/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-19-29/18 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 24.10.2019

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)


Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)


Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)


Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. (p 44)


Justiitsministeerium kinnitab, et kuuldeaparaadi kasutamine ei ole vangla territooriumil iseenesest keelatud. Justiitsministeerium ja Tartu Vangla põhjendavad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ kuulmisele kehtestatud nõudeid ja piirangut, et kuulmisnõuete täitmisel ei või kasutada abivahendeid, julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadusega: tulenevalt piiratud ressursist peab kaebaja olema võimeline täitma kõiki vanglateenistuse ametniku ülesandeid, milleks tal on väljaõpe, ja vajaduse korral osutama ka ametiabi politseile. Vanglateenistuse ametniku loomulik kuulmine peab seetõttu olema tasemel, mis ka ilma abivahendita (nt kui kuuldeaparaadi patarei on tühi või aparaat tuleb ründe korral ära) tagab igas olukorras tema enda ja teiste teenistujate ohutuse ning täisväärtusliku kommunikatsiooni. (p 42)

Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)


Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)

Arvestades eeltoodut ja Euroopa Kohtu praktika puudumist vaidlusaluses küsimuses, peab kolleegium vajalikuks EL-i toimimise lepingu art 267 lg 1 p-le b ja sama art lg-le 3 tuginedes küsida Euroopa Kohtult eelotsust. (p 47)


Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

3-3-1-49-15 PDF Riigikohus 09.11.2015

HKMS § 158 lg-st 4 tulenevalt on seaduse või õigustloova akti kohaldamata jätmine halduskohtumenetluses võimalik ainult konkreetse haldusasja lahendamise raames. Sellest tulenevalt ei kontrolli halduskohus normi võimalikku vastuolu Euroopa Liidu õiguse või põhiseadusega abstraktselt, vaid ainult seoses konkreetse kaebuse lahendamisega. (p 11)


Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 39 lg-d 1 ja 2 ning Euroopa Liidu Nõukogu 20. septembri 1976. a otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom art 1 lg 3 ei reguleeri kinnipeetavate valimisõigust ega keela liikmesriikidel kinnipeetavatele Euroopa Parlamendi valimistel piiranguid seada. Euroopa Liidu õigusega ei ole Euroopa Parlamendi valimiste üksikasjalik korraldus kindlaks määratud. Sellest tulenevalt on Euroopa Parlamendi valimiste korraldamine, sh valimisõigusele piirangute seadmine, liikmesriikide pädevuses. Erandiks on direktiiviga 93/109/EÜ sätestatud kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel. (p 13)


Raskete kuritegude (sh tapmiste) toimepanemise eest eluaegset vanglakaristust kandavale isikule Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise piirangu seadmine ei piira EIÕK 1. protokolli art-st 3 tulenevaid õigusi viisil, mis kahjustab vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirang kaitseb nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevaid õigushüvesid jämedal moel kahjustanud, ning edendab õigusriiki (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15). Ka EIK on pidanud kodanikuvastutuse suurendamist ja austust õigusriigi põhimõtete vastu aktsepteeritavateks eesmärkideks kinnipeetavatele valimispiirangu kehtestamisel (EIK 6. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 74025/01, Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), p d 74–75, EIK otsus asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3), p d 90–92). Seega on piirangul õiguspärane eesmärk ning selline keeld ei riku ebaproportsionaalselt isiku õigusi. Piirang kehtib ainult ajal, mil isik kannab vanglakaristust. Eestis kehtiva õiguse järgi taastuvad vanglast vabanemisel (ka tingimisi vabanemisel) isiku valimisõigused. Kuigi vaidlusalune piirang rikub EIK praktika valguses ilmselgelt paljude kinnipeetavate õigusi, ei anna selline olukord isikule õigust nõuda enda valijate nimekirja kandmist. Isik ei saa Eesti kohtutes tugineda teise isiku õiguste rikkumisele. (p 15)

PS § 58 lubab seadusega piirata kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades karistust kandvate kodanike osavõttu hääletamisest, kui piirangu eesmärk ei ole põhiseadusega vastuolus ning piirang on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt Riigikogu valimiste kaudu riigivõimu teostamisest isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedalt kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15). (p 18)


