3-2-1-93-16
|
Riigikohus |
26.10.2016 |
|
Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt struktureeritud ja liigendatud (mh nt punktide ja alapunktide abil) ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul. (p 18)
Ringkonnakohtule pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega esitatud haginõude alternatiivne arvutusmetoodika on TsMS § 634 lg 2 alusel käsitatav väitena õiguse tõlgendamise kohta, kui sellega ei muudeta hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. (p 15)
Tagajärg, et seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt intressi, on kehtiv ka võlakirjaemissiooni korral, mil emitent kui võlasuhtes kohustatud isik võtab kohustuse maksta võlakirjade omanikele võlakirjadelt intressi. (p 15)
|
| 3-2-1-124-15
|
Riigikohus |
28.10.2015 |
|
Olukorras, kus kohtulikku kompromissi kinnitavast kohtumäärusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). (p 11)
Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused, sh miinimumelatise muutumine. Elatise suurendamiseks miinimumini ei ole üldjuhul vaja asjaolude muutumist tõendada. (p 12-13)
Lapse vajaduste rahuldamiseks makstav toetus võib olla mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 mõttes ja anda alust vähendada vanemalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära või jätta elatis välja mõistmata, kui toetus katab kõik lapse eluvajadused. (p 16)
Olukorras, kus kohtulikku kompromissi kinnitavast kohtumäärusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). (p 11)
Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused, sh miinimumelatise muutumine. Elatise suurendamiseks miinimumini ei ole üldjuhul vaja asjaolude muutumist tõendada. (p 12-13)
|
| 3-2-1-171-15
|
Riigikohus |
11.02.2016 |
|
Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-86-07, p 12). (p 13)
Selleks, et kohtuotsus vastaks TsMS § 436 lg-st 1 tulenevetele nõuetele, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. (p 13)
Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada võimalik. (p 17)
Hankelepingut saab muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. RHS § 69 eesmärk on kaitsta teisi pakkujaid ja tagada avaliku raha kasutamise läbipaistvus ning takistada riigihanke menetlusest möödaminekut. Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus hilisema muutmise mõistlik võimalus saab olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. (p 14)
Töövõtulepingu raames loetakse asjatundjaks eelkõige töövõtja (RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 15). (p 12)
|
| 3-2-1-9-16
|
Riigikohus |
13.04.2016 |
|
TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)
Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24)
Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29)
Tehingu saab TsÜS § 92 lg 3 järgi eksimuse alusel tühistada järgmiste eelduste tuvastamisel:
• tehingu teinud isik oli eksimuses (TsÜS § 92 lg 1);
• eksimus oli oluline (TsÜS § 92 lg 2)
• eksimuse põhjustas teise poole käitumine (TsÜS § 92 lg 3 p-d 1 ja 2, § 95) või jagatud eksimus (TsÜS § 92 lg 3 p 3);
• eksimuse riisikot kannab vastaspool (TsÜS § 92 lg 5). (p 34)
Kuna eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ja kui nõukogu liige kirjutab aktsiaseltsi nimel alla juhatuse liikmega lepingu lõpetamise kokkuleppele, siis saab aktsiaseltsi eksimuse olemasolu hinnata selle järgi, kas nõukogu liige teadis kahjulikest tehingutest. (p 35)
Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36)
Lepingu eksimuse tõttu tühistamiseks tuleb eelkõige asjaolusid hinnates tuvastada, kas isikul oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus, st kas teatamine oli vastavalt hea usu põhimõttele ning käibetavadele oodatav ja mõistlik (vt ka RKTKo nr 3-2-1-93-05, p 16; RKTKo nr 3-2-1-50-15, p 18). (p 37)
Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)
Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40)
Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41)
Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29)
TsÜS tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94 ja 96) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla samal ajal tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 32). (p 28)
TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui:
• tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt);
• tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt);
• otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt);
• menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)
Suure hinnaga ja õiguslikult keerukates asjades tuleks hoiduda liigsest lihtsustamisest. Esmalt raskendab see otsuse mõistmist, mh mis nõue üldse lahendati, seda eriti, kui hagi jäeti rahuldamata, vältimaks hilisemat samas asjas kohtusse pöördumist. Teiseks on võimalus sellises asjas tehtud otsuse vaidlustamiseks suur ja kõrgema astme kohtul võib olla raskendatud maakohtu otsust mõista, samuti tähendab see kõrgema astme kohtule lisatööd puuduvate andmete kogumisel. Kolmandaks võimaldab korralikult koostatud kirjeldav osa otsust paremini põhjendada, vältida oluliste küsimuste tähelepanu alt väljajäämist ja aitab seega kohtu enda jaoks kaasa asja õigele lahendamisele. (p 46)
