3-20-1313/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.04.2024 |
|
Võrguettevõtja on ettevõtja, kes kasutab võrku soojuse jaotamiseks. Võrgupiirkond on maa-ala, mille määrab võrguettevõtja ning kus asub ja kus arendatakse ühe võrguettevõtja omandis või valduses olevat võrku. Neist mõistetest nähtub, et võrgupiirkonnas saab sama võrku käitada vaid üks soojuse jaotamisega tegelev võrguettevõtja. Kuigi eri võrguettevõtjate võrgupiirkonnad võivad kattuda, ei saa sama võrku eri isikud samas võrgupiirkonnas soojuse jaotamiseks kasutada. Võrguettevõtjal peab olema võrgu omand või valdus. Valdus on küll faktiline seisund (tegelik võim asja üle), kuid eeldab õigusriigis ka õiguslikku alust teisele isikule kuuluva võrgu kasutamiseks. Selliseks õiguslikuks aluseks võib olla leping, seadus või haldusakt. (p 16)
Kaugkütte teenuse toimepidevuse ja varustuskindluse tagamise vastu on Eesti kliimat arvestades suur avalik huvi. Võrguettevõtjast soojusettevõtja on üldhuviteenuse osutaja MSÜS tähenduses. (p 17)
KOKS § 6 lg 1 sätestab kohaliku omavalitsuse ülesandena „korraldada [---] kommunaalmajandust“. KKütS §-st 5 nähtuvalt määrab kohaliku omavalitsuse volikogu kaugküttepiirkonna üldplaneeringuga. See hõlmab võrguga liitumise ja sellest eraldumise tingimusi, nõudeid, korda jms. Need tuleb enne kehtestamist kooskõlastada kaugküttepiirkonnas tegutsevate soojusettevõtjatega. KOKS § 6 lg 1 korraldamiskohustus ei tähenda kohustust (kommunaalmajandus)teenust ise osutada – tegu on üldise kohalikul omavalitsusel lasuva korraldamis- ja tagamiskohustusega kui avaliku ülesandega, mis eristub teenuse enda osutamisest. Seadusandja on siiski ka kaugküttega varustamist ennast nimetanud avaliku halduse ülesandeks. Ka Riigikohus on nentinud, et võrguettevõtja täidab avalikku ülesannet olukorras, kus vastav kohustus on ettevõtjale pandud õigusaktiga või kui ta on selle võtnud lepinguga. (p 18)
Kohaliku omavalitsuse üksuse elanikele üldhuviteenuste osutamisel tekib kolmiksuhe, mille osalised on kohaliku omavalitsuse üksus, ettevõtjast teenuse osutaja ja tarbija. Nii on näiteks ka ühisveevärgi- ja -kanalisatsiooniteenuse, korraldatud jäätmeveo ja ühistranspordi puhul. Erinevalt eelnimetatutest ei näe KKütS ega teised õigusaktid ette õiguslikku alust kohalikule omavalitsusele määrata võrguettevõtjat või anda ainuõigust võrguettevõtjana tegutsemiseks. Alus eraõiguslikus vormis täidetava haldusülesande üleandmiseks konkreetsele ettevõtjale tuleneb siiski HKTS § 3 lg-st 4. (p 19)
Olukorras, kus avaliku ülesande täitmise korraldamine hõlmab valiku tegemist ettevõtjate vahel, kes potentsiaalselt võiksid olla huvitatud klientidele teenuse osutamisest (jäätmevedu, transport, võrguteenused jne), peaks see toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse. Selline menetlus peab võimaldama võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Erinevalt mitmest teisest üldhuviteenuse valdkonnast puudub aga KKütS-s vastav „kohase menetluse“ erinormistik. Seega on kohaldatavad üldnormid, nt RHS ja HKTS. Näiteks on soojuse jaotamise ülesande täitmiseks võimalik sõlmida kontsessioonileping. Seda juhul, kui kohalik omavalitsus annab teisele isikule üle tarbijatele teenuse osutamise õiguse ja kohustuse, lepingu peamine eesmärk on just viimane – soojuse jaotamine – ning teenuse osutajale läheb üle äririsk. (p 20)
Olukorras, kus kaugküttevõrk ei kuulu tervikuna kohalikule omavalitsusele või tema osalusega juriidilisele isikule, peab kohaliku omavalitsuse üksus tagama, et võrk, mida omavalitsuse väljavalitud (võrgu)ettevõtja hakkab tervikuna käitama, oleks teenuse osutamise ajal viimase omandis või valduses. Kui võrgu omanikuga kokkuleppele ei saada, on kohaliku omavalitsuse üksusel võimalik anda võrk või selle osa väljavalitud ettevõtjale üle omaniku tahte vastaselt. Õiguslikud võimalused selleks sõltuvad sellest, kas võrgu vaidlusalune osa on kinnisasja osa, õiguse teostamise vahendina (nt isiklik kasutusõigus või sundvaldus) püstitatud ehitis või saab tehnovõrku kui rajatist pidada vallasasjaks. (p 21)
Kinnisasja, sh selle osa on võimalik koormata isikliku kasutusõigusega või sundvaldusega. Sundvaldus vastab oma sisult isiklikule kasutusõigusele, st koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja kindlal viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Sundvaldus on haldusakti alusel tekkiv seadusjärgne kitsendus, mis ei ole piiratud asjaõigus ja mida ei kanta kinnistusraamatusse. (p 21.1)
Kui võrgu osade suhtes on seatud isiklik kasutusõigus, siis on võimalik senise piiratud asjaõiguse sundkustutamise järel seada sellele sundvaldus. Kui võrk on aga koormatud sundvaldusega, saab senise sundvalduse asendada uue kitsendusega. (p 21.2)
Kui võrk osutub erandina siiski vallasasjaks, on võimalik ka sellele seada sundvaldus. (p 21.3)
Kinnisasju, piiratud asjaõigusi (nt isiklik kasutusõigus) ja ehitisi kui vallasasju (sh tehnovõrku kui rajatist) saab sundvõõrandada või sundvaldusega koormata KAHOS alusel. (p 21.4)
Sisetehingu erand põhineb arusaamal, et riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel. Sisetehinguga ei looda eeliseid ühelegi eraettevõtjale. Avalik-õigusliku isiku otsus täita avalik ülesanne ise või enda kontrollitava äriühingu kaudu ilma erakapitali kaasamata ei riiva PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (p 22)
Isegi kui kõik kolm RHS § 12 lg s 2 toodud tingimust on täidetud, ei tähenda see automaatset sisetehingu kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Hankija jääb ka sisetehingu sõlmimisel seotuks kohustusega järgida võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtteid, samuti kohustusega mitte moonutada konkurentsi. (p 24)
Seoses kontrollikriteeriumiga on Euroopa Kohus otsustes C-340/04 Carbotermo (p 38) ja C-458/03 Parking Brixen (p 69) selgitanud, et kontrollikriteeriumi täitmiseks ei piisa tavapärases äriühinguõiguses sätestatud omaniku õigustest juhtida ja kontrollida. Kolleegiumi hinnangul olid kohtu järeldused mõlemas kohtuasjas seotud Itaalia õiguses aktsiaseltside kohta sätestatuga. (p 25)
Kui tuginetakse sisetehingu erandile, tuleb kontrollikriteeriumi täidetuse hindamisel koostoimes vaadata erinevaid juhtimis- ja kontrolliaspekte, nagu juhtorganite liikmesuse kujunemine, juhtorganitele juhiste andmise õigus, järelevalve võimalused jms (vt ka kohtujuristi ettepanek asjas C-340/04 Carbotermo, p 64). Olulised pole vaid õigusnormid, vaid ka tegelik otsustav mõju (C-458/03 Parking Brixen, p 65). Mõju peab hõlmama kogu äriühingu tegevust ning lisaks strateegilistele eesmärkidele ka muid äriühingu tegevust puudutavaid olulisi otsuseid (C-458/03 Parking Brixen, p 65; C-340/04 Carbotermo, p 36). (p 26)
Osaühingu puhul, mille ainsaks osanikuks on kohaliku omavalitsuse üksus, on sisetehingu kontrollikriteerium seaduses sätestatut arvestades eelduslikult täidetud. Erandiks võib olla olukord, kus osaühingu põhikirjaga on osaniku võimalusi juhtida osaühingut ja kontrollida juhtorganite tegevust seaduses sätestatuga võrreldes piiratud. Euroopa Kohtu eelviidatud kohtuasjades Itaalia aktsiaseltside kohta öeldu ei ole laiendatav Eesti õiguse alusel tegutseva osaühingu normistikule. (p 27)
