https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-19-29/38 PDF Riigikohtu üldkogu 15.03.2022

Ka ei takista põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist kontrollitava sätte asjassepuutuvuse nõue (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2). Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt RKÜKo nr 3-4-1-5-02, p 15; RKÜKo nr 3-1-1-5-13, p 19). EL õigusega seotud sätte puhul tähendab eelmärgitu seda, et asjassepuutuv säte peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, arvestamata võimalust jätta säte kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega. Teisisõnu ei välista Eesti riigisisese sätte asjassepuutuvust ja seega ka selle suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist sätte samaaegne kohaldamata jätmine selle vastuolu tõttu EL õigusega. Kuna sätte EL õigusele vastavuse kontroll ei pea ajaliselt ega menetluslikult eelnema sätte põhiseaduspärasuse kontrollile (vt eespool punkt 47), ei muuda vastuolu EL õigusega sätet asjassepuutumatuks põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel. Küll tuleb EL õigusega seotud sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisel arvesse võtta EL õiguse vahetust õigusmõjust tulenevat keeldu kahjustada EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 49)


Seaduslikkuse põhimõtte osaks on seaduse reservatsiooni põhimõte, mille kohaselt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja ning seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Seega on PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt määrus põhiseadusega vastuolus juhul, kui see on antud põhiseadusvastase volitusnormi alusel, ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas (RKÜKo nr 3-1-1-116-09, p 24; RKÜKm nr 3-2-1-153-13, p 69; RKPJKo nr 3-4-1-55-14, p-d 46 ja 47; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 36). (p 57)

Seaduslikkuse põhimõte ei ammendu siiski seaduse reservatsiooni põhimõttes. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneb nõue, et määrus peab olema lisaks volitusnormile kooskõlas ka muude seaduste ja põhiseadusega (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 161; RKPJKo nr 3-4-1-23-15, p 111). Üksnes sel juhul on määrus materiaalselt põhiseaduspärane. Ka HMS § 89 lõige 1 sätestab määruse õiguspärasuse eeldusena selle kooskõla kehtiva õigusega. (p 58)


PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-86-15, p 47; RKÜKo nr 5-20-3/43, p 93). (p 70)

Üldkogu leiab sarnaselt Euroopa Kohtuga, et käesolevas asjas tuleb võrrelda isikuid, kelle kuulmine vastab kehtestatud piirväärtusele, ja isikuid, kelle kuulmine jääb allapoole kehtestatud piirväärtust (vaegkuuljad). Kuna ATS, VangS ja asjassepuutuvate määruse nr 12 sätete koostoimest tuleneb, et kaebaja kui vaegkuulja tuli vanglateenistusest vabastada, kuid normkuulmisega isik võis vanglateenistust jätkata, siis riivasid asjassepuutuvad määruse nr 12 sätted kaebaja üldist võrdsuspõhiõigust. (p 71)

Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks tema ametis oleku aja vältel olnud takistuseks, et teda kasutada VangS § 109 lõike 4 alusel avaliku korra tagamisel. (p 77)

Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. (p 78)

Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. (p 82)


Isegi juhul, kui haldusasjas oleks tõendatud, et kaebaja kuulmisvaegus takistas tal oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist, ei saanud see vältimatult kaasa tuua kaebaja ametist vabastamist. Riigil oli kohustus tagada kaebajale teenistusest vabastamise asemel asjakohaste, konkreetsel juhul vajalike meetmete rakendamine, et võimaldada tal oma teenistust jätkata. Seda siiski eeldusel, et sellised meetmed ei oleks põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. PS § 28 lõike 4 kohaselt on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, mis hõlmab ka riigi eelnimetatud kohustuse, sh kohustuse luua asjakohaste meetmete rakendamist võimaldav õiguslik regulatsioon. (p 78)


Kaebaja tahtest sõltumatu vanglateenistusest vabastamine riivas tema kui Eesti kodaniku PS § 29 lõikest 1 tulenevat õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. See õigus kaitseb ka juba tekkinud töö- või teenistussuhte jätkumist (vt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p-d 67-69; RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p 24; RKPJKo nr 5-21-1/10, p 26). (p 68)