Kui pooltel ei ole võimalik esitada uusi asjaolusid, ei ole kohtul mõistlik minna üle suuliselt menetluselt kirjalikule kohtuvaidlusele, sest see võib põhjustada pooltele lisakulusid, korduvate kulunimekirjade esitamist ja hilisemaid vaidlusi uute seisukohtade esitamise üle. (p 45)
TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui:
• tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt);
• tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt);
• otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt);
• menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)
Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24)
Võlausaldaja võib talle kuuluvat nõuet käsutada, mh selle loovutada või lõpetada. See puudutab nii olemasolevaid kui ka tulevasi nõudeid, nii teadaolevaid kui ka teadmata nõudeid. Teadmata ja tulevastest nõuetest loobumise tahet ei saa vaidluse korral siiski eeldada. (p 25)
Nõudest loobumine võib sisalduda ka kompromissis, milles pooled teevad vastastikku järeleandmisi, loobudes oma nõuetest (VÕS § 578). Nõudest loobumiseks ei saa pidada vastutuse eelnevat välistust (VÕS § 106 mõttes), kuna sel juhul nõue ei tekigi. (p 25)
Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39)
Hindamaks, kas kokkulepe, millega aktsiaselts ja tema juhatuse liige lõpetavad juhatuse liikme ametisuhte ja milles nad muu hulgas kinnitavad ka vastastikuste nõuete puudumist, on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lõpetamiskokkulepet tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi (mh hüvitis, saladuse hoidmise kohustused, konkurentsikeeld jms), mis sellest tulenevad. Arvestada tuleb ka seda, et juhatuse liige võidi ÄS § 309 lg 3 esimese lause järgi ametist sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda, st juhatuse liige ei saanuks lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist vältides enda tagasikutsumist juhatusest takistada. (p 42)
Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (vt RKTKo nr 3-2-1-20-14, p-d 12, 13). (p 18)
Lepingus antud kinnitus, mille kohaselt pooltel ei ole teineteise suhtes nõudeid, toob VÕS § 207 lg 2 järgi samuti kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise. Nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2 järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina" tavalisest (või positiivsest) VÕS § 30 järgsest konstitutiivsest võlatunnistusest. (p 26)
VÕS § 207 lg 2 järgne negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati (st millest sisuliselt loobuti). Võlausaldajal on võimalik esitada nõudeid vaatamata sellele võlatunnistusele üksnes juhul, kui võlatunnistuse kokkulepe on tühine või tühistatud. Vaatamata negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla võimalik esitada nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või tühistatud või kui võlatunnistuse õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja võlatunnistus nõutakse seetõttu tagasi. Ka võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. (p 27)
Kui isik jätab tähtaegselt tehingu tühistamata või kasutamata muu õiguskaitsevahendi piirangust vabanemiseks, võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 või § 140 alusel. (p 30)
Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)
Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39)
Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41)
TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)
Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19)
ÄS § 317 lg 1 teise lause loetelu ei ole ammendav. (p 19)
Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36)
Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)
Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40)
Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18)
Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19)
Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18)
Kui hagi on tagatud ja maakohus jätab hagi rahuldamata, kuid ei lahenda resolutsioonis hagi tagamise tühistamise küsimust ja teeb hiljem määruse, millega tagamise tühistab, siis tuleb hagi tagamise tühistamise jõustumine siduda määruses otsuse jõustumisega. (p 47)
|
| 3-2-1-119-08
|
Riigikohus |
15.12.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-119-02.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-79-06.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-130-06.
|
| 3-2-1-135-08
|
Riigikohus |
05.01.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-84-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-79-06.
Kui lepinguline esindaja töötab advokaadibüroos, milles töötab rohkem kui üks advokaat, ei ole lepingulise esindaja puhkus üldjuhul alus möödalastud menetlustähtaja ennistamisele.
|
| 3-2-1-9-09
|
Riigikohus |
04.03.2009 |
|
Põhjendamatu on vaheotsuse tegemine olukorras, kus tasaarvestuse aluseks olevate nõuete põhjendatuse kohta pole kohus seisukohta võtnud. Seaduse mõtte kohaselt peaks kohus kõigepealt võtma seisukoha põhinõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ja alles siis lahendama tasaarvestamise võimalikkuse küsimuse, mitte vastupidi. Samuti märgib kolleegium, et kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud.
Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuses ja vaidlustamise reservatsiooniga otsuses dokumendimenetluses, kui kohus jätkab neil juhtudel asja lahendamist. Menetluskulud jaotatakse sel juhul lõppotsuses.
