/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-8-06 PDF Riigikohus 02.11.2006
PS
PS § 87 p-st 6 tuleneb, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Määruse kooskõla uue seadusega tähendab ka seda, et kui uus seadus kehtestab delegatsiooninormi, siis tuleb selle delegatsiooninormi alusel anda uus määrus. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtu. Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus ka PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga. (p 26)
Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga. (p 26)
Põhiseaduse rakendamise seaduse §-st 2 ei saa teha järeldust, et enne põhiseaduse jõustumist antud määrus jääb kehtima ka siis, kui pärast põhiseaduse jõustumist on jõustunud uus seadus, mis näeb ette selle seaduse alusel määruse andmise. (p 25) Pärast põhiseaduse jõustumist vastu võetud seaduste puhul reguleerib seaduse ja määruse vahekorda PS § 87 p 6. Nimetatud sättest tuleneb, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtud. (p 26)
Kohtuasjas omavad otsustavat tähtsust normid, millest lähtudes asi oleks tegelikult seaduse kohaselt tulnud lahendada. Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida isiku suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu 20.03.2006. a otsuse nr 3-4-1-33-05 p-i 18). Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda ka tegelikult reguleerib. (p 17)
3-4-1-5-05 PDF Riigikohus 13.06.2005
RS § 13 lõikes 4 sisalduv volitusnorm annab kohalikule omavalitsusele õiguse määratleda piirkond, mida loetakse sama paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 nimetatud rajatiste lähedal asuvaks ning millele laieneb reklaami keeld. Punktides 2-4 märgitud keelupiirkonnas on juba seaduse alusel igal juhul alkohoolse joogi reklaam keelatud ja kohalik omavalitsus ei või seda keeldu kitsendada. Reklaamiseaduse § 13 lõige 4 annab kohalikule omavalitsusele õiguse sama paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 sätestatud keelu laiendamiseks piirkonnale, mis asub punktides 2-4 nimetatud rajatiste lähedal. Seega on kohalikul omavalitsusel võimalik laste- ja haridusasutuste osas reklaamikeeldu laiendada nende lähedal asuvale piirkonnale, tervishoiuasutuste osas nende lähedal asuvale piirkonnale ning sportimiseks ette nähtud hoonete ja rajatiste osas nende lähedal asuvale piirkonnale. (p 13) RS § 13 lõikes 4 sisalduvast volitusnormist ei tulene, et kohalik omavalitsus on kohustatud sama paragrahvi lõike 1 punktides 2-4 sätestatud keelde laiendama ega pea keelu kohaldamisel tegema seda maksimaalses lubatud ulatuses. Tegutsedes volitusnormi alusel, tuleb kohalikul omavalitsusel otsustada nii keeldude laiendamise põhjendatuse kui ka määratlemata õigusmõiste "lähedal asuv piirkond" tähenduse üle. Õigusmõiste "lähedal asuv piirkond" sisustamisel seovad kohalikku omavalitsust määratlemata õigusmõistete sisustamise reeglid. Kui kohalik omavalitsus neid reegleid ei järgi, võib kohaliku omavalitsuse volikogu määrus olla põhiseadusevastane vaatamata seisukohale, et RS § 13 lõige 4 volitab kohalikku omavalitsust määratlema lahja alkohoolse joogi reklaami keelupiirkonnana RS § 13 lõike 1 punktides 2-4 nimetatud rajatiste lähedal asuva ala. (p 15) Delegatsiooninormist tuleneva pädevuse rakendamisel peab kohalik omavalitsus silmas pidama erinevate huvide, väärtuste ja õiguste tasakaalustamise vajadust ning volitatud seadusandluse teostamisega põhiõigustele asetatud piirangute proportsionaalsust. (p 20) Tervishoiu-, sh alkoholipoliitika kujundamine kuulub olemuselt riiklike ülesannete hulka. Kuna riigi alkoholipoliitika on seotud põhiõiguste ja vabaduste kasutamisega, peaks alkoholipoliitika olema reguleeritud seaduse tasemel õigusaktiga (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 1996. a otsus asjas nr 3-4-1-3-96 - RT I 1997, 4, 28, VI). Soovinuks seadusandja jätta alkoholipoliitika kujundamine kohalikele omavalitsustele, volitanuks ta kohalikku omavalitsust määratlema lahja alkohoolse joogi reklaami keelupiirkonna. Seadusandja piirdus siiski kohaliku omavalitsuse volitamisega määratlema piirkond, mida võib lugeda haridus-, tervishoiu- ja spordirajatiste lähedal asuvaks. (p 21)
Määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil. (p 16) Kohalikul omavalitsusel ei ole põhimõtteliselt võimalik iseseisvalt määratleda universaalset minimaalset kaugust, mille puhul oleks lahjade alkohoolsete jookide reklaamimise seostamine RS § 13 lõike 1 punktides 2-4 nimetatud haridus-, tervishoiu- ja spordiasutustega välditud. Selliste objektide lähedal asuva piirkonna kindlaksmääramisel on kohalikul omavalitsusel ulatuslik kaalumis- ja otsustusõigus. Võimalik on sekkumine juhtumitel, kus lahja alkohoolse joogi reklaamipiirangute kehtestamisel on ilmselgelt väljutud seadusandja seatud eesmärgi - vältida nn heakskiitvat seost haridus-, tervishoiu- ja spordirajatiste ning lahja alkohoolse joogi reklaami vahel - piirest. (p 18) "Lähedal asuvat piirkonda" ei saa sisustada viisil, mis toob kaasa lahja alkohoolse joogi absoluutse reklaamikeelu mõnes kohalikus omavalitsuses. Niivõrd ulatuslikuks ettevõtlusvabaduse ning ärilise sõnavabaduse piiranguks pidanuks seaduses sisalduma selgesõnaline luba. (p 19)
3-4-1-7-03 PDF Riigikohus 21.01.2004
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Isikute, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama, inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks. (p 14) Põhiseadus annab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule pädevuse hoida ära inimväärikuse rikkumist. Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. (p 14) Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust Põhiseadusele. Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigi abi puuduse korral langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseaduse § 28 lg 2 nimetab ühe alusena, millal isikul on õigus saada riigilt abi ning riigil kohustus talle abi anda, puudust. Puudust kannatada võivate isikute ringi Põhiseadus ei piiritle. Ka ei täpsusta Põhiseadus, millal isik kannatab puudust ehk millal pole tagatud tema esmavajaduste rahuldamine. (p 16) Sotsiaalharta kohaldamise praktika lähtub puuduse hindamisel riigi poolt kindlaksmääratud elatusmiinimumist, mis tähendab, et puudustkannatav on isik, kelle vahendid ei taga elatusmiinimumi. Isikule antava abi suurus ei tohi seetõttu olla riigi elatusmiinimumiga ilmselges mittevastavuses. (p 20) Sotsiaalhoolekande seaduse regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid selles seadusesättes nimetamata eluruumi, ei hüvitatud eluasemekulusid ega võetud neid arvesse toimetulekutoetuse määramisel, on vastuolus Põhiseaduses sätestatud igaühe õigusega saada riigilt abi puuduse korral (§ 28 lg 2). (p 40)
Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub eelkõige seadusandja pädevusse. Seega on Riigikogul ulatuslik vabadus otsustada, millises ulatuses ja kellele tagada Põhiseaduse §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003 otsust asjas nr 3-3-1-65-03 (RT I 2003, 34, 349). Samas on seadusandja sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel seotud Põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. (p 16)
Sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab ka kindlustama, et järgitaks Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust. Sotsiaalsete põhiõiguste seos võrdsuspõhiõigusega on tuntavam kui muude põhiõiguste puhul. Põhiseaduse § 12 esimese lõike esimene lause tagab võrdsuse õiguse kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud: "Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi" (vt Riigikohtu üldkogu otsus 17. märtsist 2003 asjas nr 3-1-3-10-02 - (RT III 2003, 10, 95, p 36). (p 17) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. Ülemäärane koormus riigieelarvele on argument, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle otsustamisel, kuid sellega ei saa õigustada puudustkannatavate inimeste ja perekondade ebavõrdset kohtlemist. (p 39) Sotsiaalhoolekande regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid eluruumi vaidlustatud sättes nimetamata alusel, tõi kaasa puudustkannatavate isikute ja perekondade ebavõrdse kohtlemise, milleks polnud mõistlikku põhjust. Seetõttu on kontrollitav säte vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12 lg 1). (p 40)
Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi, mis täna pole küll Eestile õiguslikult siduv dokument, tunnustab liit õigust saada sotsiaal- ja eluasemeabi, tagamaks inimväärse eksistentsi kõigile, kellel pole piisavaid vahendeid. (p 20)
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti (RT II 1993, 10/11, 13) art 11 tunnustab "igaühe ja tema perekonna õigust adekvaatsele elatustasemele". (p 20) Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. (p 14) Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)
