3-2-1-118-12
|
Riigikohus |
24.10.2012 |
|
Nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal.
Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal.
Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust.
Lapsele tuleb tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.
Kuni 30.juunini 2010 tuleb mõista elatis välja enne 1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse ning alates 1.juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel.Enne 1.juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi tuli elatise suurus määrata kindlaks vastavalt lapse põhjendatud vajadustele ning üldjuhul pidi kumbki vanem kandma pool lapse põhjendatud vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud miinimum.Vanema töövõimetus ja teised ülalpeetavad lapsed andsid alust mõista vanemalt välja miinimummäärast väiksem elatis üksnes juhul kui vanema varaline seisund ei võimaldanud sellises suuruses elatist maksta.Kehtivas õiguses sõltub lapse ülalpidamise nõude suurus lapse vajadustest.Arvestada tuleb lapse tavalist elulaadi,mida talle tema vanemad saavad võimaldada.Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust.Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada,kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt tuleb arvestada,et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas,mille eest see vanem vastutab,st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist.Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.PKS § 105 lg 3 kohaldamisel tuleb vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada,mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu,et tal ei ole sissetulekut või et see on väike.Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata,peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek,millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid,ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda.Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt.Elatise suuruse määramiseks tuleb tuvastada nii lapse mõistlikud vajadused kui ka vanemate varaline seisund ning asjakohaste tõendite puudumise korral lähtuda eeldusest,et lapsel on õigus saada üksnes miinimumelatist.Laste huve puudutavas vaidluses võib kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.Kuna nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-s 4 kui ka kehtiva PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus,tuleb eeldada,et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär.Samuti tuleb eeldada,et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses.Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud.
Laste huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.
|
| 3-2-1-121-12
|
Riigikohus |
14.11.2012 |
|
Olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole õige vanema hooldusõigust peatada. Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama ohu ärahoidmiseks PKS § 134 lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last ähvardab. Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada. Vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Seejuures tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada.
PKS § 134 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi võib kohus omal algatusel kohaldada nii lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid kui ka määrata lapsele omal algatusel vajaduse korral eestkostja. Kohus peab jälgima, et laps ei jääks vanemate hooldusõigust puudutava kohtumenetluse tõttu ilma seadusliku esindajata ning seetõttu peab kohus vajadusel alustama ise lapsele eestkostja määramise menetlust.
PKS § 140 lg 1 mõttes tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Selles tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud sätte mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada.
Hooldusõiguse peatamise korral säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid tal ei ole õigust seda teostada ning tema asemel peab keegi teine lapse õigusi ja huve kaitsma. Sellises olukorras jääb üldjuhul lapse suhtes hooldusõigust teostama lapse teine hooldusõiguslik vanem üksi või kui lapse teisel vanemal ei ole hooldusõigust, saab talle ainuhooldusõiguse üle anda. Kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele, ei ole lapsel seaduslikku esindajat ning lapsele tuleb vanema hooldusõiguse peatamise korral määrata PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja.
Olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole õige vanema hooldusõigust peatada. Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama ohu ärahoidmiseks PKS § 134 lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last ähvardab.
PKS § 134 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi võib kohus omal algatusel kohaldada nii lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid kui ka määrata lapsele omal algatusel vajaduse korral eestkostja. Kohus peab jälgima, et laps ei jääks vanemate hooldusõigust puudutava kohtumenetluse tõttu ilma seadusliku esindajata ning seetõttu peab kohus vajadusel alustama ise lapsele eestkostja määramise menetlust.
Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et vanema õiguste peatamise, piiramise või äravõtmise korral saaks ringkonnakohus määrata lapsele eestkostja, kui maakohus ei ole asja läbi vaadates eestkostja määramist arutanud ega selle kohta lahendit teinud. Kui kohus ei ole lapsele eestkostjat määranud, kuid eestkoste seadmise eeldused on täidetud, täidab PKS § 176 lg 1 järgi eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kellel on eestkostja õigused ja kohustused.
|
| 3-2-1-159-12
|
Riigikohus |
16.01.2013 |
|
Elatise maksmise viis on põhjendatud määrata kindlaks selliselt, et kohustada laste isa maksma elatist laste ema pangakontole. Määruse täitmise viisi kindlaksmääramine on eelkõige laste huvides, kuid lisaks on selle eesmärk tagada määruse selgus, et vältida võimalikke vaidlusi täitmise üle. Jõustunud kohtulahend on täitedokumendiks, mille alusel algatab kohtutäitur täitemenetluse.
