https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 107| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-4-12 PDF Riigikohus 20.11.2012

VEB Fond loodi ja selle sertifikaadid anti välja Riigikogu 1993. aasta otsuse alusel seoses Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga varade külmutamisega endise NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB).

Üldkogu hinnangul tulenes Riigikogu pädevus 15. veebruari 2012. a otsuse vastuvõtmiseks PS § 65 punktist 16. Kuna VEB Fondiga seotud küsimustesse oli Riigikogu juba 1993. a-l sekkunud oma otsusega, oli ka 2012. aastal jätkuvalt tegemist riigielu küsimusega. Küsimuse vastu esines ka 2012. aastal jätkuvalt suur avalik huvi. (p 46)

Küsimus on, kas seadusest võiks tuleneda kaebajate nõudeõigus suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati. (p 48) Üldkogu hinnangul ei ole õiguslikku alust, millele tuginedes saaks määrata hüvitise sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. (p 49) Ükski seadus ei kohustanud Riigikogu lahendama kaebajate nõudeid tulenevalt võimalikust kahju tekitamisest või sundvõõrandamisest VEB Fondi loomise ja selle tegevuse korraldamise tõttu. Sääraste nõuete lahendamine kuulub kohtu pädevusse (PS § 146 esimene lause; vt ka allpool punkt 73). Ka haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei kohustanud Riigikogu lahendama kahju hüvitamise küsimust, vaid üksnes otsustama selle üle, mis saab VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuetest. (p 55) Seega ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata suurem hüvitis, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ette nähti. (p 56)

PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. (p 64) Üldkogu leiab, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei tekitatud kaebajatele kahju. Varaline kahju oleks kaebajatele tekkinud juhul, kui selle otsuse tagajärjel oleks nende varaline seisund halvem kui olukorras, kus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust ei oleks tehtud. Enne Riigikogu otsuse tegemist oli otsustatud SA VEB likvideerida (vt otsuse punkt 25). Riigikogu otsusega sätestati SA VEB likvideerimisel sertifikaadiomanikele sama tagajärg, mis tulenes seadusest (vt otsuse punkt 54). Seega ei halvenenud Riigikogu otsuse tulemusena kaebajate varaline olukord. (p 65)

PS § 32 sätestab omandiõiguse kaitse. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised õigused. Praegusel juhul ei esine omandiõiguse riivet, sest Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei halvendatud kaebajate varalist seisu (eespool punktid 54 ja 65). (p 74) PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Üldkogul ei ole vajadust hinnata, kas VEB Fondi sertifikaadid kujutasid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega kaasnenud võimaliku sundvõõrandamise eest kohest ja õiglast hüvitust, kuna praeguses asjas on küsimus üksnes sertifikaatide eest määratud hüvitise õiguspärasuses. (p 75) Põhiseadusest tulenevalt ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega kaebajatele VEB Fondi sertifikaatide eest suuremat hüvitist ette nägema. (p 77)


Üldkogu ei nõustu sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei võiks menetluskulude hüvitamise regulatsiooni analoogia korras rakendada. Menetlusõiguse üldpõhimõte on, et põhjendamata avalduse esitanud menetlusosaline kannab teiste menetlusosaliste menetluskulud. Kaebajad ei saanud eeldada, et kaebuse lahendamisel ei teki vajadust kaasata kolmandaid isikuid. (p 81)

3-4-1-6-12 PDF Riigikohus 12.07.2012

ESML on välisleping PS § 123 lõike 1 tähenduses. (p 109) PS § 123 lõike 1 mõttega on kooskõlas, et seadusandja on PSJKS § 6 lõike 1 punktiga võimaldanud õiguskantsleril vaidlustada alla kirjutatud välislepingut. (p 117) Kui seadusandja pani õiguskantslerile lisaülesande, võis ta ka valida selle täitmiseks kohase menetlusviisi ega pidanud seda siduma PS §-s 142 sätestatud menetluskorraga. (p 117)


