/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-55-10 PDF Riigikohus 18.10.2012
Kohtuväliste kulude hulka loetakse ka Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse taotlemisega seotud kulud. Seadusest ei selgu täpsemalt, mida nende kulude all mõeldakse. Kuigi eelotsusemenetluses võib pool erandina oma suulised ja kirjalikud märkused ka ise esitada, kui liikmesriigi õigus võimaldab isikul menetluses osaleda ilma esindajata, ei tuleks ebavajalikuks ja põhjendamatuks pidada kulutusi isiku osalemisel oma kohtuasja raames toimuva eelotsuse taotluse menetluses peetud istungil esindaja kaudu.
Euroopa Ühenduste Komisjon võib võtta meetmeid mis hõlbustavad uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale. Eelkõige selleks võttis Euroopa Komisjon vastu määruse nr 1972/2003, mille eesmärgiks oli vältida kümne uue riigi ühinemisest tulenevate põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohtu. Sellise ohu vältimiseks uute liikmesriikide ülemäärased varud maksustatakse. Tulenevalt Euroopa Liidu toimimise art 297 ja Euroopa Kohtu seisukohtadest ( vt Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux p-te 51 ja 59) ei või eraõiguslike isikute suhtes kohaldada kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, kui see keel on liidu ametlik keel. Euroopa Kohtu seisukohtade kohaselt ei välista määruse avaldamata jätmine eraisikule kohustuste panemisel tuginemist määruse sätetele, kui liikmesriik on määruse ülevõtmiseks võtnud vastu vastava seaduse. Käesoleval juhul on selleks üleliigse laovaru tasu seadus. Eelotsuse taotlusega Euroopa Kohtule soovitakse välja selgitada, kas nõuetekohaselt avaldamata määrusest saab tuleneda üksikisikule kohustus (üleliigse laovaru tasu maksmine) juhul, kui määruse rakendamiseks vastu võtnud seaduses ei ole kohustuse oluliste elementide sisustamiseks korratud määrusest tulenevaid määratlusi, vaid on piirdunud viidetega Euroopa Liidu nõuetekohaselt avaldamata määruse vastavatele sätetele. Samuti soovitakse välja selgitada, kas ülemääraste varude omanikeks olevatelt üksikisikutelt saab maksu sisse nõuda sellest hoolimata, et üleliigse laovaru tasu seadus ei sõnasta laovaruna maksustatava põllumajandustoote mõistet, vaid viitab selle mõiste sisustamiseks määruse nr 1972/2003 artikli 4 lg-le 5. Seejuures on oluline, et määrus ei ole Eesti Euroopa Liiduga liitumise hetkel ega isikule kohustusi paneva haldusakti andmise ajal liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldatud.
Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on, et kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning kulud on kantud. Kuna likvideerimisel oleval äriühingul puuduvad tema väitel rahalised vahendid menetluskulude eest tasumiseks, on need kulud katnud emaettevõtja. Tõenditena on esitatud advokaadibüroo arved emaettevõtjale õigusabikulu ning majutus- ja sõidukulude tasumiseks. Samuti on esitatud kuludokumendid majutus- ja sõidukulude kohta vandeadvokaadi osalemisel esindajana Euroopa Kohtus, mis emaettevõtja on konto väljavõtetest nähtuvalt advokaadibüroole tasunud. Seaduse kohaselt ei välista menetlusosalisele menetluskulude hüvitamist, kui menetlusosalise eest tasus need teine isik.
Menetluskulude väljamõistmise sätted hõlmavad nii kohtukulude kui ka kohtuväliste kulude väljamõistmist. Kohtuvälisteks kuludeks on menetlusosaliste esindajate kulud ning menetlusosaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Kuigi seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka esindaja sõidu- ja majutuskulusid, on HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt võimalik ka esindaja sõidu- ning majutuskulude väljamõistmine. Tulenevalt HKMS § 31 lg 3 ja TsMS § 217 lg 6 koosmõjust loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Välja saab mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidu- ja majutuskulusid (HKMS § 109 lg 7).
