https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 117| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-459/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.02.2024

Detailplaneeringu võib PlanS § 140 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada ka siis, kui ehitis on valminud. (p 17)

Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 18. (p 17)


Detailplaneeringust kõrvalekaldumise seadustamiseks ei tohi planeeringut osaliselt kehtetuks tunnistada. Kui kõrvalekalle ei ole oluline on selle seadustamine võimalik kasutusloa või -teatisega. Vajadusel võib naabrite õiguste riive kompenseerimiseks kasutusloale või -teatisele seada lisatingimusi. (p 23)

Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 26. (p 23)


Planeeringu kehtetuks tunnistamisel ei tohi naabrite huvide kaalumist lükata edasi võimalikesse tulevikus toimuvatesse menetlustesse. (p 29)

Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 23. (p 29)

3-21-101/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.02.2024

Maa-ala valdava otstarbe järgimine ei tähenda ilmtingimata, et maa-alal ei võiks olla üksikuid kinnistuid, millel on teistsugune otstarve. Tingimuseks on, et juhtotstarbele vastav kasutus jääb asjaomasel alal valdavaks ning oluliselt ei mõjutata üldplaneeringu põhilahendust (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 20)


Ainuüksi asjaolu, et kaevandatud maa on jäetud korrastamata, ei tähenda, et tegemist oleks olemasoleva kaevandamisalaga. Kaevandatud maa korrastamine on seotud kaevandamiseks kasutatud maa seisukorraga ning mitte sellega, kas tegemist on alaga, kus potentsiaalselt võiks tulevikus uuesti kaevandamisega tegeleda. Kaevandatud maa korrastamise kohustuse tekkimise eelduseks ei ole kaevandatud maal maavarade ammendumine. Tõsiasi, et juba varem kasutuses olnud kaevandatud maa tühjaks kaevandamine on keskkonnasäästlikum kui uue ala avamine, ei tähenda, et varem kasutuses olnud karjääri või kaevanduse taasavamine oleks igasuguste negatiivsete mõjudeta. Seega ei pea seda ilmtingimata lubama. (p 23)


Keskkonnaloa taotlusele kooskõlastuse andmine on menetlustoiming. Sellega ei otsustata lõplikult ära kaevandamisloa andmist. Kooskõlastuse saab anda ka osaliselt või tingimuslikult. Juhul kui kaevandamisloa andja jõuab järeldusele, et põhjendatud võib olla loataotlus rahuldada vaid osaliselt, peab ta osaliseks rahuldamiseks küsima taotleja nõusolekut. Kooskõlastuse andmisel ei ole sellise nõusoleku küsimine aga vajalik, sest seejärel saab loataotleja kooskõlastusest lähtudes otsustada, kas jääda algse taotluse juurde, loobuda sellest, muuta taotlust või anda nõusolek alternatiivselt taotluse osaliseks rahuldamiseks. (p 25)


Olukorras, kus üldplaneeringus sisaldub keeld uute kaevandusalade kavandamiseks, eeldaks kaevandamise lubamine kohalikult omavalitsuselt üldplaneeringu muutmist. Üldplaneeringu muutmist ei pea kohalik omavalitsus aga kaevandamisloa taotluse kooskõlastuse andmist otsustades kaaluma. Üldplaneeringu muutmise kohustus võiks kohalikule omavalitsusele eelkõige tekkida juhul, kui hoolimata kaevandamisloa taotluse kooskõlastamata jätmisest, antakse kaevandamisluba Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 55 lg 4). Seega võib vastuolu planeeringuga olla kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseks (RKPJKo nr 5-20-2/11, p 34; RKHKo nr 3-20-1247/27, p 10). (p 26)


Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võib kohalik omavalitsus kooskõlastuse kohta otsuse tegemisel põhimõtteliselt tugineda võimalikele keskkonnamõjudele olukorras, kus asjaolud võimaldavad mõjude tekkimist eeldada, kus taotleja antud selgitused ei lükka nimetatud eeldust ümber ning kus Keskkonnaamet ei ole otsustanud keskkonnamõju hindamise (KMH) tegemist. Sellisel juhul on Keskkonnaametil võimalik korraldada KMH pärast kaevandamisloa kooskõlastamata jätmist. KMH käigus uute asjaolude ilmnemisel on kohalikul omavalitsusel võimalik oma seisukohta kooskõlastuse küsimuses muuta, samuti on Vabariigi Valitsusel uusi asjaolusid võimalik arvestada MaaPS § 55 lg-s 4 sätestatud nõusoleku andmisel. (p 30)

3-20-771/103 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2023

Kaebaja taotles kaebuse täiendamist detailplaneeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõudega, et ära hoida detailplaneeringuga ette nähtud ehitiste püstitamiseks uute ehituslubade väljaandmist. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuse tuvastamine ei aita kaebaja eesmärgi saavutamisele kaasa, sest vastustajal puudub õigus ja võimalus kehtiva planeeringu alusel taotletava ehitusloa andmisest keelduda, viidates planeeringu õigusvastasusele. Asjaolud, mis võivad mõjutada uute ehituslubade õiguspärasust, tehakse kindlaks juba käesolevas asjas ehitusloa tühistamise nõuet lahendades. Seega ei ole detailplaneeringu õigusvastaseks tunnistamise nõue kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalik, kaebajal ei ole tuvastamisnõude esitamiseks kaebeõigust ja kaebuse esitamine ei ole lubatav (HKMS § 44 lg-d 1 ja 2). (p 15)


Põhiseaduse (PS) §-des 5 ja 53 avalduvast keskkonna ja loodusvarade säästmise kohustusest tuleneb globaalse soojenemise tingimustes Eesti Vabariigile kohustus piirata kasvuhoonegaaside heiteid. Teaduspõhist kahtlust pole asjaolus, et kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris aitab kaasa globaalsetele kliimamuutustele ning et sellel on omakorda rasked tagajärjed inimkonnale (Intergovernmental Panel on Climate Change. Climate Change 2023. Synthesis Report. Genf. 2023, lk-d 4–8). PS ega muu kehtiv õigus ei keela aga tingimata arendusi, mis toovad kaasa suures koguses kasvuhoonegaaside heiteid. Neid heiteid ei saa piirata iga hinna eest ja vajadus kliima soojenemist pidurdada ei ole ülekaalukas igas olukorras. Küll aga tuleb olulise kliimamõjuga arenduste lubamisel jälgida, et kavandatav tegevus oleks põhjendatud ülekaaluka huviga ega tooks kaasa vajadust ülemäära piirata kliimamuutuste ohjeldamiseks isikute vabadusi või avalikku huvi tulevikus. (p 17)


Kliimamõju tuleb ehitusloa andmisel arvestada (EhS § 44 p 10). Kliimamõju hindamine keskendub kasvuhoonegaaside heitele. Kasvuhoonegaaside heide võib kumulatiivselt tuua kaasa muutused, mis vastavad olulise keskkonnamõju määratlusele. Ülemäärase kasvuhoonegaaside heite kindlakstegemisel tuleb arvestada kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärke, mis on Eesti jaoks siduvad EL-i õiguse järgi või on püstitatud riigisisestes strateegilistes arengudokumentides. Heitekoguste kontrollimise üldised kliimaeesmärgid ei sea käitistele piiranguid jäiga arvulise normina, sest niisuguste eesmärkide saavutamine ei sõltu vaid kavandatavast käitisest, vaid väga paljude tegevuste koosmõjust. Sektori- või käitisepõhiste konkreetsete arvuliste normide määramine on poliitiliste valikute küsimus. Kui kavandatav tegevus tooks kaasa tagajärjed, mille tõttu ei ole võimalik kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärke saavutada, oleks sellel tegevusel aga kindlasti oluline keskkonnamõju ning tuleks asuda selgitama, kas sellist mõju on võimalik piisavalt vältida või leevendada. Kui vältimis- või leevendusmeetmed ei võimalda eesmärke ikkagi saavutada, tuleb KeÜS § 10 teises lauses sätestatud talumiskohustuse järgi kaaluda, kas kavandatav tegevus on erandina vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks on võetud kõik vajalikud meetmed. Mida intensiivsemalt ja tõenäolisemalt kavandatav tegevus kliimaeesmärkide saavutamist raskendab, seda kaalukamad peavad olema seda tegevust õigustavad huvid. Kui kaalumise tulemusena selgub, et kavandatava tegevusega kaasnevat kasvuhoonegaaside heidet ei tule KeÜS § 10 teise lause kohaselt taluda, siis on tegemist lubamatu keskkonnamõjuga EhS § 44 p 10 tähenduses ja ehitusloa andmisest tuleb keelduda. (p-d 18-22)

Ehitusloa andmisel tuleb arvesse võtta ehitise ja ehitamisega kaasnevat olulist keskkonnamõju. Riiklikele kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkidele vastavuse hindamise korral on piiride määramisel asjakohane lähtuda nendest samadest piiridest, millest lähtutakse kasvuhoonegaaside riiklikus arvestuses ja riiklike eesmärkide seadmisel. Kliimaeesmärkidega vastavuse ja seega kliimamõju olulisuse hindamisel on asjakohane arvestada vaid Eesti territooriumil tekkinud kasvuhoonegaaside heitkoguseid. (p 27)


Õlitehase tegevusega seotud kasvuhoonegaaside heidet tuli arvestada ja esialgne otsus selle lubatavuse kohta teha juba planeerimismenetluses. Käitisele ei ole võimalik leida asukohta, kui juba planeeringu menetlemise ajal on ilmne, et kliimamõju tõttu ei saa käitisele ehitus- või keskkonnakompleksluba anda. Kliimamõju arvestamine ja selle lubatavuse üle otsustamine planeerimismenetluses ei tähenda siiski, et kliimamõju ei tule järgnevates loamenetlustes enam käsitleda või et kliimamõju tõttu ei või loa andmisest hiljem keelduda. (p 28)


Ehitusloa võib anda enne keskkonnakompleksloa saamist. Ehitusloa andmisest ei saa keskkonnakompleksloa puudumise tõttu keelduda. (p 30)

Kui kehtiv keskkonnakompleksluba on enne ehitusluba välja antud, ei saa ehitusloa andmisest ehitatava käitise tegevusega seotud kliimamõju tõttu keelduda. Kui Keskkonnaamet on andnud kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamiseks kehtiva kompleksloa, on ta selle tegevuse reguleerinud loa resolutsioonis lõplikult ja siduvalt ka ehitusluba andma pädeva asutuse jaoks (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Käitise tegevusega seotud kasvuhoonegaaside õhku paiskamise õiguse annab just nimelt keskkonnakompleksluba. Ehitusluba annab vaid õiguse ehitada käitis, mille tegevusega võib kaasneda kasvuhoonegaaside õhku paiskamine, kuid mitte õigust kasvuhoonegaase atmosfääri paisata. Eelnevast järeldub, et kui keskkonnakompleksloa osaks olev kauplemissüsteemi luba on enne ehitusluba välja antud, ei saa ehitusloa andmisel ja EhS § 44 p 10 kohaldamisel käitise tegevusega kaasnevat kasvuhoonegaaside heidet pidada kompleksloa kehtivuse ajal lubamatuks. Küll aga tuleb hinnata käitise ehitamisega ja ainult ehitise endaga kaasnevat kliimamõju, sest neid mõjusid kompleksluba ei reguleeri. (p 31)

Kui keskkonnakompleksluba ei ole enne ehitusluba välja antud, peab ehitusloa andja käitise tegevusega seotud kliimamõju ise välja selgitama, seda ehitusloa andmisel arvestama ja selle lubatavuse üle esialgu otsustama. Ehitusloal ja keskkonnakompleksloal on küll erinevad reguleerimisesemed, kuid nende kontrolliesemed võivad mõnel juhul osaliselt kattuda. Kui ehitusluba antakse enne keskkonnakompleksloa väljaandmist, tulebki käitise tegevusega seotud kliimamõju käsitleda mõlemas loamenetluses. (p 32)

Täielikult kolmanda isiku kanda jääb risk, et ta ehitab ehitusloa alusel valmis käitise, mille tegevuseks ei saa pärast keskkonnamõjude rangemat ja lõplikku kaalumist kompleksluba kas üldse või alguses kavandatud mahus anda. Niisuguse riski võtmine ei tohi kolmandale isikule anda mingit eelist kompleksloa menetluses – seda enam, et kompleksloa andmisel tuleb arvestada ka muutuvaid kliimaeesmärke ning muid uusi asjaolusid. Riski realiseerumisega tekkivat kahju ei tohi seepärast kompleksloa menetluses arvesse võtta keskkonnamõju õigustava asjaoluna. Niisuguse riski vähendamiseks võib olla kohane ehitusloa kooskõlastamine KeA-ga või oodata ehitusloa taotlemisega, kuni kompleksluba on välja antud. (p 33)