Euroala majanduslik ja finantsiline jätkusuutlikkus kuulub alates Eesti kuulumisest euroala riikide sekka Eesti põhiseaduslike väärtuste hulka. (p 163)

Põhiseaduse preambulist tuleneb Eesti riigi kohustus kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Muu hulgas on sellise riigi toimimiseks tarvilik tagada keskkond, kus riigieelarveline tulu laekub plaanipäraselt, mis võimaldab täita riigi tuumikfunktsioone. (p 167)

3-4-1-8-12 PDF Riigikohus 28.03.2012

Riigikogu otsuse tühistamise taotluse võib PSJKS § 16 alusel esitada isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi. Kui vaidlustatud Riigikogu otsus ega sellega heaks kiidetud dokument ei reguleeri kuidagi isiku õigusi ega kohustusi, ei saa see ka tema õigusi rikkuda. (p 3)

3-4-1-2-12 PDF Riigikohus 19.01.2012

Otsuse vaidlustamise tähtaeg kaotaks mõtte, kui otsuse võimalikule õigusvastasusele saaks tugineda ka hilisemas vaidluses otsuse täitmise üle. Järelikult tuleb kehtivat otsust järgida ka siis, kui isik tõlgendab selle aluseks olevat normi teisiti kui otsuse teinud organ. (p 9)

3-4-1-21-11 PDF Riigikohus 01.11.2011
3-4-1-20-11 PDF Riigikohus 04.10.2011
3-4-1-16-11 PDF Riigikohus 20.09.2011

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise ühetaolisuse põhimõte ei ole vaadeldav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, kuna sellest tulenevad õigused kohaliku kogukonna liikmetele. See põhimõte kaitseb isikute subjektiivseid valimisõigusi –aktiivset ja passiivset valimisõigust. (p 24)


Riigikohus on pädev sisuliselt läbi vaatama selliseid taotlusi, mille on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja taotluses peab olema väidetud PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt Riigikohtu 16.03.2010 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-8-10 punkti 44). (p 19) Omavalitsusüksuse volikogu saab taotleda õigusakti või selle sätte tunnistamist vastuolus olevaks üksnes põhiseaduse mõne sellise normiga, mis kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka. (p 20) Kui taotluses tuginetakse põhiseaduse normile, mis ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis, on taotlus lubamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. (vt Riigikohtu 16.03.2010 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-8-10 punkti 45). (p 21)

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise ühetaolisuse põhimõte ei ole vaadeldav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, kuna sellest tulenevad õigused kohaliku kogukonna liikmetele. See põhimõte kaitseb isikute subjektiivseid valimisõigusi –aktiivset ja passiivset valimisõigust. Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogul ei ole õigust esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust isikute subjektiivsete õiguste kaitseks (vt Riigikohtu 09.06.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-09, punkti 36 ja selles viidatud kohtupraktika). (p 24)

PSJKS § 7 ei anna kohaliku omavalitsuse üksuse volikogule õigust esitada taotlust tunnistada õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks. See säte võimaldab taotleda väljakuulutatud, kuid jõustumata seaduse või jõustumata Vabariigi Valitsuse või ministri määruse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist või jõustunud seaduse, Vabariigi Valitsuse või ministri määruse või selle säte kehtetuks tunnistamist. (p 26)

3-4-1-5-11 PDF Riigikohus 19.05.2011

Isik saab pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole üksnes juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada kohtulikku kaitset. (p 8) Käesolevas asjas on esitatud sisuliselt kaebus maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse ning Riigikohtu menetlusse võtmata jätmise määruse peale. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei anna asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 9)

3-4-1-10-11 PDF Riigikohus 31.03.2011

Vabariigi Valimiskomisjon registreerib Riigikogu liikmed otsusega pärast valimispäeva, kui Vabariigi Valimiskomisjonile ja Riigikohtule kaebuste esitamise tähtaeg on möödunud või kui esitatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused. (p 13) Käesolevas asjas esitatud kaebuses põhjendatakse Riigikogu liikmete ja asendusliikmete registreerimise ja hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise taotlust Riigikogu valimistel toimunud elektroonilise hääletamise puudustega. (p 7)

Kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale tuleb esitada Riigikohtule Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu pärast valimiskomisjonis asja lahendamist kolme päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest või toimingu sooritamisest arvates. (p 9) Käesolevas asjas on elektroonilise hääletamisega seotud toimingute vaidlustamise ning elektroonilise hääletamise tulemuste vaidlustamise tähtaeg lõppenud. (p 10) Kaebaja ei ole elektroonilise hääletamise korraldamist vaidlustanud. Väidetega elektroonilise hääletamise korralduse kohta ei saa vaidlustada hääletamistulemust ega Riigikogu liikmete ja asendusliikmete registreerimist. (p 12)

3-4-1-11-11 PDF Riigikohus 31.03.2011
3-4-1-12-11 PDF Riigikohus 31.03.2011
3-4-1-7-11 PDF Riigikohus 23.03.2011

Kui huvitatud isik leiab, et jaoskonnakomisjoni toimingu, maakonna valimiskomisjoni otsuse või toimingu või Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, saab ta esitada kaebuse Riigikohtule. Huvitatud isikuna mõistetakse üksikisikut, kandidaati või erakonda. Kaebuse saab isik esitada üksnes enda rikutud õiguste kaitseks. Teiste isikute subjektiivsete õiguste kaitseks kaebust esitada ei saa. (p 7)

Käesolevas asjas taotletakse hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist, kuna kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvad isikud ei saanud hääletamisest osa võtta. (p 6) Kaebusest ei nähtu, et kaebuse esitanud isik oleks kandideerinud valimistel, et tema hääletamist oleks takistatud või et ta ei oleks hääletada saanud. Samuti ei nähtu, et ta oleks kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandev isik. Seega on kaebus esitatud teiste isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Sellist kaebust ei ole Riigikohtul võimalik rahuldada. Samuti ei ole võimalik ka kaebeõigust avardada, sest see läheks vastuollu RKVS § 72 lõikega 1 ja PSJKS § 37 lõikega 1. (p 8)


Käesolevas asjas taotletakse hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist, kuna kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvad isikud ei saanud hääletamisest osa võtta. (p 6) Kaebusest ei nähtu, et kaebuse esitanud isik oleks kandideerinud valimistel, et tema hääletamist oleks takistatud või et ta ei oleks hääletada saanud. Samuti ei nähtu, et ta oleks kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandev isik. Seega on kaebus esitatud teiste isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Sellist kaebust ei ole Riigikohtul võimalik rahuldada. Samuti ei ole võimalik ka kaebeõigust avardada, sest see läheks vastuollu RKVS § 72 lõikega 1 ja PSJKS § 37 lõikega 1. (p 8)

Hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise eelduseks on valija õiguste tuvastatud rikkumine. Isiku kaebuse, milles taotletakse hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist, rahuldamise põhjuseks ei saa olla hüpoteetiline võimalus, et keegi on valimisprotsessi käigus tema hääletamist jälginud, häält muutnud või muul moel mõjutanud, samuti ei saa rahuldamise põhjuseks olla ka samasugune hüpoteetiline võimalus, et tema elektrooniliselt antud hääl ei ole jõudnud selleks määratud kohta või ei ole vastu võetud. Eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise põhjuseks ka juhul, kui kaebuse esitaja ise elektrooniliselt hääletas. (p 9)

3-4-1-9-11 PDF Riigikohus 23.03.2011

Kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale tuleb esitada Riigikohtule pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebus tuleb esitada kolme päeva jooksul Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisest arvates Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu. (p 8)

3-4-1-4-11 PDF Riigikohus 21.03.2011

Kogu riigis saab hääletamistulemused kehtetuks tunnistada üksnes juhul, kui õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt. (p 10) Hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise eelduseks on valija õiguste tuvastatud rikkumine. Kui hääletamise valikuvõimalusega isik nakatas oma arvuti "viirusele ebameeldiva hääle" edastamist blokeeriva viirusega, siis on ta pannud ennast teadlikult olukorda, kus tema elektrooniliselt antud hääl ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonini. Ka hüpoteetiline võimalus, et hääletaja arvutis on talle teadmata viirus, ei saa olla hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise aluseks. (pp 18, 19)

