2-22-115921/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.04.2024 |
|
TsÜS § 11 järgne piiratud teovõimega isiku kaitsmise eesmärk ei tähenda üldjuhul seda, et piiratud teovõimega isik võiks VÕS § 1028 lg 2 p 3 alusel laenuandja arvel alusetult rikastuda, jättes endale tühise laenulepingu alusel saadu. (p 14)
Piiratud teovõimega isiku õiguste kaitse tühise tehingu alusel saadu temalt tagasinõudmisel on tagatud eelkõige rikastumise äralangemise vastuväitega VÕS § 1033 ja § 1034 alusel. Rikastumise äralangemisega ei ole tegu, kui tühise tehingu alusel saadu arvel on tehtud kulutusi, mida piiratud teovõimega isiku jaoks oleks olnud niikuinii vaja teha. Küll aga võib rikastumine olla ära langenud, kui piiratud teovõimega isik on saadu arvel teinud kulutusi, mida mõistlik seaduslik esindaja ei oleks sarnases olukorras põhjendatuks pidanud, ning kulutuste eest ei ole vastusooritust saadud või selle väärtus ei ole säilinud. Piiratud teovõimega isiku tehtud tehing, millega ta on saadu ära kulutanud, võib omakorda olla tühine ja piiratud teovõimega isikul on sel juhul omakorda alusetu rikastumise nõue selle tehingu alusel üleantu tagastamiseks. Sel juhul ei ole piiratud teovõimega isiku rikastumine ära langenud, kuna saadu asemel on tal tekkinud alusetu rikastumise nõue saaja vastu. Sellises olukorras saab piiratud teovõimega isik kaitsta end hageja esitatava alusetu rikastumise nõude vastu, loovutades enda nõude hagejale. (p-d 15-15.2)
VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise (ja ka VÕS § 1034 lg 1 erandi kohaldamise) eelduseks on see, et ei esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid. VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludest teadmisel või teadma pidamisel ei saa lähtuda piiratud teovõimega isiku teadmisest, vaid tema seadusliku esindaja teadmisest või teadma pidamisest. Seda asjaolu peab tõendama alusetu rikastumise nõude esitanud üleandja. (p 16)
Isiku üle eestkoste seadmise määruse avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded (TsMS § 531 lg 4) ei välista tema vastu alusetu rikastumise nõude esitamist. (p 18)
VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludest teadmisel või teadma pidamisel ei saa lähtuda piiratud teovõimega isiku teadmisest, vaid tema seadusliku esindaja teadmisest või teadma pidamisest. Seda asjaolu peab tõendama alusetu rikastumise nõude esitanud üleandja. (p 16)
VÕS § 1033 lg 1 järgne vastuväide tuleb kohtule esitada ja tõendada kostjal, kelle vastu on esitatud alusetu rikastumise nõue. (p 17)
Tühise laenulepingu tagasitäitmine ei ole VÕS § 1028 lg 2 p 3 mõttes vastuolus TsÜS § 11 eesmärgiga, milleks on kaitsta piiratud teovõimega isikut ja takistada tal tsiviilkohustuste võtmist. See kaitse ei tähenda siiski üldjuhul seda, et piiratud teovõimega isik võib jätta endale tühise tehingu alusel saadu, st laenuandja arvel alusetult rikastuda. (p 14)
Eestkostemääruse avaldamine ei tähenda seda, et eestkostetav on piiratud teovõimega isik iga pärast määruse avalikustamist tehtud tehingu korral, vaid määrus loob üksnes sellekohase eelduse (vt TsÜS § 8 lg 3). (p 18)
|
| 2-21-4251/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2024 |
|
VÕS § 42 lg 3 p 2 reguleerib olukorda, kus tüüptingimuse tõttu on ühe või mitme õiguskaitsevahendi kasutamine täielikult välistatud või konkreetsetel asjaoludel ebamõistlikult piiratud. VÕS § 42 lg 3 p 1 kohaldub juhtudel, kus tingimuse kasutaja vastutust ei ole täielikult välistatud, vaid seda on võrreldes seadusest tulenevaga üksnes piiratud. (p-d 11.2–11.3)
VÕS § 42 lg 3 p 1 järgi saab lubatavaks pidada kokkuleppeid, mille alusel piiratakse ühe poole vastutust vastavalt tehingu hinnale, kuid vastutus ei tohi olla välistatud ega piiratud olukorras, kus põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist, samuti muuks juhuks, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu. (p 11.3)
Põhjuslikku seost tuleb jaatada, kui rikutud lepingulise kohustuse kohase täitmise korral oleks tavalistel asjaoludel tõenäoliselt kahju ära hoitud või seda vähemalt vähendatud. Kui on tõendatud asjaolu, mis üldise elukogemuse kohaselt viib sarnasele olukorrale omase tüüpilise sündmuste järgnevuse esinemisel konkreetses asjas tuvastatud kahju tekkimiseni, saab kohus lugeda põhjusliku seose tuvastatuks, kui kostja ei tõenda, et konkreetsel juhul esinesid erilised asjaolud, mis erinevad tavapärasest samalaadsele olukorrale tüüpilisest sündmuste jadast. (p 13.2)
|
| 2-21-5364/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2024 |
|
Kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Dokumendi õigusliku siduvuse puhul on määravaks poolte tegelik tahe, mitte dokumendil lasuvate allkirjade arv. Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega. Alles siis, kui on tuvastatud poolte tahe sõlmida õiguslikult siduv võlatunnistus, saab kohus võtta seisukoha võlatunnistuse liigi osas (p-d 11–13 ja 16)
Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut abstraktset kohustust, vaid reguleerida juba olemasolevat võlasuhet. Selle eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on pooltevaheline õigussuhe nende jaoks ebaselge, mida võlatunnistuse andmisega soovitakse lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada. (p-d 15 ja 15.1)
Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st mille üle pooled enne võlatunnistuse andmist vaidlesid või milles valitses ebaselgus, kuid välistatud ei ole, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus. Vastuväidetest loobumise tagajärjeks on see, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik võlatunnistust andes loobunud ei ole (vt ka RKTKo nr 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4). (p-d 15.2 ja 15.3)
Kui konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei pea hageja võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse, siis deklaratiivse võlatunnistuse puhul ainuüksi sellest ei piisa. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad võlgniku vastavatest vastuväidetest loobumist järeldada. (p 15.4)
|
| 2-20-3847/48
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2024 |
|
Avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses ei saa lugeda sotsiaalmeediavõrgustikus pelgalt heakskiidu väljendamist teise isiku avaldatud kommentaarile. (p 12)
VÕS § 1046 alusel ei peaks lugema õigusvastaseks väheolulisi rikkumisi, mida isik peab mingites olukordades, nt tulenevalt avaldamise viisist, kontekstist või sisust mõistlikult võttes taluma. Igale sotsiaalmeedias avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnangule ei pea järgnema kahjuhüvitise väljamõistmine. Nt väide, et ametnik töötab ministrile vastu, ei riiva ametniku au sellisel määral, et seda peaks lugema tema au teotavaks rohkem kui tühisel määral. Selline hinnang ei ületa VÕS § 1046 lg 1 õigusvastasuse künnist, sellel ei ole ametnikku alandavat, häbistavat või naeruvääristavat iseloomu. (p 11)
|
| 2-22-2918/77
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.04.2024 |
|
VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud teise tagatise andja vastu (ühishüpoteek), ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.
Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat. (p-d 11.1-11.3)
Kui tagatise andjateks (ühishüpoteek korteriomanditele) on põhivõlgnik ja muu isik, ning võlgniku korteri omanikuks (ühishüpoteegi püsimajäämise tingimusel) saab hiljem keegi teine, kes peab seejärel taluma korteri müümist põhivõlgniku võla katteks, siis sellisel isikul ei ole tagasinõudeõigust teise tagatise andja vastu. (p 11.2)
AÕS § 361 lg 2 annab hüpoteegipidaja nõude rahuldanud kinnisasja omanikule õiguse nõuda teisi kinnisasju koormavate ühishüpoteekide enda nimele kandmist vaid siis, kui ta võib nõuda teiste ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanikelt hüvitist. Selles sättes ei ole antud kinnisasja omanikule automaatset õigust valida, kas nõuda hüvitist või ühishüpoteekide enda nimele kandmist. (p 12)
|
| 2-20-11098/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2024 |
|
Kokkulepitud omadusteks VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses ei ole poolte tagantjärele eeldatavast tahtest tulenevad omadused. Kui müügileping ei sisalda kokkuleppeid asja omaduste kohta, saab asja lepingutingimustele mittevastavus kõne alla tulla üksnes VÕS § 217 lg 2 p-des 2 jj sätestatud tingimustel. (p 17)
Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, kui ringkonnakohus märgib, et nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu põhjendustega, kuid asub seejärel enda otsuse põhjendustes maakohtust vastupidisele seisukohale. (p 15)
|
| 2-22-14182/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2024 |
|
Kui kostja tegevus kujutab endast kestvat õigusvastase kahju tekitamist, siis on hagejatel õigus nõuda VÕS § 1055 lg 1 alusel kahju tekitava käitumise lõpetamist. (p 26)
Kohtulahendi täidetavuse huvides on otstarbekas lahendi resolutsioonis täpsustada, millised sammud peab kostja hagejate õiguste rikkumise lõpetamiseks astuma. (p 26)
Vt RKTKm nr 2-19-10047/101, p 12. (p 27)
Ei ole õigustatud üldsõnaliselt keelata kostjal hagejate õigusi kahjustavate otsuste vastuvõtmine. Iga konkreetset väidetavalt kahjustavat otsust saab hinnata, lähtudes otsuse sisust. Täpsustamata kohtulahendi resolutsioonis, milline konkreetne tegevus on keeluga hõlmatud ja milline mitte, on tarbetu keelata kostjal hagejate õiguste rikkumine, sest samasisuline kohustus tuleneb kostjale juba seadusest. (p 27)
