3-19-569/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.01.2021 |
|
Haldusorgan rikkus olulisel määral uurimispõhimõtet (HMS § 6), jättes välja selgitamata otsustamisel olulised asjaolud. Ettekirjutuse tegemise eelduseks olevad asjaolud peavad olema selged ettekirjutuse tegemise ajal ning nende väljaselgitamine alles ettekirjutuse üle toimuva kohtumenetluse käigus või ettekirjutuse täitmise kontrolli käigus ei ole kohane. Haldusakti andes ei tohi haldusorgan lähtuda üksnes oletustest. Hiljem selgunud uue asjaoluga ei saa ettekirjutust tagantjärele õigustada. (p 11)
Ettekirjutuse tegemine on haldusorgani kaalutlusotsus, mida kohus ei või teha tema asemel (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 11)
Kuigi direktiivis 98/5/EÜ on advokaadiühingu mõiste määratletud laialt, hõlmates ka Eesti mõistes seltsinguid (art 1 lg 2 p e), ei ole välistatud riigisiseses seaduses sama termini kasutamine teises tähenduses. AdvS § 50 lg 2 esimene lause võimaldab Eestis advokaadiühinguna tegutseda ainult teatud liiki äriseadustikus defineeritud äriühingute vormis. Kuigi välistatud ei ole ka seltsingute moodustamine (vt AdvS § 49 lg 4), ei ole need hõlmatud advokaadiühingu mõistega AdvS tähenduses. AdvS § 50 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et see keelab vandeadvokaatidel ja koosmõjus AdvS § 69 lg-ga 1 ka assotsieerunud liikmetel olla üksnes enam kui ühe Eestis tegutseva AdvS mõttes advokaadiühingu osanik või aktsionär. Säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, mis võivad, kuid ei pruugi olla struktuurilt sarnased AdvS § 50 lg 2 esimeses lauses nimetatud äriühingutega. AdvS § 69 lg-d 2-4 reguleerivad üksnes välisriigi advokaadiühingute tegutsemist Eestis. Lisaks sellele, et advokatuuriseaduses kasutatakse terminit „advokaadiühing“ teistsuguses tähenduses kui direktiivis, on see sõna ka advokatuuriseaduses endas erinevates sätetes kasutusel erinevas tähenduses (AdvS § 50 lg-s 2 tähistab see ainult teatud liiki äriühinguid, § 69 lg-s 3 laiemat hulka äriühinguid, kuid AdvS § 69 lg-t 2 arvestades ikkagi välja jättes direktiivi mõistega hõlmatud seltsinguid). Lisaks AdvS § 50 lg 2 sõnastusele toetab järeldust, et säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, ka Eesti õiguse kooskõlaline tõlgendamine Euroopa Liidu õigusega, eelkõige ELTL art-s 49 sätestatud asutamisvabadusega. (p-d 14, 15)
Advokaadiühingute tegutsemise reguleerimisel on liikmesriikidele selgelt jäetud lai otsustusruum. Hoolimata direktiivi 98/5/EÜ jõustumisest on asutamisõigust käsitlev ELTL art 49 endiselt aluslepingu vahetult kohaldatav säte. Direktiivis ega selle ettevalmistavates materjalides ei ole viidet sellele, et EL seadusandja oleks soovinud anda sellega asutamisvabadusele advokaatide puhul teistsuguse sisu kui varasemas Euroopa Kohtu praktikas – vastupidi, direktiivi põhjenduses 10 on viidatud vajadusele tõlgendada üht direktiiviga kehtestatud nõuet Euroopa Kohtu pretsedendiõigust silmas pidades ning direktiivi eelnõud analüüsides hinnati mh kooskõla Kloppi (C-107/83) ja Gebhardi (C-55/94) lahendites võetud seisukohtadega. (p 18)
Direktiiv 98/5/EÜ ei välista otsesõnu piirangu kehtestamist, millega võib vandeadvokaadil olla osalus ainult ühes advokaadiühingus, kuid piirangut tuleb sellegipoolest hinnata Gebhardi lahendis käsitletud tingimustest lähtudes (piirangut ei tohi kohaldada diskrimineerivalt, selle kohaldamist peavad õigustama ülekaalukad üldised huvid, see peab olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ning ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik). (p 19)
Euroopa Kohtu selge ja järjepidev praktika ELTL art 49 tõlgendamisel toetab kolleegiumi järeldust AdvS § 50 lg 2 teise lause kohta, et säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes. Tegemist on acte éclairé olukorraga. (p 23)
AdvS § 49 lg-st 1 ei saa tuletada piirangut, et advokaat tohib õigusteenust osutada üksnes ühe advokaadibüroo kaudu. AdvS § 49 lg 1 esimese lause mõte on keelata advokaadil osutada teenust muul viisil kui advokaadibüroo kaudu. Sätte sõnastusest ega ka AdvS eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja tahet piirata selle sättega advokaadi õigust tegutseda mitme advokaadibüroo kaudu. AdvS § 49 lg 3 võimaldab nii äriühingul kui ka FIE-l pidada mitut advokaadibürood. Isegi kui AdvS § 49 lg-st 1 saaks tuletada keelu osutada õigusteenust enam kui ühe advokaadibüroo kaudu, ei tohiks selline keeld laieneda assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutsevale advokaadibüroole. Piirang oleks sel juhul vastuolus ELTL art-ga 49. (p 21)
Asutamisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). Olukorras, kus AdvS võimaldab advokaadil osutada õigusteenust mitme büroo kaudu või olla osanik ühes advokaadiühingus, aga osutada samas õigusteenust FIE-na või muul viisil teise büroo kaudu, ei vähenda mitmes advokaadiühingus osanikuks olemise keeld huvide konflikti ohtu ega loo kliendi jaoks selgust selles, millise büroo kaudu advokaat õigusteenust osutab. Büroo, mille kaudu advokaat konkreetsele kliendile õigusteenust osutab, peab üldjuhul selguma kliendilepingust, mis sõlmitaksegi advokaadibüroo pidajaga (AdvS § 55 lg 1). Huvide konflikti vältimise kohustus tuleneb advokaatidele ja assotsieerunud liikmetele teisalt juba seadusest (AdvS § 44 lg 4 ja § 67 lg 4) ning laieneb lisaks Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 lg 2 p 2 alusel advokaadibüroo pidajale. Piirang ei aita luua selgust vastutuse osas, sest õigusteenust osutades tekitatud kahju eest vastutab advokaadiga solidaarselt mitte advokaadiühing, milles advokaat on osanik, vaid selle advokaadibüroo pidaja, mille kaudu teenust osutati (AdvS § 47). Piirangu eesmärgina ei saa asjakohane olla ka vajadus teha selgeks erinevate liikmesriikide advokatuuride järelevalvepädevus, sest Eestis tegutsemisel valvatakse assotsieerunud liikme järele ja ta võetakse distsiplinaarvastutusele AdvS § 70 lg 1 järgi samal alusel ja samas korras advokatuuri liikmetega (vt ka direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 1 ja EKo asjades Wilson, p 74; C-193/05 komisjon vs. Luksemburg, p-d 67—68; Monachos Eirinaios, p 31) ning teisalt on järelevalvepädevus ka assotsieerunud liikme päritolumaa advokatuuril (AdvS § 71, direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 4). Selles osas ei muuda midagi assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutseva advokaadipraksise õiguslik vorm. Assotsieerunud liikme keeldu olla lisaks Eestis asutatud advokaadiühingule ka teises liikmesriigis asutatud advokaadiühingu osanik või aktsionär ei õigusta ükski ülekaalukas üldine huvi. (p 22)
Asutamisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). (p 22)
Eesti advokaate ja assotsieerunud liikmeid koheldakse AdvS § 50 lg 2 alusel võrdselt, kuna neil kõigil on õigus olla samal ajal osanik Eesti ja välisriigi advokaadiühingutes, kuid seejuures mitte enam kui ühes Eesti advokaadiühingus. (p 24)
|
| 3-3-1-57-10
|
Riigikohus |
15.11.2010 |
|
1. juulini 2010 kehtinud RHS § 117 lg 2 ei näinud huvitatud isikule ette võimalust esitada riigihangete vaidlustuskomisjonile vaidlustust, kui isik ei alustanud hankemenetlust. Seega ei saanud huvitatud isik vaidlustada hankija tegevust, kui hankemenetlust ei alustatud. Vaidlustamise võimalus loodi huvitatud isiku jaoks RHS § 117 lõikega 21, mis jõustus 1. juulil 2010. Kuna seadusandja ei olnud kaebuse esitamise hetkeks sätestanud vaidluse lahendamiseks teistsugust menetluskorda, on käesoleval juhtumil riigihankest tulenev vaidlus HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel lahendatav halduskohtus.
Euroopa Kohus käsitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi 2004/17/EÜ lisa rakendussättena, materiaalõiguslikuks aluseks on aga ikkagi ostja/hankija määratlus direktiivi konkreetse artikli kohaselt. Ühenduse kohtu tagada on asjaomase ühenduse õigusakti sisemine kooskõla, kontrollides, kas ühe konkreetse isiku kandmine viidatud nimekirja kujutab endast direktiivi artiklis määratletud materiaalõiguslike kriteeriumide nõuetekohast kohaldamist. Euroopa Kohtu niisugune sekkumine on vajalik õiguskindluse huvides, mis on üks ühenduse õiguse üldpõhimõtetest (Euroopa Kohtu 11. juuni 2009. a otsus kohtuasjas C-300/07: Hans & Christophorus Oymanns GbR, EKL 2009, p 45). Pädevus hinnata seda, kas direktiivi rakendussäte vastab direktiivi materiaalõigusele, on Euroopa Kohtul.
Hankija määratlemiseks ei piisa ainuüksi isiku õiguslikust vormist lähtuvast tõlgendusest. Lähtuda tuleb ka isiku tegelikust tegevusest. RHS § 10 lg 2 kohaselt on hankija RHS § 10 lg 1 p 6 tähenduses eraõiguslik juriidiline isik: 1) kes on asutatud eesmärgiga täita või mis täidab põhi- või kõrvaltegevusena ülesannet avalikes huvides, kellel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu, ja 2) keda põhiliselt rahastavad või kelle juhtimis-, haldus- või järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad või kelle juhtimist muul viisil kontrollivad koos või eraldi RHS lg 1 p-des 1-5 või teised p-s 6 nimetatud isikud või mõne muu Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi vastavad isikud.
