/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-24-12 PDF Riigikohus 18.12.2012
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; 3. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-08, punkt 5). Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punkt 20). (p 21) Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25). (p 22)
Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on vältida muuhulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille tulemusena väheneb läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet (vt ka Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.3). (p 23) Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb silmas pidada, et kuigi kõrgemad riigilõivud võivad suuremal määral hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast, toovad nad endaga kaasa ka suuremal hulgal menetlusabi taotlusi. Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele ning kõrge riigilõiv ei aita seetõttu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 45). (p 29) Tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava) kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse riivena (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 24)
PS § 15 lõikest 1 tulenev igaühe õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. See põhiõigus laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 19)
RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti hagi esitamisel riigilõivu 11 184 eurot 53 senti ei ole vajalik meede menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. (p 27) Riigikohus on korduvalt leidnud, et enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punktid 31.1 ja 31.4; 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punktid 27.3 ja 27.6). Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel tuli 265 000 euro suuruse hagihinna korral tasuda riigilõivu 5991 eurot 71 senti ehk ligi poole vähem. Seetõttu ei ole tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti kohustus tasuda 11 184 eurot 53 senti riigilõivu menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede. (p 30) Seega 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti. (p 32)
3-4-1-23-12 PDF Riigikohus 11.12.2012
Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik, kuna nimetatud eesmärke on võimalik saavutada väiksema riigilõivuga, mis on nende eesmärkide saavutamisel vähemalt sama efektiivne kui praeguses määras riigilõiv, kuid koormab isikuid vähem. Riigikohus on korduvalt leidnud, et menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks piisaks madalamatest riigilõivu määradest (vt nt Riigikohtu üldkogu põhjendust 6. märtsi 2012. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.2 jj; vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 43 jj, punkt 48). Hinnates asjassepuutuvate riigilõivuseaduse sätete vajalikkust menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks, tuleb lisaks põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemise vältimisele silmas pidada, et mida kõrgemad on riigilõivud, seda enam tegelevad kohtud riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega. Määruse peale, millega jäetakse kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, saab esitada määruskaebuse (TsMS § 191 lõige 1). Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele (vt ka Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punkt 31.1). Seeläbi pärsivad liiga kõrged riigilõivud menetlusökonoomiat. (p 23) Võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivudega tagasid ka riigilõivud, mis kehtisid kuni 31. detsembrini 2008, menetlusökonoomia eesmärgi, kuid koormasid seejuures PS § 24 lõikes 5 sisalduvat edasikaebeõigust kasutavaid isikuid vähem. (p 24) Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ei ole vajalik abinõu ka menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamiseks. Justiitsministeeriumi andmetel oli 2010. aastal ühe tsiviilasja keskmine arvestuslik kulu ringkonnakohtus 700 eurot. Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ületab tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu ringkonnakohtus rohkem kui kümme korda. Isegi arvestades võimalusega, et praeguseks on tsiviilasja läbivaatamise keskmine kulu ringkonnakohtus mõnevõrra tõusnud ning praeguses asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav (vt mutatis mutandis Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.5). (p 25)
3-4-1-11-12 PDF Riigikohus 11.12.2012
Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). Isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja sisulise otsustuse saamine välistatud. Kohus ei saa kontrollida, kas isiku õigusi on rikutud. (p 39)
Haldusasjas taotles menetlusosaline Riigikohtult, et kaebuselt tegelikult tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks määrataks 750 eurot. PSJKS § 14 lõike 2 kohaselt kontrollib Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti põhiseaduspärasust ega lahenda õigusvaidlust, mis tuleb lahendada haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi.
