3-18-477/73
|
Riigikohtu üldkogu |
15.02.2023 |
|
Üldkogu märgib lisaks, et seadusandja võiks kaaluda kinnipeetavate internetile ligipääsu küsimuse lahendamist süsteemselt ja terviklikult, vältimaks vajadust hinnata ligipääsu vajalikkust kohtutes veebileht-haaval – see koormaks asjatult kohtusüsteemi ja menetlusosalisi ning tooks lõppastmes riigile kaasa põhjendamatuid kulusid. (p 93)
Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (vt PSJKS § 3 lõike 3 teine lause ja RKÜKo nr 3-18-1672/38 p 23). Säte on asjassepuutuv, kui selle põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜKo nr 3-4-1-5-02 p 15, nr 3-1-1-5-13 p 19, nr 5-19-29/38 p 49). (p 33)
Kuivõrd VangS § 311 kehtestatud interneti kasutamise keeld välistab kinnipeetavate ligipääsu Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ning Riigikohtu veebilehe osadele, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, on VangS § 311 esimene lause haldusasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte. VangS § 311 esimeses lauses sätestatud keelu põhiseaduspärasuse korral ei saaks üldkogu kaebaja kohustamiskaebust vastustaja suhtes rahuldada. (p 41)
Ka 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud VangS § 311 redaktsioonis oli kinnipeetavate suhtes sätestatud üldine interneti kasutamise keeld. Seega tuleb käesoleva kohtuasja lahendamisel lugeda otsustava tähtsusega asjassepuutuvaks sätteks ka eelmainitud VangS § 311 redaktsioon. (p 44)
PS § 44 lõikest 1 tulenevalt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. PS § 44 lõike 1 põhiõiguse kaitsealas on kogu üldiseks kasutamiseks mõeldud teave, „sõltumata selle edastajast ja kandjast, mis on tehtud kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile“. Nimetatud põhiõiguse kaitsealasse kuulub ka teave, mille „riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või mõni avalik-õiguslikke funktsioone täitev isik on oma veebilehel kättesaadavaks teinud (kas vabatahtlikult või seaduses sisalduvat kohustust täites)“ (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p 21). (p 47)
PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigust riivab see, kui riik takistab põhiõiguse kandjal vabalt – s.o valides selleks aja, koha ja viisi – saada üldiseks kasutamiseks levitatavat teavet. PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse kandjateks tuleb pidada ka kinnipidamisasutuses karistust kandvaid isikuid, kelle suhtes tuleb kõnesoleva põhiõiguse riivet jaatada, kui juurdepääs veebilehel avalikustatud teabele interneti vahendusel on piiratud (vt RKÜKo nr 3-3-1-5-09 p-d 20-22; RKPJKo nr 5-19-41/9 p 19). (p 48)
PS § 44 lõikega 1 tagatud põhiõigus on demokraalikus ühiskonnas oluline, kuivõrd juurdepääs üldiseks kasutamiseks levitatavale teabele loob eelduse ühiskonnaelus osalemiseks. Kinnipeetavatel aitab juurdepääs nimetatud teabele kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on kinnipidamisasutuses karistust kandvate isikute taasühiskonnastamine. Lisaks eeltoodule on PS § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõigus oluline ka teiste põhiõiguste ja -vabaduste kasutamise seisukohalt. (p 49)
Õigus saada vabalt üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet on kaitstud lisaks põhiseaduses sätestatule ka EIÕK artikliga 10 (sõnavabadus) ning seda õigust tuleb austada ka vanglas. Vaatamata sellele, et kinnipeetavate õigus vabadusele EIÕK artikli 5 mõttes on kitsendatud, säilivad neil üldjuhul kõik konventsioonis tagatud inimõigused ja põhivabadused, arvestades vangistusega paratamatult kaasnevaid piiranguid (vt EIKo nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik p 69; EIKo nr 47121/06, 13988/07, 34750/07: Mehmet Resit Arslan vs. Türgi, p 55). (p 51)
Välistades VangS § 311 (esimese lause) kohaselt kinnipeetava interneti kasutamine ning seega juurdepääs vaidlusalustele veebilehtedele, riivatakse PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust. Ametlike Teadaannete võrguväljaandes ning Riigikohtu veebilehe osal, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid avaldatakse teavet, mis on käsitatav teabena riigiasutuse tegevuse kohta PS § 44 lõike 2 tähenduses. Seejuures pole oluline, kas riigiasutus avalikustab veebilehel teavet õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmiseks või vabatahtlikult. (p-d 53 ja 55)
Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, samuti õiguskorra kaitse (VangS § 6 lõige 1). Kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele peavad toetama vangla tingimused, sh kättesaadavad tegevused ja distsipliin, mis kujundavad kinnipeetavas õiguskuulekaks eluks tarvilikke oskusi, harjumusi ja hoiakuid. Seejuures peab eeltoodu aitama kinnipeetaval taasühiskonnastuda. Õiguskorra kaitse vangistuse täideviimise eesmärgina peab aitama tagada, et süüdimõistetu ei paneks toime uut kuritegu. (p 57)
