Kohtulahendite liigitus

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• vaidluste lahendamine

Määruse nr 1303/2013 art 74 lg st 3 ja põhjendusest 67 nähtub liikmesriigi kohustus kehtestada tõhus kaebuste lahendamise kord, kuid selle täpsem korraldus (milline organ lahendab, milline on menetluskord jms) sõltub liikmesriigi „institutsioonilisest ja õigusraamistikust“. Seega, tegu on liikmesriigi menetlusautonoomia alla kuuluva küsimusega, mille sisustamisel tuleb liikmesriigil järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. (p 12)

EL-i õigus ei välista antud juhul teenistusliku järelevalve normide kohaldamist ja ministri võimalust sekkuda RTK tegevusse finantskorrektsiooni tegemisel. Määruses nr 1303/2013 ei ole rakendusüksusele kehtestatud võrreldavaid sõltumatuse nõudeid EL i tasandil, nagu on mitmes teises valdkonnas, kus on EL i õigusaktis mingil mõjuval põhjusel sätestatud organile asjakohased sõltumatuse tagatised, vältimaks väline sekkumisvõimalus organi tegevusse. (p 16)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtu pädevus
• ->
• riigiasutuste vaheline vaidlus

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• teenistuslik järelevalve

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• vaidluste lahendamine

Eesti õiguses on see, kuidas lahendatakse erinevate ministeeriumite valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste õiguslikud vaidlused, reguleeritud VVS § 101 lg-s 3. Selle järgi lahendavad vaidluse asjaomased ministrid ning kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsus (vt ka VVS § 49 lg 2). Erinevalt kaebaja väidetust ei tähenda asjaolu, et minister on poliitiline ametiisik, ministri õigust teha omavolilisi õigusvastaseid otsuseid või ministrite võimalust sõlmida suvakokkuleppeid. Seaduslikkuse põhimõte seob kõiki avalikku võimu teostavaid ja avalikke ülesandeid täitvaid isikuid, sh ministreid ministeeriumite vaheliste vaidluste lahendamisel (vt ka VVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 31). Seaduslikkuse põhimõtte raames tuleb ministritel arvestada ka EL-i õigusega. Õigusküsimuste analüüsimisel on ministritel võimalik kasutada valdkondlike eriteadmistega spetsialistide abi. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et vaidluse lahendamine ministrite kokkuleppel või Vabariigi Valitsuse poolt tooks kaasa EL-i eelarvevahendite kuritarvitamise ohu või õiguslike argumentide ignoreerimise. Tegemist on tõhusa kaebuste läbivaatamise korraga määruse nr 1303/2013 art 74 lg 3 mõttes. (p 13)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• vaidluste lahendamine

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• teenistuslik järelevalve

VVS § 101 lg 3 kohaldamine Sotsiaalministeeriumi ja RTK vahelise vaidluse lahendamiseks eeldab, et rahandusministril on õigus ja võimalus sekkuda RTK kui rakendusüksuse tegevusse, sh kontrollida finantskorrektsiooni otsuseid. Selline pädevus on rahandusministril teenistusliku järelevalve raames vastavalt VVS 7. ptk-le. (p 14)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• õigusemõistmisel tekitatud kahju

Kuna vaidlusalune kahjunõue tugineb EL õiguse rikkumisele, siis tuleb selle lahendamisel arvestada asjakohast Euroopa Kohtu praktikat. Selle järgi on kaebajal õigus saada liikmesriigi viimase astme kohtu tekitatud kahju eest hüvitist, kui täidetud on kolm tingimust: 1) rikutud EL õiguse norm annab isikule õigusi, 2) rikkumine on piisavalt tõsine, st kui kohus on kohaldatavat õigust ilmselgelt rikkunud, 3) ilmselge rikkumise ja kahjustatud isikute kahju vahel on otsene põhjuslik seos. (p 15)

Kontrollistandard „ilmselge rikkumine“ osutab, et lävend vastutuse tekkeks on viimase astme kohtu vastutuse puhul kõrgem kui muudel liikmesriigi vastutuse juhtudel. Seega mitte igasugune liikmesriigi viimase astme kohtus normi ekslik tõlgendamine või kohaldamine ei too kaasa vastutust. Selline vastutus saab õigusemõistmise eripärast ja õiguskindluse tagamise vajadusest tulenevalt tekkida vaid erandlikul juhtumil. (p 18)

