/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 39| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-27-12 PDF Riigikohus 10.04.2013
Menetluse peatamise korral katkeb menetlustähtaja (vt PSJKS § 13 lõige 1) kulgemine ja peatamise lõppemisel algab tähtaja kulgemine täies ulatuses uuesti (PSJKS § 48 lõige 1; TsMS § 358 lõige 1). Kuna põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-27-12 õiguslik probleem on sarnane Riigikohtu üldkogu asjade nr 3-4-1-13-12 ja nr 3-2-1-140-12 probleemidele, tuleb peatada põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlus. Kohtuasjades on küsimuseks, kas pärast riigilõivu tasumist ja asja menetluse lõppemist selles kohtuastmes saab järgmises kohtuastmes või pärast kohtuasja menetlemise lõppu kohus kontrollida tasutud riigilõivu põhiseaduspärasust ja menetlusosaline taotleda põhiseadusvastasusele viidates enamtasutud riigilõivu tagastamist.
Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel kohtulahendi jõustumiseni PS § 15 lõike 1 alusel nõuda kohaldatud riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 25) Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõigust. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise või edasikaebeõiguse riive olemasolu ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 29) Riigilõiv 4793 eurot 37 senti, mida tuli tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 57 520 euro 48 sendi kuni 63 911 eurot 64 senti, ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu. (p 31)
3-4-1-24-12 PDF Riigikohus 18.12.2012
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; 3. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-08, punkt 5). Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punkt 20). (p 21) Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25). (p 22)
Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on vältida muuhulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille tulemusena väheneb läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet (vt ka Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.3). (p 23) Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb silmas pidada, et kuigi kõrgemad riigilõivud võivad suuremal määral hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast, toovad nad endaga kaasa ka suuremal hulgal menetlusabi taotlusi. Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele ning kõrge riigilõiv ei aita seetõttu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 45). (p 29) Tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava) kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse riivena (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 24)
PS § 15 lõikest 1 tulenev igaühe õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. See põhiõigus laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 19)
RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti hagi esitamisel riigilõivu 11 184 eurot 53 senti ei ole vajalik meede menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. (p 27) Riigikohus on korduvalt leidnud, et enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punktid 31.1 ja 31.4; 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punktid 27.3 ja 27.6). Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel tuli 265 000 euro suuruse hagihinna korral tasuda riigilõivu 5991 eurot 71 senti ehk ligi poole vähem. Seetõttu ei ole tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti kohustus tasuda 11 184 eurot 53 senti riigilõivu menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede. (p 30) Seega 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti. (p 32)
3-4-1-25-12 PDF Riigikohus 18.12.2012
Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning TsMS § 183 lõike 1 esimese lause kontrollimise taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 2009. aasta määrus asjas nr 3-4-1-27-09, punkt 14). (p 29)
Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis hageja suhtes kohaldamata 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 järgse riigilõivu määra. Kohus kohaldas teist riigilõivu ja kaalus selle tasumiseks menetlusabi andmist. Järelikult ei ole kohtuasja lahendamisel tähtis ega mõjuta menetlusosaliste õigusi TsMS §183 lõike 1 esimese lause põhiseadusele vastavus osas, milles see välistas menetlusabina Eesti eraõigusliku juriidilise isiku täieliku või osalise vabastamise riigilõivu tasumisest määras, mis kehtis 30. juunini 2012. Seetõttu ei ole TsMS § 183 lõike 1 esimene lause maakohtus põhiseaduse vastaseks tunnistatud osas praeguses asjas asjassepuutuv säte. (p 28) Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning TsMS § 183 lõike 1 esimese lause kontrollimise taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 2009. aasta määrus asjas nr 3-4-1-27-09, punkt 14). (p 29)
Harju Maakohus tunnistas tsiviilasjas määruskaebust lahendades põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 319 558 euro 24 sendi kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti. (p 23) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 18. oktoobri 2012. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-15-12, et RLS § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) oli põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 319 558 euro 24 sendi kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti. Seetõttu pole vaja korrata põhjendust asjassepuutuvate riigilõivuseaduse sätete vastuolu kohta põhiseadusega. (p 24)