Seadus (VÕS § 171 lg-d 1 ja 3) ei piira võlgnikul vastuväidete esitamist ja tasaarvestuse tegemist üksnes nende nõuetega, mis tulenevad loovutatud nõuete aluseks olevatest lepingutest. Võlgnik võib tasaarvestamiseks esitada ka nõudeid, mis tulenevad senise võlausaldajaga sõlmitud teistest lepingutest. Seejuures tuleb kostjal tõendada, et tal on olemas nõue senise võlausaldaja vastu ning et täidetud on VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused.
|
| 3-2-1-86-10
|
Riigikohus |
12.01.2011 |
|
Vt 29. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-08 p 18.
TsMS § 447 lg-s 2 toodud otsuse sisu mõiste ei kattu TsMS §-s 442 toodud otsuse sisu mõistega, vaid on sellest kitsam. TsMS § 447 lg 2 mõttes saab otsuse sisuks pidada kohtuotsuse resolutsioonis kohtu märgitud otsustust, mis ulatuses asjas esitatud nõuded rahuldada. Kui otsuse resolutsioonis ilmneb selles osas vigu, ei saa kohus neid omal algatusel TsMS § 447 lg 2 alusel parandada. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega, mh seetõttu, et TsMS § 447 lg-s 2 ei ole sätestatud ajalist piirangut otsuses vigade parandamiseks.
Olukorras, kus kohtuotsuse resolutsioonis on viga, mida ei saa TsMS § 447 lg 2 alusel parandada, on poolel, kelle kahjuks see viga tehti, võimalik esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus (ringkonnakohtus kassatsioonkaebus). Kui kohtule esitatakse sellises olukorras otsuses tehtud vea parandamise taotlus, peab kohus juhtima taotleja tähelepanu sellele, et tal ei ole võimalik taotlusega soovitud eesmärki saavutada, ja apellatsioonkaebuse (kassatsioonkaebuse) esitamise võimalusele.
|
| 3-2-1-22-08
|
Riigikohus |
08.04.2008 |
|
Kui jätta täiendav otsus tühistamata, võiks kassatsioonkaebuse rahuldamisel tekkida olukord, kus asi ise tuleks uuesti läbi vaadata, kuid menetluskulude jaotus sellest ei sõltuks. Menetluskulude jaotuse määramine on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus.
Tsiviilasjas, milles otsustatakse osanike koosoleku otsuse tühisuse üle, on õigus iseseisva nõudeta kolmanda isikuna osaleda kõikidel osanikel, kuna tehtav otsus puudutab kõiki osanikke.
Äriseadustiku § 172 lg 2 ja § 178 lg 1 (enne 01.01.2006 kehtinud redaktsioonide) koostoimes võib koosoleku osanike koosoleku kokkukutsumise teates ebaselgelt näidatud või näitamata jäetud otsuse vastuvõtmise korral tekkida olukord, mil (koosolekult puudunud) osanik ei tea koosolekul tehtud otsusest ning laseb seetõttu mööda otsuse vaidlustamise tähtaja. Kui koosoleku teates ei olnud koosolekul arutamisele tulevat küsimust selgelt või üldse näidatud, on see käsitatav koosoleku kokkukutsumise korra rikkumisena, mis toob kaasa päevakorras näitamata või ebaselgelt näidatud otsuse vastuvõtmise korral selle otsuse tühisuse. Praegu kehtiv ÄS § 1721 sätestab koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tagajärjena üldjuhul samuti tühisuse.
ÄS § 178 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline aegumistähtaeg on kohaldatav neil juhtudel, mil koosoleku teates olid selgelt näidatud kõik koosolekul otsustamisele tulevad küsimused ning koosolekult puudunud osanik oskas tehtavate otsustega seetõttu arvestada. Kui juriidilise isiku organi tühise otsuse alusel on tehtud kanne juriidilise isiku kohta peetavasse registrisse, võis juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi kohtule esitada kuue kuu jooksul registrikande avaldamisest arvates (enne 01.01.2006 kehtinud TsÜS § 38 lg 3 kohaselt). Kehtiva õiguse kohaselt on nimetatud tähtaega pikendatud kahe aastani (ÄS § 1771 lg 3) ja tühisusele tuginemise tähtaeg hakkab kulgema kande tegemisest. Kui juriidilise isiku organi tühise otsuse alusel ei ole tehtud kannet registrisse, võib otsuse tühisusele tugineda reeglina piiramatult, sest õigusaktides ei ole piiravaid tähtaegasid kehtestatud.