3-3-1-57-10 PDF Riigikohus 15.11.2010

1. juulini 2010 kehtinud RHS § 117 lg 2 ei näinud huvitatud isikule ette võimalust esitada riigihangete vaidlustuskomisjonile vaidlustust, kui isik ei alustanud hankemenetlust. Seega ei saanud huvitatud isik vaidlustada hankija tegevust, kui hankemenetlust ei alustatud. Vaidlustamise võimalus loodi huvitatud isiku jaoks RHS § 117 lõikega 21, mis jõustus 1. juulil 2010. Kuna seadusandja ei olnud kaebuse esitamise hetkeks sätestanud vaidluse lahendamiseks teistsugust menetluskorda, on käesoleval juhtumil riigihankest tulenev vaidlus HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel lahendatav halduskohtus.


Euroopa Kohus käsitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi 2004/17/EÜ lisa rakendussättena, materiaalõiguslikuks aluseks on aga ikkagi ostja/hankija määratlus direktiivi konkreetse artikli kohaselt. Ühenduse kohtu tagada on asjaomase ühenduse õigusakti sisemine kooskõla, kontrollides, kas ühe konkreetse isiku kandmine viidatud nimekirja kujutab endast direktiivi artiklis määratletud materiaalõiguslike kriteeriumide nõuetekohast kohaldamist. Euroopa Kohtu niisugune sekkumine on vajalik õiguskindluse huvides, mis on üks ühenduse õiguse üldpõhimõtetest (Euroopa Kohtu 11. juuni 2009. a otsus kohtuasjas C-300/07: Hans & Christophorus Oymanns GbR, EKL 2009, p 45). Pädevus hinnata seda, kas direktiivi rakendussäte vastab direktiivi materiaalõigusele, on Euroopa Kohtul.


Hankija määratlemiseks ei piisa ainuüksi isiku õiguslikust vormist lähtuvast tõlgendusest. Lähtuda tuleb ka isiku tegelikust tegevusest. RHS § 10 lg 2 kohaselt on hankija RHS § 10 lg 1 p 6 tähenduses eraõiguslik juriidiline isik: 1) kes on asutatud eesmärgiga täita või mis täidab põhi- või kõrvaltegevusena ülesannet avalikes huvides, kellel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu, ja 2) keda põhiliselt rahastavad või kelle juhtimis-, haldus- või järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad või kelle juhtimist muul viisil kontrollivad koos või eraldi RHS lg 1 p-des 1-5 või teised p-s 6 nimetatud isikud või mõne muu Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi vastavad isikud.

Üldiste huvide osas on Euroopa Kohus pidanud oluliseks seda, et tegemist on vajadustega, mida riik või kohaliku omavalitsuse üksus on üldistest huvidest tulenevatel põhjustel otsustanud ise rahuldada või mille suhtes nad soovivad säilitada valitsevat mõju (Euroopa Kohtu 10.04.2008 otsus kohtuasjas C-393/06: Ing. Aigner, EKL 2008, lk I-02339, p 47 ja selles viidatud kohtupraktika). Mõiste "üldised huvid, millel ei ole tööstuslikku või ärilist iseloomu" hõlmab ka ülesandeid, mida võib täita eraettevõtja (Euroopa Kohtu 10.11.1998 otsus kohtuasjas C-360/96: Gemeente Arnhem ja Gemeente Rheden, EKL 1998, lk I-06821, p 40). Kui isik jätkab nende üldistest huvidest lähtuvate vajaduste täitmist, mida ta on kohustatud tegema, siis ei ole tähtsust tõsiasjal, et lisaks üldistest huvidest tulenevale ülesandele tegeleb ta ka mingite muude kasumit taotlevate tegevustega (eespool nimetatud otsus Ing. Aigner, p 47). Oluline ei ole fakt, et üldiste huvidega seotud ülesande täitmine moodustab vaid suhteliselt väikese osa isiku tegevusest, eeldades, et ta jätkab nende ülesannete täitmist, mille täitmiseks ta on asutatud (eespool nimetatud otsus Mannesmann Anlagenbau Austria AG, p 25). Oluline pole see, et samasse kontserni kuuluv teine juriidiline isik tegeleb äritegevusega (eespool nimetatud otsus Gemeente Arnhem ja Gemeente Rheden, p 58).