TsMS § 719 lg 1 esimese lause järgi peab vahekohtumenetluse kokkulepe olema sõlmitud kirjalikult taasesitatavas vormis. Seetõttu ei piisa vahekohtukokkuleppe sõlmimiseks üksnes kaudsetest tahteavaldustest. (p 30)
Spordiorganisatsioonid võivad iseenesest sõlmida spordis tegutsejatega vahekohtukokkuleppeid. Selline kokkulepe võib sisalduda nt lepingus, millega spordialaliit väljastab sportlasele litsentsi. Samuti võib vahekohtukokkulepe sisalduda spordialaliidu põhikirjas, millest juhinduvad kõik alaliidu liikmed ja mis on liikmele enne alaliiduga liitumist teada. On oluline, et selline tingimus on sätestatud kas lepingus või põhikirjas selliselt, et isikul on võimalus selle sisuga vahetult tutvuda. Seega ei ole vahekohtukokkuleppe kehtivuseks piisav, kui nt võistluslitsentsi saamiseks sõlmitavas lepingus lepitakse kokku mh rahvusvahelise alaliidu reeglite kohaldamises. (p 31)
Igal juhul ei ole täidetud vorminõue vahekohtukokkuleppe kehtivuseks juhul, kui isik ei ole teinud ühtegi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tahteavaldust selle kokkuleppe sõlmimiseks. Üksnes spordivõistluse korraldamine või sellel osalemine ei ole käsitatav kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tahteavaldusena. (p 32)
MTÜS §-s 24 sätestatu on olemuselt ühinguõiguslik õiguskaitsevahend, mida saavad kasutada ühinguga sisesuhtes olevad isikud. Seetõttu piirab MTÜS § 24 lg 3 isikute ringi, kes saavad nõuda mittetulundusühingu üldkoosoleku (või MTÜS § 24 lg 7 alusel ka teise organi) otsuse kehtetuks tunnistamist. (p 13)
MTÜS ei piira nende isikute ringi, kes saavad esitada mittetulundusühingu organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi. Küll aga tulenevad piirangud tuvastushagi esitamiseks TsÜS § 38 lg-st 2 ja TsMS § 368 lg-st 1. (p 14)
Õiguslik huvi juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamiseks on vähemalt samadel isikutel, kellel on õigus nõuda sellise otsuse kehtetuks tunnistamist. See isikute ring võib olla ka laiem, kuna õiguslik huvi otsuse tühisuse tuvastamise vastu võib olemas olla ka isikutel, kellel puudub (MTÜS § 24 lg 3 järgi) õigus nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. (p 14)
Isikul võib olla õiguslik huvi juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise vastu ka juhul, kui see otsus tegelikult mõjutab tema õiguslikku positsiooni või toob talle kaasa õiguslikke tagajärgi. (p 15)
Spordialaliidu otsus või tegu võib osutuda põhimõtteliselt turgu valitsevat seisundit KonkS § 16 mõttes kuritarvitavaks. (p 18)
On võimalik, et spordialaliit kuritarvitab enda turgu valitsevat seisundit, kui ta piirab ettevõtjatel turule pääsu sellega, et seab teiste ettevõtjate majandus- või kutsetegevuse sõltuvusse enda kehtestatud reeglitest, mille üle ei tee järelevalvet keegi peale spordialaliidu enda. (p 20)
Vt RKTKo nr 2-15-505/180. (p 25)
VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud üht kaitsenormi. Sellest tulenevalt võib kostja tegevus olla kvalifitseeritav hagejatele õigusvastaselt kahju tekitava käitumisena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kui ta rikub turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeldu ja sellest tekib hagejatele kahju. (p 25)
VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud üht kaitsenormi. Sellest tulenevalt võib kostja tegevus olla kvalifitseeritav hagejatele õigusvastaselt kahju tekitava käitumisena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kui ta rikub turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeldu ja sellest tekib hagejatele kahju. (p 25)
Kui hagejad soovivad esitada kahju tekitava käitumise lõpetamise nõude, siis sellise nõude eeldusena peavad hagejad esile tooma ja tõendama, milles seisneb neile tekitatud kahju. Samuti peavad hagejad tõendama kostjat kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest (RKTKo nr 2-16-14655/24, p 14.1). Kostjal on sellisel juhul vastutusest vabanemiseks võimalik omakorda tõendada, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane. (p 28)
|
| 2-19-18463/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.03.2024 |
|
Olukorras, kus tellija ei ole töövõtulepingu esemeks olevaid töid vastu võtnud, peab töövõtja selleks, et tema tasunõude saaks lugeda VÕS § 637 lg 4 ja § 638 alusel sissenõutavaks, tõendama, et ta on lepingukohased tööd teinud ja tellijale vastuvõtmiseks esitanud. (p 12)
VÕS § 655 lg 1 teise lause kohaselt, kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Sama sätte teise lõike kohaselt eelnevat ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. (p 15)