Ka alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud.
Elatisehagi lahendamisel tuleb kohtul arvestada mh sellega, kui palju on laste isa hagejatele elatist maksnud kohtumenetluse ajal.
Elatise maksmise viis on põhjendatud määrata kindlaks selliselt, et kohustada laste isa maksma elatist laste ema pangakontole. Määruse täitmise viisi kindlaksmääramine on eelkõige laste huvides, kuid lisaks on selle eesmärk tagada määruse selgus, et vältida võimalikke vaidlusi täitmise üle. Jõustunud kohtulahend on täitedokumendiks, mille alusel algatab kohtutäitur täitemenetluse.
TsMS § 377 lg 4 võimaldab kõrgema astme kohtul lahendada hagi tagamine alates ajast, mil talle on esitatud kaebus alama astme kohtu lahendi peale. Kuna ringkonnakohus lahendab hagi tagamise alates ajast, mil talle on esitatud kaebus, on ka maakohtul õigus tagada hagi pärast otsuse tegemist ja apellandile kättetoimetamist, kuid enne kaebuse esitamist ringkonnakohtule.
Ka alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud.
Ka alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud.
|
| 3-2-1-160-12
|
Riigikohus |
16.01.2013 |
|
Elatise suuruse muutmist saab hagimenetluses nõuda TsMS §-de 497 ja 459 alusel. TsMS § 459 kohaldub ka määrusele, millega kohus kinnitas poolte kompromissi. (p 16)
Kuigi eelduslikult maksab elatist vanem, kes ei ela lapsega koos, ei välista PKS § 100 lg 2 esimese lause elatise väljamõistmist vanemalt, kelle juures laps elab. Eelkõige võib lapsel olla elatisenõue temaga koos elava vanema vastu juhul, kui ta elab ka teise vanemaga (st tal on mitu elukohta TsÜS § 14 lg 2 ja § 15 lg 1 järgi). Seega võib laps esitada hagi elatise saamiseks vanema vastu, kellega ta elab koos, kui viimane ei täida ülalpidamiskohustust. (p 15)
|
| 3-2-1-4-13
|
Riigikohus |
17.12.2013 |
|
Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)
TMS § 179 lg-st 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹ tulenev kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale sunniraha ei ole põhiseadusega vastuolus. (p 54)
Kehtiva õiguse kohaselt ei ole seadusandja kohtutäituri kohaldatavat sunniraha käsitanud karistusena. Kohustatud isikule ei tehta süüpõhimõttest lähtuvalt sotsiaaleetilist etteheidet. Sunniraha rakendamisel taotletakse kohustatud isiku mõjutamist kohtulahendit täita. Sunniraha on väärtusneutraalne sunnivahend (p -d 42, 45, 47, 48)
Täitemenetluses sunniraha määramise esmaseks eelduseks on asjaolu, et kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada, saab kohtutäitur täitemenetluse korras täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda.
Sunniraha määrates tuleb kohtutäituril kontrollida TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 26¹ sätestatud sunniraha kohaldamise eeldusi. (p 68)
Kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks. (p 69)
Lisaks saab kohtutäitur sunniraha määrates arvestada küll asjaolu, et vanem on varem täitemenetluse ajal korduvalt sundtäitmist takistanud, ning see annab alust hoiatada vanemat sunniraha määramise eest, kuid sunniraha saab määrata üksnes juhul, kui vanem takistab lapsel teise vanemaga suhelda ka sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Sunniraha määramise eesmärgiks on mõjutada lapsega suhtlemist takistavat vanemat ja veenda teda kohtulahendi täitmise vajalikkuses, mitte kohaldada sunnivahendit vanema varasemate tegude eest. (p 70)
Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)
Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)
Sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul ei ole õiguskaitse vajalik olukorras, kus isik saab esitada kaebuse ka kohtutäituri sunniraha määramise otsuse peale. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. (p 58)
Kui kohus on teinud vanema ja lapse suhtlemise kohta täitemenetluses täidetava kohtulahendi, saab kohtutäitur lähtuda eeldusest, et kohtulahendi täitmine on lapse parimates huvides. (p 75)
Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)
Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)
|
| 3-2-1-10-13
|
Riigikohus |
13.03.2013 |
|
Ülalpidamiskohustusest vabastamine või elatise piiramine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjas esile toodud asjaolusid kogumis ning mis peab olema veenvalt põhjendatud. (p 19)
Mõlemad abikaasad peavad üldjuhul esmalt nii oma tööpanuse kui ka töötamisest või varalt teenitud sissetuleku, sissetuleku puudumise korral aga ka abikaasadele kuuluvate varaesemete arvel rahuldama kõigi perekonnaliikmete vajadused ning kandma ühise majapidamise vajalikud kulud. Abielulises kooselus lepivad abikaasad omavahel kokku, kes, kui suures ulatuses ja kuidas perekonna ülalpidamisse panustab, sh ei pea abikaasad tingimata võrdselt panustama, vaid kumbki abikaasa võib perekonna eluvajaduste rahuldamisse panustada ka oma võimete, võimaluste ja varalise seisundi kohaselt. Eeltoodut arvestades sõltuvad perekonna, sh abikaasade elutingimused ja ülalpidamiskulude suurus otseselt abikaasade varalisest seisundist ja omavahelistest kokkulepetest kooselu korraldamisel ja ülalpidamiskulude suuruse kujundamisel. (p 13)
Kui abikaasad elavad lahus, tekib abikaasal ühekülgne kohustus teist abikaasat ülal pidada ning ülalpidamise andmise viis muutub sarnaseks lahutatud abikaasa ja põlvnemisest tuleneva ülalpidamise andmise viisiga. PKS § 16 lg 3 esimese lause mõtteks on kaitsta abielus majanduslikult nõrgemat poolt (s.o eelkõige abikaasat, kellel ei ole sissetulekut ja kes panustab perekonna ülalpidamisse oma tööga) lahuseluga kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest.
Siiski ei ole lahus elaval abikaasal igal juhul õigust nõuda enda ülalpidamiseks teiselt abikaasalt elatist. Kumbki lahus elav abikaasa vastutab esmalt ise oma toimetuleku eest ning peab kõik oma eluvajadused oma sissetuleku ja vara arvel üldjuhul ise rahuldama. Üksnes juhul, kui lahus elaval abikaasal ei ole sissetulekuid või muud vara, mille arvel end ise ülal pidada, või kui tema oma vahenditest ei piisa, et tema tavapäraseid vajadusi rahuldada, saab abikaasa nõuda lahus elavalt abikaasalt elatist.
Seejuures ei ole lahus elava abikaasa ülalpidamise seisukohast üldjuhul oluline, et lahus elava abikaasa abivajadus oleks tingitud lapse hooldamisest, vanusest, terviseseisundist või omavahelisest kokkuleppest abielulise kooselu korraldamisel.
PKS § 16 lg 3 teise lause järgi ei pea lahus elav abikaasa teist abikaasat ülal pidama, kui abivajava abikaasa käitumist ja kõiki kooselu purunemise asjaolusid koosmõjus hinnates oleks elatise maksmine kohustatud abikaasa seisukohalt äärmiselt ebaõiglane. ( p 14)
Abikaasa ülalpidamisnõude rahuldamise eelduseks on abikaasa abivajadus, s.o võimetus end ise oma sissetuleku või vara arvel ülal pidada. (p 18)
Elatise saamiseks peab hageja tõendama, et tema sissetulekust ja varast ei piisa tema tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, sh esitama täielikud andmed oma varalise seisundi kohta. (p 18)
Ülalpidamiskohustusest vabastamine või elatise piiramine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjas esile toodud asjaolusid kogumis ning mis peab olema veenvalt põhjendatud. (p 19)
Lahutatud abikaasade puhul kehtib abikaasa enese ülalpidamise põhimõte.
Lahutatud abikaasa ülalpidamisnõude rahuldamise eelduseks on abikaasa abivajadus, s.o võimetus end ise oma sissetuleku või vara arvel ülal pidada. (p 18)
Õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma vanuse või terviseseisundi tõttu teha, või seetõttu, et hooldab abikaasade ühist alla kolmeaastast last. Seejuures sõltub lahutatud abikaasa ülalpidamisõiguse kestus ja ulatus PKS § 72 ja § 73 lg 2 järgi otseselt sellest, kui kaua ja millises ulatuses piirab vanus või terviseseisund, aga ka lapse hooldamine lahutatud abikaasal sissetuleku hankimist. Kohus saab elatise suuruse määramisel võtta aluseks lahutatud abikaasa tavapärased mõistlikud vajadused.