Haldusasjades vaidlustatud riigilõivud 5485 eurot 18 senti ja 17 895 eurot 26 senti ei ole vajalikud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi saavutamiseks. Menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärke on võimalik saavutada väiksemate riigilõivudega, mis on nende eesmärkide saavutamisel vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud, kuid koormavad isikuid vähem. (p 44) Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel oleks halduskohtus nõude puhul üle 511 293 euro 18 sendi kuni 575 204 eurot 83 senti olnud riigilõiv 8931 eurot 65 senti (139 750 krooni) ehk ligi 50% väiksem. Arvatavasti tagas ka sellises suuruses riigilõiv menetlusökonoomia ja võimaldas osaliselt kanda õigusemõistmise kulutusi. Seetõttu ei ole riigilõiv 17 895 eurot 26 senti menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste osalise kandmise eesmärkidel vajalik. (p 53) Hinnates selle riigilõivu põhiseaduspärasust, on oluline võtta ka arvesse, et kohtuvõim peab isiku taotlusel saama kontrollida täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust. Riigi huvi menetlusökonoomia vastu ei tohi kaaluda üles isiku võimalust esitada kahju hüvitamise nõue avaliku võimu vastu ja kaitsta enda õigusi, mida avalik võim võib olla piiranud. (p 45)
Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). Isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja sisulise otsustuse saamine välistatud. Kohus ei saa kontrollida, kas isiku õigusi on rikutud. (p 39) Haldusasjades vaidlustatud riigilõivud 5485 eurot 18 senti ja 17 895 eurot 26 senti ei ole vajalikud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi saavutamiseks. Menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärke on võimalik saavutada väiksemate riigilõivudega, mis on nende eesmärkide saavutamisel vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud, kuid koormavad isikuid vähem. (p 44) Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel oleks halduskohtus nõude puhul üle 511 293 euro 18 sendi kuni 575 204 eurot 83 senti olnud riigilõiv 8931 eurot 65 senti (139 750 krooni) ehk ligi 50% väiksem. Arvatavasti tagas ka sellises suuruses riigilõiv menetlusökonoomia ja võimaldas osaliselt kanda õigusemõistmise kulutusi. Seetõttu ei ole riigilõiv 17 895 eurot 26 senti menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste osalise kandmise eesmärkidel vajalik. (p 53) Hinnates selle riigilõivu põhiseaduspärasust, on oluline võtta ka arvesse, et kohtuvõim peab isiku taotlusel saama kontrollida täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust. Riigi huvi menetlusökonoomia vastu ei tohi kaaluda üles isiku võimalust esitada kahju hüvitamise nõue avaliku võimu vastu ja kaitsta enda õigusi, mida avalik võim võib olla piiranud. (p 45)
3-4-1-13-10 PDF Riigikohus 19.04.2011
Äriühingute riigilõivust vabastamise regulatsioon (HKMS § 91 lõige 1) ja riigilõivu kehtestav regulatsioon (praeguses asjas RLS § 56 lõige 13 kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) moodustavad üksteisest sõltuva terviku. Kui riigilõivud on madalad, siis võimatus saada vabastust nende tasumisest ei takista kolleegiumi hinnangul halduskohtusse pöördumist. Äriühingute riigilõivust vabastamise keeld hakkab kohtusse pöördumist takistama siis, kui riigilõivud on kõrged. Riigilõivust vabastamise küsimus ja küsimus, kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega. (p 52) Lõivu kehtestamise eesmärk on ka halduskohtumenetluses menetlusökonoomia (vt RKÜK 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45). Täpsemalt kahandab lõivu nõudmine põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste esitamist. Selle tulemusena ei suurene kohtute töökoormus ja aega saab kasutada isikute olulisi õigusi puudutavate vaidluste lahendamiseks. (p 54) HKMS § 91 lõike 1 teine lause osas, milles see võimaldab äriühingu vabastada riigilõivu tasumisest vaid siis, kui selle äriühingu maksujõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks, sätestab piirangu äriühingute riigilõivust vabastamisele. (p 48) Sellega seatakse piirang PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusele pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See õigus laieneb ka juriidilistele isikutele (vt Riigikohtu 05.02. 