Taasühiskonnastavat mõju avaldab see, kui kinnipeetavatele on tagatud võimalus saada ligi teabele riigiasutuste tegevuse kohta. Vaidlusalustel veebilehtedel ei avalikustata teavet, mis võiks kahjustada vangistuse eesmärkide täideviimist ning ohustada ühiskonna turvalisust. (p-d 58 ja 59)
PS § 44 lõikest 1 tulenev põhiõigus on tagatud seadusereservatsioonita, mistõttu võivad selle põhiõiguse piiramist õigustada teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikku järku väärtused (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02 p 28; RKÜKo nr 3-4-1-19-07 p 23; määrus asjas nr 3-3-1-69-03 p 28). (p 63)
Üldkogu leiab, et antud juhul tuleb PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riive eesmärgiks pidada sellise vanglavälise suhtlemise takistamist, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. Eeltoodu aitab soodustada vangistuse täideviimise eesmärke, aidates lõppkokkuvõttes kaasa ühiskonna turvalisuse ning riigi sisemise rahu tagamisele. Sisemise rahu kaitse on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis kajastuv eesmärk ning selline põhiseaduslikku järku väärtus, mis võib õigustada PS § 44 lõikes 1 ilma piiriklauslita tagatud põhiõiguse riivet. PS § 44 lõikest 1 tuleneva põhiõiguse riive eesmärgiks saab praegusel juhul pidada ka riigi raha mõistlikku kasutamist, mida tuleb samuti käsitada riigi sisemise rahu kaitsmise meetmena. (p 65)
PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab põhiõiguse riive olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive eesmärki toetav meede on vajalik juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Meetme mõõdukust analüüsides tuleb ühelt poolt kaalukausile panna põhiõigusesse sekkumise ulatus ja intensiivsus ning teiselt poolt eesmärgi tähtsus (Riigikohtu praktika alates RKPJKo nr 3-4-1-1-02 p 15). (p 77)
Üldkogul ei ole kahtlust, et VangS § 311 (esimeses lauses) sätestatud interneti kasutamise keeld on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. VangS § 311 (esimene lause) välistab ligipääsu vaidlusalustele veebilehtedele ning välistab seeläbi suhtluse, mis jääb vanglateenistuse kontrolli alt välja. PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigust riivaks aga oluliselt vähem see, kui ligipääs oleks keelatud üksnes vaidlusaluste veebilehtede suhtlust võimaldavale osale, nii nagu näeb ette VangS § 311 teine lause veebilehtede puhul, millele ligipääs on lubatud. See ei välista aga vaidlusaluse abinõu vajalikkust. Kulud kaasneksid nii veebilehel suhtlusvõimaluste piiramise kui ka veebilehele ligipääsu täieliku keelamisega, samuti siis, kui kinnipeetav peaks soovitud veebilehele ligipääsuks esitama taotluse ning vanglateenistus otsustaks ligipääsu üle kaalutlusõiguse alusel. On raske näha abinõu, mis võimaldaks põhiõigust vähem riivates saavutada eeltoodud legitiimseid eesmärke sama efektiivselt. (p 78)
Meetme mõõdukust hinnates tuleb eesmärke pidada kaalukateks. Vanglateenistuse kontroll kinnipeetava vanglavälise suhtluse üle kaitseb teiste isikute õigusi ja vabadusi ning ühiskonna turvalisust. (p 81)
Vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu korral ei ole eeltoodust tulenevalt täiesti välistatud, et kinnipeetavatel võib tekkida võimalus vanglaväliseks suhtluseks. Nimetatud võimalusest tulenevat ohtu vangistuse täideviimise eesmärkidele ei saa aga ühest küljest pidada suureks, samuti on ohu realiseerumine vähetõenäoline. (p 87)
Üldkogu on seisukohal, et vaidlusalustele veebilehtedele ligipääsu tagamine ei ohustaks sellisel määral vangistuse täideviimise eesmärke ja ühiskonna turvalisust. Lisaks ei tooks abinõude rakendamine kaasa riigi raha ebamõistlikku kasutamist. Seega ei leidu antud juhul põhjendust, mis õigustaks PS § 44 lõikes 1 tagatud põhiõiguse riivet. Kuivõrd VangS § 311 (esimesest lausest) tulenev interneti kasutamise keeld ei ole põhiõiguse riive eesmärkide saavutamiseks mõõdukas, on VangS § 311 põhiseadusega vastuolus osas, milles välistab juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 91)
Üldkogu tunnistab VangS § 311 esimese lause (alates 1. augustist 2019 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. Üldkogu tunnistab põhiseadusvastaseks ka VangS § 311 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud redaktsiooni osas, milles see välistas kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. (p 92)
|
| 5-21-10/18
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
16.11.2021 |
|
Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et sõlmitud abielu nõue tähtajalise elamisloa andmise eeldusena ei ole iseenesest ebaproportsionaalne perekonnapõhiõiguse piirang. Ebaproportsionaalseks võib see nõue osutuda halduskolleegiumi hinnangul näiteks siis, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest isikutest sõltumatu õiguslik takistus (õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d) ei saa kõrvaldada), näiteks puudub elukaaslasel võimalus saada abielulahutust (RKHKo nr 3-3-1-61-09, p 33). Praeguses asjas selliseid asjaolusid ei esine. (p 59)