3-4-1-23-12 PDF Riigikohus 11.12.2012
Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik, kuna nimetatud eesmärke on võimalik saavutada väiksema riigilõivuga, mis on nende eesmärkide saavutamisel vähemalt sama efektiivne kui praeguses määras riigilõiv, kuid koormab isikuid vähem. Riigikohus on korduvalt leidnud, et menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks piisaks madalamatest riigilõivu määradest (vt nt Riigikohtu üldkogu põhjendust 6. märtsi 2012. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.2 jj; vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 43 jj, punkt 48). Hinnates asjassepuutuvate riigilõivuseaduse sätete vajalikkust menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks, tuleb lisaks põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemise vältimisele silmas pidada, et mida kõrgemad on riigilõivud, seda enam tegelevad kohtud riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega. Määruse peale, millega jäetakse kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, saab esitada määruskaebuse (TsMS § 191 lõige 1). Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele (vt ka Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punkt 31.1). Seeläbi pärsivad liiga kõrged riigilõivud menetlusökonoomiat. (p 23) Võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivudega tagasid ka riigilõivud, mis kehtisid kuni 31. detsembrini 2008, menetlusökonoomia eesmärgi, kuid koormasid seejuures PS § 24 lõikes 5 sisalduvat edasikaebeõigust kasutavaid isikuid vähem. (p 24) Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ei ole vajalik abinõu ka menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamiseks. Justiitsministeeriumi andmetel oli 2010. aastal ühe tsiviilasja keskmine arvestuslik kulu ringkonnakohtus 700 eurot. Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ületab tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu ringkonnakohtus rohkem kui kümme korda. Isegi arvestades võimalusega, et praeguseks on tsiviilasja läbivaatamise keskmine kulu ringkonnakohtus mõnevõrra tõusnud ning praeguses asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav (vt mutatis mutandis Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.5). (p 25)
3-4-1-11-12 PDF Riigikohus 11.12.2012
Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). Isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja sisulise otsustuse saamine välistatud. Kohus ei saa kontrollida, kas isiku õigusi on rikutud. (p 39)
Haldusasjas taotles menetlusosaline Riigikohtult, et kaebuselt tegelikult tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks määrataks 750 eurot. PSJKS § 14 lõike 2 kohaselt kontrollib Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti põhiseaduspärasust ega lahenda õigusvaidlust, mis tuleb lahendada haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi.
Haldusasjades vaidlustatud riigilõivud 5485 eurot 18 senti ja 17 895 eurot 26 senti ei ole vajalikud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi saavutamiseks. Menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärke on võimalik saavutada väiksemate riigilõivudega, mis on nende eesmärkide saavutamisel vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud, kuid koormavad isikuid vähem. (p 44) Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel oleks halduskohtus nõude puhul üle 511 293 euro 18 sendi kuni 575 204 eurot 83 senti olnud riigilõiv 8931 eurot 65 senti (139 750 krooni) ehk ligi 50% väiksem. Arvatavasti tagas ka sellises suuruses riigilõiv menetlusökonoomia ja võimaldas osaliselt kanda õigusemõistmise kulutusi. Seetõttu ei ole riigilõiv 17 895 eurot 26 senti menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste osalise kandmise eesmärkidel vajalik. (p 53) Hinnates selle riigilõivu põhiseaduspärasust, on oluline võtta ka arvesse, et kohtuvõim peab isiku taotlusel saama kontrollida täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust. Riigi huvi menetlusökonoomia vastu ei tohi kaaluda üles isiku võimalust esitada kahju hüvitamise nõue avaliku võimu vastu ja kaitsta enda õigusi, mida avalik võim võib olla piiranud. (p 45)
Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). Isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja sisulise otsustuse saamine välistatud. Kohus ei saa kontrollida, kas isiku õigusi on rikutud. (p 39) Haldusasjades vaidlustatud riigilõivud 5485 eurot 18 senti ja 17 895 eurot 26 senti ei ole vajalikud menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi saavutamiseks. Menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärke on võimalik saavutada väiksemate riigilõivudega, mis on nende eesmärkide saavutamisel vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud, kuid koormavad isikuid vähem. (p 44) Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel oleks halduskohtus nõude puhul üle 511 293 euro 18 sendi kuni 575 204 eurot 83 senti olnud riigilõiv 8931 eurot 65 senti (139 750 krooni) ehk ligi 50% väiksem. Arvatavasti tagas ka sellises suuruses riigilõiv menetlusökonoomia ja võimaldas osaliselt kanda õigusemõistmise kulutusi. Seetõttu ei ole riigilõiv 17 895 eurot 26 senti menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste osalise kandmise eesmärkidel vajalik. (p 53) Hinnates selle riigilõivu põhiseaduspärasust, on oluline võtta ka arvesse, et kohtuvõim peab isiku taotlusel saama kontrollida täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust. Riigi huvi menetlusökonoomia vastu ei tohi kaaluda üles isiku võimalust esitada kahju hüvitamise nõue avaliku võimu vastu ja kaitsta enda õigusi, mida avalik võim võib olla piiranud. (p 45)
