Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses varem korduvalt hinnanud seda, kas kohus pidi kohaldama norme, mille ta kohaldamata jättis, st kas normid on selles asjas asjassepuutuvad. Näiteks 28. oktoobri 2002. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leidis üldkogu: „[---] põhiseadusliku järelevalve kohus on õigustatud kontrollima, kas vaidlusalune säte on asjassepuutuv e kohaldatav. [---] Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud.“ (p 15) Lähtuvalt eeltoodust kontrollib kolleegium, kas halduskohus oleks pidanud kohaldama kohtuasjas põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 34)
Halduskohus oleks uurimispõhimõttest lähtuvalt pidanud välja selgitama isiku tegeliku soovi kaebuse esitamisel (HKMS § 19 lg 7; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2011. aasta kohtuotsus nr 3-3-1-80-10, p 22). Kaebaja vaidlustas halduskohtus küll vaideotsuse, kuid on ilmne, et ta soovis vaidlustada SKA toimingut, millega tema vanemahüvitist vähendati. Üksnes selle toimingu õigusvastaseks tunnistamisel oleks olnud võimalik vähendatud vanemahüvitise osa tagant järele väljamaksmine, mida kaebaja kaebuses samuti taotles. Seega juhul, kui kohus oleks lahendanud asja kõiki asjakohaseid norme järgides, st esmalt selgitanud välja taotleja tegeliku tahte ja seejärel tunnistanud vanemahüvitise vähendamise toimingu õigusvastaseks, oleks kohus pidanud kohaldama põhiseadusvastaseks tunnistatud norme. (p 36)