Äriseadustiku § 172 lg 2 ja § 178 lg 1 (enne 01.01.2006 kehtinud redaktsioonide) koostoimes võib koosoleku osanike koosoleku kokkukutsumise teates ebaselgelt näidatud või näitamata jäetud otsuse vastuvõtmise korral tekkida olukord, mil (koosolekult puudunud) osanik ei tea koosolekul tehtud otsusest ning laseb seetõttu mööda otsuse vaidlustamise tähtaja. Kui koosoleku teates ei olnud koosolekul arutamisele tulevat küsimust selgelt või üldse näidatud, on see käsitatav koosoleku kokkukutsumise korra rikkumisena, mis toob kaasa päevakorras näitamata või ebaselgelt näidatud otsuse vastuvõtmise korral selle otsuse tühisuse. Praegu kehtiv ÄS § 1721 sätestab koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tagajärjena üldjuhul samuti tühisuse.
ÄS § 178 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline aegumistähtaeg on kohaldatav neil juhtudel, mil koosoleku teates olid selgelt näidatud kõik koosolekul otsustamisele tulevad küsimused ning koosolekult puudunud osanik oskas tehtavate otsustega seetõttu arvestada. Kui juriidilise isiku organi tühise otsuse alusel on tehtud kanne juriidilise isiku kohta peetavasse registrisse, võis juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi kohtule esitada kuue kuu jooksul registrikande avaldamisest arvates (enne 01.01.2006 kehtinud TsÜS § 38 lg 3 kohaselt). Kehtiva õiguse kohaselt on nimetatud tähtaega pikendatud kahe aastani (ÄS § 1771 lg 3) ja tühisusele tuginemise tähtaeg hakkab kulgema kande tegemisest. Kui juriidilise isiku organi tühise otsuse alusel ei ole tehtud kannet registrisse, võib otsuse tühisusele tugineda reeglina piiramatult, sest õigusaktides ei ole piiravaid tähtaegasid kehtestatud.
ÄS § 171 lg 6 esimese lause kohaselt, kui osanike koosolekul ei ole esindatud ÄS § 170 lg-s 2 nimetatud hääled, kutsub juhatus ühe nädala jooksul, kuid mitte varem kui kahe päeva pärast, kokku uue koosoleku sama päevakorraga. Nimetatud ühenädalane tähtaeg ei ole uue koosoleku toimumise hiliseim tähtaeg, vaid tähtaeg juhatusele uue koosoleku kokkukutsumiseks. Koosolek ise võib toimuda ajaliselt hiljem. Sätte osa "kuid mitte varem kui kahe päeva pärast" tuleb aga koostoimes ÄS § 172 lg-ga 2 (koosolekust tuleb osanikele teatada ette vähemalt üks nädal) mõista nii, et uus koosolek ei saa toimuda enne ühe nädala ja kahe päeva möödumist esimesest koosolekust. Kui äriühingus häälteenamust omavad osanikud annavad juhatusele teada, et nad ei saa uuel koosolekul osaleda, võib sellest teatest hoolimata koosoleku kokkukutsumine olla vastuolus hea usu põhimõttega.
|
| 3-2-1-111-08
|
Riigikohus |
21.11.2008 |
|
TsÜS § 104 lg 1 järgi loetakse tingimus saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Nimetatud normi kohaldamiseks ei ole vaja esitada asjaolusid tehingu kahjulikkuse kohta. TsÜS § 104 lg 1 kohaldamiseks on piisav esile tuua, et äramuutva tingimuse saabumine ei olnud tingimust takistanud poolele kasulik. Selleks piisab üksnes, kui tõendatakse, et tingimuse saabumisega jäänuks tingimuse saabumist takistanud pool millestki ilma.
TsÜS § 104 lg 1 koosseisuliste tunnuste hulgas ei ole õigusvastast käitumist, vaid hea usu põhimõtte vastane käitumine.
Kohus saab hinnata seda, kas leping vastab headele kommetele, ka omal algatusel.
Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil.
Allkirjastamata otsuseteksti edastamist ei saa lugeda otsuse kättetoimetamiseks.
