2-19-5903/67
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2019 |
|
Brüsseli II bis määruse art 19 lg 2 reguleerib olukorda, mil erinevate liikmesriikide kohtutes on algatatud ühel ajal menetlus samal alusel ja sama lapse kohta. (p 16)
Kui Eesti kohus rakendab kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Eesti õigusaktidega Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes, saab esialgse õiguskaitse korras rakendada vaidlusalusesse õigussuhtesse puutuvaid lubatavaid ja vajalikke abinõusid (vt ka viidatud Euroopa Kohta praktikat).
Euroopa Kohus on selgitanud, et Brüsseli II bis määruse art 20 alusel saab rakendada selliseid esialgse õiguskaitse meetmeid, mille puhul on ühel ajal täidetud kolm tingimust. Esialgse õiguskaitse meetmed on ajutist laadi ja edasilükkamatud ning need on võetud selles liikmesriigis viibivate isikute suhtes. Kui kas või üks neist tingimustest ei ole täidetud, ei kuulu meede art 20 lg 1 kohaldamisalasse. Lisaks, kuna tegemist on erandiga kohtualluvuse reeglitest, tuleb Brüsseli II bis määruse art-t 20 tõlgendada kitsalt (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 2009. a otsus kohtuasjas nr C-523/07, p-d 47, 65; 23. detsembri 2009. a otsus kohtuasjas nr C-403/09, p-d 38-39; 15. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-256/09, p 77).
Kohus ei saa üldjuhul lahendada asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt. Esialgse õiguskaitse korras ei ole vanemate ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine ning ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine põhjendatud, kui see pole vajalik lapse heaolu ohustamise tõttu. Eelnev ei tähenda aga, et kohus ei saaks menetluse ajaks kohaldada abinõusid, millega reguleeritakse vanema ja lapse õigussuhet ning mis on asjakohased lapse parimaid huve arvestades või lapse heaolu ohustamise tõttu (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-16690/41, p-d 13 ja 14). (p 18-21)
Brüsseli II bis määruse art 19 lg 2 reguleerib olukorda, mil erinevate liikmesriikide kohtutes on algatatud ühel ajal menetlus samal alusel ja sama lapse kohta. (p 16)
Kui Eesti kohus rakendab kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Eesti õigusaktidega Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes, saab esialgse õiguskaitse korras rakendada vaidlusalusesse õigussuhtesse puutuvaid lubatavaid ja vajalikke abinõusid (vt ka viidatud Euroopa Kohta praktikat). (p 18-21)
|
| 2-19-4463/10
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2019 |
|
Hageja on esitanud VÕS § 152 alusel tagasinõude kostja (hageja märgib kostja elukohaks Suurbritannias asuva aadressi) vastu tulenevalt sellest, et ta on käendajana täitnud selles ulatuses kostja kui põhivõlgniku kohustuse krediidiandjale. VÕS § 152 järgi asub käendaja oma nõudes põhivõlgniku vastu uueks võlausaldajaks endise võlausaldaja asemele ning see ei muuda vaidlusaluse nõude olemust, kuid eeltoodust ei tulene järeldust, et käendaja omandab uue võlausaldajana põhivõlgniku (praegusel juhul tarbija) suhtes ühtlasi endise võlausaldaja (praegusel juhul äri- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja (s.o tugevama lepingupoole)) positsiooni. Praegusel juhul kasutas hageja kui uus võlausaldaja põhivõlgniku (kostja) vastu nõuet esitades oma õigusi iseenda positsioonis (st isiku positsioonis, kes ei ole äri- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja). Seega tuli kohtutel määrata hagi kohtualluvus, arvestades, et uus võlausaldaja (hageja) on esitanud nõude põhivõlgniku (kostja) vastu, kes on temaga võrdses positsioonis (nii hageja kui ka kostja on tarbijad). Eeltoodut arvestades ei kohaldu asja kohtualluvuse kindlaksmääramisel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse 4. jao sätted (kohtualluvus tarbijalepingute puhul), mis on kehtestatud tarbija kui nõrgema poole kaitseks.