Üldiste huvide osas on Euroopa Kohus pidanud oluliseks seda, et tegemist on vajadustega, mida riik või kohaliku omavalitsuse üksus on üldistest huvidest tulenevatel põhjustel otsustanud ise rahuldada või mille suhtes nad soovivad säilitada valitsevat mõju (Euroopa Kohtu 10.04.2008 otsus kohtuasjas C-393/06: Ing. Aigner, EKL 2008, lk I-02339, p 47 ja selles viidatud kohtupraktika). Mõiste "üldised huvid, millel ei ole tööstuslikku või ärilist iseloomu" hõlmab ka ülesandeid, mida võib täita eraettevõtja (Euroopa Kohtu 10.11.1998 otsus kohtuasjas C-360/96: Gemeente Arnhem ja Gemeente Rheden, EKL 1998, lk I-06821, p 40). Kui isik jätkab nende üldistest huvidest lähtuvate vajaduste täitmist, mida ta on kohustatud tegema, siis ei ole tähtsust tõsiasjal, et lisaks üldistest huvidest tulenevale ülesandele tegeleb ta ka mingite muude kasumit taotlevate tegevustega (eespool nimetatud otsus Ing. Aigner, p 47). Oluline ei ole fakt, et üldiste huvidega seotud ülesande täitmine moodustab vaid suhteliselt väikese osa isiku tegevusest, eeldades, et ta jätkab nende ülesannete täitmist, mille täitmiseks ta on asutatud (eespool nimetatud otsus Mannesmann Anlagenbau Austria AG, p 25). Oluline pole see, et samasse kontserni kuuluv teine juriidiline isik tegeleb äritegevusega (eespool nimetatud otsus Gemeente Arnhem ja Gemeente Rheden, p 58).
|
| 3-3-1-49-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
Tsiviilõiguslike lepingutega laopidaja ja omaniku vahel on laopidajal samuti võimalik kauba turule viimisega kasumit teenida. Üleliigse loavaru tasu seadus teabe kogumise võimalusi peale omanikult/käitlejalt deklaratsiooni nõudmise ette ei näe. Seetõttu tuleb kasutada teisi ja teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid, nt toote kohta maksuhalduri enda poolt tollipiiril kogutud informatsiooni kasutamine. Kuivõrd üleliigse laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna vastavalt MKS §-s 2 toodud maksu mõistele, siis võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, nt MKS §-s 61 sätestatud teabe nõudmist kolmandatelt isikutelt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
Käitleja mõistet tuleb üleliigse laovaru tasu seaduses mõista läbivalt ühtmoodi. Käitleja saab ka ÜLTS § 8 lg 1 mõttes, st deklaratsiooni esitamise kohustuse mõttes olla vaid selline isik, kellel on õigus ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule tuua ja sel teel kasu saada. Isikul, kellel nimetatud õigus puudub, ei saa sellist laovaru tekkida ja tal ei saa tekkida ka laovaru deklareerimise kohustust.
Koostoimes Euroopa Komisjoni määrustega nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Laopidaja suhtes nende sätete kohaldamine ei ole üldjuhul võimalik, sest laopidaja ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud ega ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole tal võimalik neid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba omaniku omandiõigust ja konkreetseid hoiusuhetest tulenevaid kohustusi.
|
| 3-3-1-68-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
Omanike ning ekspedeerijate ja laopidajate vahel on võimalik sõlmida tsiviilõiguslikke lepinguid, mis annavad ekspedeerijatele ja laopidajatele võimaluse kaup turule ja teenida seeläbi tulu (kasumit). Üleliigse laovaru tasu seadus sätestab õiguse koguda teavet omanikult/käitlejalt tema poolt deklareeritavatest andmetest, kuid ÜLTS-s ei ole ette nähtud muid võimalusi teabe kogumiseks. Haldusorganil tuleb kasutada vajaliku teabe kogumiseks ka teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid (näiteks tollipiiril kogutud teabe kasutamine). Kuivõrd üleliigne laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada Maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, näiteks §-s 61 sätestatud võimalust teabe nõudmiseks kolmandatelt isikutelt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt. Eelöeldust tulenevalt on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Üldjuhul ei saa ekspedeerija ja laopidaja kohta need sätted kehtida, sest nemad ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud aga ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole neil võimalik neid tooteid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba (põllumajandustoote) omaniku omandiõigust ja hoiusuhetest tulenevaid kohustusi. ÜLTS § 8 lg-s 1 kasutatavat mõistet "käitleja" tuleb mõista kooskõlas eelnevaga, st deklaratsiooni esitamise kohustus on vaid sellisel isikul, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellega kasumit. Isikul, kellel taoline õigus puudub, ei saa tekkida sellist laovaru ja nendel pole ka deklaratsiooni esitamise kohustust.
|
Facebook
Twitter