Kohtumenetluses ei ole selgunud, et kliimaeesmärke silmas pidades oleks kättesaadavad olnud täiendavad andmed, mida vastustaja ehitusloa andmisel ei arvestanud, või et neid oleks saanud mõistliku halduskoormuse raamides juurde luua. Suurem kindlus kliimaeesmärkide saavutamise küsimuses võib olla vajalik kompleksloa menetluses keskkonnaohu välistamiseks (KeÜS § 52 lg 1 p 6). See aga sõltub praegusel juhul esmajoones kasvuhoonegaaside heite piiramisest elektritootmisel ja vajaduse korral ka teistes tegevussektorites, samuti kasvuhoonegaaside sidumisest mitmesugustes valdkondades. Selleks ei piisa põhjalikumatest loodusteaduslikest uuringutest KMH raames, vaid vajalikud on poliitilised otsused ja neile vastavad õiguslikud meetmed väljaspool käesoleva ehitusloa menetlust. Arvestades esialgset iseloomu, mis ehitusloal on tehase käitamise mõjude suhtes, ei ole alust pidada täpsema õigusraamistiku puudumist ehitusloa andmise takistuseks EhS § 44 p 10 järgi. (p 45)


EhS § 42 lg 7 p 1 järgi peab ehitusloa andja esitama ehitusloa eelnõu vajaduse korral kooskõlastamiseks asutusele, kelle õigusaktist tulenev pädevus on seotud ehitusloa taotluse esemega. Kui ehitatava käitise jaoks on kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamiseks või muul põhjusel vaja taotleda keskkonnakompleksluba ja seda ei ole veel antud, on selleks asutuseks Keskkonnaamet, kelle pädevuses on selliseid lube anda ja kes teeb lõpliku otsuse kasvuhoonegaaside heite lubamise üle. Kui ehitusloa eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks, peab Keskkonnaamet tegema käitise tegevusega seotud kasvuhoonegaaside heite lubatavuse kohta esialgse otsuse ja väljendama seda kooskõlastamise või kooskõlastamata jätmise kujul. Eelnõu kooskõlastamine ei tähenda samas seda, et Keskkonnaamet peab kompleksloa hiljem igal juhul välja andma. Kui Keskkonnaamet jätab ehitusloa eelnõu kooskõlastamata, tuleb ehitusloa andmisest keelduda EhS § 44 p 6 alusel. (p 34)


Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et PS §-dest 5 ja 53 tuleneva kasvuhoonegaaside heite piiramise kohustuse olulised küsimused peab PS § 3 lg 1 järgi parima kättesaadava teadusinfo ja Eesti rahvusvaheliste kohustuste põhjal otsustama seadusandja. Pariisi kokkulepet ja selle aluseks olevat teaduslikku teadmist arvestades tuleb globaalne keskmise õhutemperatuuri tõus hoida oluliselt allpool kui 2 °C, võimaluse korral 1,5 °C piires võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega. Põhiseadus kohustab Eesti riiki andma selle eesmärgi saavutamisse proportsionaalse panuse. Selleks on omakorda aegsasti vaja kehtestada realistlik ja õiguslikult siduv etapiviisiline ja sektoripõhine heitekoguste jaotuskava kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Sellise kava puudumine looks lähiaastatel paljude tegevuste lubatavuse küsimuses isikutele suure ebakindluse. Ilma niisuguse õigusliku raamistikuta on ka keeruline piisava kindlusega välistada, et sedavõrd suuremahulise objekti nagu vaidlusaluse tehase käivitamise lõplik lubamine keskkonnakompleksloas ei või kokkuvõttes siiski tuua kaasa isikute põhiõiguste ja avalike huvide ülemääraseid piiranguid muudel tegevusaladel. (p 48)


Ehitusloa andmisel ja EhS § 44 p 10 kohaldamisel tuleb arvesse võtta ka keskkonnamõju, mis tuleneb kliimamuutuste mõjust ehitisele ja selle kasutamisele. Kui projektiga kaasnevad märkimisväärsed kliimariskid, tuleb kavandada kohanemismeetmed, et vähendada riske vastuvõetava tasemeni. Juhul, kui riske ei ole võimalik piisavalt vähendada, võib selguda, et projektiga kaasneb lubamatu keskkonnamõju EhS § 44 p 10 tähenduses, mille tõttu tuleb ehitusloa andmisest keelduda. Kliimatundlikkuse osas on lubamatu keskkonnamõju puudumine EhS § 44 p 10 tähenduses jäänud ehitusloa menetluses kindlaks tegemata, kui ei pöörata tähelepanu tuleviku kliimaga kaasnevatele äärmuslikele ilmastikunähtustele. (p-d 52 ja 53)


Kolleegium jääb senise pikaajalise praktika juurde, mille kohaselt ei saa kirjaliku menetluse korral hüvitada menetlusdokumendi koostamisel nõustaja abi kasutamist. (p 60)

3-21-979/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.09.2023

Plans 75 lg 1 p 10 alusel ei tehta üldplaneeringus lõplikku otsust raie lubatavuse kohta. Kohalikul omavalitsusel on võimalik anda vaid põhimõtteline eelhinnang, kas raiumine võib rohevõrgustiku seisukohast kõne alla tulla. Üldplaneering peab tagama rohevõrgustiku toimimise koos muude instrumentidega. (p 20)


Maakonnaplaneeringu nõuete kordamata või täpsustamata jätmine üldplaneeringus ei tähenda, et maakonnaplaneeringu nõuded kaotaks oma õigusliku tähenduse ega peaks realiseeruma praktikas. (p 20)


Keskkonnaamet peab KeÜS § 28 lg 2 kohaselt teavitama avalikkust rohevõrgustikuga hõlmatud metsa raiumiseks esitatud metsateatisest enne selle registreerimist juhul kui ei ole võimalik täielikult välistada raiete kumulatiivset ohtu rohevõrgustiku säilimisele, toimimisele, terviklikkusele ja sidususele. (p 31)

Metsateatise puhul piisab avalikkuse teavitamiseks teatise esitamise kohta teabe avaldamisest. See võib toimuda nt Keskkonnaameti veebilehel või avalikkusele kättesaadavas infosüsteemis. Avaldatav teave peab võimaldama lihtsalt aru saada kavandatava raie asukohast ja tingimustest ning võimaldama huvitatud isikutel hõlpsasti leida neid huvitav teave üles suurest andmemassist. (p 33)


Uurimispõhimõte, ettevaatusprintsiip ja avalikkuse teavitamise kohustus kehtivad metsateatise menetluses sõltumata sellest, kas metsateatise registreerimiseks teeb üksikotsuse ametnik või automaatne infosüsteem. Automaatsüsteemi kasutamine iseenesest ei vabasta haldusorganit ühegi asjakohase õigusnormi järgimise kohustusest. Sellest ei saa haldusorganit vabastada ka infosüsteemi tööd juhtiva arvutiprogrammi iseärasused ega programmi aluseks olev halduseeskiri. (p 38)


Hindamis‑ ja kaalutlusotsuste puhul tohib haldusorgan rakendada vaid süsteemi, mis tagab kõigi oluliste asjaolude arvestamise ning lähtub ainult asjakohastest asjaoludest (HMS § 4 lg 2). Kui kättesaadav tehnoloogia ei võimalda neid nõudeid täita, peab otsustusprotsessis osalema ka inimene. Enne automaatseid haldusotsuseid genereeriva süsteemi tööle rakendamist peab haldusorgan üksikasjalikult hindama väärotsuste riski. Tüüpjuhtumite reguleerimiseks võib haldusorgan halduseeskirju kasutada ja luua nende rakendamiseks ka arvutiprogramme, kuid haldusorgan peab alati olema valmis tegelema erijuhtumitega, mille jaoks halduseeskirjas lahendust ei ole või mille jaoks halduseeskirja lahendused ei ole sobivad. (p 41)


Kuni 5. juunini 2022 kehtinud KeRS § 6 lg 1 kohaselt ei tohtinud haldusorganid keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid kasutada keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ning planeeringute ja arengukavade koostamisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. See aga ei andnud haldusorganile õigust jätta tähelepanuta registrist puuduvaid keskkonnaandmeid, kui need olid asutusele teada või kui ta oleks neist eeldatavalt teada saanud nõuetekohases haldusmenetluses. Keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel tuli algatada andmete parandamine (KeRS § 53). (p 37)


Rohevõrgustik peab lisaks inimese elukeskkonna kaitsmisele teenima ka elurikkuse säilitamise eesmärki. Üksnes puhkealadel ja aleviku ümber kehtivad raiepiirangud ei saa põhimõtteliselt tagada rohevõrgustiku kõigi elementide toimimist elurikkuse seisukohast. (p-d 11 ja 19)

Keskkonnaametil tuleb rohevõrgusiku alal metsateatise registreerimisel MS § 41 lg 8 alusel kontrollida, kas raie lubamisel on koos teiste mõjudega tagatud rohevõrgustiku säilimine, toimimine, terviklikkus ja sidusus. Erandlike asjaolude puudumisel võib Keskkonnaamet raie lubatavust rohevõrgustiku vaates eeldada, kui kohalik omavalitsusüksus on üldplaneeringus seadnud raietele asjaomasel rohevõrgustiku osal üldjoonteski rohevõrgustiku eesmärkidest lähtuvad kitsendused ning raie vastab nendele kitsendustele. (p 28)

3-20-2273/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.06.2023

Müra suurima lubatud normtasemena tuleb kohaldada müra piirväärtust, kui ümberkaudsete elamutega kinnistud ei asu uue üldplaneeringuga alal AÕKS § 56 lg 2 p 2 mõttes. (p 12)

Vaatamata sellele, et AÕKS § 56 lg 2 p 2 kohaselt on müra sihtväärtus suurim lubatud müratase uute üldplaneeringutega aladel, ei tähenda see, et muudel aladel oleks müra sihtväärtus kaalumisel asjakohatu. PlanS § 8 järgi tuleb planeerimismenetluses olemasolevaid keskkonnaväärtusi põhimõtteliselt säilitada. Ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel (RKHKo nr 3-3-1-88-15, p 25). Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik (vt ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 14). Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue üldplaneeringu alaga või muu alaga. Seega ei saa siht- ja piirväärtuse vahele jäävat müra ka väljaspool uute üldplaneeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. Väljaspool AÕKS § 56 lg 2 p-s 2 nimetatud alasid tuleb haldusorganitel müra sihtväärtust arvestada avalikku huvi väljendava eesmärgina koos muude oluliste asjaolude ja huvidega (HMS § 4 lg 2, PlanS § 10 lg 1). Väljaspool uute üldplaneeringutega alasid ei ole uute müraallikate kavandamisel müra sihtväärtusest lähtumine välistatud. Sihtväärtus on oluline ja seda tuleb kaalumisel arvesse võtta, kui olemasolev müraolukord võib uue müraallika lisandumise tõttu inimese jaoks tajutaval määral halveneda. (p 13)

AÕKS § 56 sätestab maksimaalsed normtasemed, millest intensiivsema müraallika kavandamist ei tohi planeeringu kehtestaja lubada. Müranormid loovad ümbruskonna elanikele subjektiivse avaliku õiguse ülenormatiivse müra tõrjumiseks (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 15). Maksimaalsest normtasemest allpool seevastu ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada, vaid neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. (p 14)

Olukorras, kus hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 39). (p 16)


Maksimaalsest normtasemest allpool ei ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada - neis tingimustes on planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik otsustusruum. Arendaja ei saa normtaseme piires talle meelepärast planeeringulahendust dikteerida (vt RKHKm nr 3-17-643/15, p 14). Seadusega määratud otsustusruumi välistesse piiridesse jäävates olukordades peab planeerimistegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi (PlanS § 1 lg 1, § 10 lg 1). Olemasolevat elukeskkonna väärtust tuleb vähemalt säilitada ning võimaluse korral püüda seda parandada (PlanS § 8 ja § 12 lg 2). (p 14)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (RKHKo nr 3-3-1-87-13, p 12). (p 17)


Tuulegeneraatorist lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele. Vastustajal tuli kaaluda tuulikust lähtuvaid mõjutusi kolmandate isikute õigustele, avalikke huve ja kõrvaltingimuste seadmise võimalikkust, mis selliseid mõjutusi vähendavad (RKHKo nr 3-3-1-15-16, p 33). PlanS § 128 lg 2 p 3 võimaldanuks võimalikku mürahäiringut arvestades detailplaneeringu ka algatamata jätta, kui planeeringu elluviimisega kaasneks ebaproportsionaalne kolmanda isiku õiguste riive. (p 18)


Detailplaneeringu menetlemine üldplaneeringut muutvana (PlanS § 142) on võimalusena erandlik (vt RKHKo nr 3-20-1310/52, p 17). Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda erandi kohaldamist, on vastustajal kõrgendatud põhjendamiskohustus erandi rakendamisel, mitte rakendamata jätmisel. (p 19)