Hagi kohtualluvuse saab kindlaks määrata Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse 2. jao (valikuline kohtualluvus) art 7 järgi, sest hageja soovib kostja vastu maksma panna talle üle läinud krediidiandja nõuet tulenevalt kostja ja krediidiandja sõlmitud laenulepingust (tarbijakrediidilepingust), st hageja nõude alus on otseselt seotud kostja ja krediidiandja vahelise lepinguga. Laenuleping on sõlmitud krediidiandjaga, kes on Eestis registreeritud ja tegutsev äriühing, ning hagi allub Brüsseli I (uuesti sõnastatud) art 7 p 1 alap b teise taande järgi Eesti kohtutele. (p-d 9-12)
|
| 2-18-4182/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.09.2019 |
|
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse sätete sisustamisel on asjakohane Euroopa Kohtu praktika sellele määrusele eelnenud sarnaste sätete kohta 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsioonis (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) ja Brüsseli I määruses (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-17, 17.3; vt ka 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 11). (p 13)
Asjas, kus pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli sõlminud lepingu kostja või kolmanda isikuga, saab hageja Brüsseli konventsiooni art 5 lg-st 1 tulenevale kohtualluvusele lepinguid puudutavates asjades tugineda isegi siis, kui lepingu, millel nõue põhineb, olemasolu on poolte vahel vaidluse all. Kohtualluvuse üle otsustamiseks on hädavajalik, et kohus, kellele on hagi esitatud, saaks hinnata lepingu sõlmimiseks vajalike elementide olemasolu. Konventsiooni eesmärkidega ei oleks kooskõlas, kui lepinguid puudutavate asjade kohtualluvuse reeglite vältimiseks piisaks vaid poole vastuväitest, et temal vastaspoolega lepingulisi suhteid ei ole (vt nr C-38/81 (Effer), p 7; vt ka viidatud nr C-73/77 (Sanders), p-d 21 ja 22). (p 14)
Kui pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel on sõlmitud müügileping, saab kohtualluvuse määramisel lähtuda ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-st 7. (p 16)
Kuivõrd Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 kohaselt on kohtualluvuse üle otsustamisel määrav koht, kus tuli täita asjaomane kohustus, sõltub riik, kuhu hagi esitada tuleb, sellest, mida pidada asjaomase kohustuse täitmise kohaks.
Müügilepingu puhul saab selleks olla teistsuguse kokkuleppe puudumisel koht, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, samas kui käsunduslepingu puhul saab lähtuda teenuse osutamise kohast. Kui kaupade üleandmise koht ja teenuse osutamise koht ei lange kokku, ei pruugi nõuded alluda sama riigi kohtule. (p 19)
|
| 2-17-11804/175
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2019 |
|
Brüsseli II bis määrus kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis.
Lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses (p 17). Viidatud kolleegiumi käsitluse järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi 1996. a konventsiooni mõttes. (p 21)
Brüsseli II bis määrus kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis.
Lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses (p 17). Viidatud kolleegiumi käsitluse järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi 1996. a konventsiooni mõttes. (p 21)
Kuna menetlusosalistele on siduv üksnes jõustunud kohtuotsuse resolutsioon ning põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei saa seda ilma otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata vaidlustada. Eeltoodu kehtib ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse korral. (p 24)
Riigikohtu menetluses hüvitatakse üksnes sellise esindaja kulud, kellel on õigus kassatsioonimenetluses menetlusosalist esindada. (p 25)
|
| 2-16-2954/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.06.2018 |
|
Kohus kohaldab õigust ise, mistõttu ei ole alust jagada poolte vahel tõendamiskoormist selles osas, kes peaks tõendama, et samas asjas on sama eseme üle vaidlus tunnustamisele kuuluva välisriigi kohtulahendiga lahendatud. Eesti kohtu kohustus piirdub siiski välisriigi kohtulahendi tõlgendamisega. Kui välisriigi kohtulahendist ei nähtu, et vaidlus samade poolte vahel sama hagieseme üle oleks lahendatud, siis saab eeldada, et välisriigi kohus nõudeid ei käsitlenud. (p 15)
Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Suurbritannia kohus ei pidanud võimalikuks lahendada korteriomandi omandiõiguse üleminekuga seotud küsimusi. (p 13)
Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14)
Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)
Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14)
Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)
|
| 2-16-4631/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.12.2017 |
