https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 33| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-4-12 PDF Riigikohus 20.11.2012

VEB Fond loodi ja selle sertifikaadid anti välja Riigikogu 1993. aasta otsuse alusel seoses Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga varade külmutamisega endise NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB).

Üldkogu hinnangul tulenes Riigikogu pädevus 15. veebruari 2012. a otsuse vastuvõtmiseks PS § 65 punktist 16. Kuna VEB Fondiga seotud küsimustesse oli Riigikogu juba 1993. a-l sekkunud oma otsusega, oli ka 2012. aastal jätkuvalt tegemist riigielu küsimusega. Küsimuse vastu esines ka 2012. aastal jätkuvalt suur avalik huvi. (p 46)

Küsimus on, kas seadusest võiks tuleneda kaebajate nõudeõigus suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati. (p 48) Üldkogu hinnangul ei ole õiguslikku alust, millele tuginedes saaks määrata hüvitise sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. (p 49) Ükski seadus ei kohustanud Riigikogu lahendama kaebajate nõudeid tulenevalt võimalikust kahju tekitamisest või sundvõõrandamisest VEB Fondi loomise ja selle tegevuse korraldamise tõttu. Sääraste nõuete lahendamine kuulub kohtu pädevusse (PS § 146 esimene lause; vt ka allpool punkt 73). Ka haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei kohustanud Riigikogu lahendama kahju hüvitamise küsimust, vaid üksnes otsustama selle üle, mis saab VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuetest. (p 55) Seega ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata suurem hüvitis, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ette nähti. (p 56)

PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. (p 64) Üldkogu leiab, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei tekitatud kaebajatele kahju. Varaline kahju oleks kaebajatele tekkinud juhul, kui selle otsuse tagajärjel oleks nende varaline seisund halvem kui olukorras, kus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust ei oleks tehtud. Enne Riigikogu otsuse tegemist oli otsustatud SA VEB likvideerida (vt otsuse punkt 25). Riigikogu otsusega sätestati SA VEB likvideerimisel sertifikaadiomanikele sama tagajärg, mis tulenes seadusest (vt otsuse punkt 54). Seega ei halvenenud Riigikogu otsuse tulemusena kaebajate varaline olukord. (p 65)

PS § 32 sätestab omandiõiguse kaitse. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised õigused. Praegusel juhul ei esine omandiõiguse riivet, sest Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei halvendatud kaebajate varalist seisu (eespool punktid 54 ja 65). (p 74) PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Üldkogul ei ole vajadust hinnata, kas VEB Fondi sertifikaadid kujutasid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega kaasnenud võimaliku sundvõõrandamise eest kohest ja õiglast hüvitust, kuna praeguses asjas on küsimus üksnes sertifikaatide eest määratud hüvitise õiguspärasuses. (p 75) Põhiseadusest tulenevalt ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega kaebajatele VEB Fondi sertifikaatide eest suuremat hüvitist ette nägema. (p 77)


Üldkogu ei nõustu sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei võiks menetluskulude hüvitamise regulatsiooni analoogia korras rakendada. Menetlusõiguse üldpõhimõte on, et põhjendamata avalduse esitanud menetlusosaline kannab teiste menetlusosaliste menetluskulud. Kaebajad ei saanud eeldada, et kaebuse lahendamisel ei teki vajadust kaasata kolmandaid isikuid. (p 81)

3-4-1-2-11 PDF Riigikohus 26.04.2011

Õigus soetada ja omada relva on hõlmatud PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusega. (p 38) Riigikohus on 14.12.2010. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 leidnud, et relvaloa kehtivuse peatamine ning relva omamisele piirangute seadmine võib olla põhjendatud vajadusega kaitsta inimeste elu ja tervist ning tagada riigi julgeolek ja avalik kord, samuti võivad olla piirangud õigustatud ka muude asjaoludega. Kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik võib olla ohtlik ja kasutada relva kuritegude toimepanemise jätkamiseks või kriminaalmenetluse takistamiseks, mistõttu piirang on sobiv eesmärgi saavutamiseks. Samaväärse alternatiivi puudumise tõttu on piirang ka vajalik. Piirang ei ole mõõdukas, kuna kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisu arvesse võttes võib selguda, et isik ei ohusta kaitstavaid õigushüvesid. (p 39) Kolleegium nõustub eeltoodud seisukohaga ning märgib lisaks, et KarS § 51 sätestab, millistel juhtudel võib kohus võtta süüdimõistetult lisakaristusena relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse. See tähendab, et seadusandja ei ole pidanud ka isiku süüdi mõistmisel mis tahes kuriteos teda automaatselt seesuguseks, kellele ei või relva usaldada. (p 40)

Vaba eneseteostuse põhimõttest lähtuvalt on relvaloa taotlemise kohustuse näol tegemist isikutele seatud piiranguga. Riigil on õigus relvaluba mitte anda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja tingimustel, mis peavad olema põhiseadusega kooskõlas. (p 43)

Samuti ei saa viidata riive ajutisele iseloomule, kui relvaloa andmisest keeldumiseks on kahtlustatavaks või süüdistatavaks olek. Kuigi loa kehtivuse peatamise mõju on ajutine, on see mõju samaväärne loa kehtetuks tunnistamisega, sest selleks ajaks võetakse isikult täielikult õigus relvaga jahti pidada ja turvalisust tagada (vt Riigikohtu 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 p-i 33). Lisaks tuleb silmas pidada, et ajutisus võib tegelikkuses kujuneda üsna pikaajaliseks. (p 44)


Võimatu on, et seadusandja näeks alati ette kõiki võimalikke elulisi regulatsioone ja kehtestaks vastavalt väga kasuistlikud normid. Haldusorganil on keerulisem langetada diskretsiooniotsust kui otsust, kus tuleb normi üks-üheselt rakendada elulistele asjaoludele, samuti võib diskretsiooniotsuse vaidlustamise tõenäosus olla suurem. Sellest hoolimata on kaalutlusõiguse teostamine täitevvõimu rakendamise immanentseks osaks ja osal juhtudel peab seadusandja selle põhiseadusest tulenevalt ette nägema. (p 41)

3-4-1-33-09 PDF Riigikohus 01.07.2010

Poliitilise välireklaami keeld on kehtestatud ühena hääletamis- ja kandideerimisõiguse kasutamise tingimustest, mida seadusandja on põhiseaduse kohaselt kohustatud sätestama. Poliitilise välireklaami keelamise eesmärgiks on soov suurendada hääletamisaktiivsust, tõsta demokraatliku arutelu kvaliteeti, vältida valijatega manipuleerimist ja vähendada raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel. Kõik need eesmärgid on kantud demokraatia tugevdamise ideest. Demokraatia on Eesti riigiehitusliku korralduse olulisemaid põhimõtteid. Keeldu toetab seega väga kaalukas põhiseaduslik põhimõte. (p 67) Keeluga ei piirata ei hääletamis- ega kandideerimisõiguse ega ka viimase õigusega seotud poliitilise väljendusvabaduse, samuti erakonna tegevusvabaduse kõige tugevamat kaitset vajavat osa. Keeld ei võta valijatelt võimalust valimistel osaleda või hääletada neile meelepärase kandidaadi poolt. Keeld ei välista kellegi kandideerimist valimistel ega võta kandidaatidelt, valimisliitudelt ja erakondadelt võimalust oma vaateid tutvustada ega keela avalikku arutelu kindlate teemade üle. (p 60) Välireklaami keeld ei takista poliitiliste vaadete edastamist ja ühiskonnaelu üle arutelu pidamist muul viisil (nt valimiskoosolekute, vahetu valijatega suhtlemise, trükimeedia, televisiooni, raadio, otsepostituse, siseruumides reklaamimise, nn uute tehnoloogiate kaudu). Keeld üksnes suunab poliitilisi arutelusid teistesse kanalitesse, kus neil on suurem tõenäosus kujuneda sisulisemaks. (p 63) Samuti ei ole keeluga olulises ulatuses sekkutud ettevõtlusvabadusse ning omandipõhiõigusesse. (p 65)