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-1-08 p-i 3). (p 56) Piirangu eesmärgiks on tagada kohtusüsteemi tõhus toimimine, kuna välditakse kohtute töökoormuse kasvu seoses riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega. Samuti võib eesmärgina näha ka soovi suunata maksuvaidluste lahendamine vaidemenetlusse, mis on odavam ja kiirem menetlus. Kaudsemalt on eesmärgiks põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise takistamine. (p 57) Üldjuhul peaks äriühing korraldama oma majandustegevuse viisil, mis võimaldab osaleda õiguskäibes, arvestama võimaliku vajadusega pöörduda halduskohtusse ning tasuda riigilõivu kui paratamatu osaga oma majandustegevuse kuludest. (p 66) Samuti on võimalik vältida riigilõivu tasumise kohustusega kaasnevat menetluslikku takistust, kui pöörduda oma õiguste kaitseks vaidega Maksu- ja Tolliameti poole. (p 68) Selles otsuses tehtud järeldused ei puuduta riigilõivu tasumise kohustust ega riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonimenetluses või muude kaebuste puhul kui kaebused esitatakse maksuhalduri või muu riigiasutuse tegevuse peale maksusummade või maksete määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel. (p 73)
3-4-1-1-11 PDF Riigikohus 14.04.2011
Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusmõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. aasta otsuse asjas nr 3-2-1-62-10 punkt 48 jj). (p 41) RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada. (p 42)
RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada. (p 42)
3-4-1-19-10 PDF Riigikohus 31.03.2011
Menetlusabi andmise tingimused on sätestatud TsMS §-s 181. Menetlusabi taotluse lahendamisel hinnatakse TsMS § 181 lõike 1 kohaselt menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit ning menetluses osalemise edukust. Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi TsMS § 182 lõike 2 punktides 1–2 sätestatud juhul. 14. juunil 2010 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus, millega täiendati TsMS § 181 lõikega 31. Kuigi selle sätte ühesugune mõistmine koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste menetlusabi reguleerivate sätetega on raskendatud, on seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil võimalik järeldada seadusandja tahet sätestada füüsilistele isikutele üldisest menetlusabi andmise korrast erand riigilõivu ajatamiseks (vt ka Riigikohtu 09.11. 2010 määruse nr 3-2-1-95-10 p-i 9; 21.12.2010 määruse nr 3-2-1-147-10 p-i 10). (pp 33-37) Menetlusabi taotluse läbivaatamisel TsMS § 181 lõike 31 alusel menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena maksmise määramiseks on kohtul kaalutlusõigus olukorda hinnata ning otsustada riigilõivu ajatamist. (p 39) Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist. Seetõttu on põhiseaduspärane, et kohtul tuleb riigilõivu ajatamise kaalumisel seadusandja juhise kohaselt hinnata ja sisustada määratlemata õigusmõiste "takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult". (p 40) Norm ei anna kriteeriume, milliseid kohtuasja asjaolusid tuleks kohtul kaalutlusõiguse alusel hinnata, kuid olenevalt sellest kui suure õigushüve üle vaieldakse on asja tähendus menetlusosalisele erinev sõltuvalt sellest. Kohtuasja asjaolusid tuleks hinnata laiemalt kui ainult vaidluseseme asjaolusid ning õige on hinnata ka kohtuasja menetlemisega seotud asjaolusid. (p 41)
3-4-1-10-09 PDF Riigikohus 29.09.2009
Kohtumenetluse korraldus, sh esindaja määramine on küsimus sellest, kuidas riik otsustab lahendada õigusvaidluste läbivaatamise korra. Riigi kehtestatud kohtumenetluse korraldus laieneb ühtemoodi kõikidele juriidilistele ja füüsilistele isikutele. Kohaliku omavalitsuse üksused on avalik-õiguslikud juriidilised isikud, mistõttu võivad neid mõjutada kõik õigusaktid, mille adressaadiks on mis tahes juriidiline isik. Kohalikule omavalitsusele PS 14. peatükis sätestatud põhiseaduslike tagatiste eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus. Seetõttu saab enesekorraldusõigus olla riivatud ainult siis, kui seadusandlik meede riivab spetsiifiliselt kohalikku omavalitsust, mitte kõiki õiguskäibes osalejaid ühtemoodi (vt ka Riigikohtu 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 p-i 13). (p 19) Kuna tsiviilasjades esinduse instituudi tingimuste kehtestamine ei ole kohaliku elu küsimus, siis ei hõlma kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus TsMS § 218 lg-s 3 otsustatud küsimusi. Nimetatud sättega ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust vahetult riivata. Seadusandja ei ole TsMS § 218 lg-t 3 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 20)
