Kohtulahendite liigitus

Kokku: 42| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-4-1-4-12 PDF Riigikohus 20.11.2012
VEB Fond loodi ja selle sertifikaadid anti välja Riigikogu 1993. aasta otsuse alusel seoses Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga varade külmutamisega endise NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB). Üldkogu hinnangul tulenes Riigikogu pädevus 15. veebruari 2012. a otsuse vastuvõtmiseks PS § 65 punktist 16. Kuna VEB Fondiga seotud küsimustesse oli Riigikogu juba 1993. a-l sekkunud oma otsusega, oli ka 2012. aastal jätkuvalt tegemist riigielu küsimusega. Küsimuse vastu esines ka 2012. aastal jätkuvalt suur avalik huvi. (p 46) Küsimus on, kas seadusest võiks tuleneda kaebajate nõudeõigus suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati. (p 48) Üldkogu hinnangul ei ole õiguslikku alust, millele tuginedes saaks määrata hüvitise sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. (p 49) Ükski seadus ei kohustanud Riigikogu lahendama kaebajate nõudeid tulenevalt võimalikust kahju tekitamisest või sundvõõrandamisest VEB Fondi loomise ja selle tegevuse korraldamise tõttu. Sääraste nõuete lahendamine kuulub kohtu pädevusse (PS § 146 esimene lause; vt ka allpool punkt 73). Ka haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei kohustanud Riigikogu lahendama kahju hüvitamise küsimust, vaid üksnes otsustama selle üle, mis saab VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuetest. (p 55) Seega ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata suurem hüvitis, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ette nähti. (p 56) PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. (p 64) Üldkogu leiab, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei tekitatud kaebajatele kahju. Varaline kahju oleks kaebajatele tekkinud juhul, kui selle otsuse tagajärjel oleks nende varaline seisund halvem kui olukorras, kus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust ei oleks tehtud. Enne Riigikogu otsuse tegemist oli otsustatud SA VEB likvideerida (vt otsuse punkt 25). Riigikogu otsusega sätestati SA VEB likvideerimisel sertifikaadiomanikele sama tagajärg, mis tulenes seadusest (vt otsuse punkt 54). Seega ei halvenenud Riigikogu otsuse tulemusena kaebajate varaline olukord. (p 65) PS § 32 sätestab omandiõiguse kaitse. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised õigused. Praegusel juhul ei esine omandiõiguse riivet, sest Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei halvendatud kaebajate varalist seisu (eespool punktid 54 ja 65). (p 74) PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Üldkogul ei ole vajadust hinnata, kas VEB Fondi sertifikaadid kujutasid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega kaasnenud võimaliku sundvõõrandamise eest kohest ja õiglast hüvitust, kuna praeguses asjas on küsimus üksnes sertifikaatide eest määratud hüvitise õiguspärasuses. (p 75) Põhiseadusest tulenevalt ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega kaebajatele VEB Fondi sertifikaatide eest suuremat hüvitist ette nägema. (p 77)
3-4-1-15-11 PDF Riigikohus 12.10.2011
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19. detsembri 2003. aasta otsuses nr 3-4-1-22-03 märkinud: „Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms“ (punkt 19). Seega on delegeerimine lubatav, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. (p 22) Sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu sõltub turusituatsioonist. Kuigi menetlusosalised on välja toonud, et kulud on püsinud pikka aega muutumatuna, on siiski olemuslikult tegemist seesuguse rahalise kohustusega, mille kiire ja paindlik muutmine võib olla vajalik. Sestap tuleb teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu iseloomu pidada seesuguseks, et selle kehtestamise võib delegeerida täitevvõimule. (p 23)
