https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-24-11 PDF Riigikohus 31.01.2012

Eesmärk tagada maksupettuste vähenemine ja soodustada ausat konkurentsi lähtub teiste ettevõtjate ettevõtlusvabaduse kaitse vajadusest. (p 53) Ettevõtjatelt ei saa nõuda, et nad peaksid hakkama juba eelnõu menetlemise ajal otsima vahendeid tulevikus võib-olla tekkiva kohustuse täitmiseks. (p 62) Kui regulatsiooni muutumisega on edasine ettevõtluses tegutsemine võimatu, on tegemist õiguspärase ootuse intensiivse riivega. (p 63) Ettevõtja mõistlik ootus registreeringu ja esitatud tagatise püsima jäämisesse kuni kehtiva registreeringu tähtajani kaalub üles avaliku huvi teha võimalikult kiiresti ümberkorraldusi, kui seaduse muudatus oli kütuseturul varem tegutsenud ettevõtjate suhtes ootamatu, kui tegemist oli ulatusliku muudatusega ning kui uueks tähtajaks registreerimistaotluse ja tagatise esitamata jätmisel oli kütuseturul tegevuse jätkamine võimatu. Selline regulatsioon riivab ebaproportsionaalselt ettevõtja õiguspärast ootust. (p 64)


Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õigusriigi põhimõte, mis hõlmab õiguskindluse põhimõtte. Õiguskindluse põhimõte hõlmab omakorda õiguspärase ootuse ja vacatio legis’e põhimõtte. (p 48) Õiguspärase ootuse põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. (p 50) Ettevõtjatelt ei saa nõuda, et nad peaksid hakkama juba eelnõu menetlemise ajal otsima vahendeid tulevikus võib-olla tekkiva kohustuse täitmiseks. (p 62) Kui regulatsiooni muutumisega on edasine ettevõtluses tegutsemine võimatu, on tegemist õiguspärase ootuse intensiivse riivega. (p 63) Ettevõtja mõistlik ootus registreeringu ja esitatud tagatise püsima jäämisesse kuni kehtiva registreeringu tähtajani kaalub üles avaliku huvi teha võimalikult kiiresti ümberkorraldusi, kui seaduse muudatus oli kütuseturul varem tegutsenud ettevõtjate suhtes ootamatu, et tegemist oli ulatusliku muudatusega ning et uueks tähtajaks registreerimistaotluse ja tagatise esitamata jätmisel oli kütuseturul tegevuse jätkamine võimatu. Selline regulatsioon riivab ebaproportsionaalselt ettevõtja õiguspärast ootust. (p 64)

3-4-1-10-10 PDF Riigikohus 14.12.2010

Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkti 12; 11.10.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-7-01 punkti 13; 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkti 22). Isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine (vt Riigikohtu 11.10.2001 otsus asjase nr 3-4-1-7-01 punkti 13). (p 40) Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on samuti üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (Riigikohtu 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkt 24). Käesolevas asjas relvalubade kehtetuks tunnistamisel pidi isik relvad politseiprefektuurile üle andma ja tal ei olnud enam õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga turvalisust tagada, millega on piiratud tema PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. (p 45)

Seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid (Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkt 17). Kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ei pruugi tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks. Ka relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo asjaoludega. Seejuures tuleb rõhutada, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks. (p 60)


Üldjuhul ei ole Riigikohtul pädevust lahendada taotlusi, mis on esitatud Eesti õigustloova akti Euroopa Liidu õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Selline pädevus on Riigikohtul muude erandite seas juhul, kui Euroopa Liidu õigus võimaldab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (vt Riigikohtu 26. 06.2008 määruse asjas nr 3-4-1-5-08 punkte 30 ja 36).

