/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-15-11 PDF Riigikohus 12.10.2011

PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Tegelikult on sätte kaitseala laiem, hõlmates kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus nr 3-4-1-10-00, p 20). Seega tuleb riive väljaselgitamiseks tuvastada, kas valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega. (p 19)

Avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks saab pidada niisugust rahalist kohustust, mille tasumise kohustus tuleneb avalik-õiguslikust suhtest. Sõiduk teisaldati parkimist keelava liiklusmärgi eiramise tõttu. Kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse järgi oli liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus (LS § 45 lõige 1). Sellest tuleneb, et liiklust korraldati avalikes huvides. Üheks liikluse korraldamise viisiks oli liikluskorraldusvahendite paigaldamine. Nõuetest kinnipidamise üle tehti järelevalvet samuti avalikes huvides. Ka Riigikohtu erikogu on 12. novembri 2002. aasta määruses nr 3-3-4-7-02 leidnud, et sõiduki teisaldamine on haldusülesande täitmine ning teisaldamistasu võtja tegutseb haldusülesande täitja nimel (punkt 10). Seega olid järelevalve käigus tekkinud suhted avalik-õiguslikud. Järelikult olid ka teisaldamisel tekkinud rahalised kohustused avalik-õiguslikud. (p 20)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19. detsembri 2003. aasta otsuses nr 3-4-1-22-03 märkinud: „Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms“ (punkt 19). Seega on delegeerimine lubatav, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. (p 22)

Sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu sõltub turusituatsioonist. Kuigi menetlusosalised on välja toonud, et kulud on püsinud pikka aega muutumatuna, on siiski olemuslikult tegemist seesuguse rahalise kohustusega, mille kiire ja paindlik muutmine võib olla vajalik. Sestap tuleb teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu iseloomu pidada seesuguseks, et selle kehtestamise võib delegeerida täitevvõimule. (p 23)

3-4-1-1-10 PDF Riigikohus 08.06.2010

PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p-d 20 ja 21). (p 56) Kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (vt Riigikohtu 19.12.2003 otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19). Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41). Kohalik omavalitsus võib tulenevalt PS §-st 113 kehtestada avalik-õigusliku kohustuse üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus. (p 58)


Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Kõik riigipiiri ja piirirežiimiga seonduv on riigielu valdkond, mistõttu piirirežiimi reguleerimine ja rahastamine on seega riigi ülesanne. Praegusel juhul on riik halduslepinguga andnud piirirežiimiga seotud ülesande täitmise üle kohalikule omavalitsusele. (p 70) Ebapiisavalt korraldatud piiriületusega kaasnevad probleemid mõjutavad nii riiki kui ka kohalikku omavalitsust, kelle territooriumil piiripunkt asub. (p 71) Sellise olukorra lahendamiseks võib olla halduslepinguga riikliku ülesande üleandmine kohane vahend. (p 72) Seejuures ei saa aga jätta tähelepanuta halduslepinguga kohalikule omavalitsusele üleantud ülesannete rahastamise kohustust. (p 73)

Kokkuleppe alusel kohalikule omavalitsusele pandud riiklike ülesannete rahastamise korda põhiseadus otsesõnu ei sätesta. PS § 154 lg 2 teises lauses käsitletud seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustuste all tuleb mõista ka seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga kohalikule omavalitsusele pandud riiklikke kohustusi. Riigi ülesande täitmata jätmine võib märkimisväärselt häirida kohalikku elu ning kohaliku halduse toimimist. Riik ei tohi panna kohalikku omavalitsust sundolukorda, kus on valida, kas võtta riikliku ülesande täitmine ja rahastamine enda kanda või kannatada kahju ülesande täitmata jätmise tõttu. Haldusleping ei tohi olla riigile vahend, vähendamaks kulutusi oma ülesannete täitmisele. (p 75)

3-4-1-14-09 PDF Riigikohus 20.10.2009

Õigusele heale haldusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus vaidlustada haldusorgani otsust. Õigus heale haldusele ei hõlma isiku õigust nõuda, et haldusotsuste täitmiseks oleks olemas sunnivahendid, kui nende sunnivahendite kasutamisest ei sõltu isiku muude õiguste kaitse.

