III-3/1-17/94
|
Riigikohus |
21.12.1994 |
|
Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea kohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel.
Kohtuistungi protokolli teatavaks tegemata ja allakirjutamiseks esitamata jätmine ei pruugi olla oluline kohtumenetluse normide rikkumine.
|
| III-3/1-5/95
|
Riigikohus |
17.03.1995 |
|
Kassatsioonkaebuses palutakse Riigikohut tühistada ringkonnakohtu määrus ja võtta tagastatud kaebus Riigikohtu menetlusse. HKS §-s 57 antud volituste piiride tõttu ei saa Riigikohus ise võtta tagastatud kassatsioonkaebust oma menetlusse. HKS §-de 40 lg. 2 ja 42 kohaselt esitatakse kassatsioonkaebused ringkonnakohtu kaudu, kes on kohustatud kontrollima nii kaebuse esitamise tähtaegadest kinnipidamist kui ka kaebuse vastavust HKS §-s 41 kehtestatud nõuetele. Iga kassaator peab esitama kaebuse eraldi ja tasuma selle eest ettenähtud kautsjoni.
Riigikohus ei saa ise võtta tagastatud kassatsioonkaebust menetlusse.
Otsus kuulutati 21. oktoobril 1994. a. Tähtaeg hakkab kulgema 21. oktoobrile järgnevast päevast, s.o. 22. oktoobrist 1994. a. TsKS § 39 lg. 1 kohaselt lõpeb kuudes arvutatav tähtaeg tähtaja viimas kuu vastaval päeval. Seda sätet on kohtupraktikas rakendatud nii, et selleks päevaks on loetud tähtaja kulgemise alguse päev. Seega on päevaks, millal sai veel esitada kassatsioonkaebust, 22. november 1994. a.
TKS § 39 lg. 1 kohaselt lõpeb kuudes arvutatav tähtaeg tähtaja viimase kuu vastaval päeval. Selleks päevaks on kohtupraktikas loetud tähtaja kulgemise alguse päev.
|
| III-3/1-8/95
|
Riigikohus |
26.05.1995 |
|
TKS § 349 lg. 1 kohaselt, mis laieneb ka halduskohtumenetlusele, on kassatsioonikohtu seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud.
Maa- või linnakohus ega halduskohus ei saa tunnistada kehtetuks asutamisluba ega haldusakti, millega see luba anti. Halduskohtu otsuse alusel peab akti andnud organ ise tunnistama haldusakti kehtetuks.
Kui halduskohus on lahendanud asja, mis ei kuulu tema pädevusse, siis on asja lahendanud ebaõige kohtunik ja otsus kuulub kohustuslikus korras tühistamisele HKS § 36 lg. 1 p. 1 alusel.
Linnavalitsuse korraldus, millega anti ettevõtte asutamisluba, on kohaliku omavalitsuse organi poolt avalik-õiguslike ülesannete täitmisel antud haldusakt ja vaidlus selle üle, kas see dokument on antud seaduslikult, kuulub halduskohtu pädevusse.
Kui halduskohus on lahendanud asja, mis ei kuulu tema pädevusse, siis on asja lahendanud ebaõige kohtunik ja otsus kuulub kohustuslikus korras tühistamisele HKS § 36 lg. 1 p. 1 alusel.
|
| 3-3-1-13-96
|
Riigikohus |
04.04.1996 |
|
Kohtuistungi protokolli asjaomasele isikule istungil teatavaks tegemata ja allakirjutamiseks esitamata jätmine pole ringkonnakohtu määruse tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel, sest selline rikkumine ei viinud ega saanud viia asja ebaõigele otsustamisele. Asja õige otsustamine ei sõltu kohtuistungi protokolli protsessiosalistele teatavaks tegemisest ega allakirjutamiseks esitamisest.
Kohtuistungi protokollis asjaolude kajastamata jätmine pole samuti kohtumääruse tühistamise aluseks. Vastavalt HKS §-le 39 protokollitakse ringkonnakohtus "üksnes need seletused ja ütlused, millel on ringkonnakohtu arvates tähtsust asja kassatsiooni korras läbivaatamisel".
Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtumääruses edasikaebamise korra ja tähtaja märkimata jätmine pole esimese astme kohtu määruse tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel, sest selline rikkumine ei viinud ega saanudki viia asja ebaõigele otsustamisele.
Kohtulahendis edasikaebamise korra ja tähtaja rikkumine pole lahendi tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel.
|
| 3-3-1-14-98
|
Riigikohus |
13.04.1998 |
|
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja kontrollimine.
MKS § 20 lg. 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale. Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutusele
Kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
|
| 3-3-3-1-98
|
Riigikohus |
27.03.1998 |
|
Kui kohtuotsuse põhjendavast osast ei selgu, miks halduskohus rahuldas taotluse kohtukulude väljamõistmiseks osaliselt, siis kuulub kohtuotsus selles osas tühistamisele.
|
| 3-3-1-31-99
|
Riigikohus |
04.10.1999 |
|
Haldusasjas tuvastatav tsiviilõiguslik asjaolu ei ole siduv ühegi tsiviilasja menetlemisel. Tehingu tühisuse tuvastamisel on tähendus üksnes selles haldusasjas ja võimalikus teises haldusasjas, kui menetlusest võtavad osa samad protsessiosalised.
Halduskohtul on õigus hinnata aktsiate kinkelepingut kui tõendit ning asuda seisukohale, et sellega ei ole kõigi tõendite kogumis ja vastastikuses seoses tõendatud aktsiate omandamine kingituse vastuvõtmise teel Tulumaksuseaduse § 9 lg. 2 p. 2 mõttes.
Maksuhalduri seadusest tulenevate kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine maksusumma määramisel oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksumaksja maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksumaksja poolt esitatud tõendeid.
Maksuhalduri seadusest tulenevate kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine maksusumma määramisel oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksumaksja maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksumaksja poolt esitatud tõendeid.
Maksuhaldur peab ettekirjutuses motiveerima, miks ja millise muu teabe alusel määratakse maksusumma maksuhalduri poolt.
Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust.
Kassatsioonimenetluses ei saa muuta eelnenud kohtumenetluses tõenditele antud hinnangut.
|
| 3-3-1-43-01
|
Riigikohus |
20.11.2001 |
|
Vastavalt TsMS §-le 353 lg 2 ei ole kassatsioonkaebuses õigust esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud. Kassatsiooniastmes ei saa asuda kaitsma neid väidetavaid õigusi, mida ei kaitstud apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluse vahelejätmine pole kooskõlas Eestis rakendatava kolmeastmelise kohtumenetluse põhimõtetega.
Pärast kalapüügilubade andmist tuleb lubade andmise aluseks olnud ministri käskkirja ja püügilube vaadelda lahutamatu tervikuna. Käskkiri osas, mis puudutab iga konkreetset püügiluba, ja iga luba moodustavad materiaalses mõttes ühe ja sama haldusakti.
|
| 3-3-1-62-01
|
Riigikohus |
21.12.2001 |
|
MRS § 23 lg 2 (18. märtsil 1997 kehtinud redaktsioonist) tulenevalt saab maa tagastamise otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb maad tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium ka lahendites nr 3-3-1-36-99, 3-3-1-45-99 ja 3-31-55-01.
Isikul, kes oli protsessiosaliseks esimese astme kohtus, kuid keda ei ole ringkonnakohtu istungile kutsutud, on õigus esitada selle peale kassatsioonkaebus. Vastasel juhul puuduks isikul võimalus sellist protsessiõigusnormi rikkumist vaidlustada.