Kolleegium ei välista, et võib välismaalaste seaduse asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasuse küsimuses jõuda teistsuguste asjaolude korral praegusest erinevale seisukohale. Riigikohus kontrollib kohtu algatatud normikontrollis asjassepuutuva sätte põhiseadusele vastavust ennekõike konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ehk kaaludes seda, kas konkreetse kaebaja puhul on tema vaidlusalust põhiõigust proportsionaalselt piiratud (vt nt RKÜKo nr 5-18-8/19, p 57). (p 67)
Perekonnapõhiõigust lubab põhiseadus piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. Kohtuasjades nr 5-18-5 ja 5-21-4 leidis Riigikohus, et välismaalaste seadusest tulenevat perekonnapõhiõiguse riivet õigustasid põhiseaduse preambulis väljendatud väärtused, nagu sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimine. (vt RKÜKo nr 5-18-5/17, p 67; RKPJKo 5-21-4/13, p 44). (p 55)
Kontroll sisserände üle on üks sisemise rahu tagamise viise ja seega perekonnapõhiõiguse riive eesmärgina legitiimne. Riigi kontrolli sisserände üle on EIÕK artiklis 8 sätestatud perekonnapõhiõiguse piiramise legitiimse eesmärgina järjekindlalt aktsepteerinud ka EIK (vt nt EIKo asjas Jeunesse vs. Madalmaad, p 100). (p 56)
Elamisloa andmist elama asumiseks vastassoost registreeritud elukaaslase juurde asjaoludel nagu praegused ei nõua ka EIÕK ega selle rakenduspraktika. Esiteks on EIK alati rõhutanud osalisriikide ulatuslikku otsustusruumi välismaalaste riiki sisenemist ja seal viibimist puudutavates küsimustes, märkides, et konventsioon ei taga iseenesest välismaalasele õigust siseneda mingisse konkreetsesse riiki või seal elada (EIKo asjas Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 55 koos seal esitatud viidetega). Teiseks on see kohus ka abikaasade perekonnaelu kohta korduvalt märkinud, et sisserände aspektist ei aseta EIÕK artikkel 8 konventsiooni osalisriikidele üldist kohustust austada abielupaaride valikut selles osas, millises riigis nad soovivad abikaasadena koos elada, vaid kohustust võtta arvesse konkreetsete isikute perekonnaelu eriomaseid asjaolusid, nagu nende ja asjaomase riigi vaheliste sidemete ulatus või päritoluriigis perekonnaelu elamise ületamatud takistused (vt nt EIKo Jeunesse vs. Madalmaad, p 107). Kolmandaks puudutavad kõik välismaalaste perekonnapõhiõigust käsitlevates EIK otsustes väljendatud seisukohad, millele menetlusosalised oma arvamustes viitavad, samast soost isikute konventsioonijärgseid õigusi ega ole käesoleva põhikohtuasja asjaoludele ülekantavad. (p 63)
Kohustust kohelda elamisloa taotlemisel vastassoost registreeritud partnereid abikaasadega ühetaoliselt ei tulene ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Liidus kolmandate riikide kodanike perekondade taasühinemist reguleeriva nõukogu direktiivi 2003/86/EÜ (taasühinemise direktiiv) artikli 4 lõike 1 punkti a) kohaselt lubavad liikmesriigid oma territooriumile ja seal elada perekonna taasühinemist taotleva isiku abikaasal. Sama artikli lõike 3 esimese lause kohaselt võivad liikmesriigid lubada siseneda oma territooriumile ja elada seal muu hulgas perekonna taasühinemist taotleva isiku kolmanda riigi kodanikust vallalisel elukaaslasel, kellega perekonna taasühinemist taotleval isikul on nõuetekohaselt tõendatud püsisuhe, või kolmanda riigi kodanikul, kes on perekonna taasühinemist taotleva isikuga registreeritud kooselus. Seega on taasühinemise direktiivi järgi abikaasa kui nn tuumikperekonna liikme riiki lubamine obligatoorne, registreerimata või registreeritud elukaaslase oma aga fakultatiivne. Taasühinemise direktiivi artikli 4 lõike 3 teine lause sätestab aga, et liikmesriigid võivad otsustada, et registreeritud elukaaslasi tuleb perekonna taasühinemise puhul kohelda võrdselt abikaasadega, mis viitab sõnaselgelt liikmesriigi võimalusele, mitte kohustusele seda teha. (p 62)
Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. (p 46)
Kui halduskohtumenetluses sõltub kaebuse lahendamine sellest, kas õigusliku aluse puudumine on põhiseadusega kooskõlas või mitte, on õigusliku aluse puudumine kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv ja kohtu taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks lubatav. (p 48)
Konkreetse normikontrolli menetluse hüvitatakse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKo nr 5-18-5/33, p 16). (p 69)
PS §-s 26 ja § 27 lõikes 1 tagatud perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos. See annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Püsivas partnerluses elavad inimesed võivad moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest (vrd RKPJKo nr 5-21-4/13, p 38). Kahtluseta kaitseb perekonnapõhiõigus ka vastassoost elukaaslasi, kes on oma perekonnaelu seadustanud kooselulepingu sõlmimise teel. (p 50)