Poliitilise välireklaami keeld on põhiseaduse kohaselt lubatud, kuid see ei tähenda, et põhiseadus sellise keelu kehtestamist nõuaks. Riigikogu on vaba nii keeldu kaotama, poliitilise välireklaami tegemisele aja, koha ja suuruse piiranguid seadma kui ka valimiskulutustele sellist ülempiiri kehtestama, mis ühest küljest vähendaks raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel ja teisalt tagaks kandidaatide võrdsed võimalused valimiskampaania korraldamisel. (p 70)

3-4-1-1-10 PDF Riigikohus 08.06.2010

PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p-d 20 ja 21). (p 56) Kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (vt Riigikohtu 19.12.2003 otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19). Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41). Kohalik omavalitsus võib tulenevalt PS §-st 113 kehtestada avalik-õigusliku kohustuse üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus. (p 58)


Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Kõik riigipiiri ja piirirežiimiga seonduv on riigielu valdkond, mistõttu piirirežiimi reguleerimine ja rahastamine on seega riigi ülesanne. Praegusel juhul on riik halduslepinguga andnud piirirežiimiga seotud ülesande täitmise üle kohalikule omavalitsusele. (p 70) Ebapiisavalt korraldatud piiriületusega kaasnevad probleemid mõjutavad nii riiki kui ka kohalikku omavalitsust, kelle territooriumil piiripunkt asub. (p 71) Sellise olukorra lahendamiseks võib olla halduslepinguga riikliku ülesande üleandmine kohane vahend. (p 72) Seejuures ei saa aga jätta tähelepanuta halduslepinguga kohalikule omavalitsusele üleantud ülesannete rahastamise kohustust. (p 73)

Kokkuleppe alusel kohalikule omavalitsusele pandud riiklike ülesannete rahastamise korda põhiseadus otsesõnu ei sätesta. PS § 154 lg 2 teises lauses käsitletud seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustuste all tuleb mõista ka seaduse alusel sõlmitud halduslepinguga kohalikule omavalitsusele pandud riiklikke kohustusi. Riigi ülesande täitmata jätmine võib märkimisväärselt häirida kohalikku elu ning kohaliku halduse toimimist. Riik ei tohi panna kohalikku omavalitsust sundolukorda, kus on valida, kas võtta riikliku ülesande täitmine ja rahastamine enda kanda või kannatada kahju ülesande täitmata jätmise tõttu. Haldusleping ei tohi olla riigile vahend, vähendamaks kulutusi oma ülesannete täitmisele. (p 75)

3-4-1-7-09 PDF Riigikohus 01.04.2010

Omavalitsusüksuste ja riigi vahelisi suhteid reguleerides peab seadusandja arvestama õigusriigi põhimõttega, mille üheks osaks on õiguskindluse põhimõte. Õiguskindlus nõuab muu hulgas seda, et õiguse subjektid saaksid olla kindlad kehtestatud normide püsimajäämises (õiguspärase ootuse põhimõte). (p 39)

Omavalitsusüksustel peab olema võimalik tegutseda mõistlikus ootuses, et nende ülesannete rahastamiseks kehtestatud regulatsioon püsib stabiilsena ning et seda ei muudeta ootamatult omavalitsusüksustele ebasoodsamaks. Iga õigusakt, millega seda tehakse, riivab õigust rahastamissüsteemi stabiilsusele ka juhul, kui see ei põhjusta omavalitsuslike ülesannete rahastamise ebapiisavust. Niisuguseks riiveks ei saa aga pidada olukorda, kus omavalitsusüksuste tulud vähenevad riigivõimu sekkumiseta (nt maksulaekumiste kahanemise tõttu). (p 40)

Rahastamissüsteemi stabiilsus ei saa aga olla eesmärk omaette. Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate õigusaktide muutmine ebasoodsamaks ei ole välistatud. Rahastamissüsteemi stabiilsus ei saa tähendada mingil ajal kehtiva regulatsiooni ja koos sellega ka sel ajal tagatud rahastamise taseme püsimist igaveseks. Omavalitsusüksused ei saa loota, et nende rahastamist reguleerivaid õigusakte mitte kunagi ei muudeta. Riigil on õigus rahastamist reguleerivaid õigusakte vajadusel ümber kujundada. (p 40)


Õigus võtta võlakohustusi ei ole piiramatu õigus ning seda võib piirata samadel tingimustel kui PS § 154 lõikest 1 tulenevat enesekorraldusõigust. VLES § 81 kehtestati põhiseaduses sätestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid järgides ning säte vastab õigusselguse ja PS § 3 lõike 1 esimese lause nõuetele. (p 29)

3-4-1-16-09 PDF Riigikohus 22.12.2009

Volikogu valimiste korraldamine on kohaliku elu küsimuseks. Riigivõimu ülesanne on aga kehtestada volikogude valimiste korraldamiseks kogu riigi territooriumil ühtne raamistik, millest lähtudes erinevad kohaliku omavalitsuse üksused valimisi korraldavad (vt Riigikohtu 09.06. 2009 otsuses nr 3-4-1-2-09 punkti 33). Selline raamistik puudutab vahetult isikute valimisõiguste kasutamist ja arvestades nende õiguste olulisust demokraatlikus ühiskonnas peab nende kasutamise seisukohast olulised küsimused reguleerima seadusandja. Niisugune käsitlus lähtub PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja PS § 13 lõikest 2 tulenevast põhimõttest, et kõik põhiõiguste ja riigikorralduse seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja. Valimisringkondade moodustamise regulatsiooni kehtestamine (mida ongi tehtud KOVVS § 8 lõike 1 teises lauses, § 8 lõikes 4 ja § 8 lõike 41 esimeses lauses) on seega riigielu küsimus. (p 35) Unitaarriigi põhimõttega läheks vastuollu olukord, kus omavalitsusüksused saaksid õiguse endale ise kehtestada oma võimuorganite moodustamise alused. (p 37)

Ühe linnaosa huvide võimalik üleesindatus võrreldes mõne teise linnaosa huvide alaesindatusega volikogus ei sea neid huve esindada võivaid volikogu liikmeid oma otsuste tegemisel sõltuvusse riigivõimust. Valimisringkondade moodustamist reguleerides ei sekkuta omavalitsusüksuse volikogu iseseisvusesse kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Enesekorraldusõigus kaitseb omavalitsusüksust aga selle eest, et riik ei sekkuks ebaproportsionaalsel viisil tema tegevusse kohaliku elu küsimuste otsustamisel. (p 39)


Ühetaolisuse põhimõtet väidetavalt rikkuvat regulatsiooni puudutava taotluse saab põhimõtteliselt esitada õiguskantsler ja sama sisuga taotluse võib isik esitada ka halduskohtumenetluses või valimiskaebemenetluses. Omavalitsusüksuse esitatud taotlust saab Riigikohus menetleda vaid siis, kui see vastab PSJKS §-s 7 esitatud tingimustele. Riigikohtul ei ole võimalik võtta omavalitsusüksuse kaebust menetlusse pelgalt seetõttu, et õiguskantsler või üksikisik ei ole soovinud mingil põhjusel vaidlustatud sätete põhiseadusele vastavust oma pädevust kasutades või oma subjektiivsete õiguste rikkumist väites kahtluse alla seada. Riigikohus saab menetleda üksnes neid taotlusi, mille on esitanud selleks õigustatud subjektid. (p 41)

3-4-1-20-09 PDF Riigikohus 30.10.2009

PS § 3 lõikes 1 sätestatud kohustusega teostada riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel kaasneb riigivõimu teostaja kohustus kontrollida, kas ta on pädev seda võimu kasutama. Kuigi kohustus kontrollida pädevust on sageli seadustes selguse huvides otsesõnu väljendatud, ei pea see alati nõnda olema. See kohustus lasub riigivõimu teostavatel institutsioonidel vahetult põhiseaduse alusel ka siis, kui seda ei ole sätestatud seaduses või alamalseisvas aktis. (p 10) Ka Riigikogu teostab PS §-s 65 loetletud tegevustega riigivõimu (mille hulka kuulub ka otsuste vastuvõtmine). Seetõttu on ka Riigikogul kohustus kontrollida, kas ta on pädev lahendama talle menetlemiseks esitatud küsimusi. (p 11)