KOFS § 37 lg-st 1 tulenevalt saab vald või linn olla osanikuks üksnes avalikes huvides. Valla või linna poolt äriühingu asutamine, lõpetamine ning põhikirja kinnitamine ja muutmine, samuti valla või linna osalemise otsustamine äriühingus ja selles osalemise lõpetamise otsustamine kuulub volikogu kui valimiste kaudu legitimeeritud poliitilise kogu ainupädevusse. Osaniku õigusi teostab valla- või linnavalitsus. Seejuures erinevalt riigi osalusega äriühingutest ei ole kohaliku omavalitsuse osalemisele äriühingutes seadusega sätestatud täpsemaid (avalikust huvist kantud) nõudeid põhikirjale, juhtorganite liikmetele, nõukogu liikmete valimisele ja tagasikutsumisele, nõukogu liikmete kohustustele ega juhtimise erisustele. Seega lisaks eeltoodud KOFS ja KOKS normidele kohaldub kohaliku omavalitsuse osalusele ja kohaliku omavalitsuse üksuse kui osaniku võimalusele kontrollida ja mõjutada juriidilise isiku strateegilisi eesmärke ja olulisi otsuseid üldine äriseadustiku regulatsioon. KOFS § 37 lg-st 1 tulenevalt peab kohaliku omavalitsuse üksus äriühingutes osalemisel tagama avalike huvide järgimise, seades need esiplaanile võrreldes äriühingu huvidega. See norm täiendab TsÜS § 35, mis näeb ette juhtorganite liikmete kohustuse olla juriidilisele isikule lojaalne. (p 27.1)
Kuigi nii aktsiaselts kui ka osaühing on äriühinguna kapitaliühingud, on osaühingu õiguslik vorm kujundatud suletud, aktsiaselts aga avatud kapitaliühingute jaoks. Osaühingu reeglistik on seatud praktilise suunitlusega majandustegevusega tegelemiseks, aktsiaseltsi normid aga eelkõige investeeringute haldamiseks. ÄS-st nähtuvalt erineb osanike ja aktsionäride pädevus ja võimalus juhtorganite otsuseid mõjutada ja juhtorganite üle järelevalvet teha. Seejuures erinevalt aktsiaseltsist on osaühingu sisesuhete regulatsioon dispositiivsem, võimaldades osanikel põhikirja kaudu mh kujundada osanike ja osaühingu vaheliste suhete jaoks kohaseim normistik, sh laiendada (püsivalt) osanike pädevust juhatuse ja nõukogu pädevuse arvel (erandiks seadusega selgelt juhatuse pädevusse antu). (p 27.2)
Seaduses sätestatud osanike pädevuse kataloog on samuti avatud, sest ÄS § 168 lg 2 esimese lause järgi on osanikel õigus võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes (sh sõltumata sellest, mida näeb ette põhikiri) ja anda juhtorganite liikmetele siduvaid juhiseid. ÄS ei sätesta selliseid aktsionäride sekkumisvõimalusi (vrd riigivaraseadus). Aktsionäride üldkoosoleku ÄS-s sätestatud pädevuskataloog on suletud ning muid otsuseid saab teha vaid juhatuse või nõukogu nõudel. Seejuures ei ole üldkoosolekul õigust teha juhatusele ega nõukogule siduvaid ettekirjutusi ning juhatus ja nõukogu on oma otsustes sõltumatud. Aktsionärid saavad oma õigusi juhatuse ja nõukogu suhtes teostada peamiselt vaid nõukogu liikmete nimetamise ja tagasikutsumisega. ÄS ei välista siiski kohaliku omavalitsuse üksusele KOFS § 37 lg-s 1 sätestatud kohustuse tagamiseks ja RHS §-s 12 sätestatud kontrollikriteeriumi täitmiseks lepinguliste instrumentide kasutamist. (p 27.3)
Osaühingu osanike pädevusse kuulub nõukogu liikmete nimetamine ja tagasikutsumine, samuti nõukogu puudumisel juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine. Seadus ei piira seejuures nõukogu ja juhatuse liikmete tagasikutsumise põhjuseid. Seega ei oma kontrollikriteeriumi täidetuse hindamise seisukohalt otsest tähendust, kes on juhtorganite liikmeteks (nt linna- või vallavalitsuse liige vms). KOKS § 35 lg 3 teise ja kolmanda lause järgi nimetab osaühingu nõukogu liikmed (nõukogu puudumisel ka juhatuse liikmed) valla- või linnavalitsus. (p 27.4)
Eeltoodud normidest nähtub, et kui kohaliku omavalitsuse üksusel on ainuosalus osaühingus, saab see tegutseda vaid avalikes huvides. Kohaliku omavalitsuse üksusel kui osanikul on eelduslikult piisav kontroll osaühingu strateegiliste ja muude oluliste otsuste üle, et lugeda kontrollikriteerium RHS § 12 lg 2 p 1 ja lg 3 mõttes täidetuks. (p 27.5)
Kontrollikriteeriumi täitmist ei takista seaduses sätestatud võrguettevõtja tegevuspiirangud. Ka kohaliku omavalitsuse üksuse „oma osakonnad“ peavad järgima seadust ja alluma järelevalvele. (p 28)
Kui RHS-s sätestatud eeldused on täidetud, on hankijast kohaliku omavalitsuse üksusel suur otsustusvabadus sisetehingu tegemise kasuks otsustamisel. Sisetehingu lubatavuse eeldusi kui kaalutlusõiguse väliseid piire saab kohus kontrollida sõltumata sellest, kuidas vastustaja neid on hinnanud. (p 32)
Avaliku ülesande erasektorile täitmiseks üleandmine võib toimuda halduslepinguga või tsiviilõigusliku lepinguga. Viimast eeldusel, et täidetud on HKTS § 3 lg-s 4 nimetatud kriteeriumid. Kui avaliku ülesande üleandmiseks sõlmitakse tsiviilõiguslik leping, siis HKTS-s, sh HKTS §-des 13 ja 14 sätestatud menetlusnõuded ei kohaldu ning lähtuda tuleb RHS-st ja haldusõiguse üldpõhimõtetest. (p 35)
|
| 3-23-2195/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.04.2024 |
|
Riigi õigusabi seaduse alusel kehtestatud justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 18 reguleerib tõlkekulude hüvitamist, kuid seda vaid juhul, kui kasutatakse tõlketeenust. Kui advokaat kasutab ise tõlkeprogramme, suurendab see õigusabi osutamisele kulunud aega. Advokaat peab ametlikust tõlketeenusest loobumisel iga kord hindama enda keeleoskust ja konkreetse juhtumi asjaolusid. Kui esineb kahtlus, et tõlkeprogrammide abil ei ole võimalik menetluses olulist dokumenti või pöördumist korrektselt tõlkida, peab advokaat siiski kasutama tõlketeenust. Tõlkimise eest on esindaja õigustatud tasu saama. (p-d 13 ja 14)
Advokaadile riigi õigusabi tasu määramine ei tohiks sõltuda sellest, kas ta on kohtule omaalgatuslikult esitanud toimingute tegemist tõendavaid materjale. Juhul kui riigi õigusabi tasu taotlust lahendaval kohtul tekib kahtlus toimingute tegemise või vajalikkuse kohta, on kohtul võimalik küsida advokaadilt täpsustavaid küsimusi. Kohtul on ka õigus küsida advokaadilt toimingute tegemist tõendavaid materjale, arvestades seejuures advokaadi kutsesaladuse põhimõttega. (p 15)
|
| 3-23-2232/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.04.2024 |
|
|
| 3-23-2204/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.04.2024 |
|
VSS § 68 p 2 eeldab, et „välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse [---] taotlemisel“. Vabaduspõhiõiguse piiramise aluseks olevaid isiku kinnipidamist puudutavaid norme ei tohi tõlgendada laiendavalt. Säte eeldab, et tegu oleks valeandmete või võltsitud dokumendi esitamisega olukorras, kus isik taotleb seaduslikku viibimisalust Eestis. Kui isik esitab valeandmeid või võltsitud dokumendi selleks, et tõendada enda Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu, ei ole VSS § 68 p 2 kohaldamise eeldused täidetud. (p 12)