Vabariigi Valimiskomisjon vormistab hääletamistulemuste kohta protokolli, mis on Vabariigi Valimiskomisjoni otsus RKVS § 72 mõttes ja seega Riigikohtus vaidlustatav. Vabariigi Valimiskomisjoni protokolli, millega tehakse kindlaks hääletamistulemused, on võimalik identifitseerida ka siis, kui kaebuse esitaja pole protokolli kuupäeva ja numbrit märkinud. (p 9)

RKVS § 72 lg 1 tagab valijale kaitse selle eest, et Vabariigi Valimiskomisjoni otsus ei rikuks tema valimisõigust. Huvitatud isikuna mõistetakse vastavalt RKVS § 70 lg-le 1 üksikisikut, kandidaati või erakonda. Kaebuse rahuldamise eelduseks on kaebuse esitaja õiguste rikkumine Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga. (p 13) Kaebuse saab RKVS § 72 lg-st 1 ja § 70 lg-st 1 tulenevalt esitada ainult enda rikutud õiguste kaitseks, mitte teiste isikute õiguste kaitseks. (p 17)


Vabariigi Valimiskomisjon vormistab hääletamistulemuste kohta protokolli, mis on Vabariigi Valimiskomisjoni otsus RKVS § 72 mõttes ja seega Riigikohtus vaidlustatav. Vabariigi Valimiskomisjoni protokolli, millega tehakse kindlaks hääletamistulemused, on võimalik identifitseerida ka siis, kui kaebuse esitaja pole protokolli kuupäeva ja numbrit märkinud. (p 9)

3-4-1-15-10 PDF Riigikohus 03.03.2011

Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda aga seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)

Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)

3-4-1-18-10 PDF Riigikohus 22.02.2011

Põhiseaduses ega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ei sisaldu põhiõigust, mis nõuaks, et jõustunud kohtuotsust oleks võimalik teista konventsiooni kohaselt sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel. Sellist järeldust ei saa teha ka EIK 29. juuni 2010. aasta otsuse Hakimi vs. Belgia põjhal. (p 14)

Asi kustutatakse kohtuasjade nimekirjast, kui on saavutatud sõbralik kokkulepe, mis tähendab asja lõplikku lahendamist. (p 15) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise mõte on just selles, et pärast asja lõplikku lahendamist ei oleks kaebajal selle asjaga seoses edaspidi riigi vastu nõudeid. Nii on see väljendatud ka EIK otsustes, millega sõbralikud kokkulepped kinnitatakse. (p 16) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimisel nõustub kaebaja ka sellega, et tema asja ei vaadata Eestis uuesti läbi. (p 17)


Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 9)

Isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. (p 11) Kohtul on konkreetse kohtuasja menetlemise raames – sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel – ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadus-vastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)

3-4-1-17-10 PDF Riigikohus 30.11.2010

KOKS § 18 lg 1 p 6 ja § 19 lg 2 p 1 sätestavad ametikohtade ühitamise keelu, mis teenib kohaliku omavalitsuse funktsioonide ja vastutuse lahususe organisatsioonilist tugevdamist nende ohtude vastu, mis võivad tuleneda ametikoha ja mandaadi ühitamisest esinduskogus. Tegemist on legitiimse eesmärgiga, mille saavutamiseks puuduvad muud vahendid peale vallavalitsusse asunud volikogu liikme volituste peatumise ja valla teenistusse ametnikuna asunud volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise. Valla- või linnavalitsuse liikme ning valla- või linnaametniku erinev kohtlemine on õigustatud sellega, et valitsuse liige kannab poliitilist vastutust volikogu ees, valla- või linnavalitsuse ametnik aga teenistusalast vastutust avaliku teenistuse seaduse järgi. (p 27)

Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste peatamiseks vajalik valimiskomisjoni kaks otsustust. Ühega lõpetatakse volikogu liikme volitused, teisega antakse asendusliikmele volitused. (p 14)