PKS § 76 lg-te 1 ja 2 alusel võib kohus jätta elatise välja mõistmata või vähendada selle suurust või maksmise aega, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks täismahus elatise väljamõistmine lahutatud abikaasalt äärmiselt ebaõiglane. Lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus tuleneb eelkõige abikaasade vahel ka pärast abielu lahutamist eksisteerivast solidaarsusest ning viidatud sätte eesmärgiks on hoida ära elatise väljamõistmine lahutatud abikaasale juhul, kui elatist nõudva abikaasa enda käitumine ei ole olnud solidaarsusest kantud või seda solidaarsust ei ole tekkinud. (p 16)
Elatise saamiseks peab hageja tõendama, et tema sissetulekust ja varast ei piisa tema tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, sh esitama täielikud andmed oma varalise seisundi kohta.
Kui lahus elav või lahutatud abikaasa nõuab teiselt abikaasalt elatist ja abikaasade ühisvara ei ole veel jagatud, tuleb abikaasa varalise seisundi tuvastamisel arvestada nii abikaasale lahusvarana kui ka abikaasadele ühisvarana kuuluvat vara, mille arvel on võimalik end ülal pidada. (p 18)
|
| 3-2-1-18-13
|
Riigikohus |
26.06.2013 |
|
Avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20).
Sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu. (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97).
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest. Kuigi viidatud säte reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse 10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused. (p 17)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. ( p 30)
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. ( p 28)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. (p 30)
Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9). (p 14)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. (p 28)
Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (p 22)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. (p 27)
Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. ( p 29)
|
| 3-2-1-36-13
|
Riigikohus |
11.04.2013 |
|
Enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on nii abieluvaralepinguga kui ka ühisvara jagamise kokkuleppega võimalik saavutada see, et ühisomandis olev ese jääb ühe abikaasa ainuomandis ole vaks esemeks (lahusvaraks).
Abikaasad ei saa kehtiva õiguse järgi kokku leppida, et tunnistavad ühisvara jagamise lepingu kehtetuks. Iseenesest saavad abikaasad küll sõlmida PKS § 27 lg 4 järgi sellise abieluvaralepingu, millega lepivad kokku, et enne 1. juulit 2010 toimunud ühisvara jagamise käigus ühe abikaasa ainuomandisse jäänud ese tunnistatakse uuesti abikaasade ühisvaraks, kuid selline kokkulepe on suunatud tulevikku ega ole seetõttu samastatav ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisega tagasivõitmise korras.
Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale.
Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.
Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale.
Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.
Kuna pankrotihaldur peab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks pöörduma kohtusse, ei saa sellises kohtuasjas kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisele TsMS § 168 lg-s 6 sätestatut.
|
| 3-2-1-42-13
|
Riigikohus |
29.05.2013 |
|
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 11)
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist, millega lõpetatakse kaasomand, selguma, milliseid hageja tahteavaldusi kohtuotsus asendab. (p 11)
TsMS § 369 võimaldab nõuda ka tulevase kohustuse (kohustuse, mis pole veel sissenõutavaks muutunud) täitmist. Hageja võib TsMS §-s 369 sätestatud tingimustel nõuda, et kohus määraks TsMS § 445 alusel kindlaks, et kostja on kohustatud enda valduses oleva korteriomandi vabastama alates hageja kandmisest kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. (p 13)
Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20).
Kohtulahend üksnes asendab tahteavaldust, mida kostja peaks vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse üle anda. Kohtuotsus ei saa olla hageja ainuomandi tekkimise aluseks (hageja saab ainuomanikuks sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel). (p 12)
TsMS § 369 alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga. (p 13)
Alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jagada nii enne kui ka pärast selle seaduse jõustumist ehk 1. juulit 2010 omandatud vara. Eeltoodud seisukohta ei muuda asjaolu, et poolte abielu oli lahutatud enne kehtiva seaduse jõustumist. Nimetatud asjaolul ei ole PKS § 211 kohaldamisel tähtsust.
PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt selle kohta ka Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 18). (p 9)
PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi. ( p 12)
|
| 3-2-1-47-13
|
Riigikohus |
18.04.2013 |
|
Ringkonnakohus saab keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus tervikuna on põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18).