|
Eesti kohus ei ole pädev lahendama nõudeid ebaõigete andmete ümberlükkamise ja hageja õigusi rikkuvate kommentaaride eemaldamiseks ainuüksi seetõttu, et vastav teave oli või on Eestis interneti kaudu kättesaadav. (p 14)
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 2 tuleb tõlgendada selliselt, et juriidiline isik, kelle õigusi on väidetavalt rikutud internetis ebaõigete andmete avaldamisega ning tema kohta käivate kommentaaride eemaldamata jätmisega, võib andmete ümberlükkamise, kommentaare eemaldama kohustamise ning internetis ebaõigete andmete avaldamise tõttu tekkinud varalise kahju hüvitamise nõuetega pöörduda kogu temale tekitatud kahju osas selle riigi kohtute poole, kus on tema huvide kese. (p 16)
Juriidilise isiku huvide keskme kindlaksmääramisel on määrava tähendusega, kus isik teeb kogu või suurema osa oma majandustegevusest ning kus tal on seetõttu kõige tugevam maine äritegevuses. Kui juriidiline isik teeb suurema osa oma tegevusest muus liikmesriigis, kui on tema registrijärgse asukoha liikmesriik, tuleb eeldada, et selle juriidilise isiku maine äritegevuses on teiste liikmesriikidega võrreldes kõige tugevam just selles liikmesriigis. (p 18)
|
| 3-2-1-1-16
|
Riigikohus |
16.03.2016 |
|
Oluliseks menetlusnormi rikkumiseks saab pidada olukorda, kus kohus jätab lapse hariliku viibimiskoha määramisel ja tema püsivalt elama asumise õiguspärasuse hindamisel tuvastamata mitmed olulised asjaolud ning tähelepanuta avaldaja väited ja asjas esitatud tõendid. (p 16)
Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 15; RKTKm nr 3-2-1-107-10, p 13). (p 12)
Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 15; RKTKm nr 3-2-1-107-10, p 13). (p 12)
Rahvusvaheline kohtualluvus lapse hooldusõiguse asjades (mh lapsega suhtlemise asjades) Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel määratakse EL määruse nr 2201/2003 art 1 lg 1 lit b ja lg 2 lit a järgi sellest määrusest lähtudes (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 16). (p 13)
Kui laps viiakse ära teise hooldusõigust omava vanema nõusolekuta, säilib üldjuhul lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtul pädevus sõltumata sellest, et laps viibib teises liikmesriigis (vt RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 22). (p 15)
Kohus võib keerulistes küsimustes lapse viibimiskoha kohta määrata lapsele esindaja TsMS § 219 lg 2 alusel ka juba avalduse menetlusse võtmise staadiumis. (p 18)
Olukorras, kus erinevate tsiviilasjade raames menetletakse Eesti kohtus nii lapsega suhtlemise korra täiendamise ja täpsustamise avaldust kui ka lapseröövi avaldust, tuleks kohtul lapsega suhtlemise korra täiendamise ja täpsustamise avaldust menetlevas tsiviilasjas kaaluda menetluse peatamist TsMS § 356 lg 1 alusel. Kui kohus menetlust TsMS § 356 lg 1 alusel ei peata, võib tekkida olukord, kus ühe tsiviilasja menetluses loeb Eesti kohus lapse harilikuks viibimiskohaks Eesti, teise tsiviilasja menetluses aga teise riigi. Seega tekib vastuoluliste lahendite oht. (p 17)
|
| 3-2-1-176-15
|
Riigikohus |
16.02.2016 |
|
Eesti kohus saab tagada välisriigis esitatud hagi eelkõige siis, kui vara, mille suhtes tagamisabinõu kohaldamist taotletakse, asub Eestis. Eelnev on põhjendatav sellega, et just kohus, kelle tööpiirkonnas asub vara, mille suhtes hagi tagamist taotletakse, on kõige sobivam hindama tagamisabinõu kohaldamise vajadust (vt ka Euroopa Kohtu 17. novembri 1998. a otsus kohtuasjas nr C-391/95, Van Uden Maritime BV, tegutseb ärinime Van Uden Africa Line all versus Kommanditgesellschaft in Firma Deco-Line jt, p 39). (p 10)
Eesti kohus võib vaidlustes, kus põhikohtuasja lahendab Brüsseli I uuesti sõnastatud määruse kohaselt mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi kohus, hagi tagada siiski vaid juhul, kui esineb nn tegelik ühendav seos tagamisabinõu ja kohtu tööpiirkonna (Eesti) vahel. Selline ühendav seos esineb nt juhul, kui Eestis asub vara, mille suhtes hagi tagamist taotletakse - sellisel juhul saab Eesti kohus hagi tagada TsMS § 382 lg 3 alusel. Muul juhul võib Eesti kohus hagi tagada TsMS § 377 lg 6 alusel juhul, kui vara, mille suhtes tagamist taotletakse, asukohta on raske või keeruline kindlaks teha, kuid taotletaval tagamisabinõul on siiski Eestiga tegelik ühendav seos. Olukord, kus hagi tagamist võiks otsustada mis tahes liikmesriigi kohus, millele põhivaidlus ei allu, rikuks kostja õiguskindlust, kes Brüsseli I uuesti sõnastatud määruse eesmärkide kohaselt peab saama mõistlikult ette näha, millises kohtus peale tema alalise elukohariigi kohtu peab ta veel olema valmis oma huve menetluses kaitsma. (p 10)
