/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-8-08 PDF Riigikohus 30.09.2008

Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-i 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks juhul, kui seadus on põhiseadusega vastuolus, otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu 28.10.2002 otsuse asjas nr 3-4-1-5-02 p-i 15). Seejuures tuleb asjassepuutuvaks lugeda see kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerib (vt Riigikohtu 02.11.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-8-06 p-i 17) (p 16).

3-4-1-20-07 PDF Riigikohus 09.04.2008

TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest ja § 660 lg-st 1 tulenev piirang, mis ei võimalda kaebeõigust kohtumääruse osas, mille alusel arvati kautsjon riigituludesse, ei ole mõõdukas ning riivab ebaproportsionaalselt PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. Kuna hagi tagamata jätmise määrust ei ole võimalik vaidlustada, on isikult võetud õigus vaidlustada makstud kautsjoni riigituludesse arvamine(p 26). Hagi tagamise avalduselt tasumisele kuuluv kautsjon on samastatav lõivuga PS § 113 tähenduses. Kuna hagi tagamata jätmise määrust ei ole võimalik vaidlustada, on isikult võetud seega õigus vaidlustada makstud kautsjoni riigituludesse arvamine kui PS § 113 järgse lõivu tasumine(p 25). Hagi tagamist taotlenud isikule tuleb võimaldada PS § 24 lg 5 alusel hagi tagamata jätmise määruse peale, millega arvati tasutud kautsjon riigituludesse, edasi kaevata. See on vajalik, et hagi tagamata jätmise aluste kontrolli kaudu kontrollida ka hagi tagamise kautsjoni riigituludesse arvamise seaduslikkust. Kohtusüsteemi efektiivsuse tagamise eesmärk ei õigusta hagi tagamist taotlenud isikult hagi tagamata jätmise määruse ja seega kautsjoni riigituludesse arvamise vaidlustamise võimaluse äravõtmist, eriti kuna seda ei saa kontrollida ka hiljem mingis muus menetluses(p 26).


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust konkreetse normikontrolli raames hinnatakse, olema asjassepuutuv. Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerib (vt Riigikohtu 02.11.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-8-06 p-i 17)(p 12). Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on vaidlustatud normiga tihedalt seotud ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku olukorra suhtes (vt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-16-06 p-i 18)(p 16). Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu määruse peale, millega kohus jättis rahuldamata hagi tagamise taotluse, st jättis hagi tagamata. See tuleneb TsMS § 660 lg-st 1(p 14). TsMS § 390 lg 1 esimene lause on olemuslikult seotud TsMS § 660 lg-ga 1, mis piirab maakohtu määruste vaidlustamist, ning hagi tagamata jätmise määruse peale määruskaebuse esitamise piirang tuleneb nimetatud sätete koostoimest(p 16).

3-4-1-9-07 PDF Riigikohus 15.06.2007
PS

KTS § 25^21 alusel täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu kujutab endast põhiseaduse § 32 lõikega 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kuna kohtutäituri lisatasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuulub selline omandiõiguse riive samaaegselt ka PS § 113 kaitsealasse ning peab vastama sellest sättest tulenevatele nõuetele. (p 22) Nii PS §-st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Seega ei või seda laadi omandi kitsendusi ette näha seadusest alamalseisva aktiga, milline nõue on täidetud. (p 23)

Nii PS § 32 lõige 2 kui ka § 113 nõuavad, et omandiõiguse piirang oleks proportsionaalne, s.t sobiv, vajalik ja mõõdukas. ( p 25) Kuna kohtutäituri lisatasu on oma olemuselt sarnane riiklikule lõivule, peab selle määr olema kehtestatud kulupõhimõttest lähtudes. Seadusandja on kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest kehtestanud kindlas määras, s.o 0,5% arestitava kinnisasja väärtusest. Järelikult ei võimalda kinnisasja arestimise eest ettenähtud kohtutäituri lisatasu regulatsioon mingil viisil kohtutäituri lisatasu määramisel arvestada konkreetse kinnisasja arestimise keerukust ega kinnisasja arestimisele kulutatud aega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud võlgniku omandiõiguse piirangu mõõdukus. (p 28)