Tuleb eristada kohustust kehtestavate materiaalõiguslike sätete rakendamiseks mõeldud menetlust sellest menetlusest, mis on mõeldud sunnivahendite kohaldamiseks juhul, kui materiaalõiguslikku kohustust ei täideta. Õigust heale haldusele saab riivata mõlemas menetluses. Samas asjaolu, et materiaalõigusliku kohustuse rakendamise menetlusele ei ole liidetud menetlust, mis võimaldaks isikut sundida seda kohustust täitma, ei saa riivata õigust heale haldusele. Õigusega heale haldusele oleks kokkusobimatu, kui isikul oleks selle toel võimalik nõuda, et avalik võim kasutaks tema vastu sunnivahendeid, kui ta on mõne kohustuse jätnud täitmata. Samuti oleks selle õigusega kokkusobimatu, kui ainuüksi niisuguste sunnivahendite puudumisel oleks isikul võimalik nõuda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks ka sätted, milles on kehtestatud materiaalõiguslik kohustus ja selle rakendamise haldusmenetlus. (p 44)


Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. (p 32) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)


Nõue, et avalik-õiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega, tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused. (p 28)

Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)

3-4-1-6-08 PDF Riigikohus 01.07.2008

Lennundusseaduse § 71 lõike 2 teises lauses sätestatud kohustus tasuda kontrollimise kulud on avalik-õiguslik rahaline kohustus (p 31). PS §-st 113 tulenev avalik-õigusliku rahalise kohustuse seadusega sätestamise nõue tähendab, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse ulatus või selle suuruse määramise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud vastava kohustuse olemuslikud tunnused (p 40).

Lennundusseaduse § 71 lõike 2 teine lause sätestab kulude tasumise kontrolli kohustuse, kuid ei määra kindlaks selle kohustuse nõutavaid elemente. Seetõttu on see vastuolus PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga ega ole seetõttu formaalselt põhiseaduspärane. Käsitletava avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid ei ole kindlaks määratud ühegi õigustloova aktiga, vaid selle suurus otsustatakse vaidlustatud sätte kohaselt sisuliselt Lennuameti ja kontrolliva organisatsiooni vahelise kokkuleppega (p 44).

3-4-1-18-07 PDF Riigikohus 26.11.2007

Põhiseaduse § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. (vt Riigikohtu 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-e 20 ja 21). Põhiseaduse §-st 113 tuleneb nõue, et kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses ning üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. Maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest (vt Riigikohtu 23.03.1998 otsust asjas nr 3-4-1-2-98). (p 24) Seadus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi. Määrus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi. (p 26)

Volitades PakAS 2000. a redaktsiooni § 2 punktis 7 rahandusministrit sisustama karastusjoogi mõistet, volitas seadusandja ministrit kehtestama karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekti. (p 27) Seadusandja ei määratlenud rahandusministrile antud volituse ulatust piisavalt, et see vastaks põhiseaduse § 113 nõuetele. (p 29)

Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Kuid üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. (p 36)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on asjassepuutuvad üksnes normid, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. (p 18) Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis omavad vaidlustatud normiga tihedat seost ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse p-i 18 asjas nr 3-4-1-16-06). Õigusselguse tagamiseks tuleb vaidlustatud normiga seotud norm lugeda asjassepuutuvaks ka juhul, kui kohus hindab juba kehtivuse kaotanud regulatsiooni põhiseaduspärasust. (p 20)

3-4-1-9-07 PDF Riigikohus 15.06.2007
PS

KTS § 25^21 alusel täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu kujutab endast põhiseaduse § 32 lõikega 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kuna kohtutäituri lisatasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuulub selline omandiõiguse riive samaaegselt ka PS § 113 kaitsealasse ning peab vastama sellest sättest tulenevatele nõuetele. (p 22) Nii PS §-st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Seega ei või seda laadi omandi kitsendusi ette näha seadusest alamalseisva aktiga, milline nõue on täidetud. (p 23)

Nii PS § 32 lõige 2 kui ka § 113 nõuavad, et omandiõiguse piirang oleks proportsionaalne, s.t sobiv, vajalik ja mõõdukas. ( p 25) Kuna kohtutäituri lisatasu on oma olemuselt sarnane riiklikule lõivule, peab selle määr olema kehtestatud kulupõhimõttest lähtudes. Seadusandja on kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest kehtestanud kindlas määras, s.o 0,5% arestitava kinnisasja väärtusest. Järelikult ei võimalda kinnisasja arestimise eest ettenähtud kohtutäituri lisatasu regulatsioon mingil viisil kohtutäituri lisatasu määramisel arvestada konkreetse kinnisasja arestimise keerukust ega kinnisasja arestimisele kulutatud aega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud võlgniku omandiõiguse piirangu mõõdukus. (p 28)