Riigikogu on eelnõude menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjoni määramise õiguse andnud RKKTS § 13 lõike 2 punktiga 4 Riigikogu juhatuse pädevusse. (p 12) Riigikogu juhatus täidab pädevuse kontrollimisega Riigikogule PS § 3 lõike 1 esimese lausega pandud kohustust. (p 13) RKKTS § 16 lõikega 4 on tagatud kõigi Riigikogu liikmete võimalus väljendada oma seisukohta eelnõu tagastamise kohta pädevuse puudumise tõttu. Juhatuse otsus keelduda eelnõu menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 17 kohaselt Riigikohtus vaidlustatav. (p 12)


Riigikogu võib mingi küsimuse rahvahääletusele panna vaid siis, kui selles küsimuses rahvahääletuse korraldamine ei ole PS §-ga 106 keelatud, kui Riigikogul endal on selle küsimuse otsustamise pädevus ja selle küsimuse otsustamiseks ei ole põhiseadus ette näinud kindlat korda. (p 15) Erakorraliste valimiste korraldamise otsustamine ei ole Riigikogu pädevuses. Riigikogu erakorralised valimised kuulutab PS § 78 punkti 3 kohaselt välja Vabariigi President, mistõttu ei või Riigikogu seda küsimust rahvahääletusele panna. Seega on erakorraliste valimiste korraldamise alused põhiseaduses ammendavalt kindlaks määratud ja erakorraliste valimiste korraldamise otsustamine on antud Vabariigi Presidendi ainupädevusse. Riigikogul ei ole õigust otsustada, kas korraldada erakorralised valimised, ega panna selle otsuse tegemist rahvahääletusele. (p 16)


PS § 3 lõikes 1 sätestatud kohustusega teostada riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel kaasneb riigivõimu teostaja kohustus kontrollida, kas ta on pädev seda võimu kasutama. Kuigi kohustus kontrollida pädevust on sageli seadustes selguse huvides otsesõnu väljendatud, ei pea see alati nõnda olema. See kohustus lasub riigivõimu teostavatel institutsioonidel vahetult põhiseaduse alusel ka siis, kui seda ei ole sätestatud seaduses või alamalseisvas aktis. (p 10) Nõnda peab täitevvõim veenduma, et tema tegevusel on seaduslik alus (vt nt PS § 87, milles on mitteammendavalt kindlaks määratud Vabariigi Valitsuse pädevus). Samuti peab haldusorgan haldusmenetlust alustades veenduma, et ta on pädev kavandatavat haldusakti või määrust andma või toimingut sooritama, kuna pädevusest kinnipidamine on õiguspärasuse eeldus. (p 9)


Riigikogu on eelnõude menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjoni määramise õiguse andnud RKKTS § 13 lõike 2 punktiga 4 Riigikogu juhatuse pädevusse. Riigikogu juhatus kasutab Riigikogu kui terviku pädevust, mille Riigikogu on talle seadusega andnud Riigikogu töö korraldamiseks ja Riigikogu haldamiseks. (p 12) Riigikogu juhatus täidab pädevuse kontrollimisega Riigikogule PS § 3 lõike 1 esimese lausega pandud kohustust. (p 13) RKKTS § 16 lõikega 4 on tagatud kõigi Riigikogu liikmete võimalus väljendada oma seisukohta eelnõu tagastamise kohta pädevuse puudumise tõttu. Veelgi enam, juhatuse otsus keelduda eelnõu menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 17 kohaselt Riigikohtus vaidlustatav. (p 12)

3-4-1-14-09 PDF Riigikohus 20.10.2009

Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. (p 32) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)


Õigusele heale haldusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus vaidlustada haldusorgani otsust. Õigus heale haldusele ei hõlma isiku õigust nõuda, et haldusotsuste täitmiseks oleks olemas sunnivahendid, kui nende sunnivahendite kasutamisest ei sõltu isiku muude õiguste kaitse.

Tuleb eristada kohustust kehtestavate materiaalõiguslike sätete rakendamiseks mõeldud menetlust sellest menetlusest, mis on mõeldud sunnivahendite kohaldamiseks juhul, kui materiaalõiguslikku kohustust ei täideta. Õigust heale haldusele saab riivata mõlemas menetluses. Samas asjaolu, et materiaalõigusliku kohustuse rakendamise menetlusele ei ole liidetud menetlust, mis võimaldaks isikut sundida seda kohustust täitma, ei saa riivata õigust heale haldusele. Õigusega heale haldusele oleks kokkusobimatu, kui isikul oleks selle toel võimalik nõuda, et avalik võim kasutaks tema vastu sunnivahendeid, kui ta on mõne kohustuse jätnud täitmata. Samuti oleks selle õigusega kokkusobimatu, kui ainuüksi niisuguste sunnivahendite puudumisel oleks isikul võimalik nõuda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks ka sätted, milles on kehtestatud materiaalõiguslik kohustus ja selle rakendamise haldusmenetlus. (p 44)


Nõue, et avalik-õiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega, tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused. (p 28)

Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)

3-4-1-2-09 PDF Riigikohus 09.06.2009

PS § 156 lõige 1 annab volikogule kohaliku elu küsimuste otsustamise üldpädevuse. Seega on eelkõige volikogu see organ, kes peab saama kasutada omavalitsusüksuse enesekorraldusõigust sõltumatult riigi keskvõimust ja riigipoolse sekkumiseta otsustusprotsessi. (p 31) Kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigus ei laiene volikogu valimist kui omavalitsusüksuse välist ülesehitust kindlaks määravatele sätetele. Üksikasjaliku valimiskorra kehtestamine on riigielu küsimus. Riigi kohustus on tagada, et kõigis omavalitsusüksustes toimuksid valimised ühtsetel, PS §-s 156 sätestatud alustel põhinevate võrreldavate reeglite kohaselt. Volikogu valimiseks vajalikke õiguslikke raame ei saa luua kohaliku omavalitsuse üksus iseseisvalt ja riigist sõltumatult. (p 33) Seadusandja ei ole KOVVS § 8 lõiget 4 ja § 9 lõiget 2 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 34)


PS § 154 lõikest 1 tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuse õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mis võimaldavad iseseisvalt otsustada ja korraldada nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke omavalitsuslikke ülesandeid. (p 42) Õigus iseseisvale eelarvele ei hõlma sisulisi kulutuste või kohustustega seotud küsimusi, mis toovad kaudse, kuid vältimatu tagajärjena kaasa vajaduse muuta omavalitsusüksuse eelarvet. Eelarveõigus käsitleb üksnes omavalitsusüksuse eelarve lahutatust riigieelarvest ning eelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise korda. (p 47)

Õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei saa lugeda riivatuks pelgalt seetõttu, et omavalitsuse majanduslik olukord mingi õigustloova akti tõttu tõenäoliselt muutub. Õigus piisavatele rahalistele vahenditele on nähtud ette, et tagada piisavate vahendite olemasolu just kohaliku elu küsimuste otsustamiseks. Seda õigust on riivatud kui abinõuga kohaliku omavalitsuse üksuse tulusid vähendatakse või suurendatakse kohustuslike omavalitsuslike ülesannete mahtu samas rahalisi vahendeid juurde andmata ja raskendatakse selle tõttu omavalitsuslike ülesannete täitmist. (p 48) Kui kohaliku omavalitsuse üksus väidab, et on rikutud tema õigust piisavatele rahalistele vahenditele, peab ta ära näitama ülesanded, mis võivad rahapuudusel täitmata jääda (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-46-03 p-e 35 ja 36). (p 50)