Kui varaks, mille suhtes hagi tagamise abinõu kohaldamist taotletakse, on välisriigi äriühingu aktsiad, mis ei ole kantud avalikku registrisse, siis saab nende asukoha kindlaks määrata äriühingu asukoha järgi ja nende asukoht ei olene sellest, kus osanike või aktsionäride nimekiri füüsiliselt asub. Eelnimetatud juhul ei ole TsMS § 377 lg 6 mõttes tegu olukorraga, kus vara asukohta ei saa ilma suurte raskusteta kindlaks määrata. (p 11)
|
| 3-2-1-179-14
|
Riigikohus |
31.03.2015 |
|
TsMS § 75 lg 1 esimese lause alusel tuleb rahvusvahelist kohtualluvust kontrollida ka menetluse kestel, kui selgub, et kostja ei pruugi elada Eestis. TsMS § 423 lg 1 p 13 võimaldab jätta hagi läbi vaatamata, kui asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt Eesti kohtule. (p 10)
TsMS § 423 lg 1 p 8 kohaldamise põhiline juhtum on see, kui kohus keeldub TsMS § 317 lg 6 alusel menetlusdokumenti väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamast. (p 11)
Kui tarbijast kostja elukohta üheski liikmesriigis ei suudeta tuvastada, võib kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda ka tarbija viimasest teadaolevast elukohast, kui hageja loobus oma alalisest elukohast enne tema vastu hagi esitamist (Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10, Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner). (p 13)
Hagejal ja kohtul tuleb hinnata Eestis tehtava tagaseljaotsuse tunnustamise ja täidetavuse tõenäosust teises liikmesriigis. Kui TsMS-s sätestatud eeldused dokumendi väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisega kättetoimetamise kohta ei ole Brüsseli I määruse mõttes piisavad, tuleks eelistada hagi läbi vaatamata jätmist. (p 15)
Hagejale tuleb selgitada riski, et tema kasuks tehtavat tagaseljaotsust ei pruugi olla võimalik teises Euroopa Liidu liikmesriigis tunnustada ega täita. Kui hageja soovib siiski tagaseljaotsuse tegemist, tuleb sellest soovist üldjuhul lähtuda. (p 16)
|
| 3-2-1-8-14
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Haagi 2. oktoobri 1973. a konventsiooni art-st 4 tulenevalt tunnustab ja täidab osalisriik teises osalisriigis tehtud otsust, kui: 1) selle on teinud artiklite 7 või 8 järgi õiguspädev asutus; ja 2) seda ei saa otsuse päritoluriigis tavalises korras edasi kaevata. Taotluse saanud riik tunnustab ja täidab esialgselt täidetavaid otsuseid ja võtab esialgseid meetmeid, sõltumata sellest, et neid saab tavalises korras edasi kaevata, kui samasuguseid lahendeid saab täita või tunnustada selles riigis. Art 17 kohaselt esitab otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev pool p-des 1 ja 2 nõutavad dokumendid.
Lähtudes konventsiooni artikli 18 ingliskeelsest tekstist, tunnustatakse ja täidetakse konventsiooni kohaselt otsust, mis on tehtud avaliku asutuse avalduse alusel ja millega ülalpidajat kohustatakse avalikule asutusele hüvitama ülalpeetavale makstu, kui: 1) asutus saab hüvitist taotleda tema järgitavate seaduste kohaselt; ja 2) taotluse saanud riigi rahvusvahelise eraõiguse normide järgi kohaldatav siseriiklik seadus näeb ette sellise ülalpidamiskohustuse.
Konventsiooni art 20 kohaselt esitab artiklit 17 järgides otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev asutus artikli 18 punkti 1 või artikli 19 nõuete täitmist ning elatise väljamaksmist tõendavad dokumendid. (p 11)
Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Haagi 2. oktoobri 1973. a konventsiooni art 17 kohaselt esitab otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev pool: 1) otsuse täieliku ja tõestatud koopia; 2) dokumendid, mis tõendavad, et otsust ei saa päritoluriigis tavalises korras edasi kaevata, ja vajaduse korral ka tõendi otsuse täidetavuse kohta. Kui loetletud dokumendid jäävad esitamata või otsuse sisu ei võimalda taotluse saanud riigi asutusel konventsiooni järgimist kontrollida, määrab asutus dokumentide esitamiseks uue tähtaja. Legaliseerimist ega muid formaalsusi ei nõuta.
Konventsiooni art 20 kohaselt esitab artiklit 17 järgides otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev asutus artikli 18 punkti 1 või artikli 19 nõuete täitmist ning elatise väljamaksmist tõendavad dokumendid. (p 11)
|
| 3-2-1-84-13
|
Riigikohus |
25.09.2013 |
|
Maakohtul oli TsMS § 663 lg 3 järgi kohustus küsida kostjalt määruskaebusele vastus. Ringkonnakohus peab TsMS § 664 lg 1 kohaselt kontrollima, kas maakohus on määruskaebuse menetlusse võtmisel vajalikud toimingud teinud ja need vajadusel ise tegema. (p 13)
Olukorras, kus tegemist on lepinguga seotud vaidlusega, tuleb Brüsseli I määruse art 5 p 1 a kohaselt kohtualluvuse määramiseks tuvastada asjaomase kohustuse täitmise koht. Teenuse osutamise lepingute puhul on art 5 p 1 b kohaselt asjaomase kohustuse täitmise kohaks koht liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada. Kui lepingust seda selgelt ei nähtu, tuleb hinnata poolte käitumist.
