/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-93-16 PDF Riigikohus 31.05.2017
VSS § 6^8 teine lause (sh p-ga 4) on küll sõnastatud jäigalt, kuid seda tuleb kohaldada koos VSS § 6 esimese lausega. See lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Seega kehtestab VSS § 6^8 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 6^8 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda „konkreetsel juhul“ ehk „igat juhtumit eraldi hinnates“, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/55 PPU). (p 13)
VRKS alusel isiku kinnipidamise eesmärgiks on tagada isiku kättesaadavus väljasaatmisemenetluse läbiviimiseks, kui varjupaigataotlus jääb rahuldamata. Seega on VRKS alusel toimuv kinnipidamine seotud konkreetse varjupaigataotlusega. Uue varjupaigataotluse esitamine käivitab ka uue kinnipidamistähtaja arvestuse, mis ei tähenda aga, et pärast uue varjupaigataotluse esitamist võidaks isikut kergekäeliselt kinni pidada täiendava 18 kuu jooksul. Tähtust pole asjaolul, kas uue varjupaigataotluse esitamisel uuendab PPA varasema varjupaigamenetluse või alustab uut varjupaigamenetlust. Mõlemal juhul toimub kinnipidamine uue faktiliste asjaolude kogumi alusel. Korduva varjupaigataotluse läbi vaatamine peab aga toimuma esmasest kiiremini ning varasem pikaajaline kinnipidamine muudab teistkordse kinnipidamise igal juhul väga intensiivseks vabadusõiguse riiveks. Niisugustes olukordades tuleb teistkordse kinnipidamise vajalikkust kontrollida väga rangelt. (p 9) VRKS viitab põgenemisohu tuvastamise alustena VSS §-le 6^8. VSS § 6 ^8 teine lause (sh p-ga 4) on küll sõnastatud jäigalt, kuid seda tuleb kohaldada koos esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Seega kehtestab VSS § 6^8 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 6^8 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1, samuti direktiiv 2013/33 art 8 lg-ga 2. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda „konkreetsel juhul“ ehk „igat juhtumit eraldi hinnates“, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU). Rahvusvahelise kaitse taotleja puhul tuleneb see kohustus veel ka VRKS § 36^1 lg-st 1. (p 13)

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json