https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-22-1641/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.04.2023

Määruse nr 1303/2013 art 74 lg st 3 ja põhjendusest 67 nähtub liikmesriigi kohustus kehtestada tõhus kaebuste lahendamise kord, kuid selle täpsem korraldus (milline organ lahendab, milline on menetluskord jms) sõltub liikmesriigi „institutsioonilisest ja õigusraamistikust“. Seega, tegu on liikmesriigi menetlusautonoomia alla kuuluva küsimusega, mille sisustamisel tuleb liikmesriigil järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. (p 12)

EL-i õigus ei välista antud juhul teenistusliku järelevalve normide kohaldamist ja ministri võimalust sekkuda RTK tegevusse finantskorrektsiooni tegemisel. Määruses nr 1303/2013 ei ole rakendusüksusele kehtestatud võrreldavaid sõltumatuse nõudeid EL i tasandil, nagu on mitmes teises valdkonnas, kus on EL i õigusaktis mingil mõjuval põhjusel sätestatud organile asjakohased sõltumatuse tagatised, vältimaks väline sekkumisvõimalus organi tegevusse. (p 16)


Eesti õiguses on see, kuidas lahendatakse erinevate ministeeriumite valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste õiguslikud vaidlused, reguleeritud VVS § 101 lg-s 3. Selle järgi lahendavad vaidluse asjaomased ministrid ning kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsus (vt ka VVS § 49 lg 2). Erinevalt kaebaja väidetust ei tähenda asjaolu, et minister on poliitiline ametiisik, ministri õigust teha omavolilisi õigusvastaseid otsuseid või ministrite võimalust sõlmida suvakokkuleppeid. Seaduslikkuse põhimõte seob kõiki avalikku võimu teostavaid ja avalikke ülesandeid täitvaid isikuid, sh ministreid ministeeriumite vaheliste vaidluste lahendamisel (vt ka VVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 31). Seaduslikkuse põhimõtte raames tuleb ministritel arvestada ka EL-i õigusega. Õigusküsimuste analüüsimisel on ministritel võimalik kasutada valdkondlike eriteadmistega spetsialistide abi. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et vaidluse lahendamine ministrite kokkuleppel või Vabariigi Valitsuse poolt tooks kaasa EL-i eelarvevahendite kuritarvitamise ohu või õiguslike argumentide ignoreerimise. Tegemist on tõhusa kaebuste läbivaatamise korraga määruse nr 1303/2013 art 74 lg 3 mõttes. (p 13)


VVS § 101 lg 3 kohaldamine Sotsiaalministeeriumi ja RTK vahelise vaidluse lahendamiseks eeldab, et rahandusministril on õigus ja võimalus sekkuda RTK kui rakendusüksuse tegevusse, sh kontrollida finantskorrektsiooni otsuseid. Selline pädevus on rahandusministril teenistusliku järelevalve raames vastavalt VVS 7. ptk-le. (p 14)


Kohtusse pöördumise võimalust Sotsiaalministeeriumi poolt Riigi Tugiteenuste Keskuse tehtud finantskorrektsiooni peale ei kasva välja PS §-st 15, Euroopa Liidu lepingu (ELL) art 19 lg-st 1 või EL i põhiõiguste harta art-st 47, sest Sotsiaalministeerium kui riigiasutus ei ole põhiõiguste kandja. ELL art 19 lg 1 sätestab, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Euroopa Kohus on rõhutanud, et ELL art 19 lg 1 kohustab „liikmesriike nägema ette just harta artikli 47 mõttes tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“. (C‑685/15 Online Games jt, p 54; vt ka C‑824/18 A.B. jt, p 143: „eelkõige harta artikli 47 tähenduses“) Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et liikmesriikidele ELL art 19 lg-ga 1 pandud kohustus „vastab õigusele, mida on tunnustatud harta artiklis 47“. (C‑73/16 Puškár, p 58; sama ka C‑682/15 Berlioz Investment Fund, p 44). (p 17)

3-20-1684/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.05.2022

Kuna vaidlusalune kahjunõue tugineb EL õiguse rikkumisele, siis tuleb selle lahendamisel arvestada asjakohast Euroopa Kohtu praktikat. Selle järgi on kaebajal õigus saada liikmesriigi viimase astme kohtu tekitatud kahju eest hüvitist, kui täidetud on kolm tingimust: 1) rikutud EL õiguse norm annab isikule õigusi, 2) rikkumine on piisavalt tõsine, st kui kohus on kohaldatavat õigust ilmselgelt rikkunud, 3) ilmselge rikkumise ja kahjustatud isikute kahju vahel on otsene põhjuslik seos. (p 15)