Kui ringkonnakohtul tekib kahtlus, et tunnistaja on erapoolik, oleks otstarbekas tunnistaja uuesti ära kuulata. Piisav ei ole tõendamisstandard "hageja kahtlusega nõustumine". Kuigi seadus ei pane ringkonnakohtule varem ära kuulatud tunnistaja uuesti ärakuulamise kohustust, on tsiviilkohtumenetluse üheks põhimõtteks see, et kohus uurib tõendeid vahetult (TsMS § 243 lg 1). Sel juhul oleks võimalik kasutada ka TsMS § 262 lg-tes 1 ja 8 nimetatud viise tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
Asja ülevaatlikkuse huvides oleks kohtuotsuse kirjeldavas osas vajalik lühidalt näidata asja eelnev menetluskäik kohtutes.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-28-08.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-5-06.
|
| 3-2-1-72-05
|
Riigikohus |
13.09.2005 |
|
Tahteavaldus on mõistlik anda kätte viisil, mida tahteavalduse tegija saab hilisema võimaliku vaidluse käigus usaldusväärselt tõendada. Kirjaliku dokumendina vormistatud tahteavalduse isiklikul üleandmisel on võimalik selle hilisema tõendamise jaoks võtta saajalt allkiri või tahteavaldus üle anda tunnistajate juuresolekul.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-103-97. Tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise tõendamise koormus lasub tahteavalduse tegijal.
Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõne tunnistaja ütlusel, eksperdi arvamusel või poole vande all antud seletusel põhineva asjaolu osas, ei ole ringkonnakohtul TsMS §-st 332 tulenevalt õigust kohtuotsust selles osas muuta, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata, või tunnistajat, eksperti või poolt vande all vahetult üle kuulamata.
Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist või leppetrahvi vähendati.
Ringkonnakohus peab uue otsuse tegemisel juhinduma lisaks TsMS § 330 lg-le 4 ka TsMS § 231 lg 4 lausetest 2-4, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega, analüüsima otsuses kõiki kogutud tõendeid ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
See, et pooled on tavaliselt vahetanud taheteavaldusi kirja teel, ei välista poolte õigust teha tahteavaldusi teatavaks teisele poolele isiklikult.
|
| 3-2-1-161-05
|
Riigikohus |
31.05.2006 |
|
VÕS § 1047 lõikes 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet tuleb kohaldada ka VÕS § 1047 lg 4 puhul.
Kui hagiavavalduses ei ole märgitud, kuidas ebaõiged andmete ümber lükata ega meediakanalit, mille vahendusel isik peaks andmed ümber lükkama, siis kohus ei võinud tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 229 lg-s 1 sätestatust ületada haginõude piire, kui kohustas kostjat ebaõigeid andmed teatud viisil ümber lükkama.
Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid, ei saa isik nõuda ka au teotavate andmete ümberlükkamist.
Au teotava faktiväite ja au teotava väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tunnused on erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tegelikkusele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, au teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erinevate kaitstud hüvede ja huvide kaalumisest.
Ebaõige faktiväite avaldamine võib VÕS § 1045 lg 1 p 4, VÕS § 1046 ja VÕS § 1047 lg-te 1 ja 3 järgi olla õigusvastane ka siis, kui see ei ole isiku au teotav (mainet kahjustav).
VÕS § 1047 lg-s 2 kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine." Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Faktiväite ümberlükkamise nõue peab olema konkreetne.
Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida isik mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise avaldatuga silmas pidas, ei ole määrav.
Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist.
Isiku õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt saab rikkuda ka sel teel, et avalduses ei viidata faktidele, kuid jäetakse mulje, et faktid on olemas (avaldajale teada). Sellisel juhul ei ole VÕS § 1047 lg 4 rakendatav, sest faktiväiteid ei ole avaldatud. Väärtushinnang on põhjendatud, kui väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada. Väärtushinnangu õigusvastase avaldamise korral võib kannatanu nõuda kahju hüvitamise nõudega koos või sõltumata kahju hüvitamise nõude esitamisest VÕS § 1055 lg 1 alusel rikkujalt õigusvastase käitumise lõpetamist, kui õigusrikkumine on jätkuv, või sellega ähvardamisest hoidumist, kui on alust karta õigusrikkumise kordumist.
Isikut võidakse üldsuse ees kujutada sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järelda mingeid otseseid fakte, mis selle isiku kohta käivad. Sel juhul on VÕS § 1047 lg 4 rakendatav.
Kui hagiavavalduses ei ole märgitud, kuidas ebaõiged andmed ümber lükata ega meediakanalit, mille vahendusel isik peaks andmed ümber lükkama, siis kohus ei võinud tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 229 lg-s 1 sätestatust ületada haginõude piire, kui kohustas isikut ebaõigeid andmed teatud viisil ümber lükkama. VÕS § 1047 lg 4 ei näe ette, et avaldaja peab ebaõiged andmed ilmtingimata ise ümber lükkama. Nimetatud sätte kohaselt peab ümberlükkamine toimuma avaldaja kulul.