3-4-1-4-12 PDF Riigikohus 20.11.2012
VEB Fond loodi ja selle sertifikaadid anti välja Riigikogu 1993. aasta otsuse alusel seoses Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga varade külmutamisega endise NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB). Üldkogu hinnangul tulenes Riigikogu pädevus 15. veebruari 2012. a otsuse vastuvõtmiseks PS § 65 punktist 16. Kuna VEB Fondiga seotud küsimustesse oli Riigikogu juba 1993. a-l sekkunud oma otsusega, oli ka 2012. aastal jätkuvalt tegemist riigielu küsimusega. Küsimuse vastu esines ka 2012. aastal jätkuvalt suur avalik huvi. (p 46) Küsimus on, kas seadusest võiks tuleneda kaebajate nõudeõigus suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati. (p 48) Üldkogu hinnangul ei ole õiguslikku alust, millele tuginedes saaks määrata hüvitise sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. (p 49) Ükski seadus ei kohustanud Riigikogu lahendama kaebajate nõudeid tulenevalt võimalikust kahju tekitamisest või sundvõõrandamisest VEB Fondi loomise ja selle tegevuse korraldamise tõttu. Sääraste nõuete lahendamine kuulub kohtu pädevusse (PS § 146 esimene lause; vt ka allpool punkt 73). Ka haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei kohustanud Riigikogu lahendama kahju hüvitamise küsimust, vaid üksnes otsustama selle üle, mis saab VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuetest. (p 55) Seega ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata suurem hüvitis, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ette nähti. (p 56) PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. (p 64) Üldkogu leiab, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei tekitatud kaebajatele kahju. Varaline kahju oleks kaebajatele tekkinud juhul, kui selle otsuse tagajärjel oleks nende varaline seisund halvem kui olukorras, kus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust ei oleks tehtud. Enne Riigikogu otsuse tegemist oli otsustatud SA VEB likvideerida (vt otsuse punkt 25). Riigikogu otsusega sätestati SA VEB likvideerimisel sertifikaadiomanikele sama tagajärg, mis tulenes seadusest (vt otsuse punkt 54). Seega ei halvenenud Riigikogu otsuse tulemusena kaebajate varaline olukord. (p 65) PS § 32 sätestab omandiõiguse kaitse. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised õigused. Praegusel juhul ei esine omandiõiguse riivet, sest Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei halvendatud kaebajate varalist seisu (eespool punktid 54 ja 65). (p 74) PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Üldkogul ei ole vajadust hinnata, kas VEB Fondi sertifikaadid kujutasid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega kaasnenud võimaliku sundvõõrandamise eest kohest ja õiglast hüvitust, kuna praeguses asjas on küsimus üksnes sertifikaatide eest määratud hüvitise õiguspärasuses. (p 75) Põhiseadusest tulenevalt ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega kaebajatele VEB Fondi sertifikaatide eest suuremat hüvitist ette nägema. (p 77)
Üldkogu ei nõustu sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei võiks menetluskulude hüvitamise regulatsiooni analoogia korras rakendada. Menetlusõiguse üldpõhimõte on, et põhjendamata avalduse esitanud menetlusosaline kannab teiste menetlusosaliste menetluskulud. Kaebajad ei saanud eeldada, et kaebuse lahendamisel ei teki vajadust kaasata kolmandaid isikuid. (p 81)
3-4-1-14-12 PDF Riigikohus 30.10.2012
PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu üldkogu järeldas 12. aprilli 2011. aasta otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 punktis 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse (vähemalt) rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlus-ökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). (p 51)
Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus tähendab PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse – kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule – kasutamist. Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 50)
Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti riigilõivu 4473 eurot 81 senti, hinnaga 57 520 eurot 48 senti kuni 63 911 eurot 64 senti riigilõivu 4793 eurot 37 senti ja hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti 8308 euro 51 sendi suuruse riigilõivu tasumise nõue ei ole vajalik. Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud. Üldiselt olid riigilõivuseaduse lisa 1 järgsed riigilõivud alates 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 põhimõtteliselt samas määras hoolimata vääringust, milles need olid riigilõivuseaduse lisas 1 esitatud, ja seega omavahel võrreldavad. Riigikohtu üldkogu on lisaks rõhutanud, et edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.2). (p 53)