3-3-1-88-07 PDF Riigikohus 07.05.2008

Liikmesriikide suhtes on Euroopa Komisjon sätestanud metoodika määruse nr 60/2004/EÜ art-s 8 ja konkreetsemalt määruses nr 832/2005/EÜ ning otsuses nr 2007/361/EÜ (teatavaks tehtud numbri K(2007) 1979 all), millega määras kindlaks nii suhkru kui ka vastavalt teiste põllumajandustoodete üleliigsed kogused. Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ antud kriteeriumid ei tähenda iseenesest seda, et liikmesriik võtaks ettevõtjate üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kasutusele samad vahendid, nagu teeb seda Euroopa Liit liikmesriikide üleliigsete varude kindlaksmääramiseks (vt ka Riigikohtu 05.10.2006. a otsust asjas nr 3-3-1-33-06). Euroopa Kohus on 11. oktoobri 2001. a määruses asjas C-30/00: Wiliam Hinton on märgitud, et ka üleliigse laovaru tasu määramine peab olema proportsionaalne ja vastama õiguse üldpõhimõtetele.


3-3-1-49-07 PDF Riigikohus 13.11.2007

Tsiviilõiguslike lepingutega laopidaja ja omaniku vahel on laopidajal samuti võimalik kauba turule viimisega kasumit teenida. Üleliigse loavaru tasu seadus teabe kogumise võimalusi peale omanikult/käitlejalt deklaratsiooni nõudmise ette ei näe. Seetõttu tuleb kasutada teisi ja teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid, nt toote kohta maksuhalduri enda poolt tollipiiril kogutud informatsiooni kasutamine. Kuivõrd üleliigse laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna vastavalt MKS §-s 2 toodud maksu mõistele, siis võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, nt MKS §-s 61 sätestatud teabe nõudmist kolmandatelt isikutelt.


Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.


Käitleja mõistet tuleb üleliigse laovaru tasu seaduses mõista läbivalt ühtmoodi. Käitleja saab ka ÜLTS § 8 lg 1 mõttes, st deklaratsiooni esitamise kohustuse mõttes olla vaid selline isik, kellel on õigus ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule tuua ja sel teel kasu saada. Isikul, kellel nimetatud õigus puudub, ei saa sellist laovaru tekkida ja tal ei saa tekkida ka laovaru deklareerimise kohustust.


Koostoimes Euroopa Komisjoni määrustega nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Laopidaja suhtes nende sätete kohaldamine ei ole üldjuhul võimalik, sest laopidaja ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud ega ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole tal võimalik neid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba omaniku omandiõigust ja konkreetseid hoiusuhetest tulenevaid kohustusi.


3-3-1-68-07 PDF Riigikohus 13.11.2007

Omanike ning ekspedeerijate ja laopidajate vahel on võimalik sõlmida tsiviilõiguslikke lepinguid, mis annavad ekspedeerijatele ja laopidajatele võimaluse kaup turule ja teenida seeläbi tulu (kasumit). Üleliigse laovaru tasu seadus sätestab õiguse koguda teavet omanikult/käitlejalt tema poolt deklareeritavatest andmetest, kuid ÜLTS-s ei ole ette nähtud muid võimalusi teabe kogumiseks. Haldusorganil tuleb kasutada vajaliku teabe kogumiseks ka teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid (näiteks tollipiiril kogutud teabe kasutamine). Kuivõrd üleliigne laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada Maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, näiteks §-s 61 sätestatud võimalust teabe nõudmiseks kolmandatelt isikutelt.


Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.


Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt. Eelöeldust tulenevalt on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Üldjuhul ei saa ekspedeerija ja laopidaja kohta need sätted kehtida, sest nemad ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud aga ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole neil võimalik neid tooteid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba (põllumajandustoote) omaniku omandiõigust ja hoiusuhetest tulenevaid kohustusi. ÜLTS § 8 lg-s 1 kasutatavat mõistet "käitleja" tuleb mõista kooskõlas eelnevaga, st deklaratsiooni esitamise kohustus on vaid sellisel isikul, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellega kasumit. Isikul, kellel taoline õigus puudub, ei saa tekkida sellist laovaru ja nendel pole ka deklaratsiooni esitamise kohustust.