3-4-1-10-02 PDF Riigikohus 24.12.2002
Õigus eraelu puutumatusele kaitseb ka ärilise ja erialase tegevuse kohta selliste andmete kogumise, säilitamise ja avaldamise eest, mis võimaldavad saada ülevaate isiku varast ja majanduslikest huvidest. Riigi vähemusotsustusõigusega äriühingutes erahuve esindavate isikute palgaandmete avalikustamine ning neile pandud majanduslike huvide deklaratsiooni esitamise kohustus rikub nende isikute õigust eraelu puutumatusele. (p 23)
Seadusandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada täiendavaid piiranguid. (p 24)
Kohtu algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa õiguskantsler esitada Riigikohtule iseseisvat taotlust tunnistada kehtetuks norme, mida kohus ei olnud põhiseadusevastaseks tunnistanud. Õiguskantsler peab esmalt tegema akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia õigustloov akt kooskõlla põhiseadusega. Küll aga saab Riigikohus kaaluda õiguskantsleri põhjendeid, kui Riigikohus leiab, et normid, mille kohta need on esitatud, on asjassepuutuvad. (p 19)
3-4-1-6-00 PDF Riigikohus 28.04.2000
Seadus, mis kehtestab sanktsioonid, mida täitevvõim peab õiguserikkuja suhtes rakendama, peab võimaldama täitevvõimul võtta arvesse õiguserikkumise asjaolusid; vastasel juhul on seadus ebaproportsionaalne. Täitevvõimul peab olema võimalus arvestada mitmesuguseid asjaolusid, et riigivõimu teostamine isiku vabadussfääri sekkumisega oleks põhjendatud ja kooskõlas õiguserikkumise asjaoludega. (p 17)
3-4-1-3-98 PDF Riigikohus 14.04.1998
Riigivõimu harud ja põhiseaduslikud institutsioonid on oma otseselt põhiseadusest tuleneva pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed. (p IV) Vabariigi Presidendi juures asuva karistusest vabastamise ja armuandmise küsimustega tegeleva komisjoni otsused ei saa olla presidendile siduvad. President on vaba valimaks endale ise nõuandjaid. (p V)
Riigikogu on pädev reguleerima karistusest vabastamist, sealhulgas armuandmist, vaatamata sellele, et põhiseadus ei näe expressis verbis ette armuandmise korra seaduse kehtestamist. (p II)
III-4/1-10/94 PDF Riigikohus 21.12.1994
Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes. Riigi omandi kasutamist võib kitsendada Vabariigi Valitsuse määrusega.
Õigusriigi põhimõtete kohaselt on seadusandja pädev andma tehingute kehtivuse hindamise aluseid, kuid üksnes kohus võib tunnistada tehingu kehtetuks. Seadusesäte, mis tunnistab teatud tehingud kehtetuks, on vastuolus ka põhiseaduse §-ga 146, mille kohaselt mõistab õigust ainult kohus.
III-4/1-6/94 PDF Riigikohus 02.11.1994
Haldusnõukogu koosseisu kuulumine on riigiametis olek - riigi haldusfunktsiooni täitmine. Riigikogu liikme poolt täidesaatva riigivõimu teostamine haldusnõukogus on vastuolus põhiseaduse § 63 lg-ga 1, samuti on seadusandliku ja täidesaatva võimu üheaegne teostamine Riigikogu liikme poolt vastuolus põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. Kui üks isik täidab samaaegselt riigivõimu kahe haru funktsioone ja tema tegevust tasustatakse mõlemalt poolt, siis võib see põhjustada eetilise ja huvide konflikti täidetavate võimufunktsioonide ning sellest johtuvalt ka isiklike ja avalike huvide vahel. Huvide konflikt kui olukord, kus riigiametnik üheaegselt täidab olemuselt vastandlikke ülesandeid ja taotleb vastandlikke eesmärke, võib põhjustada minetusi tema ametikohustuste täitmisel ja võib luua eeldused korruptsiooniks. (p 2)
Õiguskantsleri poolt Riigikohtule esitatud taotlus ei tohi olla laiem, kui akti vastu võtnud organile tehtud ettepanek viia see akt kooskõlla põhiseaduse või seadusega. Akti vastu võtnud organile antakse võimalus ise viia vaidlustatud akt õiguskantsleri ettepaneku alusel kooskõlla põhiseaduse või seadusega. Õiguskantsleri õigus pöörduda Riigikohtusse on seostatud tema ettepaneku rahuldamata või vastuseta jätmisega akti vastu võtnud organi poolt. (p 4)
Seadust ei tohi tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks. (p 1)
III-4/1-1/93 PDF Riigikohus 22.06.1993
Riigipitsati hoidmine riigisekretäri käes ei alluta Vabariigi Presidenti riigisekretäri kaudu Vabariigi Valitsuse kontrollile. Põhiseaduse § 87 p 3 kohaselt korraldab valitsus muuhulgas ka presidendi aktide täitmist. Eristada tuleb presidendi otsust ja selle täitmiseks ettevõetavat korraldavat tegevust.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json