3-4-1-15-12 PDF Riigikohus 18.10.2012
Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30) PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse piiramise eesmärkidena on riigilõivude puhul legitiimsed õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika; Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45; Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 31)
Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30)
Hagilt hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti riigilõivu 14 060 eurot 56 senti ja hagilt hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti riigilõivu 19 173 eurot 49 senti tasumise nõue ei ole vajalik. Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui nimetatud määras riigilõivud. (p 33) Kolleegium on seisukohal, et menetluses ei esine asjaolusid, mille tõttu peaks otsustama teisiti, kui on olnud Riigikohtu senine praktika 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud riigilõivude põhiseaduspärasuse hindamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. aasta otsus asjas nr3-4-1-9-12, kus tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti). (p 36)
3-4-1-12-12 PDF Riigikohus 28.06.2012
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 20. juuni 2012. a otsusega asjas nr 3-4-1-10-12 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kehtiva riigilõivuseaduse § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasjas hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. RLS § 57 lg 22 järgi tasutakse tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Oleks mõeldamatu rakendada viidatud riigilõivuseaduse normi selliselt, et määrata apellatsioonkaebuselt tasutav riigilõiv riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause järgi, mis on tunnistatud hagiavalduse esitamisel tasutava riigilõivu osas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 30) Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lg 1 p 2 alusel põhiseaduse §-dega 24 lg 5 ja 11 vastuolus olevaks ja kehtetuks RLS (RT I, 23.03.2011, 1; RT I, 02.03.2012, 5) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. (p 32)
3-4-1-9-12 PDF Riigikohus 20.06.2012
PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 43, ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohtu üldkogu järeldas asjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse p-s 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Tsiviilkohtumenetluses järgib menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte riigieelarvevahendite säästliku avalikke huve arvestava kasutamise huvi ja on seega põhiseaduslik väärtus ning kohtusse pöördumise õiguse legitiimne riive (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 25.5). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 23). (p 31) Asjassepuutuvateks säteteks on RLS § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti. (p 28) Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas vaidlustatud riigilõiv vajalik meede menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks. (p 38)
3-4-1-7-12 PDF Riigikohus 07.05.2012
RLS § 57 lõiked 1 ja 22 (RT I 2010, 21, 107; RT I, 30.12.2011, 4) koostoimes lisaga 1 alusel tsiviilasjas nõudelt hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti määratud riigilõiv 5432 eurot 49 senti, ja tsiviilasjas nõudes hinnaga 191 734 eurot 94 senti kuni 223 690 eurot 76 senti määratud riigilõiv 9267 eurot 18 senti on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 45, 49) 5432 euro 49 sendi ja 9267 euro 18 sendi suurused hagilt tasutavad riigilõivud ületavad ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu ringkonnakohtus vastavalt ligi 7,8 ja 13,2 korda. Oluliselt väiksem riigilõiv kataks tõenäoliselt õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 46)
Abinõu proportsionaalsuse kaalumisel on vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.3). Üldkogu võrdles asjas nr 3-2-1-67-11 vaidlustatud riigilõivu määra 2010. aastal kehtinud Eesti keskmise brutokuupalga määra ning töötasu alammääraga, samuti Justiitsministeeriumi 2010. aasta andmetega ühe tsiviilasja keskmise arvestusliku kulu kohta. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-12 on selline võrdlus vaidlustatud kehtivate riigilõivumäärade põhiseaduslikkuse kaalumisel asjakohane. (p 44)
Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 36) Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 18; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 37)
3-2-1-67-11 PDF Riigikohus 06.03.2012
Riigikohtu üldkogu tunnistab, et RLS § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, mis nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 220 000 krooni, olid põhiseadusega vastuolus. 220 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Ka 117 750 krooni suurune või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv võib hoida ära põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste kergekäelist esitamist ning kataks õigusemõistmise kulud ja oleks tõenäoliselt sama efektiivse mõjuga kui 220 000 krooni suurune riigilõiv. Samas koormaks 117 750 krooni suurune või mõnevõrra väiksem riigilõiv isikuid vähem.