3-4-1-2-11 PDF Riigikohus 26.04.2011
Võimatu on, et seadusandja näeks alati ette kõiki võimalikke elulisi regulatsioone ja kehtestaks vastavalt väga kasuistlikud normid. Haldusorganil on keerulisem langetada diskretsiooniotsust kui otsust, kus tuleb normi üks-üheselt rakendada elulistele asjaoludele, samuti võib diskretsiooniotsuse vaidlustamise tõenäosus olla suurem. Sellest hoolimata on kaalutlusõiguse teostamine täitevvõimu rakendamise immanentseks osaks ja osal juhtudel peab seadusandja selle põhiseadusest tulenevalt ette nägema. (p 41)
3-4-1-33-09 PDF Riigikohus 01.07.2010
Poliitilise välireklaami keeld on kehtestatud ühena hääletamis- ja kandideerimisõiguse kasutamise tingimustest, mida seadusandja on põhiseaduse kohaselt kohustatud sätestama. Poliitilise välireklaami keelamise eesmärgiks on soov suurendada hääletamisaktiivsust, tõsta demokraatliku arutelu kvaliteeti, vältida valijatega manipuleerimist ja vähendada raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel. Kõik need eesmärgid on kantud demokraatia tugevdamise ideest. Demokraatia on Eesti riigiehitusliku korralduse olulisemaid põhimõtteid. Keeldu toetab seega väga kaalukas põhiseaduslik põhimõte. (p 67) Keeluga ei piirata ei hääletamis- ega kandideerimisõiguse ega ka viimase õigusega seotud poliitilise väljendusvabaduse, samuti erakonna tegevusvabaduse kõige tugevamat kaitset vajavat osa. Keeld ei võta valijatelt võimalust valimistel osaleda või hääletada neile meelepärase kandidaadi poolt. Keeld ei välista kellegi kandideerimist valimistel ega võta kandidaatidelt, valimisliitudelt ja erakondadelt võimalust oma vaateid tutvustada ega keela avalikku arutelu kindlate teemade üle. (p 60) Välireklaami keeld ei takista poliitiliste vaadete edastamist ja ühiskonnaelu üle arutelu pidamist muul viisil (nt valimiskoosolekute, vahetu valijatega suhtlemise, trükimeedia, televisiooni, raadio, otsepostituse, siseruumides reklaamimise, nn uute tehnoloogiate kaudu). Keeld üksnes suunab poliitilisi arutelusid teistesse kanalitesse, kus neil on suurem tõenäosus kujuneda sisulisemaks. (p 63) Samuti ei ole keeluga olulises ulatuses sekkutud ettevõtlusvabadusse ning omandipõhiõigusesse. (p 65) Poliitilise välireklaami keeld on põhiseaduse kohaselt lubatud, kuid see ei tähenda, et põhiseadus sellise keelu kehtestamist nõuaks. Riigikogu on vaba nii keeldu kaotama, poliitilise välireklaami tegemisele aja, koha ja suuruse piiranguid seadma kui ka valimiskulutustele sellist ülempiiri kehtestama, mis ühest küljest vähendaks raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel ja teisalt tagaks kandidaatide võrdsed võimalused valimiskampaania korraldamisel. (p 70)
3-4-1-1-10 PDF Riigikohus 08.06.2010
PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p-d 20 ja 21). (p 56) Kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (vt Riigikohtu 19.12.2003 otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19). Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41). Kohalik omavalitsus võib tulenevalt PS §-st 113 kehtestada avalik-õigusliku kohustuse üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus. (p 58)
Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Kõik riigipiiri ja piirirežiimiga seonduv on riigielu valdkond, mistõttu piirirežiimi reguleerimine ja rahastamine on seega riigi ülesanne. Praegusel juhul on riik halduslepinguga andnud piirirežiimiga seotud ülesande täitmise üle kohalikule omavalitsusele. (p 70) Ebapiisavalt korraldatud piiriületusega kaasnevad probleemid mõjutavad nii riiki kui ka kohalikku omavalitsust, kelle territooriumil piiripunkt asub. (p 71) Sellise olukorra lahendamiseks võib olla halduslepinguga riikliku ülesande üleandmine kohane vahend. (p 72) Seejuures ei saa aga jätta tähelepanuta halduslepinguga kohalikule omavalitsusele üleantud ülesannete rahastamise kohustust. (p 73) Kokkuleppe alusel kohalikule omavalitsusele pandud riiklike ülesannete rahastamise korda põhiseadus otsesõnu ei sätesta. PS § 154 lg 2 teises lauses käsitletud seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustuste all tuleb mõista ka seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga kohalikule omavalitsusele pandud riiklikke kohustusi. Riigi ülesande täitmata jätmine võib märkimisväärselt häirida kohalikku elu ning kohaliku halduse toimimist. Riik ei tohi panna kohalikku omavalitsust sundolukorda, kus on valida, kas võtta riikliku ülesande täitmine ja rahastamine enda kanda või kannatada kahju ülesande täitmata jätmise tõttu. Haldusleping ei tohi olla riigile vahend, vähendamaks kulutusi oma ülesannete täitmisele. (p 75)
3-4-1-7-09 PDF Riigikohus 01.04.2010
Omavalitsusüksuste ja riigi vahelisi suhteid reguleerides peab seadusandja arvestama õigusriigi põhimõttega, mille üheks osaks on õiguskindluse põhimõte. Õiguskindlus nõuab muu hulgas seda, et õiguse subjektid saaksid olla kindlad kehtestatud normide püsimajäämises (õiguspärase ootuse põhimõte). (p 39) Omavalitsusüksustel peab olema võimalik tegutseda mõistlikus ootuses, et nende ülesannete rahastamiseks kehtestatud regulatsioon püsib stabiilsena ning et seda ei muudeta ootamatult omavalitsusüksustele ebasoodsamaks. Iga õigusakt, millega seda tehakse, riivab õigust rahastamissüsteemi stabiilsusele ka juhul, kui see ei põhjusta omavalitsuslike ülesannete rahastamise ebapiisavust. Niisuguseks riiveks ei saa aga pidada olukorda, kus omavalitsusüksuste tulud vähenevad riigivõimu sekkumiseta (nt maksulaekumiste kahanemise tõttu). (p 40) Rahastamissüsteemi stabiilsus ei saa aga olla eesmärk omaette. Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate õigusaktide muutmine ebasoodsamaks ei ole välistatud. Rahastamissüsteemi stabiilsus ei saa tähendada mingil ajal kehtiva regulatsiooni ja koos sellega ka sel ajal tagatud rahastamise taseme püsimist igaveseks. Omavalitsusüksused ei saa loota, et nende rahastamist reguleerivaid õigusakte mitte kunagi ei muudeta. Riigil on õigus rahastamist reguleerivaid õigusakte vajadusel ümber kujundada. (p 40)
3-4-1-16-09 PDF Riigikohus 22.12.2009
Volikogu valimiste korraldamine on kohaliku elu küsimuseks. Riigivõimu ülesanne on aga kehtestada volikogude valimiste korraldamiseks kogu riigi territooriumil ühtne raamistik, millest lähtudes erinevad kohaliku omavalitsuse üksused valimisi korraldavad (vt Riigikohtu 09.06. 2009 otsuses nr 3-4-1-2-09 punkti 33). Selline raamistik puudutab vahetult isikute valimisõiguste kasutamist ja arvestades nende õiguste olulisust demokraatlikus ühiskonnas peab nende kasutamise seisukohast olulised küsimused reguleerima seadusandja. Niisugune käsitlus lähtub PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja PS § 13 lõikest 2 tulenevast põhimõttest, et kõik põhiõiguste ja riigikorralduse seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja. Valimisringkondade moodustamise regulatsiooni kehtestamine (mida ongi tehtud KOVVS § 8 lõike 1 teises lauses, § 8 lõikes 4 ja § 8 lõike 41 esimeses lauses) on seega riigielu