Ettevõtlusvabadus ei anna alust eeldada, et kohalik omavalitsus muudab maa kasutustingimusi ettevõtluse arendamise huvides, kuid kohalike elanike elukeskkonna arvel. (p 19)

3-20-19/62 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.06.2023

Haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise (vt ka RKHKo nr 3‑17‑1276/35, p 20). Vajaduse korral tuleb halduskohtul eelmenetluse kestel nõuda vastustajalt vaidlusalune haldusakt välja (HKMS § 122 lg 2 p 5). Lisamata vaidlustatud haldusakti menetluse materjalide juurde, pole kohtul võimalik kontrollida selle õiguspärasust. (p 12)


Projekteerimistingimuste väljastamine on eelhaldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2), millega määratakse kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest (vt RKHKo nr 3‑3‑1‑25‑02, p 16). Projekteerimistingimustest ei või haldusorgan ehitusloa väljastamisel meelevaldselt mööda minna (vt ka RKHKo nr 3‑3‑1‑48‑02, p 8). HMS § 60 lg 2 kohaselt tuleb projekteerimistingimusi ehitusloa andmisel järgida, sõltumata nende võimalikust õigusvastasusest. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirja kohaselt on projekteerimistingimuste eesmärk mh ära hoida hilisemaid vaidlusi ehitusloa taotlemisel, kaasata puudutatud isikud ning anda siduvaid nõudeid ehitise projekteerimiseks (555 SE, lk‑d 46 ja 49). (p 16)


Projekteerimistingimuste õiguslik tähendus ei ole samaväärne detailplaneeringuga. Projekteerimistingimused on võimalik väljastada nii detailplaneeringu kohustuse puudumisel kui ka detailplaneeringu olemasolul üksnes konkreetse ehitusloakohustusliku hoone või olulise (avaliku huviga) rajatise ehitusprojekti koostamiseks (vt EhS § 26 lg 1 ja § 27 lg 1). Projekteerimistingimuste andmine on üks osa ehitusloa menetlusest, sest nende väljastamine on seotud konkreetse ehitusloa ning selle alusel rajatava ehitisega. Ehitusloa andmisega projekteerimistingimuste õiguslik tähendus ammendub. Projekteerimistingimustega ei lahendata ruumilise planeerimise küsimusi nii laialt kui detailplaneeringuga (vrd EhS §‑d 26 ja 27 ning PlanS § 126 lg 1). (p 18)

Projekteerimistingimuste õigusliku tähenduse kindlakstegemisel tuleb arvestada EhS erinormidega. Kui projekteerimistingimustes on detailplaneeringut täpsustatud ulatuses, mille puhul seaduse kohaselt piisab projekteerimistingimustest, tuleb EhS § 42 lg 1 esimese lause rakendamisel detailplaneeringu täpsustatud tingimuste asemel kohaldada vastavas osas projekteerimistingimusi. Kui aga tegemist on ehitustegevusega, mis seaduse kohaselt nõuab detailplaneeringut, ei asenda kehtivad projekteerimistingimused puuduolevat planeeringut. See põhimõte kehtib nii uue ehitise püstitamisel kui ka olemasoleva ehitise laiendamisel. See kehtib muu hulgas ka olukorras, kus ehitist soovitakse laiendada suuremas ulatuses, kui seadus võimaldab detailplaneeringut projekteerimistingimustega täpsustada (vt EhS § 27 lg 4). (p 19)

PlanS § 125 lg‑st 1 ei tulene luba ehitada või laiendada ehitist vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Detailplaneeringu alusel püstitatud ehitise laiendamisel tuleb sõltumata PlanS § 125 lg‑s 1 sätestatust arvestada EhS § 27 lg‑s 4 ettenähtud piirangutega, sh viidatud lõike p‑ga 2. Selle sätte järgi võib hoonestusala tingimusi projekteerimistingimustega muuta mitte rohkem kui 10% ulatuses esialgsest lahendusest. (p 22)


Kehtivaid, aga õigusvastaseid projekteerimistingimusi on ehitusloa menetluses võimalik muuta, kui sellega ei kahjustata ülemääraselt ehitusloa taotleja või muu isiku usaldust (HMS § 66 lg 1 ja § 67). Ehitusloa taotlejal ei saa siiski üldjuhul tekkida kaalukat õiguspärast ootust seoses ehitise või selle kasutamise mõjudega, mida projekteerimistingimuste andmisel piisaval määral ei uuritud. Kui ehitusloa andmise otsustamisel ilmneb, et projekteerimistingimused on õigusvastased ja ehitusloa andmine kahjustaks üleliia selle mõjuväljas olevaid isikuid, tuleb projekteerimistingimused tunnistada kehtetuks või neid muuta ning ehitusloa andmisest keelduda. Niisuguse olukorraga võib näiteks tegemist olla, kui projekteerimistingimuste väljastamisel ei uuritud ehitisest endast lähtuvat või selle kasutamisega kaasnevat võimalikku müra ning ehitusloa andmise otsustamisel selgub, et ehitise kasutamine tooks kaasa otseselt lubamatu või ülemäärase müra. (p 19)


Projekteerimistingimused pole samastatavad detailplaneeringuga, sõltumata sellest, kas nende väljastamiseks viiakse läbi avatud menetlus või mitte. PlanS § 124 lg 2 kohaselt on detailplaneeringu eesmärk eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus. Detailplaneeringu alusel tehakse põhimõtteline otsus, milliseks kujuneb planeeringuala lähiaastate kasutus ning milliseid ehitusõiguslikke objekte võib tulevikus planeeringualale rajada (vt ka PlanS § 3 lg 1). Detailplaneering koostatakse kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi osa kohta (PlanS § 124 lg 1) ning selle koostamisel võetakse arvesse planeeringuala ning selle lähiala tervikuna. Detailplaneering ei ammendu ehitusloa realiseerimisel, vaid planeeringuga hõlmatud alal on võimalik ehitusõigust realiseerida korduvalt (nt lammutades varasema ehitise ja ehitades uue). Seega pole detailplaneering üksnes konkreetse ehitusloa menetluses antav eelhaldusakt, vaid hõlmab kinnistu lähiaastate ehitustegevust ja maakasutust loamenetluste üleselt. (p 17)


PlanS § 125 lg 5 ei anna alust ignoreerida asjaomase ehitise kohta käivat kehtivat planeeringut, isegi kui see ei hõlma tervet ehituskrunti. PlanS § 125 lg 5 p‑des 1 ja 2 on tegemist kumulatiivsete tingimustega, st need peavad olema täidetud samaaegselt. (p 24)

Kolleegium ei muuda otsuses nr 3-17-2023/83 väljendatud seisukohta, et PlanS § 125 lg 5 ei anna isikule eraldiseisvat subjektiivset õigust nõuda detailplaneeringu koostamist (viidatud otsuse p 22; vt ka p 23). See seisukoht on endiselt asjakohane. Kolleegium ei välistanud samas muude subjektiivsete õiguste (sh oluliste menetluslike õiguste) kaitset, toetudes PlanS § 125 lg‑le 5. (p 25)


Müra normtasemete võimaliku ületamise ja tegeliku müra suuruse küsimuse lahendamist ei tohtinud jätta üksnes kasutusloa menetlusse. Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju, kui müra ei hinnatud piisaval määral juba planeeringu kehtestamisel või projekteerimistingimuste väljastamisel (RKHKo nr 3‑15‑2232/93, p 8.1). Rajatavast objektist tekkivast mürast sõltub ehitusloa sisuline õiguspärasus. Ehitamisel tuleb arvestada ehitamisest mõjutatud isikute õigusi ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (EhS § 12 lg 3). Kui ehitusloa menetluses selgub, et autodroomist tulenev müra ületab seaduses sätestatud müranorme ning kohaseid leevendusmeetmeid pole võimalik rakendada, tuleb pädeval asutusel kaaluda projekteerimistingimuste muutmist ja üldjuhul keelduda ehitusloa andmisest. Eelnevast on võimalik teha erand, kui puudutatud isikutele langev koormus pole ülemäärane või kui ehitusloa taotlejal on tekkinud ülekaalukas õigustatud ootus. (p 26)


AÕKS‑s sätestatud müra normtasemete regulatsiooni eesmärgiks on kaitsta inimeste tervist välisõhus leviva soovimatu ja kahjuliku heli eest. Selleks on AÕKS §‑s 56 sätestatud müra normtasemed. Riigikaitselisele mürale pole normväärtusi kehtestatud. Üldiste müra normtasemete alla mitteliigituvaid müra liike, sh riigikaitselise müra mõistet, tuleb seetõttu tõlgendada kitsalt. Selle all tuleb mõista vaid riigikaitseliste põhifunktsioonidele vastavat tegevust, ennekõike Kaitseväe, Kaitseliidu ja liitlasüksuste tegevust, nt õppusi Kaitseväe harjutusväljakul. Selle alla ei liigitu igasugune tegevus kogu ühiskonda haarava laiapindse riigikaitse raames, nt sisejulgeoleku tagamist. (p 28)

Igasugune riigikaitselise maa sihtotstarbega kinnistul toimuv tegevus ei ole riigikaitseline. Müra liigitamisel tuleb hinnata vaidlusaluse tegevuse iseloomu. Autodroomi kasutamine pole mõeldud riigikaitseliseks tegevuseks kitsamas mõttes (vrd RKHKo nr 3‑20‑286/43, p 16.2), vaid siseturvalisuse ning avaliku korra kaitse valmisoleku tagamiseks. (p 29)

Rajatava autodroomi lähedale jäävatel elamualadel tuleb müra suurima lubatud normtasemena käesoleval juhul kohaldada müra piirväärtust. Ümberkaudsed kinnistud ei asu uue planeeringuga alal ehitusloa väljastamise ajal kehtinud AÕKS § 56 lg 2 p 2 (v.r) mõttes. Rajatava autodroomi naabruses asuvatele kinnistutele ei kavandata uut müratundlikku ala, vaid tegemist on olemasolevate elamualadega. (p 32)

Eelnev ei tähenda, et olemasolevatel aladel oleks müra sihtväärtus asjakohatu. Vastavalt PlanS §‑le 8 tuleb planeerimismenetluses olemasolevaid keskkonnaväärtusi põhimõtteliselt säilitada. Ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel (RKHKo nr 3‑3‑1‑88‑15, p 25). Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik (vt ka KeÜS § 14). Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue planeeringu alaga või muu alaga. Seega ei saa sihtväärtust ületavat müra ka väljaspool uute planeeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. Väljaspool AÕKS § 56 lg 2 p‑s 2 v.r nimetatud alasid tuleb haldusorganil müra sihtväärtust arvestada avalikku huvi väljendava eesmärgina koos muude oluliste asjaolude ja huvidega (HMS § 4 lg 2, PlanS § 10 lg 1). Selliselt tuleb sihtväärtusi arvesse võtta ka projekteerimistingimuste kehtestamisel ja ehitusloa andmisel, kui müraga seonduvat pole piisavalt hinnatud ja kaalutud varasemates menetlustes. (p 33)

Väljaspool uute planeeringutega alasid uute müraallikate kavandamisel või seniste müraallikate muutmisel ei ole müra sihtväärtusest lähtumine välistatud ja seda tuleb konkreetse juhtumi asjaoludest lähtuvalt kaalumisel arvesse võtta. Sihtväärtus on oluline, kui olemasolev müraolukord võib uue müraallika lisandumise või senise allika laiendamise tõttu inimese jaoks tajutaval määral halveneda. (p 34)


Menetluskulude põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii õigusküsimuste keerukust kui ka faktiliste asjaolude mahukust (RKHKo nr 3‑3‑1‑80‑16, p 35). (p 37)

3-20-2247/53 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.06.2023
    Kehtetu:

PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides (vt RKHKm nr 3-19-1627/28, p 11). (p 15)

Subjektiivsed õigused võrsuvad ka detailplaneeringus sätestatud ehituslikest piirangutest. Ehkki kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (vt RKHKo nr 3-3-1-69-16, p 26, RKHKo nr 3-14-52416/72, p 15), on kaebajad tuginenud mh ka oma omandiõiguse kaitsele (insolatsiooni vähenemine, samuti kinnistu väärtuse vähenemine). Seega on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste, mitte avalike huvide kaitseks. (p 15)


Subjektiivsed õigused võrsuvad ka detailplaneeringus sätestatud ehituslikest piirangutest. Ehkki kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (vt RKHKo nr 3-3-1-69-16, p 26, RKHKo nr 3-14-52416/72, p 15), on kaebajad tuginenud mh ka oma omandiõiguse kaitsele (insolatsiooni vähenemine, samuti kinnistu väärtuse vähenemine). Seega on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste, mitte avalike huvide kaitseks. (p 15)

Vt RKHKm nr 3-19-1627/28, p 13. (p 15)