RLS § 56 lõike 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) alusel nõudelt hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni määratud riigilõiv 220 000 krooni on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 27.3, 28) 220 000 krooni (14 060 euro 56 sendi) suurune hagilt tasutav riigilõiv ületab ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu maakohtus ca 50 korda. Isegi kui eeldada, et praeguses asjas esitatud hagi menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 27.5)
Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 18) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 18.4)
3-4-1-17-11 PDF Riigikohus 01.11.2011
Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus on PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse realiseerimine kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõike 5 edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega keelatud (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 38). Kaebeõigust riivab apellatsioonkaebuselt suure riigilõivu ettenägemine. (p 24) Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusemõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse tegelik võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv 3% samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks (hagi rahuldamata jätmise korral) tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. (p 27)
Isegi olukorras, kus äriühingul on võimalik taotleda apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kohtul PS § 15 lõike 2 kohaselt kontrollida kahtluse korral edasikaebeõigust takistava riigilõivu põhiseaduspärasust. (p 22) Teoreetiline võimalus saada menetlusabi ei tähenda seda, et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlev äriühing ei peaks olema valmis tasuma lõpuks kogu riigilõivu. Ka juhul, kui isikule antakse vaidluses menetlusabi, tuleb tal vaidluse kaotamise korral riigilõiv, mille tasumisest ta hagi esitamisel oli vabastatud, riigile siiski hüvitada (TsMS § 190 lõiked 4 ja 5). Seega tuleb kohtusse pöördujal võtta hagi esitamisel risk, et olenemata menetlusabi saamisest tuleb tal lõpptulemusena lõiv siiski tasuda. Menetluskulude riigi tuludesse tasumisest vabastamise aluseks saab TsMS § 190 lõike 7 järgi olla üksnes mõjuv põhjus, selliseks põhjuseks ei saa aga iseenesest olla asjaolu, et seaduses sätestatud riigilõivumäärad on liiga kõrged. (p 22)
3-4-1-19-11 PDF Riigikohus 01.11.2011
Menetlusabi saamise õigus on osa kohtusse pöördumise õigusest ja menetlusabi andmise tingimused riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Isik saab kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tasub riigilõivu, või siis, kui talle võimaldatakse menetlusabi kas riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise, riigilõivu määra vähendamise või riigilõivu tasumise ajatamise teel. (p 23) Menetlusabi võimaldamine soodustab kolleegiumi arvates üldisemalt kohtusse pöördumist, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale kohtusse pöördumise õiguse riivele. Menetlusabi eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 54). Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab kolleegiumi arvates üldjoontes sama eesmärki kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia. (p 24)
3-4-1-15-11 PDF Riigikohus 12.10.2011
PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Tegelikult on sätte kaitseala laiem, hõlmates kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus nr 3-4-1-10-00, p 20). Seega tuleb riive väljaselgitamiseks tuvastada, kas valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega. (p 19) Avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks saab pidada niisugust rahalist kohustust, mille tasumise kohustus tuleneb avalik-õiguslikust suhtest. Sõiduk teisaldati parkimist keelava liiklusmärgi eiramise tõttu. Kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse järgi oli liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus (LS § 45 lõige 1). Sellest tuleneb, et liiklust korraldati avalikes huvides. Üheks liikluse korraldamise viisiks oli liikluskorraldusvahendite paigaldamine. Nõuetest kinnipidamise üle tehti järelevalvet samuti avalikes huvides. Ka Riigikohtu erikogu on 12. novembri 2002. aasta määruses nr 3-3-4-7-02 leidnud, et sõiduki