küsimus. (p 35) Unitaarriigi põhimõttega läheks vastuollu olukord, kus omavalitsusüksused saaksid õiguse endale ise kehtestada oma võimuorganite moodustamise alused. (p 37) Ühe linnaosa huvide võimalik üleesindatus võrreldes mõne teise linnaosa huvide alaesindatusega volikogus ei sea neid huve esindada võivaid volikogu liikmeid oma otsuste tegemisel sõltuvusse riigivõimust. Valimisringkondade moodustamist reguleerides ei sekkuta omavalitsusüksuse volikogu iseseisvusesse kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Enesekorraldusõigus kaitseb omavalitsusüksust aga selle eest, et riik ei sekkuks ebaproportsionaalsel viisil tema tegevusse kohaliku elu küsimuste otsustamisel. (p 39)
3-4-1-20-09 PDF Riigikohus 30.10.2009
PS § 3 lõikes 1 sätestatud kohustusega teostada riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel kaasneb riigivõimu teostaja kohustus kontrollida, kas ta on pädev seda võimu kasutama. Kuigi kohustus kontrollida pädevust on sageli seadustes selguse huvides otsesõnu väljendatud, ei pea see alati nõnda olema. See kohustus lasub riigivõimu teostavatel institutsioonidel vahetult põhiseaduse alusel ka siis, kui seda ei ole sätestatud seaduses või alamalseisvas aktis. (p 10) Ka Riigikogu teostab PS §-s 65 loetletud tegevustega riigivõimu (mille hulka kuulub ka otsuste vastuvõtmine). Seetõttu on ka Riigikogul kohustus kontrollida, kas ta on pädev lahendama talle menetlemiseks esitatud küsimusi. (p 11) Riigikogu on eelnõude menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjoni määramise õiguse andnud RKKTS § 13 lõike 2 punktiga 4 Riigikogu juhatuse pädevusse. (p 12) Riigikogu juhatus täidab pädevuse kontrollimisega Riigikogule PS § 3 lõike 1 esimese lausega pandud kohustust. (p 13) RKKTS § 16 lõikega 4 on tagatud kõigi Riigikogu liikmete võimalus väljendada oma seisukohta eelnõu tagastamise kohta pädevuse puudumise tõttu. Juhatuse otsus keelduda eelnõu menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 17 kohaselt Riigikohtus vaidlustatav. (p 12)
Riigikogu on eelnõude menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjoni määramise õiguse andnud RKKTS § 13 lõike 2 punktiga 4 Riigikogu juhatuse pädevusse. Riigikogu juhatus kasutab Riigikogu kui terviku pädevust, mille Riigikogu on talle seadusega andnud Riigikogu töö korraldamiseks ja Riigikogu haldamiseks. (p 12) Riigikogu juhatus täidab pädevuse kontrollimisega Riigikogule PS § 3 lõike 1 esimese lausega pandud kohustust. (p 13) RKKTS § 16 lõikega 4 on tagatud kõigi Riigikogu liikmete võimalus väljendada oma seisukohta eelnõu tagastamise kohta pädevuse puudumise tõttu. Veelgi enam, juhatuse otsus keelduda eelnõu menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 17 kohaselt Riigikohtus vaidlustatav. (p 12)
3-4-1-14-09 PDF Riigikohus 20.10.2009
Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. (p 32) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
3-4-1-6-09 PDF Riigikohus 17.07.2009
PS § 104 lõikes 2 nimetatud küsimuste reguleerimiseks ei piisa, kui seda tehakse Riigikogu koosseisu enamuse poolt vastu võetud seaduses, vaid nõutav on, et regulatsioon sisalduks asjakohases PS § 104 lõikes 2 nimetatud seaduses. Riigikohtu 05.02.1998. a otsuses asjas nr 3-4-1-1-98 selgitati, et konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadusega on põhiseaduse vastane ning selliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvaid küsimusi saab reguleerida üksnes konstitutsioonilises seaduses. (p 17) Kohtumenetluse seadused on PS § 104 lõike 2 punktis 14 nimetatud konstitutsioonilised seadused, mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Samas, kui lihtseadusega reguleeritakse kohtumenetluse valdkonda kuuluvat küsimust ja eelnõu lõpphääletusel hääletas seaduse vastuvõtmise poolt Riigikogu koosseisu häälteenamus, siis on seaduse vastuvõtmisel PS § 104 lõike 2 punktist 14 tulenev menetluslik nõue täidetud (vt Riigikohtu 29.09.1999 otsuse asjas nr 3-4-1-3-99 p-i 16 ja 08.06.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-7-09 p-e 29 ja 30). (p 18)