Kui tellija ei tagane kehtivalt lepingust, võib töövõtjal olla tekkinud VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel õigus lepingust taganeda põhjusel, et tellija tegevuse tõttu muutus töövõtjal lepingu täitmine võimatuks, kuna kolmas isik oli juba teinud tööd, mida töövõtja pidi lepingu alusel tegema. Juhul, kui tuvastatakse, et osaliselt tegi töid kolmas isik ning et tellija taganes töövõtulepingust, võib töövõtja nõuda tagasitäitmise võlasuhte raames VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel üleantu väärtuse hüvitamist. Selle nõude eeldusena peaks töövõtja tõendama, millises ulatuses ta töid tegi. Eelduslikult on tööde väärtus nende lepingujärgne maksumus, kuid tellijal on võimalik tõendada, et tööde väärtus on nende osalise tegemata jätmise tõttu väiksem. (p 14)
VÕS § 655 lg 1 alusel lepingu ülesütlemine eeldab tellija selge tahte tuvastamist, et ta soovib lepingu igal juhul lõpetada sõltumata töövõtja lepingurikkumisest. (p 15)
Kui töövõtulepingu esemeks olnud tööd on valmis teinud kolmas isik, ei lõppe töövõtja ja tellija õigussuhe automaatselt. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186. Kohtul tuleb pooltega võlasuhte lõppemise aluseid arutada. Sõltuvalt võlasuhte lõppemise alusest võib hagejal olla kostja vastu kas tehtud tööde väärtuse või (osalise) töötasu hüvitamise nõue. (p 13)
|
| 2-21-7681/54
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.03.2024 |
|
Raieõiguse võõrandamise leping vastab kinnisasja rendilepingu tunnustele (vt RKTKo nr 2-17-280/31, p-d 22–24; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 16). Kuigi raieõiguse võõrandamise lepingu peamine eesmärk on raiutava puidu omandamine ning lepinguga üle antav maakasutusõiguse aitab üksnes seda eesmärki saavutada, kuulub maa kasutamise eest rendi maksmise kohustus rendilepingu olemuslike tunnuste hulka. Seetõttu saab eeldada, et vähemalt osa puidu omandaja (rentniku) tasutavast rahast on ette nähtud tasuna maa kasutamise eest, isegi kui lepingus ei ole sõnaselgelt eristatud tasu maa kasutamise ja raiutud puidu omandamise eest. (p-d 13–15)
Raieõiguse võõrandamise lepingu eripära tõttu ei piirdu tasu maakasutusõiguse eest vastupidise kokkuleppe puudumisel keskmise maa rendihinnaga: raiumise tulemusel muutub kinnisasja olemus, seevastu tavapärane maa rendihind põhineb eeldusel, et maa kasutusvõimalus säilib põhiliselt endisel kujul. Kogu lepingu maksumusest 20% suurune tasu maakasutusõiguse eest arvestab selle eripäraga. Õigusselguse huvides on pooltel soovitatav maakasutusõiguse ja võõrandatava metsamaterjali hinna vahekorras ja tagastamise korras kokku leppida. (p-d 16–17)
Tasu maakasutusõiguse eest (renditasu) tuleb maha arvata kogu kokkulepitud tasust ning see ei kuulu vastupidise kokkuleppe puudumisel tagastamisele. (p 18)
Võõrandatava metsamaterjali eest makstud tasu osalise tagastamise korral tuleb analoogia korras kohaldada VÕS § 195 lg-t 5, mistõttu tuleb tagastatava tasu suuruse üle otsustamisel lähtuda lepingus määratust (VÕS § 189 lg-d 1–3). (p-d 19, 21)
Raieõiguse võõrandamise lepingus kokku lepitud raiemaht on MS § 37 lg 6 p-st 5 tulenevalt hinnanguline. Kui tegelikult on raiutavat metsa hinnangulisest raiemahust rohkem, omandab ostja enam raiutud puidu lisatasu maksmata üksnes kogu lepingujärgse hinnangulise raiemahu täitmise korral, sest ei saa eeldada, et kasvava puidu hulk ja kvaliteet oleksid metsamaatüki eri osadel (eraldistel) ühesugused ja raiete tegemine või tegemata jätmine on peamiselt majandus- või kutsetegevuses tegutseva raieõiguse omandaja mõjualas. (p 20)
|
| 2-21-1758/64
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.02.2024 |
|
Kasutatud asja lepingutingimustele mittevastavust ei ole õige hinnata lähtuvalt samalaadse uue asja omadustest (vt RKTKo nr 2-19-19586/85, p 14), kui müüja ei ole jätnud müügilepingu eset reklaamides muljet, et tegemist on uue asjaga. Sõnadest „heas korras, sõidab hästi“ ei saa järeldada, et asja reklaamiti uuena. (p-d 10.2 ja 11)
Kasutatud asi vastab lepingutingimustele, kui sellel on tuvastatud asja vanusele tavapärane kulumine või vananemine. (p 10.2)
|
| 2-21-7855/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.01.2024 |
|
AÕS § 349 lg-st 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-st 2 tuleneb põhimõte, et võlgniku asemel võla tasunud isikule läheb üle nõue võlgniku vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-29-14, p 21), mitte teiste isikute vastu. AÕS § 349 lg-st 3 ega VÕS § 173 lg 3 p-st 2 ei tulene põhivõlgniku võla tasunud isikule nõuet käendaja vastu. (p 10.2)
Põhivõlgniku eest võla tasunud isikul, kelle vara oli laenu tagastamise tagatis, võib üldjuhul tekkida nõue teise tagatise andja vastu VÕS § 69 lg 7 kohaselt. VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid ning lg 7 sätestab, et solidaarvõlgnike vaheliste suhete regulatsiooni (sama paragrahvi lg-d 1–6) kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. (p 11)
VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet aga juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.
Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat, nt siis, kui lisaks käendusele oleks mõni kolmas isik põhivõlgniku võlga taganud veel ka oma kinnisasjaga või andnud samuti käenduse. (p 11.3)
VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek. VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustust selline tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast põhilepingu sõlmimist. Selliseks tehinguks tuleb VÕS § 145 lg 4 kohaselt lugeda ka põhivõlgniku kinnisasja võõrandamine täitemenetluses toimunud enampakkumisel. (p 11.3)
TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte funktsioon on ka piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja taotletav sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata (vt RKTKo nr 2-17-9391/46, p-d 16.1 ja 16.3). (p 12.3)
Olukorras, kus hüpoteegipidaja (a) esitab täitmisavalduse vaid 2. järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks, (b) teeb seda vaid 2. järjekoha hüpoteegi summat ületava viivisenõude täitmiseks, st 2. järjekoha hüpoteegi summa ei kata täielikult viivisenõuet ega isegi mitte osaliselt põhinõuet, ning (c) hüpoteegipidaja ei too esile asjaolusid, miks ta ei kaitsnud oma huve 1. järjekoha hüpoteegi alusel täitmisavaldust esitades, võib hüpoteegipidaja käitumine olla käsitatav õiguste kuritarvitusena. (p 12.4)
|
| 2-20-9824/111
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.01.2024 |
|
Müügieseme puuduse tõttu ostja omandile tekkinud kahju hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi alusel (koos täitmisega) ja see ei eelda täiendava tähtaja andmist ega täitmisnõude esitamist (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3). Lepingutingimustele mittevastava vilja väiksemas väärtuses seisneva kahju hüvitamist, st kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel (täitmise asemel) saab nõuda üksnes juhul, kui ostja on esmalt andnud müüjale täitmiseks täiendava tähtaja (VÕS § 115 lg 2) või kui täiendava tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 kohaselt vajalik. (p 17.2)
VÕS § 115 lg 1 esimeses alternatiivis on silmas peetud kahju, mis on võlausaldajale kahju hüvitamise nõude esitamise hetkeks lõplikult tekkinud ja mida rikkumise heastamisega (nt parandamise või asendamisega) kõrvaldada ei saa. VÕS § 115 lg 1 teises alternatiivis on silmas peetud kahju, mille tekkimise oleks saanud täiendava tähtaja jooksul rikkumise heastamisega ära hoida. (p 17.3)
Olemuslikult on lepingus lubatust halvema kvaliteediga tarnitud asja väiksem väärtus (mitte halvema kvaliteediga asja eest makstud hinnavahe) ostjale tekkinud kahju VÕS § 127 lg 1 järgse diferentsihüpoteesi mõttes. VÕS § 127 lg 1 alusel kahju kindlakstegemiseks tuleb kindlaks teha lepingutingimustele vastava asja harilik väärtus ja lepingutingimustele mittevastava asja väärtus (turuhind) lepingu sõlmimise hetkel.
Kui müüja tarnitud mittenõuetekohane teravili (mahekaer) seguneb ostja viljapunkris olnud nõuetekohase mahekaeraga, siis tuleb ostja omandile tekkinud kahju ulatuse määramiseks kindlaks teha ostja punkris olnud mahekaera väärtus müüjate vilja tarnimise hetkel ja lahutada sellest väärtus, mis sellel kaeral oli pärast seda, kui see segunes müüjate tarnitud glüfosaadiga saastunud kaeraga. (p 22.2)
Kokkulepitud kvaliteediga vilja tarnimise kohustuse eesmärk võib olla ostja kaitsmine ka sellise kahju eest, mis tekib siis, kui müüja tarnitud ebakvaliteetne mahekaer rikub ostja juures hoiustamise käigus kvaliteetse mahekaera (p 25.3). Välistatud ei ole VÕS § 127 lg 2 alusel sellise kahju hüvitamata jätmine, mis tekib seetõttu, et ostja hoiustab vilja tavapärasest punkrist oluliselt suuremas punkris, mistõttu kahjustab ühelt tootjalt ostetud väike kogus vilja teistelt tootjatelt ostetud niivõrd suurt kogust vilja, et müüja ei saaks mõistlikult sellise kogusega ja sellest tuleneva kahjuga arvestada.