PS § 9 lõike 1 kohaselt laieneb perekonnapõhiõigus kui kõigi ja igaühe õigus ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele ning nende perekonnaliikmetele. Välismaalaste subjektiivne õigus elada Eestis elamisloa alusel võib tuleneda välismaalaste seadusest ja selle alusel väljastatud haldusaktist (vrd RKPJKo nr 5-21-4/13, p 39). (p 51)
Samuti riivab vaidlusaluse õigusliku aluse puudumine PS § 12 lõikes 1 sisalduvat võrdsuspõhiõigust. Kolleegium ei kontrolli praeguses asjas võrdsuspõhiõiguse riivet eraldi, vaid koostoimes perekonnapõhiõiguse riivega. Kuna võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (vt RKÜKo nr 3-4-1-12-10, p 31), lähtub kolleegium riive põhiseaduspärasuse kontrollimisel seejuures perekonnapõhiõiguse kui kõrgema kaitsestandardiga põhiõiguse piiramise legitiimsetest eesmärkidest. (p 53)
Perekonnapõhiõigus ja võrdsuspõhiõigus ei ole piiramatud. Vastavalt PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele on põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui sellel on legitiimne eesmärk ning kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isiku põhiõigusi vähem koormava meetmega, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (Riigikohtu järjekindel praktika alates RKPJK otsusest asjas nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 54)
Riigi sisemise rahu tagamiseks ja kontrollimatu sisserände vältimiseks on seadusandja otsustanud võimaldada pererännet vaid nendele paaridele, kelle perekonnaelu on püsiv ja tegelik, kehtestades (VMS § 138 alusel ümberlükatava) eelduse, et perekonnaelu on püsiv ja tegelik siis, kui see on seadustatud abieluna (RKÜKo nr 5-18-5/17 ja RKPJKo nr 5-21-4/13 tulenevate eranditega). Kolleegium leiab, et abinõu on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. (p-d 56 ja 57)
Pererändele tingimuste seadmine on sisemise rahu tagamiseks vajalik meede. Võimalik on ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata konkreetsest elamisloa taotlejast lähtuvat spetsiifilist ohtu, ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle puhul vastav oht ilmneb (vrd RKÜKo nr 5-18-5/17, p 70 ja RKPJKo nr 5-21-4/13, p 45). Kolleegium leiab siiski, et välismaalaste seaduse vaidlusaluse regulatsiooni eesmärk ei piirdu konkreetsest üksikust elamisloa taotlejast lähtuva spetsiifilise ohu välistamisega, vaid seisneb üldisemas taotluses vältida kontrollimatut rännet. Migratsioon võib olla ohuks sisemisele rahule, ilma et seda rahu ohustaks pererände alusel riiki sisenev isik eraldivõetuna. Seda üldisemat eesmärki on põhimõtteliselt võimalik saavutada ka iga üksiku liidu, mille alusel pererännet taotletakse, perekonnaelu olemasolu juhtumipõhise hindamisega, kuid kolleegium ei leia, et see meede oleks vaatlusaluse abielunõude kehtestamisega võrreldes sama efektiivne. Samuti tuleb arvestada erinevusi riigi kulutustes (vrd RKPJKo nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 58)
|
| 5-18-5/17
|
Riigikohtu üldkogu |
21.06.2019 |
|
Esimese või teise astme kohtu taotluse alusel tunnistab Riigikohus kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõike 2 esimene lause). Seejuures ei lahenda Riigikohus õigusvaidlust, mis tuleb lahendada haldus-, tsiviil- või kriminaalasjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). (p 42)
Esimese või teise astme kohtu taotlus õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on lubatav juhul, kui õigustloov akt oli kohtuasja lahendamisel osas, milles kohus pani seaduse põhiseaduspärasuse vaidluse alla, asjassepuutuv. (p 43)
Perekonnapõhiõigus tuleneb PS § 26 esimesest lausest, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, ning PS § 27 lõikest 1, mis annab perekonna rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse alla. Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos (RKPJKo nr 3-4-1-9-10, p 43). (p 47)
Perekonnapõhiõigus annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. (p 48)
Perekonnapõhiõigus annab isikule ka õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu (RKPJKo nr 3-4-1-2-01, p 14). Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 36). (p 48)
Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et „[p]erekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole põhiseaduse tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Sellised kitsendused ei ole põhiseadusest leitavad ka tõlgendamise teel“ (RKHKm nr 3-3-1-19-17, p 16). Samuti nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest. (p 52)
Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ja põhiseaduse tõlgendamisel tuleb arvestada konventsiooni ning selle kohaldamispraktikat EIK-s. EIK on korduvalt leidnud, et konventsiooni artikliga 8 kaitstud perekonnaelu hõlmab ka samast soost inimeste kooselu, kui tegemist on püsiva faktilise partnerlusega (vt EIKo Schalk ja Kopf vs. Austria; EIKo Vallianatos jt vs. Kreeka; EIKo Oliari jt vs. Itaalia; EIKo Pajić vs. Horvaatia; EIKo Taddeucci ja McCall vs. Itaalia; EIKo Orlandi jt vs. Itaalia). (p 50)