Kohalikule omavalitsusele PS 14. peatükis sätestatud põhiseaduslike tagatiste eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus. Seetõttu saab enesekorraldusõigus olla riivatud ainult siis, kui seadusandlik meede riivab spetsiifiliselt kohalikku omavalitsust, mitte kõiki õiguskäibes osalejaid ühtemoodi (vt ka Riigikohtu 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 p-i 13). (p 19) Kuna tsiviilasjades esinduse instituudi tingimuste kehtestamine ei ole kohaliku elu küsimus, siis ei hõlma kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus TsMS § 218 lg-s 3 otsustatud küsimusi. Nimetatud sättega ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust vahetult riivata. Seadusandja ei ole TsMS § 218 lg-t 3 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 20)
3-4-1-6-09 PDF Riigikohus 17.07.2009
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt Riigikohtu 09.05.2006 määruse asjas nr 3-4-1-4-06 p-i12 ja 03.04.2008 otsuse asjas nr 3-4-1-3-08 p-i 5). Kuna PS § 15 lõige 1 on seadusereservatsioonita põhiõigus, tohib seda legitiimselt piirata üksnes mõne põhiõiguse või muu põhiseaduslikku järku õigusväärtuse tagamiseks. (p 20) Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda inimesel, kel pole õigust saada riigilt menetlusabi, oma õigusi kohtus tõhusalt realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Praegusel juhul on tegemist 200-kroonise lõivuga, mis eraldi võetuna ei ole ülemäära suur summa. Teisalt on oluline menetlusökonoomia põhimõte, sest põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemine võib kaasa tuua selle, et kohtusüsteem ei suuda isikutele pakkuda tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. (p 22)
PS § 104 lõikes 2 nimetatud küsimuste reguleerimiseks ei piisa, kui seda tehakse Riigikogu koosseisu enamuse poolt vastu võetud seaduses, vaid nõutav on, et regulatsioon sisalduks asjakohases PS § 104 lõikes 2 nimetatud seaduses. Riigikohtu 05.02.1998. a otsuses asjas nr 3-4-1-1-98 selgitati, et konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadusega on põhiseaduse vastane ning selliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvaid küsimusi saab reguleerida üksnes konstitutsioonilises seaduses. (p 17) Kohtumenetluse seadused on PS § 104 lõike 2 punktis 14 nimetatud konstitutsioonilised seadused, mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Samas, kui lihtseadusega reguleeritakse kohtumenetluse valdkonda kuuluvat küsimust ja eelnõu lõpphääletusel hääletas seaduse vastuvõtmise poolt Riigikogu koosseisu häälteenamus, siis on seaduse vastuvõtmisel PS § 104 lõike 2 punktist 14 tulenev menetluslik nõue täidetud (vt Riigikohtu 29.09.1999 otsuse asjas nr 3-4-1-3-99 p-i 16 ja 08.06.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-7-09 p-e 29 ja 30). (p 18)
3-4-1-7-08 PDF Riigikohus 08.06.2009
RHS § 129 lõige 1 on vastuolus PS § 149 lõikega 2, mille kohaselt "[r]ingkonnakohtud on teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid". RHS § 129 lõige 1 kohustab ringkonnakohut vaatama RHS § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjades tekkinud riigihankevaidlusi läbi esimese kohtuastmena. Selline kord ei ole kooskõlas ringkonnakohtu põhiseadusliku staatusega teise astme kohtuna. Lisaks kohustab see säte vaatama apellatsiooni korras läbi vaidlustuskomisjoni otsuseid. Vaidlustuskomisjon ei ole PS § 149 lõikes 2 nimetatud esimese astme kohus, mille otsuseid ringkonnakohus põhiseaduse kohaselt apellatsiooni korras läbi vaatab. Vaidlustuskomisjon on kohtuväliselt vaidlusi lahendav haldusorgan ning selline haldusorgan ei ole osa PS §-s 148 kirjeldatud kohtusüsteemist. (p 31) RHS § 129 lg 1 välistab RHS § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud riigihankeasjades halduskohtusse pöördumise. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste lahendamise menetlusest ei vasta PS § 149 lõikes 1 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kohtuasjad algavad esimese astme kohtust. (p 32) Esimese kohtuastme välistamine riigihankevaidluste lahendamisest vastuolus ka PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. Niisuguse seaduse vastuvõtmine, millega halduskohus välistatakse kindlate kohtuasjade lahendamisest selliselt, et halduskohtu asemel asub neid vaidlusi lahendama haldusorgan, tähendab sisuliselt kohtuvõimu põhiseaduses sätestatud pädevuse kitsendamist. (p 33)