Põhimõtteliselt võib VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel pooltevahelise riskijaotuse määramise üheks kriteeriumiks olla lepingutasu (st kas mingi riski ülevõtmist saab eeldada sellise tasu eest või kas tasu suuruse kujundamisel on sellist kahjuriski arvesse võetud), riski kindlustatavus (ehk kummalt lepingupoolelt saab eeldada sellise riski vastu kindlustamist) ning küsimus sellest, kumma poole jaoks oleks vastava kahju vältimine odavam ja mõistlikum. (p 25.4)
TsMS § 169 lg 3 kohaselt võib mh arvestamata jäetud tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud jätta menetluse tulemusest sõltumatult menetlusosalise kanda, kes tõendi on esitanud. Sellest lähtuvalt on maakohtul otstarbekas juhtida menetlusosalise tähelepanu kohe pärast tõendi esitamist sellele, et see võib jääda ühel või teisel põhjusel arvestamata, kui see põhjus on kohe nähtav. (p 22.1)
|
| 2-20-4997/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2023 |
|
Olukord, kus kostja on sõlminud samade ruumide kasutamiseks üürilepingu mitme üürileandjaga, ei tähenda seda, et kostja ei tea, kes on õige üürileandja. Sellises olukorras ongi kostjal sõlmitud mitu üürilepingut, mida tuleb ka täita. Iga kehtiva lepinguga tekivad pooltele kohustused, mille täitmist võib teiselt poolelt nõuda ja mille täitmata jätmisel on poolel õigus kasutada lepingut rikkunud poole vastu seaduses ja lepingus ette nähtud õiguskaitsevahendeid. (p 18)
Lepingupool ei saa keelduda oma lepingulise kohustuse täitmisest põhjusel, et ta on sama lepingueseme kohta sõlminud võlaõigusliku kokkuleppe veel kellegi teisega. (p 31)
Menetluskulude regulatsioon ei võimalda jätta hagi rahuldamise korral kostja poolel oleva kolmanda isiku menetluskulusid hageja ega kostja kanda. (p 36)
|
| 2-22-1081/70
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.12.2023 |
|
VÕS § 1047 lg 4 alusel esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 150 kohane aegumistähtaeg, s.o kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama, hiljemalt kümme aastat kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. (p 10)
Tuvastushagi ei saa esitada, kui sooritusnõuet ei ole põhjusel, et see on aegunud. Seega ei saa esitada nõuete ebaõigete andmete avaldamise tuvastamiseks, kui isik ei saa enam esitada andmete avaldamise ümberlükkamise või parandamise nõuet, kuna see nõue on aegunud. (p 13)
|
| 2-21-13098/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.11.2023 |
|
Vt RKTKo nr 2-21-20479/30, p 11. (p 12)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). (p 17)
Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. (p 18)
Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (VÕS § 4034 lg 5 esimene lause). See tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 4034 lg 3 teine lause). Kui tarbija tugineb asjaolule, et ta on tahtlikult jätnud esitamata teabe tema krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja soodustamisel või julgustamisel, ja seda ka tõendab, siis ei saa lugeda tarbijat oma VÕS § 4034 lg 3 teisest lausest tulenevat kohustust rikkunuks. VÕS § 4034 lg 7 viimane lause sellisel juhul ei kohaldu. (p 19)
Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). (p 20)
Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. (p 21)
VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi. (p 23)
Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. (p 24)
Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ja andma TsMS § 3401 lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. (p 25)
Kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. (p 26)
Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. (p 27)
Vt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 18. (p 13)
Vt RKTKo nr 3-2-1-40-10, p 14. (p 13)
Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. (p 13)
RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16. (p 26)
Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. (p 26)
Vt RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16 ja selle alapunktid. (p 26)
Kui võlausaldaja on esitanud selleks vajalikud andmed, siis ei takista PankrS § 1001 lg 4 halduril esitatud andmete põhjal kontrollimast nõude arvestuse õigsust. (p 31)
Kui pankrotihaldur ei ole kontrollinud pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu kehtivust, siis võib pankrotihaldur olla rikkunud enda PankrS § 1001 lg-st 4 tulenevat kohustust ning seeläbi ka nimekirja vormistamiseks seaduses sätestatud korda ja nõudeid. Sellises olukorras tuleb kohtul jätta võlausaldajate nimekiri PankrS § 1003 lg 2 alusel kinnitamata ning tagastada see haldurile määrusega. Üldjuhul esineb selleks alus juhul, kui pankrotihaldur on jätnud esitamata vastuväite võlausaldaja nõudele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust või võlatunnistusest, ja ta ei ole põhjendanud, kas ja millisel viisil ta kontrollis nõude aluseks oleva lepingu kehtivust. (p 32)