Eelnevat arvesse võttes on üldkogu seisukohal, et asjassepuutuvad sätted on ebaproportsionaalsed ja PS § 11 teise lausega, § 12 lõikega 1, § 28 lõikega 4 ja § 29 lõikega 1 vastuolus põhjusel, et välistasid täielikult vangla otsustusruumi mõistlike abinõude rakendamiseks kaebaja teenistuse jätkamiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab üldkogu põhiseadusvastaseks ja kehtetuks määruse nr 12 §-d 4 ja 5 ning lisa 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud piirväärtuse on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele ega võimalda otsustusruumi küsimuses, kas ametnik on vaatamata kuulmise nõrgenemisele alla nõutud piirväärtuse võimeline täitma oma teenistuskohustusi, sh vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist. (p 82)


EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). Kui riigisisene säte on vastuolus EL õiguse sättega, millel on vahetu õigusmõju, peab liikmesriigi kohus jätma riigisisese sätte kohaldamata, st EL õigusel on kollisiooni korral esimus riigisisese õiguse ees (vt ka nt EKo C-573/17: Popławski, p 68). Põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) § 1 järgi võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest. Paragrahv 2 lisab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega kehtib EL õiguse esimuse põhimõte kogu Eesti riigisisese õiguse, sh ka põhiseaduse suhtes (nt EKo C-399/11: Melloni, p 59; C-378/17: An Garda S?och?na, p 49; C-564/19: IS, p 79; C-497/20: Randstad Italia, p-d 52-53), kuid seda üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega. (p 41)


Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus võib tagada isikutele osal juhtudel nii EL õigusest kui ka Eesti õigusest tulenevate õiguste tõhusama kaitse kui üksnes sätte kohaldamata jätmine. Nimelt, tehes kindlaks sätte põhiseadusvastasuse, on Riigikohtul volitus tunnistada põhiseadusvastane õigustloov akt või selle säte kehtetuks (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 15 lõike 1 punkt 2) ja kõrvaldada õiguskorrast selle sätte toime täielikult. Seevastu Eesti õiguse vastuolu korral EL õigusega puudub kohtul võimalus Eesti õigustloova akti või selle sätte kehtetuks tunnistamiseks ning säte tuleb jätta üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata. Halduskohtumenetluses kaasneb normi kohaldamata jätmisega siiski ka kohtu kohustus teha selle kohta märge kohtulahendi resolutsioonis (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lõige 2). Ehkki konkreetse normikontrolli menetlus teenib eelkõige menetlusosaliste õigusi ja huve, on sellel ühtlasi avalikust huvist lähtuv eesmärk selgitada välja ja eemaldada õiguskorrast sellised sätted, mis on põhiseadusega vastuolus (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). (p 45)

Üldkogu jääb varasema seisukoha juurde, et EL õigusega vastuolus oleva riigisisese sätte kohaldamata jätmiseks ei ole iseenesest tarvis algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (RKÜKo nr 3-4-1-1-05, p 49). Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et liikmesriigi kohtuid ei saa kohustada taotlema ega ootama EL õigust rikkuva sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlikul teel või muu põhiseadusliku menetluse kaudu (nt EKo C-378/17: An Garda S?och?na, p-d 35 ja 50; C-564/19: IS, p 80). Seega, kui Eesti õigusakt on kohtuasja lahendava kohtu hinnangul põhiseaduspärane, aga vastuolus EL vahetu õigusmõjuga sättega, tuleb Eesti õiguse säte jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalvet algatamata (vt nt RKHKo nr 3-16-2653/64, resolutsiooni punkt 4). Ka sätte võimalik vastuolu põhiseadusega ei välista ega piira kohtute õigust hinnata riigisisese õiguse kooskõla EL õigusega ja jätta mistahes õigustloov akt kohaldamata selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega. Sõltumata asjassepuutuva normi võimalikust kooskõlast või vastuolust põhiseadusega, on Eesti kohtul õigus (Riigikohtul viimase kohtuastmena osal juhtudel kohustus) taotleda Euroopa Kohtult eelotsust asjakohase EL õiguse tõlgendamiseks, sh selleks, et eelotsuse alusel selgitada välja Eesti õiguse kooskõla EL õigusega (vt nt EKo C-322/16: Global Starnet, p-d 21-23; C-564/19: IS, p 70). Ka ei takista miski Eesti kohtul esitada eelotsusetaotlust EL teisese õigusnormi kehtivuse kontrolliks, sh selleks, et Euroopa Kohus hindaks, kas teisene õigus on kooskõlas esmase õigusega, sh EL põhiõiguste hartaga. Eelotsuse küsimine EL õiguse tõlgendamise ja teisese õiguse kehtivuse küsimustes võib tulenevalt lojaalse koostöö põhimõttest olla eriti vajalik olukorras, kus kohtul on kahtlus EL õiguse vastavuses põhiseaduse aluspõhimõtetele. (p 46)