teisaldamine on haldusülesande täitmine ning teisaldamistasu võtja tegutseb haldusülesande täitja nimel (punkt 10). Seega olid järelevalve käigus tekkinud suhted avalik-õiguslikud. Järelikult olid ka teisaldamisel tekkinud rahalised kohustused avalik-õiguslikud. (p 20)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19. detsembri 2003. aasta otsuses nr 3-4-1-22-03 märkinud: „Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms“ (punkt 19). Seega on delegeerimine lubatav, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. (p 22) Sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu sõltub turusituatsioonist. Kuigi menetlusosalised on välja toonud, et kulud on püsinud pikka aega muutumatuna, on siiski olemuslikult tegemist seesuguse rahalise kohustusega, mille kiire ja paindlik muutmine võib olla vajalik. Sestap tuleb teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu iseloomu pidada seesuguseks, et selle kehtestamise võib delegeerida täitevvõimule. (p 23)
3-4-1-13-10 PDF Riigikohus 19.04.2011
Äriühingute riigilõivust vabastamise regulatsioon (HKMS § 91 lõige 1) ja riigilõivu kehtestav regulatsioon (praeguses asjas RLS § 56 lõige 13 kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) moodustavad üksteisest sõltuva terviku. Kui riigilõivud on madalad, siis võimatus saada vabastust nende tasumisest ei takista kolleegiumi hinnangul halduskohtusse pöördumist. Äriühingute riigilõivust vabastamise keeld hakkab kohtusse pöördumist takistama siis, kui riigilõivud on kõrged. Riigilõivust vabastamise küsimus ja küsimus, kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega. (p 52) Lõivu kehtestamise eesmärk on ka halduskohtumenetluses menetlusökonoomia (vt RKÜK 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45). Täpsemalt kahandab lõivu nõudmine põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste esitamist. Selle tulemusena ei suurene kohtute töökoormus ja aega saab kasutada isikute olulisi õigusi puudutavate vaidluste lahendamiseks. (p 54) HKMS § 91 lõike 1 teine lause osas, milles see võimaldab äriühingu vabastada riigilõivu tasumisest vaid siis, kui selle äriühingu maksujõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks, sätestab piirangu äriühingute riigilõivust vabastamisele. (p 48) Sellega seatakse piirang PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusele pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See õigus laieneb ka juriidilistele isikutele (vt Riigikohtu 05.02. 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-1-08 p-i 3). (p 56) Piirangu eesmärgiks on tagada kohtusüsteemi tõhus toimimine, kuna välditakse kohtute töökoormuse kasvu seoses riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega. Samuti võib eesmärgina näha ka soovi suunata maksuvaidluste lahendamine vaidemenetlusse, mis on odavam ja kiirem menetlus. Kaudsemalt on eesmärgiks põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise takistamine. (p 57) Üldjuhul peaks äriühing korraldama oma majandustegevuse viisil, mis võimaldab osaleda õiguskäibes, arvestama võimaliku vajadusega pöörduda halduskohtusse ning tasuda riigilõivu kui paratamatu osaga oma majandustegevuse kuludest. (p 66) Samuti on võimalik vältida riigilõivu tasumise kohustusega kaasnevat menetluslikku takistust, kui pöörduda oma õiguste kaitseks vaidega Maksu- ja Tolliameti poole. (p 68) Selles otsuses tehtud järeldused ei puuduta riigilõivu tasumise kohustust ega riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonimenetluses või muude kaebuste puhul kui kaebused esitatakse maksuhalduri või muu riigiasutuse tegevuse peale maksusummade või maksete määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel. (p 73)
3-4-1-19-10 PDF Riigikohus 31.03.2011