EIK on perekonnaelu küsimust sageli käsitlenud koos konventsiooni artiklis 14 tagatud õigusega võrdsele kohtlemisele, kuna nimetatud artikkel keelab kohtu tõlgenduse järgi diskrimineerimise ka seksuaalse orientatsiooni alusel. Kohus on leidnud, et samast soost paarid võivad täpselt samuti nagu erinevast soost paarid elada stabiilses, pühendunud suhtes, olles seetõttu oluliste tunnuste poolest heteropaaridega sarnases olukorras (vt EIKo Schalk ja Kopf vs. Austria, p-d 92-95 ja 99). Erinev kohtlemine seksuaalse orientatsiooni alusel nõuab EIK hinnangul iseäranis kaalukaid põhjuseid erineva kohtlemise õigustamiseks ning riigi hindamisruum on sellisel juhul kitsas (vt EIKo Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 89; EIKo Pajić vs. Horvaatia, p 59). (p 51)
Arvestades EIK praktikat, samuti Eesti põhiseaduses tagatud inimväärikuse (PS § 10) ja võrdse kohtlemise (PS § 12 lõige 1) põhimõtteid, kaitseb PS § 26 esimese lauses ja § 27 lõikes 1 tagatud perekonnapõhiõigus ka samast soost inimeste õigust elada perekonnaelu Eestis. (p 52)
Nii nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost inimesed sõlmida 1. jaanuaril 2016 jõustunud kooseluseaduse alusel kooselulepingu (KooS § 1 lõige 1). Samuti on Eesti rahvusvahelise eraõiguse reeglite alusel võimalik lugeda Eestis kehtivaks samast soost inimeste välismaal registreeritud kooselu (KooS § 7 lõige 2). Kuigi perekonnaseaduse järgi saavad abielu sõlmida üksnes naine ja mees (PKS § 1 lõige 1), siis loetakse Eestis kehtivaks ka välismaal sõlmitud samast soost inimeste abielu, mis on sõlmitud vastavalt rahvusvahelise eraõiguse reeglitele (vrd RKHKm nr 3-3-1-19-17, p 28). Ka Euroopa Liidu õigusest võib tuleneda Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme (sh samast soost abikaasa, registreeritud või faktilise partneri) tähtajaline elamisõigus liikmesriigis (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (vt artikli 2 punkti 2 alapunktid a ja b ning artikli 3 lõike 2 alapunkt b); vt ka EIKo asjas Coman, C-673/16, p-d 34-35 ja 51; samuti ELKS § 22). (p 53)
Välismaalaste seadus ei näe ette alust anda tähtajaline elamisluba välismaalasele, kes soovib Eestisse elama asuda Eesti kodanikust samast soost registreeritud kooselupartneri juurde. Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, riivab välismaalaste seadus osas, milles see kirjeldatud alust ette ei näe, nii elamisluba taotleva välismaalase kui ka tema Eesti kodanikust kooselupartneri perekonnapõhiõigust. PS § 36 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul subjektiivne õigus elada Eestis. Kui tähtajalise elamisloa puudumisel ei saa samast soost registreeritud elukaaslased Eestis koos elada, võib Eesti kodanik olla sunnitud Eestist lahkuma (vt RKHKo nr 3-3-1-11-00, p 6). (p 59)
Perekonnapõhiõiguse riivet ei muuda olematuks see, et Eesti kodaniku samast soost registreeritud elukaaslasel pole keelatud taotleda elamisluba mõnel muul alusel, mis ei ole ette nähtud pererände võimaldamiseks. Elamisloa väljastamine muudel alustel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu. (p 60)
Konstitutsiooniõigus > Märksõnad alates 2013 > Põhiseadus > II peatükk. Põhiõigused, vabadused ja kohustused > Võrdsuspõhiõigus (§ 12)
Lisaks perekonnapõhiõigusele riivab välismaalaste seadus asjassepuutuvas osas ka võrdsuspõhiõigust (PS § 12 lõige 1). Kuigi samast soost inimesed ei saa Eestis abielu sõlmida, loetakse samast soost inimeste välismaal sõlmitud abielu teatud tingimustel ka Eestis kehtivaks (vt otsuse p 53). Seetõttu on välismaalaste seaduse sätete alusel, mis reguleerivad elamisloa väljastamist abikaasa juurde Eestisse elama asumiseks, võimalik anda tähtajaline elamisluba ka Eesti kodaniku samast soost abikaasale. (p 61)
Välismaalased, kes on samast soost Eesti kodanikuga sõlminud abielu või registreerinud oma kooselu muus juriidilises vormis, on elamisloa taotlemisel oluliste tunnuste poolest sarnases olukorras. Mõlemal juhul soovivad isikud elamisluba selleks, et asuda Eestisse elama Eesti kodanikust perekonnaliikme juurde, tuginedes perekonnapõhiõigusele. Välismaalaste seadus kohtleb aga neid sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt, kuna võimaldab anda elamisloa Eesti kodaniku samast soost abikaasale, kuid välistab elamisloa andmise registreeritud kooselupartnerile. Samast soost inimeste võimalus sõlmida abielu on paljudes riikides (sh Eestis) piiratud, mistõttu on tegemist isikutest sõltumatu õigusliku takistusega oma põhiõiguste teostamisel (vrd RKHKo nr 3-3-1-61-09, p 33). (p 63)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKPJKo nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 65)
Kuna perekonnapõhiõigus on tagatud PS § 26 esimeses lauses ja § 27 lõikes 1, siis lubab põhiseadus seda põhiõigust piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. (p 66)