Esimese astme kohtus kaebuse esitajaks olnud isik on haldusprotsessis jätkuvalt pool ka ringkonnakohtus, olenemata sellest, kas ta on apellatsioonkaebuse esitanud või mitte. Tal on jätkuvalt protsessiosalise HKMS §-st 15 tulenevad õigused. Kui asja arutamisele apellatsioonimenetluses ei kutsutud halduskohtus kaebuse esitajaks olnud isikut, on jäetud ringkonnakohtu istungile kutsumata isik, kelle õiguste üle kohus otsustas.
|
| 3-3-1-3-02
|
Riigikohus |
01.02.2002 |
|
Põllumajandusliku tootmisega tegelemine Maareformi seaduse § 22 lg 4 p 5 mõttes on taime- ja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Ainuüksi tulu, kulu või põllumajandussaaduste kui kauba puudumisest ei saa teha järeldust, et isik ei tegele põllumajandusliku tootmisega Maareformi seaduse kuni 22. märtsini 1999 kehtinud redaktsiooni ja Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 268 kinnitatud Maa enampakkumisega erastamise korra mõttes. Alusetu on seisukoht, et tuludeklaratsioonis deklareeritud väikeste kulude tõttu ei saa põllumajanduslikku tegevust pidada põllumajanduslikuks tootmiseks.
HKMS § 33 lg 5 järgi tuleb vastuses apellatsioonkaebusele märkida, kas protsessiosaline soovib kohtuistungist osa võtta. Kui protsessiosaline ei ole ringkonnakohtule teatanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta, kuid kohus lahendab asja ja teeb uue otsuse siiski kirjalikus menetluses, on rikutud HKMS § 37 lg 1. Tegemist on HKMS §-s 45 lg 1 p 2 nimetatud juhtumiga, kus kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud.
|
| 3-3-1-34-02
|
Riigikohus |
27.05.2002 |
|
Vastavalt 1. jaanuaril 2002 jõustunud Halduskohtumenetluse seadustiku muudatustele toimub esialgse õiguskaitse taotluse menetlemine HKMS §-st 12-2 lg 5 tulenevalt vaid kahes kohtuastmes. Kui esialgse õiguskaitse menetlus toimus HKMS § 12-2 lg 5 kehtivuse ajal juba halduskohtus ja ringkonnakohtus, puudub Riigikohtusse erikaebuse esitamise õigus.
|
| 3-3-1-45-02
|
Riigikohus |
21.10.2002 |
|
HKMS § 52 lg 1 ja § 64 lg 1 koosmõjust tulenevalt saab Riigikohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust kontrollida vaid neis aspektides, mida on juba kontrollinud ringkonnakohus. Kui võimaldada kasseerimist otse esimese astme kohtuotsuse neile aspektidele, mille suhtes ei ole saanud oma seisukohta võtta ringkonnakohus, ei toimiks Põhiseaduse §-s 149 sätestatud kolmeastmeline kohtusüsteem, millel põhineb asjade sisulise läbivaatamise osas ka Halduskohtumenetluse seadustik.
HKMS §-st 34 lg 2 tulenevalt ei tohi ringkonnakohus väljuda apellatsioonkaebuses esitatud taotluse piiridest, muutes või tühistades halduskohtu otsust osas, milles seda pole taotletud. Kui apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist vaid ühe nõude rahuldamata jätmise osas, ei ole ringkonnakohtul alust väljuda taotluse piiridest ja kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust ülejäänud osas.
|
| 3-3-1-24-04
|
Riigikohus |
03.06.2004 |
|
HKMS § 45 lg 1 p 2 kohaselt kuulub kohtulahend juhul, kui see on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõuetest olenemata tühistamisele ning asi saadetakse uueks arutamiseks. HKMS § 64 lg 3 sätestab, et sama seadustiku paragrahvis 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele.
|
| 3-3-1-91-04
|
Riigikohus |
17.02.2005 |
|
Kaebaja muutis tühistamiskaebuse eelmenetluse käigus halduskohtus tuvastamiskaebuseks. Ringkonnakohus märkis kohtuotsuse põhjendavas osas, et tegemist ei ole haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebusega. Seega tegi ringkonnakohus vea, lahendades õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse asemel tühistamiskaebust. Ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme, lahendades ekslikult kaebaja esialgse taotluse. Seejuures ei saanud menetlusosalised avaldada oma seisukohti tuvastamiskaebuse asemel tühistamiskaebuse läbivaatamise osas. Veelgi enam, tegemist on olukorraga, kus tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg oli kaebuse esitamise ajal möödunud ja tähtaja ennistamise põhjendatuse küsimust ei olnud halduskohus lahendanud.