Eelnevat arvestades ei tulene EL õigusest, põhiseadusest ega menetlusõigusest nõuet, et kohtud saavad EL õigusega seotud riigisisese õiguse põhiseaduspärasust kontrollida üksnes pärast seda, kui nad on veendunud selle kooskõlas EL õigusega. Kui kohtul tekivad kahtlused nii EL õiguse kohaldamisalasse kuuluva EL õigusega seotud Eesti sätte põhiseaduspärasuses kui ka selle sätte kooskõlas EL õigusega, on tal üldjuhul võimalik hinnata, kumma vastavuse kontrolli ta kohtuasja lahendamiseks teeb. Seejuures ei ole välistatud, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata Eesti sätte selle vastuolu tõttu vahetu õigusmõjuga EL õigusega, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohaldamata jäänud Eesti sätte põhiseaduspärasuse kontrolliks. Sätte kooskõla EL õigusega või põhiseadusega võib juhtumi ja sätete eripärast sõltuvalt olla vähem või rohkem selge ning eri menetlused võivad olukorda arvestades tagada tõhusa õiguskaitse ja menetlusökonoomia suuremal või vähemal määral. Küll aga peab kohus valikute tegemisel arvestama, et ta ei tohi Eesti õigusnormi jätta kohaldamata selle materiaalse põhiseadusvastasuse tõttu, kui normi kehtestamise kohustus tuleneb vältimatult EL õigusest (vt siiski ka eespool punktid 41 ja 42). Nii nagu mistahes teisi seisukohti ja järeldusi peab kohus põhjendama ka EL õigusega seotud Eesti sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist, et menetlustee valik ja kohtu siseveendumuse kujunemine oleksid jälgitavad. Põhjendamiskohustus aitab muu hulgas tagada, et põhiseaduslikkuse järelevalve ei kahjustaks EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. (p 47)


EL liikmesriigid peavad tagama EL õiguse täieliku toime. Nii tuleb riigisisest õigust, sh põhiseadust, tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17: Popławski, p 55). Kooskõlalisel tõlgendamisel on siiski piirid ning see ei või viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni (nt EKo C-261/20: Thelen Technopark Berlin, p 28). (p 41)


    Kehtetu:

Eesti õigusnormi kohaldamata jätmine EL õiguse esimuse tõttu ja põhiseadusvastasuse tõttu üldjuhul ei välista üksteist ega vastandu üksteisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve ja EL õiguse esimuse põhimõte võivad viia põhikohtuasjas sisuliselt sama tulemuseni - asjassepuutuv Eesti säte tuleb põhikohtuasjas jätta kohaldamata. Need menetlused võivad üksteist põhiõiguste võimalikult tõhusaks ning laiaulatuslikuks kaitsmiseks täiendada. (p 44)


Põhiseaduslikkuse järelevalve on Eesti kohtute PS § 15 lõikest 2 ja §-st 152 tulenev kohustus. See kohustus saab PSTS §-st 2 tulenevalt taanduda EL õigusest tulenevate kohustuste ees üksnes määral, milles see on vajalik EL õiguse elluviimise tagamiseks ja kollisiooni vältimiseks (vrd RKPJK arvamus 3-4-1-3-06, p 16). Seetõttu jääb üldkogu oma 15. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-2-1-71-14 väljendatud seisukoha juurde, et üksnes Eesti õigusakti seotus EL õigusega ei saa takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrollimist PS § 152 mõttes, kui põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ega selle tulemus ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ega tõhusust. See on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga olukordades, kus liikmesriigi tegevus ei ole täiel määral reguleeritud EL õigusega. Kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese sätte või meetme kooskõla põhiõigustega, millega rakendatakse EL õigust EL põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (vt nt EKo C-399/11: Melloni, p 60; C-617/10: Åkerberg Fransson, p 29; C-516/17: Spiegel Online, p 21). (p 43)