3-4-1-2-09 PDF Riigikohus 09.06.2009
PS § 156 lõige 1 annab volikogule kohaliku elu küsimuste otsustamise üldpädevuse. Seega on eelkõige volikogu see organ, kes peab saama kasutada omavalitsusüksuse enesekorraldusõigust sõltumatult riigi keskvõimust ja riigipoolse sekkumiseta otsustusprotsessi. (p 31) Kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigus ei laiene volikogu valimist kui omavalitsusüksuse välist ülesehitust kindlaks määravatele sätetele. Üksikasjaliku valimiskorra kehtestamine on riigielu küsimus. Riigi kohustus on tagada, et kõigis omavalitsusüksustes toimuksid valimised ühtsetel, PS §-s 156 sätestatud alustel põhinevate võrreldavate reeglite kohaselt. Volikogu valimiseks vajalikke õiguslikke raame ei saa luua kohaliku omavalitsuse üksus iseseisvalt ja riigist sõltumatult. (p 33) Seadusandja ei ole KOVVS § 8 lõiget 4 ja § 9 lõiget 2 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 34)
3-4-1-18-08 PDF Riigikohus 23.02.2009
PS § 75 teist osalauset tuleb mõista nii, et Riigikogul on keelatud ametisoleva Riigikogu koosseisu jaoks Riigikogu liikme palka suurendada ja vähendada, muu töötulu saamise piiranguid leevendada ja seada lisapiiranguid muu töötulu saamisele, samuti kujundada ümber palga arvestamise aluseid. (p 23) Keelus iseenda palkasid muuta saab põhiseaduse kohaselt teha erandi vaid siis, kui palga muutmatajätmine seab ohtu Riigikogu liikme sõltumatuse, mandaadi kasutamise vabaduse või riigi kaitsmise. Selliste eranditena võivad kõne alla tulla näiteks hüperinflatsioon, sõjaseisukord või olukord, kus riigikogu eelmine koosseis on järgneva koosseisu jaoks kehtestanud ebapiisava sissetuleku. (p 29) Riigikogu liikme tööga seotud hüvitistele PS §-st 75 tulenev keeld selle sätte sõnastuse kohaselt ei laiene. Sisulised piirid Riigikogu liikme tööga seotud hüvitiste reguleerimisele võivad tuleneda kohustusest tagada laiaulatuslik Riigikokku kandideerimise õigus (PS § 60 lg 2) ja Riigikogu liikme mandaadi kasutamise vabadus (PS § 62). Hüvitiste liigid ja ulatus tuleb määrata lähtuvalt nende kahe kohustuse eesmärkidest ning nende maksmine ei või teenida muid eesmärke, näiteks fraktsiooni või erakonna rahastamine või valimiskulude katmine. Niisamuti ei või sellised hüvitised olla olemuselt Riigikogu liikmetele makstav palgalisa. (p 23)
PS §-st 75 tuleneb lisaks Riigikogule adresseeritud kohustusele ka keeld muuta tasu ja muu töötulu saamise piiranguid Riigikogu ametisoleva koosseisu kohta. PS § 75 teist osalauset ei saa mõista pelgalt loana muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel. Kõnealuse sättega eraldatakse lubatud tegevused (praegusel juhul tasu ja muu töötulu saamise piirangute muutmine Riigikogu järgmise koosseisu kohta) neist, mida ei ole lubatud (muutmine ametisoleva koosseisu kohta). Riigikogu pädevus seaduste vastuvõtmiseks, muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks tuleneb PS § 65 punktist 1. Nimetatud sätte alusel oleks Riigikogul õigus muuta juba kord seadusega kehtestatud tasu ja muu töötulu saamise piiranguid nii ametisoleva koosseisu kui ka Riigikogu järgmise koosseisu kohta, mistõttu ei oleks PS § 75 teisel osalausel iseseisvat mõtet. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei tohi seadust tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks (vt Riigikohtu 02.11.994 otsuse asjas nr III 4/A 6/94 p-i 1). PS § 75 teist osalauset ei saa tõlgendada Riigikogule seaduste andmiseks omistatud üldvolituse tarbetu kordusena, sest on olemas teistsugune mõistlik tõlgendusvõimalus. Sõnadel "Riigikogu järgmise koosseisu kohta" on selles sättes iseseisev tähendus vaid siis, kui seda mõista keeluna muuta Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel ametisoleva koosseisu jaoks. (p 14)
3-4-1-14-08 PDF Riigikohus 15.12.2008
RPS
Kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse lubatavuse hindamisel tuleb teha kindlaks, kas säte, mille põhiseadusele vastavuse kontrolli taotletakse, on osa mõnest PSJKS §-s 7 loetletud õigusaktist, ning kontrollida, kas see säte võib rikkuda kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Kui ei ole tegemist õigustloova aktiga, siis ei ole taotlus lubatav(p 27). Ainuüksi asjaolu, et õigusakt on õigusselgusetu, ei kujuta endast kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike garantiide rikkumist. Kohalik omavalitsus peab selgitama, kuidas õigusselgusetus kahjustab mõnda kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist(p 29). PS §-l 59, mille kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule, puudub vahetu seos kohaliku omavalitsuse garantiidega või riigi ja kohaliku omavalitsuse vaheliste suhetega. See säte reguleerib Riigikogu pädevust ja Riigikogu paiknemist võimude lahususe süsteemis(p 29).
3-4-1-3-07 PDF Riigikohus 21.05.2008
EKS
Seadused sätestavad selgesõnaliselt õiguskantsleri pädevuse vaidlustada olemasoleva regulatsiooni kooskõla põhiseadusega, kuid lähevad vaikides mööda õiguskantsleri õigusest vaidlustada akti vastuvõtnud organi tegevusetust. (p 26) Kehtivas õiguses alus, millele tuginevalt õiguskantsler võib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses vaidlustada sellise olukorra põhiseadusevastasust, mis seisneb selles, et põhiseadusega nõutav õigustloov akt puudub. (p 30) Õiguskantsleri pädevust määratlevad PSJKS § 6 lg 1 p-d 1, 2 ja 3 ning õiguskantsleri seaduse § 18 lg 1 võimaldavad õiguskantsleril vaidlustada ka õigustloova akti vastu võtnud organi tegevusetust väitega, et olemasolev regulatsioon on põhiseaduse vastane põhjusel, et see ei sisalda põhiseadusega nõutavat. (p 34) PSJKS § 9 lg 1 ja § 15 lg 1 p 21 seotud RVS § 14 lg-ga 1 ning seetõttu määratud toimima üksnes koos õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Õiguskantsleril, kes teeb abstraktset normikontrolli, ei saa tekkida nõudeid, mis tulenevad RVS § 14 lg-st 1. (p 29)
3-4-1-18-07 PDF Riigikohus 26.11.2007
Põhiseaduse § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. (vt Riigikohtu 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-e 20 ja 21). Põhiseaduse §-st 113 tuleneb nõue, et kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses ning üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. Maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest (vt Riigikohtu 23.03.1998 otsust asjas nr 3-4-1-2-98). (p 24) Seadus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi. Määrus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi. (p 26) Volitades PakAS 2000. a redaktsiooni § 2 punktis 7 rahandusministrit sisustama karastusjoogi mõistet, volitas seadusandja ministrit kehtestama karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekti. (p 27) Seadusandja ei määratlenud rahandusministrile antud volituse ulatust piisavalt, et see vastaks põhiseaduse § 113 nõuetele. (p 29) Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Kuid üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. (p 36)