Välismaalaste seadusest tulenevat perekonnapõhiõiguse riivet õigustavad põhiseaduse preambulis väljendatud väärtused. Põhiseaduse preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimise. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi (vrd RKHKo nr 3-3-1-11-00, p 3; RKHKm nr 3-3-1-19-17, pt 16). (p 67)
Ka EIK tunnustab konventsiooni osalisriikide ulatuslikku otsustusruumi välismaalaste riiki sisenemist ja seal viibimist puudutavates küsimustes ning on korduvalt märkinud, et konventsioon ei taga välismaalasele õigust siseneda mingisse konkreetsesse riiki või seal elada (EIKo Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 55 koos seal esitatud viidetega). Siiski peavad riigid selle otsustusruumi kasutamisel arvestama inimeste era- ja perekonnaelu kaitsmise vajadusega. Riigi otsustusruum kahaneb eriti kitsaks juhul, kui seejuures koheldakse inimesi erinevalt nende soo ja seksuaalse sättumuse tõttu (EIKo Pajić vs. Horvaatia, p-d 58-60). (p 68)
Põhiseaduse preambulis nimetatud eesmärkide saavutamiseks on välismaalaste seadusest tulenev vaidlusalune perekonnapõhiõiguse riive üldkogu hinnangul küll sobiv, kuid mitte vajalik meede. Välismaalaste seaduse regulatsioon tervikuna, samuti selles ettenähtud põhiõiguste piirangud, võimaldavad riigil kontrollida välismaalaste Eestisse saabumist ja Eestis viibimist ning sel viisil edendada eelnimetatud põhiseaduslikke eesmärke. Neid eesmärke on aga võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivavate vahenditega. (p 69)
Sisemise rahu ja rahvuse säilimise tagamiseks on võimalik seadustes ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata konkreetsest elamisloa taotlejast lähtuvat spetsiifilist ohtu ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle puhul vastav oht ilmneb. See võimaldab välistada põhiõiguste ülemääraseid riiveid ning selline on ka välismaalaste seaduse elamislubade regulatsiooni üldine loogika. Samast soost registreeritud kooselupartneri juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise välistab välismaalaste seadus täielikult, piirates seega ühe isikute grupi perekonnapõhiõigust väga intensiivselt üldiste tunnuste alusel ehk võimaldamata siduda elamisloa andmisest keeldumist konkreetse isikuga seotud asjaoludega. (p 70)
Kui õiguskorras on olemas seadus, kuhu võiksid kuuluda normid, mida seadusandja põhiseadusvastaselt on kehtestamata jätnud, tunnistab Riigikohus põhiseadusvastasega vastuolus olevaks asjakohase seaduse osas, milles see põhiseaduslikult nõutavaid õigusnorme ette ei näe. (p 71)
Kuni kohaste õigusnormide (õigusliku aluse) kehtestamiseni saab täitevvõim tähtajalise elamisloa taotluste läbivaatamisel lähtuda välismaalaste seaduses abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise kohta sätestatust. (p 71)
Siseministri määrus, mis kehtis elamisloa taotluse esitamise ajal, oli asjassepuutuv osas, milles ei sätestanud juhuks, kui Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud elukaaslane taotleb Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba, taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu. (p 73)
Välismaalaste seaduse alusel antud siseministri määrus tunnistatakse põhiseadusevastaseks samadel kaalutlustel, miks välismaalaste seadus tunnistati põhiseadusvastaseks vastuolu tõttu perekonnapõhiõiguse ja võrdsuspõhiõigusega. Elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud iseministri määrus oli põhiseadusvastane osas, milles see ei sätestanud tähtajalise elamisloa taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud elukaaslane taotles Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba, taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu. (p 74)
Kui Riigikohus tunnistab konkreetse normikontrolli menetluses õigusvastaseks esimese või teise astme kohtus asjasse puutunud ja normikontrolli menetluse ajaks juba kehtivuse kaotanud õigustloova akti, võidakse samas normikontrolli menetluses põhiseadusvastaseks tunnistada ka asjasse puutunud õigustloova akti asemel kehtestatud analoogne õigustloov akt, mis esimese või teise astme kohtu menetluses kohaldamisele ei kuulunud. (p 75)
|
| 5-17-31/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.12.2017 |
|
Selleks, et Riigikohus saaks kohtu algatatud konkreetse normikontrolli raames hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti sätte põhiseaduspärasust, peab see säte olema asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega Sätte asjassepuutuvuse kontrollimine eeldab Riigikohtus ka selle hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on tuvastanud olulise tähendusega asjaolud. (p-d 11 ja 12)
Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid (p 18)
Kui kohtule on esitatud RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi taotlus kaebusega EIK-sse pöördumiseks, peab kohus tegema sama paragrahvi lõikest 3 tulenevalt kindlaks, kas esitatav kaebus oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 35 kohaselt vastuvõetav. (p 13)