PKS § 157 teises lauses sätestatud asjaolude tuvastamisel ei saa enam alates lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse hooldada võtmisest lugeda kostjat (teist abikaasat) ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimeseks.
|
| 3-2-1-52-13
|
Riigikohus |
27.05.2013 |
|
Pärast kestvuslepingu ülesütlemist ei saa pooltele tekkida lepingust tulenevaid kohustusi. (p 9)
Kui hoolekandeasutus jätkab hooldusalusele hoolekandeteenuse osutamist pärast lepingu lõppemist, on tal kohustus pöörduda SHS § 46 lg 1 alusel teenuse rahastamiseks hooldealuse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole, sõltumata sellest, kas hooldusalusele on määratud eestkoste või mitte.
Kui hooldust vajav isik viibib väljaspool oma elukohta, korraldab talle sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas ta viibib, kooskõlastatult isiku elukoha valla- või linnavalitsusega. Hooldamine hoolekandeasutuses on sotsiaalteenus.
Hooldusalust on kohustatud ülal pidama tema alanejad sugulased (PKS § 96 ja § 105). Kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamiskohustust kohalik omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist. Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut. (p 10)
Pärast kestvuslepingu ülesütlemist ei saa pooltele tekkida lepingust tulenevaid kohustusi. (p 9)
Kui hoolekandeasutus jätkab hooldusalusele hoolekandeteenuse osutamist pärast lepingu lõppemist, on tal kohustus pöörduda SHS § 46 lg 1 alusel teenuse rahastamiseks hooldealuse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole. (p 10)
|
| 3-2-1-69-13
|
Riigikohus |
16.10.2013 |
|
Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)
Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).
Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)
Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)
Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Miinimummääras elatis katab eelduslikult ka lapse eluaseme miinimumkulud.
Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb seaduses sätestatud miinimummäärast suurema elatise väljamõistmiseks lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Miinimummäärast suurema elatise saamiseks tuleb tõendada ka miinimumvajadustest suurem kulu lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks. (p 22)
Lapse eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 20)
Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades.
Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21)
Eluaseme kindlustamise kulusid saab mõistlikus ulatuses lapsele langevas osas arvata lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka. Nende kulutuste eesmärgiks võib sõltuvalt eluaseme kasutamise õiguslikust alusest, krediidisuhetest jm asjaoludest olla tagada lapse eluasemevajaduse rahuldamine juhuks, kui eluruum nt hävib. (p 23)
Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)
Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).
Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)
Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades.
Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21)
Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)
|
| 3-2-1-78-13
|
Riigikohus |
26.06.2013 |
|
PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad kui last ülal pidama kohustatud isikud leppida omavahel kokku mh selles, et üks või kumbki vanem ei esita teise vanema vastu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõuet. Sellise kokkuleppe põhjuseks võib olla mh asjaolu, et kummagi vanema juures elab laps, või see, et üks vanem jätab teisele vanemale ühisvara jagamise käigus rohkem vara või soodustab muul viisil teist vanemat ega nõua selle hüvitamist, kuid soovib vastutasuks, et teine vanem ei nõua temalt lapse ülalpidamiseks elatist. Sellise kokkuleppega reguleerivad vanemad kui lapsele ülalpidamist andma kohustatud isikud omavahelisi suhteid. Samas vanemate kokkulepe ei välista ega piira üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist.
Vanemate kokkulepet saab võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud. Kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks tagasiulatuvalt elatist välja mõista, küll aga ei takista see vanemalt tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest. Seejuures tuleb arvestada ka seda, et kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi kõik lapse ülalpidamise kulud, jääb see kokkulepe vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda makstu kokkuleppe alusel teiselt vanemalt tagasi. (p 13)
Kohustatud isikut saab PKS § 100 lg 1 järgi kohustada ka tagasiulatuva ajavahemiku ülalpidamiskulude katteks maksma raha, kuid mõjuval põhjusel on võimalik määrata ülalpidamiskohustuse täitmine kindlaks ka muul viisil. Viidatud säte ei tähenda aga seda, et selle järgi saaks lugeda ajavahemikul enne hagi esitamist ülalpidamiskohustus täidetuks üksnes siis, kui kohustatud isik on sel ajavahemikul maksnud elatist.
