/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-1-15 PDF Riigikohus 06.03.2015
Põllumajandusministri 2. aprilli 2009. a määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 1 eristatakse selgelt tavalist rohumaad lühiajalisest rohumaast. Sellest tuleneb, et kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa moodustab täpselt piiritletud erandi muust rohumaast. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 eesmärk on ette näha muu hulgas kõrgem toetusemäär rohumaale, mis on lühiajaline, s.o kuni kaheaastane. Sellise rohumaana tuleb mõista põldu, mis on muidu mõeldud põllukultuuride kasvatamiseks, kuid on ajutiselt (kuni kaheks aastaks) muudetud rohumaaks. (p 13) Põllu rohumaana hoidmise ajaliselt selge piiritletuse vajalikkus määruse nr 44 § 2 lg 1 p-s 2 tuleneb sätte eesmärgist. Kõrgema toetusemäära peamine eesmärk ei ole kompenseerida võimalikke lisakulutusi, mis võivad kaasneda põllumaa esmase muutmisega rohumaaks. Määruse nr 44 seletuskirja järgi on kuni kaheaastasele rohumaale kohalduva kõrgema toetusemäära eesmärgiks soodustada mullale lühiajalise puhkuse andmist, tagamaks mullaviljakuse säilimine. Määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 järgi ei ole rohumaa toetuskõlbulik, kui seda ei künta kolmandal aastal üles. (p 14) Määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 adressaadiks on spetsiifilises valdkonnas tegutsevad isikud, kellel on kõrgendatud kohustus tunda toetuse saamist reguleerivaid õigusakte. Kui tarvis, peab normiadressaat kasutama asjakohast nõustamist (vt RKPJK otsust asjas 3-4-1-16-05). Õigusakti tõlgendamisel tekkivate küsitavuste korral on normiadressaadil võimalik tutvuda õigusakti seletuskirjaga ja kui sellest ei piisa, pöörduda vajaduse korral selgituste saamiseks toetuse määranud asutuse poole. (p 15-16)
Normi määratletust ei tule hinnata konkreetse vaidluse poolte seisukohalt vaadatuna, vaid mõõdupuuks on normi adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik (vt RKPJK otsust asjas 3-4-1-16-05). Määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 adressaadiks on spetsiifilises valdkonnas tegutsevad isikud, kellel on kõrgendatud kohustus tunda toetuse saamist reguleerivaid õigusakte. Kui tarvis, peab normiadressaat kasutama asjakohast nõustamist (vt RKPJK otsust asjas 3-4-1-16-05). Õigusakti tõlgendamisel tekkivate küsitavuste korral on normiadressaadil võimalik tutvuda õigusakti seletuskirjaga ja kui sellest ei piisa, pöörduda vajaduse korral selgituste saamiseks toetuse määranud asutuse poole. (p 15-16)
3-3-1-64-07 PDF Riigikohus 21.02.2008
Põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registri pidamist täpsustava määrus nr 162 § 9 kohaselt on registriandmetel küll informatiivne tähendus, kuid määrus on vastu võetud EL ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel, mis annab selget tunnistust sellest, et ilma registrisse kandmata ei ole võimalik toetust taotleda ja saada. Seega on toetuse taotlejale määrava tähtsusega, et massiivid oleksid registris. See on eeltingimuseks EL ühise põllumajanduspoliitika seaduse järgi antava ükskõik millise toetuse taotlemiseks ja mitte ainult nende toetuste taotlemiseks, mida on juba taotletud ja varem saanud, vaid ka võimalike teiste ja uute toetuste taotlemiseks. Põllumassiivi andmete muutmine registris ja massiivi registrist täielikult kustutamine saavad iseenesest rikkuda toetuse taotleja õigusi. Kuigi määruse nr 162 § 10 lg 2 kohaselt vastutab registrile esitatud andmete õigsuse eest andmete esitaja, kannab PRIA põllumassiivi pindala andmed registrisse ilma isiku avalduseta, mistõttu võib isikul osutuda raskeks vastutada andmete õigsuse eest. Kuna vastavalt määruse nr 162 §-le 5 kehtivad registripidamisele haldusmenetluse seaduse sätted arvestades EL ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse erisusi, tuleb enne põllumassiivi registrist kustutamist või selle andmete parandamist tagada ärakuulamisõigus. Põllumassiivi tervikuna registrist kustutamine kui toetuse taotlejale ja senisele/võimalikule toetuse saajale oluliste negatiivsete tagajärgede tekitamine eeldab seepärast suurendatud tähelepanu menetlusnõuete järgimisel. Registrikande parandamiseks kohapealse kontrolli puhul tuleb arvestada Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendi AGRI/60363/2005 nõudeid selle kohta, millisel hooajal on kontrolli läbiviimine tulemuste tõetruuduse osas kõige otstarbekam. Kui PRIA ei ole põhjendanud, miks eelistati üht tõendit teisele, kui kontrolli tulemused on vastuolulised, siis on tegemist olulise menetlusõigusliku rikkumisega.