Euroopa Kohus on 11. märtsi 2010. a otsuses C-19/09 Wood Floor Solutions Andreas Domberger GmbH v Silva Trade SA leidnud, et Brüsseli I määruse art 5 p 1 b on kohaldatav ka olukorras, kus teenust osutatakse mitmes liikmesriigis. Kui teenuseid osutatakse mitmes liikmesriigis, saab kõikide lepingust tulenevate nõuete üle otsustada see kohus, kelle piirkonnas asub peamine teenuste osutamise koht. Kaubandusagendi lepingu osas on see koht agendi peamine teenuste osutamise koht, nagu see tuleneb lepingu tingimustest, selliste tingimuste puudumisel selle lepingu tegelik täitmise koht, ning kui sellel alusel ei ole kohta võimalik kindlaks teha, siis on selleks agendi elukoht. (p 12)
Frantsiisileping on Brüsseli I määruse mõttes teenuse osutamise leping.
Euroopa Kohus on 4. märtsi 1982. a otsuses kohtuasjas C-38/81 Effer SpA v Hans-Joachim Kantner leidnud, et hageja saab Brüsseli konventsiooni art 5 p-s 1 toodud kohtualluvust kasutada ka juhul, kui pooled lepingu olemasolu üle vaidlevad. Viidatud otsuse p 7 kohaselt saab kohus kohtualluvuse määramisel hinnata ka lepingu olemasolu eelduseks olevate asjaolude esinemist. (p 11)
|
| 3-2-1-123-12
|
Riigikohus |
21.11.2012 |
|
Kostjale tuleb kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kui määruskaebuse lahendamine puudutab otseselt kostja huve. Kostjale tuleb tagada võimalus võtta määruskaebuse kohta seisukoht (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33).
Kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Brüsseli I määruse art 26 lg 1 tulenevalt on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine. Igal juhul tuleb kostjale kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kui määruskaebuse lahendamine puudutab otseselt kostja huve ning kostjale tuleb tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33).
Euroopa Kohus on 20. mai 2010. a otsuse C-111/09 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Česká podnikatelská pojišťovna as, Vienna Insurance Group versus Michal Bilas p-des 21-24 leidnud, et Brüsseli I määruse art 24 esimene lause kehtestab kohtualluvuse eeskirja, mis rajaneb kostja kohtusse ilmumisel kõigis kohtuasjades, mille puhul asja allumine menetlevale kohtule ei tulene selle määruse teistest sätetest. Sealhulgas kohaldatakse seda eeskirja juhtudel, kui kohtule on esitatud hagi selle määruse sätteid eirates. Kostja kohtusse ilmumist võib pidada vaikivaks nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks kohtualluvuse kohta. Art 24 teine lause näeb ette erandid sellest üldeeskirjast. Nimetatud sätte kohaselt ei peeta vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks seda, kui kostja vaidlustab kohtualluvuse, väljendades nii oma tahet mitte nõustuda asja allumisega sellele kohtule, või kui on tegemist juhtudega, mille puhul nimetatud määruse art 22 näeb ette erandliku kohtualluvuse eeskirjad. Tegemist on erandiga, ning seda tuleb tõlgendada kitsalt. Sellest järeldub, et art 24 teist lauset ei tohi mõista nii, et see võimaldab jätta kohaldamata sama artikli esimeses lauses väljendatud üldeeskirja muude kohtuvaidluste puhul kui need, millele see sõnaselgelt viitab.
Seega saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust.
Juhul kui peaks selguma, et kostja elukoht ei ole siiski teises liikmesriigis, võib kohtualluvus tuleneda ka Brüsseli I määruse art 16 lg-st 2 ( Vt Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p 47).
Brüsseli I määruse art 59 lg 2 kohaselt tuleb selle hindamisel, kas kostja elukoht on teises liikmesriigis, lähtuda selle liikmesriigi õigusest (vt Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p 41).
Kohus saab hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle, allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust.
|
| 3-2-1-117-10
|
Riigikohus |
01.12.2010 |
|
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.04.2004, lk 15-39, edaspidi Määrus)eesmärk ja sisu avatakse eelkõige preambulis ja art-s 1.
Kokkuvõtvalt on Määruse eesmärgiks luua vastastikusel usaldusel baseeruv süsteem, mis võimaldab lihtsustatud korras tunnustada ja täita ühe liikmesriigi kohtuotsuseid ja ametlikke juriidilisi dokumente teises liikmesriigis. Seejuures on kohustatud isiku vaidlustamisvõimalused Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmise vastu piiratud. Vastastikusel usaldusel baseeruva süsteemi loomine tähendab mh ka seda, et Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandja peab täpselt ja hoolikalt järgima täitekorralduse tõendi väljaandmise reegleid,tehes seda ka ametliku juriidilise dokumendi korral Määruse lisas III kinnitatud tüüpvormi täitmisel.