|
| 3-3-1-67-07
|
Riigikohus |
01.11.2007 |
|
Vastavalt TsMS § 441 lg-le 1 allkirjastab kohtunik tehtud kohtuotsuse. HKMS § 25 lg-st 5 tulenevalt kuulub nimetatud säte kohaldamisele ka halduskohtumenetluses. Ringkonnakohus tühistab HKMS § 45 lg 1 p 3 kohaselt esimese astme kohtu lahendi olenemata kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest ning saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui kohtunik ei ole otsusele alla kirjutanud. Kui esimese astme kohus on rikkunud HKMS § 45 esimese lõike sätteid ning ringkonnakohus ei ole otsust tühistanud ega asja uueks läbivaatamiseks saatnud, siis tulenevalt HKMS § 64 lg-st 3 tühistab Riigikohus alama astme kohtute otsused ja saadab asja läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
|
| 3-3-1-1-08
|
Riigikohus |
28.04.2008 |
|
Kui kohtunik ei ole otsusele alla kirjutanud või mõni kohtunikest ei ole otsusele alla kirjutanud, siis HKMS § 45 lg 1 p 3 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Riigikohus ei ole HKMS § 64 lg-st 3 tulenevalt seadustiku §-s 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).
TsMS § 441 lg 1 sätestab, et otsuse teinud kohtunik allkirjastab selle. Tulenevalt HKMS § 25 lg-st 5 kuulub nimetatud säte kohaldamisele ka halduskohtumenetluses. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).
Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku pensionikindlustuse seadus, siis RPKS § 4 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse välislepingut. "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) on välisleping selle sätte tähenduses. Kui see Kokkulepe sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Kokkuleppe artikli 5 grammatiline tõlgendamine võimaldab järeldada, et puudub võimalus nii Nõukogude Liidu relvajõududes teenimisel omandatud kui ka pärast erruminekut Eestis töötatud aja eest omandatud staaži alusel määratud pensione üheaegselt välja maksta. Sellest sättest tulenes Pensionikomisjoni jaoks alus Eesti pensioniõiguse järgi määratud pensioni maksmise peatamiseks, kui Vene Föderatsiooni määratud pensioni maksmine jätkub.
|
| 3-3-1-48-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Halduskohtumenetluses ei kohaldata kassatsioonitähtaja osas TsMS § 670 lg-t 2. Kassatsioonkaebuse esitamise tähtaega reguleerib Halduskohtumenetluses ammendavalt HKMS § 53, mille esimese lõike kohaselt on kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva arvates kohtuotsuse teatavakstegemisest, kui asi lahendati kirjalikus menetluses, siis kohtuotsuse kättesaamisest.
Alusetu rikastumise sätete alusel millegi väljamõistmise eelduseks on see, et asja on saanud see isik, kellele nõue esitatakse. Tulenevalt sellest, et lennukõlblikkuse kontrolli kuluna makstud rahasumma sai teine äriühing mitte neid kulusid nõudnud haldusorgan, ei saa haldusorganilt seda summat välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel.
Kuna LennS § 71 lg 2 teise lause põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamisega langes ära alus lennukõlblikkuse kontrolli teostamise kulude nõudmiseks ettevõtjalt, siis oli nende kulude nõudmine õigusvastane ja sellega tekitati ettevõtjale kahju. Kahju ei tekitatud vahetult õigustloova aktiga, kuna raha maksmise aluseks oli haldusorgani esitatud arve. Olemas on põhjuslik seos esitaud arve ja selle alusel raha maksmise vahel. Seetõttu kuuluvad lennukõlblikkuse kontrolli kulud ettevõtjale hüvitamisele mitte alusetu rikastumise, vaid kahju hüvitamise sätete alusel.