3-4-1-3-07 PDF Riigikohus 21.05.2008
EKS

Seadused sätestavad selgesõnaliselt õiguskantsleri pädevuse vaidlustada olemasoleva regulatsiooni kooskõla põhiseadusega, kuid lähevad vaikides mööda õiguskantsleri õigusest vaidlustada akti vastuvõtnud organi tegevusetust. (p 26) Kehtivas õiguses alus, millele tuginevalt õiguskantsler võib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses vaidlustada sellise olukorra põhiseadusevastasust, mis seisneb selles, et põhiseadusega nõutav õigustloov akt puudub. (p 30) Õiguskantsleri pädevust määratlevad PSJKS § 6 lg 1 p-d 1, 2 ja 3 ning õiguskantsleri seaduse § 18 lg 1 võimaldavad õiguskantsleril vaidlustada ka õigustloova akti vastu võtnud organi tegevusetust väitega, et olemasolev regulatsioon on põhiseaduse vastane põhjusel, et see ei sisalda põhiseadusega nõutavat. (p 34) PSJKS § 9 lg 1 ja § 15 lg 1 p 21 seotud RVS § 14 lg-ga 1 ning seetõttu määratud toimima üksnes koos õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Õiguskantsleril, kes teeb abstraktset normikontrolli, ei saa tekkida nõudeid, mis tulenevad RVS § 14 lg-st 1. (p 29)


Seadused sätestavad selgesõnaliselt õiguskantsleri pädevuse vaidlustada olemasoleva regulatsiooni kooskõla põhiseadusega, kuid lähevad vaikides mööda õiguskantsleri õigusest vaidlustada akti vastuvõtnud organi tegevusetust. (p 26) Kehtivas õiguses alus, millele tuginevalt õiguskantsler võib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses vaidlustada sellise olukorra põhiseadusevastasust, mis seisneb selles, et põhiseadusega nõutav õigustloov akt puudub. (p 30) Õiguskantsleri pädevust määratlevad PSJKS § 6 lg 1 p-d 1, 2 ja 3 ning õiguskantsleri seaduse § 18 lg 1 võimaldavad õiguskantsleril vaidlustada ka õigustloova akti vastu võtnud organi tegevusetust väitega, et olemasolev regulatsioon on põhiseaduse vastane põhjusel, et see ei sisalda põhiseadusega nõutavat. (p 34) PSJKS § 9 lg 1 ja § 15 lg 1 p 21 seotud RVS § 14 lg-ga 1 ning seetõttu määratud toimima üksnes koos õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Õiguskantsleril, kes teeb abstraktset normikontrolli, ei saa tekkida nõudeid, mis tulenevad RVS § 14 lg-st 1. (p 29)


Kontrollorganid peavad mitte ainult olema sõltumatud, vaid ka näima sõltumatud kontrollitavast. (p 38) Pole alust olla seisukohal, et audiitor, Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon ja politsei on erakondade rahastamise seaduslikkuse kontrollimisel sõltuvad kontrollitavatest erakondadest. (p 42)

Erakondade rahastamise kontrolli süsteem ning kontrollorganite pädevus koostoimes on piisav selleks, et jõuda erakondade rahastamise tegelike allikateni. Erakondade rahastamise kontrollorganid on erapooletud, nende pädevus on piisav kontrollimaks erakondade rahastamist, samuti on tagatud erakondade rahaliste vahendite avalikustamine. Kui ka möönda, et erakondade rahastamise kontrolli regulatsioon ei ole täiuslik, ei tulene sellest veel iseenesest, et see on vastuolus põhiseadusega. Igasugune ebatäiuslikkus ei ole põhiseaduse vastane(p 50).


Kontrollorganid peavad mitte ainult olema sõltumatud, vaid ka näima sõltumatud kontrollitavast. (p 38) Pole alust olla seisukohal, et audiitor, Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon ja politsei on erakondade rahastamise seaduslikkuse kontrollimisel sõltuvad kontrollitavatest erakondadest. (p 42)

Erakondade rahastamise kontrolli süsteem ning kontrollorganite pädevus koostoimes on piisav selleks, et jõuda erakondade rahastamise tegelike allikateni. Erakondade rahastamise kontrollorganid on erapooletud, nende pädevus on piisav kontrollimaks erakondade rahastamist, samuti on tagatud erakondade rahaliste vahendite avalikustamine. Kui ka möönda, et erakondade rahastamise kontrolli regulatsioon ei ole täiuslik, ei tulene sellest veel iseenesest, et see on vastuolus põhiseadusega. Igasugune ebatäiuslikkus ei ole põhiseaduse vastane. (p 50)

3-4-1-18-07 PDF Riigikohus 26.11.2007

Põhiseaduse § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. (vt Riigikohtu 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-e 20 ja 21). Põhiseaduse §-st 113 tuleneb nõue, et kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses ning üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. Maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest (vt Riigikohtu 23.03.1998 otsust asjas nr 3-4-1-2-98). (p 24) Seadus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi. Määrus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi. (p 26)

Volitades PakAS 2000. a redaktsiooni § 2 punktis 7 rahandusministrit sisustama karastusjoogi mõistet, volitas seadusandja ministrit kehtestama karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekti. (p 27) Seadusandja ei määratlenud rahandusministrile antud volituse ulatust piisavalt, et see vastaks põhiseaduse § 113 nõuetele. (p 29)

Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Kuid üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. (p 36)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on asjassepuutuvad üksnes normid, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. (p 18) Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis omavad vaidlustatud normiga tihedat seost ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse p-i 18 asjas nr 3-4-1-16-06). Õigusselguse tagamiseks tuleb vaidlustatud normiga seotud norm lugeda asjassepuutuvaks ka juhul, kui kohus hindab juba kehtivuse kaotanud regulatsiooni põhiseaduspärasust. (p 20)

3-4-1-4-07 PDF Riigikohus 08.06.2007
PS

Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12) Kohaliku omavalitsuse kohaliku elu küsimuste otsustamise õigust võib ta mõne põhiseadusliku väärtuse kaitseks. Kuna sõjahaudadega seonduv on riigielu küsimus, ning sõjahaudade kaitse seaduse eesmärgiks on sõjategevuses hukkunud isikute säilmete kaitse, austamine ja väärikas kohtlemine, tuleb pidada riigi rahvusvahelise kohustuse - sõjahaudade kaitse - korrektset täitmist ja sõjahaudade kaitse ühtset reguleerimist kogu riigis legitiimseteks eesmärkideks, mille tagamiseks võib piirata kohaliku omavalitsuse õigust korraldada kohalikku elu. (p 20) ShKS § 8 lg-ga 2 ja § 9 lg-ga 4 sätestatud piirangud on sobivad ja vajalikud riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks sõjategevuses hukkunute säilmete ja mälestuse kaitsel. Tegemist on oluliste rahvusvahelisest õigusest tulenevate ja põhiseadusega kaitstud väärtuste ning põhimõtetega. Kuigi sõjahaudade kaitse seadus välistab kohalike omavalitsuste otsustusõiguse, on piirang eeltoodust lähtudes väheintensiivne ja tervikuna proportsionaalne. (p 24)


Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. (p 12) Kehtiva õiguskorra kohaselt ei ole seadusandja määranud sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuvat sõnaselgelt riigi või kohaliku omavalitsuse ainupädevuses oleva küsimusena. 1949. a Genfi konventsioonidest tulenevate kohustuste täitmise eest on rahvusvaheliselt vastutav Eesti Vabariik, seetõttu on sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuv riigielu küsimus. (p 14)

Ka riigielu küsimuste üle otsustamisel tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute õiguste võimaliku riivega. Sõjahaudade monumentide ja -tähiste rajamisel, säilitamisel, kohandamisel, lammutamisel, demonteerimisel ja teisaldamisel on puutumus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantiiga, kuna mainitud tegevused seonduvad kohaliku omavalitsuse ülesannetega avaliku ruumi ja miljöö kujundamisel ning kaitsel. (p 15) Samuti ei välista asjaolu, et tegemist on riigielu küsimusega kohaliku omavalitsuse kaasamist otsustusprotsessi. Selline kaasamine peab tagama igal konkreetsel juhul kohaliku omavalitsuse võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning tasakaalustatud ja põhjendatud otsuste langetamise. Sõjahaudade kaitse seaduses ette nähtud otsuste tegemisel ning toimingute sooritamisel on kohaldatav haldusmenetluse seadus ning hea halduse põhimõtteid. (p 25)


Linnavolikogu taotluse lubatavuse küsimuse lahendamisel tuleb välja selgitada, kas vaidlustatud seaduse sätted riivavad kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riigi- või kohaliku elu küsimusega. (p 11) Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12)