Euroopa Nõukogu direktiiv 91/477/EÜ jätab liikmesriigile selle ülevõtmisel ja rakendamisel diskretsiooniõiguse, mille kasutamisel on Eesti Vabariik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine peab olema kooskõlas nii Euroopa Liidu õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele. (p 38)

3-4-1-19-07 PDF Riigikohus 02.06.2008

Kuna seadusandja ei ole ette näinud ühtegi alust, mis võimaldaks piirata karistusseadustiku järgi mõistetud karistust kandvate isikute põhiõigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja KarS § 5 lg-st 2 selliste isikute karistus viia kooskõlla pärast süüdimõistmist jõustunud seadusega, mis kergendab isiku olukorda. Uue, leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Sellises olukorras ei saa seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi, näiteks õiguskindlust, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 2007. a määruses asjas nr 3-1-2-2-07, p 11 ja leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus(p 28).

PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsust asjas nr 3-1-3-10-02 ja 28.04.2004 määrust asjas nr 3-3-1-69-03, p 26)(p 21). PS § 23 lg 2 teisest lausest ei tulene süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega(p 22).


PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 28 ja 28.04.2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-e 28-29). Tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigustega, mille piiramise õigustusena saavad arvesse tulla teised põhiõigused, aga ka põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu(p 23). Mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees(p 24). Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi, sh ka süüdimõistetu õigust leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata aga üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb(p 25).


Kui kergemat karistusseadust kohaldada tagasiulatuvalt üksnes isikute suhtes, keda pole veel süüdi mõistetud, satuksid ühel ja samal ajal samasuguse teo toime pannud isikutest eelisolukorda need, kelle karistamiseni jõutakse näiteks süüdlase menetlusest kõrvalehoidumise või menetleja suurema töökoormuse tõttu alles siis, kui kergem karistusseadus juba kehtib. Mõistetud raskema karistuse kandmine kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtivusajal toob seega kaasa ka võrdsuspõhiõiguse riive (vt Riigikohtu Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-e 35-39 ja 28.04. 2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-i 27)(p 21).

3-4-1-9-06 PDF Riigikohus 16.01.2007
PS

Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole piiramatu. Seadusandja võib kehtestada kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piiranguid, kuid igasugused seadusega sätestatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirangud ei ole siiski põhiseadusele vastavad. Tagamaks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhiolemuse säilimist, peavad selle piirangud olema eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. (p 23) EhS §-ga 13 seatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirang on sobiv, sest see on suunatud nii piirkonna tervikliku ruumilise arengu, keskkonnakaitse kui ka elanike ohutuse tagamisele. (p 28) Ka on piirang vajalik, muudel isikutel või muude vahenditega ei ole võimalik samaväärset kaitset sama hästi saavutada. (p 29) Samuti on piirang mõõdupärane, sest kohalikele omavalitsustele on EhS §-s 13 loetletud tagamiskohustuse elluviimisel jäetud kaalutlusruum. (p 30) Kohalik omavalitsus võib kohustust vältida detailplaneeringu kehtestamata jätmise ning ehitusloa väljastamata jätmise teel. (p 32) Ka on kohalikel omavalitsustel võimalik planeerida lühi- ja pikaajalise arengu vajaduste elluviimise võimalusi. Stabiilne ja eelnevalt teadaolev finantseerimissüsteem võimaldab kohaliku omavalitsuse üksustel koostada pikaajalisi arengukavasid ning neid tulemuslikult ellu viia. (p 35)


EhS §-st 13 tulenev kohustus tagada detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamine kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni kujutab endast olemuslikult kohaliku omavalitsuse omapädevusse kuuluvat ülesannet KOKS § 6 lõike 3 punkti 1 mõttes. Seega on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive võimalik ning vallavolikogu taotlus kontrollida EhS § 13 põhiseaduspärasust on esitatud kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste kaitseks. (p 20)

3-4-1-4-06 PDF Riigikohus 09.05.2006
PS

PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Seda regulatsiooni kujundades on seadusandja leidnud õigusrahu ja isiku kaebeõigust kaaludes kohase tasakaalu. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 12)