VSS § 68 ega § 15 lg 1 sõnastusest ei nähtu, et mõnel kinnipidamise erijuhul ei peaks põgenemisohtu hindama või et seda võiks käsitleda laiemalt, kui on sätestatud VSS § 68 teises lauses. (p 19)
Olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS § 361 lg 2 p s-5 ja direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-s d kirjeldatud olukorraga. See kehtib sõltumata asjaolust, kas isiku kinnipidamine jõutakse enne taotluse esitamist mingil moel ümber vormistada. Tagasisaatmise nurjamise eesmärgile võib mh viidata see, et isikul oli enne kinnipidamist küllaldaselt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset. (p 22)
Riigis viibimise aluse kontrollimine ja lahkumisettekirjutuse tegemine (tagasisaatmise otsustamine) ei pea toimuma rangelt ja formaalselt eristatavates haldusmenetlustes. Tegemist võib olla sama menetluse erinevate staadiumidega, millest esimene võib üle kasvada teiseks. Direktiiv 2008/115/EÜ ei sätesta täpset hetke, millal algab tagasisaatmisotsuse vastuvõtmine. Euroopa Kohtu seisukohtadest võib järeldada, et see staadium algab, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise (C-329/11, Achughbabian, p 31). Alates sellest hetkest on ka oluline, et isiku kinnipidamine vastaks rangelt direktiivi 2008/115/EÜ art-le 15 (vt pikemalt nt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 27). (p-d 20-21)
|
| 3-24-601/7
|
Riigikohtu erikogu |
11.04.2024 |
|
Kui pärast väärteoteate kohtuvälisele menetlejale esitamist aga enne väärteomenetluse alustamist on kohtuväline menetleja tekitanud oma tegevusega (tegevusetusega) isikule kahju, siis kuulub selle hüvitamise nõue lahendamisele maakohtus. (p 6)
|
| 3-21-1370/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.03.2024 |
|
Kuigi kaitstava loodusobjekti valitseja nõusoleku andmist reguleeriv LKS § 14 lg 2 on sõnastatud imperatiivselt, siis on tegemist kaalutlusõigusliku sättega. LKS § 14 lg 1 loetletud tegevustele nõusoleku andmisel tuleb omavahel kaaluda kaitse-eesmärgi kahjustamist ning nõusoleku andmata jätmisest tekkivat õiguste riivet. (p 16)
Kaitsekorralduskava (LKS § 25) soovituslikud osad saavad luua üksnes eelduse kaitse-eesmärkide saavutamiseks õiguste riiveks, mille proportsionaalsust tuleb iga konkreetse juhtumi puhul üle kontrollida. (p 30)
Sellisel kaalumisel tuleb arvestada LKS § 14 lg 3 sätestatud võimalusega anda nõusolek tingimuslikult. (p 38 ja 39)
Kaitse-eeskirjas (LKS § 12) eraldi loetlemata liikide kaitse ei pea olema sama range kui kaitse-eeskirjas loetletud liikide kaitse. (p 35)
Üldplaneeringu on õiguslikult siduv ka Keskkonnaametile, hoolimata planeerimismenetluses väljendatud vastuseisust. Üldplaneeringu lisadel (nt toimikus olev õiend) on üksnes informatiivne tähendus, ehkki need võivad olla abiks planeeringu siduvate osade tõlgendamisel. (p 23)
Vt ka RKHKo nr 3-3-1-39-07, 18. (p 23)
|
| 3-21-2682/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.03.2024 |
|
Riigi eriplaneeringu menetluses korraldatakse KSH, mille eesmärk on mõjutada strateegilisi valikuid otsustusprotsessi varases staadiumis. Just strateegilisel tasandil tuleb teha valik, kas üldse ja kui, siis millisesse asukohta rajada selline olulise mõjuga objekt. Reastamise põhimõttest lähtudes peab otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav hindamine andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil. KMH ei saa seejuures asendada KSH d. Seda arvestades ei ole loogiline ega otstarbekas algatada enne eriplaneeringu kehtestamist KMH d, mille eesmärgiks ei peaks olema olulise ruumilise mõjuga objekti asukoha valik. (p 15)
KMH algatamist sellises olukorras ei õigusta ka võimalus kasutada KMH raames kogutavat teavet hiljem riigi eriplaneeringu algatamisel. Kui eriplaneeringu puhul juhib ja korraldab kogu protsessi planeeringu koostamise korraldaja, siis KMH menetluses on väga suur roll arendajal. Arendaja teeb näiteks juhteksperdiga koostööd KMH programmi ja aruande koostamisel, korraldab KMH programmi ja aruande avaliku arutelu, teeb juhteksperdiga koostööd ettepanekutele vastamisel ja paranduste tegemisel ning saadab ise välja vastused neile ettepanekutele. Kolleegiumi hinnangul võib juhul, kui menetluses on suurem roll haldusorganil, erinevate huvide tasakaalustatud arvesse võtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, mil tellijaks on arendaja, kes on otseselt huvitatud arendustegevuse kasumlikkusest ja seetõttu talle kõige soodsama lahenduse valimisest. Arendaja suur roll võib soodustada kaalutlusvigade teket. (p 16)
KMH direktiivi art 7 ei reguleeri piiriülese keskkonnamõjuga projekti puhul KMH korraldamist erinevates riikides eraldi menetlustes, vaid käsitleb olukordi, kus KMH viiakse läbi ühes riigis ja teisega konsulteeritakse. Sarnane sisu on KeHJS piiriülese keskkonnamõju hindamist käsitlevatel sätetel (eelkõige § 30). KMH direktiiv ei nõua KMH d enne tegevusloa (direktiivis nimetatud teostusloaks) taotluse esitamist. Ka Espoo piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni art 2 lg 7 eeldab KMH d „vähemalt projektjärgus“, mitte varem. (p 17.1)
Komisjoni juhistest KMH menetluse kohaldamise kohta suurtele piiriülestele projektidele („Guidance on the Application of the Environmental Impact Assessment Procedure for Large scale Transboundary Projects“) võib järeldada, et suure piiriülese projekti puhul on eelistatud esmalt teha riikide koostöös ühine KMH ja alles seejärel vajaduse korral korraldada kummaski riigis riigisiseseid menetlusreegleid järgivad menetlused. Selline korraldus on aga võimalik ainult riikidevahelisel kokkuleppel. (p 17.2)
Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda õiguslik olukord haldusorganit toimingut sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. (p 18)
KeHJS § 261 lg 6 2022. a jaanuaris jõustunud muudatus oli üksnes täpsustavat laadi. Ilmselge perspektiivituse tingimus hõlmas ka varem vastuolu kehtivate planeeringutega, juhul kui loa andmise eelduseks oli kooskõla planeeringutega. Kuigi KeHJS § 261 võimaldab KMH algatada enne loataotluse esitamist, on KMH olemuslikult seotud tegevusloaga KeHJS mõttes, mis omakorda seostab ilmselge perspektiivituse lõikes 6 tegevusloa andmise võimatusega. Selline olukord võib esineda põhjusel, et kavandatava ehitise püstitamiseks on vaja koostada riigi eriplaneering. (p 14)
|
| 3-20-1329/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.03.2024 |
|
Osalt informaalne suhtlus maaomanikega on planeerimisprotsessi loomulik osa. Planeeringu avalikkuse põhimõttest (PlanS § 9) ning olulise keskkonnamõjuga tegevustesse avalikkuse kaasamise põhimõttest (KeÜS § 28) tuleneb siiski, et selline suhtlus peab olema läbipaistev ja selle raames sõlmitavad kokkulepped peavad olema avalikud, vastasel juhul ei või eeldada, et kaalutlusõiguse teostamine toimus oluliste vigadeta. (p 27)