5-19-29/18 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 24.10.2019

Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)


Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)


Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. (p 44)


Justiitsministeerium kinnitab, et kuuldeaparaadi kasutamine ei ole vangla territooriumil iseenesest keelatud. Justiitsministeerium ja Tartu Vangla põhjendavad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ kuulmisele kehtestatud nõudeid ja piirangut, et kuulmisnõuete täitmisel ei või kasutada abivahendeid, julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadusega: tulenevalt piiratud ressursist peab kaebaja olema võimeline täitma kõiki vanglateenistuse ametniku ülesandeid, milleks tal on väljaõpe, ja vajaduse korral osutama ka ametiabi politseile. Vanglateenistuse ametniku loomulik kuulmine peab seetõttu olema tasemel, mis ka ilma abivahendita (nt kui kuuldeaparaadi patarei on tühi või aparaat tuleb ründe korral ära) tagab igas olukorras tema enda ja teiste teenistujate ohutuse ning täisväärtusliku kommunikatsiooni. (p 42)

Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)


Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)

Arvestades eeltoodut ja Euroopa Kohtu praktika puudumist vaidlusaluses küsimuses, peab kolleegium vajalikuks EL-i toimimise lepingu art 267 lg 1 p-le b ja sama art lg-le 3 tuginedes küsida Euroopa Kohtult eelotsust. (p 47)


Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

3-15-934/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.12.2018

Pakendiaktsiis on majandusmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 15 tähenduses. Seda kinnitavad nii pakendiseaduse kui ka pakendiaktsiisi seaduse sätted. PakS § 19 kohaselt on pakendiaktsiis pakendi tagasivõtmise kohustuse ja tagatisraha kõrval kolmandaks majandusmeetmeks, mida rakendatakse pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks. Pakendiaktsiisi eesmärk ühtib pakendidirektiivi eesmärgiga vältida või leevendada pakendite taaskasutamise kaudu pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale, sest vastavalt PakAS § 6 lg-le 5 tuleb aktsiisi tasuda seaduses sätestatud pakendi taaskasutamise määra ja sellest määrast väiksema tegelikult taaskasutatud pakendi koguse vahe eest. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda, et pakendiaktsiis on kehtestatud kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (vt Euroopa Kohtu otsus C-104/17: Cali Esprou, p-d 25-42). (p 16)

Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 111 lg 11, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 111 lg 11 puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 111 lg-l 11 eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 111 lg 11 kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19)

PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)

Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 111 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24)

19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 111 lg 11 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 111 lg 11 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)

Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 111 lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)


Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22)


PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)


Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 111 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24)

19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 111 lg 11 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 111 lg 11 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)


Taaskasutusorganisatsiooni (TKO) veebilehel avaldatud aktsiisimaksja kohustuste üleandmise leping ei ole tüüptingimustega leping, mis tuleks VÕS § 9 lg 2 järgi lugeda sõlmituks hetkest, mil TKO kaebaja allkirjastatud lepingu kätte sai. VÕS § 11 lg-s 2 on muuhulgas sätestatud, et kui vastavalt seadusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. PakAS § 111 lg 1 järgi tuleb selle seadusega sätestatud kohustused TKO-le üle anda kirjaliku lepinguga. VÕS § 11 lg 4 esimese lause kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Sama normi teise lause järgi võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kuna pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustuste üleandmise puhul seadus sellist võimalust ette ei näe, tuleb kohaldada VÕS § 11 lg 4 esimest lauset. Seepärast tuleb PakAS § 111 lg-s 1 nimetatud leping lugeda sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. (p 10)