Määruse Lisa III tüüpvormi punkt 1 kohaselt tuleb päritoluliikmesriikide loetelus tähistada Euroopa täidekorraldusena kinnitatud dokumendi päritoluriik sellekohase märke tegemisega õiges ruudukeses. Punktis 2 tuleb märkida andmed kohtu või pädeva asutuse kohta,kes on Euroopa täitekorralduse tõendi välja andnud. Punktis 3 tuleb märkida samad andmed kohtu või pädeva asutuse kohta,kes on koostanud või registreerinud ametliku juriidilise dokumendi, mille kohta tõend välja antakse. Samas täidetakse p3 ainult sellisel juhul, mil täitekorralduse tõendi väljaandja ning ametliku juriidilise dokumendi koostaja või registreerija on erinevad.
Määruse lisa III tüüpvormi p 2 täitmata jätmine tähendab tõendi väljastamata jätmist. Kui Euroopa täitekorralduse tõendit ei ole välja antud, ei ole ka täitedokumenti TMS § 2 lg 1 p 5 tähenduses. Määruse art 10 lg 1 p b näeb ette täitekorralduse tõendi väljaandmisele vastuväite esitamise võimaluse. Art 10 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb vastuväide esitada täitekorralduse tõendi väljaandnud päritoluriigi kohtule ja see lahendatakse päritoluriigi õiguse alusel. Määruse art 30 järgi peavad liikmesriigid teatavaks tegema oma riigisisese menetluskorra art 10 lg 2 tähenduses ning selline menetluskord on avaldatud mh Euroopa Justiitsatlase kodulehel.
Määruse art 3 lg 1 p d ja art 4 lg 3 tulenevalt on ametliku juriidilise dokumendi alusel Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmiseks vajalik vähemalt kahe eelduse täitmine. Esmalt peab olemas olema pädeva asutuse koostatud ametlik juriidiline dokument ja teiseks peab võlgnik olema selles ametlikus juriidilises dokumendis väljendanud oma nõusolekut nõudega. Euroopa täitekorralduse tõendilt ei pea nähtuma võlgniku nõusolek nõudega. Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmise menetlusse ei pea võlgnik olema kaasatud.Küll peab võlgniku nõusolek nõudega nähtuma ametlikust juriidilisest dokumendist, mille kohta antakse välja täitekorralduse tõend.Notariaalselt tõestatud lepingu korral on nõusolekuks Määruse tähenduses piisav võlgniku allumine kohesele sundtäitmisele, mis võib olla toimunud nii enne nõude sissenõutavust kui ka pärast sissenõutavust. Määruse art 10 lg 1 p b alusel esitatud avaldust kontrollides tuleb tuvastada ka Euroopa täitekorralduse aluseks oleva sellise ametliku juriidilise dokumendi olemasolu millest nähtuks võlgniku nõusolek.Piisav ei ole lihtkirjalik dokument, selline dokument ei vasta ametliku juriidilise dokumendi nõuetele Määruse tähenduses, sest neid ei ole koostanud/tõestanud notar või muu pädev asutus. Euroopa Kohtu praktika järgi(vt Euroopa Kohtu 17. juuni 1999. a otsus kohtuasjas C-260-97: Unibank A/S v. Flemming G. Christensen)ei ole võlgniku allkirjaga võlatunnistus,mida ei ole ametiasutus või muu pädev asutus kinnitanud,ametlik juriidiline dokument 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsiooni art 50 tähenduses.
Vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08.
|
| 3-2-1-100-10
|
Riigikohus |
15.11.2010 |
|
Tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide tunnustamise ja täitmise menetluse (62. ptk, §-d 619-627) kõrval on kehtestatud erisätted ka vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise menetlusele (77. ptk, §-d 753-754). TsMS § 754 lg 1 ja lg 2 kohaselt tuleb taotluse lahendamiseks vahekohtu otsuse osas juhinduda eelkõige 16. juunil 1993 Riigikogus ratifitseeritud (jõustunud 28. novembril 1993) New Yorgi 1958. aasta konventsioonist. Brüsseli I määruse art 1 p 2 lit-s d nimetatakse otsesõnu, et kõnealune määrus ei kohaldu vahekohtute suhtes.
Tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide tunnustamise ja täitmise menetluse (62. ptk, §-d 619-627) kõrval on kehtestatud erisätted ka vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise menetlusele (77. ptk, §-d 753-754). TsMS § 754 lg 1 ja lg 2 kohaselt tuleb taotluse lahendamiseks vahekohtu otsuse osas juhinduda eelkõige 16. juunil 1993 Riigikogus ratifitseeritud (jõustunud 28. novembril 1993) New Yorgi 1958. aasta konventsioonist. Brüsseli I määruse art 1 p 2 lit-s d nimetatakse otsesõnu, et kõnealune määrus ei kohaldu vahekohtute suhtes.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 9 ja 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Eeltoodut kohaldatakse TsMS § 477 lg 1 järgi ka hagita asja läbivaatamisel.
|
| 3-2-1-66-10
|
Riigikohus |
28.09.2010 |
|
Kui kohtule esitatakse avaldus, tuleb kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollida nii seda, kas Eesti kohus on rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev õigust mõistma, kui ka seda, kas just see Eesti kohus, kuhu avaldus esitati, on riigisisese kohtualluvuse sätete järgi pädev asja lahendama.