Kohtusüsteemis on pädevus algatada konkreetse normikontrollina toimuv põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus sellel kohtul, kellel on õigus lahendada vastavat põhivaidlust. Säte, mis võimaldab kindlal kohtul talle esitatud hagi või kaebust sisuliselt läbi vaadata, annab sellele kohtule ka pädevuse jätta põhiseadusega vastuolus olev õigusakt kohtuasja lahendamisel kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kui sellise sätte vastuolu tõttu põhiseadusega hagi või kaebust menetleda ei ole võimalik, siis ei ole ka vaidlust, mille raames oleks võimalik esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Riigikohtul on õigus ja kohustus kontrollida, kas kohtule esitatud kaebus oli menetlusnormide kohaselt lubatav. (p 23)
Iga kohus peab kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused. Kohus peab seda tegema ka omal algatusel, mitte ainult siis, kui mõni menetlusosalistest seda taotleb. Seega on kohtuasja lahendav kohus ja Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna PS § 149 lõike 3 teise lause tähenduses pädev kontrollima ka selliste sätete vastavust põhiseadusele, mille põhiseadusele vastavust menetlusosalised kahtluse alla ei ole seadnud. (p 21) Riigikohus peab seega veenduma, et säte, mis annab õiguse esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, on ise kooskõlas põhiseadusega. Kui selline norm ei ole põhiseadusega kooskõlas, siis ei või Riigikohus esitatud taotlust läbi vaadata. Kui Riigikohus ei võiks kontrollida talle taotluse esitamiseks õigust andva normi põhiseaduspärasust, siis peaks ta sellise normi kehtivuse korral läbi vaatama ka taotluse, mille on mõne sätte kehtetuks tunnistamiseks esitanud näiteks kohtuväline vaidluste lahendamise organ. (p 22)
3-4-1-1-08 PDF Riigikohus 05.02.2008
Kohus saab jätta aktid põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata ning käivitada sellega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse Riigikohtus (PSJKS § 9 lg 1). Vahekohtule ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ega muude õigusaktide kohaselt antud õigust jätta kohaldamata asjassepuutuv õigustloov akt ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Selline erisus on vahekohtumenetluse puhul põhjendatav vabatahtliku loobumisega igaüheõigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (PS § 15 lg 1 esimene lause). Eraõigussuhte pooltel on laiaulatuslik võimalus seda suhet käsutada ning seda ka suhtest tulenevate vaidluste lahendamiseks. Vahekohtukokkuleppe sõlmimisel peavad pooled paratamatult arvestama, et sellega välistatakse vähemalt olulises osas ka kohaldatavate normide põhiseadusevastasuse kontroll kohtus (p 6).
Kui isik on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest (p 9). Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (p 7). Välistatud ei ole ka see, et isik saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8). Seetõttu tagab eelnevalt kirjeldatud menetluskord taotluse esitajale piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks (p 9.
Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad PS § 9 lg 2 kohaselt juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigus laieneb selle olemusest tulenevalt ka juriidilistele isikutele, olles seejuures õigusriigi printsiibi osaks (p 3). Kui taotluse esitaja on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest (p 9). Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (p 7). Välistatud ei ole ka see, et taotluse esitaja saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8). Seetõttu tagab eelnevalt kirjeldatud menetluskord taotluse esitajale piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks (p 9).
PSJKS järgi on võimalus esitada Riigikohtule individuaalkaebus piiratud (p 4). Riigikohus saab jätta taotluse esitaja taotluse menetlemata juhul, kui viimasel on muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse tagamiseks (p 5). Nii võib isik, kelle õigusi rikub Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsus, vaidlustada selle otsuse Riigikohtus (PSJKS §-d 16-18). Kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib esitada erakond, valimisliit või üksikisik (PSJKS § 37). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (p 4).
Kui isik on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest. Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Välistatud ei ole ka see, et isik saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8).