Hindamisel, kas tegu on piisavalt tõsise ehk ilmselge rikkumisega, tuleb arvesse võtta kõiki olukorda iseloomustavaid tegureid, eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet, rikkumise tahtlikkust, õigusliku vea vabandatavust või vabandamatust, vajaduse korral seisukohta, mille on võtnud EL institutsioon, samuti seda, kui viimase astme kohus on jätnud täitmata oma kohustuse taotleda eelotsust. Euroopa Kohus on ka märkinud, et EL õiguse rikkumine on piisavalt tõsine, kui kohus ilmselgelt eiras Euroopa Kohtu asjakohast kohtupraktikat. (p 19)

Viimase astme kohtu tekitatud kahju hüvitamise eelduseks ei või seada süü tingimust, kuid seda võib arvestada ühe asjaoluna hindamaks, kas rikkumine oli ilmselge. (p 20)

Res judicata põhimõte ei välista liikmesriigi vastutust viimase astme kohtu toime pandud EL õiguse ilmselge rikkumise eest. Liikmesriigi vastutuse põhimõte võimaldab nõuda kahju hüvitamist, mitte kahju tekitanud kohtulahendi uut läbivaatamist. Küll aga peab kahjunõuet lahendav kohus vastama kõigile asja lahendamisel tähtsatele küsimustele, sh kas väidetava kahju põhjustanud kohtu tegevusega rikuti kaebaja EL õigusest tulenevaid õigusi. (p 21)

Ka kaebuse eseme väär määramine võib EL õiguse alusel kaasa tuua riigivastutuse, kui täidetud on eelkirjeldatud Euroopa Kohtu praktikas seatud tingimused. Seega tuleb jaatada EL õiguse alusel riigivastutuse tekkimise põhimõttelist võimalikkust olukorras, kus viimase astme kohus sisustab konkreetsel juhul kaebuse eset ning tõlgendab ja kohaldab seejuures võrdväärsuse või tõhususe põhimõtet rikkudes Eesti menetlusnorme viisil, mis jätab kaebaja ilma võimalusest tugineda tema EL õigusest tulenevatele materiaalsetele õigustele või teeb selle ülemäära keeruliseks. (p 22)

Riigikohus ei pannud otsust nr 3-16-1603/75 tehes toime ilmselget rikkumist, kui määras kaebuse alusel Eesti menetlusnormide kohaldamisel kindlaks vaidluse eseme, ei küsinud Euroopa Kohtult eelotsust ega peatanud kohtumenetlust Euroopa Komisjoni menetluse ajaks. (p-d 23–27)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Eesti õiguse ja EL õiguse suhe
• ->
• Eesti õiguse vastavus EL õigusele

Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguse vastuolu korral tuleb riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades jätta kohaldamata. Seejuures võib liikmesriik ette näha vastutuse ka vähem piiravatel tingimustel kui need, mille Euroopa Kohus on kohtupraktikas välja töötanud. RVastS § 15 lg 1 seab õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise üheks eelduseks kohtuniku toimepandud kuriteo kohtumenetluse käigus. See on rangem eeldus kui EL õiguses on ette nähtud. Seega tuleb RVastS § 15 lg 1 vastavas osas jätta antud juhul kohaldamata. (p 16)

• Haldusõigus
• ->
• Vabad elukutsed
• ->
• audiitor
• ->
• kutse äravõtmine

• Haldusõigus
• ->
• Põhiõigused, inimõigused
• ->
• õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta

AudS § 32 lg 4 p-te 1 ja 3 ning AudS § 39 lg-t 2 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2006/43/EÜ art 5 lg-ga 1. Kui vandeaudiitori maine või usaldusväärsus on tõsiselt kahjustada saanud, ei saa kutse äravõtmist takistada ainuüksi asjaolu, et mainet või usaldusväärsust kahjustanud sündmusest on möödunud üle ühe aasta. Selleks, et tagada avalikkuse usaldus audiitortegevuse vastu, võib vandeaudiitorilt kutse äravõtmine olla põhjendatud ka aastaid pärast sellist sündmust, sh pärast kutsealase rikkumise toimepanemist. Seepärast tuleb AudS § 32 lg 4 p 3 koosmõjus AudS § 39 lg-ga 2 tõlgendada nii, et sellel alusel on võimalik vandeaudiitorilt kutse ära võtta, kui vandeaudiitori hea maine või usaldusväärsus on kutsealase või muu õiguserikkumise toimepanemise tõttu jätkuvalt tõsiselt kahjustunud. AudS § 32 lg 4 p 3 alusel kutsealase rikkumise tõttu kutse äravõtmiseks peab esinema ülekaalukas avalik huvi (vt p 28). (p 19)