Vt RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12. (p 33)
Vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13. (p 34)
|
| 2-20-18112/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.11.2023 |
|
Kuna kolmandat isikut kaitsev leping ei anna kolmandale isikule õigust nõuda lepingust tuleneva põhikohustuse täitmist, ei saa hageja kui alltöövõtulepingusuhtes kolmas isik nõuda ka alltöövõtulepingu esemeks oleva põhikohustuse rikkumise tõttu kulutuste hüvitamist ainuüksi põhjusel, et töö ei vasta lepingutingimustele. (p 13)
Üldjuhul ei ole kolmanda isiku huvide kaitsmine temale lepingulise kaitsekohustuse laiendamise teel vajalik juhul, kui kolmandal isikul on endal sama sisuga nõue võlasuhte järgi kohustatud isiku vastu tulenevalt kas kolmanda isiku ja võlgniku vahelisest lepingulisest või muust võlasuhtest ning see nõue põhineb samadel asjaoludel, millele tugineb VÕS § 81 järgi esitatav nõue. (p 14.1)
Kuna tellija saab eelduslikult ka alltöövõtjast tingitud lepingurikkumisega seotud nõuded esitada peatöövõtja vastu, puudub üldjuhul põhjus kohaldada peatöövõtja ja alltöövõtja vahelisele lepingule VÕS § 81 ning lugeda tellija huvi lepingu nõuetekohase täitmise vastu selle sätte kaitsealasse kuuluvaks. Seda ei mõjuta kolleegiumi hinnangul ka peatöövõtja maksejõuetuks muutumine või tema majandustegevuse lõppemine muul põhjusel. Sellise riski maandamiseks on tellijal võimalik peatöövõtjaga kokku leppida, et peatöövõtja loovutab alltöövõtulepingust tulenevad nõuded talle. (p 14.2)
Tahteavaldus lepingu sõlmimiseks või nõustumus varasemast lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks võib väljenduda käitumises, kus alltöövõtja edastab tellijale varem peatöövõtjale väljastatud arved enda tehtud tööde eest, mille tellija tasub alltöövõtjale, ning seejärel teeb alltöövõtja tellija soovitud tööd. (p 15.3)
Mõistlik tellija võib järeldada, et alltöövõtja on nõus sellega, et tellija alltöövõtulepingu üle võtab, muuhulgas olukorras, kus peatöövõtja teatab tellijale ja alltöövõtjale, et tema enam objektil töid ei tee ning alltöövõtja ja tellija peavad omavahel otse suhtlema, tellija teatab alltöövõtjale, et nad suhtlevad edaspidi otse, alltöövõtja esitab alltöövõtulepinguga seotud arved otse tellijale ning jätkab töödega pärast seda, kui tellija on arved tasunud. (p 15.3)
|
| 2-20-2851/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2023 |
|
Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut. AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita. (p 10)
AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut. (p 10)
AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita. Vältimaks sellelaadsete tagatisraha kokkulepete tühisust saab enampakkumise korraldaja kaasata enampakkumise korraldamisse notari. Näiteks on võimalik enampakkumise kutses informeerida pakkujaid, et ostupakkumus tuleb teha notariaalselt tõestatud vormis ning ka müüja saab nõustumuse anda või teha uue pakkumuse notariaalselt tõestatud vormis. (p-d 10 ja 11)
|
| 2-19-13412/126
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.10.2023 |
|
VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. VÕS § 267 p 2 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha. VÕS § 268 lg-s 2 täpsustatakse, et kui kinkija taganeb kinkelepingust VÕS § 267 p-s 2 sätestatud alusel, ei loeta lepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa VÕS §-s 571 sätestatud korras alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani. VÕS § 267 p 3 järgi võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. (p 10)
Kinkelepingust taganemise avaldusest peab olema arusaadav, millisel alusel kinkija kingisaajaga sõlmitud lepingust taganeb. Kui kinkija tugineb menetluse käigus uuele kinkelepingust taganemise alusele, on tegemist hagi aluseks olevate asjaolude (hagi aluse) muutmisega. (p 15)
Kui kinkija tugineb menetluse käigus uuele kinkelepingust taganemise alusele, on tegemist hagi aluseks olevate asjaolude (hagi aluse) muutmisega. TsMS § 376 lg 1 esimese lause kohaselt võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Sama sätte lõike 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. (p 15)