PlanS § 140 lg 1 p 2 ei välista detailplaneeringu elluviimisest loobumist ja detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist, kui hoone ehitamisega on alustatud või kui ehitis on suures osas või täielikult valmis ehitatud, sest detailplaneeringus sätestatud ehitusõigust on võimalik realiseerida korduvalt. (p 18)

PlanS § 140 lg 1 p 2 on kaalutlusõiguslik säte. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei eelda sellises olukorras ülekaalukat avalikku huvi, kuid arvestada tuleb seaduse ja üldplaneeringu nõuetega ning naabrite huviga detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes, sest hoonele detailplaneeringuga seatud ehituslikud piirangud täidavad piirkonda sobivuse kõrval ka naabrite huvide ja õiguskindluse kaitse eesmärke (PlanS § 10 lg 1, HMS § 64 lg-d 2 kuni 4, samuti HMS § 67 lg d 1 ja 2). Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta ka kehtetuks tunnistamise eesmärki (HMS § 4 lg 1). Eesmärk peab olema legitiimne ja kooskõlas kaalutlusõigust andva volitusnormi eesmärgiga. (p 19)

Kui taotleja eesmärgiks on ehitusmahtu võrreldes kehtiva detailplaneeringuga suurendada, tuleb juba detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel hinnata, kas selleks esineb naabrite huvide valguses piisavalt kaalukas vajadus. PlanS § 140 lg 1 p 2 ei välista iseenesest detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist olukorras, kus isiku huvi on ehitamise käigus saavutada detailplaneeringu lahendusest erinev lahendus. (p 19)

Ehitusõiguse mahu suurendamise võimalikkust tuleb hinnata ja puudutatud isikute huve kaaluda juba detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel. (p 20)

PlanS § 140 lg 1 p 2 mõtteks on tagada paindlikkus tulevase ehitustegevuse ümberkavandamisel, mitte ulatuslike ehitusõiguslike minetuste ehitusprojektist kõrvalekaldumiste tagasiulatuv legaliseerimine. (p 22)

Selge ja ülekaalukas huvi ei pea esinema mitte kehtiva ja vähemalt osaliselt ellu viidud planeeringulahenduse säilitamiseks, vaid selle muutmiseks. (p 23)


PlanS § 10 lg 1 kohaselt peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele. See põhimõte kehtib ka detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise korral. Kuna detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, ei saa huvide kaalumist detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse etapist lükata täielikult edasistesse võimalikesse ja ebamäärastesse menetlusetappidesse. (p 23)


Järeldus, et kuna detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine iseseisvalt ei anna kinnistu omanikele õigust ehitustegevuseks ega seadusta projektile mittevastavat ehitist, ei riku detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine naaberkinnistu omanike subjektiivseid õigusi, ei ole õiguspärane. Paljasõnaline viide omaniku vajadustele ei ole naabrite usaldust arvestades (HMS § 67 lg 2) detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel (naabrite kahjuks) küllaldane. Selge ja ülekaalukas huvi ei pea esinema mitte kehtiva ja vähemalt osaliselt ellu viidud planeeringulahenduse säilitamiseks, vaid selle muutmiseks. (p 23)


PlanS § 140 lg 1 p 2 on kaalutlusõiguslik säte. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei eelda sellises olukorras ülekaalukat avalikku huvi, kuid arvestada tuleb seaduse ja üldplaneeringu nõuetega ning naabrite huviga detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes, sest hoonele detailplaneeringuga seatud ehituslikud piirangud täidavad piirkonda sobivuse kõrval ka naabrite huvide ja õiguskindluse kaitse eesmärke (PlanS § 10 lg 1, HMS § 64 lg-d 2 kuni 4, samuti HMS § 67 lg d 1 ja 2). (p 19)


PlanS § 125 lg 1 p-st 2 ei tulene siiski luba ehitada või laiendada ehitist vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Kehtiva detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse täpsustamise ja laiendamise tingimused tulenevad EhS §-st 27. Seda sätet ei tule järgida, kui krundil seni kehtinud detailplaneering tunnistatakse enne projekteerimistingimuste andmist kehtetuks. Olukorras, kus omanik soovib ehitada suuremas ulatuses, kui seda võimaldab kehtiv detailplaneering, ei tohi detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine samas toimuda kergekäeliselt. Vastasel korral muutuksid EhS §-s 27 toodud piirangud sisutuks. (p 21)


Erinevalt detailplaneeringust ei saa täiesti uute projekteerimistingimustega legaliseerida juba toimunud ehitustegevust, ehkki HMS § 64 lg 1 teise lause kohaselt on põhimõtteliselt võimalik tagasiulatuvalt muuta varem kehtinud projekteerimistingimusi. Projekteerimistingimused on vaid eelhaldusakt konkreetse ehitusloa menetluses, mitte terviklik ruumilahendus ja menetlusülene maakasutus- ja ehitustingimuste regulatsioon (vrd PlanS § 3 lg 1). (p 25)


Omanik ei saa planeeringulahendust kohalikule omavalitsusele dikteerida (RKHKo nr 3-12-2486/130, p 29). (p 23)


Täielikult valmis ehitatud ehitise seadustamist saab kohalik omavalitsus kaaluda näiteks kasutusloa menetluses. Kolleegium on varem märkinud, et iga kõrvalekalle ehitusloast, detailplaneeringust või projekteerimistingimustest ei too vältimatult kaasa kasutusloa andmisest keeldumist. Selline tagajärg ei oleks mõnelgi juhul proportsionaalne (nt RKHKm nr 3-17-1398/36, p 15-16). Seejuures ei tohi kasutusloa andmine kaasa tuua naabrite õiguste ülemäärast riivet või rikkumist (RKHKo nr 3-15-873/142, p 21). Näiteks saab erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt RKHKo nr 3-14-52416/72, p 27). (p 26)


Majandus- ja taristuministri 17. juuli 2015. a määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 kohaselt on võimalik ehitusloa saanud ehitusprojekti muuta ning esitada muudatusprojekt, kui muudatuse ulatusest, iseloomust või mahust tulenevalt ei pea taotlema uut ehitusluba või esitama uut ehitusteatist. EhS § 55 p 5 kohaselt ei saa kasutusluba anda, kui selle taotlemisel esitatav ehitusprojekt erineb ehitusprojekti muudatuste või ehitamise ajal tehtud muudatuste tõttu oluliselt ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektist. (p 25)


HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid Riigikohtule ei nähtu, et kaebajatel oleks kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (HKMS § 109 lg 11, vt RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.1). (p 27)

5-22-15/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.06.2023

PS § 32 lõike 1 teise lause järgi peab seadusandja sätestama korra, mis tagab õiglase hüvitise suuruse kindlakstegemise. Seadusandja peab selleks kujundama menetluse, mis võimaldab võõrandatava kinnisasja omanikul hüvitise suuruse määramisel tõhusalt kaasa rääkida, oma seisukohti esitada ja huve kaitsta. (p 47)

PS § 32 lõike 1 teisest lausest tuleneb avaliku võimu kohustus võrdleva hindamisaruande tellimise kulud kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluses omanikule mõistlikus ulatuses hüvitada. Kui seadusandja on kujundanud kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse selliselt, et kinnisasja omaniku huvide kaitseks ja õiglase hüvitise suuruse kindlakstegemiseks on võrdleva hindamisaruande tellimine vajalik ja faktiliselt möödapääsmatu, siis peab ta ka ette nägema, et õiglase hüvitise koosseisus tuleb hüvitada võrdleva hindamisaruande tellimise kulu. Vastasel juhul poleks kinnisasja omanikule tagatud piisavalt tõhus osalemine õiglase hüvitise määramisel. Kulude hüvitamine mõistlikus ulatuses ei tähenda mistahes võrdleva hindamisaruande tellimise kulu hüvitamist, vaid need kulud peavad olema vajalikud ja põhjendatud. (p 60)

3-22-1312/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.03.2023

Üleriigilise planeeringu vaidlustamise õiguse kohta puudub PlanS-s erisäte. Üksikisikute kaebeõiguse üleriigilise planeeringu vaidlustamisel määrab seega kindlaks HKMS § 44 lg 1, mille järgi on isikul õigus pöörduda kohtusse enda õiguste kaitseks. Lisaks on keskkonna-ühendustel võimalik vaidlustada üleriigiline planeering KeÜS §‑s 31 sätestatud tingimustel.

Üleriigiline planeering on riigi ruumilise arengu kõige üldisemaid põhimõtteid ja suundumusi määrav dokument (PlanS § 13 lg 4), kuid see sisaldab ka õiguslikult siduvaid tingimusi. Põhimõtteliselt saab üleriigiline planeering füüsilise isiku õigusi riivata nõnda, et tal tekib kaebeõigus. (p-d 9–11)


    Kehtetu:

Kohtus vaidlustatav õiguste riive ei pea küll olema intensiivne, kuid piisav ei ole mõju, mis isiku õigushüvesid ei kahjusta või võiks kahjustada vaid teoreetiliselt. Selliseks mõjuks on senises praktikas loetud ka kümnekonna kilomeetri kaugusele merre jäävatest tuulikutest lähtuvaid häiringuid, mida rannal viibiv inimene võib küll tajuda, kuid mis ei mõjuta õiguste kaitsealasse kuuluvaid huve (vrd RKHKo nr 3-16-1472/92, p‑d 6.1 ja 15). (p 17)

3-12-2486/130 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.02.2023

Põhiseadus ei nõua, et sundvõõrandamise künnist mitteületavate omandikitsenduste hüvitamine peaks tingimata olema täielik ja kohene. Hüvitis tuleb määrata üldist talumiskohustust ületavas osas, kui hüvitiseta poleks riive mõõdukas (vrd RKHKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKHKo nr 3-16-245/91, p-d 18, 24 ja 26). Hüvitist tuleb maksta mõistliku aja jooksul selliselt, et hüvitis saaks täita oma funktsiooni huvide tasakaalustamisel. (p 18)

Faktilise sundvõõrandamisega on tegemist, kui vaatamata omandiõiguse formaalsele säilimisele asetatakse omanik avaliku võimu meetmest tingitud intensiivse riive tõttu tema enda tahte vastaselt uude olukorda, kus tal pole oma vara suhtes enam võimalik omaniku õigusi mõistlikul viisil enda huvides teostada. Seejuures tuleb arvestada käsutus ja kasutusõiguse piirangute ulatust, kinnistu väärtuse vähenemise määra, omaniku positsiooni kitsendamise ulatust, vara käsutamise faktilist raskendamist ning omandi kaotuse tagasipööramatust (vrd RKPJKo nr 5-21-3/11, p-d 33 ja 40; EIKo-d asjades Pannon Plakát vs. Ungari, nr 39859/14, p 45, ja Papamichalopoulos jt vs. Kreeka, nr 14556/89, p-d 43–45). (p 21)

Detailplaneeringust tulenenud omandikitsenduse hüvitamine ei olnud praegusel juhul iseenesest nõutav PS §-st 32 ega EIÕK 1. protokolli art-st 1 tulenevalt. Kahtlemata seadis 2001. aastal kehtestatud detailplaneeringuga määratud ehitusõigus kitsendused omandiõiguse vabaks teostamiseks. Poleks aga mõeldav, et omanik võib kinnisasja kasutada ilma igasuguste piiranguteta. See poleks kooskõlas PS § 32 lg 2 kolmanda lausega, mille järgi omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Üldisi huve kaitsvad kitsendused tuleb kehtestada seadusega, sh seaduse alusel (PS § 32 lg 2 teine lause), kuid kui need jäävad üldise talumiskohustuse raamidesse, ei tule neid hüvitada. Talumiskohustuse raamidesse jäävad üldjuhul piirangud, mis lasusid kinnistul juba selle omandamisel. Põhiseadusest ei tulene kohustust hüvitada omanikule enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid (RKPJKo nr 5-21-3/11, p 34; RKHKo nr 3-16-812/61, p 13). Omandajal tuleb endal arvestada, kas tal tasub kanda maa soetamiseks vajalikke kulusid vaatamata maale juba seatud piirangutele, sh planeeringutega kehtestatud kasutusrežiimile. Kasuprognoosiga kaasnev ebamäärasus on maa omandaja elu- või äririsk (RKHKo nr 3-16-812/61, p 18), välja arvatud olukorrad, kus avaliku võimu kandja on enne investeeringu tegemist andnud õiguslikult siduvaid lubadusi piirangute leevendamiseks tulevikus. (p-d 26–28)


Kaebaja leiab, et talle tekitati mitmesugusel moel kahju sellega, et linn ei ostnud kinnistut välja kohe. Õigus nõuda PES § 30 lg-s 5 sätestatud omandamisnõude hilinenud täitmisega tekitatud kahju hüvitamist on põhimõtteliselt hõlmatud nii PS §-ga 25, RVastS § 7 lg-ga 1 kui ka EIÕK 1. protokolli art-ga 1. (p 35)