Uurimisprintsiibi rakendamine on eriti oluline olukorras, kus kaebajal ei ole juurdepääsu haldusakti põhjendustes viidatud dokumentidele, kui need dokumendid võisid mõjutada lõppotsust asjas. Kohtud oleks kaebaja väidete kontrollimiseks pidanud kokkuleppe vastustajalt või kolmandalt isikult välja nõudma. (p 28)
Üldplaneeringu juhtotstarvetega ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult. Detailplaneeringuga on võimalik põhjendatud juhul muuta üldplaneeringu põhilahendust (PlanS § 142). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üld¬planeeringuga sätestatud maakasutusest (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 30)
Üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine ei või detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
Maale elamumaa juhtotstarbe andmine üldplaneeringus ei too kohalikule omavalitsusüksusele kaasa kohustust maa omandada, kui detailplaneeringu menetlustes jõuab linn kaalutlusõiguse teostamisel järeldusele, et maale pole võimalik üldse või üldplaneeringu juhtotstarvetes ettenähtud ulatuses ehitada. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 3 kohaselt võib omanik nõuda kinnisasja sundvõõrandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda seda kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse katastriüksusele sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel (maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 2). Antud juhul oli detailplaneeringu algatamise ajal maa sihtotstarve üldmaa. Elamuehitust võimaldava detailplaneeringu kehtestamisest keeldumine ei oleks piiranud maa kasutust vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellegipoolest ei või üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
KeHJS ega loodusdirektiiv ei sätesta otseselt eelhindamise kohustust, et kaaluda KSH algatamise vajadust Natura hindamiseks. KeHJS § 33 lg 1 p 4 (samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3) kohaldamiseks on siiski vaja iga kord selgitada, kas hindamise eeldused on täidetud. Sellisele eelkontrollile ei tulene KeHJS-ist ega loodusdirektiivist konkreetseid menetlus- ja vorminõudeid. (p 38)
Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et välistada tuleb kuitahes spekulatiivsed kahtlused negatiivsest mõjust, sest see tooks kaasa vajaduse alati algatada Natura hindamine. Selline kohustus võiks küll kaasa aidata looduskaitsele, kuid poleks vajalik ega mõõdukas abinõu (vt ka kohtujuristi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-258/11 Sweetman, p 48). Natura hindamise läbi viimata jätmise vaidlustamisel ei pea kaebaja tõendama, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise ebasoodsa mõju Natura alale, kuid peab siiski esitama teaduslikust seisukohast usutava kahtluse, et tegevusel võib olla oluline ebasoodne mõju ala nendele tunnustele, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, arvestades alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (vt ka RKHKo nr 3-18-529/137, p 18). Kaebaja selliseid kahtlusi esile toonud ei ole. (p 39)
Põhiseaduse § 5 ja § 53 panevad keskkonna säästmise kohustuse ka kohalikule omavalitsusele. (p 44)
Ringkonnakohus asus seisukohale, et planeeringu ellu viimata jätmine kaitsealuste taimede ümberasustamise võimatuse tõttu oleks kaebaja huvides ja seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda see, et planeeringu realiseeritavus on seatud sõltuvusse kaitsealuste taimede ümberasustamisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni huvides on, et ümberasustamine toimuks kooskõlas looduskaitse normidega, eelkõige eesmärkidega mitte kahjustada liigi soodsat seisundit ja tagada ümberasustavate isendite elujõulisus. Kaebaja ei saa kaitsta neid eesmärke konkreetsetes ümberasustamise menetlustes, sest tal pole neis osalemisõigust. (p 66)
Planeeringulahendusel, mille kohaselt elamukrundid ja juurdepääsutee krunt külgnevad püsielupaigaga, võib olla oluline ebasoodne mõju mägi-piimputke seisundile vähemalt juhul, kui puudub piisav puhverala ega ole ette nähtud leevendusmeetmeid, mis vähendavad ehitamisest ja ehitiste kasutamisest lähtuvat ebasoodsat mõju. (p 47)
KeHJS § 33 lg 1 p 3 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui detailplaneeringu alusel kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8 kohaselt tuleb hinnata KMH algatamise vajalikkust, kui kavandatav tegevus üksi või koostoimes teiste tegevustega võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Kaitstavaks loodusobjektiks on nii püsielupaik kui ka kaitsealune liik (LKS § 4 lg 1 p d 3 ja 4). Kolleegiumi hinnangul võis jätta KSH algatamata üksnes juhul, kui planeeringulahenduse mõju esialgsest hinnangust või muudest asjaoludest nähtus, et planeeringulahendus eeldatavalt ei avalda kaitstavale loodusobjektile olulist mõju. (p 49)
Haldusakti keskkonnamõju ei või jätta tähelepanuta ka juhul, kui puudub kohustus viia läbi spetsiifiline hindamismenetlus nagu KSH. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Keskkonnamõjude väljaselgitamiseta ja arvesse võtmiseta pole planeerimismenetluses võimalik tagada keskkonnakaitse kõrget taset, kaaluda ja tasakaalustada keskkonnahuve muude huvidega ning lõimida need planeeringulahendusse (KeÜS § 9, PlanS § 10). (p 55)
Detailplaneeringu eesmärk on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2). Selle sättega ei ole vastuolus detailplaneering, mille terviklahenduse elluviimine sõltub olulisel määral kaitsealuse taime ümberasustamisest, kuid seda üksnes juhul, kui planeeringu kehtestamise ajal on selge, et lähiaastatel kavandatud ümberasustamisele on põhimõtteliselt võimalik luba anda. (p 64)
Looduskaitsealuste taimede ümberasustamisele ei saa anda luba, kui sellega kaasneb oluline ebasoodne mõju liigile või pole tagatud ümberasustatava taime elujõulisus ja paljunemisvõime. Planeerimismenetluses pole välja selgitatud, kas planeeringualal teadaolevalt kasvavaid kaitsealuseid taimeliikide isendeid on võimalik ümber asustada, arvestades mh antud planeeringuala eripärasid. Kolleegium ei nõustu vastustaja hinnanguga, et taimede ümberasustamist saab lahendada vaid ehitusloa menetluses, sest pole teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Detailplaneering peab võimaldama ehitustegevust lähiaastatel. Kolleegium ei näe takistust, miks ei saa juba planeeringu menetluse käigus KSH raames või ka eksperdiarvamuse alusel välja selgitada, kas kaitsealuste isendite ümberistutamine planeeringualal on lähiaastatel põhimõtteliselt võimalik. Vastupidi, neid küsimusi tuleb detailplaneeringu menetluses käsitleda, sest kui mõne kaitsealuse liigi isendite ümberistutamine planeeringualal pole võimalik, siis tuleb muuta planeeringulahendust, et tagada huvide õige tasakaal. Planeeringu tasemel mõjuhindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks vaid need küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil (vt ka RKHKo nr 3-16-1472/92, p d 23–30). (p 71-72)
Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määruse nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ § 5 lg 2 keelab imperatiivselt loa andmise isendi ümberasustamiseks, kui liigi kaitseks on moodustatud püsielupaik. Sõna-sõnalt keelaks säte justkui kaitsealuse taime ümberistutamise, kui selle taimeliigi kaitseks on kuskil moodustatud püsielupaik. Selline keeld välistaks praktikas paljude kaitsealuste taimede ümberasustamise. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja süsteemselt. See viib järelduseni, et säte keelab üksnes isendi ümberasustamise selle taimeliigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires. (p 69)
|
| 3-20-1657/78
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.03.2024 |
|
Hinnang keskkonnaohule sõltub kahju tõenäosuse kõrval sellest, kui oluline on kavandatava tegevuse tagajärg. Nii kahju tõenäosust kui võimaliku tagajärje olulisust tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes. Oluliseks keskkonnahäiringuks elurikkuse seisukohalt võib olla ka sellise raba hävimine, mis pole kaitse all ja millel ei leidu kaitsealuseid liike või elupaigatüüpe. (p 26)
Kui kavandatud tegevuse tõttu tekkiv elupaigakadu pole keskkonnaoht, võib see olla käsitatav keskkonnariskina. KeÜS § 11 lg 1 kohaselt tuleb keskkonnariski kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega võimalikult suurel määral vähendada. Vastustaja peab riske ning vajalikke ettevaatusmeetmeid kaevandamisloa andmisel hindama. Kuna ülemäärane keskkonnarisk võib olla vastuolus riigi huvidega või tuua kaasa loodusvara ilmselt raiskava kasutuse, võib see olla aluseks loa andmisest keeldumisele KeÜS § 52 lg 1 p 7 ja MaaPS § 55 lg 2 p 10 alusel. (p 39)
Vastustaja leiab, et elupaigatüübi kadu kavandatud tootmisalal on võimalik kompenseerida mujal võetavate meetmetega ning nende meetmete valikul on liikmesriigil kaalutlusruum. Eesti on panustanud soode taastamisse Natura aladel, mis eeldatavasti kompenseerib elupaigatüübi kadu Elbu rabas. Olemasolevast teabest ei nähtu, et kaitsemeetmeid tuleks rakendada ka väljaspool Natura alasid. (p 35)
Vastustaja osutatu ei tähenda, et ta ei pea turba kaevandamiseks loa andmisel välja selgitama, kui oluline on kavandatava tegevusega kaasnev negatiivne mõju elupaigatüübi üleriigilisele seisundile, ning olulise mõju tuvastamisel hindama, millised meetmed on vajalikud selle mõju leevendamiseks. Vähemalt juhul, kui hinnang elupaigatüübi seisundile on ebasoodne pindala vähesuse tõttu, tuleb elupaigatüübile vastava koosluse arvestatavaks hävitamiseks loa andmisel välja selgitada tegevuse mõju elupaigatüübi seisundile tervikuna. Isegi kui koosluse kadu pole eraldivõetuna oluline selle vähese esinduslikkuse ja suhteliselt väikese pindala tõttu, võib oluline mõju avalduda kumulatiivselt koos mujal Eestis avalduvate negatiivsete mõjudega samale elupaigatüübile. Näiteks asjaolu, et metsakuivendus mõjutab jätkuvalt negatiivselt elupaigatüübi seisundit suurel pindalal Natura võrgustiku sees, annab rohkem põhjust pidada elupaigatüübi võrgustikuvälist kadu kumulatiivselt oluliseks keskkonnahäiringuks. (p 36)
Loamenetluses pidi vastustaja kontrollima, kas ei esine MaaPS §-s 55 sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseid. MaaPS § 55 lg 1 kohaselt tuleb loa andmisest keelduda KeÜS § 52 lg 1 p-des 1 ja 3-10 sätestatud alustel. Lisaks tuleb loa andmisest keelduda MaaPS § 55 lg-s 2 sätestatud alustel. (p 16)
Kuivendatud soodest paiskub atmosfääri oluliselt kasvuhoonegaase, millel on negatiivne kliimamõju. Seega tekitab turba kaevandamine märkimisväärseid keskkonnahäiringuid, mille vältimist tuleb MaaPS § 55 lg 1 p 10 rakendamisel käsitada riigi huvina. Selliseid häiringuid võib lubada vaid tingimusel, et need on proportsionaalsed võrreldes kasuga, mida kaevandamisest saadakse. (p 19)
Kolleegium on seisukohal, et vaidlustatud loa menetluses koostatud KMH aruandes on kumulatiivsete mõjude käsitlus ebapiisav. Selle raames on võrreldud liikide elupaikade kadu Elbu raba turbatootmisaladel nende liikide registreeritud elupaikade pindalaga üle Eesti. Aruandes on esitatud põhjendamata järeldused, et lindude pesitsemiseks jääb turbatootmisest puutumatut ala piisavalt ning lindude arvukus tagatakse olemasolevate kaitsealadega. (p 31)
Vajadus kaaluda just vaidlusaluse ala puhul, kas otstarbekam ja loodusvara säästliku kasutamise põhimõttega paremini kooskõlas on turba tootmine esmajoones muudel aladel, tulenes täiendavalt asjaolust, et kavandatav turbaala kattub Pärnu maakonnaplaneeringu kohaselt rohevõrgustiku tuumalaga, millel tuleb maardlate kasutuselevõttu vältida. (p 23)
Keskkonna säästmine on mh riigi kohustus. Turba kaevandamine toob kaasa turbaalal asuva looduskoosluse hävimise ja võimalikud on mõjud ka väljaspool seda ala. (p 19)
Halvas või ebapiisavas seisundis olevate liikide, sh niidurüdi, elutingimuste parandamine elupaikade taastamise ja hoidmise teel on prioriteet. Lisaks isendikaitsele kaitstakse liike nende asurkondade elupaikade säilitamise ja taastamise ning inimmõju piiramisega. Need eesmärgid väljendavad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu põhimõtet. (p 21)
Käesolevas asjas vaieldakse esmajoones selle üle, kas turba kaevandamise luba oleks tulnud jätta KeÜS § 52 lg 1 p-des 6 või 7 või MaaPS § 55 lg 2 p-s 10 sätestatud alustel kolmandale isikule andmata. Kolleegiumi hinnangul on nii KeA kui kohtud hinnanud neil alustel loa andmisest keeldumise põhjendatust ebatäielikult ja osaliselt valedele eeldustele tuginedes. (p 13)
Halvas või ebapiisavas seisundis olevate liikide, sh niidurüdi, elutingimuste parandamine elupaikade taastamise ja hoidmise teel on prioriteet. Lisaks isendikaitsele kaitstakse liike nende asurkondade elupaikade säilitamise ja taastamise ning inimmõju piiramisega. Need eesmärgid väljendavad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu põhimõtet. (p 21)
|
| 3-20-1374/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.03.2024 |
|
Reeglis, mis nõuab toetuse taotlejalt eelmistel aastatel teatud suurusega müügitulu omatoodetud põllumajandustoodete müügist, kasutatud määratlemata õigusmõiste „omatoodetud põllumajandustoode“ sisustamisel tuleb arvestada, et seadusandja soovis, et toetus läheks ettevõtjale, kes ise toodaks või kasvataks põllumajandustooteid. Seega juhul, kui on tõendatud, et taotleja tegeles loomade aretuse või pidamisega ning elusloomi edasi müüs, on tegemist omatoodanguga. Samuti, kui rohi kasvas põllumajandustootja heinamaal ja hein sealt koristati ning tootja selle müüs, on tegemist tootja enda toodanguga. Tavapäraselt saab omatoodetud toote all mõista ise, oma vahenditega tehtud/kasvatatud toodet. Äriühingu puhul oleks tegemist äriühingu juhtimisel tehtud/kasvatatud tootega. Üldjuhul ei peeta vajalikuks omatoodetud toote puhul lähtuda sellest, kui kaua toote saamiseks aega kulutati või kui palju kulutusi selleks tehti. Reegli mõte on, et arvesse ei võetaks teiste toodetud põllumajandustoodete vahendamist ilma taotleja panuseta toote väärtuse tõstmisse. (p 13)