3-4-1-9-04 PDF Riigikohus 21.06.2004

Põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele kohustab riigivõimu hoiduma sekkumisest perekonnaellu. Selle õiguse kaitseala hõlmab muuhulgas suhteid lapse ja tema bioloogiliste vanemate vahel. Põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele laieneb Põhiseaduse § 9 kohaselt nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Riigikohus on käsitanud perekonnaelu puutumatuse riivena välismaalasele elamisloa andmisest keeldumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mai 2000. a otsust asjas nr 3-3-1-11-00 - RT III 2000, 14, 149; 19. juuni 2000. a otsust asjas nr 3-3-1-16-00 - RT III 2000, 18, 190). (p 13) Õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele pole piiramatu õigus. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas Slivenko versus Läti Vabariik 9. oktoobril 2003. a tehtud otsuse punktis 117 märkinud, et avalik huvi saata tegevsõjaväelased ning nende perekonnaliikmed riigi territooriumilt välja, kaalub üldjuhul üles isiku huvi jääda riiki, kuid isegi säärasel juhul ei saa välistada, et isiku eriline olukord võib muuta väljasaatmise konventsiooniga vastuolus olevaks. (p 14) Otsustamaks, kas õiguse perekonnaelu puutumatusele kitsendamine on põhiseaduspärane, tuleb täitevvõimu organil kaaluda erinevaid vastanduvaid huve. (p 19)


Proportsionaalsuse põhimõte seondub kaalutlusõigusega. Haldusmenetluse seaduse § 4 järgi on kaalutlusõigus haldusorganile antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning seda tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-11-03 p-d 41-43). Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Pädeval võimuorganil lasub üldjuhul kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik huvi on omavahel tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed. Hindamaks langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid (vt Riigikohtu üldkogu otsust asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III 2001, 26, 280 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuseid asjades nr 3-4-1-6-2000 - RT III 2000, 13, 140; 3-4-1-6-01 - RT III 2001, 15, 154; 3-4-1-1-03 - RT III 2003, 5, 48). (p 16) Kaalutlusõiguse puudumine Välismaalaste seaduse 12 lg 4 p-s 1 ja § 12 lg-s 5 tähendab, et sõltumata asjaoludest, toob igasugune valeandmete esitamine kaasa eitava vastuse elamisloa taotlusele. Täitevvõimu esindajal puudub võimalus kaaluda, kas vaidlustatud sätete kohaldamine on konkreetses asjas proportsionaalne või mitte. (p 21) Seetõttu on VMS § 12 lg 4 p-s 1 ja § 12 lg-s 5 sätestatu põhiseadusevastane osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu. (p 22) See aga ei tähenda, nagu ei võiks seadusandja näha ette situatsioone, kus täitevvõimu kaalutlusõigus puudub. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsust asjas nr 3-3-1-11-03 p 43). (p 18)