Kuigi Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 kohaselt on liikmesriikidel võimalik toetuskõlbulikuna arvesse võtta vastav põllumajanduslik ala tervikuna siis, kui seda kasutatakse tervikuna (täies mahus) asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardi kohaselt, ei ole Eesti vastavat erandit kehtestanud. Selle puudumisel tuleb sama määruse art 30 kohaselt toetuskõlbuliku pindala kontrollimisel arvesse võtta tegelikult kasutatavat ala. EL õiguse alusel ei ole võimalik teha järeldust, et liikmesriikidel on kohustus teatavate piirkondlike iseärasustega arvestada. Tegemist on liikmesriikide võimalusega, mille kasutamine sõltub muu hulgas liikmesriigi põllumajanduspoliitikast. Iseärasustega arvestamist saab põhjendada asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardiga. Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004/EÜ art 30 lg 2 kohaselt võivad piirkondade puhul, kus teatavad iseärasused, eelkõige hekid, kraavid ja tarad, on traditsiooniliselt hea põllumajandusliku taimekasvatus- või käitamispraktika osa, liikmesriigid otsustada lugeda vastav pindala täielikult kasutatava põllu osaks tingimusel, et see ei ületa liikmesriikide määratavat kogulaiust. See laius peab vastama kõnealuses piirkonnas traditsioonilisele laiusele ega tohi ületada 2 meetrit. Pärast Euroopa Komisjoni eelnevat teavitamist võib lubada laiust, mis ületab 2 meetrit, sellist eelteavituse järgset 2 m ületamist lubab ka Euroopa Komisjoni töödokument AGRI/60363/2005. Kui sellist eelnevat teavitamist aset leidnud ei ole, siis üle 2-meetriseid kraave arvesse võtta ei saa.
Euroopa Kohtu 1. märtsi 2007. a otsuses kohtuasjas C-34/05: Schouten tõlgendatakse EL Nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1254/1999 veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta artikli 12 lõike 2 punkti b ja nõukogu 23. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks, artikli 2 lõike 1 punkti c. Kohtu tõlgenduse kohaselt saab käsitada söödamaana deklareeritud maatükki "kasutatavana", kui esiteks on see mõeldud üksnes seal peetavate loomade toitmiseks kogu kalendriaasta jooksul ja kui seda oli tegelikult võimalik kasutada vähemalt seitsme kuu jooksul selles kalendriaastas alates siseriiklike õigusnormidega sätestatud kuupäevast, mis jääb ajavahemikku 1. jaanuarist 31. märtsini, ning isegi siis, kui eelkõige ajutise üleujutuse tõttu ei asunud loomad sel maatükil pidevalt.
Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendi AGRI/60363/2005 kohaselt tuleb EL Nõukogu määruse nr 1782/2003 art-s 131 nimetatud metsana, mida söödamaa ei tohi hõlmata, mõista sellist maatükki, mida katavad puud (sh põõsad) ja mis takistab loomade söögiks (karjatamiseks) sobiva taimse alusrinde kasvu. EL Nõukogu määruse nr 1782/2003 art 132 p 3 alapunkti c järgi koosneb loomkoormuse arvutamisel arvesse võetav söödamaa vähemalt 50% ulatuses karjamaast, kusjuures karjamaa mõiste määratlevad liikmesriigid. Määratlus peab sisaldama kriteeriumi, mille kohaselt karjamaa on rohumaa, mis on vastavalt kohalikele põllumajanduslikele tootmisviisidele mõeldud veise- ja/või lambakasvatuseks. Siiski ei välista see samal aastal karjamaa segakasutust. Euroopa Komisjoni töödokumendi AGRI/60363/2005 kohaselt peab toetuskõlbulike pindalade kontrollimisel tuvastama, kas karjamaa vastab Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide siseriiklikele nõuetele. "Puid hõlmavat maatükki" tuleb mõista alana, kus puude tihedus ei tohi olla rohkem kui 50 puud ühe hektari kohta, kusjuures silmas peetakse eriti selliseid puid, mida saab kasutada puidutööstuses. Siiski võib sellestki määrast näha ette erandeid teatud liiki puude puhul (näiteks viljapuud) ja keskkonnakaitse/ökoloogilistel põhjustel. Need võimalikud erandid peab liikmesriik eelnevalt defineerima. Samal ajal toob Euroopa Komisjoni töödokument mh söödamaade ja karjamaade osas välja erisused ja selgitab, et söödamaade puhul ei ole toetuskõlbulik selline puudega (sh põõsastega) kaetud ala, kus puu- ja/või põõsarinne takistab karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu. Puid hõlmava ala osas vt ka Riigikohtu 20.06.2007 otsust asjas nr 3-3-1-26-07 ja 19.09.2007 otsuseid asjades nr 3-3-1-27-07 ja 3-3-1-28-07.