Lisaks on oluline kindlaks teha, kas taotleja tegutseb ise põllumajandustootjana või esitleb kellegi teise toodetud tooteid oma toodete pähe, luues kunstlikult toetuse saamise tingimused. Selle kindlakstegemiseks pole siiski vaja seada ajalisi piire toodangu saamiseks ega uurida detailselt, milline on tulu ja kulu suhe. (p 14)
Meetme määruse kohaselt peab taotleja PRIA-le esitatud avalduses näitama taotluse esitamisele vahetult eelnenud kahe majandusaasta omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu ja muu müügitulu toodete ja teenuste kaupa, märkides iga toote või teenuse kohta müüdud ühikute koguse ja müügitulu summa. Tootmistsüklil ei ole selle sätte mõttes tähtsust, sest müügitulu tuleb tõendada selle aasta raamatupidamises kajastatud dokumentidega. (p 16)
|
| 3-22-2197/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.02.2024 |
|
Kui riigile kuuluv äriühing, mis oma põhiülesandena täidab avalikku ülesannet, müüb avalikul enampakkumisel oma vara ning see tehing ei ole põhiülesandega seotud, siis ei ole see tehing avalik-õiguslik. Seega sellest tehingust kerkivad vaidlused ei ole halduskohtu pädevuses. (p 15)
|
| 3-21-459/55
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.02.2024 |
|
Detailplaneeringu võib PlanS § 140 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada ka siis, kui ehitis on valminud. (p 17)
Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 18. (p 17)
Detailplaneeringust kõrvalekaldumise seadustamiseks ei tohi planeeringut osaliselt kehtetuks tunnistada. Kui kõrvalekalle ei ole oluline on selle seadustamine võimalik kasutusloa või -teatisega. Vajadusel võib naabrite õiguste riive kompenseerimiseks kasutusloale või -teatisele seada lisatingimusi. (p 23)
Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 26. (p 23)
Planeeringu kehtetuks tunnistamisel ei tohi naabrite huvide kaalumist lükata edasi võimalikesse tulevikus toimuvatesse menetlustesse. (p 29)
Vt ka RKHKo nr 3-20-2247/53, p 23. (p 29)
|
| 3-22-2187/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2024 |
|
Nii kohtu kui ka menetlusosaliste huvides on, et e-kirja vormis kohtumäärused oleksid üheselt arusaadavad ning eristatavad muust kohtuga peetavast kirjavahetusest. E-kirja vormis tehtud kohtumääruse sisust või pealkirjast peaks nähtuma selgelt, et kohus on menetlusosalistele edastanud kohtumääruse. Kirja pealkiri „kohtunõue“ viitas piisavalt selgelt, et tegemist on õiguslikult siduva menetlust korraldava dokumendiga, s.t korraldava määrusega. (p 21)
AdvS § 33 ei täpsusta künniseid, mille ületamisel peab eksamineeritav ühe või teise hinde, sh hinde „5“ pälvima. See on jäetud AdvS § 32 lg 2 kohaselt vastustaja otsustada. Ebaõige on eeldus, et hinne „5“ tuleb advokatuuriseaduse kohaselt anda tingimata ühe eksamiosa 50% õigete vastuste eest. Sellist normi seaduses ei ole. Ükski seaduse norm ei keela advokatuuril ka jaotada eksami kirjalik osa alamosadeks ning sätestada, et kirjaliku osa eest rahuldava hinde saamiseks peab esmalt olema rahuldavalt lahendatud test kui kirjaliku eksami komponent. Lubatud on ka eksamikorraldus, mille kohaselt juhul, kui õigusteoreetilistest küsimustest koosneva testi sooritamisel ei ole õigesti vastatud vähemalt 70% küsimustest, on tagajärjeks advokaadieksami kirjaliku osa sooritamine negatiivsele hindele, s.t sisuliselt hinnetele 1–4. (p 33)
|
| 3-21-101/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.02.2024 |
|
Maa-ala valdava otstarbe järgimine ei tähenda ilmtingimata, et maa-alal ei võiks olla üksikuid kinnistuid, millel on teistsugune otstarve. Tingimuseks on, et juhtotstarbele vastav kasutus jääb asjaomasel alal valdavaks ning oluliselt ei mõjutata üldplaneeringu põhilahendust (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 20)
Ainuüksi asjaolu, et kaevandatud maa on jäetud korrastamata, ei tähenda, et tegemist oleks olemasoleva kaevandamisalaga. Kaevandatud maa korrastamine on seotud kaevandamiseks kasutatud maa seisukorraga ning mitte sellega, kas tegemist on alaga, kus potentsiaalselt võiks tulevikus uuesti kaevandamisega tegeleda. Kaevandatud maa korrastamise kohustuse tekkimise eelduseks ei ole kaevandatud maal maavarade ammendumine. Tõsiasi, et juba varem kasutuses olnud kaevandatud maa tühjaks kaevandamine on keskkonnasäästlikum kui uue ala avamine, ei tähenda, et varem kasutuses olnud karjääri või kaevanduse taasavamine oleks igasuguste negatiivsete mõjudeta. Seega ei pea seda ilmtingimata lubama. (p 23)
Keskkonnaloa taotlusele kooskõlastuse andmine on menetlustoiming. Sellega ei otsustata lõplikult ära kaevandamisloa andmist. Kooskõlastuse saab anda ka osaliselt või tingimuslikult. Juhul kui kaevandamisloa andja jõuab järeldusele, et põhjendatud võib olla loataotlus rahuldada vaid osaliselt, peab ta osaliseks rahuldamiseks küsima taotleja nõusolekut. Kooskõlastuse andmisel ei ole sellise nõusoleku küsimine aga vajalik, sest seejärel saab loataotleja kooskõlastusest lähtudes otsustada, kas jääda algse taotluse juurde, loobuda sellest, muuta taotlust või anda nõusolek alternatiivselt taotluse osaliseks rahuldamiseks. (p 25)
Olukorras, kus üldplaneeringus sisaldub keeld uute kaevandusalade kavandamiseks, eeldaks kaevandamise lubamine kohalikult omavalitsuselt üldplaneeringu muutmist. Üldplaneeringu muutmist ei pea kohalik omavalitsus aga kaevandamisloa taotluse kooskõlastuse andmist otsustades kaaluma. Üldplaneeringu muutmise kohustus võiks kohalikule omavalitsusele eelkõige tekkida juhul, kui hoolimata kaevandamisloa taotluse kooskõlastamata jätmisest, antakse kaevandamisluba Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 55 lg 4). Seega võib vastuolu planeeringuga olla kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseks (RKPJKo nr 5-20-2/11, p 34; RKHKo nr 3-20-1247/27, p 10). (p 26)
Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võib kohalik omavalitsus kooskõlastuse kohta otsuse tegemisel põhimõtteliselt tugineda võimalikele keskkonnamõjudele olukorras, kus asjaolud võimaldavad mõjude tekkimist eeldada, kus taotleja antud selgitused ei lükka nimetatud eeldust ümber ning kus Keskkonnaamet ei ole otsustanud keskkonnamõju hindamise (KMH) tegemist. Sellisel juhul on Keskkonnaametil võimalik korraldada KMH pärast kaevandamisloa kooskõlastamata jätmist. KMH käigus uute asjaolude ilmnemisel on kohalikul omavalitsusel võimalik oma seisukohta kooskõlastuse küsimuses muuta, samuti on Vabariigi Valitsusel uusi asjaolusid võimalik arvestada MaaPS § 55 lg-s 4 sätestatud nõusoleku andmisel. (p 30)
|
| 3-22-2321/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.02.2024 |
|
Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue kohaldatav üksnes siis, kui seadus näeb konkreetset liiki nõude kohtueelseks lahendamiseks korra ette (vt tuvastamiskaebuse kohta RKHKm nr 3-3-1-39-13, p 12). Tulenevalt HMS § 71 lg-st 1 on vaideõigus isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (TTKS § 2 lg 1). Niisugune tegevus ei ole ka vanglas HMS § 2 lg-s 1 kirjeldatud haldustegevuseks. Meditsiinilise abivahendi väljastamise vajadust hinnatakse vanglas eraõiguslikus suhtes (vt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 10). Seega pole HMS § 71 lg-st 1 tulenevalt võimalik arsti tegevuse peale vaiet esitada. (p-d 7, 8 ja 10)