3-3-1-87-07 PDF Riigikohus 07.05.2008
vt p 44. Euroopa Ühenduste esimese astme kohus ei ole kohtuasjas nr T-324/05: Eesti vs. Euroopa Komisjon lahendit veel teinud.
Eesti kohtud, sealhulgas Riigikohus, ei saa teostada EL teisese õiguse Eesti põhiseadusele vastavuse üle järelevalvet. Kahtlusi põhiseadusele vastavusest saaks äärmisel juhul tekitada EL esmase õiguse muutmine, mil kerkiks üles küsimus Eesti põhiseaduse aluspõhimõtete kaitsest. Euroopa Kohus on 17. detsembri 1970. a otsuses kohtuasjas C-11/70: Internationale Handelsgesellschaft leidnud, et liikmesriikide kohtud ei saa ignoreerida ühenduse õiguse norme, viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele põhimõtetele. Ühenduse normi kehtivust liikmesriigis ei saa mõjutada selle vastuolu konstitutsiooniõigusega. EL teisese õiguse kehtivust ja õiguspärasust saab hinnata vaid EL esmase õiguse, mitte liikmesriigi põhiseaduse abil. Põhiõiguste ja -vabaduste kaitse tagamist hindab sellistel puhkudel Euroopa Kohus (vt ka Riigikohtu 11.05.2006. otsuse asjas nr 3-4-1-3-06 p-e 15 ja 16).
3-3-1-49-07 PDF Riigikohus 13.11.2007
Tsiviilõiguslike lepingutega laopidaja ja omaniku vahel on laopidajal samuti võimalik kauba turule viimisega kasumit teenida. Üleliigse loavaru tasu seadus teabe kogumise võimalusi peale omanikult/käitlejalt deklaratsiooni nõudmise ette ei näe. Seetõttu tuleb kasutada teisi ja teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid, nt toote kohta maksuhalduri enda poolt tollipiiril kogutud informatsiooni kasutamine. Kuivõrd üleliigse laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna vastavalt MKS §-s 2 toodud maksu mõistele, siis võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, nt MKS §-s 61 sätestatud teabe nõudmist kolmandatelt isikutelt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
Käitleja mõistet tuleb üleliigse laovaru tasu seaduses mõista läbivalt ühtmoodi. Käitleja saab ka ÜLTS § 8 lg 1 mõttes, st deklaratsiooni esitamise kohustuse mõttes olla vaid selline isik, kellel on õigus ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule tuua ja sel teel kasu saada. Isikul, kellel nimetatud õigus puudub, ei saa sellist laovaru tekkida ja tal ei saa tekkida ka laovaru deklareerimise kohustust.
Koostoimes Euroopa Komisjoni määrustega nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Laopidaja suhtes nende sätete kohaldamine ei ole üldjuhul võimalik, sest laopidaja ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud ega ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole tal võimalik neid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba omaniku omandiõigust ja konkreetseid hoiusuhetest tulenevaid kohustusi.
3-3-1-68-07 PDF Riigikohus 13.11.2007
Omanike ning ekspedeerijate ja laopidajate vahel on võimalik sõlmida tsiviilõiguslikke lepinguid, mis annavad ekspedeerijatele ja laopidajatele võimaluse kaup turule ja teenida seeläbi tulu (kasumit). Üleliigse laovaru tasu seadus sätestab õiguse koguda teavet omanikult/käitlejalt tema poolt deklareeritavatest andmetest, kuid ÜLTS-s ei ole ette nähtud muid võimalusi teabe kogumiseks. Haldusorganil tuleb kasutada vajaliku teabe kogumiseks ka teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid (näiteks tollipiiril kogutud teabe kasutamine). Kuivõrd üleliigne laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada Maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, näiteks §-s 61 sätestatud võimalust teabe nõudmiseks kolmandatelt isikutelt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt. Eelöeldust tulenevalt on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Üldjuhul ei saa ekspedeerija ja laopidaja kohta need sätted kehtida, sest nemad ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud aga ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole neil võimalik neid tooteid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba (põllumajandustoote) omaniku omandiõigust ja hoiusuhetest tulenevaid kohustusi. ÜLTS § 8 lg-s 1 kasutatavat mõistet "käitleja" tuleb mõista kooskõlas eelnevaga, st deklaratsiooni esitamise kohustus on vaid sellisel isikul, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellega kasumit. Isikul, kellel taoline õigus puudub, ei saa tekkida sellist laovaru ja nendel pole ka deklaratsiooni esitamise kohustust.