KOKS § 20 lg 2 seostab asendusliikme volituste alguse valimiskomisjoni otsusega, mis on juriidiline fakt, millest tekivad asendusliikme volitused. (p 20) Valimiskomisjoni otsuse põhjendavas osas oleks õiguslikult korrektne konstateerida millisel KOKS §-s 18 nimetatud alusel on volikogu liikme volitused ennetähtaegselt lõppenud, samuti tema asemele seetõttu asendusliikme määramine. Ka juhul, kui valimiskomisjon on otsuse resolutsioonis võtnud vastu otsustuse, et volikogu liikme volitused on lõppenud ennetähtaegselt, ei oma selline otsustus volikogu liikme volitusi lõpetava juriidilise fakti tähendust. (p 21)

Valla- või linnasekretärile KOKS § 18 lg-ga 3 pandud informeerimiskohustuse eesmärgiks on teavitada valimiskomisjoni asjaoludest, mis on kaasa toonud volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise selleks, et komisjon saaks määrata asendusliikme. (p 22)

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus seostab volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise sama seaduse § 18 lg-s 1 nimetatud juriidilise faktiga ega näe ette volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõpetamise valimiskomisjoni otsusega. Seega lõpevad volikogu liikme volitused KOKS § 18 lg-s 1 nimetatud juriidilise fakti korral automaatselt. Selline regulatsioon tagab, et volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõppemine ei sõltu valimiskomisjoni tegevusest või tegevusetusest, valimiskomisjonil puudub võimalus mõjutada näiteks süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral volikogu liikme volituste lõppemist ega volituste lõppemise aega. (p 18)

KOKS § 20 lg 4 esimene lause on ebatäpne osas, milles viidatakse KOKS §-s 18 ette nähtud otsusele, kuna KOKS §-s 18 ei nimetata ühtegi valimiskomisjoni otsust ega seostata volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõppemist valimiskomisjoni otsusega. (p 19)

3-4-1-14-10 PDF Riigikohus 11.11.2010

Isik saab pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole üksnes juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohast kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, siis on tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 9)

PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ning § 152 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu 08.06. 2009 otsuse asjas nr 3-4-1-7-08 p-i 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 13)


Kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu 02.06.2008 otsuse asjas nr 3-4-1-19-07 p-i 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)

3-4-1-21-09 PDF Riigikohus 28.09.2010

Kuni ei ole selge, kuidas halduskohus lahendab talle esitatud kaebusest loobumise avalduse, ei ole selge, kas halduskohtu esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus jääb püsima. Sellises olukorras ei saa põhiseaduslikkuse järelevalve asja edasi menetleda ja seda sisuliselt läbi vaadata. Menetlus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tuleb seetõttu peatada kuni kaebusest loobumise avalduse ja menetluse lõpetamise taotluse lahendamiseni halduskohtus. (p 11)

3-4-1-3-10 PDF Riigikohus 10.06.2010

Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Erandjuhul saab isik pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole, kuid seda üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, s.t kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 13)

Ka juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, saab isik oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole pöörduda vaid siis, kui tema õigusi on rikutud mingite normide tema suhtes kohaldamisega. Nende normide põhiseadusele vastavuse küsimus peab tekkima nende konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, mitte nende täpsustamata kohaldamisest minevikus või võimalikust kohaldamisest tulevikus. Põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle peab olema tegelik vaidlus. (p 14)

Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning selle kohaldamise praktika üldisemalt ei nõua, et igaühel oleks võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ükskõik millise sätte kohta, mida riigiorganid on isiku suhtes täpsustamata minevikuhetkel kohaldanud või tulevikus võivad kohaldada. Tõhus õiguskaitse on tagatud ka siis, kui igaüks saab mingi normi põhiseadusele vastavust põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise tõttu kohtus vaidlustada siis, kui seda normi on isiku suhtes konkreetsel juhul kohaldatud. (p 19)

Kokku: 107| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json