Vastustaja ja kohtud lähtusid lepingu sõlmimise aja küsimuses varasemas haldusasjas sama lepingu kohta võetud kohtu seisukohast. Lepingu sõlmimise aja tuvastamine on õigusküsimus, millele peab kohus andma hinnangu faktilistele asjaoludele ja asjakohastele normidele tuginedes. Ringkonnakohus on lepingu sõlmimise aja tuvastamise käigus tõendeid hinnanud ja kohtuotsust põhjendanud kooskõlas menetlusnormidega. Praeguse haldusasja materjalidest ei selgu ning kaebaja ei ole ka kassatsioonkaebuses välja toonud, et ta oleks esitanud tõendeid, mida varasemas haldusasjas ei uuritud. (p 9)

3-3-1-48-15 PDF Riigikohus 04.11.2015

Varalise või mittevaralise kahju tekkimine valimistel osalemise võimaluse puudumise tõttu ei ole usutav. Ka EIK ei ole sarnastes asjades rahalise hüvitise väljamõistmist vajalikuks pidanud, vaid asunud seisukohale, et piisav on rikkumise tuvastamine (vt nt Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), 74025/01, 06.10.2005, otsuse p 93; Firth jt vs. Ühendkuningriik, 47784/09 jt, 12.08.2014, otsuse p 18). (p 12)


Olukorras, kus isik jäetakse valijate nimekirja kandmata, on kõige tõhusam viis tema õiguste kaitseks kohustamiskaebuse esitamine halduskohtule. See nähtub ka EPVS § 24 lg 7 p st 2, mille järgi teeb halduskohus kaebuse rahuldamise korral valla- või linnasekretärile ettekirjutuse. (p 13)


Nii ELTL art 20 lg 2 p st "b" kui ka EL põhiõiguste harta art 39 lg st 1 tuleneb teiste liikmesriikide kodanikele õigus osaleda valimistel samadel tingimustel vastava liikmesriigi kodanikega. Need sätted ei reguleeri aga seda, millised need tingimused peaksid olema. EL põhiõiguste harta art 39 lg 2 näeb ette, et Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel – eeltoodud määratlus on võrdlemisi üldine ega välista valimisõiguse teatavat piiramist. EL õigus jätab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi liikmesriigi kodanike valimistel osalemise tingimuste seadmiseks. Selles olukorras on kohtud õigesti asunud kontrollima EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kooskõla PS-ga (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-5-08) ja PS § 123 kaudu ka EIÕK-ga. (p 15)


Piisav põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks on preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-14 ja määrus asjas nr 3-3-1-60-14). Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-13). (p 10)

3-3-1-85-07 PDF Riigikohus 07.05.2008

Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (vt nt Riigikohtu 17.10.2007 otsust asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti muutmine ja varasema haldusakti jõusse jätmine olukorras, kus muutmisega antakse sisuliselt uus haldusakt, ei ole selge ega üheselt mõistetav.


Haldusorganil on nii või teisiti omal algatusel võimalik haldusakti muuta ja kehtetuks tunnistada (HMS §-d 64-67). Seejuures tuleb arvestada haldusmenetluse üldpõhimõtetega, muu hulgas hea halduse põhimõttega.


Vastavalt HKMS § 92 lg-le 5 kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p-s 4 sätestatud alustel. Kuigi HKMS § 92 lg-s 5 on kasutatud mõistet "kohtukulud", tuleb selle mõiste sisu ja maht samastada HKMS § 83 lg-s 1 defineeritava mõiste "menetluskulud" omadega (vt ka Riigikohtu 09.04.2007. a määrust asjas nr 3-3-1-92-06).


Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle tegemise hetkel. Haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada halduskohtu otsuse seaduslikkust (vt Riigikohtu 17.05.1999 määrust asjas nr 3-3-1-16-99).