3-3-1-57-06 PDF Riigikohus 23.10.2006

Tollideklaratsioonis sisalduva informatsiooni ammendavuse ja lisadokumentide kontroll peab toimuma enne deklaratsiooni aktsepteerimist. Kui toll ei jõua kõiki kahtlusi enne deklaratsiooni aktsepteerimist põhjaliku kontrolli teel kõrvaldada, võib ta nõuda Tolliseaduse § 49 lg 1 alusel tekkiva või tekkida võiva tollivõla tagamiseks rahuldavat tagatist. Deklaratsiooni aktsepteerimine ei tähenda aga seda, et järelkontroll ja selle tulemusena maksusumma korrigeerimine oleksid välistatud.


Hoolimata tollideklaratsiooni aktsepteerimisest on põhimõtteliselt võimalik järelkontroll. Järelarvestuskande tegemine täiendava asjaolu puudumisel ei olnud kuni 1. maini 2004 kehtinud Tolliseadustiku § 257 sõnastuse kohaselt õiguspärane. Tollil oli õigus maksusummat korrigeerida üksnes juhul, kui selleks ilmnesid täiendavad asjaolud ( vt Riigikohtu 15.03.2004 otsuseid nr nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05). Kehtiv ÜTS art 78 annab tollile märksa ulatuslikuma diskretsiooniõiguse järelkontrolli tulemusel järelkande tegemiseks. Seejuures on tollil põhjendamise kohustus, et vajadusel saaks kohtus diskretsiooni teostamise õiguspärasust kontrollida. Seega enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist kehtinud õigusruumis olid järelkande tegemise alused deklarandi suhtes sätestatud soodsamalt.


Enne Euroopa Liiduga ühinemist kehtinud Eesti õigust ei saa automaatselt ja konkreetsest juhtumist sõltumata tõlgendada Euroopa Liidu õigusest lähtuvalt, väljudes seejuures Eesti ja Euroopa Liidu vaheliste, parasjagu kehtinud lepingute (nt assotsiatsioonileping) raamidest. Siseriikliku õiguse Euroopa Liidu õigusega kooskõlas tõlgendamine muutus õiguslikult siduvaks pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga.


3-3-1-74-05 PDF Riigikohus 25.04.2006

HKMS § 22 lg 2 p 4 ei saa mõista selliselt, et Eesti seadusandja oleks ette näinud ja et tal oleks üldse pädevus ette näha, et põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamine tähendab ka EL-i teisese õiguse EÜ asutamislepingule vastavuse kontrolli, mille teostamise õigus on Euroopa Kohtul. EL-i teiseste õigusaktide Euroopa Liidu esmasele õigusele vastavuse järelevalve EL-i tasandil ei ole võrdsustatav peamiselt Riigikohtus toimuva siseriikliku õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega. Seetõttu ei ole sellises asjas HKMS § 22 lg 2 p 4 kohaldatav.

Euroopa Kohtus või Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus läbivaatamisel olevat asja on võimalik mõista HKMS § 22 lg 1 p-s 3 märgitud "teise kohtuasjana" ja menetluse peatamise korral on sobivam toetuda HKMS § 22 lg 1 p-le 3.

Siseriiklikus õiguses puudub alus menetluse peatamiseks juhul, kui Eesti kohus soovib taotleda või peab taotlema Euroopa Kohtult eelotsust. Eesti menetlusõiguses menetluse peatamist võimaldava täpse sätte puudumine ei takista aga Eesti kohtu õigust või kohustust küsida Euroopa Kohtult eelotsust EL-i õiguse tõlgendamises või kehtivuses. EÜ asutamislepingus sätestab eelotsuse küsimise alused art 234, millele Eesti kohus saab menetlust peatades tugineda.


EL-i määruse tõlgendamiseks Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine aitab Eesti kohtul otsustada, kas EL-i määrust rakendav Eesti õigus vastab EL-i määrusele.