Kui kohtule esitatakse avaldus lapse elukoha määramiseks, tuleb rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel lähtuda EL määruse nr 2201/2003 sätetest. Nimetatud määruse art 8 lg 1, art 16 ja TsMS § 362 lg-te 1 ja 2 alusel peab kohus lapse suhtes vanema õiguste määramiseks avalduse saamisel kontrollima, millises liikmesriigis on lapse harilik viibimiskoht ajal, mil avaldus jõudis Eesti kohtusse.
Euroopa Kohtu 2. aprilli 2009. a otsuse kohtuasjas nr C-523/07 (ELT C 141/22, 20. juuni 2009, lk 14) kohaselt tuleb lapse harilik viibimiskoht määrata kindlaks riigi, mitte linna või muu koha täpsusega, ning seda tehes tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Nimetatud Euroopa Kohtu lahendi järgi on oluline mh tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud.
EL määruse nr 2201/2003 art 8 ja art 9 lg 1 järgi läheb lapse hariliku viibimiskoha õiguspärase muutumise korral vanemliku vastutuse asjade lahendamise pädevus üle lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtule, v.a suhtlusõiguse määramine. Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral (Haagi 1980. a konventsiooni mõttes) säilib EL määruse nr 2201/2003 art 10 järgi pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema äraviimist või kinnipidamist. Viidatud sätetest tuleneb, et lapse ühest liikmesriigist teise asumise korral peab kohus vanemliku vastutuse asjades rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel lisaks lapse hariliku viibimiskoha tuvastamisele selgitama ka seda, kas laps asus hariliku viibimiskoha riigist teise liikmesriiki elama õiguspäraselt. Kui laps viidi ära ilma teise hooldusõigust omava vanema nõusolekuta, säilib üldjuhul lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtul pädevus sõltumata sellest, et laps viibib teises liikmesriigis.
|
| 3-2-1-81-09
|
Riigikohus |
29.09.2009 |
|
Kuna Brüsseli I määruse üheks eesmärgiks on tagada, et liikmesriikide kohtulahendite vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks võimalikult kiire ja lihtne, saab kohus kohtulahendi tunnustamise ja täitmise menetluse peatada üksnes erandjuhtudel ning kohtul puudub vastava taotluse saamisel kohustus menetlus tingimata peatada. Välisriigi kohtulahendi tunnustamise menetluse peatamist võimaldab Brüsseli I määruse art 37, mille 1. lõike järgi võib selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtulahendi tunnustamist, menetluse peatada, kui kohtulahend on tavalises korras edasi kaevatud. Välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetluse peatamise võimalus tuleneb Brüsseli I määruse art-st 46, mille 1. lõike järgi võib kohus, kellele on Brüsseli I määruse art-te 43 või 44 alusel esitatud kaebus, selle poole taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, menetluse peatada, kui kohtulahendi teinud liikmesriigis on selle lahendi peale esitatud tavaline kaebus või sellise kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud.
Ülalpidamiskohustusi käsitlevate kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise tingimuste osas saab kohaldada igal juhul Haagi 1973. a konventsiooni. Kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusele võib aga kohaldada nii Haagi 1973. a konventsiooni kui ka Brüsseli I määruse sätteid ning Eesti õigust üksnes osas, milles Brüsseli I määrus ei näe ette teisti. Kohtulahendi tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotleval isikul on Haagi 1973. a konventsiooni art 23 mõtte kohaselt õigus taotleda kohtulahendi täidetavaks tunnistamist ka Brüsseli I määruse alusel.
Nii Haagi 1973. a konventsiooni art 12, Brüsseli I määruse art 45 lg 2 kui ka TsMS § 623 lg 1 teise lause järgi ei või kohus kontrollida välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamisel kohtulahendi sisu. Kohus saab kontrollida üksnes Haagi 1973. a konventsioonis ja Brüsseli I määruses sätestatud kohtulahendi täidetavaks tunnistamise tingimusi.
Kohtulahendi täidetavaks tunnistamise üheks tingimuseks on Haagi 1973. a konventsiooni art 4 lg 1 p 2 järgi see, et kohtulahendit ei saa enam selle teinud riigi kohtus tavapärases korras vaidlustada. Siiski saab Haagi 1973. a konventsiooni art 4 lg 2 järgi tunnistada täidetavaks ka tavapärases korras vaidlustatavaid ajutisi esialgseid meetmeid ja esialgselt täidetavaid kohtulahendeid, kui selliseid lahendeid tunnustatakse ja täidetakse ka selles riigis.
Brüsseli I määruse art 41 järgi kuulutatakse kohtulahend täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 53 nimetatud vorminõude täitmist ilma artiklite 34 ja 35 kohase kontrollimiseta. Poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi. Küll on võlgnikul õigus esitada maakohtu määruse peale Brüsseli I määruse art 43 järgi apellatsioon ja esitada selles kõik oma vastuväited maakohtu määrusele.