3-4-1-4-07 PDF Riigikohus 08.06.2007
PS
Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12) Kohaliku omavalitsuse kohaliku elu küsimuste otsustamise õigust võib ta mõne põhiseadusliku väärtuse kaitseks. Kuna sõjahaudadega seonduv on riigielu küsimus, ning sõjahaudade kaitse seaduse eesmärgiks on sõjategevuses hukkunud isikute säilmete kaitse, austamine ja väärikas kohtlemine, tuleb pidada riigi rahvusvahelise kohustuse - sõjahaudade kaitse - korrektset täitmist ja sõjahaudade kaitse ühtset reguleerimist kogu riigis legitiimseteks eesmärkideks, mille tagamiseks võib piirata kohaliku omavalitsuse õigust korraldada kohalikku elu. (p 20) ShKS § 8 lg-ga 2 ja § 9 lg-ga 4 sätestatud piirangud on sobivad ja vajalikud riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks sõjategevuses hukkunute säilmete ja mälestuse kaitsel. Tegemist on oluliste rahvusvahelisest õigusest tulenevate ja põhiseadusega kaitstud väärtuste ning põhimõtetega. Kuigi sõjahaudade kaitse seadus välistab kohalike omavalitsuste otsustusõiguse, on piirang eeltoodust lähtudes väheintensiivne ja tervikuna proportsionaalne. (p 24)
3-4-1-10-07 PDF Riigikohus 13.04.2007
PS
Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 3 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 26 lg 1 kohaselt võib Riigikogu juhatuse taotlusel lõpetada Riigikohtu otsusega enne tähtaega Riigikogu liikme volitused, kes keeldub ametivannet andmast. Vande andmisest keeldumine on Riigikogu liikme volituste enne tähtaega lõpetamise aluseks. (p 5)
3-4-1-14-06 PDF Riigikohus 31.01.2007
PS
ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduses ei ole ei ole nimetatud sätte kehtetuks tunnistamisega kaasnevate probleemide lahendamiseks välja töötatud tõhusat regulatsioon, mis võimaldaks ümberasunutel ja õigusvastaselt võõrandatud eluruumide erastamiseks õigustatud isikutel oma õigusi kasutada. (p 33) Seaduses ettenähtud reeglid ei lahenda põhiseaduspäraselt ORAS-e § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega seonduvaid õiguslikke küsimusi ja tekitavad erinevaid ümberasunute gruppe ebavõrdselt koheldes pigem probleeme juurde. Seega ei vasta seadus põhiseaduse §-dest 13, 14 ja § 12 lõikest 1 tulenevale üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõiguse võrdse kaitse põhimõttele. (p 34)
3-4-1-4-06 PDF Riigikohus 09.05.2006
PS
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Seda regulatsiooni kujundades on seadusandja leidnud õigusrahu ja isiku kaebeõigust kaaludes kohase tasakaalu. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 12)
3-4-1-33-05 PDF Riigikohus 20.03.2006
PS
VHS
Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet (vt Riigikohtu 3.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02, p 17). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 26) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete raskustega (vt Riigikohtu 21.12.2004 otsuse nr 3-4-1-7-03, p 39). Vanemahüvitise lihtsat administreeritavust ei saa pidada mõistlikuks põhjuseks, mis õigustaks isiku erinevat kohtlemist võrreldes nende lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu õigeaegselt. (p 30) Seega rikub vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 teine lause PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet osas, millega nähakse ette, et isikule määratud vanemahüvitist vähendatakse talle tööandja süü tõttu vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud ja varem saamatajäänud töötasu võrra. (p 32)

Kokku: 42| Näitan: 1 - 20