PSJV § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Hindamaks KTS § 2521 põhiseaduspärasuse kontrollimise lubatavust, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas KTS § 2521 näol on tegemist käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise aluseks olnud vaidluse seisukohalt asjassepuutuva normiga. (p 15) Norm on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtutäiturile kohustuslik kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest tuleneb üheselt KTS §-st 2521. KTS § 2521 põhiseadusele mittevastavuse korral tühistab kohus kohtutäituri lisatasu määramise otsuse, järelikult on KTS § 25^21 asjassepuutuv. (p 16)

3-4-1-8-06 PDF Riigikohus 02.11.2006
PS

PS § 87 p-st 6 tuleneb, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Määruse kooskõla uue seadusega tähendab ka seda, et kui uus seadus kehtestab delegatsiooninormi, siis tuleb selle delegatsiooninormi alusel anda uus määrus. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtu. Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus ka PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga. (p 26)


Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga. (p 26)


Põhiseaduse rakendamise seaduse §-st 2 ei saa teha järeldust, et enne põhiseaduse jõustumist antud määrus jääb kehtima ka siis, kui pärast põhiseaduse jõustumist on jõustunud uus seadus, mis näeb ette selle seaduse alusel määruse andmise. (p 25) Pärast põhiseaduse jõustumist vastu võetud seaduste puhul reguleerib seaduse ja määruse vahekorda PS § 87 p 6. Nimetatud sättest tuleneb, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtud. (p 26)


Kohtuasjas omavad otsustavat tähtsust normid, millest lähtudes asi oleks tegelikult seaduse kohaselt tulnud lahendada. Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida isiku suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu 20.03.2006. a otsuse nr 3-4-1-33-05 p-i 18). Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda ka tegelikult reguleerib. (p 17)

3-4-1-33-05 PDF Riigikohus 20.03.2006
PS
VHS

Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet (vt Riigikohtu 3.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02, p 17). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 26) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete raskustega (vt Riigikohtu 21.12.2004 otsuse nr 3-4-1-7-03, p 39). Vanemahüvitise lihtsat administreeritavust ei saa pidada mõistlikuks põhjuseks, mis õigustaks isiku erinevat kohtlemist võrreldes nende lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu õigeaegselt. (p 30) Seega rikub vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 teine lause PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet osas, millega nähakse ette, et isikule määratud vanemahüvitist vähendatakse talle tööandja süü tõttu vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud ja varem saamatajäänud töötasu võrra. (p 32)


Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus kaasa toob. Õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. (p 21)


Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi arvates ei saa normide asjassepuutuvuse hindamisel piirduda üksnes nentimisega, et haldusorgan on isiku suhtes tehtud otsuses vaidlustatavatele normidele viidanud. Lähtudes Riigikohtu varasemast praktikast, saab asjassepuutuvateks lugeda üksnes neid norme, mis omavad otsustavat tähtsust kohtuasja lahendamisel (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsuse nr 3-4-1-10-00,p 10). Otsustavat tähtsust omavad kohtuasjas normid, millest lähtudes isiku haldusasi oleks tegelikult seaduse kohaselt tulnud lahendada. Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust. (p 18)