Menetlusabi andmise tingimused on sätestatud TsMS §-s 181. Menetlusabi taotluse lahendamisel hinnatakse TsMS § 181 lõike 1 kohaselt menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit ning menetluses osalemise edukust. Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi TsMS § 182 lõike 2 punktides 1–2 sätestatud juhul. 14. juunil 2010 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus, millega täiendati TsMS § 181 lõikega 31. Kuigi selle sätte ühesugune mõistmine koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste menetlusabi reguleerivate sätetega on raskendatud, on seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil võimalik järeldada seadusandja tahet sätestada füüsilistele isikutele üldisest menetlusabi andmise korrast erand riigilõivu ajatamiseks (vt ka Riigikohtu 09.11. 2010 määruse nr 3-2-1-95-10 p-i 9; 21.12.2010 määruse nr 3-2-1-147-10 p-i 10). (pp 33-37) Menetlusabi taotluse läbivaatamisel TsMS § 181 lõike 31 alusel menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena maksmise määramiseks on kohtul kaalutlusõigus olukorda hinnata ning otsustada riigilõivu ajatamist. (p 39) Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist. Seetõttu on põhiseaduspärane, et kohtul tuleb riigilõivu ajatamise kaalumisel seadusandja juhise kohaselt hinnata ja sisustada määratlemata õigusmõiste "takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult". (p 40) Norm ei anna kriteeriume, milliseid kohtuasja asjaolusid tuleks kohtul kaalutlusõiguse alusel hinnata, kuid olenevalt sellest kui suure õigushüve üle vaieldakse on asja tähendus menetlusosalisele erinev sõltuvalt sellest. Kohtuasja asjaolusid tuleks hinnata laiemalt kui ainult vaidluseseme asjaolusid ning õige on hinnata ka kohtuasja menetlemisega seotud asjaolusid. (p 41)
3-4-1-1-10 PDF Riigikohus 08.06.2010
PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p-d 20 ja 21). (p 56) Kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (vt Riigikohtu 19.12.2003 otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19). Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41). Kohalik omavalitsus võib tulenevalt PS §-st 113 kehtestada avalik-õigusliku kohustuse üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus. (p 58)
Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Kõik riigipiiri ja piirirežiimiga seonduv on riigielu valdkond, mistõttu piirirežiimi reguleerimine ja rahastamine on seega riigi ülesanne. Praegusel juhul on riik halduslepinguga andnud piirirežiimiga seotud ülesande täitmise üle kohalikule omavalitsusele. (p 70) Ebapiisavalt korraldatud piiriületusega kaasnevad probleemid mõjutavad nii riiki kui ka kohalikku omavalitsust, kelle territooriumil piiripunkt asub. (p 71) Sellise olukorra lahendamiseks võib olla halduslepinguga riikliku ülesande üleandmine kohane vahend. (p 72) Seejuures ei saa aga jätta tähelepanuta halduslepinguga kohalikule omavalitsusele üleantud ülesannete rahastamise kohustust. (p 73) Kokkuleppe alusel kohalikule omavalitsusele pandud riiklike ülesannete rahastamise korda põhiseadus otsesõnu ei sätesta. PS § 154 lg 2 teises lauses käsitletud seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustuste all tuleb mõista ka seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga kohalikule omavalitsusele pandud riiklikke kohustusi. Riigi ülesande täitmata jätmine võib märkimisväärselt häirida kohalikku elu ning kohaliku halduse toimimist. Riik ei tohi panna kohalikku omavalitsust sundolukorda, kus on valida, kas võtta riikliku ülesande täitmine ja rahastamine enda kanda või kannatada kahju ülesande täitmata jätmise tõttu. Haldusleping ei tohi olla riigile vahend, vähendamaks kulutusi oma ülesannete täitmisele. (p 75)
3-4-1-8-09 PDF Riigikohus 16.03.2010
Omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis on PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (omavalitsusüksuste enesekorraldusõigus). (p 53) PS § 154 lg-st 1 tulenevat õigust ja kohustust on omavalitsusüksusel võimalik järgida üksnes juhul, kui tal on selleks piisavalt raha. Seetõttu eeldab PS § 154 lg-s 1 sätestatud enesekorraldusõigus juba olemuslikult, et omavalitsusüksustele oleks tagatud õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Sellist tõlgendust toetab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 9. (p 55) Omavalitsuslike ülesannete rahastamise tase peab olema vastavuses omavalitsusüksusele pandud ülesannete mahuga. Lisaks seaduses sätestatud kohalike ülesannete täitmisele peab omavalitsusüksusel enesekorraldusõiguse teostamiseks olema raha ka selleks, et otsustada ja korraldada seaduses sätestamata olulisi kohaliku elu küsimusi. (p 65) Õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei hõlma õigust sellele, et kord juba saavutatud kohalike ülesannete rahastamise taset mitte kunagi ei vähendataks. (p 68)