PSJV § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Hindamaks KTS § 2521 põhiseaduspärasuse kontrollimise lubatavust, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas KTS § 2521 näol on tegemist käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise aluseks olnud vaidluse seisukohalt asjassepuutuva normiga. (p 15) Norm on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtutäiturile kohustuslik kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest tuleneb üheselt KTS §-st 2521. KTS § 2521 põhiseadusele mittevastavuse korral tühistab kohus kohtutäituri lisatasu määramise otsuse, järelikult on KTS § 25^21 asjassepuutuv. (p 16)

3-4-1-16-06 PDF Riigikohus 13.02.2007
PS

Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Vabariigi Valitsus tohib anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks, st seaduses sätestatud volitusnormi alusel. (p 19)

MEES § 5 lg-s 6 Vabariigi Valitsusele antud volitus mitteeluruumide erastamise korra kehtestamiseks ei hõlma õigust enampakkumisest osavõtu tasu kehtestamiseks. "Mitteeluruumide erastamise kord" kuulub oma olemuselt p-s 6, p 7 alapunktis 2 ja p 9 alapunktis 2 sisalduva regulatsiooni osas praeter legem määruste hulka ning on antud suhete reguleerimiseks, mida mitteeluruumide erastamise seadus ette ei näe. Tegemist on iseseisva regulatsiooniga, mille kehtestamisel on Vabariigi Valitsus väljunud MEES § 5 lg-s 6 sätestatud delegatsiooninormi õiguslikest piiridest. (p 22)


Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Vabariigi Valitsus tohib anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks, st seaduses sätestatud volitusnormi alusel. (p 19)

MEES § 5 lg-s 6 Vabariigi Valitsusele antud volitus mitteeluruumide erastamise korra kehtestamiseks ei hõlma õigust enampakkumisest osavõtu tasu kehtestamiseks. "Mitteeluruumide erastamise kord" kuulub oma olemuselt p-s 6, p 7 alapunktis 2 ja p 9 alapunktis 2 sisalduva regulatsiooni osas praeter legem määruste hulka ning on antud suhete reguleerimiseks, mida mitteeluruumide erastamise seadus ette ei näe. Tegemist on iseseisva regulatsiooniga, mille kehtestamisel on Vabariigi Valitsus väljunud MEES § 5 lg-s 6 sätestatud delegatsiooninormi õiguslikest piiridest. (p 22)

"Mitteeluruumide erastamise korra" p-s 6 ja p 9 alapunktis 2 märgitud enampakkumise korraldamise kulude katmisega seotud enampakkumisest osavõtu tasu kuulub PS §-s 113 otseselt loetlemata avalik-õiguslike rahaliste kohustuste hulka. Kuna PS §-s 113 sätestatud seaduse reservatsioonist tulenevalt tohib avalik-õiguslike ülesannete täitmise tasu võtta üksnes siis, kui see on ette nähtud seaduses, ei saa avalik-õiguslikku rahalist kohustust, milleks praegusel juhul on enampakkumisest osavõtu tasu, kehtestada seadusest alamalseisva õigusaktiga. (p 25)


"Mitteeluruumide erastamise korra" p-s 6 ja p 9 alapunktis 2 märgitud enampakkumise korraldamise kulude katmisega seotud enampakkumisest osavõtu tasu kuulub PS §-s 113 otseselt loetlemata avalik-õiguslike rahaliste kohustuste hulka. Kuna PS §-s 113 sätestatud seaduse reservatsioonist tulenevalt tohib avalik-õiguslike ülesannete täitmise tasu võtta üksnes siis, kui see on ette nähtud seaduses, ei saa avalik-õiguslikku rahalist kohustust, milleks praegusel juhul on enampakkumisest osavõtu tasu, kehtestada seadusest alamalseisva õigusaktiga. (p 25)

3-4-1-22-03 PDF Riigikohus 19.12.2003

Kohtutäituri tasu on avalik-õiguslik kohustus põhiseaduse § 113 mõttes. Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid ei ole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel. Kohtutäituri tasu tuleb sätestada seadusega. (p 18) Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. (p 19) Kui ministri määruse andmise aluseks olev delegatsiooninorm on põhiseadusega vastuolus, on põhiseadusevastane ka selle normi alusel antud määrus. (p 20)


Kohtutäituri tasu on avalik-õiguslik kohustus põhiseaduse § 113 mõttes. Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid ei ole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel. Kohtutäituri tasu tuleb sätestada seadusega. (p 18) Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. (p 19) Kohtutäituri tasumäärade põhiseadusevastaseks tunnistamisega ei kaasne kohustust tagastada juba tasutud kohtutäituri tasud. Õigus saada tagasi täitemenetluses makstud tasu on vaid neil võlgnikel, kes vaidlustasid tähtaegselt kohtutäituri tasu määramise otsuse õiguspärasuse. (p 21)