|
| 2-21-1582/97
|
Riigikohtu erikogu |
07.02.2024 |
|
Riigikohtu järjekindlas praktikas (RKHKo nr 3-20-915/47, p 32; RKHKm nr 3-20-2004/46, p 19; RKHKo nr 3-20-1115/147, p 40; RKHKm nr 3-22-937/21, p 7) on kinnistunud seisukoht, et RÕS § 22 lg-s 3 on sätestatud kolme kuu pikkune tähtaeg riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse esitamiseks alates riigi õigusabi toimingu tegemisest, kui menetlus ei lõpe varem. Seda praktikat toetab RÕS § 22 lg 3 selge tekst. Sättele praeguse kuju andnud eelnõu seletuskirja (Riigikogu XIV koosseisu 200 SE) lk-lt 22 nähtub, et praktika on kooskõlas seadusandja tahtega. Selgelt väljendatud seadusandja tahtest kõrvale kaldumine pole põhjendatud. (p-d 8 ja 9)
|
| 3-22-1389/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.01.2024 |
|
Arvestades keskkonnaühenduste laia kaebeõigust (KeÜS § 30 lg 2), võivad ühendused vaidlustada keskkonnamõjuga haldusakte hulgakaupa. Keelamiskaebuse esitamine ülisuure hulga veel andmata haldusaktide peale ei ole ainus võimalus keskkonnaõiguse normidega seostuva avaliku huvi tõhusaks kaitseks. Menetlusosaliste ja kohtu ressursse säästvam on algatada näiteks mõned pilootvaidlused tüüpjuhtumitel, mille lahendamisel võib eeldada, et vastustaja asub edaspidi järgima kohtu seisukohti. (p 14)
Kaebuse esitamise õigus keskkonnaühendusele ei tulene PS § 15 lg 1 esimesest lausest. Selle sätte mõttes ei tähenda keskkonnaväärtuse kahjustamine kellegi õiguste riivet, kui isikul pole keskkonnaväärtusega isiklikku seost. Ehkki keskkonnaühenduse õiguste riivet tuleb Århusi konventsiooni art 9 lg 2 teise lõigu kolmanda lause kohaselt eeldada, ei muuda konventsioon põhiseaduse sisu, vaid loob iseseisva ja täiendava õiguse kohtusse pöördumiseks. (p 17)
Keelamiskaebuse puhul ei ole küll tarvis näidata ära nt haldusakti kuupäeva ja numbrit, kuid vältimatult on vajalik, et kaebaja määraks kaebuse aluse (HKMS § 41 lg 2). Metsateatiste registreerimise keelamise nõude puhul tähendab see, et kaebaja peab tähistama konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks välistada. Metsad võib kaebaja tähistada näiteks katastriüksuse loetlemise või ka piisavalt täpse kaardimaterjali abil. (p 9)
|
| 3-21-958/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.01.2024 |
|
Kui ATL järgi on alust liinikilomeetri maksumust muuta, kui vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud, ei tohi liinikilomeetri maksumust vähendada pelgalt ühistranspordi hinnaindeksi vähenemisel, ilma et seda õigustaks vedaja tegelike kulude muutus. Liinikilomeetri maksumust ei või muuta rohkem, kui selle katab vedaja tegelike ja põhjendatud kulude muutus. (p d 13–14)
Vaidlusaluse lepingupunktiga sarnasest sättest ei tulene alust suurendada liinikilomeetri maksumust vedaja kulude ebaolulise suurenemise korral. Sama põhimõte kehib ka kulude vähenemisel. (p 17)
Kulude tegeliku vähenemise tingimus ei kehti tasu vähendamisel siis, kui vedaja jättis kasutamata võimaluse oma tegelikke kulusid vähendada põhjendamatutel ja temast endast sõltuvatel asjaoludel. Sellised asjaolud peab ära näitama tellija, kellel on ÜTS § 79 lg 2 ja lepingu järgi õigus nõuda sellekohaste andmete kontrollimiseks vedaja raamatupidamisdokumente. (p 18)
Kui suurendamiseks oleks korraga vaja nii piirmäära kasvu kui tegelike kulude vastavat suurenemist, ent vähendamiseks piisaks vaid piirmäära langemisest või kulude kuitahes marginaalsest vähenemisest, satuks ohtu hinnakujunduse vastavus ÜTS § 23 lg 2 esimesele lausele. Selle järgi peaks avaliku teenindamise lepingu täitmise eest makstavad tasud põhimõtteliselt katma avaliku liiniveo kulud. (p 19)
Riigihanke võitnud vedaja peab kandma mõistlikku riski, kuid kogu riski asetamine vedajale ei ole ATL alusel toimuva liiniveo puhul kooskõlas avalike ülesannete delegeerimise põhimõtetega. ÜTS § 23 lg-st 2 ei tulene, et ATL alusel makstavad tasud peavad eranditult ja automaatselt katma kõik liiniveo kulud. Euroopa Kohus on asjas Dobeles Autobusu Parks jt selgitanud, et liikmesriikide pädevatel asutustel on avaliku teenindamise lepingu puhul kaalutlusruum hüvitise mehhanismi kujundamisel ning riskide jaotus ei tohi olla ebaproportsionaalne (otsuse p-d 42, 44 ja 54; määruse 1370/2007, art 2a lg 1 teine lõik). Hankemenetlus tagab üldjuhul hanketingimuste proportsionaalsuse (Dobeles Autobusu Parks jt, p-d 56–58). Siiski ei saa jätta tähelepanuta, et vedaja suur risk, mida praktikas ei ole alati võimalik vältida ilmselgete alapakkumiste kõrvalejätmisega, võib ATL suhtes tähendada ühtlasi riski hankija ja reisijate huvide jaoks. (p 20)
Riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu art 107 mõttes on üldiselt tegemist, kui ettevõtjale tehakse valikuliselt ja eelist andvaid makseid riiklikest vahenditest (komisjoni teatis riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, 2016/C 262/01, p 5), nt kasu, mida ettevõtja ei saaks tavalistes turutingimustes, sh kasu ilma piisava vastusoorituseta (teatis 2016/C 262/01, p 66; Euroopa Kohtu otsus asjas Hispaania vs. komisjon, C-342/96, p 41). Üldist majandushuvi pakkuva teenuse eest makstavat hüvitist on alust pidada riigiabiks siis, kui see ei vasta ühele neljast Altmarki kriteeriumist (Euroopa Kohtu otsused asjades CSTP Azienda, C-587/18 P, p 63; Pais Vasco jt, C-66/16 P ja C-69/16 P, p 48). Altmarki teise kriteeriumi järgi peavad tasu väljaarvutamise parameetrid olema objektiivsed või läbipaistvad ning kolmanda kriteeriumi järgi ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit (teatis 2016/C 262/01, p 70; Altmark Trans, p-d 90 ja 92). (p 23)
Määruse 1370/2007 art 4 lg 1 p b alapunkti i kohaselt peavad avaliku teenindamise lepingud kehtestama eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil näitajad, mille põhjal hüvitis tuleb arvutada selliselt, et välditakse ülekompenseerimist. Komisjon on selgitanud, et selleks ei tule hüvitist arvutada konkreetse valemi alusel (komisjoni teatis Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes, 2012/C 8/02, p 55). Määruse 1370/2007 art 4 lg 1 p b alapunkt i ei tähenda, et tellijal ei tohi tasu muutumisel olla vähimatki otsustusruumi. Küll aga peavad kaalumisel arvestatavad asjaolud olema määratletud, objektiivsed ja läbipaistvad. Tegelikest ja põhjendatud kuludest ning mõistlikust kasumist lähtumine on üks tingimus, mis peab olema täidetud, et hüvitist ei saaks käsitada konkurentsi kahjustava või ähvardava soodustusena ning kokkuvõttes riigiabina (Altmark Trans, p 92). (p 24)
|
| 3-22-2296/13
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.01.2024 |
|