HKMS § 22 lg 2 p 4 ei saa mõista selliselt, et Eesti seadusandja oleks ette näinud ja et tal oleks üldse pädevus ette näha, et põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamine tähendab ka EL-i teisese õiguse EÜ asutamislepingule vastavuse kontrolli, mille teostamise õigus on Euroopa Kohtul. EL-i teiseste õigusaktide Euroopa Liidu esmasele õigusele vastavuse järelevalve EL-i tasandil ei ole võrdsustatav peamiselt Riigikohtus toimuva siseriikliku õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega. Seetõttu ei ole sellises asjas HKMS § 22 lg 2 p 4 kohaldatav.

Euroopa Kohtus või Euroopa Ühenduste esimese astme kohtus läbivaatamisel olevat asja on võimalik mõista HKMS § 22 lg 1 p-s 3 märgitud "teise kohtuasjana" ja menetluse peatamise korral on sobivam toetuda HKMS § 22 lg 1 p-le 3.


Kui Eesti kohtul tekib kahtlus Euroopa Liidu teisese õiguse kehtivuses ning ka juhul, kui kahtlus tekib EL-i õigusakti suhtes, millel põhineb siseriiklik meede, peatab kohus asja menetluse ja küsib Euroopa Kohtult asjassepuutuva EL-i õigusakti või selle sätte kehtivuse väljaselgitamiseks eelotsust. Kui samas küsimuses on juba Euroopa Kohtule eelotsus esitatud või samas küsimuses on käimas EL-i õigusakti kehtivust selgitav menetlus, tuleb Eesti kohtul otsustada, kas menetlus peatada, ja vajadusel ka ise Euroopa Kohtult eelotsust taotleda.

Siseriiklikus õiguses puudub alus menetluse peatamiseks juhul, kui Eesti kohus soovib taotleda või peab taotlema Euroopa Kohtult eelotsust. Eesti menetlusõiguses menetluse peatamist võimaldava täpse sätte puudumine ei takista aga Eesti kohtu õigust või kohustust küsida Euroopa Kohtult eelotsust EL-i õiguse tõlgendamises või kehtivuses. EÜ asutamislepingus sätestab eelotsuse küsimise alused art 234, millele Eesti kohus saab menetlust peatades tugineda.


EL-i määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümber kirjutamise abil on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtadega (vt Euroopa Kohtu 07.02.1973 otsus 39/72 ja 02.02 1977. otsus 50/76). Mõnel juhul võib siiski olla vajalik määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte, et määrata kindlaks EL-i õigust kohaldavad liikmesriigi institutsioonid, liikmesriigi õigusega sobivad sanktsioonid EL-i määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jms. Kuid ka seejuures ei tohi EL-i määrust rakendav liikmesriigi õigus olla vastuolus EL-i õigusega ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL-i määruses sätestatud volitusnormi ulatusele.


Kui Eesti kohtul tekib kahtlus, kas Euroopa Liidu teisene õigusakt on vastavuses EÜ asutamislepinguga või EL ülejäänud esmase õigusega, siis ei saa kohus jätta ise EL-i õigusakti kohaldamata ega seda kehtetuks tunnistada. EL-i õigusakti kehtetuks tunnistamise õigus on üksnes Euroopa Kohtul (Euroopa Ühenduste esimese astme kohtul). EL-i õigusaktide kehtivuse üle ei saa Eesti kohtud järelevalvet teostada.


Kui Eesti kohtul tekib kahtlus Euroopa Liidu teisese õiguse kehtivuses ning ka juhul, kui kahtlus tekib EL-i õigusakti suhtes, millel põhineb siseriiklik meede, peatab kohus asja menetluse ja küsib Euroopa Kohtult asjassepuutuva EL-i õigusakti või selle sätte kehtivuse väljaselgitamiseks eelotsust. Kui samas küsimuses on juba Euroopa Kohtule eelotsus esitatud või samas küsimuses on käimas EL-i õigusakti kehtivust selgitav menetlus, tuleb Eesti kohtul otsustada, kas menetlus peatada, ja vajadusel ka ise Euroopa Kohtult eelotsust taotleda.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json