Massiivi heas põllumajanduslikus korras oleku hindamisel saab lähtuda Eesti maaelu arengukavast 2004-2006, mille kohaselt on üheks kontrollitavaks standardiks rohumaaviljeluse standard, mis näeb ette, et rohumaa peab olema vähemalt üks kord enne 31. juulit niidetud või peab seal olema loomi karjatatud. Sama standard on sätestatud ka põllumajandusministri 6. aprilli 2005. a määruse nr 39 "Ühtse pindalatoetuse ja põllumajanduskultuuri kasvatamise täiendava otsetoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise ja menetlemise täpsem kord" § 2 lg-s 3. Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokument AGRI/60363/2005 lubab arvestada ka puude liituvust kuni 0,5; lisaks ei ole karjatamise puhul välistatud, et kui puude all kasvab loomadele söögiks sobilik rohi ja kui neid puid ei kasutata puidutööstuses, siis ei olegi liituvus ainumäärav.
Registrikande parandamiseks kohapealse kontrolli puhul tuleb arvestada Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendi AGRI/60363/2005 nõudeid selle kohta, millisel hooajal on kontrolli läbiviimine tulemuste tõetruuduse osas kõige otstarbekam. Kui PRIA ei ole põhjendanud, miks eelistati üht tõendit teisele, kui kontrolli tulemused on vastuolulised, siis on tegemist olulise menetlusõigusliku rikkumisega.
3-3-1-27-07 PDF Riigikohus 19.09.2007
Euroopa Komisjoni määrus nr 796/2004 art 30 p 2 kohaselt on liikmesriikidel võimalik toetuskõlbulikuna arvesse võtta vastav põllumajanduslik ala tervikuna siis, kui seda kasutatakse tervikuna (täies mahus) asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardi kohaselt. EL õigusest ei järeldu, et liikmesriikidel on kohustus teatavate piirkondlike iseärasustega arvestada, vaid tegemist on võimalusega, mille kasutamine sõltub muu hulgas liikmesriigi põllumajanduspoliitikast. Iseärasustega arvestamist saab põhjendada asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardiga, kuid otsesõnu ei ole ette nähtud sellise tavapärase standard kehtestamist normina. Standard peab olema üheselt arusaadav nii toetuse taotlejale kui ka vastavale ametkonnale, arvestades õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega. Sama kehtib ka karjamaadele esitatavate nõuete kohta.
Euroopa Liidu õigusaktid ei käsitle küsimust, kas pindalatoetuse raames on võimalik lugeda toetusõiguslikuks maatükki, kus on rohkem kui 50 puud ühel hektaril. Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel kasutatavast Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendist AGRI/60363/2005 võib järeldada, et üldiselt ei saa pindalatoetuse raames lugeda toetusõiguslikuks maatükki, kus on ühel hektaril rohkem kui 50 puud, mis on eeskätt kasutatavad puidutööstuses. Küll aga on sellest kriteeriumist võimalikud erandid. Samuti peetakse teatud juhtudel lubatuks arvestada söödamaade hulka puudega (sh põõsastega) kaetud ala juhul, kui puud ei takista karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu. Maade toetuskõlblikkuse kindlakstegemisel tuleb arvestada toetuse eesmärki ning juhinduda toetustaotluse esitamise ja kontrollimise ajal kehtinud nõuetest, mh sellest, milliste puudega on maatükil tegemist, kas puud takistavad karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu ja kas maatükk vastab kohalikele karjatamistavadele. Põllumassiivide kontrollimise tulemused peavad olema põhjendatud. Haldusakti põhjendamist kohtumenetluse käigus ei saa üldjuhul pidada piisavaks (vt ka Riigikohtu 27.02.2007. a otsust asjas nr 3-3-1-93-06).
Euroopa Komisjoni töödokumendist AGRI/60363/2005 võib järeldada, et üldiselt ei saa pindalatoetuse raames lugeda toetusõiguslikuks maatükki, kus on ühel hektaril rohkem kui 50 puud, mis on eeskätt kasutatavad puidutööstuses. Küll aga on sellest kriteeriumist võimalikud erandid. Samuti peab Euroopa Komisjoni töödokument teatud juhtudel lubatuks arvestada söödamaade hulka puudega (sh põõsastega) kaetud ala juhul, kui puud ei takista karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu. Maade toetuskõlblikkuse kindlakstegemisel tuleb arvestada toetuse eesmärki ning juhinduda toetustaotluse esitamise ja kontrollimise ajal kehtinud nõuetest, mh sellest, milliste puudega on maatükil tegemist, kas puud takistavad karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu ja kas maatükk vastab kohalikele karjatamistavadele. Põllumassiivide kontrollimise tulemused peavad olema põhjendatud. Haldusakti põhjendamist kohtumenetluse käigus ei saa üldjuhul pidada piisavaks (vt ka Riigikohtu 27.02.2007. a otsust asjas nr 3-3-1-93-06).