3-4-1-14-06 PDF Riigikohus 31.01.2007
PS

ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduses ei ole ei ole nimetatud sätte kehtetuks tunnistamisega kaasnevate probleemide lahendamiseks välja töötatud tõhusat regulatsioon, mis võimaldaks ümberasunutel ja õigusvastaselt võõrandatud eluruumide erastamiseks õigustatud isikutel oma õigusi kasutada. (p 33) Seaduses ettenähtud reeglid ei lahenda põhiseaduspäraselt ORAS-e § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega seonduvaid õiguslikke küsimusi ja tekitavad erinevaid ümberasunute gruppe ebavõrdselt koheldes pigem probleeme juurde. Seega ei vasta seadus põhiseaduse §-dest 13, 14 ja § 12 lõikest 1 tulenevale üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõiguse võrdse kaitse põhimõttele. (p 34)

3-4-1-4-06 PDF Riigikohus 09.05.2006
PS

PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Seda regulatsiooni kujundades on seadusandja leidnud õigusrahu ja isiku kaebeõigust kaaludes kohase tasakaalu. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 12)

3-4-1-33-05 PDF Riigikohus 20.03.2006
PS
VHS

Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet (vt Riigikohtu 3.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02, p 17). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 26) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete raskustega (vt Riigikohtu 21.12.2004 otsuse nr 3-4-1-7-03, p 39). Vanemahüvitise lihtsat administreeritavust ei saa pidada mõistlikuks põhjuseks, mis õigustaks isiku erinevat kohtlemist võrreldes nende lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu õigeaegselt. (p 30) Seega rikub vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 teine lause PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet osas, millega nähakse ette, et isikule määratud vanemahüvitist vähendatakse talle tööandja süü tõttu vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud ja varem saamatajäänud töötasu võrra. (p 32)


Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus kaasa toob. Õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. (p 21)


Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi arvates ei saa normide asjassepuutuvuse hindamisel piirduda üksnes nentimisega, et haldusorgan on isiku suhtes tehtud otsuses vaidlustatavatele normidele viidanud. Lähtudes Riigikohtu varasemast praktikast, saab asjassepuutuvateks lugeda üksnes neid norme, mis omavad otsustavat tähtsust kohtuasja lahendamisel (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsuse nr 3-4-1-10-00,p 10). Otsustavat tähtsust omavad kohtuasjas normid, millest lähtudes isiku haldusasi oleks tegelikult seaduse kohaselt tulnud lahendada. Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust. (p 18)

3-4-1-11-05 PDF Riigikohus 14.10.2005

Riigikogu töökorra seaduses 2002. a tehtud muudatuste rakendamiseks tehti 2002. a ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses muudatus, mis pidi samuti jõustuma 17. oktoobril 2005. KOKS § 19 lõike 2 punkti 11 järgi pidid volikogu liikme volitused peatuma Riigikogu liikme volituste täitmise ajaks kuni Riigikogu liikme volituste lõppemiseni. 12. mail 2005. a muudeti KOKS § 19 lõike 2 punkti 11, sätestades, et volikogu liikme volitused peatuvad Vabariigi Valitsuse liikme volituste täitmise ajaks kuni Vabariigi Valitsuse liikme volituste lõppemiseni. 12. mail 2005. a KOKS § 19 lõike 2 punktis 11 tehtud muudatus seisnes selles, et sättest jäeti välja fraas "Riigikogu liige" ja sellega hakati reguleerima volikokku valitud Vabariigi Valitsuse liikme volituste peatumist volikogus. Selle muudatuse kuulutas Vabariigi President välja 25. mail 2005. a ja see muudatus jõustub 17. oktoobril 2005. a, sõltumata käesoleva vaidluse tulemustest. (p 17) Viimati nimetatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatus ei takista käesoleva vaidluse lahendamist, sest kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses 2002. ja 2005. a tehtud muudatused, mis puudutavad Riigikogu liiget, on korralduslikku laadi. Riigikogu liikme õigus täita samaaegselt ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ülesandeid sõltub Vabariigi Presidendi poolt 30. mail 2005 välja kuulutamata jäetud seaduse põhiseaduspärasusest. (p 18)


Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud Riigikogu töökorra seaduse muudatus tähendaks olulist muudatust valimisõiguses, kuna see looks jõustumise korral olukorra, kus Riigikogu liige võiks samaaegselt täita riigikogu liikme ülesandeid ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ülesandeid. (p 16) Vaidlustatud seadus võeti vastu käesoleva aasta 12. mail ja selle jõustumise tähtaeg on käesoleva aasta 17. oktoobril. Kohaliku omavalitsuse valimised, mille tulemusi seadusega tehtud muudatused oluliselt mõjutavad, toimuvad KOVVS § 2 teise lause kohaselt valimisaasta oktoobrikuu kolmandal pühapäeval. 2005. aastal on kohaliku omavalitsuse volikogude valimise päevaks 16. oktoober. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 35 lõigete 1 ja 2 järgi algab kandidaatide registreerimiseks esitamine 60. päeval enne valimispäeva. Arvesse tuleb võtta ka seda, et 2002. aastal vastu võetud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega Riigikogu töökorra seadusesse tehtud muudatuste jõustumise tähtajaks on samuti 17. oktoober 2005. a. Seega tekiks Riigikogu töökorra seaduse muutmise seaduse jõustumisel olukord, kus Riigikogu liikme kohaliku omavalitsuse volikokku kuulumise keeld ei jõustukski. (p 20)

Ei saa teha järeldust, et õigusselgusetu olukord, mis seisneb selles, et ei kandidaat ega valija ei tea seda, kas valituks osutunud Riigikogu liige tohib või ei tohi ühitada Riigikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ülesandeid, kahjustab oluliselt valijaskonna aktiivset valimisõigust. (p 24) Käesolev kohtuotsus jõustub enne valimispäeva ja valijatel on võimalus teostada oma tahet õigusselges olukorras. (p 25)


Ei saa ütelda, milline on mõistlik aeg valimisreeglistikus oluliste muudatuste tegemiseks. Valimisreeglistikus tehtud muudatus, mis peaks jõustuma ajal, mil põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi võib veel toimuda kohtuvaidlus Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud valimisõigust piirava regulatsiooni põhiseaduspärasuse üle, on tehtud ilmselgelt hilinenult. Miinimumnõudeks valimisreeglistiku muutmisel on see, et olulist muudatust kavandav seadus tuleb võtta vastu arvestusega, et see saaks jõustuda aegsasti enne valimisi. Nii valijal kui kandidaadil peab olema aega uute reeglite tundmaõppimiseks ja käitumisviisi valimiseks. (p 23)


Arvestades seda, et Riigikogu muutis kolm kuud enne kohaliku omavalitsuse volikogude valimisprotsessi algust oluliselt valimisreegleid, peab kolleegium vajalikuks eraldi käsitleda tehtud muudatuste kooskõla põhiseaduse §-st 10 tuleneva demokraatia põhimõttega ning seda, kas vaatlusaluses regulatsioonis sisaldub muudatuste rakendamiseks mõistlik tähtaeg. (p 21) Põhiseadus ei sätesta otsesõnalist keeldu teha valimisreeglistikus olulisi muudatusi vahetult enne valimisi. Ei ole demokraatlikud selliseid vahetult enne valimisi valimisreeglistikus tehtud muudatused, mis võivad oluliselt mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks. Käesoleval juhul on vahetult enne valimisi tehtud muudatused ilmselgelt suunatud parlamendis olevate poliitiliste jõudude positsiooni parandamisele kohalikel valimistel võrreldes parlamendiväliste erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatidega. See ei ole kooskõlas demokraatia põhimõttega. Ei saa demokraatia põhimõtte nõuetest johtuvalt aktsepteerida olukordi, kus võimul olevad poliitilised jõud teevad mitu aastat ette teada olevates valimisreeglites olulisi muudatusi vahetult enne valimisi enda kasuks. (p 22)


