mahuga. Lisaks seaduses sätestatud kohalike ülesannete täitmisele peab omavalitsusüksusel enesekorraldusõiguse teostamiseks olema raha ka selleks, et otsustada ja korraldada seaduses sätestamata olulisi kohaliku elu küsimusi. (p 65) Õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei hõlma õigust sellele, et kord juba saavutatud kohalike ülesannete rahastamise taset mitte kunagi ei vähendataks. (p 68)
Riigil on kohustus luua selline rahastamissüsteem, mis kindlustab omavalitsusüksustele piisavad rahalised vahendid omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. (p 56) PS § 154 lg-st 2 tuleneb omavalitsusüksuse õigus sellele, et talle seadusega pandud riiklikud kohustused oleksid täies ulatuses rahastatud riigieelarvest. (p 74) Seejuures tuleb tagada, et omavalitsusülesannete täitmiseks eraldatav raha oleks eristatav riiklike kohustuste täitmiseks eraldatavatest vahenditest. (p 91) Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. (p 56) Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate õigusaktide ebasoodsas suunas muutmine ei ole välistatud. (p 81) Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja seega tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral, s.t piisavalt aega. Piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu. (p 83)
PSJKS § 7 kohaselt on omavalitsusüksuse volikogu võimalus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks piiratud. Omavalitsusüksuse volikogu ei saa taotleda õigusakti või selle sätte tunnistamist vastuolus olevaks põhiseaduse mis tahes normiga, vaid üksnes põhiseaduse mõne sellise normiga, mis kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka. Kui põhiseaduse norm, millele taotluses tuginetakse, ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis, on taotlus PSJKS § 7 kohaselt lubamatu ja tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kui aga põhiseaduse norm kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka, on taotlus lubatav ja tuleb sisuliselt läbi vaadata. (p 45) Kui omavalitsusüksuse volikogu vaidlustab õigusakti või sätte põhiseaduse mitme normi alusel, millest mõni on käsitatav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, mõni aga mitte, on taotlus lubatav. (p 46) Varasemas praktikas on leitud, et omavalitsusüksuse volikogu taotluse lubatavuse hindamiseks tuleb ka kontrollida, kas vaidlustatud õigusakti või sätte puhul on kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik (vt nt Riigikohtu 16.01.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-9-06, p-i 16 ja 19.01.2010. a otsuse asjas nr 3-4-1-13-09, p-i 17). (p 47) PSJKS § 7 kohaselt ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalikkus taotluse lubatavuse eeldus. Järeldus, et mingi õigusakti või sätte puhul ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik, tähendab sisuliselt seda, et riive puudumine on ilmselge. Kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatise riive (ilmselge) puudumine tähendab, et õigusakt või selle säte ning kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis ei ole vastuolus. (p 48)
3-4-1-13-09 PDF Riigikohus 19.01.2010
PSJKS § 50 lg 1 järgi on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid. (määrus, p 6) PSJKS § 10 lõike 2 järgi küsib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses vaidlustatud normide kohta arvamuse Riigikohus. Menetlusosaline ei saa küsida arvamust teistelt isikutelt ning sedakaudu kaasata nad menetlusse arvamuse andjatena. (määrus, p 9)
MaaRS § 25 lõike 3 kohaldamisega tagasiulatuvalt ka sotsiaalmaa sihtotstarbega maa suhtes, mis anti munitsipaalomandisse enne selle sätte jõustumist, riivatakse usalduskaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Mõnele seadusesättele tagasiulatuva jõu andmine ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu 21.12.1994 otsust kohtuasjas nr III-4/A-10/94; 20.10.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-14-09 punkti 50 ja 17.03.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-11-03 punkte 33 ja 34). Kuigi MaaRS § 25 lõike 3 tagasiulatuva kohaldamisega on riivatud usalduskaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, ei ole selline riive tulenevalt sätte eesmärgist ebaproportsionaalne ja sättega põhjustatud riive on mõõdukas. (p 39) Nimetatud sätte eesmärk on tagada, et omavalitsusüksus ei muudaks sotsiaalmaa sihtotstarbega munitsipaalomandisse antud maad avalikult mittekasutatavaks maaks ega taotleks maad munitsipaalomandisse selleks, et seda kasu teenimise eesmärgil võõrandada. (p 35)
Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogul ei ole PSJKS § 7 kohaselt õigust esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Isiku põhiseadusega tagatud õigusi saavad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kaitsta PS § 107 järgi Vabariigi President ja § 142 järgi õiguskantsler. Ka kohus võib PS § 15 järgi algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse oma initsiatiivil või kohtumenetluses osaleja taotlusel (vt RKPJK 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 punkti 13). (p 18)
MaaRS § 25 lõiges 3 nimetatud kohaliku elu küsimuste otsustamise eeltingimuseks on ministri või valitsuse luba. Niisuguse loa nõude kehtestamine mõjutab ebasoodsalt nimetatud kohaliku elu küsimuste iseseisva otsustamise ja korraldamise õigust. (p 22) Seadus on näinud ette põhimõttelise võimaluse neid toiminguid teha ning säte ei välista täielikult loetletud toimingute tegemist. (p 37) Luba antakse kohaliku omavalitsuse motiveeritud taotluse alusel ning sellise taotluse esitamine ei ole omavalitsusüksuse jaoks liialt koormav. Loa andmisest keeldumist peab keskkonnaminister või Vabariigi Valitsus põhjendama ja see keeldumine on vaidlustatav halduskohtus. Kuigi MaaRS § 25 lõige 3 ei täpsusta, millistel alustel võib loa andmisest keelduda, ei või keskkonnaminister või Vabariigi Valitsus loa andmisest meelevaldselt keelduda. Piirangu eesmärk on samas olulisem - hoida ära tasuta munitsipaalomandisse antud maa võimalik väärkasutus. (p 38) Omavalitsusüksus ei saa põhiõiguste adressaadina (vt PS § 14) olla põhiõiguste kandja ega toetuda seetõttu PS §-st 32 tulenevale omandipõhiõigusele. Õigus omavalitsusüksusele kuuluvat vara vabalt kasutada ja käsutada ning saada riigi eest kaitset sellesse sekkumise vastu on hõlmatud enesekorraldusõigusega. (p 18) MaaKatS § 18 lõige 7 ei saa enesekorraldusõigust riivata. See säte ei pane omavalitsusüksusele kohustust koostada detailplaneering, kui soovitakse püstitada ehitist detailplaneeringu kohustusega alal. MaaKatS § 18 lõikest 7 ei tulene taotleja jaoks ka uue katastriüksuse omal initsiatiivil moodustamise kohustust ega kohustust kanda sellega seotud kulud. MaaKatS § 18 lõikest 7 ei tulene kohustust omavalitsusüksuse initsiatiivil katastriüksust jagada ka siis, kui maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasi asub hajaasustusalal, millele kohaldub maakorraldusseadus. (p 24)
3-4-1-16-09 PDF Riigikohus 22.12.2009
Volikogu valimiste korraldamine on kohaliku elu küsimuseks. Riigivõimu ülesanne on aga kehtestada volikogude valimiste korraldamiseks kogu riigi territooriumil ühtne raamistik, millest lähtudes erinevad kohaliku omavalitsuse üksused valimisi korraldavad (vt Riigikohtu 09.06. 2009 otsuses nr 3-4-1-2-09 punkti 33). Selline raamistik puudutab vahetult isikute valimisõiguste kasutamist ja arvestades nende õiguste olulisust demokraatlikus ühiskonnas peab nende kasutamise seisukohast olulised küsimused reguleerima seadusandja. Niisugune käsitlus lähtub PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja PS § 13 lõikest 2 tulenevast põhimõttest, et kõik põhiõiguste ja riigikorralduse seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja. Valimisringkondade moodustamise regulatsiooni kehtestamine (mida ongi tehtud KOVVS § 8 lõike 1 teises lauses, § 8 lõikes 4 ja § 8 lõike 41 esimeses lauses) on seega riigielu küsimus. (p 35) Unitaarriigi põhimõttega läheks vastuollu olukord, kus omavalitsusüksused saaksid õiguse endale ise kehtestada oma võimuorganite moodustamise alused. (p 37) Ühe linnaosa huvide võimalik üleesindatus võrreldes mõne teise linnaosa huvide alaesindatusega volikogus ei sea neid huve esindada võivaid volikogu liikmeid oma otsuste tegemisel sõltuvusse riigivõimust. Valimisringkondade moodustamist reguleerides ei sekkuta omavalitsusüksuse volikogu iseseisvusesse kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Enesekorraldusõigus kaitseb omavalitsusüksust aga selle eest, et riik ei sekkuks ebaproportsionaalsel viisil tema tegevusse kohaliku elu küsimuste otsustamisel. (p 39)
Ühetaolisuse põhimõtet väidetavalt rikkuvat regulatsiooni puudutava taotluse saab põhimõtteliselt esitada õiguskantsler ja sama sisuga taotluse võib isik esitada ka halduskohtumenetluses või valimiskaebemenetluses. Omavalitsusüksuse esitatud taotlust saab Riigikohus menetleda vaid siis, kui see vastab PSJKS §-s 7 esitatud tingimustele. Riigikohtul ei ole võimalik võtta omavalitsusüksuse kaebust menetlusse pelgalt seetõttu, et õiguskantsler või üksikisik ei ole soovinud mingil põhjusel vaidlustatud sätete põhiseadusele vastavust oma pädevust kasutades või oma subjektiivsete õiguste rikkumist väites kahtluse alla seada. Riigikohus saab menetleda üksnes neid taotlusi, mille on esitanud selleks õigustatud subjektid. (p 41)

Kokku: 97| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json