Kontrollistandard „ilmselge rikkumine“ osutab, et lävend vastutuse tekkeks on viimase astme kohtu vastutuse puhul kõrgem kui muudel liikmesriigi vastutuse juhtudel. Seega mitte igasugune liikmesriigi viimase astme kohtus normi ekslik tõlgendamine või kohaldamine ei too kaasa vastutust. Selline vastutus saab õigusemõistmise eripärast ja õiguskindluse tagamise vajadusest tulenevalt tekkida vaid erandlikul juhtumil. (p 18)

Hindamisel, kas tegu on piisavalt tõsise ehk ilmselge rikkumisega, tuleb arvesse võtta kõiki olukorda iseloomustavaid tegureid, eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet, rikkumise tahtlikkust, õigusliku vea vabandatavust või vabandamatust, vajaduse korral seisukohta, mille on võtnud EL institutsioon, samuti seda, kui viimase astme kohus on jätnud täitmata oma kohustuse taotleda eelotsust. Euroopa Kohus on ka märkinud, et EL õiguse rikkumine on piisavalt tõsine, kui kohus ilmselgelt eiras Euroopa Kohtu asjakohast kohtupraktikat. (p 19)

Viimase astme kohtu tekitatud kahju hüvitamise eelduseks ei või seada süü tingimust, kuid seda võib arvestada ühe asjaoluna hindamaks, kas rikkumine oli ilmselge. (p 20)

Res judicata põhimõte ei välista liikmesriigi vastutust viimase astme kohtu toime pandud EL õiguse ilmselge rikkumise eest. Liikmesriigi vastutuse põhimõte võimaldab nõuda kahju hüvitamist, mitte kahju tekitanud kohtulahendi uut läbivaatamist. Küll aga peab kahjunõuet lahendav kohus vastama kõigile asja lahendamisel tähtsatele küsimustele, sh kas väidetava kahju põhjustanud kohtu tegevusega rikuti kaebaja EL õigusest tulenevaid õigusi. (p 21)

Ka kaebuse eseme väär määramine võib EL õiguse alusel kaasa tuua riigivastutuse, kui täidetud on eelkirjeldatud Euroopa Kohtu praktikas seatud tingimused. Seega tuleb jaatada EL õiguse alusel riigivastutuse tekkimise põhimõttelist võimalikkust olukorras, kus viimase astme kohus sisustab konkreetsel juhul kaebuse eset ning tõlgendab ja kohaldab seejuures võrdväärsuse või tõhususe põhimõtet rikkudes Eesti menetlusnorme viisil, mis jätab kaebaja ilma võimalusest tugineda tema EL õigusest tulenevatele materiaalsetele õigustele või teeb selle ülemäära keeruliseks. (p 22)

Riigikohus ei pannud otsust nr 3-16-1603/75 tehes toime ilmselget rikkumist, kui määras kaebuse alusel Eesti menetlusnormide kohaldamisel kindlaks vaidluse eseme, ei küsinud Euroopa Kohtult eelotsust ega peatanud kohtumenetlust Euroopa Komisjoni menetluse ajaks. (p-d 23–27)


Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguse vastuolu korral tuleb riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades jätta kohaldamata. Seejuures võib liikmesriik ette näha vastutuse ka vähem piiravatel tingimustel kui need, mille Euroopa Kohus on kohtupraktikas välja töötanud. RVastS § 15 lg 1 seab õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise üheks eelduseks kohtuniku toimepandud kuriteo kohtumenetluse käigus. See on rangem eeldus kui EL õiguses on ette nähtud. Seega tuleb RVastS § 15 lg 1 vastavas osas jätta antud juhul kohaldamata. (p 16)


Kaebuses väidetu kohaselt rikkus Riigikohus EL põhiõiguste harta art-st 47 tulenevat kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. EL põhiõiguste harta art-l 47 on vahetu õigusmõju. Kui harta art-st 47 tuleneva õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte tagamiseks puuduvad EL õiguses täpsemad normid, kuulub halduskohtumenetluse normide kujundamine liikmesriigi menetlusautonoomia hulka. Seejuures tuleb aga nii normide kujundamisel kui ka nende kohaldamisel arvestada EL õiguses kehtivate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega. (p 13)

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json