Korteriühistu juhatuse esimeest ei saa üksnes tema ameti tõttu lugeda alati avaliku elu tegelaseks. Kuid ta peab arvestama võimalusega, et korteriühistu liikmed võivad tema tegevust kritiseerida ka põhjendamatult. Tulenevalt VÕS § 1046 lõike 1 teisest lausest ei pruugi tema kohta ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega tehtud kriitika olla õigusvastane.
Au teotava faktiväite ja au teotava väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tunnused on erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tegelikkusele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, au teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erinevate kaitstud hüvede ja huvide kaalumisest.
Ebaõige faktiväite avaldamine võib VÕS § 1045 lg 1 p 4, VÕS § 1046 ja VÕS § 1047 lg-te 1 ja 3 järgi olla õigusvastane ka siis, kui see ei ole isiku au teotav (mainet kahjustav).
|
| 3-2-1-61-07
|
Riigikohus |
15.06.2007 |
|
Seadusest ei tulene nõuet, et kohtunikuabi või kohtunik peaks määruskaebuse rahuldamata jätmist TsMS § 663 lg-tes 6 ja 7 nimetatud juhtudel eraldi põhjendama. Piisav on lühike TsMS § 465 lg 1 nõuetele vastav määrus kaebuse edasisaatmise kohta, mis võib olla vormistatud ka nt pealdisena määruskaebusel või viitega toimikus.
ÄS § 362 ei sätesta võimalust üheaegselt aktsiakapitali vähendamisega kahjumi katmiseks otsustada ka selle suurendamine.
Aktsiakapitali lihtsustatud vähendamiseks on vajalik kahjumi tõendamine sellekohase aruande esitamisega. See ei tähenda aga, et registripidajal on õigus nõuda avaldajalt vahearuande esitamist. Aktsiakapitali vähendamise äriregistrisse kandmise avaldusele tuleb lisada ÄS § 359 lg 1 p-des 1-3 märgitud dokumendid, mille hulgas ei ole märgitud vahearuannet. Seega on aktsiakapitali võimalik kahjumi katmiseks vähendada, kui kahjum on nähtav majandusaasta aruandest. Kuna äriseadustik ei näe aktsiakapitali lihtsustatud vähendamise korral ette ka majandusaasta aruande esitamise kohustust, siis tuleb lähtuda olemasolevast aruandest, mis on registripidajale esitatud ÄS § 334 lg 2 kohaselt.
|
| 3-2-1-63-08
|
Riigikohus |
01.10.2008 |
|
Selleks et vältida nõude aegumist, tuleb see esitada kohtule (töövaidluses ka töövaidluskomisjonile) aegumistähtaja jooksul sõltumata sellest, kas enne või pärast nõude aegumist tehakse tuvastusotsus õigussuhte puudumise või olemasolu kohta.
Võlatunnistus katkestab nõude aegumise TsÜS § 158 lg 1 järgi. Kostja tunnustas nõuet enne selle sissenõutavaks muutmist, s.o enne aegumistähtaja kulgemise algust ja seetõttu ei saanud aegumine katkeda.
Aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe.
Töölepingulises suhtes makstud stipendiumi tagastamise vaidlus on töösuhtest tulenev vaidlus, millele kohaldub töölepingu seadus. Töötajale töösuhte ajal makstud stipendium on käsitatav erisoodustusena töölepingu seaduse mõttes. Töötajale erisoodustuste andmine on TLS § 27 lg 1 p 5 järgi üheks määratud ajaks töölepingu sõlmimise eelduseks, kuid see ei tähenda, et erisoodustusi ei võiks anda määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötavale isikule. TLS § 27 lg 1 p-s 5 on toodud erisoodustuste näitlik loetelu, mh võib selleks olla väljaõpe tööandja kulul. Ka stipendiumi maksmine töötaja õppimisel tööalase kvalifikatsiooni omandamiseks ja/või tõstmiseks on käsitatav erisoodustusena.
Määratud ajaks sõlmitud lepingu lõpetamisel erisoodustuste tagastamise sätestab TLS § 96, määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel erisoodustusena saadu tagastamist töölepingu seadus ette ei näe. See ei tähenda aga, et määramata ajaga töölepingu korral ei ole võimalik erisoodustust tagasi nõuda, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud. Kuna töölepingu seadus ei sätesta erisoodustuse tagasinõudeõiguse keeldu määramata ajaks sõlmitud lepingute korral, on selline kokkulepe lubatav ning ei ole kehtetu TLS § 15 järgi.