3-4-1-9-03 PDF Riigikohus 25.11.2003
KrK
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. (p 12) Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
Kohtu poolt algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võib Riigikohus tunnistada põhiseadusevastaseks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas see säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 11) Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine võib eeldada ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusevastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. (p 12) Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. (p 12) Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. (p 21)
3-4-1-21-03 PDF Riigikohus 17.10.2003
Menetlusosaliste õigus esitada kohtule oma seisukohti on õiglase kohtumenetluse lahutamatu osis. (p 5) Vabariigi Valimiskomisjonil on koguni kohustus esitada Riigikohtule oma selgitused. (p 6)
Menetlusosaliste õigus esitada kohtule oma seisukohti on õiglase kohtumenetluse lahutamatu osis. (p 5) Vabariigi Valimiskomisjonil on koguni kohustus esitada Riigikohtule oma selgitused. Ühe menetlusosalise kohtumenetluse käigus esitatud selgitused või arvamused ei ole käsitatavad toimingutena, mille peale saaks kaevata. (p 6)
3-4-1-14-03 PDF Riigikohus 03.10.2003
Vabariigi Valimiskomisjoni poolt isikule saadetud teatest tema kaebuse läbivaatamise aja ja koha kohta ei tulene kaebuse esitajale mingeid kohustusi. (p 11)
Isiku subjektiivset hääleõigust ei rikutud, kui ta sai rahvahääletusel hääletada, kuigi tal ei võimaldatud tõendada oma isikut Eesti Kodanike Komitee väljastatud isikutunnistusega. (p 8) Kui isik sai rahvahääletusel oma subjektiivset hääleõigust realiseerida, puudub Riigikohtul alus hinnata Vabariigi Valimiskomisjoni õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. (p 12)
Kui isik sai rahvahääletusel oma subjektiivset hääleõigust realiseerida, puudub Riigikohtul alus hinnata Vabariigi Valimiskomisjoni õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. (p 9) Vabariigi Valimiskomisjoni poolt isikule saadetud teatest tema kaebuse läbivaatamise aja ja koha kohta ei tulene kaebuse esitajale mingeid kohustusi. Valimiskaebuse lahendamisel on Riigikohtu pädevuses üksnes asjassepuutuvate õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse kontrollimine. Asjassepuutuv on õigustloova akti säte, mis on asja lahendamisel otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. (p 12)
Valimiskaebuse lahendamisel on Riigikohtu pädevuses üksnes asjassepuutuvate õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse kontrollimine. Asjassepuutuv on õigustloova akti säte, mis on asja lahendamisel otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. (p 12)
Isiku subjektiivset hääleõigust ei rikutud, kui ta sai rahvahääletusel hääletada, kuigi tal ei võimaldatud tõendada oma isikut Eesti Kodanike Komitee väljastatud isikutunnistusega. (p 8)
Aktiivset agitatsiooni valimispäeval kui väärtegu menetletakse väärteomenetluse korras, mitte põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. (p 13)
3-4-1-13-03 PDF Riigikohus 02.10.2003
Rahvahääletuse seadus on avaldatud Riigi Teatajas, mis on igaühele nii paberkandjal kui elektrooniliselt kättesaadav. Valimiskomisjonide ülesandeks ei ole iga hääletaja seadusega tutvustamine ega kaebuste esitamise korra selgitamine. Kaebajal oli võimalus rahvahääletust korraldavate õigusaktidega tutvuda. (p 9)
Menetlusseadus ei anna kaebajale võimalust täiendada Riigikohtule esitatud kaebust. Seetõttu jätab Riigikohus kaebuse täienduses esitatud väited ja taotlused tähelepanuta. (p 8) Valimiste jaoskonnakomisjoni tegevusetust korra tagamisel hääletamisruumis saab vaidlustada maakonna valimiskomisjonis. Aktiivset agitatsiooni valimispäeval kui väärtegu menetletakse väärteomenetluse korras, mitte põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. (p 12)
Kui Riigikohus on Riigikogu otsuse peale esitatud kaebuse tähtaja juba ennistamata jätnud, puudub kohtul võimalus kaebaja samasisulist kaebust teistkordselt läbi vaadata. (p 13)