Lapsele elatist välja mõistes tuleb arvestada vanemate kokkulepet ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. (p 13)
Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ei tule PKS § 101 lg-s 1 sätestatud ulatuses tõendada, kuid tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada. (p 15)
|
| 3-2-1-83-13
|
Riigikohus |
25.09.2013 |
|
TsÜS § 96 järgi saab tehingu tühistada üksnes juhul, kui vägivald või ähvardus oli suunatud tehingu tegemiseks tahteavalduse andmisele ning asjaolusid arvestades oli see nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. (p 18)
Kohus saab tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel. Kohus peab ka tehingu väidetava tühistamise korral kontrollima esmalt, kas tehing ei ole tühine. (p 12) Tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast. Seejuures peab tehingu tühisusele tuginev pool tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Tehingu kehtivusele tuginev pool peab aga tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma teise poole sundolukorrast. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes. Tuleb arvestada, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Eelmärgitu, v.a TsÜS § 86 lg 3 esimeses lauses sätestatud sundolukorra eeldus, kehtib ka juhul, kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuid vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. (p 13)
Lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. (p 14) Lisaks tuleb kohtul lepingu heade kommete vastasust hinnates arvestada ka endale ebasoodsa või ebaproportsionaalse vara jagamise lepingu sõlminud abikaasa olukorda lepingu sõlmimisel, sh seda, kas abikaasa sõlmis lepingu erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse vms erakorralise asjaolu tõttu. Viimaks tuleb lepingu heade kommete vastasust hinnates selgitada ka seda, kas lepingust ebaproportsionaalse eelise saanud abikaasa teadis või pidi teadma, et teine abikaasa sõlmib temaga sellise ebaproportsionaalse lepingu sundolukorras, sh eeldatakse teise lepingupoole teadmist, kui lepingus on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vara jagamise kokkuleppe heade kommete vastasuse hindamisel saab lähtuda ühelt poolt sellest, mida olnuks kummalgi abikaasal õigus seaduse järgi vara jagades saada, ning teiselt poolt sellest, mida kumbki abikaasa vara jagamise kokkuleppe alusel sai. Kui vara jagamise kokkuleppe järgi on ühe abikaasa jaoks vara jagamise tulemus ebaproportsionaalselt ebasoodne ning teine saab ebaproportsionaalse eelise, võib olla tegemist heade kommete vastase ühisvara jagamise kokkuleppega, kui on täidetud ka muud TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud tingimused. (p 16) Abikaasade vara jagamise kokkulepped, kus vara jagamise tulemus ja ühe abikaasa saadava vara väärtus on seatud sõltuvusse selle abikaasa uuesti abiellumisest või uue elukaaslase leidmisest viisil, et abiellumisel või uue elukaaslase leidmisel jääb abikaasa varast kas osaliselt või täielikult ilma, piirab oluliselt isiku vaba eneseteostust ja õigust abielluda ning luua perekond, on heade kommetega vastuolus, kuna kitsendavad lubamatult selle abikaasa põhiõigusi. (p 17)
Vara jagamise kokkuleppe heade kommete vastasuse hindamisel saab lähtuda ühelt poolt sellest, mida olnuks kummalgi abikaasal õigus seaduse järgi vara jagades saada, ning teiselt poolt sellest, mida kumbki abikaasa vara jagamise kokkuleppe alusel sai. Kui vara jagamise kokkuleppe järgi on ühe abikaasa jaoks vara jagamise tulemus ebaproportsionaalselt ebasoodne ning teine saab ebaproportsionaalse eelise, võib olla tegemist heade kommete vastase ühisvara jagamise kokkuleppega, kui on täidetud ka muud TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud tingimused. (p 16)
Abikaasade vara jagamise kokkulepped, kus vara jagamise tulemus ja ühe abikaasa saadava vara väärtus on seatud sõltuvusse selle abikaasa uuesti abiellumisest või uue elukaaslase leidmisest viisil, et abiellumisel või uue elukaaslase leidmisel jääb abikaasa varast kas osaliselt või täielikult ilma, piirab oluliselt isiku vaba eneseteostust ja õigust abielluda ning luua perekond. Sellised kokkulepped on heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 mõttes, kuna kitsendavad lubamatult selle abikaasa põhiõigusi (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p17). (p 17)
|
| 3-2-1-119-13
|
Riigikohus |
06.11.2013 |
|
Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud.
Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)
Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks.
Kohus saab nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi tuvastada isaduse asjaolude alusel, millest saab järeldada, et laps põlvneb bioloogiliselt kindlasti või ülimalt suure tõenäosusega sellest mehest. (p 15)
Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17)
Asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab tuvastada lapse põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava eostamise ajal selle mehega intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad alust piisavalt kindlalt järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. (p 15)
Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15)
Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud.
Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)
Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. (p 15)
Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15)
Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud.
Kohtule dokumendi esitamata jätmise sätteid saab kohaldada ka eksperdiarvamuseks TsMS § 300 järgi vajaliku proovi andmata jätmise korral. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu mingil põhjusel ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel.
Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)
Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17)
Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel.
Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)
|
| 3-2-1-127-13
|
Riigikohus |
13.11.2013 |
|
Omand ja piiratud asjaõigused ei ole omavahel järjekohasuhtes AÕS § 59 lg 1 mõttes. (p 24)
Kanne võib kinnistusraamatus olla AÕS § 65 mõttes ebaõige nii juhul, kui kanne on tehtud puudutatud isiku nõusolekuta, kui ka siis, kui kinnisasja käsutanud isikul puudus käsutusõigus, või ka siis, kui käsutustehing on tühine.
Käsutustehingu kehtivus ja käsutusõiguse olemasolu kui õigusmuudatuse materiaalõiguslikud eeldused ei sõltu kinnistusraamatu kandest, oluline on tegeliku käsutusõiguse olemasolu käsutustehingu tegemise ajal, mille puudumist võib asendada õigustatud isiku hilisem heakskiit. (p 21)
Kui ühisvaras oleva kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse üksnes üks abikaasa, võib teine abikaasa nõuda kinnistusraamatusse kantud abikaasalt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks AÕS § 65 lg 1 ja PKS § 28 lg 4 alusel. (p 18)
Teise abikaasa tahteavalduse puudumine abikaasade ühisvarasse vara omandamise ja ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga tehingute tegemisel ei muuda ühe abikaasa tehtud käsutustehingut tühiseks , sest käsutustehingu alusel on võimalik kinnisomand või piiratud asjaõigus AÕS § 561 alusel heauskselt omandada. (p 22)
Kinnisasja koormamiseks piiratud asjaõigusega on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Kehtiv asjaõigus tekib üksnes kõigi järgmiste eelduste olemasolul:
• asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);
• kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutamiseks õigustatud, st ta oli kas kinnisasja omanik või omaniku nõusolekul või seaduse alusel õigustatud kinnisasja käsutama;
• õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.
Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada. (p 20)
Abielu kestel ühe abikaasa tehingute tulemusena omandatud kinnisasjad on abikaasade ühisvara, sõltumata sellest, kas kinnisasi kantakse kinnistusraamatus mõlema abikaasa nimele. Kui ühisvaras oleva kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse üksnes üks abikaasa, võib teine abikaasa nõuda kinnistusraamatusse kantud abikaasalt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks AÕS § 65 lg 1 ja PKS § 28 lg 4 alusel. (p 18)
Abikaasade ühisvarasse vara omandamine ja ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga tehingute tegemise kehtivuse eelduseks on mõlema abikaasa tahteavaldus. Teise abikaasa tahteavalduse puudumine ei muuda ühe abikaasa tehtud käsutustehingut siiski tühiseks, sest käsutustehingu alusel on võimalik kinnisomand või piiratud asjaõigus AÕS § 561 alusel heauskselt omandada. Erisuseks on PKS § 31 lg 1, mille järgi on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. See välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse. Tehingute ja õiguste omandamise kehtivust ei mõjuta tõestamisseaduse § 22 järgimine tehingu teinud isiku perekonnaseisu tuvastamise kohta tehingu tõestamisel. (p 22)
Hüpoteegist ei teki teisele abikaasale iseenesest kohustust vastutada sellega tagatud kohustuste täitmise eest, st maksimaalselt võib ta kaotada hüpoteegi realiseerimise tõttu kinnisasja omandiõiguse. Seega ei saa tema majanduslik olukord tehingu teinud abikaasa tegevuse tõttu kinnisasja omandamisel ja hüpoteegiga koormamisel halveneda. (p 24)
FIE-na tegutsemine ei loo füüsilise isiku kõrvale uut õigussubjekti ega muuda iseenesest ka isiku varasuhteid, mh abieluvarasuhteid. (p 19)
|
| 3-2-1-136-13
|
Riigikohus |
04.12.2013 |
|
Õigustatud isik saab esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ja aasta jooksul enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. (p 13)
PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kohus saab seda asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. (p 12)
Elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb aga arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. (p 14)
Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes. (p 11)
Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. Algselt nõutava elatise suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). (p 16)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. (p 16)
|
| 3-2-1-142-13
|
Riigikohus |
04.12.2013 |
|
Lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada. (p 15)
Hooldusõiguse peatamise mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. (p 16)
Vanema hooldusõigust piiravate abinõude rakendamiseks peavad esinema lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, mis annavad alust järeldada, et lapse huvid ei ole vanema hoole all enam ohus, s.o vanem soovib ja suudab hoida ära ohu lapse heaolule ja varale ning täita vanema kohustusi. (p 19)
Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada, vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada. (p 15)
Ka hooldusõiguse peatamise ajal või peatamise aluse olemasolu korral saab vanema suhtes kohaldada PKS §-des 134 ja 135 nimetatud abinõusid. (p 16)
Ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Vanema kuritegelik eluviis võib koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134–135 alusel ära võtta.