Halduskohtumenetluses kuuluvad väljamõistmisele ainult kantud menetluskulud. Menetluskulude kandmist ei saa tõendada advokaadi kinnitusega arvete tasumise kohta (vt nt Riigikohtu 25.03.2008 otsuss asjas nr 3-3-1-5-08; 17.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-39-08; 30.09.2008 otsus asjas nr 3-3-1-52-08). Pärast istungit esitatud tõendeid õigusabikulude tasumise kohta ei ole võimalik arvesse võtta. Samuti ei pruugi kohus välise õigusabi kasutamisel haldusekandja menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (vt nt Riigikohtu 19.06.2007 määrust asjas nr 3-3-1-36-07; 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07).
|
| 3-3-1-51-08
|
Riigikohus |
01.10.2008 |
|
Halduskohtumenetluse seadustiku § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.
PES § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Seetõttu läks omandi- või muu asjaõiguse üleandmisega teisele isikule üle ka ehitusloast tulenev õigus vastavale kinnisasjale loas kindlaks määratud tingimustel ehitis püstitada. Tehnovõrkude- ja rajatiste osas planeerimis- ja ehitusseadus eriregulatsiooni ei sätestanud. Kui ehitusluba anti välja isikule, kellel ehitamist võimaldavat asjaõigust ei olnud, ei andnud see isikule õigust ehitada võõrale kinnisasjale. Sellisel juhul tuli isikul hankida ehitamist võimaldav asjaõigus pärast ehitusloa saamist. Ehitusseaduse kohaselt võib ehitusluba taotleda ka isik, kellel ei ole kinnisasjal ehitamist võimaldavat asjaõigust, seejuures ei anna ehitusluba aga õigust ehitada ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata (EhS § 12 lg 1).
Ehitusluba on seotud kinnisasjaga, määrates kindlaks nõuded kinnistul ehitiste püstitamiseks. Kinnisasjale konkreetse ehitise püstitamiseks kehtestatud nõuded ei saa sõltuda ehitusloa taotluse esitaja isikust või püstitatavate ehitiste omanikust.
Käesolevas asjas ehitusloa andmise ajal kehtinud asjaõigusseaduse § 158 lg 1 ei tähendanud, et tehnorajatisi oleks saanud võõrale kinnisasjale ehitada vahetult seadusest tulenevalt. See säte kohustas kinnisasja omanikku nõusolekut andma ning andis huvitatud isikule võimaluse esitada vajadusel tsiviilkohtumenetluse korras nõude sellise nõusoleku saamiseks.
Detailplaneering ei loo iseseisvalt kohustust tehnorajatist taluda, kuid võib anda aluse vastavale nõudele.
PES § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Seetõttu läks omandi- või muu asjaõiguse üleandmisega teisele isikule üle ka ehitusloast tulenev õigus vastavale kinnisasjale loas kindlaks määratud tingimustel ehitis püstitada. Tehnovõrkude- ja rajatiste osas planeerimis- ja ehitusseadus eriregulatsiooni ei sätestanud. Kui ehitusluba anti välja isikule, kellel ehitamist võimaldavat asjaõigust ei olnud, ei andnud see isikule õigust ehitada võõrale kinnisasjale. Sellisel juhul tuli isikul hankida ehitamist võimaldav asjaõigus pärast ehitusloa saamist. Ehitusseaduse kohaselt võib ehitusluba taotleda ka isik, kellel ei ole kinnisasjal ehitamist võimaldavat asjaõigust, seejuures ei anna ehitusluba aga õigust ehitada ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata (EhS § 12 lg 1).
PES § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Seetõttu läks omandi- või muu asjaõiguse üleandmisega teisele isikule üle ka ehitusloast tulenev õigus vastavale kinnisasjale loas kindlaks määratud tingimustel ehitis püstitada. Tehnovõrkude- ja rajatiste osas planeerimis- ja ehitusseadus eriregulatsiooni ei sätestanud. Kui ehitusluba anti välja isikule, kellel ehitamist võimaldavat asjaõigust ei olnud, ei andnud see isikule õigust ehitada võõrale kinnisasjale. Sellisel juhul tuli isikul hankida ehitamist võimaldav asjaõigus pärast ehitusloa saamist. Ehitusseaduse kohaselt võib ehitusluba taotleda ka isik, kellel ei ole kinnisasjal ehitamist võimaldavat asjaõigust, seejuures ei anna ehitusluba aga õigust ehitada ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata (EhS § 12 lg 1).