Kui isiku, kellelt on vandeaudiitori kutse maine või usaldusväärsuse kahjustumise tõttu AudS § 32 lg 4 p 3 alusel ära võetud, maine ja usaldusväärsus on vahepealse aja jooksul taastunud, võib ta teatud aja möödumisel vandeaudiitori kutset uuesti taotleda. (p 20)

Vandeaudiitorilt võetakse riikliku järelevalve käigus kutse ära ohu ennetamise, mitte karistamise eesmärgil. Siiski riivab vandeaudiitori kutse äravõtmine kutsealasest rikkumisest tingitud maine või usaldusväärsuse kahjustumise tõttu intensiivselt elukutse valiku vabadust ning kaebaja puhul ka ettevõtlusvabadust. (p 23)

• Haldusõigus
• ->
• Vabad elukutsed
• ->
• audiitor
• ->
• kutse äravõtmine

Selleks, et tuvastada, kas isiku maine või usaldusväärsus on kutse äravõtmise üle otsustamise ajal tõsiselt kahjustunud, tuleb muu hulgas arvesse võtta rikkumise toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal isiku mainet või usaldusväärsust mõjutanud sündmusi. Mida rohkem aega on rikkumise toimepanemisest möödunud, seda kaalukamad peavad olema asjaolud, mis õigustavad kutse äravõtmist. (p 26)

Riikliku järelevalve raames AudS § 32 lg 4 p 3 alusel kutse äravõtmisel ei või tugineda pelgalt hinnangule, et vandeaudiitor ei vasta oma maine või usaldusväärsuse tõsiselt kahjustumise tõttu vandeaudiitorile esitatavatele nõuetele. Kui tegemist on kutsealase rikkumise juhtumiga, tuleb lisaks rikkumise toimepanemise ning selle tulemusel maine või usaldusväärsuse tõsise kahjustumise tuvastamisele prognoosida ka kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte (riske), sest vandeaudiitorilt võetakse kutse avalikku korda tulevikus ähvardada võiva ohu tõrjumiseks, st ohu ennetamiseks. Kutse äravõtmiseks pädeval organil tuleb ohu tekkimise võimalikkust hinnata kutse äravõtmise ajal teadaoleva teabe põhjal. Kutse äravõtmine kui kõige intensiivsem järelevalvemeede on õigustatud üksnes juhul, kui vandeaudiitori kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte ei saa maandada muude meetmetega. (p 28)

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• proportsionaalsuse põhimõte (vrd proportsionaalsuse põhimõttega HMS-i mõttes)

Kutse äravõtmine kui kõige intensiivsem järelevalvemeede on õigustatud üksnes juhul, kui vandeaudiitori kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte ei saa maandada muude meetmetega. (p 28)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• tõlgendamine
• ->
• EL õiguse tõlgendamine

Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• võrdsuspõhiõigus (§ 12)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• EL esmane õigus ja üldpõhimõtted
• ->
• võrdväärsus

Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)

• Haldusõigus
• ->
• Avalik teenistus
• ->
• avaliku teenistuse eriliigid
• ->
• vanglateenistus

Justiitsministeerium kinnitab, et kuuldeaparaadi kasutamine ei ole vangla territooriumil iseenesest keelatud. Justiitsministeerium ja Tartu Vangla põhjendavad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ kuulmisele kehtestatud nõudeid ja piirangut, et kuulmisnõuete täitmisel ei või kasutada abivahendeid, julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadusega: tulenevalt piiratud ressursist peab kaebaja olema võimeline täitma kõiki vanglateenistuse ametniku ülesandeid, milleks tal on väljaõpe, ja vajaduse korral osutama ka ametiabi politseile. Vanglateenistuse ametniku loomulik kuulmine peab seetõttu olema tasemel, mis ka ilma abivahendita (nt kui kuuldeaparaadi patarei on tühi või aparaat tuleb ründe korral ära) tagab igas olukorras tema enda ja teiste teenistujate ohutuse ning täisväärtusliku kommunikatsiooni. (p 42)