EIK praktika kohaselt võib ka puhtalt riigisisese õigusega ettenähtud tasu maksmisega viivitamine rikkuda EIÕK 1. protokolli art-t 1, kui avaliku võimu asutused on isikule loonud piisavalt konkreetse õigustatud ootuse tasu saamiseks, ent tasu maksmisega viivitatakse ebamõistlikult (EIKo-d asjades Parem Kallas vs. Eesti, nr 56002/19, p 18; Kutlu vs. Türgi, nr 51861/11, p-d 55–58). (p 48)

PES § 30 lg 5 ei nõudnud, et kinnistu eest oleks tasu tulnud maksta kohe pärast planeeringu kehtestamist. Tasu maksmise eelduseks olid lisaks planeeringule ka omandamisnõude esitamine ja kinnistu omandamine. Kui nõuet ei esitatud või kui nõue küll esitati, ent omanik ei teinud omalt poolt omandi üleandmiseks vajalikku, ei tekkinud omavalitsusüksusel kohustust tasu maksta. PES § 30 lg 5 ega PlanS v.r § 30 ei reguleerinud ka küsimust, millise aja jooksul tuli kohalikul omavalitsusüksusel pärast planeeringu kehtestamist ja nõude esitamist otsustada kinnisasja omandamine. Seaduse mõtte kohaselt ei tohtinud omandamine siiski venida ebamõistlikult pikaks nõude esitamisest arvates. (p-d 37 ja 38)


Pärast seda, kui kohtud olid ostuhinna määramise lähtealuseid selgitanud oli kaebajal võimalik pakkumine vastu võtta ja kinnistu võõrandada. Isegi kui kaebajal oli soov jätkata neis tingimustes vaidlust hinna üle, oleks ta saanud minna kinnistu võõrandamisega lõpuni, võtta vastu linna pakutud ostuhinna ja taotleda kohtulikku kontrolli üksnes vaieldava hinnavahe osas (vrd EIKo Parem Kallas vs. Eesti, nr 56002/19, p 20). HKMS § 37 lg 2 p 1 järgi võib isik vaidlustada omandikitsenduse eest ostuhinna näol makstava hüvitise suuruse ka eraldi, ilma et samal ajal tuleks vaidlustada või lükata edasi omandamine tervikuna. Kaebaja enda valik katkestas põhjusliku seose vastustaja edasise tegevuse ja hiljem tekkinud kahju vahel. (p-d 45 ja 46)


Kinnistu väärtuse ja omandamistasu vahe hüvitamise asemel võiks praegu põhimõtteliselt kõne alla tulla hilinenult makstud tasu ostujõu vähenemise hüvitamine. Kui inflatsiooni tõttu on seadusega ettenähtud tasu ostujõud tegeliku väljamaksmise hetkel väiksem, kui see oleks olnud õigel ajal makstuna, on maa võõrandaja kandnud kahju. Tema nõude reaalväärtus on siis vähenenud vaatamata nominaalväärtuse säilimisele (vt ka EIKo Czajkowska jt vs. Poola, nr 16651/05, p-d 60–62). (p 51)

Kohtud leidsid, et inflatsioonikahju pole veel tekkinud, sest kaebaja polnud kinnistust ilma jäänud. Ringkonnakohus mõistis siiski hüvitise välja tingimusega, et seda tuleb maksta siis, kui linn on kinnistu omandanud. Kolleegium nõustub vastustajaga, et tekkimata kahju eest ei saa hüvitist välja mõista, kui kahju tekkimine pole piisavalt kindel (vrd VÕS § 127 lg 6 esimene lause). HKMS § 168 alusel saab reguleerida otsuse täitmist, mitte otsusega kindlaks määratava kohustuse tekkimist tervikuna. Samas ei olnud praegusel juhul tegemist tulevikus tekkida võiva kahjuga. Kõnealune hüvitamisnõue ei pidanud kompenseerima mitte võõrandatava maa väärtust, vaid viivituse tõttu vähenenud omandamistasu väärtust. See kahjulik tagajärg oli juba saabunud. Kaebaja 30 000 eurose nominaalväärtusega võõrandmisnõude ostujõud oli inflatsiooni tõttu juba vähenenud ning vähenemine oli mõõdetav. (p-d 52 ja 53)


Vastustajal ei olnud objektiivsete asjaolude tõttu võimalik omandamismenetlust kiirendada ka vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVastS § 13 lg 1 p 2 ja lg 3). (p 55)

Tasu 30 000 eurot oleks praegusel juhul olnud adekvaatne ka makstuna 2012. aastal ning kahju täiendav hüvitamine oleks asjaolusid arvestades ebaõiglane (RVastS § 13 lg 1 p 5), kuivõrd see tooks kaasa kaebaja põhjendamatu rikastumise. (p 58)


Vastustaja pole viivitanud raha maksmise kohustuse täitmisega. Raha maksmise kohustus tekkis vastustajal kinnistu omandamise eest alles müügilepingust tulenevalt ning lepingu täitmise üle ei vaielda. PES § 30 lg-s 5 sätestatud kinnisasja omandamise kohustus on küll varaliselt hinnatav avalik õiguslik kohustus, kuid mitte rahaline kohustus VÕS § 113 mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-157-15, p 17 jj). Rahaliseks nõudeks selles tähenduses ei ole haldusaktide andmisele, toimingute ja tahteavalduste tegemisele või lepingute sõlmimisele suunatud avalik õiguslikud nõuded, mis vaid kaudselt ja lisatingimuste täitmisel võivad tuua kaasa raha maksmise kohustuse. (p 60)

Kaebaja taotleb, et talle hüvitataks intressid, mida ta oleks võinud teenida, paigutades õigel ajal saadud tasu investeeringutesse. Lisaks inflatsioonikahju hüvitamise nõude kohta märgitule tuleb intresside hüvitamise nõue jätta rahuldamata ka VÕS § 127 lg- te 2 ja 4 alusel koostoimes RVastS § 7 lg-ga 4. PES § 30 lg 5 eesmärk polnud kinnistu võõrandamisest saadava raha edasiste konkreetsete investeerimisvõimaluste kaitse. Nende luhtumise ja viivituse vaheline põhjuslik seos jääb liiga kaugeks ning investeeringute tegelik õnnestumine liiga teoreetiliseks. Tegemist on puhtmajandusliku kahjuga, mida RVastS § 7 lg 1 alusel üldjuhul ei hüvitata (RKHKo nr 3-16-245/91, p 26; RKHKo-d nr 3-3-1-64-13, p 31 jj, ja 3-3-1-53-11, p 21 jj). (p 61)

3-20-1280/62 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.01.2023

Sundvalduse seadmine eratee avalikuks kasutamiseks (KAHOS § 4 lg 1 p 8, § 39 lg 2) eeldab avalikku huvi (KAHOS § 2 lg 1). Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus tagada, et DP-s juurdepääsuteena määratletud ligipääsud oleksid tegelikult kasutatavad (KOKS § 6 lg 1, PlanS § 131 lg 1), ning sundvalduse seadmine piisava avaliku huvi korral ei eelda, et tee kasutamist oleks varem takistatud. Asjaolust, et teelõik on ühtlasi ligipääsuteeks elamurajoonile, nähtub ülekaalukas avalik huvi teelõigu koormamiseks. (p 10.1)

Üksnes teoreetiline võimalus, et kunagi tulevikus võidakse hakata arutama maanteega piirneva teelõigu osas liikluskorralduse muudatust, ei anna alust sundvalduse seadmiseks. Sundvalduse seadmise eelduseks on tegelik vajadus ning kinnisasja põhjendamatu koormamine ei ole lubatav. (p 11.1)


DP-s sundvalduse vajaduse näitamine (PlanS § 126 lg 1 p 17) ei ole sundvalduse seadmise eelduseks. Vajaduse märkimine on vaid võimalus, mitte kohustuslik eeltingimus KAHOS § 4 lg 1 p 8 ja § 5 lg 1 p 1 tähenduses. (p 10.2)

Kohaliku omavalitsuse planeerimisautonoomia hõlmab ka sundvalduse seadmise vajadusega seotud planeerimisotsustusi ning juba planeerimismenetluses tehakse esialgne kaalumine sundvalduse seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning huvide vahel. Asjakohane planeering või projekteerimistingimused on nende koostamise kohustuslikkuse korral sundvalduse seadmise alus (vt RKPJKo nr 5-21-18/18, p 25). (p 10.2)

Olukorras, kus eratee on detailplaneeringu järgi ainus võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele paljude kinnisasjade omanike jaoks, ei ole eraõiguslikud mehhanismid kõigi isikute huvide tasakaalustatud kaitseks piisavad. Olukorras, kus eraõiguslikule isikule kuulub kinnistu, mis on detailplaneeringu ja sihtotstarbe järgi piirkonna kinnistute jaoks ainus võimalik juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele, oleks kõigi isikute jaoks, kes planeeringu järgi peaksid kõnealust teekinnistut kasutama juurdepääsuks avalikule teele, kõige mõistlikum lahendus, kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega (vt RKHKm nr 3-2-1-31-17, p 19 ja p 19.2). (p 10.3)

Osas, milles omanik on sundvalduse seadmisele konkreetselt vastu vaielnud, tuleb kolleegiumi hinnangul põhjendamise kohustust eriliselt järgida. (p 11)

DP realiseerimise võimaluse kaotamine ei anna alust DP-ga seotud kulutuste hüvitamiseks, kui neid kulutusi ei ole põhjustanud sundvalduse seadmine. (p 12)

Kinnistusraamatusse kantud kolmanda isiku õigused sundvalduse seadmist ei takista (KAHOS § 2 lg-d 2 ja 4, § 39 lg 2). (p 13)

Eratee muutub avalikult kasutatavaks teeks siis, kui kohaliku omavalitsuse volikogu seab kinnistule esmalt sundvalduse ja seejärel teeb otsuse eratee avalikult kasutatavaks määramise kohta (vt RKHKo nr 3-3-1-57-16, p 15 ja RKHKo nr 3-3-1-6-17, p 10). KAHOS § 2 lg 2 järgi seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. Sundvalduse puhul ei ole KAHOS jõustumise järel enam tegemist kinnistusraamatusse kantava piiratud asjaõigusega, vaid haldusaktiga seatava avalik-õigusliku (seadusjärgse) kitsendusega, mis kehtib kinnisasja igakordse omaniku suhtes kinnistusraamatusse kandmata (AÕS § 141 lg 1). AÕS § 141 lg-te 1 ja 2 kohaselt kehtib avalik-õiguslik ja seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. Kinnistusraamatu kande mõtteks on avalikkuse teavitamine. Kuna sundvalduse seadmise haldusakt on avalik, on sellega täidetud ka avalikkuse teavitamise funktsioon. (p 14)


Kuna vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamidest, ei tule vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (vt RKHKo nr 3-3-1-73-16, p 48). (p 15)

3-20-1310/52 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2022

Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu KOV territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu on detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine erandlik võimalus, mis võimaldab paindlikumalt reageerida muutuvatele oludele ja vajadustele. (p 17)


Krundi sihtotstarbe muutmise eelduseks ei ole kinnistuomaniku nõusolek. Katastriüksuse sihtotstarbe määramise pädevus on KOV-l kas detailplaneeringu menetluses (PlanS § 126 lg 4 p 1 ja lg 5 ning MaaKatS § 18 lg 1 p 2) või detailplaneeringu kohustuseta aladel üldplaneeringu alusel eraldi menetluses (MaaKatS § 18 lg 1 p 1), kusjuures ükski seadusesäte ei nõua muutmisele kinnistuomaniku heakskiitu. Kinnistuomaniku soov oma kinnistut kindlal viisil kasutada on kahtlemata üks huvidest, mida KOV peab sihtotstarvet määrates kaaluma. Olukorras aga, kus kehtiva üldplaneeringuga on juba määratud alale teistsugune maakasutuse juhtotstarve, on see oluline avaliku huvi väljendus, mida detailplaneeringu menetluses arvestada. Juhul kui maaomanik ei ole nõus üldplaneeringuga määratud juhtotstarbega, on tal võimalik üldplaneeringut selles osas vaidlustada. (p 20)


Kinnistu kuulumine rohevõrgustikku ei tingi maatulundusmaa sihtotstarbe muutmist. Praegusel juhul kasvab vaidlusalusel maal mets. MS § 16 kohaselt on metsa majandamine metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja metsakaitse. Sealhulgas ei tähenda metsa kasvatamise mõistega hõlmatud raie ainult lageraiet, mis takistaks metsamaa edasist kasutamist puhkeotstarbel või rohevõrgustiku funktsioonis vähemalt lähiaastatel, vaid ka teisi raieliike, mis võimaldavad metsa osalist säilitamist (MS § 28 lg 4). Näiteks on üks metsa majandamise viisidest valikraie, mida tehakse püsimetsana majandamise eesmärgil (MS § 28 lg 8). Maatulundusmaa omanikul ei ole automaatselt õigust teha metsas lageraiet, vaid tema tegevust piiravad paratamatult erinevad õigusaktid, sh planeeringud. Vastuolu planeeringuga võib olla metsateatise registreerimisest keeldumise aluseks (MS § 41 lg 8). (p 21)