Lahendi peale, millega liikmesriigi kohus, kellele on esitatud apellatsioon täitmismääruse taotluse kohta tehtud lahendi peale, keeldub menetlust peatamast või otsustab menetluse peatamise lahendi tühistada, ei saa enam kassatsiooni korras edasi kaevata.
Kohus saab kohtulahendi tunnustamise ja täitmise menetluse peatada üksnes erandjuhtudel ning kohtul puudub vastava taotluse saamisel kohustus menetlus tingimata peatada. Välisriigi kohtulahendi tunnustamise menetluse peatamist võimaldab Brüsseli I määruse art 37, mille 1. lõike järgi võib selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtulahendi tunnustamist, menetluse peatada, kui kohtulahend on tavalises korras edasi kaevatud. Välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetluse peatamise võimalus tuleneb Brüsseli I määruse art-st 46, mille 1. lõike järgi võib kohus, kellele on Brüsseli I määruse art-te 43 või 44 alusel esitatud kaebus, selle poole taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, menetluse peatada, kui kohtulahendi teinud liikmesriigis on selle lahendi peale esitatud tavaline kaebus või sellise kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud.
Tulenevalt Haagi 1973. a konventsiooni art 5 lg-st 4 võib kohus kohtulahendi tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keelduda, kui tunnustamiseks ja täitmiseks esitatud kohtulahend on vastuolus uue lahendiga ja uus lahend vastab tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise tingimustele.
Nii Haagi 1973. a konventsioonis kui ka Brüsseli I määruses on reguleeritud üksnes välismaiste kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetlust ega ole puudutatud täitemenetlust ennast, mis toimub endiselt kohtuotsust täitva riigi siseriikliku õiguse järgi, kus huvitatud isikud võivad vaidlustada täitetoiminguid kooskõlas neile selle riigi õigusega antud võimalustega, kus täitmine aset leiab.
Lahendi peale, millega liikmesriigi kohus, kellele on esitatud apellatsioon täitmismääruse taotluse kohta tehtud lahendi peale, keeldub menetlust peatamast või otsustab menetluse peatamise lahendi tühistada, ei saa enam kassatsiooni korras edasi kaevata (vt Euroopa Kohtu 4. oktoobri 1991. a otsus kohtuasjas nr C-183/90: B. J. van Dalfsen and others vs B. van Loon and T. Berendsen).
Ülalpidamiskohustusi käsitlevate kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise tingimuste osas saab kohaldada igal juhul Haagi 1973. a konventsiooni. Kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusele võib aga kohaldada nii Haagi 1973. a konventsiooni kui ka Brüsseli I määruse sätteid ning Eesti õigust üksnes osas, milles Brüsseli I määrus ei näe ette teisti. Kohtulahendi tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotleval isikul on Haagi 1973. a konventsiooni art 23 mõtte kohaselt õigus taotleda kohtulahendi täidetavaks tunnistamist ka Brüsseli I määruse alusel.
|
| 3-2-1-7-06
|
Riigikohus |
06.03.2006 |
|
Tulenevalt Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a määruse nr 1346/2000 artiklist 17 ei ole teisese maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse rahuldamata jätmise korral vaja tunnustada kohtuotsusega põhimaksejõuetusmenetluse kohta tehtud otsust.
Tulenevalt PankrS § 54 lg-s 1 sätestatust on ka põhimaksejõuetusmenetluse pankrotihalduril õigus esindada võlgnikku üksnes pankrotivaraga seonduvates kohtumenetlustes ning ta ei saa olla võlgniku seaduslikuks esindajaks kohtumenetluses, milles otsustatakse võlgniku suhtes teisese maksejõuetusmenetluse algatamise üle. See õigus ei tulene ka Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a määruse nr 1346/2000 preambula punktidest 20 ja 29.
|
| 3-2-1-163-05
|
Riigikohus |
22.02.2006 |
|
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 308 lg 3 mõtte kohaselt ei ole ringkonnakohtul keelatud esimese astme kohtus esitamata jäetud tõendit vastu võtta. Kohus peab seejuures arvestama TsMS § 308 lg-tes 1 ja 2 sätestatut.
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 377 mõttega ei ole kooskõlas see, kui Eesti Vabariigi kohus asub ümber vaatama asjaolusid, mis olid vahekohtus asja läbivaatamise ja otsuse tegemise eelduseks (vahekohtu kokkuleppe olemasolu). Nimetatud sätte kohaselt ei kontrolli Eesti Vabariigi kohus ka välisriigi vahekohtu otsuse materiaalõiguslikku õigsust ega lahenda vahekohtus lahendatud asja sisuliselt.
Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 4 lg 1 kohaselt teeb kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetlev kohus, milleks on kohtul õigus nõuda selleks poolte kaasabi, aga samuti vajadusel ise selgitada välisriigi õigust.
|
Facebook
Twitter