Haldusorgan korraldas vaidemenetluse ja lahendas vaided otsusega. Seejuures andis haldusorgan kaebajale võimaluse vaietes puuduste kõrvaldamiseks, pikendas vaiete läbivaatamise tähtaega ning kutsus kaebaja esindaja volikogu istungile vaiete kohta selgitusi andma. Kolleegium leiab, et kirjeldatud haldusorgani tegevus oli kaebajat eksitav ning selle tulemusena jäi kaebus halduskohtusse õigel ajal esitamata. Kaebajal olnuks piisavalt aega pöörduda halduskohtusse, kui haldusorgan oleks vaided HMS § 79 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja jooksul vaideõiguse puudumise tõttu tagastanud. (p 17)
HMS § 72 sätestab üldreegli, mille kohaselt saab haldusmenetluse toimingu üldjuhul vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Sama sätte lg 3 loetleb erandid, mil menetlustoimingu haldusaktist eraldiseisev vaidlustamine on võimalik. Loetelu ei ole ammendav, kuivõrd HMS § 72 lg 3 p 5 kohaselt saab lisaks sama sätte lg 3 p-des 1–4 nimetatud juhtudele haldusaktist eraldi vaidlustada ka muu seaduses sätestatud toimingu. Kolleegium märgib, et HMS § 72 lg 3 p 5 tuleb mõista nii, et vaidemenetluse korras saab menetlustoimingu haldusaktist eraldi vaidlustada, kui selline võimalus on seaduses sõnaselgelt sätestatud. Eeltoodust tulenevalt ei tähenda asjaolu, et menetlustoimingut saab HKMS § 45 lg 3 järgi halduskohtus eraldi vaidlustada, automaatselt seda, et menetlustoimingu peale saab ka vaiet esitada. (p 13)
Lähtuvalt HKMS § 45 lg-st 3 esitada MaaPS § 27 lg s 7 sätestatud kohaliku omavalitsuse uuringuloa kooskõlastamisest keeldumise peale kaebuse halduskohtule. Samas ei näe ei MaaPS ega muud õigusaktid ette võimalust kohaliku omavalitsuse keeldumise vaidlustamiseks vaidemenetluse korras. Seega puudus kaebajal kohaliku omavalitsuse arvamuse peale vaide esitamise õigus. (p 14)
Kohalikul omavalitsusel pole takistust tagastada vaie ka hiljem kui HMS § 79 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja möödumisel. Kohtupraktika kohaselt pole seaduses haldusorganile sätestatud tähtaeg reeglina nõuet lõpetav tähtaeg, vaid paneb haldusorganile kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. Nii ei välista ka HMS § 41 haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist ning HMS § 58 kohaselt ei anna tähtaja rikkumine iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks. (p 18)
|
| 3-21-150/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.01.2024 |
|
Vastustaja uuendas kaitsevööndi muutmist kaaluma asudes varasema haldusmenetluse ning koos uue kaitsevööndi kehtestamisega tunnistas varasema haldusakti kaitsevööndi määramist puudutavas osas kehtetuks. HMS § 68 lg 3 järgi loetakse haldusakt kehtetuks üldiselt kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest. Seega on varasema käskkirja kaitsevööndit puudutav osa alates uue käskkirja jõustumisest kehtetu olnud ja seda ei ole vaidlustatud (vaidlustati ainult uue kaitsevööndi kehtestamine). Õige ei ole, et kohtuotsusega ei tohi luua olukorda, kus mälestise kaitsevöönd sootuks kaob. Esiteks on kultuuriministril käskkirja täielikult tühistamisel võimalik kehtestada uus kaitsevöönd. Teiseks ei nõua seadus mälestisele tingimata kaitsevööndit. Põhimõtteliselt ei oleks uuendatud haldusmenetluses olnud välistatud ka järeldus, et kaitsevööndit polegi vaja. Varasema käskkirja kehtetuks tunnistamine ja uue kaitsevööndi kehtestamine on vaidlusaluse käskkirja eraldi punktid, mida pole omavahel pandud tingimuslikku seosesse. Selles olukorras ei ole takistust tühistada kaitsevööndi määramine täies ulatuses, mitte ainult selles, milles see ületab senise kaitsevööndi piire. (p 24)
Kinnismälestisele kaitsevööndi kehtestamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kaitsevööndi vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kesksel kohal on siin muinsuskaitselised kaalutlused. MuKS ei piira aga kaitsevööndi kehtestamisel arvestatavaid kaalutlusi numerus clausus’e põhimõttel ega vabasta haldusorganit üldisest kohustusest arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja kaaluda erinevaid põhjendatud huve ning teha proportsionaalne otsustus. Lõplikku ja detailset kaalumist ei ole siiski vaja küsimustes, mille otsustamiseks on ette nähtud eraldi loamenetlus. (p d 25–26)
Hinnang kinnismälestist ümbritseva keskkonna sobivusele ja toetavusele sisaldab subjektiivseid elemente ja kohtulik kontroll on seetõttu piiratud ilmselge vea testiga. (p 35.1)
Muinsuskaitselise kaitsevööndi kehtestamine ei sunni Keskkonnaametit veeluba andma ega või takistada paisutuse likvideerimist, kui likvideerimine on vajalik ebaseadusliku olukorra lõpetamiseks (juhul kui veeluba ei anta). Paisutamine on loakohustuslik tegevus ning mälestise kaitsevööndi kehtestamine ei saa asendada veeluba. Kuna pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on Keskkonnaamet ning EL keskkonnaõiguse normid kaaluvad vastuolu korral üles muinsuskaitselised huvid, tuleb Keskkonnaametil küll veeloa menetluses arvesse võtta muinsuskaitselisi huve, kuid juhul, kui ta jõuab järeldusele, et neist hoolimata ei ole alust veeluba väljastada, on selle järeldusega seotud ka Muinsuskaitseamet. Seejuures ei ole veeloa andmisest keeldumine tegevus, milleks oleks vaja Muinsuskaitseameti nõusolekut. Keskkonnaametil on ka endal pädevus arvestada muinsuskaitselisi huve, sest kultuuripärand on osa keskkonnast. (p 31)
Vajaduse korral tuleb vaidlus erinevate valitsemisalade riigiasutuste vahel lahendada asjaomastel ministritel omavahel või kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsusel, lähtudes kehtivast õigusest. (p 31)
Arvestades, et kaitsevööndi kehtestamine ei saa kohustada paisutust säilitama vastuolus keskkonnaõiguse normidega, ei ole kaitsevööndi kehtestamise puhul tegu kava või projektiga loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes, mis tooks kaasa KMH või kitsamalt Natura hindamise kohustuse. Paisutamise keskkonnamõju tuleb hinnata veeloa menetluses. On tõsi, et kaitsevööndi kehtestamise kaalumisel arvessevõetavate erinevate huvide hulka kuuluvad ka keskkonnahuvid. Kuna aga nende ja muinsuskaitseliste huvide vaheline konflikt tuleks lahendada ennekõike veeloa menetluses, ei olnud kultuuriministril kohustust seda hindamist dubleerida. Eelkõige olnuks kultuuriministril alust kaitsevööndi kehtestamisest loobuda juhul, kui olnuks ilmselge, et keskkonnaõigus välistab paisjärve säilitamise. (p 33)
Vaidlus mälestiste kaitsevööndi kehtestamise üle ei välju kultuuriministri põhiülesannete raamidest, mistõttu välise õigusabi kasutamiseks puudus vajadus. Oma põhiülesannete täitmise raames antud haldusakti õiguspärasuse kasuks peab haldusorgan suutma kohtus argumenteerida ilma välise õigusabita, isegi kui haldusakti andmisega seostusid keerukamad õigusküsimused. (p 37)
Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ega õiglane kolmanda isiku õigusabikulusid tervikuna kaebajalt välja mõista. Kohtumenetluses osalemine ei tohi olla takistavalt kallis. Kuigi kolmandale isikule ei saa ette heita soovi enda vara puudutavas kohtuvaidluses osaleda, ei ole muinsuskaitse ega vaidlusaluse haldusakti eesmärk tema omandiõiguse ega mistahes muu subjektiivse õiguse kaitse. (p 38.2)
|
Facebook
Twitter