3-3-1-28-07 PDF Riigikohus 19.09.2007
Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 kohaselt on liikmesriikidel võimalik toetuskõlbulikuna arvesse võtta vastav põllumajanduslik ala tervikuna, kui seda kasutatakse täies mahus asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardi kohaselt. Vastasel juhul tuleb toetuskõlbuliku pindala kontrollimisel arvesse võtta tegelikult kasutatavat ala. EL õiguse alusel ei ole võimalik teha järeldust, et liikmesriikidel on kohustus teatavate piirkondlike iseärasustega arvestada, vaid tegemist on võimalusega, mille kasutamine sõltub muu hulgas liikmesriigi põllumajanduspoliitikast. Iseärasustega arvestamist saab põhjendada asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardiga.
Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendis AGRI/60363/2005 on täpsustatud, et "puid hõlmavat maatükki" tuleb mõista sellise alana, kus puude tihedus ei tohi olla rohkem kui 50 puud ühe hektari kohta, kusjuures silmas peetakse eriti selliseid puid, mida saab kasutada puidutööstuses. Siiski võib sellestki määrast näha ette erandeid teatud liiki puude puhul (näiteks viljapuud) ja keskkonnakaitse/ökoloogilistel põhjustel. Need võimalikud erandid peab liikmesriik eelnevalt defineerima. Söödamaade puhul ei ole toetuskõlbulik selline puudega (sh põõsastega) kaetud ala, kus puu- ja/või põõsarinne takistab karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu.
3-3-1-26-07 PDF Riigikohus 20.06.2007
Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 esimese lause kohaselt on liikmesriikidel võimalik toetuskõlbulikuna arvesse võtta vastav põllumajanduslik ala tervikuna siis, kui seda kasutatakse tervikuna (täies mahus) asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardi kohaselt. Vastasel juhul tuleb toetuskõlbuliku pindala kontrollimisel arvesse võtta tegelikult kasutatavat ala (art 30 p 2 teine lause). EL õiguse alusel ei ole võimalik teha järeldust, et liikmesriikidel on kohustus selliste piirkondlike iseärasustega arvestada. Tegemist on liikmesriikide võimalusega, mille kasutamine sõltub muu hulgas liikmesriigi põllumajanduspoliitikast. Iseärasustega arvestamist saab põhjendada ainult asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardiga. EL õigusaktid ei näe otsesõnu ette, et selline tavapärane standard peaks olema kehtestatud normina. Kuid standard peab olema üheselt arusaadav nii toetuse taotlejale kui ka vastavale ametkonnale, arvestades õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega.
Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 esimese lause kohaselt on liikmesriikidel võimalik toetuskõlbulikuna arvesse võtta vastav põllumajanduslik ala tervikuna siis, kui seda kasutatakse tervikuna (täies mahus) asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardi kohaselt. Vastasel juhul tuleb toetuskõlbuliku pindala kontrollimisel arvesse võtta tegelikult kasutatavat ala (art 30 p 2 teine lause). EL õiguse alusel ei ole võimalik teha järeldust, et liikmesriikidel on kohustus selliste piirkondlike iseärasustega arvestada. Tegemist on liikmesriikide võimalusega, mille kasutamine sõltub muu hulgas liikmesriigi põllumajanduspoliitikast. Iseärasustega arvestamist saab põhjendada ainult asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardiga. EL õigusaktid ei näe otsesõnu ette, et selline tavapärane standard peaks olema kehtestatud normina. Kuid standard peab olema üheselt arusaadav nii toetuse taotlejale kui ka vastavale ametkonnale, arvestades õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega. Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendist AGRI 60363/2005 võib järeldada, et üldiselt ei saa pindalatoetuse raames lugeda toetusõiguslikuks maatükki, kus on rohkem kui 50 puud ühel hektaril. Niisugune võimalus avaneb vaid erandjuhtudel, mida liikmesriigid peavad eelnevalt defineerima. Eesti ei ole seda aga teinud, samuti ei ole Eesti määratlenud piirkondlikke tavapäraseid standardeid Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 tähenduses. Küll aga peab Euroopa Komisjoni töödokument teatud juhtudel võimalikuks arvestada söödamaade hulka ka niisugust puudega (sh põõsastega) kaetud ala, kus puud ei takista karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json