3-4-1-3-04 PDF Riigikohus 30.04.2004

Põhiseaduse §-s 32 on mõistega "omand" hõlmatud nii kinnisasjad kui ka vallasasjad. Põhiseaduse § 32 kaitseala laieneb nii kinnis- kui vallasasja omanikule, kelle kinnisasjal või kinnitusraamatusse kandmata maal tehnovõrk või -rajatis asub, kui ka tehnovõrgu või -rajatise omanikule. (p 22) Omandiõiguse piiramisel on õiguspärane seadusandja iga eesmärk, mis pole Põhiseadusega vastuolus. (p 27) Tehnorajatise talumiskohustus kehtestati avalikes huvides ning see on sobiv ja vajalik abinõu tarbijate elektri, gaasi, vee, kanalisatsiooni, soojuse jm vajalikuga varustamiseks. (p 32) Üldine talumiskohustus on põhiseaduspärane, kuid selle kehtestamisel oleks seadusandja pidanud ette nägema rohkem tagatisi maaomanikele. (p 36) AÕSRakS § 15-2 lg 1, mis ei võimalda kinnistu omanikel vaidlustada talumiskohustust ja võimaldab nõuda tehnorajatise kõrvaldamist vaid juhul, kui tehnorajatist ei kasutata enam eesmärgipäraselt, piirab ebaproportsionaalselt kinnistu omaniku põhiõigust omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele ning on seetõttu Põhiseadusega vastuolus. Seadusandja peab ette nägema täiendava mehhanismi kinnistu omanike õiguste kaitseks ja võimaldama erinevate huvide kaalumist. (p 38) Mõõdukas ei ole ka AÕSRakS § 15-4 lg-s 2 sätestatud omandiõiguse piirang, millega pandi kinnisasja omanikule tasuta tehnovõrgu ja -rajatise talumiskohustus kuni 2009. aasta 1. jaanuarini. Selline piirang ei vasta Põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele, sest koormab maa omanikku rohkem, kui see on üldsuse ja tehnorajatiste omanike huvidega põhjendatav. Kinnisasja omanik on sunnitud maksma maamaksu ka rajatiste aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa eest, hoolimata sellest, et ta ei saa kinnisasja osaliselt kasutada. Tasu suuruse vähendamine teatud ajaks võinuks olla põhjendatud, kuid tasu maksmisest täielik vabastamine kuni 2009. aastani ei ole õigustatud. (p 41)

3-4-1-4-03 PDF Riigikohus 14.04.2003

Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 16) Kui ühe isiku põhiõiguste kaitse toob kaasa teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka põhiseaduse §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. (p 17) Võlgnikupoolsete vastuväidete esitamise kahenädalane tähtaeg täitemenetluses on piisav. Kahenädalase tähtaja kulgemise alguse sidumine teate saatmisega võlgnikule ei taga aga võlgniku varalistele õigustele piisavat kaitset. Kui võlgnik saab täitemenetluse algatamise kavatsusest teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, siis ei ole tal võimalustki kasutada täitemenetluse seadustikuga ettenähtud menetlust varaliste õiguste kaitseks. (p 19) Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega. Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda. (p 21)


Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 16) Kui ühe isiku põhiõiguste kaitse toob kaasa teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka põhiseaduse §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. (p 17)


Võlgnikupoolsete vastuväidete esitamise kahenädalane tähtaeg täitemenetluses on piisav. Kahenädalase tähtaja kulgemise alguse sidumine teate saatmisega võlgnikule ei taga aga võlgniku varalistele õigustele piisavat kaitset. Kui võlgnik saab täitemenetluse algatamise kavatsusest teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, siis ei ole tal võimalustki kasutada täitemenetluse seadustikuga ettenähtud menetlust varaliste õiguste kaitseks. (p 19) Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega. Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda. (p 21)


Kui ühe isiku põhiõiguste kaitse toob kaasa teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka põhiseaduse §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. (p 17) Võlgnikupoolsete vastuväidete esitamise kahenädalane tähtaeg täitemenetluses on piisav. Kahenädalase tähtaja kulgemise alguse sidumine teate saatmisega võlgnikule ei taga aga võlgniku varalistele õigustele piisavat kaitset. Kui võlgnik saab täitemenetluse algatamise kavatsusest teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, siis ei ole tal võimalustki kasutada täitemenetluse seadustikuga ettenähtud menetlust varaliste õiguste kaitseks. (p 19) Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega. Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda. (p 21)


Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 16)

3-4-1-3-02 PDF Riigikohus 10.05.2002

Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, mis johtub avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, on kaalukas ning õiguspärane. Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema põhjused. (p 14) Kui ei ole võimalik aru saada, millisel põhjusel on ettevõtlusvabadusse sekkutud, ei saa ka kaaluda sekkumise vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas ega seda, kas moonutati õiguse olemust. Selline sekkumine on vastuolus põhiseadusega. (p 18)

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json