Ehitusluba on seotud kinnisasjaga, määrates kindlaks nõuded kinnistul ehitiste püstitamiseks. Kinnisasjale konkreetse ehitise püstitamiseks kehtestatud nõuded ei saa sõltuda ehitusloa taotluse esitaja isikust või püstitatavate ehitiste omanikust.
|
| 3-3-1-56-08
|
Riigikohus |
16.12.2008 |
|
Kuigi haldusmenetluse üldregulatsioon ega ka planeerimismenetluse sätted otseselt ei käsitle menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Planeerimismenetluse jätkamine ja lõppastmes planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu eesmärkide saavutamise võimalikkus ei ole selge, võib oluliselt kahjustada nii avalikke huve kui ka kaasa tuua planeeringuga hõlmatud isikute õiguste ja huvide ülemäärase riive.
Haldusorgan peab astuma temast sõltuvaid samme menetlustakistuse kõrvaldamiseks. Sellise kohustuse seadmine eeldab, et haldusorgani kasutuses oleksid menetlustakistuse kõrvaldamiseks õiguspärased ja tulemuslikud vahendid.
Kehtiv menetluskord ei võimalda ringkonnakohtul väljuda kaebuse taotluse piiridest. Ka ringkonnakohtule laieneb HKMS § 25 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kaebuse eseme ja õiguskaitsevahendi valiku ainuõigus on kaebajal. Kohus võib üksnes juhtida kaebaja tähelepanu efektiivsema õiguskaitsevahendi olemasolule ja taotluse muutmise võimalusele.
Taotluse piiridest väljumisega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida pole menetluses arutatud.
Kohus peab kohustamiskaebuse lahendamisel juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal.
Kohalik omavalitsus otsustab planeeringu vastuvõtmise vastavalt PlanS § 17 lg-le 1. Nimetatud sättest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus ka keelduda planeeringu vastuvõtmisest. Samas seadus ei sätesta neid kriteeriume, millest juhindudes planeeringu võib jätta vastu võtmata. Mõistlik on eeldada, et planeeringu võib jätta vastu võtmata siis, kui see ei vasta seaduse nõuetele või planeeringu lähteeesmärgile ja -tingimustele, ei ole saanud nõuetekohast kooskõlastust, on vastuolus kõrgemat järku planeeringuga, samuti muudel olulistel asjaoludel. Üheks planeeringu vastvõtmata jätmise otsuse õiguspäraseks aluseks objektiivse võimatuse planeeringut ellu viia või ka selle suure tõenäosuse. Planeeringu vastuvõtmata jätmine ei välista planeerimismenetluse jätkumist, kui tegemist on kõrvaldatava puudusega.
HKMS § 10 lg 3 kohustab kaebajat tuvastamiskaebuse esitamisel väljendama oma põhjendatud huvi vastava asjaolu tuvastamiseks ning kohtul lasub kohustus kontrollida kaebaja sellise huvi olemasolu sõltumata teiste menetlusosaliste seisukohtadest. Planeerimismenetluse peatamise asjaolude selgitamiseks ning vastava informatsiooni edastamiseks lepingupartneritele ei ole vajalik pöörduda kaebusega kohtusse.
|
| 3-3-1-59-08
|
Riigikohus |
14.10.2008 |
|
Kui kassatsioonimenetluse normid ei reguleeri menetlusküsimust ning esimese ja apellatsiooniastme menetlusnormid nimetatud küsimust reguleerivad, siis lähtub Riigikohus nendest menetlusnormidest. Kui haldusorgan on välja andmata jäetud haldusakti ise välja andnud ning kaebajal asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi puudub, tuleb asja menetlus HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel lõpetada.
|
Facebook
X.com