Vanema hooldusõiguse äravõtmiseks võib anda mh alust see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada või jätab lapse seetõttu hooletusse ega täida muid vanema kohustusi (sh lapsega suhtlemise kohustust mõttes ja vanema ülalpidamiskohustust) ning ta ei soovi seda olukorda muuta. (p 18)
Vanem võib taotleda, et tema hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine lõpetataks. Selleks peavad aga esinema lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, mis annavad alust järeldada, et lapse huvid ei ole vanema hoole all enam ohus, s.o vanem soovib ja suudab hoida ära ohu lapse heaolule ja varale ning täita vanema kohustusi. (p 19)
Hooldusõiguse peatamise mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada.
Vanema hooldusõigus peatatakse, kui vanem ei saa lapse suhtes tegelikult hooldusõigust teostada. Hooldusõiguse peatamine on ajutine meede selleks, et lapse õigused ja huvid ei jääks kaitseta ajal, mil tema hooldusõiguslik vanem ei saa oma eemaloleku tõttu hooldusõigust teostada, s.o viia õiguslik olukord vastavusse tegeliku olukorraga. (p 16)
Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, on eelkõige aluseks vanema hooldusõiguse peatamiseks ning vangist vabanemise järel on võimalik hooldusõigus jälle taastada. (p 18)
Hooldusõiguse peatamise ajal või peatamise aluse olemasolu korral saab vanema suhtes kohaldada ka PKS §-des 134 ja 135 nimetatud abinõusid. (p 16)
|
| 3-2-1-154-13
|
Riigikohus |
11.12.2013 |
|
Kuigi vanema nõusolekut ei ole lapsendamiseks vaja, kui vanemalt on isikuhooldusõigus ära võetud ning vanema lapsendamisest keeldumine ei takista avaldajal last lapsendada, tuleb kohtul omal algatusel lapsendamise üle otsustades selgitada, kas vanemalt isikuhooldusõiguse äravõtmiseks alust andnud oht lapse heaolule on möödas ning kas võiks olla alust vanema isikuhooldusõigust taastada. Vanemale tuleb teada anda, et kohus otsustab tema lapse lapsendamise üle, anda vanemale võimalus esitada kohtule oma seisukoht isikuhooldusõiguse taastamise ja lapsendamise kohta ning selgitada vanemale nii isikuhooldusõiguse taastamise tingimusi kui ka lapsendamise õiguslikke tagajärgi.
Lapsendamise üle otsustades peab kohus lapse huvide tagamiseks avalduse vastavust seadusele ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid, ning vajadusel koguma tõendeid omal algatusel. (p 16)
Lapsendamise üle otsustades peab kohus lapse huvide tagamiseks kontrollima avalduse vastavust seadusele ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid, ning vajadusel koguma tõendeid omal algatusel. (p 16)
Vanemalt isikuhooldusõiguse äravõtmine tähendab selle täielikku äravõtmist PKS § 135 lg 2 mõttes.
Kui kohus piirab vanema isikuhooldusõigust nii, et vanemal säilib see mingis osas, siis peab kohtulahendist ka selgelt nähtuma, millises osas on isikuhooldusõigus piiratud, sh milliseid meetmeid on kohus ohu ärahoidmiseks kohaldanud. (p 15)
|
| 3-2-1-157-13
|
Riigikohus |
29.01.2014 |
|
Alates perekonnaseaduse jõustumisest 1. juulist 2010 ei saa täisealise üle eeskoste seadmisel kohaldada tähtaja osas TsMS § 526 lg-s 3 märgitud viieaastast tähtaega. Täisealise üle eestkoste seadmisel kohaldub PKS § 203 lg 4, mille alusel kontrollib kohus iga kolme aasta järel eestkoste jätkumise vajalikkust. (p 17)
TsMS § 526 lg-s 2 ja PKS § 203 lg-s 4 sätestatud kohustused peavad sisalduma kohtuotsuse resolutsioonis. (p 18)
|
Facebook
X.com