Kohtutäituri tasu on avalik-õiguslik kohustus põhiseaduse § 113 mõttes. Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid ei ole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel. Kohtutäituri tasu tuleb sätestada seadusega. (p 18) Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. (p 19)

3-4-1-8-02 PDF Riigikohus 05.11.2002

Maksuintressi määra kehtestamise õiguse delegeerimine täielikult täitevvõimule on sisuliselt delegatsioon praeter legem määrusandluseks. Selline delegatsiooninorm ega selle alusel antud ministri määrus ei ole kooskõlas põhiseadusega. Täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mis põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusega. (p 13)


Maksuintress kui maksukohustuse kõrvalkohustus kujutab endast avalik-õiguslikku rahalist kohustust. Kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb kehtestada seadusega. (p 11)

3-4-1-10-00 PDF Riigikohus 22.12.2000

Täitevvõimu tohib teostada, kui selleks on seaduse volitus. (p 28)


Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tuleb mõnelt Riigikohtu kolleegiumilt, on Riigikohtu üldkogu pädev põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendama. (p 9) Kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse üksnes siis, kui vaidlustatud seadus oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (kohaldamisele kuuluv). Säte, mille põhiseaduslikkust põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. (p 10) Riigikohus ei pea piirduma vaidlustatud õigusakti põhiseaduslikkuse kontrollimisel üksnes nende põhiseaduse sätetega, millele taotluse esitaja viitas. (p 19) Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei tohi hinnata nende õigusaktide ja sätete põhiseaduslikkust, mille järelevalvet pole taotletud. (p 19)


Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud otsus ei oma tagasiulatuvat jõudu. (p 37)


Põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. (p 20)

3-4-1-5-98 PDF Riigikohus 17.06.1998

Seaduses sisalduv delegatsiooninorm on suunatud tulevikku ja ei saa legaliseerida enne delegatsiooninormi antud Vabariigi Valitsuse määrust. Selline määrus jääb endiselt ilma volituseta antuks ja seetõttu Põhiseaduse §-ga 87 p 6 vastuolus olevaks. (p III) Delegatsiooninorm on ühtlasi ka korraldus täitevvõimule anda seaduse rakendamiseks vajalik määrus; määrus tuleb anda vacatio legis kestel. (p IV) Valitsuse määrus, mis pole antud maksuseaduse alusel, ei tohi mõjutada maksumaksja maksukohustust. (p V)


Valitsuse määrus, mis pole antud maksuseaduse alusel, ei tohi mõjutada maksumaksja maksukohustust. (p V)

3-4-1-2-98 PDF Riigikohus 23.03.1998

Vastavalt põhiseaduse §-le 113 sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Põhiseaduslik nõue, et riiklikud maksud tuleb sätestada seadusega, tähendab, et ka maksumäärad tuleb sätestada seadusega. Tollitariifiseadusega tollimaksu kehtestamise ja maksumäärade sätestamise delegeerimine Vabariigi Valitsusele on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. (p IV) Põhiseaduse § 113 ei välista teatud tingimustel maksumäära sätestamist alam- ja ülemmäärana. Tulenevalt tollimaksu funktsionaalsetest erisustest oleks põhiseadusega kooskõlas tollimaksu sätestamine alam- ja ülemmäärana, kusjuures konkreetse maksumäära sätestaks sellekohase delegatsiooninormi alusel ja seadusega antud tingimustel Vabariigi Valitsus. (p V)

III-4/1-9/94 PDF Riigikohus 07.12.1994

Ministri määruse regulatsioonil, millega nähti ette üksikisiku tulumaksu laekumine 48 protsendi ulatuses riigieelarvesse, ei olnud seaduslikku alust, kui tulumaksuseadus andis ministrile üksnes ülesande kehtestada seaduse rakendamise juhend.

Määrus, mis laiendab alusetult ja põhiseadusevastaselt tulumaksuseaduse toimet, ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 113 - tulumaksuseaduse toime laiendamine ei ole sama mis tulumaksu sätestamine.

III-4/1-5/94 PDF Riigikohus 30.09.1994

Seadus, mis on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, on vastuolus põhiseadusega. Üheks õiguse üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi seadustel olla tagasiulatuvat jõudu. Õiguse üldpõhimõtteks on ka õiguspärase ootuse printsiip - igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama talle seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektides suhtes sõnamurdlik. Viieks aastaks kehtestatud maksuvabastuse tühistamine selle tähtaja kestel on vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga ja seetõttu põhiseaduse §-ga 10.

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json