3-4-1-7-04 PDF Riigikohus 31.05.2004

Säte, mille põhiseadusepärasust Riigikohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on selline seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse Põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 - (RT III 2002, 28, 308, p 15). (p 17) Ravikindlustuse seaduse (edaspidi RKS) § 89 lg 4 alusel loeti kuni 2003. aasta 1. jaanuarini kindlustatud isikuga võrdsustatud isikuks ka kindlustatu ülalpeetav abikaasa, olenemata sellest, kas tal oli pensionieani 5 või rohkem aastat. Seega sätestas RKS § 89 lg 4 ülalpeetavatele abikaasadele kindlustuskaitse lõppemise osas üleminekuperioodi. (p 19) RKS § 89 lg 4 põhiseadusevastaseks tunnistamine tähendaks, et kaebaja ravikindlustus lõppeks mitte 1. jaanuaril 2003, vaid 1. oktoobril 2002. See halvendaks kaebaja olukorda. Ravikindlustuse seaduse § 89 lg 4 vastuolu korral Põhiseadusega ei peaks kohus asja lahendades otsustama teisiti kui RKS § 89 lg 4 Põhiseadusele vastavuse korral. Seega ei ole RKS § 89 lg 4 käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv säte ning selle Põhiseadusele vastavust ei saa käesolevas menetluses kontrollida. (p 21)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 1 järgi ei ole Riigikohus oma otsustustes seotud kohtuotsuse põhistusega. See tähendab eeskätt, et Riigikohus pole seotud argumentidega, mida kasutas kohtuasja lahendanud kohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamisel. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg-st 1 ei tulene, et Riigikohus pole üldse seotud põhiseaduslikkuse kontrollimise taotlusega ja võib ise kujundada põhiseaduslikkuse järelevalveks täiesti uue menetluseseme. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 1 p-st 1 tuleneb üheselt, et Riigikohus on õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse kontrollimisel seotud taotlusega. Riigikohus on oma senises praktikas laiendatud põhiseaduslikkuse kontrolli ka nendele sätetele, mida taotluses ei ole nimetatud. Selliselt toimis Riigikohus näiteks kohtuasjas nr 3-4-1-6-01 (RT III 2001, 15, 154), aga ka kohtuasjas nr 3-4-1-10-02 (RT III 2003, 2, 16). Kuid sellist sätete lahutamatust seotusest tingitud menetluseseme laiendamist ei saa võrdsustada olukorraga, mil Riigikohus tunnistaks sätte, mille põhiseaduslikkuse kontrolli on taotletud, küll Põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuid asuks siis ise otsima põhiseadusevastast sätet. (p 23)

3-4-1-11-02 PDF Riigikohus 02.12.2002

Põhiseaduse § 22 lg 1 laieneb kõigile isikutele, keda kriminaalmenetluses koheldakse kahtlustatavana. (p 16)


Riigikohus kontrollib konkreetse normikontrolli raames vaid asjassepuutuva e kohaldamisele kuuluva seaduse põhiseaduslikkust. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega - kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 13) Riigikohus kontrollib, kas taotluse esitanud kohus kohaldas vaidluse lahendamiseks sätet, mis on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud. (p 14)


Halduskohtu pädevuses ei ole otsustada, millisel alusel tuleb kriminaalasja menetlus lõpetada. Halduskohus saab üksnes kontrollida, uurija ja prokuröri menetlustoimingute õiguspärasust, kui need riivavad isiku põhiõigusi. (p 18)

3-4-1-5-02 PDF Riigikohus 28.10.2002

Enam kui kümne aasta pikkune selgusetus, kas Saksa Riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või mitte, rikub ümberasujate ja nende pärijate ning vara praeguste kasutajate, kes soovivad vara erastada, õigust korraldusele ja menetlusele (PS § 14) ning on vastuolus õigusselguse põhimõttega (PS § 13 lg 2). (p 30)


Riigikohus kontrollib konkreetse normikontrolli raames vaid kohaldamisele kuuluva ehk asjassepuutuva seaduse põhiseaduspärasust. Vaidlustatud säte peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. Riigikohtul on õigus kontrollida, kas vaidlustatud säte on asjassepuutuv, andmata sealjuures hinnangut, kas menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud. (p 15)


Riigikohus ei saa tunnistada kehtetuks seadusandja poolset kohustuse täitmata jätmist. (p 37)

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json