3-3-1-33-06 PDF Riigikohus 05.10.2006
Kui see on asjalahendamiseks oluline, tuleb selgitada, kas Eestis loodud süsteempõllumajandustoodete üleliigse laovaru kindlaksmääramiseks vastab Euroopa Liidu õigusele ja aitab selle eesmärke võimalikult õiglaselt ja õiguspäraselt, tõhusalt ja proportsionaalselt ellu viia. Selleks tuleb analüüsida vastavate Euroopa Komisjoni määruste olemust ja tähendust Eesti õigusele. Samuti Eestis vastava regulatsiooni kehtestamise vajadust ja vastuvõtmise ajastust ning selle vastavust Euroopa Liidu õigusele.
Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud kordaja 1,2 ei tulene otseselt Euroopa Liidu õigusest ega arvesta konkreetse käitleja tegevuse eripäraga, mida nõuab Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punkt c ja Euroopa regulatsiooni eesmärk. Kordajat 1,2 kasutav metoodika ei taga seaduse kohaldamisel sellist olukorda, kus käitlejat koheldakse vajadusel erinevalt, et õiglaselt kindlaks teha asjaolusid, mille käigus võisid konkreetsel juhul tekkida sellised varud, mis kujutavad endast võimalikku ohtu Euroopa Liidu ühisturule tervikuna. Kuna EL õigus on vastuolu korral siseriikliku õigusega ülimuslik (vt Euroopa Kohtu 15.06.1964 otsust kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL, EKL 1964, lk 1141), siis tuleb vastuolu tõttu EL-i õigusega ÜLTS § 6 lg 1 jätta kohaldamata. Üleliigse laovaru tasu seaduse regulatsiooni on võimalik täiustada, korrigeerides seda paindlikumaks ja pärast täiustamist kohaldada. Paindlikum regulatsioon kui käitlejale soodsam, on võimalik kehtestada ka tagasiulatuvalt.
Üleliigse laovaru tasu seadus, millega kehtestati Eesti õiguses EL-iga ühinemise üleminekumeetmeid rakendavad muudatused, võeti vastu hilinemisega ja see jõustus liiga kiiresti. Üleliigse laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna ning ei saa pidada õigeks, et maksukohustusi kehtestav õigusakt võetakse vastu ning avaldatakse vahetult enne selle jõustumist. Olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleb võtta vastu aegsasti enne jõustumist, et anda adressaatidele piisavalt aega sellega tutvumiseks ja oma tegevuses ümberkorralduste tegemiseks (Euroopa Kohtu 15.02.1996 otsuse kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkti 20 ja Riigikohtu 02.12.2004 otsust nr 3-4-1-20-04). Oluliste muudatuste ettenähtavus seisukohast tuleb ka analüüsida, kas kehtestatud õigusakt jäi Euroopa Liidu õigusega sätestatud piiresse või kehtestas norme, mis Euroopa Liidu õigusest ei tulenenud või polnud sellega kooskõlas. Viimasel juhul ei olnud võimalik vastavaid regulatsioone ja nende tagajärgi ette näha ning neid ei saaks õigustada ka Euroopa Liidu huvide prevaleerimine erahuvide üle. Kaalukate õiguslike muudatuste ettenähtavuse hindamisel ei saa pidada ainumääravaks seda, et nimetatud küsimuses teavitati avalikkust ja ettevõtjaid pika aja vältel ajakirjanduse kaudu pressiteadete ja artiklitega ning ka seaduseelnõu tutvustamisega.
Euroopa Liidu määruse rakendamiseks võib olla vajalik võtta vastu siseriiklikke õigusakte, kuid liikmesriigi õigus ei tohi olla EL õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele. Määruse nr 1972/2003/EÜ rakendumiseks liikmesriigi ettevõtjatele on täiendavalt vaja siseriiklikku õigusakti, sest määrus kohaldub otse vaid riikidele, mitte nende ettevõtjatele.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json