Järeldust, et riigikogu töökorra seaduses nii olulise muudatuse tegemine pole põhiseaduspärane, ei saa kummutada väitega, et 16. oktoobri 2005. a kohalikel valimistel kandideerivatel Riigikogu liikmetel on õiguspärane ootus asuda valituks osutumisel lisaks Riigikogu liikme ülesannetele täitma ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ülesandeid. Sellist ootust pole seepärast, et juba 2002. a võeti vastu seadusemuudatus, mis keelab sellise ametite ühitamise ning seda keeldu tühistav väljakuulutamata seadus, mille põhiseaduspärasuse üle käesolevas asjas vaieldakse, ei saa anda mingit õiguspärast ootust. Vastupidi, käesoleva vaidluse objektiks olev seadusemuudatus on loonud õigusselgusetu olukorra, mis seisneb selles, et ei kandidaat ega valija tea seda, kas valituks osutunud Riigikogu liige tohib või ei tohi ühitada Riigikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ülesandeid. Riigikogu pole sellise olukorra loonud seaduse vastuvõtmisel arvesse võtnud õigusselguse põhimõtet. (p 24)

3-4-1-2-05 PDF Riigikohus 27.06.2005

Tuvastades riivet põhiseaduse §-st 14 tulenevale õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele, mis muu hulgas sisaldab õigust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63), tuleb arvestada seda, et ARK tugineb juhtimisõiguse peatamisel väärteomenetluses tuvastatud rikkumise faktile ja isiku süüle. Väärteomenetluses on menetlusalusel isikul õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi (VTMS § 5 punkt 2 ja § 19 lõike 1 punkt 4). Üldmenetluses on isikul VTMS § 69 lõike 6 kohaselt õigus esitada vastulause väärteoprotokollile. Seega kuulatakse väärteomenetluses isik ära juhtimisõiguse peatamise jaoks keskses küsimuses - kas rikkumine leidis aset ja kas isik on rikkumises süüdi. Kuna ARK eelnimetatud asjaolu uuesti ei tuvasta, puudub ses osas isiku ARK-is uuesti ärakuulamiseks vajadus. (pp 33, 34)

Juhtimisõiguse peatamist reguleeriv liiklusseadus ei keela ARK-il isikut ära kuulata. Isikul on seega õigus pärast väärteomenetluses tehtud karistusotsuse jõustumist pöörduda ARK-i poole seisukohtade esitamiseks asjaolude osas, mis seaduse kohaselt välistavad juhtimisõiguse peatamise. Sellest hoolimata on tema õigust ärakuulamisele riivatud, kuna isikut ei teavitata sellest, kuhu ja mis aja jooksul ta pöörduma peab. Lisaks on juhtimisõiguse peatamise menetluse tähtaeg ARK-is LS § 413 lõike 10 järgi äärmiselt lühike, sest otsus vormistatakse kolme päeva jooksul jõustunud karistusotsuse ARK-i saabumisest. Seega võib olla takistatud isiku õigeaegne taotluste ja seisukohtade esitamine juhtimisõiguse peatamist välistavate asjaolude kohta, millega on piiratud PS §-st 14 tulenevat õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele ning esineb PS § 14 riive. (p 36)

Sellise piirangu tingib legitiimne eesmärk hoida kokku menetlusele kuluvaid ressursse ja tagada suure hulga sarnaste asjade efektiivne menetlemine (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63). On ilmne, et isikute ARK-is ärakuulamine kõigil neil juhtudel oleks ressursimahukas. Samal ajal on juhtimisõiguse peatamise vormistamiseks vajalikud asjaolud üldreeglina õigesti tuvastatavad ka isikut ära kuulamata (nt kehtivate karistuste väljaselgitamisel tuleb lähtuda karistusregistri andmetest) ning isiku ära kuulamata jätmine viib ebaõige otsuseni harvadel juhtudel. Eesmärgi saavutamiseks puudub meede, mis riivaks puudutatud isikute õigusi vähem intensiivselt. Riive on proportsionaalne, kuna ära kuulamata jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit. Lisaks on isikul LS § 41 lõike 10 kohaselt võimalus esitada juhtimisõiguse peatamise otsuse peale kaebus kõrgemalseisvale ametiisikule või vaidlustada see kohtus, mis samuti tagab tema õiguse ärakuululamisele ja võimaldab ühtlasi selgitada oma seisukohti ning esitada taotlusi ja vastuväiteid. Eelnevast tulenevalt ei ole PS § 14 riive intensiivne ja selle kaalub üles avalik huvi juhtimisõiguse peatamise asjade efektiivseks menetlemiseks. (p 37)


Juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lõigete 1-8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, seega kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-is toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. Nimelt tehakse suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is LS § 413 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. (p 28) Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-29-04 (RT III 2004, 28, 298)) ja nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 19). Kirjeldatud seisukoha muutmiseks ei ole alust ning LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 ei ole vastuolus põhiseaduse § 23 lõikega 3. (p 29)


Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab põhiseaduse § 34 järgset isikute õigust vabalt liikuda. Seega on tegemist isiku liikumisvabaduse riivega. Õiguste ja vabaduste riived peavad vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel. (p 56) Juhtimisõiguse peatamine LS § 413 alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas on seadusandjal õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. (p 57) Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. (p 58) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. (p 59)


Põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenev perekonna hoolitsuskohustus on abivajavate isikute toimetuleku tagamise seisukohalt oluline ja riik ei tohi õigustamatult takistada isikut seda kohustust täitmast. Sellest ei tulene siiski, et riik ei või perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsema kohustatud isikut ebasoodsalt mõjutada.

Igal üksikul juhul tuleb kõigepealt hinnata, kas riigipoolne sekkumine, käesoleval juhul kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine, raskendab isikul oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsemist. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb välja selgitada, kas sellist piirangut õigustab mõne põhiõiguse või muu põhiseadusliku väärtuse tagamise vajadus. (p 63)

Juhtimisõiguse peatamine piirab isiku võimalusi oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitseda. Samas ei ole piirang üldkogu hinnangul intensiivne, sest isikult ei ole ära võetud võimalust jõuda abivajavate perekonnaliikmete juurde muul viisil kui ise mootorsõidukit juhtides. Juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla abivajavate pereliikmete eest hoolitsemise eeltingimuseks. Tegemist on eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei takista isikul üldjuhul perekonna hoolitsuskohustuse täitmist. (p 64) Kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine on perekonna hoolitsuskohustuse õigustatud piirang ja põhiseadusega kooskõlas, kuna juhtimisõiguse peatamisega taotletav isikute elu, tervise ja vara ning õiguskorra kaitse vajadus tervikuna kaalub üles isiku õiguse ja kohustuse hoolitseda oma abivajavate perekonnaliikmete eest tema poolt valitud viisil. (pp 65, 66)


Põhiseaduse § 29 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Põhiseaduse §-s 29 sätestatud subjektiivne õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei hõlma juba tekkinud töö- või teenistussuhet ega selle lõpetamist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. juuni 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-1-97 - RT I 1997, 50, 821; 6. oktoobri 1997. a otsus asjas nr 3-4-1-2-97 - RT I 1997, 74, 1267; 27. mai 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-4-98 - RT I 1998, 49, 752). (p 68) Praegusel juhul sõltub isiku võimalus töötada autojuhina juhtimisõiguse peatamisest. Seega on tegemist PS §-s 29 sätestatud elukutse valiku vabaduse riivega. (p 69) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on kaasajal levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega, arvestades õiguserikkumise iseloomu. Liikluseeskirja § 227 kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud juht teatama õnnetusest politseile, kui liiklusõnnetuses said viga inimesed või kui varalise kahju korral liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) ei ole vastutuse küsimuses ühel meelel või kahju saaja ei ole teada. Seega on politsei liiklusõnnetusest teavitamine vajalik selleks, et oleks võimalik välja selgitada isik, kes vastutab teiste isikute õigushüvede - tervise või omandi - kahjustamise eest. Selle takistamine kujutab endast olulist rikkumist. (p 70) Autojuhtimist saab pidada eneseteostuslikuks tegevuseks (vt Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03 - RT III 2004, 12, 143, p 33). (p 71) Õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalus autot juhtida, on lähtuvalt põhiseaduse § 19 lõikest 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Käesoleval juhul on seadusandja juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistusega piiranud isiku õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute õiguste ja õiguskorra kaitseks, mistõttu juhtimisõiguse peatamine ei ole ilmselgelt ülemäärane isiku eneseteostuse vabaduse riive. Seega on liiklusõnnetusest teatamata jätmise eest juhtimisõiguse peatamise näol tegemist proportsionaalse ja põhiseadusega kooskõlas oleva eneseteostusvabaduse piiranguga. (pp 72, 73)


Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ei oleks iseenesest välistatud võimalus peatada Eestis juhtimisõigus ka isikutel, kellele on juhiloa väljastanud mõne välisriigi pädev asutus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. märtsi 1992. a otsuse (RT 1992, 12, 194) kohaselt ühines Eesti Vabariik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1968. aasta teeliikluse alasel Viini konverentsil vastuvõetud teeliikluse konventsiooniga (konventsioon). Konventsiooni art 42 lõige 1 annab osalisriikidele pädevuse võtta juhilt ära õigus kasutada selle riigi territooriumil oma kodumaist või rahvusvahelist juhiluba, kui isik paneb riigi territooriumil toime õigusrikkumise, millega selle riigi seaduste kohaselt kaasneb juhiloa äravõtmine. Samas näeb konventsioon välisriigis välja antud juhtimisõiguse kehtivuse peatamiseks ette kindlad tingimused. Muu hulgas tuleneb konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a), et isikult juhiloa äravõtmise korral tuleb see talle tagastada hiljemalt riigi territooriumilt lahkumisel ning seda ka juhul, kui juhtimisõiguse peatamise tähtaeg ei ole isiku riigist lahkumise hetkeks veel möödunud. (p 43)

Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 411 lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a) lähtudes lasuks Eesti Vabariigil kohustus tagastada äravõetud juhiluba, sõltumata juhtimisõiguse peatamise tähtaja möödumisest, hiljemalt siis, kui välisriigis juhiloa omandanud isik Eesti territooriumilt lahkub. Üldkogu tõdeb, et sellise kohustuse täitmiseks peaks riik kujundama süsteemi välisriigis välja antud juhilubade tagastamiseks. Selline süsteem peaks ühelt poolt tagama, et välisriigis välja antud juhiluba saaks omanikule enne Eestist lahkumist tagastatud, kuid teisalt välistama võimaluse, et riigist lahkumise ettekäändel või lühiajalisel lahkumisel isikule tagastatud juhiluba kasutatakse enne juhtimisõiguse peatamise tähtaja lõppu Eestis edasi. Seega eesmärk vältida konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi võib õigustada LS § 413 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45)


Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17; Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32, 345, p 22 ja 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 36.) (p 39) Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras. (p 40) LS § 413 lõigetes 1 ja 4 nimetatud liiklusväärteo või -väärtegude kogumi toime pannud isikuid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas isikule on juhiloa väljastanud ARK või välisriigi pädev asutus. Juhtimisõiguse peatamine on võimalik üksnes esimesena nimetatud isikute puhul. LS § 413 lõigetes 1 või 4 nimetatud väärteod toime pannud isikud, sõltumata juhiloa väljaandmise kohast, on võrreldavas olukorras. (p 42) Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 411 lõike 1 alusel juhiluba juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17) ära võtta. Samas, et vältida ÜRO teeliikluse konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi, võib õigustada LS § 413 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast. (p 45) Juhtimisõiguse peatamisel LS § 413 lõigetes 1 või 4 nimetatud liiklusalase väärteo või väärtegude kogumi toime pannud isikute ebavõrdne kohtlemine, lähtudes asjaolust, kas juhiloa on välja andnud ARK või välisriigi pädev asutus, ei riku PS § 12 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õigusloome võrdsuse põhimõtet. (p 47)


Juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lõigete 1-8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, seega kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-is toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. Suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) tehakse väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is LS § 413 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. (p 28) Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-29-04 (RT III 2004, 28, 298)) ja nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 19). Kirjeldatud seisukoha muutmiseks ei ole alust ning LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 ei ole vastuolus põhiseaduse § 23 lõikega 3. (p 29)


Meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Teatud juhtudel võib seadusandja jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-11-03 - RT III 2003, 8, 84, p 43; Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III 2001, 26, 280, p 24). (p 60)


Õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, kuid see ei nõua tingimata, et kõik teo õiguslikud järelmid peaksid olema koondatud ühte ja samasse õigusnormi. Tuleb korrata asjas nr 3-4-1-10-04 tehtud otsuse punktis 24 väljendatud seisukohta, et mootorsõiduki juhil on võimalik hästi ette näha, millised tagajärjed tema jaoks õigusvastase tegevusega kaasnevad, ning väärteomenetluse käigus end nende eest kaitsta. Vastavalt LS § 28 lõikele 3 on juhtimisõiguse saamise eelduseks liiklusalaste õigusaktide nõuete tundmine, juhtimisõiguse peatamine on aga üheselt ja siduvalt ette nähtud liiklusseaduse § 413 lõigetes 1-8. (p 31) Ka väärteomenetluse regulatsioon tagab isiku teavitamise sellest, et väärteomenetluses tehtav karistamisotsus toob endaga kaasa juhtimisõiguse peatamise. Nimelt näeb väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 58 lõige 3 ette, et nende seaduse nõuete rikkumisel, mille eest on ette nähtud eriõiguse peatamine, võetakse väärteomenetluse alustamisel isikult viivitamatult ära eriõigust tõendav dokument, mis lisatakse väärteomenetluse materjalidele. Vastavalt VTMS § 19 lõike 1 punktile 5 on menetlusalusel isikul õigus teada menetlustoimingu eesmärki. Juhiloa äravõtmine on sätestatud väärteomenetluse seadustikus ja kujutab endast seega väärteomenetluse toimingut, mis tähendab, et kohtuväline menetleja peab menetlusalusele isikule selgitama juhiloa äravõtmise põhjust. Väärteomenetluse seadustiku § 108 punkti 7 järgi tuleb aga väärteoasjas tehtud otsuses märkida, kuidas toimitakse äravõetud esemetega. See nõue on kohaldatav ka VTMS § 58 lõike 3 alusel äravõetud juhiloa suhtes. (p 32)


Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab põhiseaduse § 34 järgset isikute õigust vabalt liikuda. Seega on tegemist isiku liikumisvabaduse riivega. Õiguste ja vabaduste riived peavad vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel. (p 56) Juhtimisõiguse peatamine LS § 413 alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 - RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas on seadusandjal õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. (p 57) Juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. (p 58) Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. (p 59)

3-4-1-3-05 PDF Riigikohus 02.05.2005

Riigikogule põhiseadusega omistatud ülesandeid ja pädevust ei ole võimalik jõustada tema liikmetest sõltumatult. Sellest tulenevalt on iga Riigikogu liige õigustatud osalema kõigis Riigikogu tegevustes. RKKS normid, mis seavad mandaadi teostamise ulatuse sõltuvusse fraktsiooni kuulumisest, kujutavad endast Riigikogu liikmete ebavõrdset kohtlemist neile kuuluva mandaadi teostamisel. (p 16) Riigikogu liikmeid, kes ei kuulu fraktsiooni, koheldakse ebavõrdselt võrreldes nende Riigikogu liikmetega, kelle võimalused oma vaba mandaadi teostamiseks on tulenevalt fraktsiooni kuulumisest laiemad. Ebavõrdset kohtlemist õigustavad aga valimissüsteemi proportsionaalsuse ning erakonnademokraatia põhimõte. (p 41)

Kui jaatada põhiseaduslikku nõuet tagada vaba mandaadi teostamine võrdselt nii fraktsiooni kuuluvatele kui sinna mittekuuluvatele Riigikogu liikmetele, ei ole seadusandjal piisavalt meetmeid proportsionaalse valimissüsteemi ning erakonnademokraatia kindlustamiseks. Seadusandja on õigustatud kujundama reegleid, mis fraktsioonide moodustamist Riigikogu valimiste vahelisel ajal ja seeläbi valijate tahte moonutamist mingilgi moel takistavad. (p 41)


Demokraatia printsiibis sisalduva erakonnademokraatia printsiibi kohaselt on erakond demokraatiat tagavaks sillaks ühiskonna ja riigi vahel, mille funktsiooniks on poliitilisi seisukohti koondada ja hoomatavaks tervikuks kujundada ning neid valimistel edu saavutamise korral avalikku võimu teostades ellu viia. (p 31) Erakonnademokraatia tagamise eesmärk koos proportsionaalse valimissüsteemi toetamise eesmärgiga on piisavalt kaalukas, õigustamaks vaba mandaadi ja selle võrdse teostamise piiramist. (p 37)