KeÜS § 38 lg 7 kohaselt peab KOV üksus planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale. PlanS § 126 lg 1 p 10 seab kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamise DP ülesandeks. Igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab KOV mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama (RKHKo nr 3-3-1-79-16, p 22). Samuti on PlanS § 126 lg 1 p 17 järgi üks detailplaneeringu ülesannetest servituutide seadmise vajaduse märkimine. Selleks, et tagada juurdepääs kallasrajale mõlemast otsast, tulnuks detailplaneeringu menetluse käigus ette näha vähemalt võimalik lahendus juurdepääsu probleemile, näiteks servituudi vajaduse märkimisega vastavalt PlanS § 126 lg 1 p-le 17 või eelkokkuleppe sõlmimise teel naaberkinnistu omanikuga. Vajaduse korral tulnuks planeeringuala laiendada selliselt, et oleks võimalik välja töötada terviklahendus (vt ka PlanS § 124 lg 2). Detailplaneeringuala ei peaks piirduma ühe kinnistuga, eriti kui sellega muudetakse üldplaneeringus kindlaks määratud ulatuslikumate objektide (nt rohekoridori) lahendusi. (p 23)


PlanS § 6 p 17 defineerib rohevõrgustiku kui eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagava ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustava looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosneva süsteemi, mis koosneb tugialast ja tugialasid ühendavatest rohekoridoridest. Haljasaladel on eriti tiheasustusalade läheduses oluline roll ümbruskonna elanikele aktiivse puhkuse võimaldamisel. See ei ole aga rohevõrgustiku ala ja eriti rohekoridori ainus funktsioon. Kolleegium ei näe põhjust mitte nõustuda, et rohevõrgustiku säilimise ja planeerimise olulisemad eesmärgid on elurikkuse kaitse ja säilitamine, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine ning rohemajanduse, sh puhkemajanduse edendamine. Selleks, et rohevõrgustik täidaks oma ülesandeid, on vaja, et selle struktuurid oleksid planeeritud sidusalt, st et tugialad oleksid koridoridega ühendatud ühtseks tervikuks, kusjuures veelgi olulisem on, et rohevõrgustiku struktuurid toimiksid liikide ja populatsioonide jaoks sidusalt funktsioneeriva elupaikade ja liikumisteede võrgustikuna – see aitab vähendada liikide elupaikade killustatust. Rohekoridoride kui rohevõrgustiku elemendi funktsioon on tagada rohevõrgustiku sidusus, vähendada elupaikade hävimise ja killustumise mõju elustikule. Seega, isegi kui möönda haljastu puhul esmase (kuid mitte ainsa) funktsioonina kasutust puhke-eesmärkidel, ei saa sellist eesmärki omistada rohekoridorile, mille põhifunktsioon on tagada, et looma- ja linnuliikide populatsioonid ei killustuks, vaid isenditel oleks võimalik erinevate rohevõrgustiku alade vahel liikuda. (p 26)

Kõrgema tasandi planeeringuga terviklikult kujundatud rohevõrgustiku tõhusust ei tohi ohtu seada selle tükkhaaval muutmisega detailplaneeringu tasandi, st väiksemale alale fokusseeritud otsustega. Tulenevalt keskkonna säästmise põhimõttest ja igaühe kohustusest (põhiseaduse §-d 5 ja 53) peab rohevõrgustiku ebasoodne mõjutamine olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. (p 27)

Rohevõrgustiku alal tuleb elurikkuse kaitset pidada oluliseks eesmärgiks. Ka rohevõrgustiku toimimise ebasoodsaks mõjutamiseks üksnes lokaalselt tuleb KOV-l näidata, millised muud olulised huvid selle mõju üles kaaluvad. Seejuures ei saa kaalukaks pidada kinnistuomaniku erahuvi elamuarenduseks, kui maa kasutust sellisel viisil piirasid juba enne kinnistu omandamist kehtinud ÜP ning rohevõrgustiku TP. (p 29)


PlanS § 130 lg 1 esimene lause lubab planeerimisalase tegevuse korraldajal sõlmida detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga halduslepingu planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks. Seda ei ole lubatud teha mh juhul, kui soovitakse muuta kehtestatud üldplaneeringut (PlanS § 130 lg 2 p 2). (p 31)

Ka olukorras, kus sõlmitakse PlanS § 130 lg 1 esimese lause järgne leping planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks, peab menetlust juhtiv ja korraldav roll jääma KOV-le. Asjaolu, et mõningates avalikku huvi intensiivsemalt riivavates olukordades nagu üldplaneeringu muutmine on halduslepingu sõlmimine täielikult keelatud isegi KOV korraldavat rolli arvesse võttes, näitab, et seadusandja on pidanud oluliseks KOV rolli täiendavat suurendamist planeeringu koostamisel. On selge, et kui KOV on ise planeeringu koostaja või selle tellija, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvesse võtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, kui detailplaneeringu tellijaks on arendaja, kes on otseselt huvitatud arendustegevuse kasumlikkusest ja seetõttu just talle kõige soodsama planeeringulahenduse kehtestamisest (vt ka RKHKo nr 3-3-1-12-07, p 18). Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses tuleb avalikke huve ning üldplaneeringujärgset vallaülest terviklahendust tavapärasest tugevamalt arvesse võtta. Seega on sellises menetluses arendaja roll planeeringu koostaja või koostamise tellijana keelatud. (p 33)


HKMS § 109 lg te 2 ja 5 järgi on väljamõistetavad kulud, mille kaebajate asemel kandis mittetulundusühing. Kaebajad on esitanud kokkuleppe, millega nad on kohustunud kulud hüvitama kuni selles ulatuses, milles kohus vastustajalt menetluskulud välja mõistab (vt ka RKHKo nr 3-3-1-35-13, p 30). (p 37.1)


Põhjendamatuks tuleb lugeda bürookulu, mida kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt ei hüvitata (vt nt RKHKo nr 3-3-1-51-15, p 15). (p 37.2)

3-21-2678/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.11.2022

Pärast vaidlustatud haldusakti andmist asutatud üldsuse huve esindava ühenduse jaoks hakkab kaebetähtaeg kulgema ajal, mil üldsus aktist või toimingust teada sai või pidi teada saama (RKHKo nr 3-3-1-43-06, p 28). Tähtis ei ole, millal sellise ühenduse juhatuse liikmed haldusaktist teada said. (p 12)


PlanS § 91 lg 2 kohustab planeeringu koostamise korraldajat teavitama üldsust ÜP kehtestamisest kolmes eri liiki allikas: ajalehes (sh nii valla- või linnalehes kui ka maakonna- või üleriigilise levikuga ajalehes), Ametlikes Teadaannetes ja oma veebilehel. Kuigi osas neist allikatest tuleb teade avaldada 14 päeva jooksul ja osas 30 päeva jooksul, on seadusandja pidanud vajalikuks avaldamist kõigil neil viisidel, et tagada üldsuse võimalikult laiaulatuslik teavitamine ÜP-st. Just kõigi nende teavituste koosmõjus saab lugeda üldsuse planeeringust teadasaanuks. Neil tingimustel on põhjendatud asuda seisukohale, et isik tuleb lugeda ÜP kehtestamisest teadasaanuks ja seega hakkab PlanS §-s 94 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg kulgema alates ÜP kehtestamise teate avaldamisest viimases seaduses nimetatud allikatest.

Erisus on PlanS-ga ette nähtud planeeringust eriliselt puudutatud isikutele, keda PlanS § 91 lg 5 kohustab teavitama ÜP kehtestamisest isiklikult. Nende puhul algab kaebetähtaeg pärast planeeringust isiklikku teavitamist.

Kuna üldplaneeringust nii avalikkuse kui ka puudutatud isikute teavitamise kord ja kaebetähtaeg on PlanS-s eraldi reguleeritud, ei ole vajadust kohaldada HMS §-s 31 sätestatud avaliku kättetoimetamise üldreegleid. (p 13)

3-20-952/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.01.2022

Krundi ehitusõiguse sisustamisel tuleb lähtuda PlanS § 126 lg-st 4. Kuna PlanS § 126 lg 4 p 2 kohaselt võib krundi ehitusõiguse sisuks olla ka hoonete või avaliku huviga rajatiste puudumine maa-alal, siis võib planeerimisseaduse mõttes krundiks olla ka maa-ala, kuhu ühtegi hoonet ehitada ei tohi. (p 15)


PlanS § 126 lg 6 sõnastus ei keela juba moodustatud katastriüksuse hilisemat jagamist. (p 18)


Kehtiva detailplaneeringu alal asuva kinnisasja jagamiseks, kui selle käigus ei soovita muuta detailplaneeringuga määratud ehitusõigust, kogu detailplaneeringuala hõlmava uue detailplaneeringu koostamise nõue ei ole proportsionaalne vahend eesmärgi saavutamiseks. Kehtiva detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel kinnisasja osas, mida jagada soovitakse, kaotataks selle kinnisasja osas planeeringulahendus, milles on detailplaneeringut kehtestades avalikkusega koostöös kokku lepitud. Selline lahenduskäik riivaks nii omanike õigusi kui ka avalikku huvi enam, kui on eesmärgi saavutamiseks vaja. (p 19)

Kuna PlanS ega MaaKS ei sätesta erisusi kehtiva detailplaneeringu alusel moodustatud katastriüksuste hilisemaks jagamiseks, saab ka kehtiva detailplaneeringu alal kohaldada kinnisasja jagamisele MaaKS-s üldiselt sätestatut. (p 21)

Kohalik omavalitsus peab kehtiva detailplaneeringu alal asuva kinnisasja jagamise taotluse lahendamisel arvestama, et kinnisasja jagamine ei tohi minna vastuollu kehtiva detailplaneeringu maakasutus- ja ehitustingimuste ega ehitiste kasutamise otstarvetega. (p 21)

Kehtiva detailplaneeringu alal asuva kinnisasja jagamine saab detailplaneeringut muutmata olla lubatav pigem erandlikel juhtudel. (p 21)

Kuna MaaKS ei sätesta täpsemaid kriteeriume avaliku huvi hindamiseks, saab detailplaneeringu alal asuva kinnisasja jagamise taotluse lahendamisel lähtuda sarnastest kriteeriumitest, nagu on sätestatud EhS § 27 lg-s 1. Tulenevalt EhS § 31 lg 1 teisest lausest, tuleks kohalikul omavalitsusel ka kehtiva detailplaneeringu alal asuva kinnisasja jagamise taotluse menetlemisel kaaluda menetluse läbiviimist avatud menetlusena (MaaKS § 1 lg 11 ja HMS § 46 lg 1). (p 22)

3-17-2023/83 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.12.2021

Puudutatud isikutel on võimalus tugineda PlanS § 125 lg-le 5 olukorras, kus nad näitavad ära, et projekteerimistingimuste väljastamisel on rikutud nende omandi- või muid õigusi, sh olulisi menetluslikke õigusi. Koosmõjus muude rikkumistega võib asjaolu, et projekteerimistingimuste andmiseks puudus PlanS § 125 lg-s 5 sätestatud materiaalõiguslik alus, tuua kaasa projekteerimistingimuste tühistamise. Ehitustingimuste kehtestamine detailplaneeringuga loob tulevikus toimuva ehitustegevuse osas suurema õiguskindluse kui nende kehtestamine projekteerimistingimustega. Olenevalt asjaoludest võib see avaldada mõju naaberkinnisasjade väärtusele. (p 24)


PlanS § 125 lg 5 ei ole vastuolus PS §-ga 15. PS § 15 annab õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Kaitstava õiguse all on silmas peetud isikule kuuluvaid ehk subjektiivseid õigusi. Kui kaebajal on elukeskkonna ja miljööga seotud subjektiivseid õigusi, saab ta neid võrdsel määral kohtus kaitsta nii projekteerimistingimuste kui detailplaneeringu vaidlustamisel. Elukeskkonna ja miljööga seotud huvide arvestamist saab kohus kontrollida kaalutlusõiguse teostamise kontrolli raamides. Kaalutlusõiguse teostamise kohtulik kontroll on küll piiratud (HKMS § 158 lg 3), kuid jällegi ei erine oma ulatuselt projekteerimistingimuste ja detailplaneeringu vaidlustamisel. Seega ei luba PlanS § 125 lg 5 projekteerimistingimuste menetlusest puudutatud isikult võtta võimalust kaitsta kohtus oma õigusi ja huve, mis on seotud elukeskkonna ja miljööga, ega riiva PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. (p 25)