Riigil on kohustus luua selline rahastamissüsteem, mis kindlustab omavalitsusüksustele piisavad rahalised vahendid omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. (p 56) PS § 154 lg-st 2 tuleneb omavalitsusüksuse õigus sellele, et talle seadusega pandud riiklikud kohustused oleksid täies ulatuses rahastatud riigieelarvest. (p 74) Seejuures tuleb tagada, et omavalitsusülesannete täitmiseks eraldatav raha oleks eristatav riiklike kohustuste täitmiseks eraldatavatest vahenditest. (p 91) Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. (p 56) Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate õigusaktide ebasoodsas suunas muutmine ei ole välistatud. (p 81) Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja seega tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral, s.t piisavalt aega. Piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu. (p 83)
PSJKS § 7 kohaselt on omavalitsusüksuse volikogu võimalus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks piiratud. Omavalitsusüksuse volikogu ei saa taotleda õigusakti või selle sätte tunnistamist vastuolus olevaks põhiseaduse mis tahes normiga, vaid üksnes põhiseaduse mõne sellise normiga, mis kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka. Kui põhiseaduse norm, millele taotluses tuginetakse, ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis, on taotlus PSJKS § 7 kohaselt lubamatu ja tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kui aga põhiseaduse norm kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka, on taotlus lubatav ja tuleb sisuliselt läbi vaadata. (p 45) Kui omavalitsusüksuse volikogu vaidlustab õigusakti või sätte põhiseaduse mitme normi alusel, millest mõni on käsitatav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, mõni aga mitte, on taotlus lubatav. (p 46) Varasemas praktikas on leitud, et omavalitsusüksuse volikogu taotluse lubatavuse hindamiseks tuleb ka kontrollida, kas vaidlustatud õigusakti või sätte puhul on kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik (vt nt Riigikohtu 16.01.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-9-06, p-i 16 ja 19.01.2010. a otsuse asjas nr 3-4-1-13-09, p-i 17). (p 47) PSJKS § 7 kohaselt ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalikkus taotluse lubatavuse eeldus. Järeldus, et mingi õigusakti või sätte puhul ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik, tähendab sisuliselt seda, et riive puudumine on ilmselge. Kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatise riive (ilmselge) puudumine tähendab, et õigusakt või selle säte ning kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis ei ole vastuolus. (p 48)
3-4-1-14-09 PDF Riigikohus 20.10.2009
Õigusele heale haldusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus vaidlustada haldusorgani otsust. Õigus heale haldusele ei hõlma isiku õigust nõuda, et haldusotsuste täitmiseks oleks olemas sunnivahendid, kui nende sunnivahendite kasutamisest ei sõltu isiku muude õiguste kaitse. Tuleb eristada kohustust kehtestavate materiaalõiguslike sätete rakendamiseks mõeldud menetlust sellest menetlusest, mis on mõeldud sunnivahendite kohaldamiseks juhul, kui materiaalõiguslikku kohustust ei täideta. Õigust heale haldusele saab riivata mõlemas menetluses. Samas asjaolu, et materiaalõigusliku kohustuse rakendamise menetlusele ei ole liidetud menetlust, mis võimaldaks isikut sundida seda kohustust täitma, ei saa riivata õigust heale haldusele. Õigusega heale haldusele oleks kokkusobimatu, kui isikul oleks selle toel võimalik nõuda, et avalik võim kasutaks tema vastu sunnivahendeid, kui ta on mõne kohustuse jätnud täitmata. Samuti oleks selle õigusega kokkusobimatu, kui ainuüksi niisuguste sunnivahendite puudumisel oleks isikul võimalik nõuda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks ka sätted, milles on kehtestatud materiaalõiguslik kohustus ja selle rakendamise haldusmenetlus. (p 44)
Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. (p 32) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
Nõue, et avalik-õiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega, tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused. (p 28) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)

Kokku: 39| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json