Põhiseaduse kõrval tuleneb avaliku võimu kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida ka EL-i õigusest. EL-i lepingu art 2 kohaselt rajaneb EL võrdsuse põhimõttel. EL-i põhiõiguste harta artikli 21 p 1 kohaselt on muu hulgas keelatud igasugune diskrimineerimine puude tõttu. Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, eesmärk on art-st 1 tulenevalt kehtestada raamistik muu hulgas puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Sama direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on muu hulgas töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine (p c). Direktiivi art 2 lg 2 p-i a kohaselt loetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui puudest tuleneval põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Ehkki direktiivi art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid olenemata direktiivi art 2 lg-test 1 ja 2 ette näha, et erinevat kohtlemist ükskõik millise art-s 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, on sellise erandi tegemine lubatav üksnes tingimusel, et sellel on õigustatud eesmärk ning nõue on eesmärgiga proportsionaalne. Ka direktiivi art 2 lg 5 kohaselt ei piira direktiiv riigisisese õigusega sätestatud meetmeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Direktiivi põhjendus 18 selgitab, et direktiiviga ei nõuta, et relvajõud, politsei, vangla- või päästetalitused võtaksid tööle või hoiaksid tööl isikuid, kellel ei ole nõuetekohaseid võimeid, et täita ülesandeid, mida neilt võidakse nõuda õigustatud eesmärgiga säilitada nende talituste toimevõime. Ka Euroopa Kohus on järeldanud, et soov tagada nimetatud teenistuste toimevõime ja nõuetekohane toimimine on direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 mõttes isikute erineva kohtlemise õigustatud eesmärk. Siiski on oluline välja selgitada, kas põhikohtuasjas kõne all olevas riigisiseses õigusnormis sellise piirangu kehtestamisega seati proportsionaalne nõue ehk kas see piirang on sobiv, et saavutada taotletud eesmärk, ning kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vaja (nt EIK otsus nr C-416/13, Vital Perez, p-d 43–45). (p 44)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Eesti õiguse ja EL õiguse suhe
• ->
• EL õigust üle võtvate seaduste PSJV

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Konkreetne normikontroll
• ->
• kontroll EL õigusega puutumuse korral

Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks vajalik Euroopa Kohtu seisukoht küsimuses, kas direktiivi 2000/78/EÜ art 2 lg-t 2 koostoimes sama direktiivi art 4 lg-ga 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiiviga on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid. Direktiivi tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast direktiivi 2000/78/EÜ art 4 lg 1 sisustamisel ei saa kolleegiumi hinnangul teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega ei ole tegemist acte clair või acte éclairé olukorraga. (p 45)

Arvestades eeltoodut ja Euroopa Kohtu praktika puudumist vaidlusaluses küsimuses, peab kolleegium vajalikuks EL-i toimimise lepingu art 267 lg 1 p-le b ja sama art lg-le 3 tuginedes küsida Euroopa Kohtult eelotsust. (p 47)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• Õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse järelevalve (II peatükk)
• ->
• asja lahendamise piirid Riigikohtus (§ 14)
• ->
• asjassepuutuvus (§ 14 lg 2)

Tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, p 50; RKPJK otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 31). (p 43)

Riigikohus ei saa praegusel juhul kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vahetult riigisisese normi kooskõla EL-i õigusega. PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri. Siiski ei ole eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud. Kui Euroopa Kohus asub direktiivi tõlgendades seisukohale, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus teenimisele vanglateenistuses, ja mis ei võimalda kasutada kuulmisnõuete täidetuse hindamisel korrigeerivaid abivahendeid, siis on käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas vaidluse all olevad Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ normid EL-i õigusega vastuolus. Sel juhul oleks ringkonnakohus pidanud jätma need normid EL-i õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt haldusasja lahendamisel kohaldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata (RKPJK määrus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08, p 32). Järelikult peaks kolleegium jätma taotluse läbi vaatamata, sest vaidlustatud normid ei oleks haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad PSJKS § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Juhul, kui vaidlusalune määrus osutub olema direktiiviga kooskõlas, ei saa sellest iseenesest järeldada, et samad sätted on kooskõlas põhiseadusega (RKÜK otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, p 81), ning kolleegium saab jätkata nende põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 46)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Alusetult kartseris hoidmine peale distsiplinaarkaristuse ärakandmist kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Vanglal olnuks võimalik kinnipeetava alusetult kartserisse jätmise asemel kaaluda tema ümberpaigutamist teise vanglasse, kui vanglas ei leidunud sobivat kambrit. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 15.03.2010, nr 3-1-1-93-09, p 11)

Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb silmas pidada RVastS § 9 lg-s 2 ja § 11 lg-s 2 sätestatut.