Kui Eesti kohtul tekib kahtlus EL teisese õiguse vastavuses EL esmasele õigusele, tuleb menetlus peatada ja paluda Euroopa Kohtult EL õigusakti kehtivuse ja vajadusel tõlgenduse osas eelotsust (vt Euroopa Kohtu 22.10.1987 otsust kohtuasjas 314/85: Foto-Frost vs. Hauptzollamt Lübeck-Ost, 06.12.2005 otsust kohtuasjas C-461/03: Gaston Schul ja 10.01.2006 otsust kohtuasjas C-344/04: International Air Transport Association jt). Kui EL teisese õiguse õiguspärasuses kahtlusi ei teki või Euroopa Kohtu vastus kinnitab teisese õiguse õiguspärasust, kuid tekib kahtlus Eesti õiguse vastavusest EL õigusele, siis võib Eesti õiguse EL õigusega kooskõla küsimuse lahendada, toetudes varasemale Euroopa Kohtu praktikale või vajadusel paluda Euroopa Kohtult EL õiguse tõlgendamiseks eelotsust. Eelistada tuleks Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas EL õigusega.


EL teisese õiguse õiguspärasust hindab Euroopa Kohus ja selle normi kehtivust liikmesriigis ei saa mõjutada vastuolu liikmesriigi põhiseadusega (vt Euroopa Kohtu 17.12.1970 otsust kohtuasjas C-11/70: Internationale Handelsgesellschaft). Põhiseaduse täiendamise seadusega võeti Eesti õigusesse üle liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused, sealhulgas EL teisene õigus (vt Riigikohtu 11.05.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-3-06 punkte 15 ja 16). Seetõttu puudub juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et siseriikliku õiguse aluseks olev EL õigus on EL esmase õigusega kooskõlas, vajadus nende EL õigusaktide ja üldjuhul ka nende alusel antud Eesti õiguse põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.

Osaliselt EL õiguse alusel antud Eesti õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve võib aset leida eeskätt vaid Eesti õiguse nendes osades, mis ei tulene Euroopa Liidu õigusest. Samuti erandina juhul, kui EL õigus sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile teatud diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Lisaks saab üldjuhtudel põhiseaduslikkuse järelevalvet teostada EL õigust üle võtvate Eesti seaduste formaalse õiguspärasuse hindamiseks.

Välistatud ei ole EL esmase õiguse muudatuste (EL aluslepinguid muutvad lepingud) ning nendega kaasnevate selliste sätete, mis delegeerivad Euroopa Liidule täiendavat pädevust, põhiseaduslikkuse järelevalve põhiseaduse aluspõhimõtteid ja täiendamise seaduse kaitseklauslit silmas pidades. Seda juhul, kui Riigikohus on selleks kehtiva Eesti õiguse kohaselt pädev.


EL õigusega seotud, st EL õigusest tuleneva, seda täpsustava või rakendava Eesti õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas Eesti õigus on EL õigusega vastavuses. Seejuures on soovitav vaadelda EL õigust laiemalt kui ainult asjassepuutuv EL õigusakt. Analüüsida tuleks tarvidusel seda, kas Eesti õigus, vajadusel ka asjassepuutuv EL teisene õigus on vastavuses EL esmase õigusega, EL õiguse üldprintsiipide ning Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtete, sh põhiõiguste- ja vabaduste austamisega. Kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL õigusega, siis tuleb vastuolus olev Eesti õigus jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata.

3-3-1-87-07 PDF Riigikohus 07.05.2008

Eesti kohtud, sealhulgas Riigikohus, ei saa teostada EL teisese õiguse Eesti põhiseadusele vastavuse üle järelevalvet. Kahtlusi põhiseadusele vastavusest saaks äärmisel juhul tekitada EL esmase õiguse muutmine, mil kerkiks üles küsimus Eesti põhiseaduse aluspõhimõtete kaitsest. Euroopa Kohus on 17. detsembri 1970. a otsuses kohtuasjas C-11/70: Internationale Handelsgesellschaft leidnud, et liikmesriikide kohtud ei saa ignoreerida ühenduse õiguse norme, viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele põhimõtetele. Ühenduse normi kehtivust liikmesriigis ei saa mõjutada selle vastuolu konstitutsiooniõigusega. EL teisese õiguse kehtivust ja õiguspärasust saab hinnata vaid EL esmase õiguse, mitte liikmesriigi põhiseaduse abil. Põhiõiguste ja -vabaduste kaitse tagamist hindab sellistel puhkudel Euroopa Kohus (vt ka Riigikohtu 11.05.2006. otsuse asjas nr 3-4-1-3-06 p-e 15 ja 16).

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json