RVastS § 3 lg 1 järgi võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkusest lähtutakse kaebuse lubatavuse üle otsustamisel. Kaebuse rahuldamiseks tuleb kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. (p 20)


Seadus ei näe ette projekteerimistingimuste kohtus vaidlustamise võimalust avaliku huvi kaitseks. Seega saab kohus kaebuse rahuldada ja projekteerimistingimused tühistada vaid siis, kui need rikuvad kaebaja õigusi. Projekteerimistingimuste tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamiseks ei piisa sellest, kui ilmneb projekteerimistingimuste objektiivne õigusvastasus. Sellise tühistamiskaebuse rahuldamise vältimatuks eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine (vrd RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 21). Kaebuse rahuldamiseks ei piisa ka sellest, kui kaebaja subjektiivsete õiguste riive ei ole välistatud ning projekteerimistingimused on õigusvastased. (p 20)

Seadused tagavad naaberkinnistu omanikule projekteerimistingimuste andmise ja detailplaneeringu koostamise menetluses võrdväärsed võimalused oma õiguste ja huvide kaitsmiseks: õiguse olla menetlusse kaasatud (EhS § 31 lg 3; PlanS § 127 lg 2; HMS § 11 lg 1 p 3), õiguse avaldada oma arvamust (EhS § 31 lg 4 p 2; PlanS § 133 lg 1; HMS § 40) ning õiguse, et tema õigusi ja põhjendatud huvisid kaalutakse (EhS § 31 lg 5; PlanS § 10 lg 1; HMS § 4 lg 2). Seejuures on naaberkinnistu omanikul nii projekteerimistingimuste kui ka detailplaneeringu menetluse käigus õigus välja tuua miljööga seotud õigusi ja huve. (p 22)

Detailplaneeringu koostamise asemel projekteerimistingimuste andmine ei halvenda kaebajate võimalusi oma õigusi ja huve kaitsta. Kaebajate huvi eelistada detailplaneeringu koostamise menetlust projekteerimistingimuste andmise menetlusele PlanS § 125 lg 5 ei kaitse. (p 22)


PlanS § 125 lg 5 ei anna kaebajatele subjektiivset õigust nõuda detailplaneeringu koostamist. Naaberkinnistu omaniku subjektiivsele õigusele ei viita selle sätte sõnastus ega eesmärk. Säte on ilmselt kehtestatud ehitusõigust taotleva isiku halduskoormuse vähendamise, haldusmenetluse kiirema ja ökonoomsema läbiviimise ning avalike vahendite säästlikuma kasutamise eesmärgil. Sätte rakendamine ei pane naaberkinnistu omanikku oma õiguste ja huvide eest seismisel halvemasse menetluslikku olukorda. (p 22)


HMS § 4 lg 2 järgi on naabril õigus, et nii projekteerimistingimuste kui ka detailplaneeringu menetluse käigus tema huve hinnatakse ning kui need on põhjendatud, siis kaalutakse. Miljöö kahjustamine võib riivata naabri omandiõigust (vt nt RKHKo nr 3-3-1-4-12, p 12 ja RKHKo nr 3-15-2232/93, p 8.3), kuid välistada ei saa ka naabri miljööga seotud huvide põhjendatust. (p 22)

3-18-913/85 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.10.2021

Harjutusväli on maa- või mereala koos selle kohal oleva õhuruumiga ja väljaõppeehitiste kompleksiga, kus korraldatakse RelvS § 85 lg-s 1 nimetatud tegevusi (taktikalised harjutused, õppused, laskmised ja lõhketööd ning relvade, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika katsetused). RelvS § 85 lg 3 järgi asutab harjutusvälja Vabariigi Valitsus. Harjutusväli on seega juriidilise eristaatusega maa-ala koos sellel asuvate ehitistega. (p 9)

Harjutusväli ei teki õiguslikult alles siis, kui kõik sinna kavandatavad ehitised on valminud. Harjutusvälja loomise korralduse kehtivus ei sõltu ühegi õigusnormi järgi planeeringu kehtestamisest, kinnistu omandiõigusest, kasutusõigusest, valdusest jne. (p 10)

Maa-alale harjutusvälja staatuse omistamine ei tähenda seda, et seal oleks kohe lubatud kõik RelvS § 85 lg-s 1 nimetatud tegevused. Tegevuse lõplik lubatavus võib sõltuda omandisuhetest ning ehitusõiguslikest, riigikaitselistest, ohutus- jm nõuetest tulenevate lisatingimuste täitmisest. (p 11)


    Kehtetu:

Kohtus on vaidlustatavad ka kaudsed ja faktilised riived, mitte ainult otsesed omandiõiguse kitsendused. (p 12)


Seadused ei sätesta nõuet, et harjutusvälja maa tuleb määrata planeeringutes riigikaitseliseks alaks ja harjutusvälja ehitiste püstitamiseks tuleb koostada riigi eriplaneering enne harjutusvälja asutamist Vabariigi Valitsuse otsusega ning enne seal mistahes riigikaitselise tegevuse alustamist. See on siiski vajalik hea halduse põhimõtte järgimiseks. Kui esmalt toimuksid planeerimismenetlused, oleks tagatud oluliselt suurem õigusselgus, huvitatud ja puudutatud isikute tõhusam kaasamine otsustusprotsessi ning seeläbi huvide parem kaalumine. Seetõttu tuleks harjutusvälja asutamisele ja asukoha määramisele eelnevat planeerimist kindlasti eelistada. Planeeringute puudumine iseenesest ei anna aga alust järeldada, et harjutusvälja asutamise korraldus oleks õigusvastane. (p 13)


Viies harjutusvälja asutamise menetluse läbi kaebaja selja taga ja teda ära kuulamata, kohtleb Vabariigi Valitsus kaebajat haldusmenetluses objektina, mitte isikuna, kelle seisukohad väärivad ärakuulamist ja arvestamist. Selline valitsuse korraldus on formaalselt õigusvastane. (p 19)


Selleks, et tugineda Natura võrgustiku ala kaitseks loodud nõuetele, tuleb kaebajal ära näidata, et nende nõuete eiramine toob kaasa tema õiguste rikkumise, näiteks et rikutud on tema õigust oma tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23). Selleks, et füüsiline isik saaks nõuda Natura ala kaitset KeÜS § 23 alusel, peab tal olema alaga eriline seos, st ala mõjutamine vaidlusaluse tegevusega peab kahjustama tema tervist või heaolu tegelikult ja oluliselt. (p 20)


Harjutusvälja need mõjud Natura aladele, mis on seotud riigi eriplaneeringu elluviimisega, tuleb välja selgitada eriplaneeringu menetluses. (p 21)


EhSRS § 9 lg-t 1 ei saa tõlgendada nii, et riigi eriplaneeringu menetlust võib alustada detailse lahenduse koostamisest alati, kui kehtivas maakonnaplaneeringus on ehitise põhimõtteline asukoht kindlaks määratud. EhSRS § 9 lg-s 1 on viidatud spetsiifilistele planeerimismenetlustele, mitte tavapärasele maakonnaplaneeringule. (p 25)


PlanS v.r ei sätestanud nõuet kaasata puudutatud isikud maakonnaplaneeringu menetlusse. (p 27)

3-17-2013/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.05.2021

Planeeringute tingimusi tuleb tõlgendada ning pakutava lahenduse kooskõla planeeringutega tuleb hinnata proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt (HMS § 3 lg 2). (p 28)


Juhul, kui kolmandate isikute õiguste riive ulatus selgub alles projekteerimise käigus, ei ole põhjust projekteerimistingimuste andmisest EhS § 32 p 5 alusel keelduda. Seda eriti olukorras, kus projekteerimistingimuste olemasolu võib aidata saavutada erinevaid huve tasakaalustavat kokkulepet. (p 29)

Projekteerimistingimused nagu detailplaneeringki kehtivad igaühe, mitte üksnes nende taotleja suhtes. (p 30)


Kui kohtuvaidlus võrsus kõigi kolme vastustaja tegevusest, tuleb kaebaja menetluskulud, sh need menetluskulud, mis tekkisid enne kahe vastustaja kaasamist, mõista kõigilt vastustajatel välja solidaarselt. (p 32)


Otsustades turbamaardla alale tuulepargi rajamiseks projekteerimistingimuste väljastamise üle tuleb arvestada kahe olulise avaliku huviga. Esimeseks neist on avatud turbamaardla ammendamine, teiseks taastuvenergia tootmine. Mõlemad nimetatud tegevused teenivad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu eesmärke (PS § 5, SäAS § 2, KeÜS § 1 p 2 ja § 13, vt ka RKÜKo nr 3-2-1-71-14, p-d 102 ja 103). Kuivendatud soodest paiskub atmosfääri oluliselt kasvuhoonegaase. Looduslike turbaalade edasist kuivendamist tuleb vältida ning jätkata turba kaevandamist juba kuivendusest rikutud aladel. (p 20)


Erinevate huvide tasakaalustamine ja maakasutusviiside kokku sobitamine tervikliku ruumilahenduse loomiseks on planeeringute ülesanne. (p 22)


Kui planeering on kehtestatud, siis tuleb teha kõik mõistlikult võimalik, et viia planeeringud tuulepargi rajamise osas ellu maakonna- ja üldplaneeringute tavapärase kehtivusaja jooksul. Keskkonnaameti selgituste kohaselt on selleks maakonnaplaneeringute puhul umbkaudu 25-30 aastat ja üldplaneeringute puhul 10-15 aastat. (p 23)

Nii vallal kui ka riigil, kes kehtestab maakonnaplaneeringu, on kohustus aidata aktiivselt kaasa, et leitaks tuuleenergia tootmise ja kaevandamise koostoimimist võimaldav lahendus (vt ka RKHKo nr 3-17-2766/33, p 28). Riigi esindajatena haldusmenetlusse kaasatud Maa-ametil ja Keskkonnaametil tuleb kooskõlastuse andmise üle otsustades silmas pidada maakonnaplaneeringus seatud eesmärke. Maakonnaplaneeringus ette nähtud arengu tulemuste ja planeeringu edasise elluviimise võimaluste väljaselgitamine on planeerimisseaduse järgi Rahandusministeeriumi ülesandeks (PlanS § 4 lg 1 p 6 ja § 72 lg 1). Olukorras, kus maakonnaplaneeringus ette nähtud lahenduse elluviimine eeldab erinevate oluliste riiklike huvide koordineerimist, võib kohalikul omavalitsusel olla otstarbekas kaasata ministeerium projekteerimistingimuste menetlusse (HMS § 11 lg 2). (p 24)


Kui planeering on kehtestatud, siis tuleb teha kõik mõistlikult võimalik, et viia planeeringud tuulepargi rajamise osas ellu maakonna- ja üldplaneeringute tavapärase kehtivusaja jooksul. Keskkonnaameti selgituste kohaselt on selleks maakonnaplaneeringute puhul umbkaudu 25-30 aastat ja üldplaneeringute puhul 10-15 aastat. (p 23)


Võimalus, et kaevandamislubade omanikel tekib riigi vastu usalduskahju hüvitamise nõue, ei või iseenesest takistada kaalukate avalike huvide kaitseks vajalike lahenduste otsimist ja elluviimist (vt ka HMS § 67 lg 3). Ekslik on seisukoht, et kaevandamisloa kehtivusajal ei saa mingil juhul muuta kaevandamise tehnoloogiat ega seda kaevandajatele ette kirjutada. (p 25)


Kui tuulepargi rajamine halvendaks oluliselt maavara kaevandamisväärsena säilimist või maavarale juurdepääsu, tuleb kaaluda MaaPS § 14 lg 2 p 3 kohaldamist. Seejuures ei tohi põrkuvaid huve kaaluda vaid abstraktselt, vaid arvestada tuleb nende mõjutamise ulatust ja kokkusobitamise võimalusi. (p 27)


Põrkuvaid huve ei tohi kaaluda vaid abstraktselt, vaid arvestada tuleb nende mõjutamise ulatust ja kokkusobitamise võimalusi. (p 27)

3-18-2022/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.04.2021

AÕS § 1581 kehtestab vaid erikorra teatud juhtudel tehnovõrkude ja -rajatiste tarvis sundvalduse seadmiseks, välistamata muude tehnovõrkude ja -rajatiste suhtes üldkorra kohaldamist. Vastasel juhul oleks KAHOS § 4 lg 1 p 2 sisutu. AÕS § 1581 lg-s 11 on loetletud omanikud, kellele kuuluv rajatis loetakse selle paragrahvi kohaldamisel vajalikuks avalikes huvides. Sellistel juhtudel on sundvalduse seadja kaalutlusõigus kitsendatud ning selge ülekaal on antud talumiskohustuse kasuks rääkivatele avalikele huvidele. Seega, kui kolmanda isiku elektriõhuliin AÕS §-s 1581 nimetatud tingimustele ei vasta, on siiski võimalik kaaluda sundvalduse seadmist KAHOS § 4 lg 1 p 2 ja § 39 lg 2 alusel, hinnates seejuures liini rajamise kasuks rääkivat avalikku huvi selle mõiste tavapärases tähenduses (näiteks huvi taastuvenergia kasutuselevõtu vastu). Kui energia tootmiseks oleks asjakohaseid huve kaaludes põhimõtteliselt võimalik kinnisasi sundvõõrandada (KAHOS § 4 lg 1 p 2), on samade asjaolude korral võimalik ka omaniku õigusi vähem riivava sundvalduse seadmine. (p 25)