Aktiivset agitatsiooni valimispäeval kui väärtegu menetletakse väärteomenetluse korras, mitte põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. (p 12)
3-4-1-16-03 PDF Riigikohus 02.10.2003
Konkretiseerimata kahtlusi hääletajate allkirjade võltsimise kohta ei saa lugeda hääletaja põhjendatud huviks tutvuda hääletajate nimekirjaga pärast rahvahääletuse päeva. (p 10) Hääletajate nimekirjades allkirjade võltsimine on kuritegu. Kui kaebajal on põhjendatud kahtlusi ja kindlaid andmeid hääletajate nimekirjades allkirjade võltsimise kohta, on tal õigus pöörduda kriminaalmenetluse alustamise avaldusega politsei või prokuröri poole. (p 13)
Riigikohus saab valimiskaebuse läbi vaadata ainult nende põhjenduste ja väidete osas, mida käsitleti nii maakonna valimiskomisjonis kui ka Vabariigi Valimiskomisjonis. (p 9)
Hääletajate nimekirjades allkirjade võltsimine on kuritegu. Kui kaebajal on põhjendatud kahtlusi ja kindlaid andmeid hääletajate nimekirjades allkirjade võltsimise kohta, on tal õigus pöörduda kriminaalmenetluse alustamise avaldusega politsei või prokuröri poole. (p 13)
3-4-1-11-03 PDF Riigikohus 24.09.2003
Rahvahääletusele pandud ning hääletamissedelile kantud seaduseelnõu ja küsimuse sõnastuse vaidlustamisel, mille otsustas Riigikogu, ei vaidlustata sisuliselt mitte Vabariigi Valimiskomisjoni, vaid Riigikogu otsust. (p 6) Valimiste jaoskonnakomisjoni tegevusetust korra tagamisel hääletamisruumis saab vaidlustada maakonna valimiskomisjonis. Aktiivset agitatsiooni valimispäeval kui väärtegu menetletakse väärteomenetluse korras, mitte põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. (p 7)
Aktiivset agitatsiooni valimispäeval kui väärtegu menetletakse väärteomenetluse korras, mitte põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. (p 7)
3-4-1-11-02 PDF Riigikohus 02.12.2002
Põhiseaduse § 22 lg 1 laieneb kõigile isikutele, keda kriminaalmenetluses koheldakse kahtlustatavana. (p 16)
Riigikohus kontrollib konkreetse normikontrolli raames vaid asjassepuutuva e kohaldamisele kuuluva seaduse põhiseaduslikkust. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega - kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 13) Riigikohus kontrollib, kas taotluse esitanud kohus kohaldas vaidluse lahendamiseks sätet, mis on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud. (p 14)
Halduskohtu pädevuses ei ole otsustada, millisel alusel tuleb kriminaalasja menetlus lõpetada. Halduskohus saab üksnes kontrollida, uurija ja prokuröri menetlustoimingute õiguspärasust, kui need riivavad isiku põhiõigusi. (p 18)
3-4-1-3-99 PDF Riigikohus 29.09.1999
Kohtute pädevust ja kohtualluvust reguleerivad seaduse sätted on olemuselt kohtumenetlust reguleerivad sätted. Kohtumenetluse seadusi saab muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. (p 16)
III-4/1-10/94 PDF Riigikohus 21.12.1994
Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes. Riigi omandi kasutamist võib kitsendada Vabariigi Valitsuse määrusega.
Õigusriigi põhimõtete kohaselt on seadusandja pädev andma tehingute kehtivuse hindamise aluseid, kuid üksnes kohus võib tunnistada tehingu kehtetuks. Seadusesäte, mis tunnistab teatud tehingud kehtetuks, on vastuolus ka põhiseaduse §-ga 146, mille kohaselt mõistab õigust ainult kohus.
III-4/1-4/93 PDF Riigikohus 04.11.1993
Kohtuniku loa olemasolu ei muuda maksude tasumisest kõrvalehoidmise vältimise eesmärgil võõrasse valdusse sisenemise ning kommunikatsioonisaladuse rikkumist põhiseaduslikuks, kui see õiguste ja vabaduste piiramine põhineb maksuhalduri arvamusel, mitte põhiseaduse §-des 33 ja 43 nimetatud sekkumist õigustavate asjaolude faktilisel esinemisel.
Haldus-vaidluse kohtueelse lahendamise andmine samale haldusorganile, kelle tegevuse peale kaebus esitati, ei vasta põhiseaduse § 13 lg-le 2.
Haldusvaidluse kohtueelse lahendamise andmine samale haldusorganile, kelle tegevuse peale kaebus esitatu, ei vasta põhiseaduse § 13 lg-le 2.
Kui lihtseaduse sätted eeldavad konstitutsioonilise seaduse muutmist, siis on selle lihtseaduse vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json