Töölepingulises suhtes makstud stipendiumi tagastamise vaidlus on töösuhtest tulenev vaidlus, millele kohaldub töölepingu seadus. Töötajale töösuhte ajal makstud stipendium on käsitatav erisoodustusena töölepingu seaduse mõttes. Töötajale erisoodustuste andmine on TLS § 27 lg 1 p 5 järgi üheks määratud ajaks töölepingu sõlmimise eelduseks, kuid see ei tähenda, et erisoodustusi ei võiks anda määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötavale isikule. TLS § 27 lg 1 p-s 5 on toodud erisoodustuste näitlik loetelu, mh võib selleks olla väljaõpe tööandja kulul. Ka stipendiumi maksmine töötaja õppimisel tööalase kvalifikatsiooni omandamiseks ja/või tõstmiseks on käsitatav erisoodustusena.
Lisaks VÕS §-s 30 sätestatule on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Kuna deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet, kohandub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Võlatunnistus katkestab nõude aegumise TsÜS § 158 lg 1 järgi. Aegumine ei katke, kui võlgnik tunnustab nõuet enne selle sissenõutavaks muutumist (st enne aegumistähtaja algust).
|
| 3-2-1-72-10
|
Riigikohus |
30.09.2010 |
|
TsMS § 445 lg 1 esimeses lauses sätestatu kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel mh kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Nimetatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi, näiteks ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude korral näidata täpselt koht ja viis, kuidas andmed tuleb ümber lükata. See säte ei ole kohaldatav hilisemal vaidluse tekkimisel otsuse sisu üle.
TsMS § 214 lg 3 ei reguleeri iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebeõigust, vaid iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusõiguse piirangut nn järelprotsessis, kui tema vastu esitatakse eelneva protsessi tulemuste põhjal hagi.
Varasemas menetluses tehtud otsus on TsMS § 214 lg-s 3 ettenähtud ulatuses siduv vaid siis, kui varasemas menetluses on jäetud kasutamata lg-s 4 sätestatud võimalused. Selline piirang on menetlusökonoomiliselt põhjendatud.
TsMS § 214 lg 4 võimaldab iseseisva nõudeta kolmandal isikul ka nn järelprotsessis esitada teatud tingimustel vastuväiteid, mis puudutavad eelnenud menetlust. Nt võib iseseisva nõudeta kolmas isik TsMS § 214 lg 4 esimese lause kohaselt esitada järelprotsessis vastuväite, mille ta on esitanud menetluses kolmanda isikuna ja mis on vastuolus poole avaldustega. TsMS § 214 lg 4 teine ja kolmas lause võimaldavad esitada täiendavaid vastuväiteid.
Vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46.
|
| 3-2-1-55-12
|
Riigikohus |
23.05.2012 |
|
Vaheotsuse tegemine on maakohtu õigus, mitte kohustus.
Kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses peab kindlaks tegema, et kostja rikkus hagejaga sõlmitud müügilepingut, müügilepingu rikkumine põhjustas hagejale hagiavalduses märgitud kahju, müügilepingu rikkumine ei olnud vabandatav, hagis märgitud kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ja kostja nägi lepingu sõlmimise ajal ette või pidi ette nägema rikkumise võimaliku tagajärjena hagiavalduses märgitud kahju (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12; 7. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-11, p 16).
TsMS § 449 lg 1 kohaldamise korral tuleb nõude põhjendamise hindamisel ka tuvastama, kas esinevad kahju hüvitamise nõude kõik eeldused eraldi võetuna iga hagis nimetatud kahjunõude kohta, kohaldades sh iga kahjunõude kohta VÕS § 127 lõikeid 2 ja 3.
TsMS § 173 lg 5 regulatsioon käib ka ringkonnakohtu otsuse kohta, mis on tehtud vaheotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta, kui asja menetlemine kohtus jätkub.
|
| 3-2-1-100-10
|
Riigikohus |
15.11.2010 |
|
Tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide tunnustamise ja täitmise menetluse (62. ptk, §-d 619-627) kõrval on kehtestatud erisätted ka vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise menetlusele (77. ptk, §-d 753-754). TsMS § 754 lg 1 ja lg 2 kohaselt tuleb taotluse lahendamiseks vahekohtu otsuse osas juhinduda eelkõige 16. juunil 1993 Riigikogus ratifitseeritud (jõustunud 28. novembril 1993) New Yorgi 1958. aasta konventsioonist. Brüsseli I määruse art 1 p 2 lit-s d nimetatakse otsesõnu, et kõnealune määrus ei kohaldu vahekohtute suhtes.
Tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide tunnustamise ja täitmise menetluse (62. ptk, §-d 619-627) kõrval on kehtestatud erisätted ka vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise menetlusele (77. ptk, §-d 753-754). TsMS § 754 lg 1 ja lg 2 kohaselt tuleb taotluse lahendamiseks vahekohtu otsuse osas juhinduda eelkõige 16. juunil 1993 Riigikogus ratifitseeritud (jõustunud 28. novembril 1993) New Yorgi 1958. aasta konventsioonist. Brüsseli I määruse art 1 p 2 lit-s d nimetatakse otsesõnu, et kõnealune määrus ei kohaldu vahekohtute suhtes.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 9 ja 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Eeltoodut kohaldatakse TsMS § 477 lg 1 järgi ka hagita asja läbivaatamisel.
|
| 3-2-1-153-11
|
Riigikohus |
04.01.2012 |
|
Kui kohtulahendi resolutsioon on kaebeõiguse osas menetlusosalist eksitav, on see aluseks asjas menetlustähtaja ennistamiseks.
|
| 3-2-1-145-11
|
Riigikohus |
17.01.2012 |
|
Määruse, millega pikendatakse kohtu määratud menetlustähtaega, peab kohus menetlusosalisele kätte toimetama
Kohtu kiri, millega lahendatakse menetlusosalise taotlus, on käsitatav määrusena TsMS § 463 lg 1 järgi.
Kohus peab tagaseljaotsuse tegemise eeldusi omal algatusel kontrollima ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Tuvastades tagaseljaotsuse tegemise eelduste puudumise, peab kaja lahendav maakohus või menetluse taastamata jätmise peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebust lahendav ringkonnakohus või Riigikohus asjas menetluse taastama.
Tagaseljaotsuse tegemise eeldusi peab kohus kontrollima ka määruskaebuse lahendamisel, mis on esitatud maakohtu määruse peale, millega jäeti kaja menetlusse võtmata kaja puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu.
Kohtu kiri, millega lahendatakse menetlusosalise taotlus, on käsitatav määrusena TsMS § 463 lg 1 järgi.
Määruse, millega pikendatakse kohtu määratud menetlustähtaega, peab kohus menetlusosalisele kätte toimetama
|
| 3-2-1-74-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
NB! SEISUKOHA MUUTUS!
Isiku poolt, kes ei ole menetlusosaline, kohtule adresseeritud kiri on käsitatav menetlusosaliseks mitteoleva isiku kirjana TsMS § 272 lg 2 mõttes ning selle tõendikvaliteeti ei välista ainuüksi asjaolu, et kiri on adresseeritud kohtule. Selline kiri ei ole käsitatav tunnistaja ütlusena TsMS § 251 või § 253 mõttes, kuid on hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel. Asjakohased ei ole sarnases küsimuses varasema tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohta Riigikohtu 5. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-145-01 väljendatud seisukohad.
Kui ringkonnakohus soovib tõendite hulgast välja arvata mõnda olulist tõendit, mida maakohus on juba hinnanud, peab ta seda menetlusosalistele selgitama.
Vt Riigikohtu 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p-d 9, 12.
Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p-st 2 tulenevalt läheb pankroti väljakuulutamisega haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Sama põhimõte tuleneb PankrS § 43 lg-st 1 ja § 541 lg 1 kolmandast lausest.
Kui menetlus asjas on alanud enne eelnimetatud põhimõtte pankrotiseaduses kajastamist 1. jaanuarist 2010, võib menetlus jätkuda seniste pooltega (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10, p 22).
Kuigi kumbki pool on vaidlustanud kassatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsuse osaliselt, on kokkuvõttes vaidlustatud ringkonnakohtu otsust tervikuna. Seetõttu on otstarbekas määrata asja hind kassatsioonimenetluses ühtsena (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 46).
PankrS § 99 lg 1 esimene lause järgi on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud. Nõude tasaarvestamise avalduse võib PankrS § 99 lg 1 teise lause järgi esitada kuni kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni.
Juhul kui pankrotivõlgnik on esitanud hagi rahalise nõude sissenõudmiseks teiselt isikult ja see isik (kostja) tugineb vastunõudele ja tasaarvestusele, saab PankrS § 99 lg-1 alusel lugeda nõude haldurile esitatuks kohtumenetluses võlgnikust hageja suhtes tasaarvestusele tuginemise ajast ning nõude kaitstuks alates vastunõuet tunnustava kohtulahendi jõustumisest tasaarvestuse kohta (vt Riigikohtu 14. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09, p 23).
|
Facebook
Twitter