Kohtunikul ei ole lubatud õigusemõistmisest põhjendamatult ega kergekäeliselt keelduda (TsMS § 27 lg 3). Kolmanda isiku viidatud varasemates tema kahjuks tehtud kohtulahendites on kohtunik asjakohaselt põhjendanud oma arusaama kohaldatavatest normidest. Asjaolu, et kõrgema astme kohtud on pidanud õigeks teistsugust tõlgendust, ei anna alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Samamoodi ei anna selliseks järelduseks alust võimalik kohtumenetluse normide rikkumine. (p 15)


Avalikult kättesaadavate andmete kasutamise korral tuleb kohtul menetlusosalisi teavitada ning anda neile võimalus oma selgitusi esitada, vajaduse korral menetlust uuendades (RKHKo nr 3-12-1512/140, p 13). (p 16)


Projekteerimistingimuste kooskõlastamisnõuet tuleb sisustada EhS asjakohastest sätetest lähtuvalt. EhS § 44 p 4 järgi tuleb ehitusloa andmisest keelduda juhul, kui ehitise või ehitamisega kaasneb kinnisasja omanikule püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Seega ei pidanud ehitusloa andmiseks olema isiku nõusolekut, kelle kinnistult kulgeb õhuliin. Küll aga oleks tulnud tema seisukoht ära kuulata ja tema huve kaaluda. (p 19)


Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb pädeval haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist (RKHKo nr 3-3-1-63-10, p 20). Seejuures ei too ehitusloa õigusvastasus vältimatult kaasa ehitamise ja ehitise õigusvastasust. Kui ilmneb, et ehitusloa andmisel on tehtud oluline sisuline viga, tuleb EhS § 55 p 1 kohaldades kaaluda ehitise omanike ja kolmandate isikute õigusi ja huve ning otsustada, kas anda kasutusluba, muuta ehitusluba või tunnistada see kehtetuks. Kasutusloa andmine ei tohi kaasa tuua kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet (vt kolleegiumi RKHKo nr 3-15-873/142, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 20)

Kasutusloa andmist kaaludes tuleb teisalt arvestada ka seda, kas puudutatud isik on kasutanud võimalust väidetavalt tema õigusi rikkunud ehitusluba vaidlustada. Väidetel, mida oleks saanud esitada ehitusluba vaidlustades, on kasutusloa andmise menetluses väiksem kaal, kuna ehitusluba kehtiva haldusaktina loob nendega seotud asjaolude osas õiguskindluse. (p 21)


Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb pädeval haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist (RKHKo nr 3-3-1-63-10, p 20). Seejuures ei too ehitusloa õigusvastasus vältimatult kaasa ehitamise ja ehitise õigusvastasust. Kui ilmneb, et ehitusloa andmisel on tehtud oluline sisuline viga, tuleb EhS § 55 p 1 kohaldades kaaluda ehitise omanike ja kolmandate isikute õigusi ja huve ning otsustada, kas anda kasutusluba, muuta ehitusluba või tunnistada see kehtetuks. Kasutusloa andmine ei tohi kaasa tuua kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet (vt kolleegiumi RKHKo nr 3-15-873/142, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 20)

Kasutusloa andmist kaaludes tuleb teisalt arvestada ka seda, kas puudutatud isik on kasutanud võimalust väidetavalt tema õigusi rikkunud ehitusluba vaidlustada. Väidetel, mida oleks saanud esitada ehitusluba vaidlustades, on kasutusloa andmise menetluses väiksem kaal, kuna ehitusluba kehtiva haldusaktina loob nendega seotud asjaolude osas õiguskindluse. (p 21)

Kuna kasutusluba ei asenda kinnisasja omaniku nõusolekut, ei anna ainuüksi maaomaniku nõusoleku puudumine alust keelduda kasutusloa andmisest (RKHKo nr 3-15-1590/58, p 11.5). Kasutusloa andmisest tuleb keelduda, kui ehitusluba on antud EhS § 44 p 4 rikkudes ning ehitise kasutamine põhjustab maaomanikule sedavõrd raskeid tagajärgi, et talt ei saa ilmselgelt nõuda ehitise talumist servituudi, sundvalduse või sundvõõrandamise tulemusena. (p 22)

3-18-1901/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.03.2021

Kuigi üldplaneeringul on põhimõtteliselt kohustuslik iseloom, ei saa sellise erandi tegemata jätmist põhjendada viitega sättele, mis ise näeb ette erandi võimaluse. Kaebajal ei ole õigust erandi tegemist nõuda, kuid linn pidi kaebaja taotluse üle otsustama, arvestades kaalutlusreegeid, sh volituse piire, kaalutlusõiguse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; HKMS § 158 lg 3). Lisaks üldplaneeringule peab planeeringu kinnitaja arvestama taotleja huvide ja omandipõhiõigusega ning leidma tasakaalu (PlanS § 10 lg 1), järgides proportsionaalsuse põhimõtet (põhiseaduse (PS) § 10) ja ehitise sobivust ümbrusesse (PlanS § 125 lg 5 p 1; ehitusseadustiku § 13 lg 1). Planeerimisel peab võimaluse korral soodustama varem kasutuses olnud või ebapiisavalt kasutatud alade otstarbekamat kasutamist (PlanS § 12 lg 1). (p 14)


Üldplaneeringu eesmärk on määratleda linnaruumi arengu põhimõtted ja suundumused (PlanS § 74 lg 1). Üldplaneeringu ülesanne on mh planeeringuala üldiste kasutus- ja ehitustingimuste, maakasutuse juhtotstarbe, maksimaalse ehitusmahu, hoonestuse kõrguspiirangu ja haljastusnõude määramine (PlanS § 75 lg 1 p 18). Selliste linnaehituslike üksikasjade nagu ehitise ja krundipiiri vahekauguse määramine ei ole üldplaneeringu ülesanne. See on detailplaneeringu ülesanne (PlanS § 126 lg 1 p-d 2 ja 9; RKHKo nr 3-3-1-42-03, p 19). Kõiki huve optimaalselt arvestava ehitise ja krundipiiri vahekauguse määramine sõltub suuresti ümbritsevast linnaruumist, sh piirkonna olemasoleva hoonestuse tihedusest, kasutuslaadist ja rütmist. (p-d 15-16)


    Kehtetu:

Naabrile avara vaate ja õueala õhulisuse tagamine ei ole linnakeskuses kaalukad argumendid piiramaks kinnisasja vaba kasutamise õigust (vrd RKHKo nr 3-3-1-25-02, p 21; RKHKo nr 3-3-1-42-03, p-d 16 ja 25). (p 16)


Ehkki planeeringu taotlejal puudub õigus planeeringulahendust dikteerida (RKHKo nr 3-3-1-23-16, p 17), ei või omavalitsus ilma piisavalt selge vajaduseta välistada ärimaa sihtotstarbega kinnistule ehitamist. Naabrite huvidega peab küll arvestama, ent tuleb ka silmas pidada, et erakinnistu teenib primaarsena siiski eraomaniku, mitte avalikku huvi. (p 17)


Üldjoontes on põhjendatud seisukoht, et siseministri määruse nr 17 § 22 lg-s 2 ettenähtud 8‑meetrine tuleohutuskuja võiks jaguneda krundinaabrite vahel võrdselt. Ka selle põhimõtte puhul tuleb arvestada erandi võimalusega ning erandit asjakohastel juhtudel kaaluda. Kaheksameetrine vahekaugus ei ole vajalik, kui tuleohutus on niigi tagatud naabri hoonete kaugusega või kui tuleohutus on mõistlik tagada ehituslike võtetega, nt tulekindlate materjalidega. Kinnistuomanik ei saa aga endale võimalikult suure ehitusõiguse tagamiseks nõuda, et naaber kasutaks tulekindlaid konstruktsioone või loobuks tulevikus oma ehitiste laiendamisest krundipiirile lähemale, välja arvatud, kui selleks annavad põhjust piirkonna omapära või muud kaalukad asjaolud. (p 18)


Kuigi üldplaneeringul on põhimõtteliselt kohustuslik iseloom, ei saa sellise erandi tegemata jätmist põhjendada viitega sättele, mis ise näeb ette erandi võimaluse. Kaebajal ei ole õigust erandi tegemist nõuda, kuid linn pidi kaebaja taotluse üle otsustama, arvestades kaalutlusreegeid, sh volituse piire, kaalutlusõiguse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; HKMS § 158 lg 3). Lisaks üldplaneeringule peab planeeringu kinnitaja arvestama taotleja huvide ja omandipõhiõigusega ning leidma tasakaalu (PlanS § 10 lg 1), järgides proportsionaalsuse põhimõtet (põhiseaduse (PS) § 10) ja ehitise sobivust ümbrusesse (PlanS § 125 lg 5 p 1; ehitusseadustiku § 13 lg 1). Planeerimisel peab võimaluse korral soodustama varem kasutuses olnud või ebapiisavalt kasutatud alade otstarbekamat kasutamist (PlanS § 12 lg 1). (p 14)

Üldplaneeringu eesmärk on määratleda linnaruumi arengu põhimõtted ja suundumused (PlanS § 74 lg 1). Üldplaneeringu ülesanne on mh planeeringuala üldiste kasutus- ja ehitustingimuste, maakasutuse juhtotstarbe, maksimaalse ehitusmahu, hoonestuse kõrguspiirangu ja haljastusnõude määramine (PlanS § 75 lg 1 p 18). Selliste linnaehituslike üksikasjade nagu ehitise ja krundipiiri vahekauguse määramine ei ole üldplaneeringu ülesanne. See on detailplaneeringu ülesanne (PlanS § 126 lg 1 p-d 2 ja 9; RKHKo nr 3-3-1-42-03, p 19). Kõiki huve optimaalselt arvestava ehitise ja krundipiiri vahekauguse määramine sõltub suuresti ümbritsevast linnaruumist, sh piirkonna olemasoleva hoonestuse tihedusest, kasutuslaadist ja rütmist. (p-d 15-16)

3-16-245/91 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.03.2021

Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et LKS § 10 lg 1 alusel antaval määrusel, millega Vabariigi Valitsus võtab ala kaitse- või hoiualana kaitse alla, on vahetu toime konkreetse kinnisasja valdaja õigustele ja kohustustele. Sellisel määrusel on seetõttu materiaalses tähenduses haldusakti tunnused (vt RKHKo nr 3-3-1-85-10, p 20). (p 16)


Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. (p 18)

Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. (p 29)


Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. (p 18)

Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)


RVastS § 16 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel. (p 19)

Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)

Ei ole põhjendatud nõue hüvitada tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Kui puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise. (p 25)

Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. (p 26)

Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. (p 29)


Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)


Detailplaneering ei ole lõplik avalik-õiguslik kinnitus, et arendusprojekti elluviimine vastab kõigile nõuetele, sh keskkonnanõuetele. Mida enam möödub aega detailplaneeringu kehtestamisest, seda suurem on risk, et uued asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada. (p 24)


Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)

Ei ole põhjendatud nõue hüvitada tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Kui puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise. (p 25)

Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. (p 26)


Looduskaitselistest piirangutest tuleneva põhiõiguste riive kompensatsiooniks on ette nähtud LKS §-s 20 sätestatud võimalus võõrandada kinnistud tasu eest riigile. Erinevalt sundvõõrandamise olukorrast ei näinud seadus kaebaja olukorras ette kohest hüvitist (vrd PS § 32 teine lause). (p 26)


Kuivõrd kaebaja oli kindlaks määranud alternatiivsete nõuete läbivaatamise järjekorra, siis oleks nende nõuete rahuldamata jätmine pidanud kajastuma kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 162 lg 1). Alternatiivsete nõuete rahuldamata jätmist ei tule resolutsioonis kajastada juhul, kui kohus rahuldab järjekorras eespool oleva nõude ega lahenda seetõttu järjekorras tagapool olevaid nõudeid. Kui järjekorras eespool olevate nõuete rahuldamata jätmine kajastub kohtuotsuse resolutsioonis, saab kaebaja kasutada efektiivselt edasikaebeõigust (PS § 24 lg 5). Järjekorras tagapool asuva alternatiivse nõude rahuldamise korral rahuldab kohus kaebuse siiski täielikult (RKHKo nr 3-18-830/23, p 12). (p 34)

Kokku: 117| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json