Selleks, et kaebus oleks konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav, peab isik olema ammendanud kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid (konventsiooni artikkel 35 lg 1). (p 14)
Kaebus peab olema EIK-le esitatud kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates (konventsiooni artikkel 35 lg 1). (p 15)
EIK-le esitatud kaebus ei tohi olla selgelt põhjendamatu, mille välja selgitamiseks tuleb hinnata kas kaebuses toodud asjaoludel võiks olla tegemist konventsiooni mõne artikli rikkumisega (konventsiooni artikkel 35 lg 3 punkt a). (p 16)
Kui esineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist tulenev kaebuse vastuvõtmist välistav asjaolu, siis tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda RÕS § 37 lg 3 alusel ega saa kohaldada RÕS § 37 lg-t 1. Sellises olukorras oleks riigi õigusabi taotluse lahendus sama sõltumata RÕS § 37 lg 1 põhiseadusvastasusest ja riigi õigusabi andmiseks ei oleks alust, mistõttu RÕS § 37 lg-t 1 ei saa pidada asjassepuutuvaks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. (p 17)
Kui ühtegi õigusabi andmist välistavat asjaolu ei esine, siis tuleb kohtul enne RÕS § 37 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist analüüsida, kas ja kuidas seda sätet kohaldada koostoimes pagulasseisundi konventsiooni artikli 16 lg-ga 2. Selle artikli kohaselt on pagulasel võrdselt tema asukohariigi kodanikuga õigus pöörduda kohtusse ning saada õigusabi. (p 20)
|
| 3-3-1-42-15
|
Riigikohus |
09.12.2015 |
|
EIK-i praktikast tulenevad tingimused, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase ja tema käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda ning kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). (p 14-15)
EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS § de 7 ja 9 alusel. (p 17) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 16.03.2017, nr 3-3-1-83-16, p 11)
RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes ei eelda VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist. (p 10)
RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Arvestades Tallinna Vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada. (p 24)
Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on hüvitise määramise otsustamisel oluline asjaolu, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa kohtud tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Liikmesriigi kohtud ei pea siiski määrama hüvitisi samas suuruses, kui seda teeb EIK. Liikmesriigi kohtud võivad arvestada kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused (nr 42119/04: Firstov/Venemaa, p 31, 36; 25604/06: Tomayly/Venemaa, p 10; 38967/10: Mets/Eesti, p 31). (p 25-26)
|
| 3-3-1-47-14
|
Riigikohus |
02.10.2014 |
|
RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise kaebusest peab nähtuma selle alus ehk tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna. Riivatud õigusele juriidilise kvalifikatsiooni andmata jätmine kaebuses ei anna alust jätta kahju hüvitamise taotlust läbi vaatamata. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta. (p 20)
Erivahendite ja teenistusrelvade, sh gaasirelva, kasutamiseks peab esinema oht vangla julgeolekule, äärmine vajadus nende kasutamiseks ning kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ei tulene, et vangla kinnistes ruumides oleks gaasirelvana gaasipihusti kasutamine iseenesest õigusvastane. Pipragaasi kasutamise õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks kvalifitseerimise võib tingida kasutatud pipragaasi koguse ja selle kasutamise ajavahemiku ebamõistlikkus. (p-d 12, 14)
RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise kaebusest peab nähtuma selle alus ehk tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna. Riivatud õigusele juriidilise kvalifikatsiooni andmata jätmine kaebuses ei anna alust jätta kahju hüvitamise taotlust läbi vaatamata. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kahjunõude esemena kirjeldatud faktilistest tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. (p 20)
Ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Põhiseaduse § 123 alusel välislepingu sätete vahetu kohaldamine ei eelda siseriikliku õigusnormi suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Asja menetleval kohtul on vastuolu tuvastamise korral õigus jätta PS § 123 lg 2 alusel siseriiklik õigusnorm kohaldamata ja tugineda vahetult välislepingu sättele. (p 17)
|
| 3-3-2-1-04
|
Riigikohus |
06.01.2004 |
|
Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist. Olukord, kus halduskohtule esitatud kaebust, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist, pole sisuliselt läbi vaadatud, on Põhiseaduse § 15 jätkuv ja iseenesest oluline rikkumine. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt Põhiseaduse §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse.
Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist.
|
| 3-3-1-65-03
|
Riigikohus |
10.11.2003 |
|
Põhiseaduse, ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti ja Euroopa Sotsiaalharta sätetest ilmneb, et enda tahtest sõltumatult tööd mitteleidvale ja puudust kannatavale isikule peab olema tagatud teatud määral raviteenuste kättesaadavus ja raviks vajalike hüvitiste maksmine. Tööd mitteleidva isiku ravikindlustus ei pea olema tagatud samal määral kui isikutel, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu, kuid vahe ei või olla ebaproportsionaalselt suur.
Euroopa Sotsiaalharta ei välista ravikindlustuse vahendite õiglasema jaotamise nimel teatud isikute kindlustatuse lõpetamist. Samas ei tohi tagajärjed, mida kindlustuse lõpetamine isikule tekitab, olla ebaproportsionaalselt rasked võrreldes kasuga, mida saavad ravikindlustuse vahendite ümberjagamise tulemusena võitvad isikud. Ravikindlustusega hõlmatud isikute hulga vähendamine, tuginedes vaid riigi piiratud rahalistele võimalustele, peab olema põhjendatud kas rahaliste vahendite vähenemisega või vajadusega kasutada olemasolevat raha mõnel kaalukamal otstarbel.
Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse.
PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Põhiseadus ei garanteeri igaühe õigust igasugusele tasuta arstiabile ega sätesta, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustussüsteem. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse.
Solidaarne tervisekindlustus tähendab seda, et kindlustusega peavad olema kaetud isikud, kes ei ole ise võimelised kindlustusmakseid maksma. Ebamõistlik oleks aga arvata, et see isikute ring piirdub vaid pensioni- ja alaealistega. Siia hulka on loogiline arvata ka isikud, kes enda tahtest sõltumata ei leia jõukohast tööd ja kes pole põhjendamatult keeldunud pakutavast tööst.
Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 1 ja § 16 lg 2 sätestavad, et igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ja kiirabiteenust. Ravikindlustusega hõlmamata isikule on tasuta tervishoiuteenuse osutamine tagatud vaid juhtudel, mil isikut ähvardab surm või püsiva tervisekahjustuse tekkimine. Võib kahelda, kas säärane põhiseadusliku tervisekaitseõiguse kujundamine on mõistlik ja tagab tervisekaitsepõhiõiguse tuuma kaitse isikute puhul, kes ei leia jõukohast tööd enda tahtest sõltumata. Iseäranis kaheldav on sellise piirangu mõistlikkus isiku puhul, kes ei leia tööd tulenevalt rahapuuduse tõttu ravimata haigusest, mille ravikulud ei oleks riigi jaoks ebamõistlikult suured.
|
| 3-4-1-6-03
|
Riigikohus |
16.09.2003 |
|
Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. (p 16)
Kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus. (p 24)
Kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus. (p 24)
Rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. (p 16)
|
| 3-3-1-58-02
|
Riigikohus |
20.12.2002 |
|
Kohus ei ole seotud kaebuse esitaja poolt kasutatava sõnastusega, vaid peab tõlgendama kaebust ja välja selgitama kaebuse esitaja tahte. Selline nõue on eriti aktuaalne juhtumil, kui on põhjendatud alus arvata, et protsessiosaline ei ole suuteline oma protsessiõigusi efektiivselt kasutama ja kaitsma.Samast põhimõttest tuleneb, et ringkonnakohus peab välja selgitama ka selle, kas isiku tegelik tahe on suunatud asja lahendamisele kirjalikus menetluses või kohtuistungi toimumisele.
Ratifitseeritud välislepingu (sh Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti) vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti õigusega. Vaatamata kohtu põhimõttelisele võimalusele kohaldada välislepingut, tuleb kohtutel kõigepealt otsida asjassepuutuvaid sätteid Põhiseadusest ja teistest Eesti õigustloovatest aktidest.
|
| 3-3-1-41-01
|
Riigikohus |
19.11.2001 |
|
Põhiseaduse § 32 lg 1 pole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist, vaid omandi suhtes, mis võõrandatakse pärast Põhiseaduse jõustumist. Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist ega Põhiseaduse §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduses tehtud reservatsioon on Eestile siduv rahvusvahelistes suhetes. Konventsioon välistab Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni reservatsiooniga hõlmatud küsimustes.
Kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppe alusel, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks. Samale seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium oma 22. märtsi 1999. a määruses 3-3-1-6-99.
|
Facebook
Twitter