Põhiseaduse § 60 lõikest 1 tuleneva proportsionaalse valimissüsteemi üldiseks eesmärgiks on kajastada parlamendi koosseisus valijaskonna poliitilisi tõekspidamisi ning kujundada nendel tõekspidamistele võimalikult vastav esinduskogu. ( p 40) Proportsionaalsuse põhimõttele vastavad nimekirjavalimised, mille puhul annavad valijad toetuse lõppkokkuvõttes mingi erakonna maailmavaatele ja erakonnale. Mis tahes valimistevahelisel ajal toimuv muudatus fraktsioonide koosseisus moonutab valijate tahet ning seega ka proportsionaalsuse põhimõtet. (p 30) Proportsionaalse valimissüsteemi toetamise eesmärk koosmõjus erakonnademokraatia tagamise eesmärgiga on piisavalt kaalukas, õigustamaks vaba mandaadi ja selle võrdse teostamise piiramist. (p 42)


Põhiseaduse §-st 62 tuleneva vaba mandaadi põhimõtte järgi ei saa Riigikogu liiget tagasi kutsuda ei rahvas, kes teda on valinud, ega erakond, kelle nimekirjas kandideerides ta on parlamenti valitud, kuna Riigikogu liige ei esinda Riigikogus mitte üksnes oma valijate huve, vaid teostab riigivõimu kogu rahva esindajana. Teiseks tuleneb vaba mandaadi põhimõttest, et parlamendi liikmel on õigus teha valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt, sh vabadus oma maailmavaatelisi seisukohti ja/või erakondlikke eelistusi muuta ilma ohuta saada seetõttu rahvaesindusest eemaldatud. Vaba mandaadi põhimõtte kohaselt ei ole Riigikogu liige seotud valimiste eelsel ajal antud lubadustega. (p 15)

RKKS sätted, mis näevad fraktsiooni liikmete miinimumarvu ning sama erakonna nimekirjast parlamenti valimise nõude ning lubavad uue fraktsiooni registreerimist üksnes viie päeva jooksul pärast Riigikogu esimest istungit, kujutavad endast vaba mandaadi põhimõtte piirangut koosmõjus Riigikogu liikmete võrdse kohtlemise põhimõttega vaba mandaadi teostamisel, kuna seavad vaba mandaadi teostamise ulatuse sõltuvusse fraktsiooni kulumisest. Samas on tegemist vaba mandaadi põhimõtte põhiseaduspärasuse piiramisega, kuna seda õigustavad valimissüsteemi proportsionaalsuse ning erakonnademokraatia põhimõte. (p 19)


Parlamendi enesekorraldusõiguse põhimõtte kohaselt on seadusandjal tema enda tegevust puudutavates küsimustes suhteliselt suur otsustusvabadus. Enese- ehk isekorraldusõiguse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 65 punktist 16 koosmõjus võimude lahususe põhimõttega. Isekorraldusõigus tähendab, et riigivõimu harud ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad olema neile põhiseadusega otsesõnu antud pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed ning neil on üldjuhul õigus ise kindlaks määrata oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 1998. a otsus asjas nr 3-4-1-3-98, RT I 1998, 36/37, 558, IV). (p 42) Riigikogu fraktsioon on Riigikogu liikmete poliitiline ühendus, mis formeerub mingist maailmavaatest kantud programmi ümber, aidates sel viisil Riigikogu liikmete maailmavaatelisi seisukohti koondada. Sellise koondamisfunktsiooni kandjana teenivad fraktsioonid ja nende moodustamisele piirangute seadmine parlamendi töö hõlbustamise eesmärki. (p 25) Ehkki seadusandjal on lähtuvalt parlamendi enesekorraldusõigusest õigus teha valik erinevate fraktsioonikontseptsioonide vahel, ei saa ta fraktsiooni mõistet kujundada selliselt, et õigus ühineda fraktsioonidesse muutuks fiktiivseks või et seatud piirangutega kitsendataks ebaproportsionaalselt Riigikogu liikmete põhiseaduslikke õigusi või põhiseaduslikke printsiipe. (p 22)

3-4-1-20-04 PDF Riigikohus 02.12.2004
ES

Õiguskindluse printsiip tuleneb Põhiseaduse §-st 10. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). (p 12)
Õiguskindluse põhimõtte järgi peab seadusandja uue õigusliku olukorra loomisel tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega. (p 26) Antud juhul jätab Põhiseadusest tulenev seaduse üldine üheksapäevane jõustumistähtaeg, millele lisaks tuleb arvestada Võlaõigusseaduses sätestatud piirangutega üüri tõstmisel, tagastatud elamute üürnikele piisavalt aega oma tegevuse ümberkorraldamiseks. (p 39)


Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. (p 13) Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine oleks üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. (p 14) Õiguspärase ootuse põhimõte välistab vaid seadusega antud lubadusest sõnamurdliku taganemise. Seadus ei ole kunagi andnud tagastatud elamute üürnikele subjektiivset õigust üüri piirmäärade kehtimajäämisele. (p 23)


Vabariigi Presidendil on sarnaselt õiguskantslerile (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03 - RT III 2004, 5, 45) õigus vaidlustada seadusandja tegevusetus. Vabariigi Presidendi vastav õigus ei ole aga piiramatu. Vabariigi President saab hinnata vaid selle seaduse põhiseaduspärasust, mis on talle välja kuulutamiseks esitatud. Vabariigi Presidendil ei ole pädevust vaidlustada norme, mis on mõnes teises seaduses juba vastu võetud. (pp 43-46)

3-4-1-3-04 PDF Riigikohus 30.04.2004

Põhiseaduse §-s 32 on mõistega "omand" hõlmatud nii kinnisasjad kui ka vallasasjad. Põhiseaduse § 32 kaitseala laieneb nii kinnis- kui vallasasja omanikule, kelle kinnisasjal või kinnitusraamatusse kandmata maal tehnovõrk või -rajatis asub, kui ka tehnovõrgu või -rajatise omanikule. (p 22) Omandiõiguse piiramisel on õiguspärane seadusandja iga eesmärk, mis pole Põhiseadusega vastuolus. (p 27) Tehnorajatise talumiskohustus kehtestati avalikes huvides ning see on sobiv ja vajalik abinõu tarbijate elektri, gaasi, vee, kanalisatsiooni, soojuse jm vajalikuga varustamiseks. (p 32) Üldine talumiskohustus on põhiseaduspärane, kuid selle kehtestamisel oleks seadusandja pidanud ette nägema rohkem tagatisi maaomanikele. (p 36) AÕSRakS § 15-2 lg 1, mis ei võimalda kinnistu omanikel vaidlustada talumiskohustust ja võimaldab nõuda tehnorajatise kõrvaldamist vaid juhul, kui tehnorajatist ei kasutata enam eesmärgipäraselt, piirab ebaproportsionaalselt kinnistu omaniku põhiõigust omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele ning on seetõttu Põhiseadusega vastuolus. Seadusandja peab ette nägema täiendava mehhanismi kinnistu omanike õiguste kaitseks ja võimaldama erinevate huvide kaalumist. (p 38) Mõõdukas ei ole ka AÕSRakS § 15-4 lg-s 2 sätestatud omandiõiguse piirang, millega pandi kinnisasja omanikule tasuta tehnovõrgu ja -rajatise talumiskohustus kuni 2009. aasta 1. jaanuarini. Selline piirang ei vasta Põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele, sest koormab maa omanikku rohkem, kui see on üldsuse ja tehnorajatiste omanike huvidega põhjendatav. Kinnisasja omanik on sunnitud maksma maamaksu ka rajatiste aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa eest, hoolimata sellest, et ta ei saa kinnisasja osaliselt kasutada. Tasu suuruse vähendamine teatud ajaks võinuks olla põhjendatud, kuid tasu maksmisest täielik vabastamine kuni 2009. aastani ei ole õigustatud. (p 41)

Kokku: 33| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json