Ringkonnakohtus on lubatud hagi aluseks olevaid asjaolusid muuta niivõrd, kuivõrd uute asjaolude alusel hagi menetlemine ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemuse ja reeglitega. Esimest korda apellatsioonimenetluses uuele lepingust taganemise alusele tuginemine ei ole kolleegiumi arvates lubatud, kuna see tooks ringkonnakohtule kaasa uute asjaolude ja tõendite väljaselgitamise kohustuse ulatuses, mis ei ole omane apellatsioonimenetlusele, vaid maakohtus toimuvale eelmenetlusele (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Samuti ei ole selliselt hagi aluse muutmine kooskõlas TsMS § 376 lg-s 2 väljendatud menetlusökonoomia põhimõttega. TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ei ole kassatsioonimenetluses hagi muuta üldjuhul võimalik. (p 16)
|
| 2-22-7114/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.10.2023 |
|
Tänu VÕS § 14 dispositiivsele iseloomule võivad pooled ka lepingueelsete kohustuste puhul omavahel täpsemalt kokku leppida nii nende kohustuste konkreetsemas sisus kui ka nende rikkumisega kaasnevates tagajärgedes. Samas ei tulene lepingueelsetest läbirääkimistest pooltele soorituskohustusi, eelkõige ei teki pooltel kohustust saavutada kokkulepe. Seetõttu ei saa lepingueelsete läbirääkimiste katkemist iseenesest pidada lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumiseks ka juhul, kui leping jääb sõlmimata ühest läbirääkimistel osalenud poolest tulenevatel põhjustel. Rikkumisest saaks kõnealuses kontekstis rääkida nt läbirääkimiste pahauskse pidamise või katkestamise puhul, kus osalenud poolel ei olnud tegelikult algusest peale tõsist kavatsust kavandatud lepingut sõlmida ega täita. (p 11)
Kuna kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud, tuleb ka kinnisasja müügi eelleping VÕS § 33 lg 2 järgi sõlmida samas vormis. Juhul kui pooled ei ole notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppeid sõlminud, ei saa rääkida ka kinnisasja müügi eellepingust VÕS § 33 tähenduses. (p 12)
Kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Pooled ei saa vorminõudest vabaneda seeläbi, et nimetavad kokkulepet lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva vastutuse täiendavaks reguleerimiseks. (p 12)
Kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud, mistõttu ei too ka vormivabalt korraldatud enampakkumine kinnisasja müügiks kõrgeima hinna saamise eesmärgil kaasa õiguslikult siduva (VÕS § 8 lg 2) lepingusuhte tekkimist VÕS § 10 järgi. Olukorda ei muuda ka see, kui pooled lepivad lihtkirjalikus vormis peetud enampakkumise tulemusena sisuliselt kokku kinnisasja müügi olulistes tingimustes. (p-d 12 ja 13)
Kinnisasja müügilepingu sõlmimata jäämise puhuks ettenähtud leppetrahv, mis on mõeldud kohalduma peamiselt olukorras, kus ostja on rikkunud enda antud lubadust osta kinnisasi kokkulepitud tingimustel, peab niisugust leppetrahvi tasuma kohustav kokkulepe olema sõlmitud AÕS § 119 lg 1 kohaselt notariaalselt tõestatud vormis. (p 15)
|
| 2-21-7989/94
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.10.2023 |
|
Ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu puhul on olemuslikult tegemist maaklerilepinguga VÕS § 658 lg 1 mõttes. Vahendatavaks tehinguks on finantseerimisleping. (p 14)
Üldjuhul on maakleril õigus maakleritasule, kui maaklerilepingu eesmärk on saavutatud, st vahendatud leping on sõlmitud (VÕS § 664 lg 1). Samas on VÕS § 664 lg 1 dispositiivne norm, mistõttu võivad pooled kokku leppida maakleritasu maksmises ka siis, kui vahendatud lepingut ei ole sõlmitud, kuid maakler on oma kohustuse täitnud ning sobiva kolmanda isikuga lepingut käsunditäitja jaoks vahendanud. Kohtumenetluses tuleb maakleril tõendada, et maakleritasu maksmise tingimused on täidetud, sh kokkuleppe sõlmimine maakleritasu maksmiseks enne vahendatud lepingu sõlmimist. (p 15)
Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Sõltumata sellest, kas pooled nimetavad lepingus kokkulepitud raha maksmise kohustust tasuks, leppetrahviks või muuks, tuleb kohtul õigussuhte kvalifitseerimisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg-d 1 ja 4). (p 17)
Leppetrahv VÕS § 158 lg 1 mõttes on olemuslikult seotud lepingu rikkumisega, millele vastab kohustust rikkunud lepingupoole kohustus maksta lepingus määratud rahasumma. Ainult sellisele rikkumisega seotud kokkuleppele kohaldatakse leppetrahvi regulatsiooni, sh leppetrahvi nõudmisest teatamise kohustust (VÕS § 159 lg 2). Kui tegemist on muu tasuga, siis ei ole leppetrahvinõudele kohalduvad sätted asjakohased. (p 17)
See, kas vaidlusalune kiri on VÕS § 159 lg 2 mõttes teade leppetrahvi nõudmise kohta, tuleb välja selgitada vastavalt tahteavalduse tõlgendamise reeglitele. Iseenesest ei eelda VÕS § 159 lg 2 mõttes leppetrahvi nõudmisest teatamine, et teade sisaldaks sõna leppetrahv või viitaks leppetrahvi reguleerivale lepingu punktile. Kohtul tuleb hinnata, kas lepingut rikkunud pool või mõistlik isik tema asemel vähemalt oleks pidanud aru saama, et konkreetse tahteavaldusega teatab õigustatud pool oma kavatsusest nõuda lepingus rikkumise puhuks kokku lepitud rahasummat (VÕS § 158 lg 1). (p 20)
|
Facebook
Twitter